Kuigi olen mõnda aega kirjutanud juba ajalehele Kuulutaja, ei ole ma siia blogisse enam ammu suutnud midagi asjalikku ja mõtestatut tekitada. Tõsi, on olnud postitused tekstidest, mis valminud konkreetselt ajalehe jaoks, ent see pole siiski see.
Arvamust, kui sellist, pole enam ammu kirjutanud. Eks sellel ole ka omad põhjused.
*
Kes me üldse oleme, et meil oleks õigust midagi arvata? Kes olen mina? Ühel vestlusel kuuldud mõte nagu peaks arvamuse avaldamise õiguse välja teenima - ausalt, sucks! Keegi ei pea saama kuulsaks näitlejaks või lauljaks või poliitikuks, et ta omandaks läbi selle õiguse midagi avalikult arvata. Siiani on just need kuulsused suutnud suust rohkem jama välja ajada kui tavalist, rahulikku elu elavad inimesed, kelle mõtted on läbi eelarvamuste rägastiku siiski suurema tähelepanuni läbi murdnud.
Mõned aastad tagasi märkisin sarkastiliselt ära Lauri Pedaja ja Ken Saani, keda ühes trükiväljaandes nimetati arvamusliidriteks. Kuigi ma ei eita, et nende vaated paljudel teemadel ON asjalikud ja huvitavad, siis arvamusliidritest on asi väga kaugel. Siiski oma vähemalt sama asjalikke arvamusi ka inimestel, kes meile igapäevaselt tänaval vastu kõnnivad, keda märkamata me neid isegi aegajalt õlaga müksame või keda tähele panemata laseme poest väljudes uksel nende nina ees sulguda.
Kui aga mõte algab küsimusega, kes oleme meie, et midagi arvata, siis on midagi kusagil valesti. Valesti enesehinnangus, valesti usus endasse. Kui ei usuta enda arvamuste ja mõtete väärtustesse, siis kas on mõtet üldse enda suud ka lihtsaks vestluseks lahti teha?
Ma ei ole kindel, et suudan kõigil teemadel adekvaatselt oma arvamust väljendada - isegi juhul, kui mul see arvamus olemas on -, aga ma tõesti väärtustan tõsiasja, et mul on tahet oma suud nii mitmelgi teemal lahti teha ja riskin seda tehes intellektuaalse konfliktiga.
Meil on kõigil vabadus ja õigus arvata ning maailm oleks nii kuradi igav koht, kui kõik tammuksid ühte rada samas rütmis.
*
Natuke pahane olen selle teema pärast. Pahameele allikas on tegelikult minu viimases avaldatud artiklis ""Pimedusest" elukunstnikuks", milles kirjutasin Rakveres elavast kunstnik Raimond Kukuškinist. Ilmumispäeval kuulsin kriitilist tagasisidet, miks oleme avaldanud sellises võtmes loo kellestki, kes on teise inimese tapnud.
Eee... Seepärast, et Raimond on seda väärt. See on minu arvamus ja mul oli hea meel tõdeda, et sama arvasid ka Kuulutaja toimetajad.
Lõik artiklist: Ühe Kukuškini lemmiktsitaadi – „Pole tähtis, palju sa loed, tähtis on, palju sa sellest võtad“ – võiks noormehe näite puhul parafraseerida hoopis nii: „Pole tähtis, kaua sa vanglas oled, tähtis on see, kui palju sa sellest endasse lubad.“
Ja ma tean, et nii ei ole väga viisakas öelda, aga mulle tundub, et mainitud kriitika taga oli kritiseerija isiklik kadedus. Kadedus, miks temast endast selliseid lugusid ei kirjutata.
Vabandust, aga tõesti - kellegi teise toodetud sita müümine ei ole kaugeltki võrreldav inimesega, kes oma andekusega loob siia maailma midagi uut ja ilusat.
 |
| Raimondi loodud maal restoranis Moon Lounge, Rootsis. |
ArtoRich Studio uksest sisse astudes on see andekus ja ilu näha ning just see oligi põhjus, miks ma Raimondist sellises võtmes persooniloo kirjutasin.
Ma arvan, et ma tegin õigesti ja see on minu arvamus. Aus, isiklik ja otsekohene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar