Õhtu ilma vihmata; Rock Hotel "Kõik on täpselt nii kui peab"

Viimaste õhtute jalutamised on toimunud vihmas, kergelt juba sügise järgi lõhnavas, kuid siiski soojas vihmas. Ei - ma pole tahtnud vihmas jalutada, ent siiski oli kuidagi kummaliselt mõnus tunne tulla tagasi koju vettinuna, panna riided viimseni rõdule kuivama ja ise kuiva, sooja bleedi sisse suitsu tegema pugeda. Lihtsalt mõnus ja oma...

Vihma täna ei sadanud. Kuidagi teine tunne oli. Imelik. Midagi oli justkui puudu. Midagi oli kadunud sellest tavalisest rütmist.

Jalad olid lähimale ristmikule jõudes kuivad, foorituled paistsid selgesti ilma, et vesi mööda nägu alla voolates pilku hägustaks. Harjumuslikult sügavale põuetaskusse peidetud suitsupakk võinuks vabalt ka peos olla koos tikkudega. Igav. Mõned sammud veel edasi ja tuju oli läinud.

Pöörasin tagasi, tujutult lonkisin kodu poole. Miski oli kindlasti puudu.

Enne puudevahelisele rajale pööramist toetasin selja vastu keset kõnniteed kasvavat männipuud, mille mu pisipoja oli endale jalgrattasõitu õppides võtnud tähiseks, kus lõppeb lubatud sõidukaugus. Toetasin selja vastu puud ja pöörasin pilgu taevasse.

Tähed. Ilusad tähed. Tähti olen ma imetlenud juba väga kaua: vaadanud neid lapsena selili maas kodumaja kõrval lebades, sõpradega läbi teleskoobi astronoomia algteadmisi omandades, üksinda kodust paari tuhande kilomeetri kaugusel lootuses leida tuge, armastatu embuses jõevulina saatel, tema pea puhkamas mu rinnal, ning, jah, isegi nüüd, siin pealinnas olen teinekord pilgu taevasse pööranud, et leida vanu tuttavaid.

Aga täna otsisin ma midagi muud. Otsisin pilvi ja paar pilveräbalat isegi venisid laisalt üle taevalaotuse. Otsisin vihma. Seisin seal puu all ja ootasin vihma, ootasin imet...

Vihma ei tulnud. Imet ei sündinud.

Riided jäid kuivaks, bleedi sisse pugemine unistuseks.

“Go home. You cannot do anything. You cannot change everything.”

Jah, ma vahel räägin endaga inglise keeles - vist harjumust elamisest Suurbritannias.

“Mine koju. Sa ei saa midagi teha. Sa ei saa kõike muuta.”

Läksingi. Poolik sigaret lendas laias kaares kuhugi puude vahele. Ma tavaliselt nii ei tee...

Praegu rõdul teed juues ja uut sigaretti suitsetades mõtlen, et millest küll nii. Kas ma tõesti olen muutunud taimeks, mis vajab vihma selleks, et elada? Et tunda ennast elusana?

Tobu olen. Nii loll mõte. Täiesti ajuvaba. Mis kuradi taim ma olen?!

Aga ikkagi...

Seal männipuu all seistes ja endale neid kolme lauset öeldes juhtus midagi muud.

Ma kaotasin usu.

Ja seda pole minuga kunagi juhtunud.

Lollused ja ebastabiilsus

Eilne päev läks vana tõsiasja aksepteerimisele: igaüks läheb lolliks omamoodi. Siinkohal on mul hea tõdeda, et vähemalt enamiku lolliksminemised ei ole niivõrd destruktiivsed kui minu omad. Minu lolliksmineminemistel on hea omadus suhteid hävitada: mida lähedasem suhe, seda suurema hävingu ma korraldan. Seega on minu lolliksminemiste ajal minuga üsna ohutu suhelda inimestele, kes EI OLE mulle lähedased.

Õnneks jään ma lolliksminemistel siiski realismi piiridesse, mitte ei hakka usklikuks või muud sellist. Minu lollustel ei ole õnneks püsivat kahjustust minu vaimsele tervisele (seda ei saa küll öelda minu nn ohvrite kohta, kes mulle nende minekute ajal ette jäävad).

Eilne ametlik "Steak & Blow Job Day" möödus skoorimata ja sellest on kahju. Kahju, sest seks on elus olulisel kohal ja kes ei ole selle väitega nõus, võiksid natukene oma arusaamad üle vaadata.

