Lainetest... (lihtsad mõtelused)

Pea ees, külma vette
sukeldudes sügavusse
meetritki ei vaata ette
ajatusse pimedusse

Valge, vaevuaimatav pilv kaugel, lainetava mere kohal. Sinise taeva taustal, päikesepaistes. Justkui unistus.

Selja taha liivatormi jättes sööstan vahuharjus lainetesse. Ujun. Tugevate tõmmetega, lootes nõnda kiiremini selle kauni pilveni jõuda, ent iga seitsmes laine kannab mind tagasi. Mitte küll päris algusesse, kuid siiski tagasi.

Suurendan oma pingutusi. Kallas selja taga jääb üha kaugemale, aga pilvele endale ma lähemale ei jõua.

Ujun.

Seitsmes laine.

Ujun.

Ja tunnen, kuidas jõud kaduma hakkab. Ei suuda enam. Vajun. Viimse tõmbe, viimase jõuraasuga tungin veel pinnale ja ahmin õhku. Vaatan, näen pilve.

Ja vajun.

Vaikselt, aeglaselt, kindlalt. Kopsud tahavad lõhkeda, tahavad värskust. Mullid tõusevad helendava merepinna poole. Hingan sisse. Vesi. Soolane. Kõrvetav. Pimedus.

Olematus.

*

Sõnad - kirjeldamas maailma, kirjeldamas elu. Kõike.

Aga neid sõnu - ei suuda - ei ole.

On vaid teised - ei taha.

Kuid... Mina ju tahan...

*

Silmi avades näen pilve. Endiselt sama kaugel, aga kallast selja taga mu silmad enam ei seleta.

Ujun.

Ei anna alla. Ma jõuan selle pilveni.

Ma usun. Ma tahan.

Ja jälle edasi - uppudes ja ärgates.

Seitsmes laine.

Edasi.

Pilve poole.

*

Ja siis üles - valgusesse
taeva - selle pilve poole
sügavsooja sülelusse
heites ennast usu hoolde

Mõtted, tähelepanekud...

Alati, kui ma bussitäie rahvast lennujaamast, hotellidesse viin, siis mainin ma neile ka seda, et Bulgaarias on suhteliselt mõttetu politsei poole pöörduda. Ja mainin kohe ära ka selle, mida bulgaarlased ise ütlevad:

"Politsei sai meil uued autod - nüüd on mugavam magada."

Ja kui ma siis eile Kaliakra-Balchik ekskursioonil käisin, siis Balchikus meile lõunat pakkuva restorani juhatajaga suheldes sain sellele kinnitust. Mingi tüüp nende restorani naabruses oli enne hooaja algust haavlitega restorani katust tulistanud ja vesijahutuse ära rikkunud ning politsei poole pöördudes ei saadud mingit abi. Ja kui ma Dmitri käest siis selle nalja kohta küsisin, siis noogutas ta naerdes.

"Jah - järgmised autod tellitakse juba koos vooditega."

Sedamoodi on siis lugu kohaliku politseiga.

*

Kaliakra neem on ilus, kuradima ilus koht ja lisaks looduslikule ilule on sellel ka päris pikk ajalugu...

Ning selle ekskursiooni teine osa - Balchikis asuv Rumeenia kuninganna soovil ehitatud suveresidents, selle ümber asuv botaanikaaed ja veinide degusteerimine on minu arvates selle ekskursiooni trump.

Olete oodatud!

Uuele katsele...

Magamisega ikka jama... Kahe minuti pärast liigun oma hotelli poole, et alustada uut üritust. Viimasel ööl üritasin magama jääda 23.00-07.15... Ei õnnestunud...

Seega - arvestasin, et kui viimati ärkasin laupäeval kell kaheksa, siis praeguseks hetkeks olen järjest üleval olnud juba 15 minutit vähem, kui 59 tundi. Hmm - peaaegu, et rekord...

Aga nüüd lähen... Proovima...

Paha tuju ja haiged jalad

Magada ei ole enam kaks paeva saanud... Ei saagi aru, misparast... Tahaks jubedal, aga viimasel ool vihkresin kella neljast kaheksani teki all ja und ei tulnud... Nyyd on vaike paus infotundides ja leidsin siit kuurorti pealt yhe arvuti, mida kasutada 6nnestub.

Nagu eelmises kirjes kirjutasin, siis Tyrgi kohapealt on kahtlused tulnud. Info muutub iga hetkega. Ise ka ei tea, mida teha ja/v6i oodata. Tahaks konkreetsust, et saaks oma tulevikku organiseerida, aga praeguse seisuga on see suht v6imatu. Lihtsalt kuul pahe!

Hambaarstile tahaks ka. Hakkab sama jama vist pihta, mis toimus moodunud aastal Poolas, aga ma vaga t6siselt loodan, et mitte sama hullust, sest "rahvameditsiini" ma siin kasutada ei saa... Ikkagi ametis ju...

Praegu aga jooksen edasi ja loodan, et homme parast ekskursiooni leiab ka aega, et kirjutada midagi... Tahaks ja palju, ent aega napib...

