Ärkamine rumalusest... Taaskord... Kisub vist igavaks juba

Ühe loengu vaatamine kaks õhtut tagasi ning kaks lugemist täna hommikul tõid mind lõpuks tagasi siia blogisse, et üle pika aja midagi kirja panna. Loeng ei ole oluline tänase kirjutise teemas, kuid loetu küll.

Kontrollisin üle miljoni aasta oma postkasti ja sealt oli lugemissoovitus kanalist, mille olin kunagi tellinud. Autoriks David Hopkins ja artikkel How a TV Sitcom Triggered the Downfall of Western Civilization. Ja tõesti, see pani natukene kaasa mõtlema. Toon ühe lõigu sealt ka siia.

You may see it as a comedy, but I cannot laugh with you. To me, Friends signals a harsh embrace of anti-intellectualism in America, where a gifted and intelligent man is persecuted by his idiot compatriots. And even if you see it from my point of view, it doesn’t matter. The constant barrage of laughter from the live studio audience will remind us that our own reactions are unnecessary, redundant.

The theme song itself is filled with foreboding, telling us that life is inherently deceptive, career pursuits are laughable, poverty is right around the corner, and oh yeah, your love life’s D.O.A. But you will always have the company of idiots. They will be there for you.

Don’t I feel better?

Selle nurga alt vaadatuna ei - ma ei tunne ennast paremini. Kohe üldse mitte.

Jätkasin postkasti ja järgmiselt tellitud jälgitavalt kanalilt/blogijalt oli uus postitus. Vastused mingile 12 küsimusele. Lugesin-lugesin, kuni tuli see (ma ei anna blogija nime, sest see pole antud kontekstis oluline).

Minu murekoht täna ei tekkinudki sellest, et mu esimene reaktsioon oli WTF?! Mure tekkis teisest reaktsioonist, et äkki ma ise olen rumal ja peaksin guugeldama. Ja et ma tegingi seda. Õnneks mu WTF?!-reaktsiooniks oli põhjust, sest mul oli õigus.

Miks ma olen hakanud kahtlema enda teadmistes, mis on kunagi olnud nii kindlad, et söandasin isegi mälumängudel osaleda? Ehk seepärast, et see tänapäevane pealiskaudne meedia (nii tavaline kui sotsiaalne) on enam-vähem ainsad kohad, kust ma enda infot viimasel ajal ammutanud olen.

So, how do we retain our sanity in a dumb, dumb world? I wouldn’t be a good teacher if I didn’t come prepared with a few ideas.

No. 1: read a fucking book.

Ma olen neid fucking raamatuid lugenud väga palju ja neist raamatute lugemisest tuli mulle ka see WTF?! reaktsioon, sest periskoope kasutatakse merenduses ning sõjanduses, mitte mingis kuradi observatooriumis. Mida need teadlased sellega vaataksid? Kuu tagumist poolt???

Ja hoolimata kõigist neist loetud raamatutest ma kahtlesin endas, sest blogija, keda olen teinekord lugenud vaid ajaviiteks ning meelelahutuseks, kirjutas nii. Kas tõesti on kõikvõimaliku informatsiooni vastuvõtmine muutnud minu kriitikameelt nõnda palju, et kui varem filtreerisin sissetulevat informatsiooni läbi faktiliste teadmiste, mida olin elu jooksul kogunud, siis nüüdseks olen selle informatsiooniga hakanud filtreerima enda faktilisi teadmisi? Isegi, kui see infokilluke tuleb ajaviiteblogist. Midagi on mööda...

Sellel samal pildil on veel paar huviäratavat asja. Just enne periskoobi-ämbrit räägiti soovist raamat välja anda. Millest? Observatooriumite uuest varustusest?

Ma ei ole õel - ma olen lihtsalt sarkastiline.

Naljakas lugu kopituna Facebooki staatusest? Huvitav, kas siis terves Facebooki tutvusringkonnas polnud kedagi, kes oleks osanud viidata faktilisele eksimusele? Kui nii, siis kurb. Ja kui juhitigi, siis sellise staatuse (ehk siis oma rumaluse) edasireklaamimine naljaka loo sildi all on veelgi kurvem. Ning mõttekoht - ehk see välismaa tuttav ei naernudki selle üle, et ta "äpist" mööda rääkis. Ehk naerdi hoopis seda, et räägiti järjekordse tibiga, kes keerulise sõnaga kokku puutudes üritab endast targemat muljet jätta?

Neetud! Rumalus ei ole reklaamimiseks!

Ma saan aru, et tegu on natuke erialase sõnaga, aga siis tulekski esitada täpsustav küsimus "Mis see on?", mitte lahmida. Küsimusi esitamata ei ole võimalik targemaks saada.

