Kirjutamise teeb viimasel ajal keerulisemaks mõtete rohkus. Neid on nii palju, et ühele konkreetsele teemale keskenduda tundub peaaegu võimatu. Aga võib-olla on see hea.
*
Üle pika aja sain astuda mööda Kadrina kooli koridore. Huvitav ja omamoodi tunne, muutusin justkui väiksemaks jälle. Väiksemaks ja nooremaks.
 |
| Sellise pildi klõpsisin telefoniga oma praeguse töökoha jaoks uudisnupu kõrvale. |
Kohtusin paari kunagise õpetajaga, nägin uut arvutiklassi (mis pidi olema vaid üks kolmest, kui ma õigesti aru sain) ja meenutasin natuke vanu aegu. Lühike külastus mõjus üllatavalt positiivselt ja inspireerivalt.
Tahan tagasi kooli!
Tahan tagasi kooli!
Hiljem kodu poole jalutades hakkasin mõtlema, et see koolimaja oma erisuguste õpetajatega on tegelikult mänginud mu elus väga suurt rolli. Nii suurt, et meenutan neid alati naeratusega. Jah - isegi seda õpetajat, kellega vaidlusse laskudes otsustasin oma kangekaelsust demonstreerides koolist paberid välja võtta ja keskkooli pooleli jätta. Äge aeg oli see igal juhul!
*
Kui elu, saatus, karma, õnnetus või miski muu on su purki vajutanud, kaane kõvasti kinni keeranud ja purgi pimedasse sahvrinurka peitnud, siis ei ole endal tegelikult midagi teha. Tuleb vaid pimedusega leppida, õppima olema, eksisteerida. Lugeda minuteid, tunde, päevi, kuid ja aastaid. Aastakümneid lugeda ja isegi selles kõige võimatumas olukorras loota, et ehk satub keegi selle unustatud maja pimedasse sahvrisse, märkab sind pimedas seal kaanetatud purgis ja otsustab selle kaane avada. Lahti keerata, et saaksid lõpuks hingata värsket õhku. Lahti keerata või lahti murda, kui selleks peaks vajadus tekkima.
Muud võimalust ju ei ole. Loota ju tuleb. Lootus pidavat surema koos inimesega.
Muud võimalust ju ei ole. Loota ju tuleb. Lootus pidavat surema koos inimesega.
*
Viimases kirjes blogiveergudele ilmunud mõttekilluke eetika piiride järgimisest ja ületamisest äratas mõttevoo, et kummad on piiravamad: kas raamid või piirid? Kui algselt oli veendumus, et raamid on ikkagi raamivamad kui piirid piiritlevad, siis nüüdseks on selgus asendunud mõnusa segadusega.
Aga üle astuks või läbi murraks neist mõlemast, ma arvan.
*
Pikad õhtud. Tähesära taevas. Tähed on vist ainsad, mis ei räägi piiridest ja raamidest - mis tekitavad illusiooni lõpmatusest, täielikust ja igavikulisest vabadusest. Ent siiski - ka Universumil on piirid. Õnneks nii kaugel, et ahistama ei hakka need meid vist kunagi.
Õhtud on mõnusad ja suitsetamine põhjuseks, miks nii tihti seda tähesära nautida saab.
Peaks vist uue põhjuse leidma. Ehk ongi tähed selleks?
Peaks vist uue põhjuse leidma. Ehk ongi tähed selleks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar