Kuidas äratada rahvast?

Laupäeva öösel vastu pühapäeva tegin ma midagi sellist, mida ma varem teinud ei ole. Tegelikult küll kahte, kui nüüd üdini aus olla.

Esiteks: kell kolm vastu pühapäeva vaatasin ma poolteist tundi poliitikateemalist debatti ja ma nautisin seda esimesest viimase sekundini. Teiseks: ma maksin selle eest. Jah, ACTA, ma maksin esimest korda asja eest, mida ma internetist vaatasin.

Kolm päeva peale USA presidendikandidaatide esimest debatti toimus Washingtonis veel üks väitlus, mis äratas samuti suurt tähelepanu. Ühelt pool astus kõnepulti Bill O'Reilly, Fox News uudistekanali kõige mõjukam saatejuht ja mitme bestselleri autor. Talle oponeeris Jon Stewart, huumorile orienteeritud kaabelkanali Comedy Central saatejuht.

Kui Bill O'Reilly juhitav saade "The O'Reilly Factor" on tõsine poliitikat analüüsiv jutusaade, siis "The Daily Show with Jon Stewart" on pigem satiir selle parimas võtmes, kus terava kriitika alla satub peamiselt USA meedia ja poliitka. Seega on puutepunkt kahel mehel täiesti olemas ning juba üle kümne aasta on nad teineteise saateid külastanud, väideldes erinevate teemade üle.

Seekordne kohtumine nimega "The Rumble in the Air-Conditioned Auditorium" ("Rüselus konditsioneeriga auditooriumis") oli nende USA meedia kahe suure nime esimene avalik kohtumine kodupinnast eemal. Kuigi tegemist oli peamiselt showle üles ehitatud debatiga, oli selles väitluses enam sisu ja mõistlikke ideid, kui kahe ametliku presidendikandidaadi kampaaniates kokku. Sellised arvamusi on kostunud debatile järgnenud kommentaaridest internetis kui ka USA ajakirjandusest.

Igatahes oli selle debati vaatamine nauditav kogemus ja kui kellelgi on huvi selle kohta lähemalt lugeda, siis saab seda teha minu veebipäevikus.

Paari viimase päeva kodumaiseid uudiseid lugedes tuli antud debatt aga jälle meelde. Mitte, et nüüd oleks midagi plahvatuslikult uut toimunud. Ei - kõik on vana ja kuuldud, ainult nimed vahetuvad. Lihtsalt nüüd sain jälle asju natuke uuemas valguses näha.

"The Rumble" ei ole mu vaateid kuidagi muutnud, pigem on see mind taaskord üles äratanud ja tekitanud taaskord soovi ka enda arvamus välja öelda. Ja selliseid raputusi on vaja, sest see päevast päeva erinevatelt kanalitelt voolav valdavalt negatiivsemaiguline muudab sind lõpuks immuunseks ja apaatseks kogu ümberringi toimuva vastu. Jah, väga kahju on tunnistada, et meil siin armsas vabariigis ei ole enam inimesi, kes suudaks rahva vaimu äratada. Samas - võib-olla neid isegi on, aga vähemalt seni ei ole nad seda õiget väljundit leidnud, mille kaudu nad saaksid oma ideid efektiivselt edastada.

Vahepealse märkusena pean kohe ära mainima asja, mida mainisin ka oma eelmise kirjutise kommentaariumis - lisaks sellele, et ma ei kuulu ühtegi parteisse ega esinda ka neist kellegi huve. Minu arvamus, et rahvas võiks ärgata ja aktiivsem olla, ei tähenda mingil juhul üleskutset füüsilisele revolutsioonile.

Meie poliitilisel maastikul toimuv ja see, kuidas meie ajakirjandus seda kajastab, ei ole kindlasti päris see, mida tavaline eestlane endale oma riiki soovides ette kujutas ja see on põhjustanud meie ühiskonnas üldise rahulolematuse. Probleeme eraldi üles lugeda pole mõtet, sest neid on lihtsalt niivõrd palju ning erinevaid uudistekanaleid jälgides tundub, et nende lahenemise asemel tekib neid probleeme iga päev juurde. Kasvab rahulolematus, kuid kasvab ka üldine ükskõiksus. Delfi lugeja Kery kirjutas minu viimast artiklit kommenteerides, et ka kõikevallanud ükskõiksus (kasutas ta selleks küll idanaabrite väljendit) on protestivorm. Isegi, kui see on seda, siis on see kõige hullem võimalikest, sest ükskõikne suhtumine ei vii midagi edasi.

Samuti suurendavad need uued probleemid ja "meediaavastused" juba levinud klassiviha: kui keegi kirjutab arvamusartikli vaesemate inimeste elust, siis ilmub kohe terve ports neid, kes kukuvad vaeseid sõimama, et nad ise on oma halvas elus süüdi. Armsad, inimesed, alati ei ole. Meie riigis (ja tegelikult mitmes teiseski arenenud riigis) toimiv majandusmudel on teooriast väljaspool selline, et kõik ei saa heal järjel olla - alati on ka neid, kes ei ole nii hästi kindlustatud. Ning see ei ole kindlasti kinni inimeste enda soovides. Töötukassas või miinimumpalgaga tööl käijad ei ole kindlasti vaid eluheidikud - nende seas on ka hea haridusega inimesi, kes ühel hetkel lihtsalt jalgealuse kaotasid. Võib-olla osad ka enda pärast, kuid kindlasti on palju neidki, kellel endal otsest süüd ei ole. Neid lihtsalt ei vajatud enam ja uut kohta oli peale seda võimatu leida. Nii vajutigi. Ja päris kindlasti, armsad inimesed-kommenteerijad, ei ole kõik vaesuspiiril või sellest madalamal elavad inimesed joodikud, seega ei tasu selliseid üldistusi teha - enamus neist on täiesti korralikud inimesed, kellel koduarmastus on tugevam ellujäämisinstinktist, mis muidu ajaks neidki välismaale kergema või kui mitte sedagi, siis vähemalt muretuma elu peale küll.

Klassiviha kohta tahaksin küsida sama küsimuse, mille Jon Stewart esitas artikli alguses mainitud debatil: "Miks peetakse firmajuhti, kes kasutab oma äri elushoidmiseks ja edendamiseks ära riigipoolseid maksu- ja ettevõtlussoodustusi, targaks ärimeheks, aga inimest, kes näljast hoidumiseks kasutab sotsiaalabi teenuseid, miks teda nimetatakse saamatuks ja/või ebaõnnestunuks?" Kui tahetakse kritiseerida, siis tehku võrdselt seda kõigi ühiskonnaklasside suhtes ja tunnistagem, et enamus meie "edukaid" ärimehi on tegelikult ebaõnnestunud isehakanud, kes teenivad raha vaid selle tavalise, saamatu ja rumala maksumaksja poolt riigikassasse laekunud summade arvelt.

Kuidas aga ravida ükskõiksust, mis ongi üks peamisi ajendeid, mis pani mind käesolevat artiklit kirjutama?

Kindlasti ei ole selleks äratuskellaks need sotsiaalmeedias ja kommentaariumides kostuvad poolikud üleskutsed muutustele. Poolikud, sest neis kõigis on olemas kriitika praeguse kohta, ent puuduvad lahendused või isegi ideekillud, kuidas asi võiks tulevikus olla. Võib-olla tõesti on Reformierakond puusse pannud, ent mida teeksid need revolutsionäärid paremini? Võib-olla tõesti on Keskerakond Tallinna metsa poole suunanud, ent mida teha paremini? Ja isegi kui viia oma ideed, kui need peaks tekkima, valimisplakatitele hetkel veel olematu poliitilise jõu nimel, kuidas suudaksite rahvast veenda, et te neid lubadusi ka peate??? Ideid esitanud ja lubadusi on andnud KÕIK meie erakonnad. Lubaduste kohta veel nii palju, et need lubaduste täitmised ei tohiks tulla millegi sama olulise ja vajaliku arvelt. Delfis avaldatud artiklis "Mökude vabariik" arutlesin ma juba nii selle ükskõiksuse kui ka nende üleskutsete üle, kuid arvan, et see ei ole nii kitsas valdkond kirjutamaks seda lahti vaid mõne tuhande tähemärgiga.

Üheks peamiseks rahva äratajaks ükskõiksusest peaks minu arvates olema meedia, ent kahjuks ei näe ma praegu ühtegi väljaannet või kanalit, mis selle ülesandega hakkama saaks. Kuigi vahel võib tunduda, et rahva tahtest on meie riigis hakatud mööda minema, siis tegelikult peaks just meedia nii rahvast kui ka valitsevaid organeid tagant utsitama, et inimeste hääli ka kuulama hakataks. Rahva ärksaks muutmiseks ja sellisena hoidmiseks on vaja inimesi, kes suudaks rääkida rahvale arusaadavas keeles, kes suudaks poliitikute avalike suhete hämamise tõlkida lihtlauseteks ja vastupidi - muuta rahva ideelised soovid arusaadavaks ka poliitikutele, kes tundub, et on unustanud lihtinimeste keeles rääkimise.

Kui olukord on sitt, kuid vähemalt on veel lootust paremaks, siis nii tulebki öelda, mitte hakata ajama, et vastavalt eurodirektiividele on meie majanduskasv üle Euroopa keskmise, mis lähtub möödunud x aasta majandustsüklite statistilistele analüüsidele ning prognoosides tulevikus kuuenda kvartali suhtelise elatustaseme tõusu protsentuaalset ekspansiooni.

Tegelikult ei saanud ma ise ka aru, mida ma siia kirjutasin, kuid tõenäolist kasutasin liiga vähe võõrsõnu ja viiteid jumal-teab-kuhu, sest olen harjunud lihtsamalt kirjutama. Aga mõte jääb samaks sellest hoolimata - rääkida asjust nii nagu need on.

Rahvas ei vaja lihtsaid ja arusaadavaid sõnumeid toimuva kohta mitte selle pärast, et rahvas loll oleks. Ei. Lihtsaid ja arusaadavaid sõnumeid on rahval vaja selleks, et rahvas on hõivatud oma elu elamisega ning töö, pere ja võimalike hobide kõrvalt ei ole lihtsalt aega hakata kellegi korralikult võõrsõnu ja erialaseid analüüse täistikitud kirjakunsttükke  läbi purema. Lihtne, selge ja arusaadav ajakirjandus ongi üks olulistematest punktidest, millega saaks inimesi äratada.

Samad ajakirjanikud, kes suudavad arusaadavalt kirjutada, võiksid samal ajal olla ka poliitika ja üldise meedia (sest praegune meedia loob tihtilugu väikesest tondikesest hirmuäratava ja kurja soodraakoni) konstruktiivseteks kriitikuteks. Tavalisi kriitikuid jagub meil lisaks ajakirjandusele ka kommentaariumitesse ja sotsiaalmeediasse. Konstruktiivsete kriitikute all pean ma silmas neid, kes suudavad lisaks kitsaskohtade leidmisele osutada ka võimalikele väljapääsudele kehvast olukorrast.

Seega - vajame laia silmaringiga inimesi, kes julgeksid kritiseerida praegust peavoolu nii poliitikas kui ka meedias üldiselt. Kuid samas peavad nad olema valmis võtma vastu seda suurt kriitikat ka enda aadressil, sest ei poliitikud ega meedia taha kuidagi kaotada oma praegust auditooriumi.

Just kõige selle pärast tõingi oma artikli alguses sisse tolle Washingtonis toimunud debati kahe meediategelase vahel. Bill O'Reilly arvamust kuulavad ka poliitikud, sest O'Reilly poolne meediakajastus poliitikute aadressil mõjutab otseselt nende mainet ja tulemusi järgmisel valimistel. Sama kehtib ka Jon Stewarti kohta, kes oma - rõhutan - huumorishows kritiseerib lisaks poliikas toimuvale ka meediat. Stewarti läbi satiiri tehtav kriitika on olnud põhjuseks nii teemast möödarääkivate (ja aastakümneid jooksnud) poliitikasaadete sulgemisel kui ka mitmete poliitikute poolt esitatud avalikele vabandustele. Julgust kritiseerida on mõlemal, kuigi Stewart on sellest täiesti omast klassist. Öelda nii patriootlikus riigis kui seda on USA oma avalikus telesaates, et USA endine president Truman on tema arvates Hiroshimale heidetud aatompommi pärast sõjakurjategija - see peaks olema avaliku esinemisjulguse musternäidis.

Täpselt selliseid ajakirjanikke on meil ka Eestisse tarvis, sest just sellised julged, otsekohesed, teemat valdavad ning vajadusel ka naljakad tegijad suudaksid Eesti rahva taaskord üles äratada ning panna inimesed oma tulevikku puudutavas aktiivselt kaasa mõtlema ja tegutsema.

PS Kui mu tekst kohati laiali hakkas vajuma, siis põhjuseks vaid see, et antud teemat on väga raske kui isegi mitte võimatu ühes lühikeses artiklis lahti kirjutada - seepärast ka mõned viited koos lootusega, et teemat ennast hakatakse käsitlema ka edaspidi.