Just seepärast ma julgustangi enda poega alati küsima küsimusi "Miks?" ja "Kuidas?". Jah, neile tuhandetele küsimustele vastamine on teinekord tüütu, aga ma tunnen, et see on minu kohus. Vähemalt seni, kuni ta oskab ise piisavalt palju lugeda, et neid vastuseid juba ise otsida. Ja vastama pean õigesti, sest muidu poleks asjal mõtet. Ning jah - isegi mu varsti neljaseks saav poeg on esitanud mulle küsimusi, millele mina pole osanud neil hetkedel vastata. Nii lihtne olnuks tollal lahmida (nagu tegi seda eelmainitet blogija) ja järgmise küsimuse juurde liikuda. Ei. Selle asemel ma ütlen talle ausalt, et ma ei tea seda praegu, aga ma uurin sulle selle vastuse välja.

Näide: esimest korda uue rongiga sõites (Oskar ei olnud kolmenegi siis) küsis poeg, kus rongi mootor on. NII LIHTNE olnuks viibata kuhugi ja öelda, et näe, poja, seal. Oskar oleks vastusega rahul olnud. Tegelikult jäin aga vastuse võlgu, kasutasin kodus internetti ja järgmine kord pojaga koos olles ja rongi nähes osutasin talle täpselt selle koha ära. Tema ütles: "Ahah."

Ehk tähtsusetu fakt tema jaoks terve ülejäänu elu jooksul, aga vähemalt parem kui olukord, kus ta ehk kunagi pidanuks kellegi küsimusele vastama minu poolt huupi ja võimalik, et valesti vastatud vastusega ja kõrvalseisja oleks mõelnud: "Damned, you are stupid!"

Huh... Liiga pikk tekst üle pika aja kirjutamise kohta.

Siiski tehaks tuua välja veel pisiasja selle blogiga või ehk rohkem selle küsitlusega seotud küsimustiku üle. Küsimustikud on tavaliselt selleks, et inimesi tundma õppida.

1. Millised on su lemmikjalanõud? 
2. Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik/rõve, aga sulle ikkagi maitseb?
3. Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 
4. Mis on su lemmiklõhn?
5. Lemmikäpp?
6. Kes on su lemmikyoutuber? 

Paar sellist oli veel, aga lihtsalt küsimus - mida kuradit need asjad peaksid sinu kui inimese kohta näitama? Kurb ongi see, et aina enam hinnatakse inimesi selliste pealiskaudsete asjade järgi. Alles see oli, kui vist "Märgatud: Tallinnas" lehel Facebookis keegi kurtis, et oli poes oma Galaxy 6 telefoni välja võtnud ning selja taga järjekorras seisnud tibinad olid omavahel kommenteerinud: "Iuu - see on nii 2015." Really?!

Kui maailm oleks see kuradi Elroni rong, kus me selliste inimestega koos sõidame, siis ausalt öeldes mina ei tahakski sellest rongist välja astuda - ma tahaks sellised inimesed rongist välja visata ja neist sellesama rongiga üle sõita. Praegu ma juba tean, kus selle rongi mootor asub ja usun, et vajadusel saaksin selgeks ka selle rongi liikumapanemise ning juhtimise.

Miks? Sest ma näen õppimise vajadust ja mul on tahtmist õppida.

PS Hoopis rohkem annaks inimese kohta infot küsimus, milline oli viimane raamata, mille ta läbi luges? Vastus minu kohta: kuigi olen muuhulgas läbi lugenud palju igasugust mõttetut jama, siis viimaseks raamatuks oli tõesti Michio Kaku "Physics of the Future: How Science Will Shape Human Destiny and Our Daily Lives by the Year 2100"

Hommikul kell viis...

Hommikul kell viis ärkamine ei ole minu jaoks kunagi kõige parem idee tundunud. Siiski kadus uni ära, ajasin kargud alla ja šokeerisin koera ülivarajase jalutuskäiguga.Veerand kuus istusin juba arvuti taga, kuum kohv nina ees ning otsisin uudiseid.

Tegelikult on aprill tore kuu. Välja tuleb Kiirete ja Vihaste seitsmes film ning algab ka Troonide Mängu viies hooaeg. Seega vähemalt üks õhtu nädalas on nüüd sisustatud millegi vaatamisega.

Mõnda aega tagasi panin siia üles nimekirja filmidest, mis oli plaanis ära vaadata. Nimekiri kasvas kirjapandust kaks korda pikemaks, sest oli filme, mida ei suutnud üle kümne minuti vaadata, aga oli ka selliseid, mida sai kohe paar korda nauditud.

Ulmefännina oli parimaks elamuseks kindlasti Interstellar (2014), mille ideede mastaapsus ning filmi enda tehniline teostus olid tõsiselt nauditavad. Näitlejatööd olid head ning isiklikult parimaks momendiks pean seda hetke, kui pisike plahvatus päästis mind Matt Damoni edasisest vaatamisest. Mitte, et mul midagi Matti vastu oleks - Roundersis tegi ta väga hea rolli -, aga Interstellaris tema moosine nägu häiris natuke.

Teine hea ja nauditav (ja mingil hetkel isegi väga sünge) avastus oli Snowpiercer (2013). Chris Evans, kes mulle Marveli filmides (Captain America ja Avengers) jättis kergelt öeldes pehmo mulje - hoolimata oma kilbiga paugutamisest -, oli Snowpierceris ikka väga hea. Ei olnud vaja steroidisüste ega sädelevat kostüümi, piisas habetunud näost ja sitast elust, et leida motivatsioon korralikuks lammutamiseks. Teine lahe tegelinski oli asiaadist insener, kes lisaks rongiuste lahtikodeerimisele suutis ka paar toredamat liigutust teha, sealhulgas ka nn tugevkurjamil kaela kahekorra keerata. Hoolimata senisest kirjeldusest ei olnud Snowpiercer vaid üks suur madin (ok - tegelikult ikka oli küll), aga kogu selle vere ja vaeva taha oli kirjutatud ka korralik ulmestoori järjekordse näitega, kuidas inimesed suudavad oma suures ettenägelikkuses kogu kliima Maa peal sinna tagumisse kohta keerata. Ja ehkki "pahalaste" rusikaviibutajad olid äkšionfilmidest tuntud sõnatud ja sisutühjad pappkujud, siis "positiivsetel" kangelastel oli sügavust. Hetkeks isegi nii palju, et tundsid kaasa inimesele vaid selle pärast, et ta teadis, et beebidel on kõige maitsvam liha. Vaene, väike ja õnnetu inimsööja! Niuts!

Ja kuigi vampiirifilmid mulle eriti ei istu (Underworldi vaatasin ka ainult Kate Beckinsalei pärast), siis 2009. aasta Daybreakers oli toredaks vahelduseks. Kasvõi sellepärast, et seekord ei olnud vampiirid mingid pimedates nurgatagustes neitsisid luuravad üksiküritajad - Daybreakersis olid nad lihtsalt kogu planeedi üle võtnud. Näidates sellega muidugi ehtinimlikku rumalust, mõtlemata tõsiasjale, et kui neid nii palju sigineb, siis on tasakaal paigast ja keegi peab nälgima. Palju õnne! Mõnus vaatamine muidu.

Ahvide Planeedi sarja kaks viimast filmi olid täiesti okei vaatamine, aga uuesti vaatama ei kisu.

Kääbiku viimane osa - misiganes nime nad sellele ka ei pannud - oli minu kui Tolkieni austaja jaoks ikka täielik pettumus. Aga noh - ma teadsin seda ette juba hetkel, kui olin triloogia esimese osa esimese kolmandiku ära vaadanud. Kui Jackson tahtnuks korralikku pikka sarja teha, siis võinuks ta aluseks võtta ühe paljudest Silmarillioni tõeliselt huvitavatest lugudest-legendidest (kasvõi "Beren ja Luthien"); lastejutu Kääbiku oleks võinud südamerahuga ühte filmi ära mahutada ning see päästnuks ehk meid kõiki ka lambist võetud haldjapiiga ja muidu igati normaalse päkapiku idiootsest armastusloost. Seega fail x3!

***

Lõpetuseks aga pean teatama, et lõpuks ometi tituleeriti mind kuumaks valgeks kutiks.

Seda blogi kirjutades sai kõrvalmonitoril pokkerit taotud ja täiesti normilt läks, kui arvestada minu jaoks liiga varast hommikutundi.

Sarkasmijumal; Creedence Clearwater Revival "Have You Ever Seen The Rain?"

Milline on vastand sõnapaarile perfect stand-off? Perfect sit-on? Ma olen juba kaks tundi selle üle pead murdnud, aga pole viitsinud guugeldada. Lihtsalt tulid meelde Mark Gungori sõnad ühelt seminarilt; murdsin pead, et mida teha ja kuidas edasi liikuda, kui on täielik vastand olukorrale, mida tüüp oma loengusarjas perfect stand-off'iks nimetab. Niisiis - kuni ma seda vastandit pole välja mõelnud, ei arenda seda teemat edasi ka.

Palju aastaid tagasi, kui veel dinosaurused ringi uitasid ning inimesed MSNi kasutasid, oli mu MSNi staatuseks vist terve aasta järjest "Sarkasmijumal". Arvasin, et sarkastiline on olla äge.

Täna kuulsin üht naljakat ja samas veidike idiootliku asja: nimelt korraldab üks firma just Sõbrapäeval suure inventuuri, mis kestab poole ööni. Hea on näha, kui väga mõned ettevõtete juhid oma alluvate eraelu eest hoolitsevad.

