teisipäev, 23. detsember 2014

Mõtetega möödunust; Bon Jovi - "Blood on Blood" (1988)

Räpane, lumetu, trööstitu - nende sõnadega oleksin ma alustanud eile seda postitust. Eile ma ei kirjutanud. Vähemalt mitte siia. Nüüd, täna, öösel vastu 23. detsembrit, saan ma kasutada paremaid sõnu. Aknast Vallimäge vaadates näen ma valget, puhast lund, mida sajab ja sajab juurde. Hoopis parem...

Ma ei ole igal aastal jõudnud teha kokkuvõtet aastast, aga jah - eile oleksin seekordset teksti alustanud just nende kolme sõnaga. Aasta tagasi olin ma Inglismaal, ühes Manchesteri lähedal asuvas väikelinnas ning käisin shortsides ja T-särgis poes. Kohalikud oma sallide ja mütsidega vaatasid mind küll natuke imelikult, aga sellega olen ma juba ammu harjunud. Ja eile aasta tagasi oli mu sama tunne, mis eile, sellel aastal. Hea, et ma ei hakanud eile siia kirjutama.

Mida ma siis möödunud, 2014. aastast mõtlen ja mida jään mäletama?

Ilma.

Veel 11. jaanuaril, kui ma käisin Burnley's viimast Inglismaa õlut ostmas, kandsin ma T-särki. 12. jaanuaril olin juba Eestis. Mind tabas kõrvetavalt külm talv. Lumine Neeruti ja lumine loodus muutsid oma iluga selle külma talutavaks. Isegi meeldivaks. Andsid tagasi lootuse ja teadmise, et mulle meeldib ka Eesti kliima. Isegi rohkem kui mingi igavesti soe lõunamaa.

Kevade heitlikud ilmad tõid nii ilusaid hetki, mida mäletada, ja päevi, mida tahaks unustada. Reetlik soe tõi külmetushaiguseid, ent meenuvad ka fotokaga püütud esimesed sinililled ja ülased Viitna järve ääres. Vaheldus, värskendav vaheldus, mis aitas neist haigustest üle saada ja jälle kevadet nautida.

Kevade lõpp tõi veel ilusamad ilmad, aga nendega kaasnesid ka esimesed äikesetormid. Pärispea poolsaare tipus muulil seistes sai jälgida, kuidas meri on peegelsile ja vaevu viisteist hiljem piiluda läbi autoakna tormituultes maani painduvaid vahtraid.

Siiski oli suvi lõppkokkuvõttes ilus. Üle väga paljude aastate läksin Eestis merre - ma vihkan külma vett. Ja Viitnal sai esimest korda käia ujumas koos oma väikese Oskariga. Armas mälestus igaveseks...

Sügised on mulle alati meeldinud - kõik need ilusad värvid looduses, kus on nii ilus jalutada ja fotosid teha. Sel aastal oli aga sügis rikutud. Vahtrad, mille lehed on alati nii ilusad olnud, olid sel aastal haiged - vähemalt siin, Virumaal. Muidu kaunid punakollased lehed olid sel aastal täis musti plekke ja haiged. Pudenesid kurvalt ja kiirelt puudelt, justkui häbenedes oma haigust.

Talve algus. Tuli korraks küll ilus lumi, lühikeseks hetkeks, ent siis muutus kõik jälle vastikuks poriks ja plögaks, millest tahaks kaugele ja eemale. Mehhikosse, Aafrikasse, Tahiitile - kuhu iganes. Peaasi, et võimalikult kaugele.

Täna hakkas aga lund sadama. Ilusat puhast valget lund. Praegu on kõik ilus. Mulle meeldib see. Loodan, et ilus tuleb ka uus aasta.

*

Isiklik elu?

Järgmine aasta tuleb kindlasti parem. Lõppeval aastal oli sõnu rohkem kui tegusid. Ja et meenutada, mida järgmine aasta pean paremini tegema, tegin midagi omapärast.

Lõin oma pussnoa voodi kohale seina.

TEOD ON TÄHTSAMAD KUI SÕNAD.
Foto autor ja modifikatsioon: W. Hocares
*

PS Kuna juba tekkis küsimus, siis fotol oleval tahvlil ei ole pilt, aga sõnad. WH

PPS Kuna hommikul kella kaheksaks oli kolmel inimesel selle foto pärast küsimusi mu mõistuse pärast, siis lisasin ka vesimärgi. Ju siis tuli hästi välja ja foto all on kirjas ka sõna "modifikatsioon". Kes tahab fotot ilma vesimärgita, võtku ühendust läbi e-posti :) WH

pühapäev, 21. detsember 2014

Viha ja arutapja

Kuuldes enda kohta selja taga räägitavat laimu on esimeseks reaktsiooniks viha. Siis hakkab aga mõte tööle. Kui kõne all on raha, selle teenimine või kaotus, tuleb edasised sammud hoolikalt läbi mõelda. Ehk saab hoopis rohkem teenida selle laimu reaalsuseks tegemisega laimaja enda kulul?
Illustreeriv pilt internetist - mul lühem habe ja tihedam suits.
Viha on loogiline reaktsioon. Aga vihased reaktsioonid ei ole mu ellu veel midagi positiivset toonud. Pigem on vihased (viimasel ajal sageli alkoholist võimendatud) reaktsioonid minu elust seda positiivset just välja tõrjunud. Tegin siin arvutusi ja samasuguse tempo jätkudes võib mu elu positiivsusvabaks muutuda lähima paari aasta jooksul.

Mingi aeg tagasi tegin katsetuse, kas suudan hakata alkohoolikuks. Tahtsin lihtsalt kõiki muresid väikesemaks või olematuks juua. Kaks nädalat pidasin vastu - järjest joomist siis -, siis lõppes asi EMO'sse minekuga. Krt - ei saa minust alkohoolikut: õnneks on mu kehal rohkem mõistust kui mul endal ja nõnda trikitas keha mind ära. Aga sel ajal tegin Facebooki postituse, mida arvasin alkoholismist siis ja seal oli mainitud ka nn vabaduse suurenemist.

Tsiteerin 17. oktoobri postitust siis:

"Alustasin uue raamatu kirjutamist ja toon nüüd siia ära väikese lõigu lihtsalt selleks, et saada arvamust võimalikelt lugejatelt
"AA ehk Alustaja Alkohooliku päevaraamat"
Päev 11

/.../
Teaduslik (või lihtsalt teadlik) lähenemine alkoholismi tekkele on andnud juba esimesed mõtlemapanevad tulemused. Kuigi esialgu oli keeruline üle nelja õlle õhtuti ära juua, olen suutnud oma piiri tõsta juba kolme pudeli veini või kaheksa pudeli õlleni. Jutuks siis stabiilse koguse joomine ühtlase ajavahemiku jooksul

Mida on alkoholism aga mulle andnud? Kuigi esiti võib arvata, et hommikused pohmellid on ainsad, siis kogemuste lisandudes on minuni lõpuks jõudnud ka teadmine, et ära, kurat, joo mitut jooki segamini. Eilsest kolmest õllest ja kahest pudelist veinist oli täna niivõrda paha olla, et pidin terve päev mingeid imelikke asju sööma. Ja normaalne enesetunne taastus alles pärastlõunal.
Üllatav avastus on seegi, et alkoholism annab vabaduse. Alles oma esimesi alkohoolikusamme tegevana olen suutnud vabaks saada juba mitmestki tähtsast inimesest oma elus. Alkohol või pigem alkoholist mõjutatuna tehtud telefonikõned ja/või vestlused on mind vabastamas asjades, mille pärast ma varem nii palju pead murdsin. Seega - vabaduse alkoholism annab, aga kas see on just see vabadus, mida ma otsinud olen, on hoopis olulisem küsimus. Tegeleme asjaga edasi.
Alkoholism on andnud mulle esimest korda elus ka tõelise motivatsiooni enda auto soetamiseks. Varem ei olnud see nii oluline, aga nüüd ma vajan autot. Ma lihtsalt ei jõua füüsiliselt kõike seda taarat enam automaati jalgsi tassida. Seega võib alkoholismi nimetada motivatsiooni tõstvaks nähtuseks.
Söön ma ka tervislikumalt. Jälle pluss. Kuna pidevalt kaine olles mõtlesin alati, kuidas rahadega välja tulla, siis olin suurema osa ajast ikka makaroni ja hapukoore dieedil. Nüüd aga auru all olles on mul pangaarve seisust poogen ning saan söömas käia väljas, mis tähendab omakorda, et saan igapäevaselt ka värsket salatit ja täisväärtuslikku toitu. Jume hakkab juba paranema.
Siiani ei ole ma mõistnud, miks ühiskond alkoholismi hukka mõistab. Uurin edasi.
Ahjaa! Miinusena võib välja tuua selle, et võtsin Päev Eestis leheküljel ette Hillar Kohvi. Andestust!
/.../

— feeling drunk."

Seega võib edaspidi alkoholi oma elust välja jätta. Või siis olema mõistlik, kui joogisena tehtud teod põhjustavad uusi vabanemisi, ja mitte süüdistama selles teisi.

Damn!

Tagasi aga teema alguse juurde (meenutused luhtunud alkohooliku karjäärist viisid mõtted mujale).

Niisiis - selja taga ja tagantselja ja kas viha on mõistlik? Viha on loomulik reaktsioon. Või kas ikka on? Viha tekib mõttest, arusaamisest, et antud juhul püüab keegi sulle lihtsalt mingil isiklikul põhjusel sitta keerata. Viha nagu hirmgi on arutapja, mis sageli paneb tegema arulagedaid tegusid. Miks, kurat, ma sellest veel 37-aastasena arutlen? Kas tõesti pole ma nende aastate jooksul suutnud endasse raiuda niivõrd elementaarseid tõdesid?

Õnneks - seekord ei järgnenud uudisele laimust kiiret ja vihast reaktsiooni ning tagantjärele olen ma selle üle rõõmus. Alternatiivsed teed tunduvad palju, palju huvitavamad ;)

Üks samm, väike samm edasi.

*

Facebookist tsitaati otsides jäi silma üks õine filosoofiline mõtteke novembrist:

After spending some hours in the moments you had once, you realize how many years you have lost in chasing for moments forgotten today.

teisipäev, 16. detsember 2014

Tagasiside ja arvamused

Kuigi olen mõnda aega kirjutanud juba ajalehele Kuulutaja, ei ole ma siia blogisse enam ammu suutnud midagi asjalikku ja mõtestatut tekitada. Tõsi, on olnud postitused tekstidest, mis valminud konkreetselt ajalehe jaoks, ent see pole siiski see.
 
Arvamust, kui sellist, pole enam ammu kirjutanud. Eks sellel ole ka omad põhjused.
 
*
 
Kes me üldse oleme, et meil oleks õigust midagi arvata? Kes olen mina? Ühel vestlusel kuuldud mõte nagu peaks arvamuse avaldamise õiguse välja teenima - ausalt, sucks! Keegi ei pea saama kuulsaks näitlejaks või lauljaks või poliitikuks, et ta omandaks läbi selle õiguse midagi avalikult arvata. Siiani on just need kuulsused suutnud suust rohkem jama välja ajada kui tavalist, rahulikku elu elavad inimesed, kelle mõtted on läbi eelarvamuste rägastiku siiski suurema tähelepanuni läbi murdnud.
 
Mõned aastad tagasi märkisin sarkastiliselt ära Lauri Pedaja ja Ken Saani, keda ühes trükiväljaandes nimetati arvamusliidriteks. Kuigi ma ei eita, et nende vaated paljudel teemadel ON asjalikud ja huvitavad, siis arvamusliidritest on asi väga kaugel. Siiski oma vähemalt sama asjalikke arvamusi ka inimestel, kes meile igapäevaselt tänaval vastu kõnnivad, keda märkamata me neid isegi aegajalt õlaga müksame või keda tähele panemata laseme poest väljudes uksel nende nina ees sulguda.
 
Kui aga mõte algab küsimusega, kes oleme meie, et midagi arvata, siis on midagi kusagil valesti. Valesti enesehinnangus, valesti usus endasse. Kui ei usuta enda arvamuste ja mõtete väärtustesse, siis kas on mõtet üldse enda suud ka lihtsaks vestluseks lahti teha?
 
Ma ei ole kindel, et suudan kõigil teemadel adekvaatselt oma arvamust väljendada - isegi juhul, kui mul see arvamus olemas on -, aga ma tõesti väärtustan tõsiasja, et mul on tahet oma suud nii mitmelgi teemal lahti teha ja riskin seda tehes intellektuaalse konfliktiga.
 
Meil on kõigil vabadus ja õigus arvata ning maailm oleks nii kuradi igav koht, kui kõik tammuksid ühte rada samas rütmis.
 
*
 
Natuke pahane olen selle teema pärast. Pahameele allikas on tegelikult minu viimases avaldatud artiklis ""Pimedusest" elukunstnikuks", milles kirjutasin Rakveres elavast kunstnik Raimond Kukuškinist. Ilmumispäeval kuulsin kriitilist tagasisidet, miks oleme avaldanud sellises võtmes loo kellestki, kes on teise inimese tapnud.
 
Eee... Seepärast, et Raimond on seda väärt. See on minu arvamus ja mul oli hea meel tõdeda, et sama arvasid ka Kuulutaja toimetajad.
 
Lõik artiklist: Ühe Kukuškini lemmiktsitaadi – „Pole tähtis, palju sa loed, tähtis on, palju sa sellest võtad“ –  võiks noormehe näite puhul parafraseerida hoopis nii: „Pole tähtis, kaua sa vanglas oled, tähtis on see, kui palju sa sellest endasse lubad.“
 
Ja ma tean, et nii ei ole väga viisakas öelda, aga mulle tundub, et mainitud kriitika taga oli kritiseerija isiklik kadedus. Kadedus, miks temast endast selliseid lugusid ei kirjutata.
 
