The Rumble

Paar päeva peale USA's käimas oleva presidendivalimiste kampaania kandidaatide - Barack Obama ja Mitt Romney - vahelist esimest debatti toimus Washingtonis veel teinegi, vaat et sama suurt vastukaja leidnud väitlus. Teemad kattusid valdavalt presidendikanditaatide väitluse omadega, kuid erinevalt Obamast ja Romneyst ei püütud anda populistlikke, mitte-midagi-ütlevaid vastuseid ning paljude ameeriklaste arvates oli kogu poolteist tundi kestev debatt tunduvalt sisukam ja mõtlemapanevam, kui kummagi presidendikandidaadi valimiskampaaniad kokkuvõetuna.

"The Rumble 2012", mis meie aja järgi algas vastu pühapäeva öösel kell kolm, oli internetis ülekantav debatt kahe kauaaegse meediarivaali vahel, kellest on tõenäoliselt kuuldud ka Eestis. Iga soovija võis endale 4 dollari ja 95 sendi eest lunastada õiguse vaadata debatti otse ning nn piletirahadest saadavast tulust pool lubasid väitlejad anda pool heategevuseks. Kuigi ma ei ole kunagi olnud suur poliitiliste debattide austaja (mind on justnimelt see populistlik mula tavaliselt magama ajanud) ja veel vähem olen ma kunagi internetis vaadatavate asjade eest raha maksnud, siis seekord ei pidanud ma otsuse tegemiseks üldse mõtlema. Ja need olid mu senise elu kõige paremini kulutatud dollarid.

Kes need siis olid, kelle väitlus äratas USA meedias pea sama suurt tähelepanu kui presidendikanditaatide oma? Ühelt poolt astus kõnepulti Fox News kanali üks mõjukamaid saatejuhte ("The O'Reilly Factor") ning mitmete bestsellerite autor Bill O'Reilly. Tema oponendiks teises kõnepuldis oli kaabelkanali Comedy Central kotitäie Emmy'sid ja muid teleauhindu kogunud show "The Daily Show with Jon Stewart" saatejuht Jon Stewart, kelle bestselleri staatuse saavutanud raamatute arv piirdub küll vaid kahega.

Millest siis nii suur tähelepanu ühe tõsise poliitikasaate juhi ja poliitilise satiiri esitaja omavahelisele debatile? Kaks meest on teineteisel olnud hambus juba üle kümne aasta. Kuna Stewart kritiseerib oma saates lisaks poliitikuile ka uudistekanaleid nende töö pärast, siis on O'Reilly'gi tema tule alla jäänud. Hoolimata tõsistest etteheidetest teineteise pihta tundub, et mõlemad naudivad omavahelisi väitluseid ja nii on nad pidevalt ka teineteise saadetes külalistena üles astunud. Teravamaks muutusid nende teemad küll alles peale 2009. aastat kui ajakirja "Time" lugejad valisid 44% häälteenamusega USA kõige usaldusväärsemaks uudisteedastajaks Jon Stewarti - koomiku, kes vaid kommenteerib uudiseid. O'Reilly (ja mitte vaid tema) on peale sellist üllatust võtnud tugevalt sõna teemal, et kui Stewart avaldab nii suurt mõju avaliku arvamuse kujunemisel, siis võiks ta ka natuke suurema vastutustundega suhtuda oma naljade sisusse.

"The Rumble 2012" oli kahe tuntud meediategelase esimene avalik väitlus.

Nagu neid kahte isikut teades juba ette arvata võis, oli debati peamiseks tõmbenumbriks teineteisele ärapanemine, kuid päris kindlasti ei olnud see ainus faktor, miks seda väitlust nii oodati ja jälgiti. Kuna mõlemad osalejad on nii poliitikas kui ka meediat puudutavatel teemadel vägagi kompetentsed, siis üsna tihti laskus nende väitlus sügavatesse analüüsidesse, millist ootaks justnimelt presidendikandidaatidelt. Jah - O'Reilly ja Stewarti eeliseks oli see, et vastase rünnakute tõrjumise asemel said nad oma poliitilise maine pärast muretsemata asuda kohe vasturünnakule ning nii mõnigi kord püüdsid nad teineteise kuulamise asemel lihtsalt üksteisest üle rääkida. Kuigi kogu üritusel oli ka ametlik moderaator - ajakirjanik E. D. Hill -, siis tema osa kohta tegi parima märkuse tegi O'Reilly ise, pöördudes üllatunud näoga moderaatori poole: "Aaa, te olete ka veel siin!"

Käsitletavate teemade ring oli lai: USA majandus, maksu- ja tervisesüsteem, vaated ja suhtumine Lähis-Idas toimuvasse ja välispoliitika üldiselt, samuti mõned siseriiklikud, palju meediakaja leidnud sündmused. Mõlemad väitlejad sundisid teist poolt oma avaldustes pingutama, sest kummalgi olid tugevad, põhjendatud argumendid.

Poolteist tundi, mis see väitlus kestis, möödus minu jaoks kiiresti ja seda hoolimata hilisöisest ajast, ning ausalt - selline väitlus poleks väsitanud ka kolm-neli korda pikema kestuse juures. Ka väga tõsistest teemadest sai rääkida nii, et saalitäis rahvast (+ paljud kodudes) oli naerust kõveras ja samas ei olnud need naljad probleeme pilavad, vaid pigem neile asjalikke lahendusi pakkuvad.

Mitte asjate pole mõlema mehe igal argipäeval linastuvatel saadetel miljoneid vaatajaid. Mõlemal on tugevad põhimõtted ja vaated, mida nad vajadusel hästi kaitsta ja põhjendada oskavad - O'Reillyl küll rohkem vabariiklaste ja Stewartil demokraatide omadega kattuvad. Ja vaadata kaht sellist tugevat isiksust omavahelises sõnavahetuses maid jagamas on ääretult nauditav.

Kuigi ametlikult võitjat välja ei kuulutatud, siis vähemalt minu jaoks oli võitjaks Jon Stewart. Ja seda isegi mitte mõttelise üleoleku pärast - kordan veel, et mõlemad kaitsesid hästi omi seisukohti ja mõlemal oli ka komistuskivisid. Stewart võitis debati pigem tänu sellele, et oma karjääri alustas ta stand-up-koomikuna ja seepärast oli tal ka parem ettekujutus, kuidas rahvaga mängida. O'Reilly on suurema osa elust siiski kaamera varjus püsinud, kuid ka tema oli suurepärane.

"The Rumble 2012" on hetkel ja tõenäoliselt ka jääb minu jaoks selle aasta parimaks telesündmuseks (kuigi tegu oli vaid stream-üritusega), sest vaevalt, et miski või keski võiks selle üle lüüa.

Kes ei ole seda veel näinud, siis soovitan tõsiselt.

Miks? Sellest kirjutan juba oma järgmises tekstis, mille tahan seekord otse Delfi jaoks kirjutada ja mille idee aluseks ongi justnimelt seesama debatt...