Siit kohe meeldetuletuseks endale juhuks, kui oma sarkasmi kõrvalt peaksin kunagi palkama ka töötajaid:

1. Ära kunagi korralda inventuure päevadel, mis aitaksid töötajatel end ehk natuke erilistena tunda.
2. Ära kunagi korralda üle öö kestvaid firmapidusid, kuhu töötajate elukaaslased, abikaasad jne pole kutsutud.

Viimane siis statistika (ja kogemuste) põhjal, et säärased asjad on suurimad suhetelõhkujad osas, mis puudutab tööl tekkinud afääre,  ning ettevõtte juhina tahan ma kindlasti muretseda selle eest, et mu alluvatel oleks hea ja probleemivaba elu...

Öös on asju...

Veel mõned päevad ja saabubki hetk, kui üks pisike kutsikas oma nina siia korterisse pistab ja mõne päeva pärast loodetavasti ka oma koduks tunnistab

Aga sarkasmist... Veel natuke... Sarkasm on tore, aga kahjuks kaasneb sellega tihtilugu ka see, et inimesed, kes õigel hetkel seda ei mõista, võivad palju haiget saada. See pole enam aga üldse tore; sellisel juhul pole sa enam sarkastiline ja vaimukas, vaid lihtsalt üks suur sitapea.

Kes meist aga seda olla tahaks? Viimasel ajal olen hakanud isegi sellele mõtlema. Jõudsin isegi mingile järeldusele.

Who cares?!

Alati on võimalik enda tegelikke mõtteid selgitada. Või siis lihtsalt minema jalutada, kui inimene, kes haiget saab, pole piisavalt oluline. Õnneks on mul selliseid selgitamisi olnud tunduvalt rohkem kui jalutamisi - mis omakorda näitab, et mu elus on veel inimesi, kellest ma hoolin.

Imelik ---

Mis iganes - kell on palju ja homme tööpäev. Veel üks öö lähemale... 

Graffiti, Kadrina ja kevad - Newtronic "Lets dance" (ei tea, mis aasta ja ei viitsi guugeldada ka)

See, et mu telefon pilte oskab teha ning ma kevade saabumise puhul natukene rohkem klõpsutan ja mõned neist ka blogisse üles panen, ei tähenda veel seda, et ma hakkaksin valmistuma oma veebipäeviku muundamiseks fotoblogiks. See stiil ei istu mulle kohe üldse. Eraldi postitused selleks, et näidata, kuidas Miisu parema ja vasaku külje peal magades välja näeb, on minu sügavalt isikliku arvamuse järgi liiga isikupäratud, et ma vaevuks kunagi uuesti sinna blogisse pilku heitma. Jah - võib-olla ma kaotan sellise harjumuse pärast ka suure koguse nauditavat lugemist, mis kuhugi nende beebide erinevate suutäite või kasside mängustiililide vahele kaob, aga mind tõesti häirib müra. Mõttetu, väärtusetu müra nii virtuaalses kui avalikus ruumis.

*

Tegin mõned hetked tagasi enne Tallinnasse-sõitu väikese jalutuskäigu, jalutuskäigu ajal mõned klõpsud ja leidsin ka mõtte, mis väljendaks ka pildis minu suhtumist mõttetusse mürasse.

Mulle meeldivad tegelikult graffitid. Mulle meeldib kunst ja öeldagu, mida tahes - graffiti on kunstivorm. Vähemalt minu arvates.

Jah - isegi sellist graffitit pean ma veel kunstiks. Autorid on vähemalt üritanud sellest midagi ilusat teha, on proovinud mängida värvidega jne. Ma saan aru ja ma ei mõista neid hukka. Pealegi valisid nad oma tööks sellise üsna nurgataguse koha, kus muidu oleks olnud vaid lage sein, mida keegi nagunii tähele ei paneks. Nüüd on vähemalt need värvid venivale kevadele eeskuju näitamas.

Mis mulle aga ei meeldi, on midagi muud.

Mulle on Kadrina laululava kogu aeg meeldinud. See on minu jaoks kogu aeg olnud üks Kadrina väikestest ja ilusatest sümbolitest.

Nüüd on aga mingi kohalik "aiukeenjus" otsustanud laululava esikülje paremasse nurka kirjutada allajoonitud sõna "RÄME".

Miks? Tähelepanupuudus? Autogramm? Kui viimane, siis tõesti - ma nõustun sinuga, RÄME.

Oled küll - oled küll lihtsalt räme idioot, et sellise mõttetu, idiootse müraga avalikku ruumi risustad!

*

Teele ei jäänud vaid silma riivavad kohad, tegelikult see ajukääbiklik kritseldus oligi ainus, mis suutis selles päikesepaistelises kevadpäevas mu silma pinnu torgata. Kõik muu oli kena. Ilus. Värske. Mõnus.

Vaatasin ka raudtee poole ja meenus üks isiklik rekord.

Seal kaugel, umbes-täpselt selle posti taga on sild, mis ronge üle Loobu jõe kannab. Kohe siinpool seda sillakest on väike, praeguseks juba võib-olla unustatud ujumiskoht, kus kunagi ammu - vist teises või kolmandas klassis - sai ühe korra isegi märtsi lõpus juba ujumas käia. Ei - ma ei ole talisupleja, ent Loobu jões ujumisel ei olnud tollal erilist vahet, kas ujusid sa päikesepaistelisel päeval märtsis või augustis.

Kuna jõgi oma rohkete allikatega saab alguse vaid mõned kilomeetrit eemal, siis ilusa ilmaga soojeneb vesi piisavalt ka kaunil kevadpäeval.

Praegu ma enam nii külma vette ei roniks. Isegi suvel, relva ähvardusel mitte!

*

Mis on aga kevade puhul üks nauditavamaid asju?

Esimesed mättad.

Ja kui mättad veel kuivad pole, siis kõlbab ka soojas päikesepaistes lihtsalt kõndida.

Vot niimoodi!

Ajupesu oma parimas kuues; Vangelis - "Pinta, Nina, Santa Maria (Into The Eternity)" (1992)

Panen Media Playeris mängima ühe kõige rahustavama loo, mida ma üldse muusikast tean - 13 minutilise lõpuloo Vangelise 1992. aasta edukalt albumilt "1492: Conquest Of Paradise".

Mitte, et mul oleks tarvis rahuneda, aga hommikul kell viis umbes unenägude pärast ärganuna ei tahaks kohe Manowariga alustada. Varase hommikuse ärkamise ja sellega kaasneva plaanide purunemisega kaasneb oht teha midagi sellist, millele tavaliselt isegi ei mõtle. Selle avastuse tegin ma just natuke aega tagasi, täna hommikul.

Majandusuudiseid ma tavaliselt ei loe, ent kuidagi ma siiski täna nendeni jõudsin. Mingit eriti imelikku teed pidi. Kuna Eestis ajakirja FHM enam ei ilmu, siis olen Facebookis tellinud USA väljaande uudised ning täna hommikul avastasin päris hea pildi ja tekstiga viite. Klõpsasin. Tasus lugemist. Edasi läks asi kuidagi nii: mingi tundmatu tšiki link (ikka FHM'is) > mingi tantsulink > uue numbri kaanelugu > kriitika Obama vastu < ruttu tagasi, sest jutu aluseks oli Fox News > veel mingi tobe flashilink > ja järsku olin www.moneynews.com lehel, millel ilutses artikkel "Warning: Stocks Will Collapse by 50% in 2014"... Nujah... Mis ma ikka oskan öelda? Kui need aktsiad kukuvad, eks nad siis kukuvad, mina ei saa selle vastu midagi parata. Oot... Aga kui te, kuradid, seda teate, siis kas tõesti ei saa selle vastu midagi ette võtta? Näiteks ei külvaks "paanikat", et investorid hakkaksid teie arvamuste kartuses oma aktsiaid paaniliselt müüma ja põhjustaksid sellega tolle "etteennustatud" hindade kukkumise...

Aga noh - ma ei ole majandusteadlane ega börsianalüütik, seega ei suuda mina oma talupojamõistusega seda suurte meeste mängu vista ka õigesti mõista. Kuigi loogikat mu küsimuses justkui oleks...

Minule isiklikult ei meeldi see pidev jura ja meedia tähelepanu suurte investorite ja aktsiaturgude suunas. Miks? Lihtne. Minu arust on kõik seal tegutsevad inimesed tolad, kes võivad olla küll edukad ja rikkad ja puha (respect!), kuid kes ei loo enda sebimistega siia maailma grammivõrragi uusi väärtuseid. Pigem toob nende ostan-müün-ja-vahetan mentaliteet ja töö kaasa endaga selle, et suurem osa kapitalist voolab reaalsete väärtuste tootjate taskutest selle väikese hulga nukujuhtide taskutesse. See selleks - see rohkem mu isiklik nägemus asjadest.

Tolle eelmainitud artikli lõpus oli aga link videole, mille screenshoti ma siinkohal ära toon:

. .

Võib-olla oli mu kriitikameele ajendiks varajane hommikutund või lihtne tõsiasi, et ma olen nende "tähtsate" terminite mõistmiseks liiga topski, kuid ausalt - kui ma olin selle videoga umbes poole peale jõudnud, siis kõlas see minu jaoks juba nagu telepoes ettejuhtuv Kristina Šmiguni Dormeo madratsireklaam.

Kuigi Dormeo on minu arvates suhteliselt hea kvaliteediga toode, siis enamus telepoodides reklaamitavat juhtub ikka olevat selline, et kui peale kõiki neid üliteaduslikke ja kosmoselennulisi termineid neist ise õigesti aru saamata ja neid uskuma jäädes kauba lõpuks ära tellid, siis kaupa kätte saades selgub, et tegemist on kõige tavalisema sitaga, mida naabri laudast tõenäoliselt tunduvalt parema hinnaga soetada saanuks. (Ma ei saa midagi parata, et mul vahepeal x-pikkusega laused tulevad.)

Tagasi selle video juurde, kus mingi Sean Hymani nimeline vennike pajatab pikalt mingist ülisalajasest investeerimiskalendrist, mida mingisugune suletud börsieliit on aastaid kasutanud ning sellega mingisuguse suure protsendiga rohkem kasu teeninud. Igatahes - hunnik juttu terminites, millest ma jälle aru ei saanud, aga minu kõrvu jäigi just kõlama see mõte, et kõik on "mingisugune" ilma ühegi konkreetse nime või viiteta.

Nüüd olevat Sean-poisi südametunnistus ärganud (kah vist suht vara hommikul!) ning ta otsustas, et annab selle hüper-super salajase kalendri kõigile kasutamiseks. Tasuta! Nujah! Üle kaheksa tuhande Facebooki pöidlamehe-"tulevikumiljonäri" on selle video igal juhul juba heaks kiitnud.

Jutt on ilus küll - näitab puha graafikuid joonistades ning PowerPointi kasutades ilusti ära, kuidas suhteliselt lühikese ajaga ilma suure riskita 10 000 dollarist 490 000 valmis investeerida. Et ole aga mees ja köhi pappi, küll meie kalendrike sulle Lollidemaal... Sorry! ... Wall Streetil rahapuu istutab ja selle eest hoolt kannab.

Kusjuures jutu sisse hüppavad head tuttavad käibefraasid - "aga see ei ole veel kõik" ja "meie täiustatud kalendriga saate veel enam"... Kui need ka ära kuulsin, siis oli küll, et mida - what the f***?!

Võib-olla see oligi varajase hommikutunni erksus või lihtne teema mittevaldamine, mis tekitas mul kohe järgmised lihtsad küsimused:

• Kui see kalender on nii hüper-super täpne ja riskemaandav ja kõik seda kasutada saavad ja kõik rikkaks saavad ja keegi kriisis raha ei kaota, siis millise rohelise kuradi pärast on meil veel üldse tarvis kriisist rääkida? Kui keegi midagi ei kaota, vaid rikastub, siis ei ole tegemist ju kriisiga. Just asking...
• Kui juhtub, et kõik need kaheksa tuhat ja pluss Facebooki pöidlameest nüüd otsustavad korraga igaüks 10 000 pluss dollarikest selle kalendri järgi investeerida ja märgitud kuupäeval korraga oma investeeringud välja võtta, mis siis? Lihtne talupoja matemaatika - üle 80 milli (kokku siis) sisse ja ühel ilusal päeval protsendiga rohkem kui 100 milli välja (tegemist pooleaastaste tsüklitega). Kas selline massiline (ikkagi tuhanded investorid samal päeval) ei tekita börsil mitte järellainetust, mis põhjustab omakorda mittekalendriinvestoritel valvsaid mõtteid, mis omakorda põhjustab veelgi suurema osa investeeringute väljavõtu, mis teoreetiliselt omakorda põhjustabki börsi languse ehk kriisi? ( :) Mõnusalt lihtne küsimus )
• Kas mitte pole ajalugu näidanud, et kui mingi hüper-salajane skeem avalikuks tuleb (antud juhul kalender), siis reaalsuses see enam ei toimi?
• Kas pole mitte võimalik, et nüüd, kui kriis on tulemas, otsitakse lihtsalt tuhandeid lolle, kes lootuses kiiresti rikastuda kalendrihüpnoosi all hunnikutes raha börsile veavad? Ja kui nad seda teevad ja jäävad ootama seda kalendris märgitud 6. juunit (näiteks suvaline kuupäev), siis börs reageerib suure hulga kapitali sissevooluga esialgu hinnatõusudega? Aga kui selle kalendriskeemi väljahaudujad, kes on kriisis kindlad, otsustavad kunstlikult suurendatud hindade juures enda suuremad investeeringud välja võtta näiteks 1. juunil, põhjustades nõnda suure languse juba enne 6. juunit? Mis tekitaks neile tuhandetele suured kaotused jne jne jne... Just asking...

Selliseid küsimusi võibki esitama jääda, kui oled selle video lõpuni vaadanud ja kasutades lihtsat loogikat, tundub kõigis küsimustes olevat ka täiesti õigustatud mõte peidus.