Vabandust, aga tõesti - kellegi teise toodetud sita müümine ei ole kaugeltki võrreldav inimesega, kes oma andekusega loob siia maailma midagi uut ja ilusat.
Raimondi loodud maal restoranis Moon Lounge, Rootsis.
ArtoRich Studio uksest sisse astudes on see andekus ja ilu näha ning just see oligi põhjus, miks ma Raimondist sellises võtmes persooniloo kirjutasin.
 
Ma arvan, et ma tegin õigesti ja see on minu arvamus. Aus, isiklik ja otsekohene.

reede, 12. detsember 2014

...; The Driftwood Fairytales - "Paralysis" (2012) (Alustatud 04.03.14)


/.../
When you ask me if I'm feeling fine,

I tell you that I'm feeling fine,
oh, yeah - I'm feeling fine,

I really do.
/.../
Juba aastaid pole mul nii järsku tekkinud uut lemmiklaulu, mida ma võiksin lõpmatuseni kuulata, aga pealkirjas väljatoodud "Paralysis" seda on. 

Võõrutusravile... (Lihtsalt tagantjärele üks poolikuks jäänud tekst)

Narkomaania üheks suuremaks probleemiks võib pidada seda, et tavaliselt narkomaanid ei tunnista oma sõltuvust. Enne sõltuvuse tunnistamist ei ole aga mõtet ka proovida sellest vabanemist. See on mõttetu.

Enamus mu tutvusringkonnast seda ei tea, aga olen olnud sõltuvuses juba pikemat aega. Mõned on seda kahtlustanud, aga otsestele küsimustele olen vastanud sellega, milles olen tugev: demagoogiaga. Ükski narkootikum ei ole ohutu, ükski sõltuvus - tunnistame seda siis endale või mitte - ei ole negatiivsete mõjudeta elukvaliteedile.

Ja ometi me tarvitame aineid, millest võib nii kergelt sõltuvusse jääda; nii kergelt anname ära asjadele, millest me enam suurte pingutusteta vabaneda ei suuda. Me teeme seda siiski, teades kõiki riske, pidades ennast ja oma iseloomu tugevamaks faktidest, mida on läbi erinevate aegade tõestatud nii teaduslikult kui ka reaalsete kogemuste läbi. Inimesed on loodud orjadeks, kui tsiteerida üht ulmesarja, orjadeks, kes ei oska endaga midagi peale hakata, kui anda neile täielik võim enda elu üle. Ikka satume olukorda, kus leiame olevat palju lihtsama lastes enda eest otsuseid teha kellelgi või - antud juhul - millelgi. Nii on lihtsam. Nii ei pea vastutama.

Ometi vastutame me just selle otsuse eest, millega laseme endal sattuda kellegi võimu alla või millestki sõltuvusse. Hoolimata näilisest erinevusest on tulem üks - see keegi või miski hakkab edaspidi korraldama, juhtima meie elu. Me arvame, et nii on lihtsam. Lihtsam, kui meie eest tehakse ära need kõige raskemad valikud.

See on kummaline, sest mulle endale ei kunagi meeldinud olla kellegi võimu all. Olen alati protesteerinud autoriteetide vastu. See on teinud mu elu raskemaks, ent vähemalt olen võtnud vastutuse oma tegude eest ja tagantjärele ei pea ma süüdistama kedagi teist kõikides oma raskustes. Enese süüdistamine on pikemas perspektiivis lihtsam kui alatine süükoormate veeretamine teiste inimeste õlule. Jah - ma tean oma vigu, aga need on minu vead. Need on mulle kallid, sest olen nende eest maksnud - oma elu ja oma ajaga.

neljapäev, 4. detsember 2014

Reportaaž Rakvere kuuse alt (Toimus 2.detsembril)

Jõulukuusk Rakvere kesklinnas on sel aastal erakordne. Ausalt – minu arvates on see natuke imelik, aga sellest pimedas möödasõites ja nähes kõike öises valguses tundus vaatepilt nõnda ilus, et tuli kiiresti toimetusse sõita ja sealt fotokas haarata, et telefonist etema aparaadiga paar pilti klõpsida.

W. Hocares

Tagasi turuplatsile jõudnuna hakkasin õige valguse seadistamise pilte tegema (vihkan välklambi kasutamist), kui kuulsin lähenevaid hääli. „No selge! Noored pidutsevad isegi teisipäeva hilisõhtul!“ See oli mu esmane mõte.

See oli siis see proovifoto, mille tegin valguse seadistamiseks.
Kui noored aga lähemale jõudsid, selgus, et tegemist ei olnudki pidutsevate, vaid justnimelt seda erakordset kuuske imetlema tulnud noored.

„Kas te saaksite ka meist grupipildi teha?“ küsis üks neist. „Jah, just selle kuuse taustal.“

Ma nõustusin.

Minu isiklike eelarvamuste jaoks liiga organiseeritult hakkasid saabunud omale kohti seadma: kes rääkis vihmavarjulampide vajalikust valgusjoast, kes paigutas grupiliikmeid kohtadele.

Öised artistid

Kui olin mõned pildid ära klõpsinud, ei suutnud ma sisimas kriipivale ajakirjanikuloomusele vastu panna.

„Mis teid siia tõi?“

„Kuusk ikka. See on nii eriline.“

„Te pole Rakverest?“

„Ei, meil oli siin oma esimese albumi esitluskontsert.“

„Ähh?“ tuli minu poolt tõsiselt professionaalne ajakirjanduslik vastus/küsimus – tõenäoliselt saan meie tegevtoimetaja Aivar Ojaperve käest selle kohta korraliku õppetunni, kuidas ootamatutes olukordades tuleb reportaaže kirjutada.

Selgus, et tegemist oli vokaalansambli Estonian Voices liikmetega, kes olid just natuke aega tagasi Rakvere Kultuurikeskuses andnud oma plaadiesitlustuuri käigus kontserdi ning peale seda tulnud öist Rakveret uudistama. Uudistama, sest uudised Rakvere tänavusest „jõulupuust“ on jõudnud ka maakonnast kaugemale.
Pildil Kadri Voorand, Maria Väli, Mirjam Dede, Mikk Dede, Arno Tamm ja Mihkel Mälgand. Ansambli bassilaulja Aare külama oli juba varakult Viljandisse sõitnud, et hakata häält järgmiseks konterdiks soojaks laulma. Mihkel, kui bändi hea sõber, tuli vaid appi, et kohustuslikud kuus keha pildile saaks.
Mirjam Dede, ansambli sopran, lisas ruttu, et kahjuks puudub tehtud piltidelt Aare Külama, nende bassilaulja, ent teda asendab seekord nende kõigi hea sõber Mihkel.

Mõned hetked hiljem rääkis Mirjam, et nad olid sellest kuusest ajakirjanduses pilte juba näinud ja tulnud asjandust ka päriselt uudistama, kui juba siiakanti sattusid.

"Päriselus meeldib rohkem," oli tema kommentaar ettekujutuse ja reaalsuse kohta.


 Estonian… Mis see nüüd oli?

Kuna aeg oli üsna hiline – oma esimese proovipildi tegin ma peale poolt ühtteist – ja noortel (kas ma tõesti tunnen end juba nii vanana?) oli vaja veel sõita nii Tallinnasse kui Viljandisse, siis ei saanud juttugi olla mingist pikemast loost nendega ja lootma tuli jääda vaid käesolevale hetkele.

„Kuidas vastuvõtt ja kontsert Rakveres oli?“ Neetud! Veel üks peapesu Aivarilt.

Peale sellise ebaprofessionaalse küsimuse esitamist tuli välja, et Estonian Voices on alati olnud Rakverega seotud.

"Siia on alati rõõm tulla, sest soe vastuvõtt on alati garanteerid," lausus Mikk, ansambli tenor.

„Kas teid on ka tagasi Rakverre oodata? Või kus teid veel alates reedest kohata võib?“

Kadri naeris. "Küll me Rakverre naaseme, kui kutsutakse. Aga homme on plaadiesitluskontsert Viljandis, peale seda Raplas, Pärnus, Tartus, Narvas ja Tallinnas."

"Tulge siis kindlasti tagasi!" esitasin ma neile kutse, aga tõenäoliselt jäi ühe inimese kutsest neile väheks. Seega pean plaani võtma väljasõidu Narva, kus polegi juba ammu käinud.

Hiljem, muusikat kuulates

Tagasi koju jõudes istusin esimese asjana arvuti taha (seda teevad kõik need, kes tegelevad kujundamise või kirjutamisega), avasin ansambli kodulehe internetis, et kuulata, mida ja kuidas nad laulavad. Ja kuigi minu tavalisse playlist’i kuuluvad rohkem rock- ja räppmuusika esitajad, siis peale keskööd oli Estonian Voices üllatavalt lahe vaheldus rutiinile. Praegu, neid ridu siia kirjutades, mängib taustaks kohatud ansambli lugu „Oota head meest“, mis sulgude järgi otsustades on folk-muusika.

Ja ma täiesti tõsiselt mõtlen, miks ma neist varem kuulnud ei ole. Usun, et teadmatusest mahamagatud kontsert oleks olnud heaks vahelduseks minu igapäevaelule. Samas – võib-olla oleks kontserdil kohalolek välistanud võimaluse Estonian Voices lauljate (ja Mihkliga) kohtumise Rakvere öise jõulupuu all.

On, mis on – see imelik kuusk hakkas mulle selle väikese kohtumise pärast hoopis rohkem meeldima ning päris kindlasti püüan ma edaspidi hoida silma peal ka üritustel, mis mu tavalisest ampluaast välja jäävad.

Öine Rakvere on mõnus. Minge jalutama!

***

Keda huvitab Estonian Voices lähemalt, siis nende koduleht on siin:

teisipäev, 29. aprill 2014

Pointing out and disappointing - Bianka "Raga"

"When we turn on all these lights, we've lost something precious - the stars." Selline oli dok-sarja "Cosmos" viimase osa algus. Või vähemalt selle alguse lõpp. Kui ma pärast selle muljetavaldava osa lõppemist välja suitsu kõrvale Plejaade otsima läksin, tuli mulle miskipärast pähe kastanjeedalik mõte, inspireerituna tollest äsja vaadatud saatest:

"When we turn on all that thinking, we've lost something precious - the reality."

Ma ei tea, kas ma siin blogis olen sellest kunagi kirjatud, aga üsna sageli viib mõtlemine meid reaalse maailma ja seal toimuva tajumise ummikusse, sest mõtlemine koos meie isiklike eelistustega maailmast ei taha märgata või tunnistada meile sageli mittesobivat tegelikkust.

Minu elus on selliseid olukordasid veel eriti tihti, sest üsna sageli ei taha ma teadvustada oma nii mõneski mõttes fucked up elu. Sellistel puhkudel kopeerin ma oma elu parematelt aspektidelt kujutluspildi ka oma elu keerulistemale osadele ning elangi selles osaliselt illusoorses maailmas. Ja loon sellega uusi konflikte, mida mingil hetkel tulevikus on vaja jälle soovkuutlustega lappima hakata.

*

Ma olen väiksemat või suuremat sorti kirjutaja - mulle meeldib see tegevus. Ja mulle meeldib kirjutada ausalt. Ja mulle käivad hullu moodi vastukarva sellised inimesed, kes ei ole suutelised niigi palju oma tegude eest vastutama, et ma võiksin kirjutada kõigest nii nagu asjad tegelikult on. Egoistlik, jah, täiesti nõus - aga kirjutamine asjadest ümber viiesaja erineva nurga, et kõikidel hea oleks, viib asja lõpuks selleni, et ei saagi enam ju millestki kirjutada. Tõde ei muutu sellest, kas sa kirjutad sellest või mitte - tõde jääb tõeks sellest hoolimata. Vihjamine annab võimalusi asjadest hoopis valesti aru saada. Ja kui minu kirjutatud asjadest saadakse valesti aru, siis saadakse valesti aru ka minust.

Ja loomulikult - viga ei ole ka ainult teistes. Vahepeal ma lihtsalt kirjutan nii pikkasid ja põimitud lauseid, et minu tekstidest arusaamine nõuab väga head tahtejõudu. (Mitte, et lause ideed samal ajal eriti sügavamõttelised oleks - ma suudan ka täielikku jama ülipikas lauses kirja panna.)

*

Viimased päevad on Oskariga saanud ringi trampida, jõe ääres kive loopida, Neeutis vinkusid lõkkel soojendada, pingilt alla hüpata, kiikuda ja veel miljonit asja teha. Eile sai Oskarile näiteks õpetada seda, kui oluline on vee läheduses mediteerimine :)


*

Kevad on ilus aeg ja loodan, et suvi tuleb veel ilusam. Proovin veel vähem mõelda!

teisipäev, 15. aprill 2014

Kadrina Vares 2014 (pehmendatud variant) - Бьянка - "Я не отступлю" (2014)



Igal kevadel on tore see, et miskipärast kisuvad meeleolud mind kuulama slaavi muusikat ning nõnda saab armsaks saanud YouTube'i soovituste abil leida jälle uusi, huvitavaid esitajaid. Ülaltoodud klipp ei ole ainus avastus, kuid seal on nii mõnus häälematerjal, et paneb eelneva loo taustal 2. minuti 44. sekundil kuklakarvad mõnusalt liikuma, kui seda piisavalt kõvasti kuulata. Kahju on vaid tunnistada, et ühtegi teist nii nauditavat lugu pole ma sellelt artistilt veel avastanud. Ja kuna Niloo lugu olen ma oma FB seinal lausa kaks korda juba jaganud, siis ei kirjuta sellest ka midagi.

