26 000 sammu ülespoole

Seekord sammume siis laineharja poole. Järjekordne madalseis on möödas ning asjad liiguvad. Mingis suunas. Aga positiivne on see, et põhjast liikumist alustades viivad kõik teed natuke kõrgemale. Kui kõrge või kauakestev see järgmine laine saab olema, seda näitab juba elu.

*

Uue artikli jaoks materjali kogudes sattusin näiteks maffiastseeni tunnistajaks. Hetkeks tahtsin isegi osaline olla, sest algne pokkeristseen oli päris kutsuv ning arvestades häirivaid tegureid nende kõrval ning ootusärevust tulevikusündmuste ees võinuks seal ka keskmise tähelepanuga korraliku kopika kokku kraapida. Aga hea, et vähemalt eemaltki piiluda lubati.

Maffiossid + ekstra peale õnnestunud tehingut meediale poseerimas.

Igatahes on Cadencia asjalik. Sellel nädalal toimuva Kadrina rahvusvahelise kultuurifestivali raames annab huviklubi neljapäeva õhtul huvikeskuse aulas poolteist tundi kestva tantsuetenduse Aja Lugu, kus noored ja nooremad annavad tantsu- ja pildikeeles ülevaate aegade algusest Balti ketini. Kuna vahepeal tuleb kostüüme ka vahetada, siis leiti nutikas lahendus, kuidas osad märksõnad filmiklippidena meeleolu hoidma jätta. Eelmainitud maffiastseeni filmimist mul jälgida õnnestuski ning möödunudnädalase Polaarpoisi tuules oli huvitav erinevusi jälgida.

Aga noored on tublid ja tõesti soovitan - kel aega, see neljapäeval kell 19.00 huvikeskusesse (vanemad lugejad: see on see kooli aula :P ).

*

Avastasin ka džungli. Kuna järgmine päev oli ilus ja päikeseline, otsustasin Kätiga koos Kadrinast läbi metsade Rakverre kõndida. Riided ei olnud küll kõige õigemad - seda mõistsin suht ruttu, kui olin pea ees kusagil rägastikus põõsasse kukkunud ja Käti rõõmsalt mu õnnetust vahtis. Aga riietusest hoolimata oli hea. Nägi muda ja aasa, langenud puid ja tärkavaid sõnajalgu, esimesi selleaastast kullerkuppu ning täiesti ootamatult ka üht metsaserval kasvavat nartsissi.

Käti nagu alati - poseerimas.

Sõnajalgade sünd.

Üks eksinud nartsiss.

26 000+ sammu, mis selle jalutuskäigu lõpuks kokku kogunes, andsid uued mõtted ja suunad, kuhu koju jõudes ka liikuma hakkasin. Eks uus nädal näita, kuhu ja kuidas see suund mind lõpuks kohale viib...

Reportaaž Rakvere kuuse alt (Toimus 2.detsembril)

Jõulukuusk Rakvere kesklinnas on sel aastal erakordne. Ausalt – minu arvates on see natuke imelik, aga sellest pimedas möödasõites ja nähes kõike öises valguses tundus vaatepilt nõnda ilus, et tuli kiiresti toimetusse sõita ja sealt fotokas haarata, et telefonist etema aparaadiga paar pilti klõpsida.

W. Hocares

Tagasi turuplatsile jõudnuna hakkasin õige valguse seadistamise pilte tegema (vihkan välklambi kasutamist), kui kuulsin lähenevaid hääli. „No selge! Noored pidutsevad isegi teisipäeva hilisõhtul!“ See oli mu esmane mõte.

See oli siis see proovifoto, mille tegin valguse seadistamiseks.

Kui noored aga lähemale jõudsid, selgus, et tegemist ei olnudki pidutsevate, vaid justnimelt seda erakordset kuuske imetlema tulnud noored.

„Kas te saaksite ka meist grupipildi teha?“ küsis üks neist. „Jah, just selle kuuse taustal.“

Ma nõustusin.

