Nädalavahetusse

Suure hooga alustatud uus blogimislaine on üle elatud ja kaasa on see toonud kaks Delfis avaldatud lugu ning täiesti uue blogi, millest ma küll hetkel veel rääkida ei taha. Kuid eelreklaamiks nii palju, et loodan sellest välja kasvavat midagi suurt. Nagu ma loodan iga enda asja puhul. Ei - seekord on sellel tõesti potentsiaali, aga ma lihtsalt ei tea, kuidas ma oma ajaga toime tulen.

Veel üks tähtis asi uue kirjutamislaine puhul on see, et jõudsin üle väga pika aja Tunnelisse. Teadjad teavad.

Nüüd olen aga peale mõnenädalast haiguslehte tagasi tööle jõudnud ning see - hoolimata sellest, et olen tööl olnud ainult ÜHE päeva - on vähendanud kõvasti minu kirjutamisvõimalusi. Koju minnes tahaks ikka koos pere ja Oskariga ka olla. Ja tööl käies näen ma teda ärkvel olekus vaid hommikuti, sest koju jõuan juba siis, kui ta on oma öisele unele asunud. Jah - ta on juba nii tubli, et keerab end õhtul pool seitse kerra ja hommikul enne seitset ei tõuse.

Oskar tunnike enne ristimist

Sellises tujus on ta enamiku päevast :) Ja sellise näoga...

Igatahes loodame, et kõige selle tavaelus toimuva kõrvalt leian edaspidi aega ka kirjutamiseks.

Kuidas äratada rahvast?

Laupäeva öösel vastu pühapäeva tegin ma midagi sellist, mida ma varem teinud ei ole. Tegelikult küll kahte, kui nüüd üdini aus olla.

Esiteks: kell kolm vastu pühapäeva vaatasin ma poolteist tundi poliitikateemalist debatti ja ma nautisin seda esimesest viimase sekundini. Teiseks: ma maksin selle eest. Jah, ACTA, ma maksin esimest korda asja eest, mida ma internetist vaatasin.

Kolm päeva peale USA presidendikandidaatide esimest debatti toimus Washingtonis veel üks väitlus, mis äratas samuti suurt tähelepanu. Ühelt pool astus kõnepulti Bill O'Reilly, Fox News uudistekanali kõige mõjukam saatejuht ja mitme bestselleri autor. Talle oponeeris Jon Stewart, huumorile orienteeritud kaabelkanali Comedy Central saatejuht.

Kui Bill O'Reilly juhitav saade "The O'Reilly Factor" on tõsine poliitikat analüüsiv jutusaade, siis "The Daily Show with Jon Stewart" on pigem satiir selle parimas võtmes, kus terava kriitika alla satub peamiselt USA meedia ja poliitka. Seega on puutepunkt kahel mehel täiesti olemas ning juba üle kümne aasta on nad teineteise saateid külastanud, väideldes erinevate teemade üle.

Seekordne kohtumine nimega "The Rumble in the Air-Conditioned Auditorium" ("Rüselus konditsioneeriga auditooriumis") oli nende USA meedia kahe suure nime esimene avalik kohtumine kodupinnast eemal. Kuigi tegemist oli peamiselt showle üles ehitatud debatiga, oli selles väitluses enam sisu ja mõistlikke ideid, kui kahe ametliku presidendikandidaadi kampaaniates kokku. Sellised arvamusi on kostunud debatile järgnenud kommentaaridest internetis kui ka USA ajakirjandusest.

Igatahes oli selle debati vaatamine nauditav kogemus ja kui kellelgi on huvi selle kohta lähemalt lugeda, siis saab seda teha minu veebipäevikus.

Paari viimase päeva kodumaiseid uudiseid lugedes tuli antud debatt aga jälle meelde. Mitte, et nüüd oleks midagi plahvatuslikult uut toimunud. Ei - kõik on vana ja kuuldud, ainult nimed vahetuvad. Lihtsalt nüüd sain jälle asju natuke uuemas valguses näha.

"The Rumble" ei ole mu vaateid kuidagi muutnud, pigem on see mind taaskord üles äratanud ja tekitanud taaskord soovi ka enda arvamus välja öelda. Ja selliseid raputusi on vaja, sest see päevast päeva erinevatelt kanalitelt voolav valdavalt negatiivsemaiguline muudab sind lõpuks immuunseks ja apaatseks kogu ümberringi toimuva vastu. Jah, väga kahju on tunnistada, et meil siin armsas vabariigis ei ole enam inimesi, kes suudaks rahva vaimu äratada. Samas - võib-olla neid isegi on, aga vähemalt seni ei ole nad seda õiget väljundit leidnud, mille kaudu nad saaksid oma ideid efektiivselt edastada.

Vahepealse märkusena pean kohe ära mainima asja, mida mainisin ka oma eelmise kirjutise kommentaariumis - lisaks sellele, et ma ei kuulu ühtegi parteisse ega esinda ka neist kellegi huve. Minu arvamus, et rahvas võiks ärgata ja aktiivsem olla, ei tähenda mingil juhul üleskutset füüsilisele revolutsioonile.

Meie poliitilisel maastikul toimuv ja see, kuidas meie ajakirjandus seda kajastab, ei ole kindlasti päris see, mida tavaline eestlane endale oma riiki soovides ette kujutas ja see on põhjustanud meie ühiskonnas üldise rahulolematuse. Probleeme eraldi üles lugeda pole mõtet, sest neid on lihtsalt niivõrd palju ning erinevaid uudistekanaleid jälgides tundub, et nende lahenemise asemel tekib neid probleeme iga päev juurde. Kasvab rahulolematus, kuid kasvab ka üldine ükskõiksus. Delfi lugeja Kery kirjutas minu viimast artiklit kommenteerides, et ka kõikevallanud ükskõiksus (kasutas ta selleks küll idanaabrite väljendit) on protestivorm. Isegi, kui see on seda, siis on see kõige hullem võimalikest, sest ükskõikne suhtumine ei vii midagi edasi.

Samuti suurendavad need uued probleemid ja "meediaavastused" juba levinud klassiviha: kui keegi kirjutab arvamusartikli vaesemate inimeste elust, siis ilmub kohe terve ports neid, kes kukuvad vaeseid sõimama, et nad ise on oma halvas elus süüdi. Armsad, inimesed, alati ei ole. Meie riigis (ja tegelikult mitmes teiseski arenenud riigis) toimiv majandusmudel on teooriast väljaspool selline, et kõik ei saa heal järjel olla - alati on ka neid, kes ei ole nii hästi kindlustatud. Ning see ei ole kindlasti kinni inimeste enda soovides. Töötukassas või miinimumpalgaga tööl käijad ei ole kindlasti vaid eluheidikud - nende seas on ka hea haridusega inimesi, kes ühel hetkel lihtsalt jalgealuse kaotasid. Võib-olla osad ka enda pärast, kuid kindlasti on palju neidki, kellel endal otsest süüd ei ole. Neid lihtsalt ei vajatud enam ja uut kohta oli peale seda võimatu leida. Nii vajutigi. Ja päris kindlasti, armsad inimesed-kommenteerijad, ei ole kõik vaesuspiiril või sellest madalamal elavad inimesed joodikud, seega ei tasu selliseid üldistusi teha - enamus neist on täiesti korralikud inimesed, kellel koduarmastus on tugevam ellujäämisinstinktist, mis muidu ajaks neidki välismaale kergema või kui mitte sedagi, siis vähemalt muretuma elu peale küll.

Klassiviha kohta tahaksin küsida sama küsimuse, mille Jon Stewart esitas artikli alguses mainitud debatil: "Miks peetakse firmajuhti, kes kasutab oma äri elushoidmiseks ja edendamiseks ära riigipoolseid maksu- ja ettevõtlussoodustusi, targaks ärimeheks, aga inimest, kes näljast hoidumiseks kasutab sotsiaalabi teenuseid, miks teda nimetatakse saamatuks ja/või ebaõnnestunuks?" Kui tahetakse kritiseerida, siis tehku võrdselt seda kõigi ühiskonnaklasside suhtes ja tunnistagem, et enamus meie "edukaid" ärimehi on tegelikult ebaõnnestunud isehakanud, kes teenivad raha vaid selle tavalise, saamatu ja rumala maksumaksja poolt riigikassasse laekunud summade arvelt.

Kuidas aga ravida ükskõiksust, mis ongi üks peamisi ajendeid, mis pani mind käesolevat artiklit kirjutama?

Kindlasti ei ole selleks äratuskellaks need sotsiaalmeedias ja kommentaariumides kostuvad poolikud üleskutsed muutustele. Poolikud, sest neis kõigis on olemas kriitika praeguse kohta, ent puuduvad lahendused või isegi ideekillud, kuidas asi võiks tulevikus olla. Võib-olla tõesti on Reformierakond puusse pannud, ent mida teeksid need revolutsionäärid paremini? Võib-olla tõesti on Keskerakond Tallinna metsa poole suunanud, ent mida teha paremini? Ja isegi kui viia oma ideed, kui need peaks tekkima, valimisplakatitele hetkel veel olematu poliitilise jõu nimel, kuidas suudaksite rahvast veenda, et te neid lubadusi ka peate??? Ideid esitanud ja lubadusi on andnud KÕIK meie erakonnad. Lubaduste kohta veel nii palju, et need lubaduste täitmised ei tohiks tulla millegi sama olulise ja vajaliku arvelt. Delfis avaldatud artiklis "Mökude vabariik" arutlesin ma juba nii selle ükskõiksuse kui ka nende üleskutsete üle, kuid arvan, et see ei ole nii kitsas valdkond kirjutamaks seda lahti vaid mõne tuhande tähemärgiga.

Üheks peamiseks rahva äratajaks ükskõiksusest peaks minu arvates olema meedia, ent kahjuks ei näe ma praegu ühtegi väljaannet või kanalit, mis selle ülesandega hakkama saaks. Kuigi vahel võib tunduda, et rahva tahtest on meie riigis hakatud mööda minema, siis tegelikult peaks just meedia nii rahvast kui ka valitsevaid organeid tagant utsitama, et inimeste hääli ka kuulama hakataks. Rahva ärksaks muutmiseks ja sellisena hoidmiseks on vaja inimesi, kes suudaks rääkida rahvale arusaadavas keeles, kes suudaks poliitikute avalike suhete hämamise tõlkida lihtlauseteks ja vastupidi - muuta rahva ideelised soovid arusaadavaks ka poliitikutele, kes tundub, et on unustanud lihtinimeste keeles rääkimise.

Kui olukord on sitt, kuid vähemalt on veel lootust paremaks, siis nii tulebki öelda, mitte hakata ajama, et vastavalt eurodirektiividele on meie majanduskasv üle Euroopa keskmise, mis lähtub möödunud x aasta majandustsüklite statistilistele analüüsidele ning prognoosides tulevikus kuuenda kvartali suhtelise elatustaseme tõusu protsentuaalset ekspansiooni.

Tegelikult ei saanud ma ise ka aru, mida ma siia kirjutasin, kuid tõenäolist kasutasin liiga vähe võõrsõnu ja viiteid jumal-teab-kuhu, sest olen harjunud lihtsamalt kirjutama. Aga mõte jääb samaks sellest hoolimata - rääkida asjust nii nagu need on.

Rahvas ei vaja lihtsaid ja arusaadavaid sõnumeid toimuva kohta mitte selle pärast, et rahvas loll oleks. Ei. Lihtsaid ja arusaadavaid sõnumeid on rahval vaja selleks, et rahvas on hõivatud oma elu elamisega ning töö, pere ja võimalike hobide kõrvalt ei ole lihtsalt aega hakata kellegi korralikult võõrsõnu ja erialaseid analüüse täistikitud kirjakunsttükke  läbi purema. Lihtne, selge ja arusaadav ajakirjandus ongi üks olulistematest punktidest, millega saaks inimesi äratada.

Samad ajakirjanikud, kes suudavad arusaadavalt kirjutada, võiksid samal ajal olla ka poliitika ja üldise meedia (sest praegune meedia loob tihtilugu väikesest tondikesest hirmuäratava ja kurja soodraakoni) konstruktiivseteks kriitikuteks. Tavalisi kriitikuid jagub meil lisaks ajakirjandusele ka kommentaariumitesse ja sotsiaalmeediasse. Konstruktiivsete kriitikute all pean ma silmas neid, kes suudavad lisaks kitsaskohtade leidmisele osutada ka võimalikele väljapääsudele kehvast olukorrast.

Seega - vajame laia silmaringiga inimesi, kes julgeksid kritiseerida praegust peavoolu nii poliitikas kui ka meedias üldiselt. Kuid samas peavad nad olema valmis võtma vastu seda suurt kriitikat ka enda aadressil, sest ei poliitikud ega meedia taha kuidagi kaotada oma praegust auditooriumi.

Just kõige selle pärast tõingi oma artikli alguses sisse tolle Washingtonis toimunud debati kahe meediategelase vahel. Bill O'Reilly arvamust kuulavad ka poliitikud, sest O'Reilly poolne meediakajastus poliitikute aadressil mõjutab otseselt nende mainet ja tulemusi järgmisel valimistel. Sama kehtib ka Jon Stewarti kohta, kes oma - rõhutan - huumorishows kritiseerib lisaks poliikas toimuvale ka meediat. Stewarti läbi satiiri tehtav kriitika on olnud põhjuseks nii teemast möödarääkivate (ja aastakümneid jooksnud) poliitikasaadete sulgemisel kui ka mitmete poliitikute poolt esitatud avalikele vabandustele. Julgust kritiseerida on mõlemal, kuigi Stewart on sellest täiesti omast klassist. Öelda nii patriootlikus riigis kui seda on USA oma avalikus telesaates, et USA endine president Truman on tema arvates Hiroshimale heidetud aatompommi pärast sõjakurjategija - see peaks olema avaliku esinemisjulguse musternäidis.

Täpselt selliseid ajakirjanikke on meil ka Eestisse tarvis, sest just sellised julged, otsekohesed, teemat valdavad ning vajadusel ka naljakad tegijad suudaksid Eesti rahva taaskord üles äratada ning panna inimesed oma tulevikku puudutavas aktiivselt kaasa mõtlema ja tegutsema.

PS Kui mu tekst kohati laiali hakkas vajuma, siis põhjuseks vaid see, et antud teemat on väga raske kui isegi mitte võimatu ühes lühikeses artiklis lahti kirjutada - seepärast ka mõned viited koos lootusega, et teemat ennast hakatakse käsitlema ka edaspidi.