*

Kevad on aga kätte jõudnud. Sinililled vohavad Viitna metsa vahel (tõenäoliselt ka paljudes teistes kohtades) ja linnud laulavad. Kõik linnud laulavad, aga end Kadrina eluga kurssi viies võib tunduda, et peale vareste ja hakkide kisa suurt midagi kosta polegi. Jällegi - FB Kadrina leheküljel läbiräägitud teema. Siiski jäi üks asi kripeldama, mida ei jõudnud lisada enne teema arutelu lukkupanekut.

Nimelt ei suudeta kohalikus vallas leida lahendust probleemile, mida põhjustavad need rohked linnud. Kellegi arvamus oli, et võiks varesepesi rohkem lõhkuda. Kuna see jutt tuli täiskasvanud inimeste suust, siis püüdsin ka asjale täiskasvanud inimese kombel läheneda. Ei suutnud. Ikka trügis pähe see omal ajal koolist pähe taotud teadmine, et linnupesi pole ilus lõhkuda ja nii edasi.

Hmm... Linnupesi ei ole ilus lõhkuda, samuti pole ilus varesepoegade kojutassimise ja kasvatamisega nende turvalist elukeskkonda häirida ning päris kindlasti pole ilus ka vareseid ja hakke ragulkadega lasta. See ei ole ilus, sest see häirib neid ja nende igapäevaseid toimetusi.

Ja ometi - hoolimata kõikidest nendest keeldudest ja manitsussõnadest me ikkagi tegime neid asju. Ja palju rohkematki - kohe-kohe on käes see aeg, kui paplid veel oma vatti ei lennuta, aga sellel ajal saab jalgrattapumbaga papliseemneid väga edukalt tulistada. Samuti aitas tennisereket kive kiiremini, kõvemini ja kaugemale lennutada. Ma ei hakka siinkohalt detailselt rääkima üle lapsepõlvesõbra keldris ehitatud elektritoolist, mille esimesed katsetused olid hulkuvate kasside peal, kuid huvitava seigana peaks ära mainima fakti, et peale tolle tooli ilmumist otsustasid hulkuvad kassid sõbra majast VÄGA suure kaarega ringi käia.

Teine mõte varestega seonduvalt viis mõtted kunagi loetud raamatuni. Klaus-Peter Wolfi "Rock'n'roll ja ridamaja". Nimetatud raamatus oli üks väga toredalt kirjutatud peatükk, kuidas lapsevanemad otsustasid neid häiriva probleemi lahendamiseks kasutada lapsi, jättes tited suures kaubanduskeskuses tittede arvates valveta. Lapsed tegid, mida nad kõige paremini oskasid - korraldasid segaduse, juhtides sellega tähelepanu probleemile.

Neid kahte asja kokku võttes ja varestele-hakkidele mõeldes võiks ju korraldada Kadrina väikestele poistele-tüdrukule töötoa "80ndatel kasvanud laste mänguasjad ja nende valmistamine käepäraste materjalidega". Kuigi töötoas võiks näidata ka seda, kuidas lihtsa patarei ja mikromootoriga saab elektriautosid teha (mida me tegime omal ajal ISE juba kolmandas klassis), siis töötoa peamine tähelepanu oleks siiski vähemalt 10-meetrise laskeulatusega mänguasjadel.

NB! VÄGA OLULINE!

Kui töötuba on läbi saanud, siis tuleb umbes kümme korda (või veel rohkem) väga valju ja selge häälega öelda, et vareseid ja hakke nende asjadega lasta ei tohi :)

Ülejäänud töö Kadrina vareste-hakkidega teeb juba lastele omane uudishimu ning pisike võistlustuhin, et kes ikka see kõige parem ragulkavend on :)

PS Usun, et töötoa läbiviijaid-oskajaid veel on!

Pilt netist laenatud

teisipäev, 8. aprill 2014

Graffiti, Kadrina ja kevad - Newtronic "Lets dance" (ei tea, mis aasta ja ei viitsi guugeldada ka)

See, et mu telefon pilte oskab teha ning ma kevade saabumise puhul natukene rohkem klõpsutan ja mõned neist ka blogisse üles panen, ei tähenda veel seda, et ma hakkaksin valmistuma oma veebipäeviku muundamiseks fotoblogiks. See stiil ei istu mulle kohe üldse. Eraldi postitused selleks, et näidata, kuidas Miisu parema ja vasaku külje peal magades välja näeb, on minu sügavalt isikliku arvamuse järgi liiga isikupäratud, et ma vaevuks kunagi uuesti sinna blogisse pilku heitma. Jah - võib-olla ma kaotan sellise harjumuse pärast ka suure koguse nauditavat lugemist, mis kuhugi nende beebide erinevate suutäite või kasside mängustiililide vahele kaob, aga mind tõesti häirib müra. Mõttetu, väärtusetu müra nii virtuaalses kui avalikus ruumis.

*

Tegin mõned hetked tagasi enne Tallinnasse-sõitu väikese jalutuskäigu, jalutuskäigu ajal mõned klõpsud ja leidsin ka mõtte, mis väljendaks ka pildis minu suhtumist mõttetusse mürasse.

Mulle meeldivad tegelikult graffitid. Mulle meeldib kunst ja öeldagu, mida tahes - graffiti on kunstivorm. Vähemalt minu arvates.


Jah - isegi sellist graffitit pean ma veel kunstiks. Autorid on vähemalt üritanud sellest midagi ilusat teha, on proovinud mängida värvidega jne. Ma saan aru ja ma ei mõista neid hukka. Pealegi valisid nad oma tööks sellise üsna nurgataguse koha, kus muidu oleks olnud vaid lage sein, mida keegi nagunii tähele ei paneks. Nüüd on vähemalt need värvid venivale kevadele eeskuju näitamas.

Mis mulle aga ei meeldi, on midagi muud.


Mulle on Kadrina laululava kogu aeg meeldinud. See on minu jaoks kogu aeg olnud üks Kadrina väikestest ja ilusatest sümbolitest.

Nüüd on aga mingi kohalik "aiukeenjus" otsustanud laululava esikülje paremasse nurka kirjutada allajoonitud sõna "RÄME".

Miks? Tähelepanupuudus? Autogramm? Kui viimane, siis tõesti - ma nõustun sinuga, RÄME.

Oled küll - oled küll lihtsalt räme idioot, et sellise mõttetu, idiootse müraga avalikku ruumi risustad!

*

Teele ei jäänud vaid silma riivavad kohad, tegelikult see ajukääbiklik kritseldus oligi ainus, mis suutis selles päikesepaistelises kevadpäevas mu silma pinnu torgata. Kõik muu oli kena. Ilus. Värske. Mõnus.

Vaatasin ka raudtee poole ja meenus üks isiklik rekord.


Seal kaugel, umbes-täpselt selle posti taga on sild, mis ronge üle Loobu jõe kannab. Kohe siinpool seda sillakest on väike, praeguseks juba võib-olla unustatud ujumiskoht, kus kunagi ammu - vist teises või kolmandas klassis - sai ühe korra isegi märtsi lõpus juba ujumas käia. Ei - ma ei ole talisupleja, ent Loobu jões ujumisel ei olnud tollal erilist vahet, kas ujusid sa päikesepaistelisel päeval märtsis või augustis.

