Lihtsalt kirjutamise pärast

Mõnikord on vaja kirjutada. Lugesin vahepeal päris palju paberile kirjutatud ning mõistsin, et kirjutamine on hea. Trükkimine mitte nii väga, aga aitab ka see.

Parafraseerides: sometimes, when things are falling apart, they may actually be falling into abyss.

Sellega tänase parafraseerimise osa lõpetame. Milleks pingutada, kui peast ei ole midagi asjalikku tulemas.

Jalutan pimedas ümber Neeruti järve, jalad otsimas rada neil pimedatel tõusudel ja langustel siis, kui silmad enam ei seleta. Usalda instinkte, usalda sisetunnet, kui muud tajud enam ei tööta. Eks see natuke keeruline ole, kui tead, et paar vale sammu võivad viia mitmekümne meetri pikkuse veeremiseni mööda võsastunud ja roikaid täis järsku mäekülge.

Pole hullu - on hullemaski olukorras olnud. Varsti tuleb see lõkkekoht ja varjualune, kus nii mõnigi kord on saanud käia lõket tegemas ja loodust nautimas. Enamjaolt üksi, teinekord ka mitte. Isegi Oskar-poiss on seal vinkusid lõkke kohal küpsetanud.

Praegu, mööda pimedust edasi rühkides käib peast läbi mõte, et võiks ka lõkke üles teha ja selle soojust nautida tolles jahedas, natuke niiskes sügisõhtus. Väike arutelu endaga. Ei. Üksinda lõket tehes peaks olema kaasas vähemalt paar õlut. Veelgi parem oleks pudel viina, sest üksi metsas olles ja mõtteid veeretades kalduvad esimesed mõtted ikka negatiivsed olema. Ja seda negatiivsust on õhtul hilja või täiesti öösel väga hea välja karjuda.

Seda soovitati mulle kunagi... Öeldi, et kui tahad aastate koormast lahti saada, siis mine metsa või mujale üksikusse kohta ja karju. Kõvasti, täiest hingest, hingetuks. See pidavat aitama. Teinekord aitabki.

Viina juues tuleb karjumine kergemalt.

Täna ei saa viina juua. Homme vaja vara tööasju ajama minna ja kuigi pohmellis on varemgi olulistele kohtumistele mindud ning need kohtumised on isegi edukalt läinud, ei olnud Kadrinast kõndima hakates seda õiget tuju. Oli vaid tühjus, mis mõnikord on tugevam kui negatiivsus. Nii ka täna...

Pilt on ööst, aga illustratiivne. Enda tehtud küll, aga mitte Neerutis.

Aiman end lõkkekohast mööduvat. Edaspidi muutub teerada võõramaks - olen ümber järve terve tiiru teinud vaid mõned üksikud korras, needki päevavalges. Järsk langus, üksikul puujuures libastunud jalg paneb korraks tasakaalu otsima, kuid kukkumine jääb ära. Õnneks. Või kahjuks.

Miks kahjuks, imestan ma enda mõtte peale isegi. Siiski on vastus lihtsam, kui arvata võiks - kukkudes saaks haiget ja reaalne valu viiks tähelepanu mujale, eemale; reaalne valu oleks tunduvalt talutavam kui mingi ebamäärane, hinge- ja vaimukriipiv tühjus...

Aga jalad ja reaktsioonid ei lase kukkuda, ei lase probleemide eest lihtsamate lahendustega põgeneda.

Ruttame edasi. Rada muutub korraks pehmeks ja üks toss vajub vette. Tähed paistavad ülevalt puude latvade vahelt, kuid need ei valgusta teed. Külmetusoht? Hell knows - tempo on nii kiire, et küll see vesi tossus ka ruttu soojaks läheb.

Lirtsub.

Uus hääl öises vaikuses ei lase enam kõrvadel keskenduda ümbrusele. Kuigi loodus ei ole ohtlik enam ammu, urgitseb mingi ürgne hirmualgeke pimeda metsa ees ikka kusagil sisemuses, muutes tsivilisatsioonis mitte nii vajalikud tajud märksa teravamaks. Tunnen lõhnasid ja puuokste liikumisi ning kui see kuradi lirtsumine ei segaks praegu, siis on vahel kuulda ka seda, kuidas sügises langevad lehed vaikselt läbi okste langevad.

Äge...

Tean, et varsti tuleb ujumissild ja seal saa...

"F******!!! PER******!!!"

Röögatus tuleb üle huulte nii ootamatult, et ma isegi võpatan. Pinged ja mure ja vaev said välja.

Nüüd võib jälle rahulikumalt võtta.

Nüüd võib jälle koguma hakata.

26 000 sammu ülespoole

Seekord sammume siis laineharja poole. Järjekordne madalseis on möödas ning asjad liiguvad. Mingis suunas. Aga positiivne on see, et põhjast liikumist alustades viivad kõik teed natuke kõrgemale. Kui kõrge või kauakestev see järgmine laine saab olema, seda näitab juba elu.

*

Uue artikli jaoks materjali kogudes sattusin näiteks maffiastseeni tunnistajaks. Hetkeks tahtsin isegi osaline olla, sest algne pokkeristseen oli päris kutsuv ning arvestades häirivaid tegureid nende kõrval ning ootusärevust tulevikusündmuste ees võinuks seal ka keskmise tähelepanuga korraliku kopika kokku kraapida. Aga hea, et vähemalt eemaltki piiluda lubati.

Maffiossid + ekstra peale õnnestunud tehingut meediale poseerimas.

Igatahes on Cadencia asjalik. Sellel nädalal toimuva Kadrina rahvusvahelise kultuurifestivali raames annab huviklubi neljapäeva õhtul huvikeskuse aulas poolteist tundi kestva tantsuetenduse Aja Lugu, kus noored ja nooremad annavad tantsu- ja pildikeeles ülevaate aegade algusest Balti ketini. Kuna vahepeal tuleb kostüüme ka vahetada, siis leiti nutikas lahendus, kuidas osad märksõnad filmiklippidena meeleolu hoidma jätta. Eelmainitud maffiastseeni filmimist mul jälgida õnnestuski ning möödunudnädalase Polaarpoisi tuules oli huvitav erinevusi jälgida.

Aga noored on tublid ja tõesti soovitan - kel aega, see neljapäeval kell 19.00 huvikeskusesse (vanemad lugejad: see on see kooli aula :P ).

*

Avastasin ka džungli. Kuna järgmine päev oli ilus ja päikeseline, otsustasin Kätiga koos Kadrinast läbi metsade Rakverre kõndida. Riided ei olnud küll kõige õigemad - seda mõistsin suht ruttu, kui olin pea ees kusagil rägastikus põõsasse kukkunud ja Käti rõõmsalt mu õnnetust vahtis. Aga riietusest hoolimata oli hea. Nägi muda ja aasa, langenud puid ja tärkavaid sõnajalgu, esimesi selleaastast kullerkuppu ning täiesti ootamatult ka üht metsaserval kasvavat nartsissi.

Käti nagu alati - poseerimas.

Sõnajalgade sünd.

Üks eksinud nartsiss.

26 000+ sammu, mis selle jalutuskäigu lõpuks kokku kogunes, andsid uued mõtted ja suunad, kuhu koju jõudes ka liikuma hakkasin. Eks uus nädal näita, kuhu ja kuidas see suund mind lõpuks kohale viib...

Tühjusest tuleb vaid tühjus;

Nagu tänaseks päevaks selgunud on, siis ei tule ka sellel aastal kirjutamisest suurt midagi välja. Lihtsalt pole seda igapäevast tahet, et istuda ja kirjutada. Vähe sellest - pole isegi tahet voodist kaugemale kui kümme meetrit minna (seal asub köö ja pliit). Vabad päevad mööduvad lihtsalt olles ja - neetud! - see on kõik see, mida ma seni elu juures vihanud ja kritiseerinud olen.

Õnneks on kevad tulemas. Üks väheseid asju, mis toob naeratuse näole - saab vähemalt välja, loodusesse, jalutama, üksikuid pilte tegema. Mõtlema, lõket tegema, sel aastal mitteõlut jooma, lihtsalt kevadet nuusutama...

Siin üritasin ennast natuke vanemaks teha ja välja tuli BS.

Anyway - vähemalt jõudsin omadega lõpuks nii kaugele, et sain vähemalt üle pika aja postituse teha. Cool! Ja veel - ma tegin endast selfie - JÄLLE! Fuck!

Seks? Seks on hea. (Täiesti teemast välja mõte.)

Ei - tegelikult on kopp ees sellest pidevast kriitikast, kuidas ma kõiki asja valesti teen. Ma ei tee. Ma teen asju täpselt nii nagu ma tunnen, et need õiged on ja kui tagajärg sitt on, siis on tegemist halva tagajärje, mitte halva otsusega. Otsus ise on õige, käitumine otsuse järgi on õige - tagajärg aga vilets. Tagajärg ei ole kunagi seotud ainult minuga; tagajärg on alati seotud ka teiste inimeste vastuvõtuoskusega.

Olles pikka aega rääkinud suhtlemise vajalikkusest ja tuues näiteid reaalsest elust on mingil moel vastukajaks ikka see, et suhtlemisest olulisem on miski muu. Miski muu, mis tekitab probleeme, sest pole piisavalt suheldud, et neid probleeme ära hoida või neist mööda või üle minna. Fucking kitsas silmaring.

Ei - koera võtmine ei olnud vale otsus. Ei olnud vale otsus isegi siis, kui olen pidanud kaks korda pidanud koristama täiesti pea peale keeratud korterit. Jah - koer oli pool päeva üks kodus, ta on kutsikas ja tal oli igav. Lisaks sellele on ta veel kutsikalikult loll. Aga ta kasvab ja saab targemaks. Iga päevaga. Ning jah - ma tean, et koera olemasolu teeb mu elu edaspidi keerulisemaks: piirab mingil määral mu liikumisvabadust jne., aga - damned! - vähemalt on mul iga päev kodus keegi, kes on siiralt rõõmus selle üle, kui ma koju jõuan. Lihtsalt selle pärast, et ma jõuan; lihtsalt sellepärast ja küsimata, mida head ma tõin või kuidas mu karjäär kulgeb (mis enamustel päevadel saaks üsnagi masendava vastuse). Õnneks koer ei küsi ja mul on hea meel, et ma koera võtsin. Seega paluksin edaspidi seda otsust mitte kritiseerida.

Mis iganes? Virisesin natuke. Viriseda on hea vahel. Blogis virisedes saab keegi kõigist sõnadest aru, Kätile rääkides näen vaid emotsioone mõistvaid heatahtlikke ja sõbralikke silmasid.

Lihtsalt üks pildike telefoni kaamera katsetamiseks.

Pointing out and disappointing - Bianka "Raga"

"When we turn on all these lights, we've lost something precious - the stars." Selline oli dok-sarja "Cosmos" viimase osa algus. Või vähemalt selle alguse lõpp. Kui ma pärast selle muljetavaldava osa lõppemist välja suitsu kõrvale Plejaade otsima läksin, tuli mulle miskipärast pähe kastanjeedalik mõte, inspireerituna tollest äsja vaadatud saatest:

"When we turn on all that thinking, we've lost something precious - the reality."

Ma ei tea, kas ma siin blogis olen sellest kunagi kirjatud, aga üsna sageli viib mõtlemine meid reaalse maailma ja seal toimuva tajumise ummikusse, sest mõtlemine koos meie isiklike eelistustega maailmast ei taha märgata või tunnistada meile sageli mittesobivat tegelikkust.

Minu elus on selliseid olukordasid veel eriti tihti, sest üsna sageli ei taha ma teadvustada oma nii mõneski mõttes fucked up elu. Sellistel puhkudel kopeerin ma oma elu parematelt aspektidelt kujutluspildi ka oma elu keerulistemale osadele ning elangi selles osaliselt illusoorses maailmas. Ja loon sellega uusi konflikte, mida mingil hetkel tulevikus on vaja jälle soovkuutlustega lappima hakata.

*

Ma olen väiksemat või suuremat sorti kirjutaja - mulle meeldib see tegevus. Ja mulle meeldib kirjutada ausalt. Ja mulle käivad hullu moodi vastukarva sellised inimesed, kes ei ole suutelised niigi palju oma tegude eest vastutama, et ma võiksin kirjutada kõigest nii nagu asjad tegelikult on. Egoistlik, jah, täiesti nõus - aga kirjutamine asjadest ümber viiesaja erineva nurga, et kõikidel hea oleks, viib asja lõpuks selleni, et ei saagi enam ju millestki kirjutada. Tõde ei muutu sellest, kas sa kirjutad sellest või mitte - tõde jääb tõeks sellest hoolimata. Vihjamine annab võimalusi asjadest hoopis valesti aru saada. Ja kui minu kirjutatud asjadest saadakse valesti aru, siis saadakse valesti aru ka minust.

Ja loomulikult - viga ei ole ka ainult teistes. Vahepeal ma lihtsalt kirjutan nii pikkasid ja põimitud lauseid, et minu tekstidest arusaamine nõuab väga head tahtejõudu. (Mitte, et lause ideed samal ajal eriti sügavamõttelised oleks - ma suudan ka täielikku jama ülipikas lauses kirja panna.)

*

Viimased päevad on Oskariga saanud ringi trampida, jõe ääres kive loopida, Neeutis vinkusid lõkkel soojendada, pingilt alla hüpata, kiikuda ja veel miljonit asja teha. Eile sai Oskarile näiteks õpetada seda, kui oluline on vee läheduses mediteerimine :)

*

Kevad on ilus aeg ja loodan, et suvi tuleb veel ilusam. Proovin veel vähem mõelda!

Kadrina Vares 2014 (pehmendatud variant) - Бьянка - "Я не отступлю" (2014)

Igal kevadel on tore see, et miskipärast kisuvad meeleolud mind kuulama slaavi muusikat ning nõnda saab armsaks saanud YouTube'i soovituste abil leida jälle uusi, huvitavaid esitajaid. Ülaltoodud klipp ei ole ainus avastus, kuid seal on nii mõnus häälematerjal, et paneb eelneva loo taustal 2. minuti 44. sekundil kuklakarvad mõnusalt liikuma, kui seda piisavalt kõvasti kuulata. Kahju on vaid tunnistada, et ühtegi teist nii nauditavat lugu pole ma sellelt artistilt veel avastanud. Ja kuna Niloo lugu olen ma oma FB seinal lausa kaks korda juba jaganud, siis ei kirjuta sellest ka midagi.

*

Kevad on aga kätte jõudnud. Sinililled vohavad Viitna metsa vahel (tõenäoliselt ka paljudes teistes kohtades) ja linnud laulavad. Kõik linnud laulavad, aga end Kadrina eluga kurssi viies võib tunduda, et peale vareste ja hakkide kisa suurt midagi kosta polegi. Jällegi - FB Kadrina leheküljel läbiräägitud teema. Siiski jäi üks asi kripeldama, mida ei jõudnud lisada enne teema arutelu lukkupanekut.

Nimelt ei suudeta kohalikus vallas leida lahendust probleemile, mida põhjustavad need rohked linnud. Kellegi arvamus oli, et võiks varesepesi rohkem lõhkuda. Kuna see jutt tuli täiskasvanud inimeste suust, siis püüdsin ka asjale täiskasvanud inimese kombel läheneda. Ei suutnud. Ikka trügis pähe see omal ajal koolist pähe taotud teadmine, et linnupesi pole ilus lõhkuda ja nii edasi.

Hmm... Linnupesi ei ole ilus lõhkuda, samuti pole ilus varesepoegade kojutassimise ja kasvatamisega nende turvalist elukeskkonda häirida ning päris kindlasti pole ilus ka vareseid ja hakke ragulkadega lasta. See ei ole ilus, sest see häirib neid ja nende igapäevaseid toimetusi.

Ja ometi - hoolimata kõikidest nendest keeldudest ja manitsussõnadest me ikkagi tegime neid asju. Ja palju rohkematki - kohe-kohe on käes see aeg, kui paplid veel oma vatti ei lennuta, aga sellel ajal saab jalgrattapumbaga papliseemneid väga edukalt tulistada. Samuti aitas tennisereket kive kiiremini, kõvemini ja kaugemale lennutada. Ma ei hakka siinkohalt detailselt rääkima üle lapsepõlvesõbra keldris ehitatud elektritoolist, mille esimesed katsetused olid hulkuvate kasside peal, kuid huvitava seigana peaks ära mainima fakti, et peale tolle tooli ilmumist otsustasid hulkuvad kassid sõbra majast VÄGA suure kaarega ringi käia.

Teine mõte varestega seonduvalt viis mõtted kunagi loetud raamatuni. Klaus-Peter Wolfi "Rock'n'roll ja ridamaja". Nimetatud raamatus oli üks väga toredalt kirjutatud peatükk, kuidas lapsevanemad otsustasid neid häiriva probleemi lahendamiseks kasutada lapsi, jättes tited suures kaubanduskeskuses tittede arvates valveta. Lapsed tegid, mida nad kõige paremini oskasid - korraldasid segaduse, juhtides sellega tähelepanu probleemile.

Neid kahte asja kokku võttes ja varestele-hakkidele mõeldes võiks ju korraldada Kadrina väikestele poistele-tüdrukule töötoa "80ndatel kasvanud laste mänguasjad ja nende valmistamine käepäraste materjalidega". Kuigi töötoas võiks näidata ka seda, kuidas lihtsa patarei ja mikromootoriga saab elektriautosid teha (mida me tegime omal ajal ISE juba kolmandas klassis), siis töötoa peamine tähelepanu oleks siiski vähemalt 10-meetrise laskeulatusega mänguasjadel.

NB! VÄGA OLULINE!

Kui töötuba on läbi saanud, siis tuleb umbes kümme korda (või veel rohkem) väga valju ja selge häälega öelda, et vareseid ja hakke nende asjadega lasta ei tohi :)

Ülejäänud töö Kadrina vareste-hakkidega teeb juba lastele omane uudishimu ning pisike võistlustuhin, et kes ikka see kõige parem ragulkavend on :)

PS Usun, et töötoa läbiviijaid-oskajaid veel on!

Pilt netist laenatud