Mulle meeldis, et just eelmise väitega seonduvalt tuli eile mu postkasti arvamus ühelt mu interneti- (ja reaali-)sõbralt, mis jagab selles osas minu arvamust, et seks on oluline osa suhetest. Tsiteerin:

"Persse siis! Mul on olnud süütuid ja vägistatud tüdrukuid...ja ma olen kõik alati terveks ravinud....sest seks on loomulik ja usaldav lähedus...ja kõikidest kompleksitest saab üle. KUI tahetakse....a kui igasugust füüsilist lähedust blokkida...nu kaua võib, onju."

Igatahes - täna hommikul, kui mul järjekordselt midagi tarka teha ei olnud, jagasin netis üht blow job'i kursuse videot, et näha reaktsioone.

Mis olid masendavad.

Seda eilset päeva nimetatakse ka kui meestele mõeldud sõbrapäevaks, kus meestele antakse seda, mida nad väidetavalt kõige rohkem tahavad - liha ja suuseksi. Ja masendav ongi see, kui vähe viitsivad naised tegelikult teha midagi, mis oleks nende mugavustsoonist väljas ja natukene harjutada ning õppida. Kuus päeva varem naistepäeval ja kuu aega varem sõbrapäeval ootavad naised küll, et mehed nende jaoks nahast välja poeksid ning igasuguste romantiliste ja üllatavate asjadega välja tuleksid. Kui teemaks aga meestele meeldivad asjad, siis - "naah, not interested, I am good enough."

Mostly - no, you're fucking not.

Niigi on see naiste suunas ja rohkem naiste heaolule suunatud võrdõiguslikkuse tagaajamine seadnud mehed tahapingile - nüüd ei viitsita end isegi meeste pärast natuke treenida?!

Ja lõppkokkuvõttes on muidugi mehed halvad. Vastikud šovinistid ja sead ja palju enamatki, kes peavad klubidesse sissepääsude eest maksma, kellele ei tehta nii palju eelistusi, sest nad on ju mehed ja peavad endaga ise hakkama saama ja nii edasi.

Fuck! - mehed on ka inimesed ja tahavad teinekord ka natuke pehmemat suhtumist. Seda enam, et naissugu neid enamuse ajast täiesti julmalt ära kasutab.

Tegelikult aga... Hoolimata sellest eelnevast tekstist on mul praegu jumalast hea tuju ja ma olen oma eluga täiesti rahul. Teen kohe omale uue kohvi, käin koeraga jalutamas ja hakkan siis mõtlema, mida tänase ilusa päevaga peale hakata. Kusagilt on meeles, et pidin täna mingi asja valmis joonistama. Eks näe - ehk joonistangi...

Ilusat 15ndat märtsi!

Reportaaž Rakvere kuuse alt (Toimus 2.detsembril)

Jõulukuusk Rakvere kesklinnas on sel aastal erakordne. Ausalt – minu arvates on see natuke imelik, aga sellest pimedas möödasõites ja nähes kõike öises valguses tundus vaatepilt nõnda ilus, et tuli kiiresti toimetusse sõita ja sealt fotokas haarata, et telefonist etema aparaadiga paar pilti klõpsida.

W. Hocares

Tagasi turuplatsile jõudnuna hakkasin õige valguse seadistamise pilte tegema (vihkan välklambi kasutamist), kui kuulsin lähenevaid hääli. „No selge! Noored pidutsevad isegi teisipäeva hilisõhtul!“ See oli mu esmane mõte.

See oli siis see proovifoto, mille tegin valguse seadistamiseks.

Kui noored aga lähemale jõudsid, selgus, et tegemist ei olnudki pidutsevate, vaid justnimelt seda erakordset kuuske imetlema tulnud noored.

„Kas te saaksite ka meist grupipildi teha?“ küsis üks neist. „Jah, just selle kuuse taustal.“

Ma nõustusin.

Minu isiklike eelarvamuste jaoks liiga organiseeritult hakkasid saabunud omale kohti seadma: kes rääkis vihmavarjulampide vajalikust valgusjoast, kes paigutas grupiliikmeid kohtadele.

Öised artistid

Kui olin mõned pildid ära klõpsinud, ei suutnud ma sisimas kriipivale ajakirjanikuloomusele vastu panna.

„Mis teid siia tõi?“

„Kuusk ikka. See on nii eriline.“

„Te pole Rakverest?“

„Ei, meil oli siin oma esimese albumi esitluskontsert.“

„Ähh?“ tuli minu poolt tõsiselt professionaalne ajakirjanduslik vastus/küsimus – tõenäoliselt saan meie tegevtoimetaja Aivar Ojaperve käest selle kohta korraliku õppetunni, kuidas ootamatutes olukordades tuleb reportaaže kirjutada.

Selgus, et tegemist oli vokaalansambli Estonian Voices liikmetega, kes olid just natuke aega tagasi Rakvere Kultuurikeskuses andnud oma plaadiesitlustuuri käigus kontserdi ning peale seda tulnud öist Rakveret uudistama. Uudistama, sest uudised Rakvere tänavusest „jõulupuust“ on jõudnud ka maakonnast kaugemale.

Pildil Kadri Voorand, Maria Väli, Mirjam Dede, Mikk Dede, Arno Tamm ja Mihkel Mälgand. Ansambli bassilaulja Aare külama oli juba varakult Viljandisse sõitnud, et hakata häält järgmiseks konterdiks soojaks laulma. Mihkel, kui bändi hea sõber, tuli vaid appi, et kohustuslikud kuus keha pildile saaks.

Mirjam Dede, ansambli sopran, lisas ruttu, et kahjuks puudub tehtud piltidelt Aare Külama, nende bassilaulja, ent teda asendab seekord nende kõigi hea sõber Mihkel.

Mõned hetked hiljem rääkis Mirjam, et nad olid sellest kuusest ajakirjanduses pilte juba näinud ja tulnud asjandust ka päriselt uudistama, kui juba siiakanti sattusid.

"Päriselus meeldib rohkem," oli tema kommentaar ettekujutuse ja reaalsuse kohta.

 Estonian… Mis see nüüd oli?

Kuna aeg oli üsna hiline – oma esimese proovipildi tegin ma peale poolt ühtteist – ja noortel (kas ma tõesti tunnen end juba nii vanana?) oli vaja veel sõita nii Tallinnasse kui Viljandisse, siis ei saanud juttugi olla mingist pikemast loost nendega ja lootma tuli jääda vaid käesolevale hetkele.

„Kuidas vastuvõtt ja kontsert Rakveres oli?“ Neetud! Veel üks peapesu Aivarilt.

Peale sellise ebaprofessionaalse küsimuse esitamist tuli välja, et Estonian Voices on alati olnud Rakverega seotud.

"Siia on alati rõõm tulla, sest soe vastuvõtt on alati garanteerid," lausus Mikk, ansambli tenor.

„Kas teid on ka tagasi Rakverre oodata? Või kus teid veel alates reedest kohata võib?“

Kadri naeris. "Küll me Rakverre naaseme, kui kutsutakse. Aga homme on plaadiesitluskontsert Viljandis, peale seda Raplas, Pärnus, Tartus, Narvas ja Tallinnas."

"Tulge siis kindlasti tagasi!" esitasin ma neile kutse, aga tõenäoliselt jäi ühe inimese kutsest neile väheks. Seega pean plaani võtma väljasõidu Narva, kus polegi juba ammu käinud.

Hiljem, muusikat kuulates

Tagasi koju jõudes istusin esimese asjana arvuti taha (seda teevad kõik need, kes tegelevad kujundamise või kirjutamisega), avasin ansambli kodulehe internetis, et kuulata, mida ja kuidas nad laulavad. Ja kuigi minu tavalisse playlist’i kuuluvad rohkem rock- ja räppmuusika esitajad, siis peale keskööd oli Estonian Voices üllatavalt lahe vaheldus rutiinile. Praegu, neid ridu siia kirjutades, mängib taustaks kohatud ansambli lugu „Oota head meest“, mis sulgude järgi otsustades on folk-muusika.

Ja ma täiesti tõsiselt mõtlen, miks ma neist varem kuulnud ei ole. Usun, et teadmatusest mahamagatud kontsert oleks olnud heaks vahelduseks minu igapäevaelule. Samas – võib-olla oleks kontserdil kohalolek välistanud võimaluse Estonian Voices lauljate (ja Mihkliga) kohtumise Rakvere öise jõulupuu all.

On, mis on – see imelik kuusk hakkas mulle selle väikese kohtumise pärast hoopis rohkem meeldima ning päris kindlasti püüan ma edaspidi hoida silma peal ka üritustel, mis mu tavalisest ampluaast välja jäävad.

Öine Rakvere on mõnus. Minge jalutama!

***

Keda huvitab Estonian Voices lähemalt, siis nende koduleht on siin:

www.estonianvoices.com