Sau!

PS Jalad on haiged, sest koos s6pradega sai ootamatult palju jalgsi kaidud ja eks see magamatus annab ka oma osa.

Rasked hommikud ja kadunud ööd

Nojah... Sõbrad sõitsid hommikul edasi ja jätsid minu siia Bulgaaria päikese kätte. Koos kodumaiste õllede, viinade ja kalaga :D Sprotid lähevad siin kui soe leib.

Siin siis esimene õhtusöök

Ja kohe järgi ka võrdluseks pilt sellest, kui palju ma päikest sain... Tegelikult nüüd koos sõpradega olles sain ka esimest korda särgi maha ja ei pea enam oma valget kõhtu häbenema.


Pilt siis Bulgaaria õhtust, kus tähistasime ka väikest sünnipäeva

Anttit tean ja tunnen ja usaldan juba lasteaia neljandast rühmast, aga see pilt-foto on siis kõige esimene, kus me kahekesti peal oleme. Võttis aega ainult 28 aastat, et koos kaamera ette satuks :)


Siin ma olen veel valge :)

Nüüd tuleb end normi olukorda saada, sest varsti tuleb hakata turiste lennujaama toimetama, et siis pärast väikest vahepausi ka uus grupp vastu võtta. Järgmisel nädalal tuleb jälle suuremas koguses ekskursioone läbi viia ning nädala teisel poolel tahaks isegi juba Eestisse jõuda, et siis edasi Türki suunduda. Igaks juhuks aga mainin ära, et plaanid võivad muutuda, sest töö on juba kord selline.

Et Bulgaarias lahe on, seda näitab alumine pilt. See seltskond on juba teist korda siin sel aastal. Tulid meie esimese reisiga ja nüüd eelmisel nädalal olid nad juba tagasi.


Tagasitulek

Praegu aga jooksen edasi... Esmasp õhtul peaksin leidma aega, et pikemalt kirjutada :)

Päikest!

(Meil on 32 varjus :P )

Kellast ja kõigest muust...

Et alustada siis täiesti algusest, siis ülaloleval fotol ongi see armas seltskond, kes mulle töölt lahkumise puhul käekella kinkisid. Hmm - kas siis rõõmust mu lahkumise pärast või kurbusest...

Ja allpool see kurikuulus kell ise... :)



Ühes mu varasemas postituses on fotod sellest, kuidas ma olen tööhoos oma ametirõivais. Pigem küll pluusis, aga ikkagi. Seda vormi kannan ma siis lennujaamas turiste vastu võttes ja ära saates, esimesel päeval infotunde tehes ning ka ekskursioonidel. Ülejäänud aja proovin ikka käia oma tavalistes riietes. Ja mis puutub kella, siis just üleeile lahkunud seltskonnast öeldi mulle, et mind on rahva seas tänu selle kella suurusele hea ja lihtne ära tunda. Seega on kell juba osake minu vormist, mille järgi mind siin Kuldsetel Liivadel vajadusel identifitseerida saab.

Siis siis SUURED-SUURED TÄNUD salongide "@Home" ja "Muster" rahvale sellise ilusa, hea ja praktilise kingituse eest!

Ja tänu sellele, et mind pärast teist "Bulgaaria show õhtut" otsustati ilma hoiatamata basseini visata, siis sain teada ka selle, et kell kannatab ka vett ja nüüdseks on see juba tundnud peale basseini ja dušši ka Musta mere lainete maitset.

Täna siis jälle korraks kontoris, et natuke arvutis istuda, ja loodan, et saan erinevalt tavaks saanud kirjutamiskrambile ka natuke normaalsemat teksti kirja.

Elu läheb suhteliselt positiivselt. Kahe nädala tagusest mitmeöisest unevõlast olen tänu oskuslikumale organiseerimisele juba suutnud lahti saada, aga ülejääki pole suutnud veel tekitada. Millest on muidugi natuke kahju, sest juba homme jõuavad autoga kohale kolm sõpra Kadrinast, kes esialgsete plaanide järgi jäävad siia kuni pühapäevani. Ja kuna tegemist on muuhulgas ka minu sünnipäevanädalaga, siis on karta, et hakkab tekkima uus kogus magamata öid. Õnneks sain eelmisel nädalal tööd natuke ette teha - pea kõik ekskursioonid üksi läbi viia - ja tänu sellele on sel nädalal tiba lihtsam ja hinges on säilinud kübeke lootust, et pühapäevaks olen ma siiski veel elavate nimekirjas.

Kuigi siia tööle tulles pidin tegelema vaid ekskursioonidel tõlkega vene keelest eesti keelde, siis bulgaarlannast giid-reisisaatja ootamatu lahkumise tõttu kaks nädalat tagasi olen saanud juba kõik ekskursioonid üksi läbi teha. Häid soovitusi olen ma oma armsatelt turistidelt juba saanud, karmi ja hukkamõistvat kriitikat pole minuni aga veel jõudnud. Thank god! Seega olen oma sooritustega siiani päris rahul. Võiks küll veel palju paremini, aga siiski... Esimene ametikoht turmisminduses ja kuu aega staaži juba:)





Siin siis paar pildikest Kuldsete Liivade looduspargi kuurorti Golden Sands keskusest, kus ma iga päev ja õhtu ringi siban. Üldse on siin kokku looduspargis kokku kolm kuurorti. Pärast Varna linnapiiri põhja poole on siis esimesena kõige vanem neist - St. Constantin-Elena; teine ja keskmine neist on siis Journalist, kus elan ka mina ise ja kuhu ma paigutan ka oma sõbrad, kes kohe-kohe siia jõuavad; kõige põhjapoolsem siis Golden Sands.

Kui esimesed kaks kuurorti on sellised rahulikud, siis Golden Sands on paik, kus möll käib pea ööpäevaringselt. Seal on enamus diskoteeke ja atraktsioone ning seepärast ainsad rahulikud tunnid jäävad hommikul kella seitsme ja üheksa vahele. Eelmisel nädalal olid meil Journalisti ühes hotellis ema koos kahe tütrega ning kuigi ma palusin neil ka mitu korda Golden Sandsi elu vaatama minna, seda siiski ei tehtud. Aga reedese päeva ekskursioonilt tagasi jõudes läbi selle kuurorti sõites olid nad ikka päris üllatunud :) Arvan, et järgmine kord tagasi tulles proovivad nad leida hotelli just nimelt selles piirkonnas.

Varna ise? Armas linnake, kuigi tänavapildist on ilust näha, et astumine Euroopa Liitu toimus alles kaks aastat tagasi ning meie mõistes Euroopa pole veel päris kohale jõudnud. Kuigi viimastel aastatel on Bulgaarias läbi viidud internetihääletus "Milline on Bulgaaria linn, kus tahaksite kõige rohkem elada?" ja selle on iga kord tugeva enamusega võitnud just Varna, siis auklikud tänavad ja keskväljakust eemalasuvate tänavate suhteline räpasus ei ole küll linnale heaks reklaamiks. Aga kohalikele tundub see linn meeldivat. Igatahes üks eelmise nädala turiste võrdles linnast läbisõites Varnat Kohtla-Järvega. Selles mõttes on kuurortite üldpilt ikka parem. Hmm... Samas on ka Journalist selline suht närune, seda just paljude pooleliolevate ehituste pärast.

Praegu aga lõpetan selle sissekande, et hakata tõlkima Kivimetsa kohta materjale. Väike lisateenistus siis :)

Olge sealpool siis tublid ja varsti kuuleb jälle!

Mitte eriti hea algus nädalale...

Tööhoos... :)

Müügid, mnjah, olid nagu olid, kuid tundub, et rahvaga on järjekordselt vedanud. Kõik tunduvad täiesti lahedad inimesed olevat ja arvan, et reedel toimuv Bulgaaria õhtu lõppeb juba tavaks saanud basseinimaandumisega. See selleks...


Bulgaaria õhtul meie omi jälgimas-valvamas

Aga esimest vaba hetke leides - kohe pärast esmaspäevast ekskursiooni - oma kõige, kõige lemmikumale blogisaidile minnes avastasin seal järgmised kirjad:

/.../

This blog is open to invited readers only

http://********-***********.blogspot.com/

It doesn't look like you have been invited to read this blog. If you think this is a mistake, you might want to contact the blog author and request an invitation.

/.../

Ja täitsa jama tunne oli kohe - ja öösel ärkasin juba kella viiest üles, et uuesti olukorda kontrollida. Aga ei midagi uut...

Võtsin täna kontorisse kaasa oma armsa kõvaketta, et kuulata üle pika aja ka kodumaist muusikat, aga nii kaugele ei ole ma veel jõudnud... Pigem tulevad ikka teada-tuntud chalga lood. Aga pole hullu - elab üle...

Hmm... Tulingi suure hurraaga siia, et kirjutan täna kohe pikemalt, aga ei miskit. Vaikus. Mõtteis on vaikus. Tegelikult midagi isegi on, aga kindlasti mitte midagi sellist, mida võiks siia kirja panna. On mured ja soovid, aga need ei ole avalikud. Veel mitte... Loodetavasti pärast 25ndat...

Varna kesklinn

Korraks netti

Hommikune ekskursioon on edukalt yle elatud ja nyyd ootan kontoris bussi, et minna edasi Bulgaaria show 6htule... Tana kolisime ka ymber teise hotelli ja nyyd ei ole toas enam internetti. All fuajees mingi masinake kyll on, aga esimest korda sinna raha sisse pannes ma kuue minutiga kyll gmail.com'i sisse ei saanud, seega v6ivad 6htused yhendused veelgi harvemaks minna kui praegu.

Aga paevitus on kyll kihvt praegu. T-sarki ei julge seljast v6tta, sest pruunid kaed valge keha taustal ei ole eriti hea.

Aga nyyd jooksuga minema jalle :)

Tere elu!

Homme taas kontorisse ja netti :D