Pealegi ei usaldaks mina isiklikult mitte ühtegi firmat, mille nimi on analoogne Sean-poisi asutatud Absolute Profit'ile. Nimed, mis on pandud konkreetse eesmärgiga tekitada usaldust, on tavaliselt just need, mis sul esimestena keha tagumise osa lohku tõmbavad.

Isiklikuks kogemuseks siinjuures on hea välja tuua mõne aasta tagusest minevikust Eesti firmahakatis Usaldusprojekt OÜ. Haa! Minu ainsaks kogemuseks tolle ettevõttega jäi tõsiasi, et kohe kui teema läks nii kaugele, et oli vaja hakata kokkulepitud ajal kokkulepitud summasid tasuma, tekkisid omanikel äkitselt väga kiired tegemised ja neid tabada oli suhteliselt võimatu. Õnneks piisas tookord e-kirjast, kus selgitasin natukene põhitõdesid firma mainest, sotsiaalmeediast kui ka ajakirjandusest.

Siit ka lõpetuseks väike egolaks: hoolimata oma pseudonüümist - W. Hocares - kirjutan ma valdavas enamuses teemadel, millest ma tegelikult väga hoolin.

Vot nii!

Võrdõiguslikkusega võrratult üle mõistlikkuse piiride; Vaikus - Vaikus (2014)

Rakvere lähistele naasnuna ja siin töökohta otsides olen hakanud viimasel ajal jälgima ka kohalikku ajakirjandust. Kuhugi elama asudes tuleb end ju kursis hoida ka kohaliku eluga. Nõnda jäi mulle ka silma 24. jaanuaril ajalehes "Kuulutaja" ilmunud artikkel "Mari-Liis Sepper: Takistuseks traditsioonilised soorollid".

Nagu enamus minu veebipäeviku lugejaid juba teab, siis avaldatud artiklitele või arvamuslugudele viitamine blogis saab tähendada vaid üht - minu arvates on keegi kusagi jama suust välja ajanud. Ei - ma ei taha sellega kunagi öelda, et minu arvamus on see kõige õigem, kuid lugedes kaasamõtleva inimesena püüan ma alati analüüsida ka räägitu vastavust reaalsusele.

Tean, et meediast on varemgi läbi vilksatanud arvamused, justkui oleks proua (preili?) Sepperi töökoht mõttetu ning maksumaksja raha raiskamine. Selle väitega ei ola ma küll nõus, ent arvan, et kui võrdõigusvolinik enne intervjuu andmist või kasvõi selle ajal natukene kaasa mõtleks ja mõistaks, et tema mõtteid võivad kuulda-lugeda ka teised inimesed, siis oleks tema maine ka kõrgem. Voliniku töö on vajalik, ent põhjuseid on vaja ka loogiliselt põhjendada.

Toon siinkohal paar väljavõtet viidatud artiklist:

Küsimus: "Ma saan aru, et võrdõiguslikkus peab olema tagatud, kuid samas tuleb aru saada ka ettevõtjast: näiteks otsib ta töötajat ning tööintervjuule tuleb viimast kuud rase naine, kes on sellele ametikohale igati sobiv, kuid…"

Mari-Liis Sepper: "Seaduses on paika pandud, et inimese era- ja pereelu ei puuduta tööandjat. Tööandja kohustus on oma töökorraldus nii seada, et töötaja saaks jääda seadusega ette nähtud rasedus- ja sünnituspuhkusele. Konkreetset töölesoovijat ei saa sellepärast “karistada”, et ta on rase. Kui tööandja nii teeb, siis on see diskrimineerimine ja see asi võib jõuda kohtusse. Tööandja kohustus on korraldada töö selliselt, et tal on võimalusel puhkusele jääjatele, sh lapsehoolduspuhkusele jääjatele asendajaid palgata või ülesandeid teistele töötajatele anda. See on ka meie töö, et tööandja saaks aru, kui ta valesti käitub ning kuidas tegutseda kooskõlas seadusega. Selleks me koolitusi-nõustamisi korraldamegi, et ka arusaamu muuta."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Üsna lihtne ja loogiline - sest võrdõiguslikkus nõudva ametnikuna teeb Sepper tööotsija tööandjast võrdsemaks. Mina kui tööandja otsin endale töötajat, siis kui mul on reaalselt tarvis uut töötajat. Kui tööintervjuule tuleb kuitahes hea elulookirjeldusega kandidaat, kes pealevaadatuna läheb juba mõne nädala pärast sünnitama, siis minul kui tööandjal ei ole mingit reaalset ega loogilist põhjust, miks ma peaksin palkama selle inimese (just inimese, sest olgem võrdõiguslikud - juba pikemat aega uuritakse võimalusi, kuidas saaks ma mehi sünnitusreele lohistada). Antud juhul ei oleks mõistlik palgata kohe-kohe lahkuvat inimest ja hakata seejärel otsima juba järgmist töötajat samale kohale.