Kuna jõgi oma rohkete allikatega saab alguse vaid mõned kilomeetrit eemal, siis ilusa ilmaga soojeneb vesi piisavalt ka kaunil kevadpäeval.

Praegu ma enam nii külma vette ei roniks. Isegi suvel, relva ähvardusel mitte!

*

Mis on aga kevade puhul üks nauditavamaid asju?

Esimesed mättad.

Ja kui mättad veel kuivad pole, siis kõlbab ka soojas päikesepaistes lihtsalt kõndida.

Vot niimoodi!


esmaspäev, 7. aprill 2014

Piirid, purgid ja minevik - Copacabana Deep by Paulo Arruda | Deep & Soulful House Music (Youtube)

Kirjutamise teeb viimasel ajal keerulisemaks mõtete rohkus. Neid on nii palju, et ühele konkreetsele teemale keskenduda tundub peaaegu võimatu. Aga võib-olla on see hea.

*

Üle pika aja sain astuda mööda Kadrina kooli koridore. Huvitav ja omamoodi tunne, muutusin justkui väiksemaks jälle. Väiksemaks ja nooremaks.

Sellise pildi klõpsisin telefoniga oma praeguse töökoha jaoks uudisnupu kõrvale.

Kohtusin paari kunagise õpetajaga, nägin uut arvutiklassi (mis pidi olema vaid üks kolmest, kui ma õigesti aru sain) ja meenutasin natuke vanu aegu. Lühike külastus mõjus üllatavalt positiivselt ja inspireerivalt.

Tahan tagasi kooli!

Hiljem kodu poole jalutades hakkasin mõtlema, et see koolimaja oma erisuguste õpetajatega on tegelikult mänginud mu elus väga suurt rolli. Nii suurt, et meenutan neid alati naeratusega. Jah - isegi seda õpetajat, kellega vaidlusse laskudes otsustasin oma kangekaelsust demonstreerides koolist paberid välja võtta ja keskkooli pooleli jätta. Äge aeg oli see igal juhul!

*

Kui elu, saatus, karma, õnnetus või miski muu on su purki vajutanud, kaane kõvasti kinni keeranud ja purgi pimedasse sahvrinurka peitnud, siis ei ole endal tegelikult midagi teha. Tuleb vaid pimedusega leppida, õppima olema, eksisteerida. Lugeda minuteid, tunde, päevi, kuid ja aastaid. Aastakümneid lugeda ja isegi selles kõige võimatumas olukorras loota, et ehk satub keegi selle unustatud maja pimedasse sahvrisse, märkab sind pimedas seal kaanetatud purgis ja otsustab selle kaane avada. Lahti keerata, et saaksid lõpuks hingata värsket õhku. Lahti keerata või lahti murda, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Muud võimalust ju ei ole. Loota ju tuleb. Lootus pidavat surema koos inimesega.

*

Viimases kirjes blogiveergudele ilmunud mõttekilluke eetika piiride järgimisest ja ületamisest äratas mõttevoo, et kummad on piiravamad: kas raamid või piirid? Kui algselt oli veendumus, et raamid on ikkagi raamivamad kui piirid piiritlevad, siis nüüdseks on selgus asendunud mõnusa segadusega.

Aga üle astuks või läbi murraks neist mõlemast, ma arvan.

*

Pikad õhtud. Tähesära taevas. Tähed on vist ainsad, mis ei räägi piiridest ja raamidest - mis tekitavad illusiooni lõpmatusest, täielikust ja igavikulisest vabadusest. Ent siiski - ka Universumil on piirid. Õnneks nii kaugel, et ahistama ei hakka need meid vist kunagi.

Õhtud on mõnusad ja suitsetamine põhjuseks, miks nii tihti seda tähesära nautida saab.

Peaks vist uue põhjuse leidma. Ehk ongi tähed selleks?

kolmapäev, 2. aprill 2014

Vaesus või vargus? - "Wonderful Chill Out Music Beach Lounge Mix by Tekiu" (YouTube)

Õue suitsu kimuma minnes istusin korraks autosse, et mõtteid koguda veel eesolevaks tööpäevaks, kui mu silme ees avanenud vaatepilt mõtted hoopis teises suunas liikuma pani. Mitte, et selles vaatepildis midagi nii erilist olnuks. Pigem vastupidi - kui me kõik suudaksime oma silmad alati täiesti avatuna hoida, siis näeksime selliseid asju iga päev, iga tund. Isegi sagedamini. Ent miskipärast on meie tähelepanul hämmastav omadus jätta igapäevaelus tähelepanuta sündmused ja vaated, mis võivad kuidagi meie ilu- või heaolutunnet riivata.

Ma nägin üht inimest, keda teadsin väga ammusest ajast. Nii ammusest, et mina olin tol ajal veel täielik teismeline. See härrasmees oli tollal juba üle keskea, väga heal ja austatud ametikohal ning kõiki elustandardeid arvesse võttes edukas. Äärepealt ma polekski teda ära tundnud, sest vahepealsed kakskümmend viis aastat olid teda (ja mindki) palju vanemaks muutnud.

Kahtlemata tegid selle äratundmise veelgi raskemaks need määrdunud, kulunud, vanad riided, mis tal täna seljas olid ja silmini tõmmatud nokamüts, varjamaks üsna habetunud nägu. Äratundmise tegi raskemaks ka käitumine, mis oli nii suures vastuolus sellega, kellena mina teda kunagi teadsin ja tundsin.

Pilt on illustreeriv ja kusagilt netist leitud.
Ma ei oleks kunagi teda teades iial uskunud, et näen seda härrasmeest kunagi käimas mööda majaääri, otsimas tühje pudeleid ja suitsukonisid, mida saaks kohe läita; tuhnimas poetagustes prügikastides, et pista räbaldunud kilekotti mõned äravisatud saia- või vorstitükid. Ma poleks iial uskunud, et ma ei suuda teda kohates autost väljuda, et teda pika pausi järel taaskohtumise pärast rõõmsalt tervitada. Vastupidi - ma tõmbusin rooli taga madalamale, et ta auto poole vaadates mind juhuslikult ei märkaks ja ära ei tunneks, kuigi tõenäosus selleks äratundmiseks on tegelikult nii väike. Ma varjusin autos ning tundsin selle võimaliku kohtumise ja tervituse ees häbi.

Häbi mitte tema, vaid just enda pärast. Häbi, et mul ei olnud sel hetkel seda sotsiaalset julgust, et astuda tema juurde ja öelda, et hoolimata kõigest nähtust on mul tegelikult hea meel teda näha. Häbi, et mul ei ole majanduslikke võimalusi teda sellest olukorrast välja aidata. Häbi kõigi nende teiste pärast, kes oma piiratud tähelepanuga temast päevast-päeva mööda jalutavad, vaevumata isegi hetkeks mõtlema kaasinimese raskustele. Häbi isegi selle pärast, et mu kontorilaual lebavas rahakotis on vaid tühjaksimetud pangakaart, mis ei võimalda isegi anonüümsena selle kunagise tuttava toetamist.