Minu isiklike eelarvamuste jaoks liiga organiseeritult hakkasid saabunud omale kohti seadma: kes rääkis vihmavarjulampide vajalikust valgusjoast, kes paigutas grupiliikmeid kohtadele.

Öised artistid

Kui olin mõned pildid ära klõpsinud, ei suutnud ma sisimas kriipivale ajakirjanikuloomusele vastu panna.

„Mis teid siia tõi?“

„Kuusk ikka. See on nii eriline.“

„Te pole Rakverest?“

„Ei, meil oli siin oma esimese albumi esitluskontsert.“

„Ähh?“ tuli minu poolt tõsiselt professionaalne ajakirjanduslik vastus/küsimus – tõenäoliselt saan meie tegevtoimetaja Aivar Ojaperve käest selle kohta korraliku õppetunni, kuidas ootamatutes olukordades tuleb reportaaže kirjutada.

Selgus, et tegemist oli vokaalansambli Estonian Voices liikmetega, kes olid just natuke aega tagasi Rakvere Kultuurikeskuses andnud oma plaadiesitlustuuri käigus kontserdi ning peale seda tulnud öist Rakveret uudistama. Uudistama, sest uudised Rakvere tänavusest „jõulupuust“ on jõudnud ka maakonnast kaugemale.

Pildil Kadri Voorand, Maria Väli, Mirjam Dede, Mikk Dede, Arno Tamm ja Mihkel Mälgand. Ansambli bassilaulja Aare külama oli juba varakult Viljandisse sõitnud, et hakata häält järgmiseks konterdiks soojaks laulma. Mihkel, kui bändi hea sõber, tuli vaid appi, et kohustuslikud kuus keha pildile saaks.

Mirjam Dede, ansambli sopran, lisas ruttu, et kahjuks puudub tehtud piltidelt Aare Külama, nende bassilaulja, ent teda asendab seekord nende kõigi hea sõber Mihkel.

Mõned hetked hiljem rääkis Mirjam, et nad olid sellest kuusest ajakirjanduses pilte juba näinud ja tulnud asjandust ka päriselt uudistama, kui juba siiakanti sattusid.

"Päriselus meeldib rohkem," oli tema kommentaar ettekujutuse ja reaalsuse kohta.

 Estonian… Mis see nüüd oli?

Kuna aeg oli üsna hiline – oma esimese proovipildi tegin ma peale poolt ühtteist – ja noortel (kas ma tõesti tunnen end juba nii vanana?) oli vaja veel sõita nii Tallinnasse kui Viljandisse, siis ei saanud juttugi olla mingist pikemast loost nendega ja lootma tuli jääda vaid käesolevale hetkele.

„Kuidas vastuvõtt ja kontsert Rakveres oli?“ Neetud! Veel üks peapesu Aivarilt.

Peale sellise ebaprofessionaalse küsimuse esitamist tuli välja, et Estonian Voices on alati olnud Rakverega seotud.

"Siia on alati rõõm tulla, sest soe vastuvõtt on alati garanteerid," lausus Mikk, ansambli tenor.

„Kas teid on ka tagasi Rakverre oodata? Või kus teid veel alates reedest kohata võib?“

Kadri naeris. "Küll me Rakverre naaseme, kui kutsutakse. Aga homme on plaadiesitluskontsert Viljandis, peale seda Raplas, Pärnus, Tartus, Narvas ja Tallinnas."

"Tulge siis kindlasti tagasi!" esitasin ma neile kutse, aga tõenäoliselt jäi ühe inimese kutsest neile väheks. Seega pean plaani võtma väljasõidu Narva, kus polegi juba ammu käinud.

Hiljem, muusikat kuulates

Tagasi koju jõudes istusin esimese asjana arvuti taha (seda teevad kõik need, kes tegelevad kujundamise või kirjutamisega), avasin ansambli kodulehe internetis, et kuulata, mida ja kuidas nad laulavad. Ja kuigi minu tavalisse playlist’i kuuluvad rohkem rock- ja räppmuusika esitajad, siis peale keskööd oli Estonian Voices üllatavalt lahe vaheldus rutiinile. Praegu, neid ridu siia kirjutades, mängib taustaks kohatud ansambli lugu „Oota head meest“, mis sulgude järgi otsustades on folk-muusika.

Ja ma täiesti tõsiselt mõtlen, miks ma neist varem kuulnud ei ole. Usun, et teadmatusest mahamagatud kontsert oleks olnud heaks vahelduseks minu igapäevaelule. Samas – võib-olla oleks kontserdil kohalolek välistanud võimaluse Estonian Voices lauljate (ja Mihkliga) kohtumise Rakvere öise jõulupuu all.

On, mis on – see imelik kuusk hakkas mulle selle väikese kohtumise pärast hoopis rohkem meeldima ning päris kindlasti püüan ma edaspidi hoida silma peal ka üritustel, mis mu tavalisest ampluaast välja jäävad.

Öine Rakvere on mõnus. Minge jalutama!

***

Keda huvitab Estonian Voices lähemalt, siis nende koduleht on siin:

www.estonianvoices.com

Ajupesu oma parimas kuues; Vangelis - "Pinta, Nina, Santa Maria (Into The Eternity)" (1992)

Panen Media Playeris mängima ühe kõige rahustavama loo, mida ma üldse muusikast tean - 13 minutilise lõpuloo Vangelise 1992. aasta edukalt albumilt "1492: Conquest Of Paradise".

Mitte, et mul oleks tarvis rahuneda, aga hommikul kell viis umbes unenägude pärast ärganuna ei tahaks kohe Manowariga alustada. Varase hommikuse ärkamise ja sellega kaasneva plaanide purunemisega kaasneb oht teha midagi sellist, millele tavaliselt isegi ei mõtle. Selle avastuse tegin ma just natuke aega tagasi, täna hommikul.

Majandusuudiseid ma tavaliselt ei loe, ent kuidagi ma siiski täna nendeni jõudsin. Mingit eriti imelikku teed pidi. Kuna Eestis ajakirja FHM enam ei ilmu, siis olen Facebookis tellinud USA väljaande uudised ning täna hommikul avastasin päris hea pildi ja tekstiga viite. Klõpsasin. Tasus lugemist. Edasi läks asi kuidagi nii: mingi tundmatu tšiki link (ikka FHM'is) > mingi tantsulink > uue numbri kaanelugu > kriitika Obama vastu < ruttu tagasi, sest jutu aluseks oli Fox News > veel mingi tobe flashilink > ja järsku olin www.moneynews.com lehel, millel ilutses artikkel "Warning: Stocks Will Collapse by 50% in 2014"... Nujah... Mis ma ikka oskan öelda? Kui need aktsiad kukuvad, eks nad siis kukuvad, mina ei saa selle vastu midagi parata. Oot... Aga kui te, kuradid, seda teate, siis kas tõesti ei saa selle vastu midagi ette võtta? Näiteks ei külvaks "paanikat", et investorid hakkaksid teie arvamuste kartuses oma aktsiaid paaniliselt müüma ja põhjustaksid sellega tolle "etteennustatud" hindade kukkumise...

Aga noh - ma ei ole majandusteadlane ega börsianalüütik, seega ei suuda mina oma talupojamõistusega seda suurte meeste mängu vista ka õigesti mõista. Kuigi loogikat mu küsimuses justkui oleks...

