Viha ja arutapja

Kuuldes enda kohta selja taga räägitavat laimu on esimeseks reaktsiooniks viha. Siis hakkab aga mõte tööle. Kui kõne all on raha, selle teenimine või kaotus, tuleb edasised sammud hoolikalt läbi mõelda. Ehk saab hoopis rohkem teenida selle laimu reaalsuseks tegemisega laimaja enda kulul?

Illustreeriv pilt internetist - mul lühem habe ja tihedam suits.

Viha on loogiline reaktsioon. Aga vihased reaktsioonid ei ole mu ellu veel midagi positiivset toonud. Pigem on vihased (viimasel ajal sageli alkoholist võimendatud) reaktsioonid minu elust seda positiivset just välja tõrjunud. Tegin siin arvutusi ja samasuguse tempo jätkudes võib mu elu positiivsusvabaks muutuda lähima paari aasta jooksul.

Mingi aeg tagasi tegin katsetuse, kas suudan hakata alkohoolikuks. Tahtsin lihtsalt kõiki muresid väikesemaks või olematuks juua. Kaks nädalat pidasin vastu - järjest joomist siis -, siis lõppes asi EMO'sse minekuga. Krt - ei saa minust alkohoolikut: õnneks on mu kehal rohkem mõistust kui mul endal ja nõnda trikitas keha mind ära. Aga sel ajal tegin Facebooki postituse, mida arvasin alkoholismist siis ja seal oli mainitud ka nn vabaduse suurenemist.

Tsiteerin 17. oktoobri postitust siis:

"Alustasin uue raamatu kirjutamist ja toon nüüd siia ära väikese lõigu lihtsalt selleks, et saada arvamust võimalikelt lugejatelt

"AA ehk Alustaja Alkohooliku päevaraamat"

Päev 11

/.../

Teaduslik (või lihtsalt teadlik) lähenemine alkoholismi tekkele on andnud juba esimesed mõtlemapanevad tulemused. Kuigi esialgu oli keeruline üle nelja õlle õhtuti ära juua, olen suutnud oma piiri tõsta juba kolme pudeli veini või kaheksa pudeli õlleni. Jutuks siis stabiilse koguse joomine ühtlase ajavahemiku jooksul

Mida on alkoholism aga mulle andnud? Kuigi esiti võib arvata, et hommikused pohmellid on ainsad, siis kogemuste lisandudes on minuni lõpuks jõudnud ka teadmine, et ära, kurat, joo mitut jooki segamini. Eilsest kolmest õllest ja kahest pudelist veinist oli täna niivõrda paha olla, et pidin terve päev mingeid imelikke asju sööma. Ja normaalne enesetunne taastus alles pärastlõunal.

Üllatav avastus on seegi, et alkoholism annab vabaduse. Alles oma esimesi alkohoolikusamme tegevana olen suutnud vabaks saada juba mitmestki tähtsast inimesest oma elus. Alkohol või pigem alkoholist mõjutatuna tehtud telefonikõned ja/või vestlused on mind vabastamas asjades, mille pärast ma varem nii palju pead murdsin. Seega - vabaduse alkoholism annab, aga kas see on just see vabadus, mida ma otsinud olen, on hoopis olulisem küsimus. Tegeleme asjaga edasi.

Alkoholism on andnud mulle esimest korda elus ka tõelise motivatsiooni enda auto soetamiseks. Varem ei olnud see nii oluline, aga nüüd ma vajan autot. Ma lihtsalt ei jõua füüsiliselt kõike seda taarat enam automaati jalgsi tassida. Seega võib alkoholismi nimetada motivatsiooni tõstvaks nähtuseks.

Söön ma ka tervislikumalt. Jälle pluss. Kuna pidevalt kaine olles mõtlesin alati, kuidas rahadega välja tulla, siis olin suurema osa ajast ikka makaroni ja hapukoore dieedil. Nüüd aga auru all olles on mul pangaarve seisust poogen ning saan söömas käia väljas, mis tähendab omakorda, et saan igapäevaselt ka värsket salatit ja täisväärtuslikku toitu. Jume hakkab juba paranema.

Siiani ei ole ma mõistnud, miks ühiskond alkoholismi hukka mõistab. Uurin edasi.

Ahjaa! Miinusena võib välja tuua selle, et võtsin Päev Eestis leheküljel ette Hillar Kohvi. Andestust!

/.../

— feeling drunk."

Seega võib edaspidi alkoholi oma elust välja jätta. Või siis olema mõistlik, kui joogisena tehtud teod põhjustavad uusi vabanemisi, ja mitte süüdistama selles teisi.

Damn!

Tagasi aga teema alguse juurde (meenutused luhtunud alkohooliku karjäärist viisid mõtted mujale).

Niisiis - selja taga ja tagantselja ja kas viha on mõistlik? Viha on loomulik reaktsioon. Või kas ikka on? Viha tekib mõttest, arusaamisest, et antud juhul püüab keegi sulle lihtsalt mingil isiklikul põhjusel sitta keerata. Viha nagu hirmgi on arutapja, mis sageli paneb tegema arulagedaid tegusid. Miks, kurat, ma sellest veel 37-aastasena arutlen? Kas tõesti pole ma nende aastate jooksul suutnud endasse raiuda niivõrd elementaarseid tõdesid?

Õnneks - seekord ei järgnenud uudisele laimust kiiret ja vihast reaktsiooni ning tagantjärele olen ma selle üle rõõmus. Alternatiivsed teed tunduvad palju, palju huvitavamad ;)

Üks samm, väike samm edasi.

*

Facebookist tsitaati otsides jäi silma üks õine filosoofiline mõtteke novembrist:

After spending some hours in the moments you had once, you realize how many years you have lost in chasing for moments forgotten today.