Küsimus: "Aga seda on ju väga raske tõestada, et tööandja millegi vastu eksis. Meie hüpoteetilises olukorras saab tööandja alati öelda, et tööintervjuude käigus hakkas talle noormehest kandidaat rohkem meeldima."

Mari-Liis Sepper: "Ei, tõestamine on suhteliselt lihtne. Vajadusel nõuame välja kandideerimise tingimused ja kandideerijate CVd. Päris võrdseid kandidaate tavaliselt pole. Oma osa on ka töövestlusel: kui tööandja on seal naiskandidaadilt midagi eraelulist küsinud (näiteks laste kohta) ja kui tööandja ei suuda tõestada, miks ta ei valinud parema CVga naiskandidaati, siis on ilmne vihje diskrimineerimisele olemas."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Hmm... Näiteks toodud olukorra puhul ei ole ka kõige tuhmimal tööandjal mõtet esitada ühtegi eraelulist küsimust, sest peatselt sünnitama mineja puhul on see väga suure tõenäosusega arusaadav juba siis, kui kandidaat uksest sisse astub.

Pealegi - kui teine kandidaat juhtub olema noorem ja nõrgema CVga, siis nooremale inimesele võimaluse andmine parandaks noorema kandidaadi CVd tema tuleviku tarbeks, lisades sinna tööandjate arvates nii vajaliku töökogemuse. Kui tööandjad arvestaksid uusi töötajaid palgates ainult CVs kirjapandut, siis võiksid ülikooli- või tavakooli lõpetajad rahuliku südamega aastateks metsa puu alla kolida, kuniks parema CVga inimesed on kõik pensionile jäänud. Noorte inimeste tühja CVga töölesaamine (õigemini mittesaamine) on minu meelest praegusel ajal hoopis suurem probleem, kui need tunduvalt väikesearvulisemad korrad, mil sünnituseelsed inimesed ukse taha jäetakse.

Kas see on siis võrdõiguslikkus, mida Mari-Liis Sepper ellu viia tahab?

Küsimus: "CV on ju vaid üks paber. Kui mina oleksin tööandja, siis minu jaoks on küll intervjuu ja sealt saadud kogemus CVst tähtsam."

Mari-Liis Sepper: "Tööandja peab värbamisprotsessi väga põhjalikult läbi mõtlema, millised on nõudmised heale töötajale, kuidas ta parima kandidaadi värbamisel välja valib, kuidas hinnatakse erinevaid valikuvoore jne. Ainuüksi kõhutunne või sära kandidaadi silmis pole see, mille põhjal valida."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Olen olnud tööl kahel kohal, kus minu tööülesannete hulka kuulus ka uute töötajate otsimine, valimine ja palkamine. Praegu võin ma südamerahuga öelda, et nii mõnigi tunduvalt tugevama CVga kandidaat jäi ukse taha vaid tööintervjuu pärast. Tööandjana ma teadsin täpselt, milliseid töötajaid ma vajasin ning lisaks paberile kirjutatud sõnadele mängis mõlemal juhul ettevõtte jaoks väga olulist rolli kandidaadi suhtlemisoskus. Seda ei ole aga võimalik ühestki CVst välja lugeda. Ning kui lisada siia juurde mõte, et üsna paljudel teenindavatel positsioonidel on väga oluline ka välimus, siis CV jääb tahes-tahtmata vaid esialgseks, ettevalmistavaks kriteeriumiks.

Ja jälle - mida teha kandidaatidega, kes üldse CVd ei saada, vaid kirjutavad massist eristumiseks 

lihtsalt vabas vormis kirja?

Seega intervjuu ning sellejärgne kõhutunne ja silmasära on paljudel juhtudel tunduvalt tähtsam kui paber, mis on tegelikult vaid üsna subjektiivne kirjeldus inimese minevikust.

Kordan veelkord - ma ei ole võrdõiguslikkuse vastane ja ma saan täiesti aru lapseootel inimeste murest töökoha leidmisel ja päris kindlasti on tarvis ka kõiki diskrimineerimise eest kaitsevaid seaduseid ja ameteid. Ent võrdõiguslikkuse tagaajamisel ei tohiks kedagi teisteks võrdsemaks teha. Muidu võib juhtuda sama, mis toimub meil igapäevases poliitikas: poliitikud on küll kodanikud, ent kuidagi rohkem - rohkemate õigustega ja seaduse paksema kaitsekihi all.

***

Ma võin oma arvamustes täiesti vabalt ka eksida, ent just nii ma praegu mõtlen.