teisipäev, 8. aprill 2014

Graffiti, Kadrina ja kevad - Newtronic "Lets dance" (ei tea, mis aasta ja ei viitsi guugeldada ka)

See, et mu telefon pilte oskab teha ning ma kevade saabumise puhul natukene rohkem klõpsutan ja mõned neist ka blogisse üles panen, ei tähenda veel seda, et ma hakkaksin valmistuma oma veebipäeviku muundamiseks fotoblogiks. See stiil ei istu mulle kohe üldse. Eraldi postitused selleks, et näidata, kuidas Miisu parema ja vasaku külje peal magades välja näeb, on minu sügavalt isikliku arvamuse järgi liiga isikupäratud, et ma vaevuks kunagi uuesti sinna blogisse pilku heitma. Jah - võib-olla ma kaotan sellise harjumuse pärast ka suure koguse nauditavat lugemist, mis kuhugi nende beebide erinevate suutäite või kasside mängustiililide vahele kaob, aga mind tõesti häirib müra. Mõttetu, väärtusetu müra nii virtuaalses kui avalikus ruumis.

*

Tegin mõned hetked tagasi enne Tallinnasse-sõitu väikese jalutuskäigu, jalutuskäigu ajal mõned klõpsud ja leidsin ka mõtte, mis väljendaks ka pildis minu suhtumist mõttetusse mürasse.

Mulle meeldivad tegelikult graffitid. Mulle meeldib kunst ja öeldagu, mida tahes - graffiti on kunstivorm. Vähemalt minu arvates.


Jah - isegi sellist graffitit pean ma veel kunstiks. Autorid on vähemalt üritanud sellest midagi ilusat teha, on proovinud mängida värvidega jne. Ma saan aru ja ma ei mõista neid hukka. Pealegi valisid nad oma tööks sellise üsna nurgataguse koha, kus muidu oleks olnud vaid lage sein, mida keegi nagunii tähele ei paneks. Nüüd on vähemalt need värvid venivale kevadele eeskuju näitamas.

Mis mulle aga ei meeldi, on midagi muud.


Mulle on Kadrina laululava kogu aeg meeldinud. See on minu jaoks kogu aeg olnud üks Kadrina väikestest ja ilusatest sümbolitest.

Nüüd on aga mingi kohalik "aiukeenjus" otsustanud laululava esikülje paremasse nurka kirjutada allajoonitud sõna "RÄME".

Miks? Tähelepanupuudus? Autogramm? Kui viimane, siis tõesti - ma nõustun sinuga, RÄME.

Oled küll - oled küll lihtsalt räme idioot, et sellise mõttetu, idiootse müraga avalikku ruumi risustad!

*

Teele ei jäänud vaid silma riivavad kohad, tegelikult see ajukääbiklik kritseldus oligi ainus, mis suutis selles päikesepaistelises kevadpäevas mu silma pinnu torgata. Kõik muu oli kena. Ilus. Värske. Mõnus.

Vaatasin ka raudtee poole ja meenus üks isiklik rekord.


Seal kaugel, umbes-täpselt selle posti taga on sild, mis ronge üle Loobu jõe kannab. Kohe siinpool seda sillakest on väike, praeguseks juba võib-olla unustatud ujumiskoht, kus kunagi ammu - vist teises või kolmandas klassis - sai ühe korra isegi märtsi lõpus juba ujumas käia. Ei - ma ei ole talisupleja, ent Loobu jões ujumisel ei olnud tollal erilist vahet, kas ujusid sa päikesepaistelisel päeval märtsis või augustis.

Kuna jõgi oma rohkete allikatega saab alguse vaid mõned kilomeetrit eemal, siis ilusa ilmaga soojeneb vesi piisavalt ka kaunil kevadpäeval.

Praegu ma enam nii külma vette ei roniks. Isegi suvel, relva ähvardusel mitte!

*

Mis on aga kevade puhul üks nauditavamaid asju?

Esimesed mättad.

Ja kui mättad veel kuivad pole, siis kõlbab ka soojas päikesepaistes lihtsalt kõndida.

Vot niimoodi!


Kommentaare ei ole: