Hullunud...

Läksin vahepeal hulluks ja veetsin mõned head päevad psühhiaatriahaiglas. Selline kummaline haigla, vanas mõisas ilusa järve kaldal. Tabletid olid küll natuke liiga räiged mu hapra emotsionaalse tasakaalu juures, aga kokkuvõttes oli tegemist tervendava visiidiga.

Porkuni Psühhiaatriahaigla

Aja mahavõtmine oli tegelikult peamine. Nii tore oli süüdimatult palliga loopida inimest, kes kiigel istudes naati ja võililli sööb või toda, kes peale tiksumise suurt midagi ei teinudki. Teha suitsu vanal mõisatrepil ja vaadata, kuidas järgmine paranenu peale süüdimatuks tunnistamist haiglast koju saab. Damned! - ja ometi tundus Mattias sel hetkel nii masendunud. Kuule, kutt, sa just vabanesid sellest urkast - ole õnnelik!

Sa ei pea enam kandma neid rõvesiniseid haiglariideid, mis selles rõskes mõisahoones sooja suurt ei andnud. Hea, et vahel lubati vähemalt midagi peale visata...

Rõvesinine

Ei pea enam passima seltskonnas, kus ettearvamatud kaptenid ja killerid sanitaridele pasunasse sõidavad, et seejärel suure hurraaga mööda mõisakoridore tagaajamist mängida. Ei pea enam osalema rõõmsatel jalgpalli ühisüritusel, kus ainus seos jalgpalliga on see, et mõnikord lüüakse seda vahtmuna ka jalaga.

Jalgpall - niinimetatud

Sa said minema, Mattias, ja see on peamine.

Mina sain ka lõpuks minema. Eriti tore oli lõpuks taas enda riided selga panna, mõisapargis suitsu teha ning näha, kuidas samuti riided vahetanud "kapten" äkitselt neljakordseks Eesti grillimeister ja Vorstikunn Koit Kuuseks muundub, grilli üles lööb ja viis kilo omatehtud vorsti läbi tule juhendab.

Vorstikunn Koit Kuusk omas elemendis

Tema Näm Nam Productions logoga grill toitis sel päeval ära rohkem kui kolmkümmend inimest, kes noortefilmi Polaarpoiss võtetel kaasa lõid. Palju õnne, Koit! Kogu seltskonna mitmete taimetoitlaste peale leidus vaid üks, kes suutis enda toitumiseelistustele kindlaks jääda peale sinu küpsetatu lõhnu tundes. Respect!

Võttegrupp lõunapausil

Igatahes Polaarpoiss selleks korraks läbi...

Kiirendades edasi; Snoop Dogg feat Pharrel Williams "Drop It Like It's Hot" (2004)

Neetud! - mul oli nii hea postituse pealkiri juba välja mõeldud, aga arve põhja loomine võttis oodatust kauem aega, külm tuul vuhises peast läbi, jäätas mõtted ning siin ma siis nüüd olen. Pealkirja ja mõtteta, mida kirjutada.

Ei - nii hull see asi veel ei ole. Mingist otsast saab alustada ja ehk aitab kirjutamine ka vanade mõteteni jõuda. Niisiis - jätkuks eilsetele mõtetele, millest pidin seekordses postituses lähemalt kirjutama.

UÜ

Selline asi sai siis eile õhtul ära registreeritud ja nüüd on W. Hocares natukene ametlikum kui ta varem oli. Kuna ma olen oma eesti keele õpetaja kiusamiseks (kes oli tegelikult päris armas - vähemalt eelviimane neist) üsna tihti võõrkeelte kasutaja ning nõnda ka keelerisustaja, siis sai "lahenduste" sõna kirjutada tundmatus võõrkeeles. Ja kahjuks ei saanud nn ametliku logo (esimesse versiooni) sisse panna panna seda armsat Playboy-jänkukest, kes mu isiklikul visiitkaardil ja blogipäisel laiutab. Ametike asjaajamiste juures tulevad igasugused autoriõigused mängu jne jne jne...

Õnneks mõtlesin välja piisavalt pika nime, et pangas ettevõttele arvet avades (hmm - tegelikult tegi seda sõber koos peremeesorganismiga) küsiti lühiversiooni ettevõtte nimest, kuna pikk ei pidavat kaardile mahtuma. Tore! Me like it! Kõigi heade ja halbade saatuste jumalate ja jumalannade õnnistusel või kiuste tuleb pangakaardile siis nime lühem versioon - W. Hocares. Tänud kõigile õnnesoovide puhul!

Nüüd tuleb hoogu säilitades kohe edasi liikuda ja hakata kasutama ka konto ülejääkide eest ostetud fotopanga pilte :) Ma veel ei tea, kus ja kuidas, aga kusagil ma neid kasutan. Ahjaa! Üks, kõige asjalikum neist läheb kodulehe taustaks. Siia aga näiteks ja teksti tükeldamiseks üks teine asi.

Murelikult vaatan seda pilti ja mõtlen, et miks, kurat, ma järsku
netipiltide eest maksma olen hakanud?

Tegelikult hakkab mulle muret valmistama tõsiasi, et kui ma poolteist aastat tagasi maksin elus esimest korda internetist mingi video vaatamise eest (see ei olnud ei porno ega ka koolitus, vaid lihtsalt meelelahutus), siis nüüd maksin juba internetist piltide tõmbamise eest. Kas tõesti hakkavad vanusega süümekad tekkima? Sellele mõeldes - just ülalpool rääkisin murest jänku kasutamise õiguste pärast. Hmm... Kui nii edasi läheb, kuhu me siis jõuame? Täielikult ausa eluni??? Palju õnne veelkord!

Aga tegelikult on asjad hästi--- Mõtlesin just ennist Facebookis kolades, et viimase aastaga olen vaat, et täiesti selgeks saanud ajalehtede küljendamise trikid. Lisaks Kuulutajale küljendan ju veel üht - tõsi, harvemini ilmuvat - ajalehte ning taas on CV'sse üks oskus ja kogemus juures. Imelises Teaduses oli ka kaks minu küljendatud-kujundatud lehekülge, aga kuna samadele lehekülgedele jäi ka üks õnnetus, siis ajakirja täpset numbrit ma ütlema ei hakka. Ning siis küsitakse, et miks mu curriculum vitae nii kirju on?!

Sellepärast ongi, et see kõik mind huvitab. Aasta tagasi Kuulutajasse tööle minnes oli mulle ainsaks kergendavaks asjaoluks teadmine, et õnneks olen varasemalt kokku puutunud ka Adobe Illustratori ja Photoshopiga ning InDesign, mida kasutame küljendamisel, on samuti Adobe toodang - seega pidi see minu loogika järgi olema üsna sarnase ülesehitusega. Oligi - peale teist nädalat veel lahti ei lastud, kuigi töökiirus oli sel hetkel küll kohutav. Nüüd käivad mõtted juba paari ajakirja nullist ülesehitamiseks ja vähemalt praegu tundub, et küljendusliku poole pealt ei olegi tegemist VÄGA tapva ülesandega.

Üks kiire proovitöö :) Tegemist ekraanitõmmisega ...

Umbes-täpselt sellises korteris ma elangi; paar mööblitükki on küll puudu veel
ja voodipesu pole ka nii puhas, aga eks ma peagi jõua ka sellise tulemuseni ;)

Ja enam-vähem täpselt sellises toas ma elasin Inglismaal olles. Vaade ei olnud nii hea -
mul polnud seal fotokat, et aknast pilti teha - ja seintelt puuduvad joonistused, aga ikkagi - tulemus suht sarnane.
Kui korraliku fotorealismi loomiseks on vaja ühte pilti üle käia vähemalt 100 korda, siis
antud pilt Inglismaa korterist on tehtud vaid kaheksa renderdusega.

 Jah - ülalolevad pildid näitavad veel üht asja, mille olen suure osa uudishimu ja väikese osa vajaduse pärast selgeks õppinud. Ning jah - kõlab küll reklaamimaigulise tekstina, aga ma olen täna lihtsalt veel üsna elevil selle W. Hocarese ametlikustamise (wtf sõna?!) pärast. Seega - andestatav.

Igatahes ei ole eile kirjeldatud tuhin veel kuhugi kadunud (mis on ülimalt positiivne) ning loodan homme ärgates sama hooga edasi kihutada. Õnneks olen elust piisavalt palju õppinud, et end esimeses metsatukas vene hurda kombel mitte surnuks joosta - nüüd on plaanis kõikidest võserikest kässarit kasutades mööda manööverdada.

Have a nice day! (Tsiteerisin siin Bon Jovit [WTF?!])

Lagunev inimene; Israel Kamakawiwo'ole - "In Dis Life" (1996)

Tegelikult mõtlesin katkisest või pigem lagunevast inimesest kirjutada juba paar ööd tagasi. Aga kuna see lagunev inimene, kellest ma kirjutada tahtsin, olen ma ise, siis lagunesid mu sõrmed enne, kui ma klaviatuurile asetada jõudsin. Ja et sellistest teemadest ei ole kerge kirjutada (who cares?), siis ei saanud ka varem algust teha. Õnneks olid nii elu kui inimesed oma käitumisega viimastel päevadel minu vastu nii head ja tähendusrikkad, et nüüd ma ikka blogisse jõudsin. Palju õnne!

/.../
The green of its leaves is going to fade away during this long, cold winter and will never see the spring again.
The last rose I gave you is going to turn to dust without seeing the feelings that were given over with it...
And without spring, summer never comes, and hope dies with the last rose.
/.../

Leidsin ülaloleva tekstilõigu ühel ööl interneti lugematutes blogides surfates. Hea.

Aga ikkagi - miks lagunev inimene? Aga miks mitte?! Viimase kolme kuu jooksul olen kolm korda EMOs käinud. See ei tohiks olla normaalne minu vanuses inimese kohta. Kuigi jah - ühe mu viimatise foto kohta ütles mu noor sugulane, et näen sellel välja nagu kuuekümnene. Ja kuigi ma tean mitmeid selles vanuses inimesi, kes näevad väga head välja, ei taha ma uskuda, et too arvamus minu kohta oli komplimendina mõeldud.

Paar lähedast inimest on öelnud, et probleemiks on igal korral olnud alkohol. Oh ei, sõbrad - alkohol ei ole probleem. Alkohol pole minu puhul kunagi probleem olnud. Alkohol on olnud alati tagajärg. Tagajärg, mis - tõsi - tekitab teinekord uusi probleeme ja noh, ühe korra ka füüsilise trauma, mis omakorda tõi kaasa järjekorras teise EMO külastuse.

Ma ei naudi alkoholi kui sellist, ma naudin (või oleks juba õigem öelda - nautisin) seda ükskõiksust, mida annab kuus-seitse pudelit õlut või pool liitrit viina. Naudin, sest ilma ükskõiksuseta oleks õhtust õhtusse nende tühjade seinte vaatamine mind juba hulluks ajanud. Tegelikult - paar korda ajaski ning hullus omakorda laastas mu elu rohkem, kui seda kaine või joogise mõistusega karta võiks.

Seepärast valisingi tihti lahenduseks pooliku leivaisa viina või traditsioonilise Rocki. Õnneks oli neil kõige raskematel hetkedel läheduses ka paar sõpra, kellest üks ei pidanud paljuks isegi öösel Kadrinast Rakverre sõitu, et seda üksindust ja üksindusmõtteid leevendada. Teise jaoks polnud ka paarsada kilomeetrit probleemiks. Tänud teile kõigile, kes te nendel hetkedel olemas olite! Te teate, kes te olete...

Aga lagunemist ei peatanud ei alkohol, antidepressandid, rahustid ega sõbrad. Pere ammugi mitte. Need kõik ainult aeglustasid ja (just sõprade puhul) vahel ka ajutiselt peatasid selle lagunemise. Huvitav oli ise seda kõike kõrvalt jälgida ja analüüsida: hoolimata kõikidest mõtetest ja lubadustest ja kohtumistest ja juttudest ei suutnud ma seda langust peatada. Sain leevendust, valuvaigistit, morfiini, kuid mitte ravi. Raviks oli vaja muud.

Oli vaja motivatsiooni, et uuesti tõusta ja uuesti kõndida, uuesti joosta ja hüpata ning miks mitte - ka lennata. Otsisin valedest kohtadest, valedest asjadest, valedest tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest.

See siis pilt, mille järgi ma kuuskümmend olevat :)

Kui ma selle armsa kutsa pilti Kuulutaja lehte möödunud neljapäeval kokku pannes nägin, sain aru, et see on see, mida ma oma ellu vajan. Mitte juhuslikke kohtumisi, õhtuseid õlleringe, vaid alalist seltskonda. Kuigi üks mu ammune hea tuttav ütles kunagi, et "kõige tugevam oled sa üksi", siis mina ennast tugevana ei tunne.

Järgmisel päeval läksin Rakvere loomade varjupaika ning tegin kutsikaga tutvust. Tahtsin teda näha ja vaadata, mis iseloomuga ta on. Ja kui see tulesäde varjupaiga kitsas koridoris edasi-tagasi sööstis, olles oma kohalolekuga kahes kohas ruumi erinevas punktis samal ajal tõestuseks kvantfüüsika reeglitele, sain aru, et just seda mu hall ja tühi korter vajabki. Minu hall ja tühi elu.

Ja peale seda otsust hakkasid kõik asjad liikuma. KÕIK asjad. Parem, ei täiesti vastupidine meeleolu, soov saavutada, positiivsed ja väga erilised kohtumised ning takkatippu ka see, et saan nüüd asju ajada nii nagu mina seda tahan ja õigeks pean (sellest juba täpsemalt järgmises postituses, kui olen natuke kujundusprogrammides tuuseldanud).

Viimased päevad ongi olnud minu jaoks tõestuseks sellele, et ükskõik kui väga ma ka ei pingutaks, ei ole neil pingutustel ilma õige motivatsiooni ja suunata mingit tolku. Väsitan end mõttetult rabeledes lihtsalt ära ning vaadates aasta peale mu Eestisse tagasitulekut möödunule, pole ma tegelikult suurt midagi saavutanud. Ja nüüd - õige tahte ja suunaga - saab viie päevaga tehtud rohkem kui terve möödunud aastaga.

Jah - mul on nüüd hommikuti hea tuju ilma igasuguste sarkastiliste tagamõteteta, ma tahan midagi teha, ma tahan edasi liikuda, sest mul on nüüd põhjus.

Seda ma olengi terve möödunud aasta otsinud - PÕHJUST, miks üldse midagi teha. Nüüd ma leidsin selle. Enam ei tule masendavaid postitusi - nüüd tulevad vaid sarkastilised.

PS Andestust, armas psühhiaatriproua (-preili?), aga ma tõesti ei taha sulle rohkem külla tulla. I just don't need you anymore!

PPS Jah - see on väga isiklik tekst, aga so what?!, pigem silme ees valus tõde, kui selja taga tappev teadmatus. Truth hurts, ignorance kills.

PPPS Kui ei meeldi - who cares?! Vaadake selle blogi päist.

Head jooksuspäeva!

Kuritöö- ja Salakaubaveoameti pressiesindajana pean ma vahepeal tööd ka tegema, seega...

*

Täna andis Politsei- ja Piirivalveamet hoo sisse jooksuspäevale. PPA Facebooki lehel avaldati selle kohta ka ametlik teadaanne:

"Jooksuspäev Tallinnas on hoo sisse saanud, seega soovitame Põhja prefektuuri liiklusteenistuse vanema Sirle Pai sõnu kuulda võtta ja Tallinna kesklinn eelkõige jalgsi või joostes läbida. Muutunud liikluskorraldusega saab tutvuda siin: http://www.jooks.ee/index.php?id=26. Soovime jooksjatele kiiret minekut, autojuhtidele rahulikku meelt!"

Palusin antud päeva kommenteerimiseks ka Kuritöö- ja Salakaubaveoameti avalike suhete juhi Ander Veebikriminaali arvamust.

Veebikriminaali sõnul on tegemist vägagi teretulnud algatusega Politsei- ja Piirivalveameti poolt. Samuti nõustub ta Sirle Pai soovitustega.

"Kuna tänasel päeval, mil on jooksusolijaid tänu ametlikule loale rohkesti, siis on kesklinna läbimine joostes tõenäoliselt kõige märkamatum. Seda enam, et suurt hulka jooksusolijaid on oodata ka Kaitseväe poolt," rääkis Ander Veebikriminaal. "Ja KSA nimel õnnitlen PPA'd demokraatia suunas astutud suure sammu eest."

KSA ühineb esmakordselt PPA arvamusega ning soovib jooksusolijatele kiiret minekut ning (politsei-) autojuhtidele rahulikku meelt.

Samas on Veebikriminaalil, kui suurte kogemustega jooksusolijal (jooksus on ta käinud nii ajateenistusest kui ka vanglast), mõned soovitused väiksemate kogemustega jooksikutele.

"Kesklinna läbimine on küll õige mõte, aga pärast seda püüdke kasutada ikka vähekasutatavaid kõrval- või metsateid! Nii võivad jooksuspäevadest saada ka jooksusnädalad."

Kahetsusväärne eksitus ja vabandus. Uudis!

Anonüümne Tallinna Linnavalitsuse ametnik (naine, 43, pursib nii vene kui eesti keelt, Keskerakonna liige alates lugupeetud linnapea sünnist) avaldas kahetsust, et Tallinna LV liikme kommentaar Helju Valsi surmateate all Delfi kommentaariumis nii paksu pahameelt tekitas.

"Loodetavasti rohkem selliseid intsidente ei esine. Mul on väga kahju!" nuuksus naine pisarsilmi. "Mõelge, kui palju see Eediku mainet kahjustab!"

Pärast rahunemist teavitas ametnik meid kohe erakorralisest koosolekust, kus Tallinna LV Delfi erikomisjon otsustas, et nüüdsest ostetakse TLV kulul kõigile netikommentaatoritele erinevate mobiilioperaatorite netipulgad, et nad võiksid rahumeeli oma toimetusi anonüümselt edasi toimetada, sealjuures niite linnavalitsusest eemale juhtides.

"Peaasi, et meie süüdi ei jääks!" Ametniku näole ilmus pühalik ilme, kui ta meenutas kalli iidoli sõnu sest koosolekust.

Raha netipulkade jaoks eraldatakse maksumaksja taskust nagu tavaliselt, ent ametlikku raamatupidamisse märgitakse IT-arenduse kulude alla.