Kui see härrasmees oli järgmise nurga taha kadunud, kõndisin tagasi oma arvuti taha, peas keerlemas küsimus mitte niivõrd häbist kui eneseväärikusest üldisemalt...

Ma olen ise oma rännakutel olnud mitmeid kordi väga rasketes olukordades - 98nda aasta Ungari-reisil isegi vist neli päeva täiesti söömata ja joogiks oli tollal reaalselt vaid bensiinijaamade kraanidest joodu -, kuid isegi tollal ei suutnud see nälg mind veel ajada prügikastidesse. Jah - ma heitsin pilke kohalike kiirtoidukohtade esistesse prügikastidesse ja silmasin seal ka toitu, mis mind aidanuks, kuid vähemalt tollal ei suutnud nälg veel mu käsi liikuma panna. Ma uskusin, et suudan kuidagi teisiti hakkama saada. Suutsingi. Kuidagi - läbi häda ja viletsuste õnnestus mul toona oma masendavatest olukordadest välja rabeleda.

Aga ma olin siis ka noor, mu riided ei olnud veel heitlikest ilmastikuoludest ja erinevatest ööbimiskohtadest haisema hakanud - ma nägin veel normaalse inimesena välja.

Kui ma peaks aga praegu või ütleme - kahekümne viie aasta pärast - samasugusesse olukorda sattuma kui toona, kas ja kui kaua ma suudaksin siis enda põhimõtetele kindlaks jääda? Ma ei tea...

Ja ma ei tea isegi seda, kas see taanduks eneseväärikuse suurusele või millelegi muule, aga mul on kole kahtlane ja karvane tunne, et päris nõnda ma ei teeks.

Jah - ma tean, et see oleks vale, aga tõenäoliselt teeksin ma sellisesse olukorda sattudes juba midagi muud.

Nähes seismas võõrast toidukotti kusagil auto kõrval, siis võtaksin ma selle tõenäoliselt kaasa, sest nälg ja soov elada oleks sellisel hetkel minu jaoks suurema tähtsusega kui ühiskondlik arvamus sellest, mis on õige ja mis on vale. Ma teeksin isegi taolistes olukordades valikuid: kui mul oleks valida kahe koti vahel, millest üks seisab päevinäinud Opeli ja teine tuttuue Mercedese kõrval, siis võtaksin kahtlemata Mercedese kõrval seisva.

Ei - mitte selle pärast, et selle sisu oleks väärtuslikum. Pigem oleks toiteväärtuslikuma sisuga just Opeli kott, mille omanikud peavad enam mõtlema oma ostetu sisule. Mercedese koti võtaksin ma vaid seepärast, et selle kaotus mõjuks auto omanikule vähem kui vastupidisel juhul.

Ning - ma ei tea, kas ma olen aastatega juba nii küüniliseks muutunud! - mulle tundub, et lihtsalt küsimise peale annaks oma koti mulle heast südamest pigem Opeli kui Mersu omanik. Kaastunne kaaskodanike suhtes on omasem neile, kes on edukuselt madalamal tasemel. Jälle - tähelepanek mu kirjust elust enesest.

Mõeldes selliste valikute võimalusele ja sellest johtuvalt ka enda võimalikele käitumismudelitele tekkiski mul küsimus, mis on eneseväärikus. Mis on see, mis lubab ühel inimesel sirutada oma käe võõra vara järele ja mis laseb teisel sellest hoidumise nimel pigem tänapäevases maailmas pigem nälga surra? Mis on see eneseväärikuse osa, mis seab ühiskondlikud seadused ja kombed kõrgemale indiviidi elulistest vajadustest?

Ja - kui suur on tegelikult ühiskonna tegelik ükskõiksus selliste inimeste vastu, kes reeglitest kinnihoidmise nimel riskivad igapäevaselt hommikuse mitteärkamisega? Kui suur on see ükskõiksus, mis ei lase ulatada abikätt neile, kes oma elu hinnaga hoiavad end eemal neist tegelikult niivõrd kergetest lahendustest?

Ma saan aru, et on neid, kes ei hoia reegleist kinni, aga isegi juhul, kui neid mittehoidjaid oleks kümnest kaheksa, siis need kaks, kes reegleid järgivad, ei ole kuidagi ära teeninud seda, et ühiskond nad suures üldistamistuhinas unustaks ja hooletusse jätaks.

Pigem on nad väärt seda suuremat austust, sest just selliste inimeste najal seisab enamus meie ühiskonna kandereegleid. Reegleid ja seaduseid on väga kerge järgida siis, kui elu on korras ja suuremate muredeta - järgimine muutub raskeks alles siis, kui tekivad reaalsed põhjused ja vajadused neid reegleid rikkuda.

Jah - me võime küll neid kodutuid ja ränka vaesusesse sattunud inimesi vaadates mõelda, et oleme neist paremad, ent ma arvan, et üsna sageli me teeme seda ebaõiglaselt.

Täna ma tundsin, et võib-olla on just seesama prügikastidest toitu otsiv ja tänavailt pudeleid korjav kunagine härrasmees minust parem inimene, sest mina ei ole endas kindel, kas mina suudaksin niivõrd raskesse olukorda sattudes jääda kindlaks meie maailmas kehtivatele reeglitele, seadustele, eneseväärikusele ja eetikale.

esmaspäev, 24. märts 2014

Tere, kevad! - Beautiful Ibiza Beach Lounge Cafe del Mar Chillout Mix 2014

Muusika kohta ei oska täpsemat infot anda kui see, et kuulake ise :)


Üle pika aja on igatahes tunne, et tahaks lihtsalt kusagil istuda, pea kohal õõtsuvaid palmilehti imetleda ning varbaid soojas vees leotada. Ja moijto oleks ka käes.

Päikest nagu palju täna ei ole, kuid kevadet on tunda. Möödunud ja ülemöödunud öösel väljas suitsul käies oli kuulda, kuidas haneparvedki tagasi jõuavad. Selguse mõttes - kuulda ei olnud saabumist ennast, aga nende kaagatusi, millega nad enda ja kevade saabumist valjult kuulutasid.

Väikesed, aga olulised märgid...

Kevad ongi mõnus just selliste väikeste muutuste pärast, mida see endaga kaasa toob. Siin-seal on rohkem naeratusi - isegi eestlased tunduvad ajutiselt oma masendusest ärkavat. Taavi Rõivaski tundub mõnel helgemal hetkel üsna asjalikuna. Optimism naaseb. Hmm... Või on see naiivsus, mis kaasneb iga uuestisünniga? Ei tea - vahet pole...

Tähelepanu muutub ka teravamaks. Hakkad jälle tähele panema asju, mis on kogu aeg olemas olnud, aga mida pole lihtsalt vahepealse aja jooksul märganud. Või olid need hormoonid, mitte kevad, mis seda tähelepanu teravdab? Või aktiveerib kevad hormoonid, mis teravdavad tähelepanu, mis teeb ikkagi kokkuvõttes välja, et kevad on teravdatud tähelepanu taga? Või on see üldse t... Mis iganes :)

Ja nüüd - peale pausi - on ka kirjutamine uuesti alanud. Loodav valitsus ja uus opositsioon suudavad loodetavasti ka Päev Eestis veergude jaoks materjali toota ning kui isegi juhtub, et meile tekib normaalne poliitika, siis ajakirjanduses mingit kannapööret ju toimunud ei ole. Meedia puussekihutamised jätkuvad ikka :)

Kevad on tore!

Tere tulemast!

kolmapäev, 5. märts 2014

Descartes



 Avastasin praegu, et antud lugu siin blogis veel ei olegi. Nuuks! Kuidas siis nii?! Parandan vea... Lugu siis aastast 2007...
***

Descartes

Mees armastas Naist. Ta ei olnud selles küll kindel, kui ta proovis seda ratsionaalselt lahata, ent iga kord, kui ta pidi naisest eemal olema, tundis ta hinges teravat kripeldust. Tema Mõistus ja Loogika proovisid talle küll väita, et hinge ei ole olemas, samas ei osanud need kaks talle selgitada selle kummastavalt reaalse, füüsiliselt tajutava valu päritolu.
Mees istus oma palju päevi ja inimesi näinud sohval ja mõtles. Mees mõtles tihti, nii tihti, et oli ette tulnud päevi, kui tema kolmepoolsed vaidlused Ego, Mõistuse ja Loogika vahel olid nii tuliseks läinud, et möödalibisenud aeg oli mööda libisenud ka neist kaheksast tunnist, mis ta oleks pidanud tegelikult tööl viibima. Õnneks oli mehel tööga vedanud: tema töö oli ka suurelt osalt mõtlemisega seotud ja kuna temast ametiredelil kõrgemalseisjad olid arusaajad inimesed, siis oli ta sellistel juhtudel suutnud oma töömõtlemise ära mõelda hiljem koduste seinte vahel.
”Ma mõtlen, järelikult ma olen” mõtles mees Descartes'ile. Need sõnad olid pandud raami sisse seinale. Naisele see ei meeldinud. Naise arvates viibis mees nõnda palju oma mõtetes, et vahepeal tundus Naisele nagu ei olekski Meest nende ühises korteris. Kord oli Naine riputanud magamistoa seinale parafraasi ”Sa mõtled, järelikult Sind ei ole... siin.” Mees oli selle peale pahandanud, sest Naise loogika oli kummaline.
”Kui ma mõtlen, siis ma ju olen,” oli ta pahuralt öelnud. ”Ma ei saaks ju muidu mõelda, kui mind ei oleks.”
”Jah,” noogutas Naine pead, ”aga mina ei tunne, et sa oleks. Kui sa mõtled, siis ma tunnen nagu ma oleksin üksinda. Üksinda siin voodis, siin toas, siin majas.”
”Aga mina ju olen siin. Ma ju mõtlen otse sinu kõrval. Kas sa siis ei tunne, et ma olen?” imestas Mees Naise rumaluse üle.
”Ei,” ütles Naine, keeras selja ja jäi magama.
Mees mõtles. Tal oli probleem. Naine oli talle hommikul öelnud, et ta kolib tagasi oma ema juurde sest ta ei suuda üksinda elada. Mees ei saanud temast jälle aru ja sellepärast ta nüüd mõtleski. Ta ei suutnud aru saada, kuidas on võimalik üheaegselt olla ja mitte olla.
”See on võimatu,” ütles Loogika. Mees nõustus sellega ja kehitas õlgu.
”Järsku Naine arvab, et sa ei ole tema jaoks küllalt hea,” pakkus Ego. Mees ei tahtnud sellega hästi nõustuda, sest oleks see nõnda, siis läinuks Naine minema juba aastaid tagasi, mitte pärast kahekümne seitsme aastast kooselu. ”Võib-olla ta on natuke pikaldane,” sosistas Ego hästi vaikselt, rohkem nagu iseendale.
”Ei!” hüüdis Mees. ”Ta on väga hea inimene, väga hea Naine. Aga ta on kogu aeg rääkinud, et mind ei ole.”
”Kas sa sellist võimalust oled kaalunud, et Naisel võib olla autism?” küsis Mõistus kukalt sügades.
”Ehh... Mis see veel on?” küsis Mees.
”Ma täpselt ei tea, aga ma vist kunagi lugesin, et on inimesi, kes ei taju väga täpselt neid ümbritsevat keskkonda, elades nagu oma maailmas. Nad soovivad end teistele mõistetavaks teha, aga nad ei tea, et neid ei mõisteta. Midagi sellist, noh,” rehmas Mõistus käega.
”Ma ei usu. Ma saan temast väga hästi aru. Enamuse ajast. Aga vahel ta ütleb, et mind ei ole. Ta ütleb, et ei tunne, et ma olemas olen.”
Nad vaatasid üksteisele pikalt otsa, igaüks püüdis probleemi süveneda oma vaatenurgast. Vaid Ego õhetas roosakalt, häbenedes vist oma viimast märkust. Korraks Mõistus võpatas nagu oleks talle mingi idee tulnud, ent vajus sama ruttu tagasi oma mõtlevasse poosi. Valitses mõtetest tihe vaikus.
”Ta ei ole tegelikult kunagi öelnud, et sind ei ole,” alustas Loogika ettevaatlikult, justkui kartes lõhkuda seda vaikust, mis oli pool tundi nende ümber lasunud.
”Aga on ju,” kortsutas mees kulmu. Kolm silmapaari puurisid Loogikat, mis tahtis seepeale tooli alla peitu pugeda. Siiski suutis ta end kokku võtta.
”Ei ole. Naine on alati öelnud, et ta ei tunne, et sa oleks.”
”Ja?” kostus küsimus kolmest suust.
”Ta ei ütle, et sind ei ole. Naine ütleb, et ta tunneb nagu sind ei oleks.”
”Aga ma tunnen ju, et ma olen,” naeris mees. Ego naeris samuti, ent Mõistus vajus mõttesse.
”Ei, sa tead, et sa oled,” vaidles Loogika vastu. ”Aga kas sa tunned seda?”
Taas langes vaikus nende vahele. Seekord väga lühikeseks hetkeks. Kõik tõstsid korraga pea, vaatasid üksteisele otsa säraval pilgul ja teadsid, et midagi on muutunud.
Mees tõusis oma sohvalt ja astus Descartes'i sõnade juurde. Markeriga kirjutas ta sinna uue rea, võttis laualt telefoni ja helistas Naisele. Veerand tundi hiljem, kui ta kõne lõpetas, Mees naeratas laialt ja jäi uuenenud tahvlit silmitsema.

”Ma mõtlen, järelikult ma olen. Descartes
Ma tunnen, järelikult ma elan. Mees”

W Hocares   23.11.2007