The Rumble

Paar päeva peale USA's käimas oleva presidendivalimiste kampaania kandidaatide - Barack Obama ja Mitt Romney - vahelist esimest debatti toimus Washingtonis veel teinegi, vaat et sama suurt vastukaja leidnud väitlus. Teemad kattusid valdavalt presidendikanditaatide väitluse omadega, kuid erinevalt Obamast ja Romneyst ei püütud anda populistlikke, mitte-midagi-ütlevaid vastuseid ning paljude ameeriklaste arvates oli kogu poolteist tundi kestev debatt tunduvalt sisukam ja mõtlemapanevam, kui kummagi presidendikandidaadi valimiskampaaniad kokkuvõetuna.

"The Rumble 2012", mis meie aja järgi algas vastu pühapäeva öösel kell kolm, oli internetis ülekantav debatt kahe kauaaegse meediarivaali vahel, kellest on tõenäoliselt kuuldud ka Eestis. Iga soovija võis endale 4 dollari ja 95 sendi eest lunastada õiguse vaadata debatti otse ning nn piletirahadest saadavast tulust pool lubasid väitlejad anda pool heategevuseks. Kuigi ma ei ole kunagi olnud suur poliitiliste debattide austaja (mind on justnimelt see populistlik mula tavaliselt magama ajanud) ja veel vähem olen ma kunagi internetis vaadatavate asjade eest raha maksnud, siis seekord ei pidanud ma otsuse tegemiseks üldse mõtlema. Ja need olid mu senise elu kõige paremini kulutatud dollarid.

Kes need siis olid, kelle väitlus äratas USA meedias pea sama suurt tähelepanu kui presidendikanditaatide oma? Ühelt poolt astus kõnepulti Fox News kanali üks mõjukamaid saatejuhte ("The O'Reilly Factor") ning mitmete bestsellerite autor Bill O'Reilly. Tema oponendiks teises kõnepuldis oli kaabelkanali Comedy Central kotitäie Emmy'sid ja muid teleauhindu kogunud show "The Daily Show with Jon Stewart" saatejuht Jon Stewart, kelle bestselleri staatuse saavutanud raamatute arv piirdub küll vaid kahega.

Millest siis nii suur tähelepanu ühe tõsise poliitikasaate juhi ja poliitilise satiiri esitaja omavahelisele debatile? Kaks meest on teineteisel olnud hambus juba üle kümne aasta. Kuna Stewart kritiseerib oma saates lisaks poliitikuile ka uudistekanaleid nende töö pärast, siis on O'Reilly'gi tema tule alla jäänud. Hoolimata tõsistest etteheidetest teineteise pihta tundub, et mõlemad naudivad omavahelisi väitluseid ja nii on nad pidevalt ka teineteise saadetes külalistena üles astunud. Teravamaks muutusid nende teemad küll alles peale 2009. aastat kui ajakirja "Time" lugejad valisid 44% häälteenamusega USA kõige usaldusväärsemaks uudisteedastajaks Jon Stewarti - koomiku, kes vaid kommenteerib uudiseid. O'Reilly (ja mitte vaid tema) on peale sellist üllatust võtnud tugevalt sõna teemal, et kui Stewart avaldab nii suurt mõju avaliku arvamuse kujunemisel, siis võiks ta ka natuke suurema vastutustundega suhtuda oma naljade sisusse.

"The Rumble 2012" oli kahe tuntud meediategelase esimene avalik väitlus.

Nagu neid kahte isikut teades juba ette arvata võis, oli debati peamiseks tõmbenumbriks teineteisele ärapanemine, kuid päris kindlasti ei olnud see ainus faktor, miks seda väitlust nii oodati ja jälgiti. Kuna mõlemad osalejad on nii poliitikas kui ka meediat puudutavatel teemadel vägagi kompetentsed, siis üsna tihti laskus nende väitlus sügavatesse analüüsidesse, millist ootaks justnimelt presidendikandidaatidelt. Jah - O'Reilly ja Stewarti eeliseks oli see, et vastase rünnakute tõrjumise asemel said nad oma poliitilise maine pärast muretsemata asuda kohe vasturünnakule ning nii mõnigi kord püüdsid nad teineteise kuulamise asemel lihtsalt üksteisest üle rääkida. Kuigi kogu üritusel oli ka ametlik moderaator - ajakirjanik E. D. Hill -, siis tema osa kohta tegi parima märkuse tegi O'Reilly ise, pöördudes üllatunud näoga moderaatori poole: "Aaa, te olete ka veel siin!"

Käsitletavate teemade ring oli lai: USA majandus, maksu- ja tervisesüsteem, vaated ja suhtumine Lähis-Idas toimuvasse ja välispoliitika üldiselt, samuti mõned siseriiklikud, palju meediakaja leidnud sündmused. Mõlemad väitlejad sundisid teist poolt oma avaldustes pingutama, sest kummalgi olid tugevad, põhjendatud argumendid.

Poolteist tundi, mis see väitlus kestis, möödus minu jaoks kiiresti ja seda hoolimata hilisöisest ajast, ning ausalt - selline väitlus poleks väsitanud ka kolm-neli korda pikema kestuse juures. Ka väga tõsistest teemadest sai rääkida nii, et saalitäis rahvast (+ paljud kodudes) oli naerust kõveras ja samas ei olnud need naljad probleeme pilavad, vaid pigem neile asjalikke lahendusi pakkuvad.

Mitte asjate pole mõlema mehe igal argipäeval linastuvatel saadetel miljoneid vaatajaid. Mõlemal on tugevad põhimõtted ja vaated, mida nad vajadusel hästi kaitsta ja põhjendada oskavad - O'Reillyl küll rohkem vabariiklaste ja Stewartil demokraatide omadega kattuvad. Ja vaadata kaht sellist tugevat isiksust omavahelises sõnavahetuses maid jagamas on ääretult nauditav.

Kuigi ametlikult võitjat välja ei kuulutatud, siis vähemalt minu jaoks oli võitjaks Jon Stewart. Ja seda isegi mitte mõttelise üleoleku pärast - kordan veel, et mõlemad kaitsesid hästi omi seisukohti ja mõlemal oli ka komistuskivisid. Stewart võitis debati pigem tänu sellele, et oma karjääri alustas ta stand-up-koomikuna ja seepärast oli tal ka parem ettekujutus, kuidas rahvaga mängida. O'Reilly on suurema osa elust siiski kaamera varjus püsinud, kuid ka tema oli suurepärane.

"The Rumble 2012" on hetkel ja tõenäoliselt ka jääb minu jaoks selle aasta parimaks telesündmuseks (kuigi tegu oli vaid stream-üritusega), sest vaevalt, et miski või keski võiks selle üle lüüa.

Kes ei ole seda veel näinud, siis soovitan tõsiselt.

Miks? Sellest kirjutan juba oma järgmises tekstis, mille tahan seekord otse Delfi jaoks kirjutada ja mille idee aluseks ongi justnimelt seesama debatt...

Konspiratsiooniteooriad ja ulmekirjandus

/kirjutamist alustatud 02.10.12/

Ausalt - ma kirjutasin selle pealkirja ära, aga ma ei tea, kas see mu tekstiga üldse kokku lähebki. Tegemist siis järjekordse kirjutamisega, kus õhtul ja öösel mõeldu jõuab tekstitöötlusesse olulise ajaühiku võrra hiljem, kui see kirjutise enda jaoks hea oleks.

Millest said aga need mõtted alguse? Ma ei ole kunagi olnud eriline konspiratsiooniteooriate fanaatik. Minu arvates on enamus nendest kujunenud välja nende inimeste peades, kellel pole oma ajaga suurt midagi peale hakata, kui hakata nägema tonte seal, kus need teoreetiliselt võiksid olla, aga kus tegelikult haigutab lihtsalt üks suur ja tavaline igapäevane lollus. Ja mulle meeldib pikki lauseid kirjutada - ma mõtlengi tavaliselt nii.

Igatahes eile hilisõhtul, kohe peale seda, kui olin suutnud prantslased ameeriklaste vastu üles ässitada (olgu - mängisin Civilization V strateegiamängu), leidsin Facebookist (kust mujalt tänapäeval enam uudiseid saab) viite ühele blogiartiklile. "Valitsus ise kavandab Eesti Vabariigi likvideerimist" Ja kuna oli tegemist sellise atraktiivse pealkirjaga - pealkirjad mängivad artikli loetavusel suurt rolli, mispärast olen Delfi peale siiani vihane -, siis lugesin ka kirjutise läbi.

Üllatus, üllatus! Oligi järjekordne konspratsiooniteooria.

Ma ei taha nüüd öelda, et KÕIK sellised teooriad valed on. Ei. On olnud mitmeid selliseidki, mis hiljem on tõeks osutunud. Seega lugeda on neid alati huvitav, aga mida tõena võtta, on muidugi juba iga lugeja iseasi.

Antud teemas ei ole tegelikult midagi uut. Võib-olla vaid mõned vahepeal juurdetulnud faktid. Näiteks see Itaalia osa. Samas on sularaha kadumise võimalikkuse üle arutletud varemgi ja peetud seda osaks millestki suuremast. Kiire guugeldamine (olgu - keelelise puhtuse huvides: otsingumootor Google'it kasutades) on alati abiks :)

Juba poolteist aastat tagasi arutles Eesti Ekspressis sama teema üle kunagine uuriva ajakirjanduse tipptegija, kes vaatles asja natukene erineva nurga alt. Aga juba artikli pealkiri esitab sama konspiratsioonimaigulise küsimuse: "Sularaha kadumine kui osa suuremast plaanist?!"

Veel pool aastat ajas tagasi minna, siis leiame ka selle idee toetajaid. Nimelt pakkus Tartu Ülikooli majandusprofessor välja idee muuta Eesti sularahavabaks euro tulekut ära kasutades.

Seega on see teema juba pikemat aega nii poolt- kui vastumõtlejaid leidnud ja päris kindlasti eksisteerib mitmeid suuri organisatsioone, kelle huvides oleks sularaha väljasuretamine.

Mis puudutab aga kiibistamist? Mnjah - paarkümmend aastat tagasi oleks see veel kõlanud täieliku ulmena, ent praegu tundub see aina reaalsemaks muutuvat. Tänu kõikjaleleviva internetile oleme jõudnud juba punkti, kus me olemegi peaaegu, et väliselt kiibistatud. Vaadake või kõiki neid vidinaid, mida me iga päev kaasas kanname! Kõigi nende kooslusena võib igal ajahetkel saada teada, kus me asume, mida me teeme, mida me ostame, vaatame või millest huvitume. Ja see on kõik see, mida saaks teada ILMA meie nõusoleku või teadmiseta. Kiibistamine sellisel kujul nagu sellest räägitakse või nagu sellega hirmutatakse, oleks tegelikkuses vaid selle jälgitavusteadmise avalik ja lõplik aktsepteerimine.

Vabadust sellisel kujul nagu oli see kunagi, me nagunii enam tagasi ei saa.

Kuna ma mainisin peale pealkirja ulmet juba ka oma tekstis, siis võib-olla põikan lõpuks ka sinna, miks ma ulmekirjanduse üldse sellesse teemasse tõin.

Põhjus lihtne: inimesed ei taha õppida. Olen varemgi rääkinud ulmekirjandusest kui väärtkirjandusest, sest miskipärast on ulme väga paljude arvates kirjanduse kolmas, neljas või veelgi madalam klass. Olgu - osalt on selles süüdi Maad ründavad kuuejalgsed tamburiin-robot-tulnukad ja viierinnalised prostituudid Marsilt. Kuid ausalt - see ei ole ju kogu ulme.

Mina armastan ulmet tegelikult väheste autorite pärast. Siiski on need vähesed niivõrd võimsad visionäärid, et meie konspiratsiooniteoreetikud peaksid nende juures läbima põhjaliku kursuse teemal, kuidas analüüsida olemasolevat informatsiooni ja milliseid järeldusi sellest teha tasub. Võis ju juhtuda ka nii, et esmalt nimetatud blogikirjes mainitud Jean Monnet ei leiutanudki jalgratast, vaid arendas enda nägemuse Euroopast just ulmekirjanduse toel, mis oli selleks ajaks kontrollitavad ja totaalse jälgimise all olevad tsivilisatsioonid koos nende tugevate ja nõrkade külgedega ammu lahti kirjutanud.

Jah - kogu lääneliku mõtlemisega maailm liigub praegu tahes-tahtmata sellise kontrollitud tuleviku suunas. Kahju on minul vaid sellest, et tehakse seda samu vigu korrates, millest on ulmekirjanikud kirjutanud juba ammu - püüdes rahvast, seda massi, hoida teadmatuses.

Mille toob see aga endaga kaasa pikemas perspektiivis? Terve selle süsteemi hävimise koos kadudega, mis ületavad selle süsteemi ülesehituseks vaja läinud ressursse. Miks need süsteemid hävivad? Sest inimesele süsteemi poolt pealesurutud kord kaotab ära üksikisiku vabaduse. Tõsi - see võib anda üksikisikule kõik eluks vajaliku, võib anda ka rahulolu, ent ükski neist asjadest ei korva vabaduse puudust. Ikka ja alati leidub keegi, keda süsteem peatada ei suuda ning kellel õnnestub läita see väga lühike süütenöör, mis on kinnitatud oma aega ootava pommi otsa.

Praegused arengusuunad - virtuaalrahad, kiibistamised ja mis iganes veel - loovad tulevikus olukorra, kus kaovad reaalsed vahendid ja oskused, ilma milleta on pommi plahvatades võimatu ära hoida täielikku stagnatsiooni.

Pole küll minu asi õpetada, aga praegusel ajal peaks olema esmatähtis mõtlemine suunas, et mida me peaksime tegema ja kuidas käituma siis, kui kogu see pikalt kokkukeedetud rahvaste supp ühel hetkel suure pauguga vastu taevast lendab.

Kuidas seda aga teha? Lihtne - lugege ulmekirjandust ja peale seda pöörake rohkem tähelepanu praegu elavate visionääride jutule. Jah - veel on olemas selliseid inimesi, kes suudavad mõelda kaugemale oma isiklikust heaolust ja näha asju hoopis suuremas pildis, kui see tavaks on saanud. Kasutage neid, kuniks on veel aega :)

PS Kas ma kõlasin nagu konspiratsiooniteoreetik? :D

Mökude vabariik

Poliitikute ja poliitika kallal närimine on meie netiinimeste seas üheks kõige populaarsemaks tegevuseks, pakkudes kõva konkurentsi nii Facebooki farmindusele, maffiasõdadele kui ka kuulide veeretamisele. Mitte, et see imelik oleks - meie austatud poliitikute peamiseks eesmärgiks tundubki olevat sellisele närimisele põhjuste tekitamine.

Selle asemel, et püüda kasvõi ajuti vaadata asju enamiku vabariigi kodanike silme läbi, aetakse pidevalt mingit möga, mis seda enamikku vaid närvi ajab. Enamikuks pean mina seda osa kodanikest, kes elab pehmelt öeldes vaesuspiiril (kõvemalt öeldes algaks kirjeldus tähega S). Üheks viimaseks heaks näiteks inimeste marruajamisel on Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, kes ei vaevunud ESM'i läbi surudes isegi süvenema sellisesse pisiasja, nagu on seda meie riigile võetavate kohustuste suurus. Ausalt, Sven, mida kuradit sa seal tööl üldse teed? Kui mitte sina, siis kes veel peaks teadma sellise liitumisega seotud tingimusi, millest kohustused on sinu tööandja - rahva - jaoks üpriski olulised???

See selleks. See oli lihtsalt hea näide sellest, kuidas saab rahvast närvi ajada.

Ja rahvas on närvis. Mitte ainult Delfi kommentaariumis, vaid ka kogu ülejäänud ajakirjanduse lugejaskonna vastukaja lugedes märkad tahes tahtmata valitsevat masendust. Selleks on ka põhjust.

Mida ma pidasin aga silmas oma artikli pealkirja - mökude vabariigiga? Kindlasti mitte ainult meie mökusid riigikogulasi ja poliitikuid - ka rahvas on paras möku. Nii. Korraks kerkis silme ette võimalik käsilolevale kirjutisele tekkiv vastukaja ja ma hakkasin kartma, et kas ma ikka elan selle lintšimise üle? Oijah - who cares?!

Niisiis - miks on rahvas möku? Neist samadest kommentaariumitest ja Facebookist ja nii mitmestki kohast veel olen leidnud üleskutseid revolutsioonideks, miitinguteks, referendumiteks, valitsuse kukutamiseks/vahetamiseks jne. Nõnda on see kestnud juba paar aastat kui mitte kauem. Ja mis kasu sellest olnud on? Hmm - mõtleme nüüd. Ei miskit. Kui mitte lugeda kasuks seda, et osa meie hulgast on nüüd ametlikult seemnesööjateks tituleeritud.

Sellistest üleskutsetest ei olegi kasu, kui eestlased jäävad sama tuimaks ja flegmaatiliseks nagu nad alati olnud on. Mõni rahvuslane võib nüüd vastu ajama hakata, et tänu oma rahumeelsusele olemegi rahvusena need aastasajad orjust üle elanud, aga seegi väide on ajast ja arust. Äratus, eestlane! Kätte on jõudnud 21. sajand ja me ei pea enam orjusega leppima. Üks korralik meeleavaldus või protestimiiting võib äkki tõesti Toompea pilvedel istujaid natuke maisemalt mõtlema panna.

Mökude probleemiks on aga see, et nad ei suuda end kokku ajada. Kommentaare lugedes on mul viimased kaks aastat olnud tunne, et kohe-kohe hakkab midagi toimuma, aga jutuks need jutud jäänud ongi. Eestlase suhtumine, et "alati võib veel halvem olla" on viimane moto, mille all kannatajaid saaks nn ülestõusule meelitada. Ju siis pole vaja. Järsku teeme asja veel hullemaks?

Üheks põhjuseks, miks rahvas neid üleskutseid vastu ei võta, on loomulikult ka nende üleskutsujate isikud. Internet on teinud info kättesaadavaks kõigile ja seepärast saab tutvuda ka üleskutsujate enditega. Võib-olla on see vaid minu isiklik arvamus, aga kui ma näen, et keegi nende üleskutsujate seast on lähiminevikus tõelist jama suust ja sulest välja ajanud, siis ei suuda ma teda (ja kahjuks siis ka kogu teda ümbritsevat seltskonda) enam tõsiselt võtta. Seega võib üks mölapidamatuse all kannatav möku minu jaoks ideeliselt hea ürituse ära rikkuda. Sellised inimesi on aga päris mitmeid.

Teine, minu jaoks hoopis olulisem põhjus, miks seda kauaoodatud või -kuulutatud revolutsiooni pole toimunud, on nende kritiseerijate eneste suutmatus anda konkreetseid vastuseid teemadele, mille kritiseerimisel nad üliagarad on. See on ka põhjuseks, miks mina revolutsionäär ei ole - ma võin küll näha kitsaskohti, ent ma ei suuda kõigile neile pakkuda korralikke, töötavaid lahendusi. Kuni mul ei ole veel lahendusi, ei hakka ma kedagi ka kellegi vastu üles ässitama.

Usun, et kui meil esitataks üleskutse inimeste poolt, kes suudaks lisaks suurtele hüüdlausetele genereerida ka mõistlikke ideid, kuidas olemasolevat olukorda paremaks muuta, siis suudaks rahvaski end sellest mökulikust rahulikkusest lahti raputada ja hakata asja nimel rusikaid raputama. Kuniks selliseid asjalikke üleskutsujaid pole, kes tõesti tahaks, oskaks ja suudaks midagi ära teha, jäävad sellised emotsioonide ajel väljahõigatud kutsed kõlama kui "bla-bla-blaa... jälle..." taustamüra.

Aga ikkagi - miks on rahvas möku? Just rahvas, mitte üksikisikud, kes tegelikult moodustavad rahva - selle olulise kogumi, mida on vaja muutuste elluviimiseks. Mitte kaasa minna selliste heitlike üleskutsetega revolutsioonile on ju normaalne. Jah - aga mitte kaasa minna väiksemate protestiaktsioonidega, et kutsuda esile muutuseid, on mökunduse tunnus.

Viimane näide on vist see (jälle!) Facebookist alguse saanud kampaania boikoteerida Statoili. Kuigi alguse sai see vist vaid ühe inimese ideest, leidis see nii suurt vastukaja, et jõudis välja ka teleuudisteni. Seega võib arvata, et enamik inimesi, kes end natukenegi uudistega kursis hoiavad, on sellest boikotiideest kuulnud. Eesmärk oli ka ju üllas - panna suurim tanklakett omi hindu alandama. Ma ei tea, kui paljud selle idee teadjatest jäid uskuma Statoili poolt vastuseks antud tavalist avalike suhete sulepeast välja imetud selgitust hindade osas, aga praegu linnas ringi sõites ei tähelda ma küll, et Statoilil kliente vähem oleks.

Milles asi? Kas keegi ei taha odavamat kütust? Või ei suudeta end eemal hoida neist täisväärtuslikest hotdog'idest ja tõelistest kohvielamustest? Kusjuures niipalju, kui mina tean, siis vähemalt Tallinnas on pea iga  Statoili tankla läheduses mõne teise kütuseketi ODAVAM tankla. Mis omakorda tähendab seda, et juba varem oleks olnud mõistlik tankida oma autot mujal, praeguse kampaania ajal võiks seda ju veelgi enam teha.

Tundub aga, et pole vaja, sest Statoilil kliente jätkub. Ju on mökudel palju raha. See ei ole vabandus, et Statoili kaardiga saab soodustust. Üks kommenteerijatest, kellel on ka kliendikaart, ütles selle kohta hästi: "Saada mingi sent-kaks soodustust püsikundena??? Minna igapäevaselt poodi ja saada umbes kümme prossa alet... pole probleemi. Aga kütust ostes saada alla euro säästu tundub mõttetu..." Seega ei ole ka kaart mingi vabandus Statoili väisamiseks.

Kõige selle pärast jääbki mulle arusaamatuks, miks inimeste endi heaoluks mõeldud aktsioonidel edu ei ole. Kas tõesti oleme kõik ühtemoodi mökud, et ei viitsi isegi enda parema elu nimel oma vanadest harjumustest kasvõi ajutiselt loobuda? Tundub küll sedamoodi.

Eks seda teab ja tajub ka see mökude seltskond, kelle taktikepi all meie vabariik praegu liigubki. Edasi või tagasi, üles või alla - see pole minu öelda. Võib-olla just sellepärast tuntaksegi ennast nii puutumatutena, et tehakse asju vaid tegemise ja jumal-üksi-teab-kellele-vajalike boonuspunktide pärast. Mida ongi neil tippmökudel karta, kui nad teavad, et tavamökud ei suuda end niigi palju kokku võtta, et hakata oma parema homse nimel tegusid tegema?

Kusagil meenub mulle ütlus, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Võib-olla on sellel lausel tõetera sees.

Oma pika ja hüpleva teksti tahaksin lõpetada ühe tänapäeva maailma suurima ja tugevaima poliitikaideoloogi mõttega, mille ta ütles paar päeva tagasi oma esimesel külaskäigul "The Daily Show with Jon Stewart" saatesse. Minu arvates peaksid kõik poliitikud sama ideed järgima - siis oleks kõigil parem ja mökusid oleks kah vähem.

"I went into the office in California and I swore to the people that I will do the people's work, and that meant to me not to do the Republican party's work or the Democratic party's work or any party's work, because I was a public servant and not a party's servant." - Ma tõlgin selle lause mitte sõna-sõnalt, vaid nii, et mõte kõige paremini välja tuleks - mina kuulsin ka eelnevaid ja järgnevaid lauseid. "Kui ma asusin tööle California kubernerina, siis ma vandusin rahvale, et ma teen tööd nende heaks. See tähendas minu jaoks, et ma ei tööta vabariiklaste parteile ega demokraatide parteile ega ka mingile teisele parteile, sest /sellel ametikohal/ olen ma rahva, mitte partei teener."

Siin siis Arnie Joni ristküsitluse all :)

(Avaldatud 04. okt. 2012. Delfi's pealkirja "Eesti kui mökude vabariik" all - saa siis asjast aru)