Minule isiklikult ei meeldi see pidev jura ja meedia tähelepanu suurte investorite ja aktsiaturgude suunas. Miks? Lihtne. Minu arust on kõik seal tegutsevad inimesed tolad, kes võivad olla küll edukad ja rikkad ja puha (respect!), kuid kes ei loo enda sebimistega siia maailma grammivõrragi uusi väärtuseid. Pigem toob nende ostan-müün-ja-vahetan mentaliteet ja töö kaasa endaga selle, et suurem osa kapitalist voolab reaalsete väärtuste tootjate taskutest selle väikese hulga nukujuhtide taskutesse. See selleks - see rohkem mu isiklik nägemus asjadest.

Tolle eelmainitud artikli lõpus oli aga link videole, mille screenshoti ma siinkohal ära toon:

. .

Võib-olla oli mu kriitikameele ajendiks varajane hommikutund või lihtne tõsiasi, et ma olen nende "tähtsate" terminite mõistmiseks liiga topski, kuid ausalt - kui ma olin selle videoga umbes poole peale jõudnud, siis kõlas see minu jaoks juba nagu telepoes ettejuhtuv Kristina Šmiguni Dormeo madratsireklaam.

Kuigi Dormeo on minu arvates suhteliselt hea kvaliteediga toode, siis enamus telepoodides reklaamitavat juhtub ikka olevat selline, et kui peale kõiki neid üliteaduslikke ja kosmoselennulisi termineid neist ise õigesti aru saamata ja neid uskuma jäädes kauba lõpuks ära tellid, siis kaupa kätte saades selgub, et tegemist on kõige tavalisema sitaga, mida naabri laudast tõenäoliselt tunduvalt parema hinnaga soetada saanuks. (Ma ei saa midagi parata, et mul vahepeal x-pikkusega laused tulevad.)

Tagasi selle video juurde, kus mingi Sean Hymani nimeline vennike pajatab pikalt mingist ülisalajasest investeerimiskalendrist, mida mingisugune suletud börsieliit on aastaid kasutanud ning sellega mingisuguse suure protsendiga rohkem kasu teeninud. Igatahes - hunnik juttu terminites, millest ma jälle aru ei saanud, aga minu kõrvu jäigi just kõlama see mõte, et kõik on "mingisugune" ilma ühegi konkreetse nime või viiteta.

Nüüd olevat Sean-poisi südametunnistus ärganud (kah vist suht vara hommikul!) ning ta otsustas, et annab selle hüper-super salajase kalendri kõigile kasutamiseks. Tasuta! Nujah! Üle kaheksa tuhande Facebooki pöidlamehe-"tulevikumiljonäri" on selle video igal juhul juba heaks kiitnud.

Jutt on ilus küll - näitab puha graafikuid joonistades ning PowerPointi kasutades ilusti ära, kuidas suhteliselt lühikese ajaga ilma suure riskita 10 000 dollarist 490 000 valmis investeerida. Et ole aga mees ja köhi pappi, küll meie kalendrike sulle Lollidemaal... Sorry! ... Wall Streetil rahapuu istutab ja selle eest hoolt kannab.

Kusjuures jutu sisse hüppavad head tuttavad käibefraasid - "aga see ei ole veel kõik" ja "meie täiustatud kalendriga saate veel enam"... Kui need ka ära kuulsin, siis oli küll, et mida - what the f***?!

Võib-olla see oligi varajase hommikutunni erksus või lihtne teema mittevaldamine, mis tekitas mul kohe järgmised lihtsad küsimused:

• Kui see kalender on nii hüper-super täpne ja riskemaandav ja kõik seda kasutada saavad ja kõik rikkaks saavad ja keegi kriisis raha ei kaota, siis millise rohelise kuradi pärast on meil veel üldse tarvis kriisist rääkida? Kui keegi midagi ei kaota, vaid rikastub, siis ei ole tegemist ju kriisiga. Just asking...
• Kui juhtub, et kõik need kaheksa tuhat ja pluss Facebooki pöidlameest nüüd otsustavad korraga igaüks 10 000 pluss dollarikest selle kalendri järgi investeerida ja märgitud kuupäeval korraga oma investeeringud välja võtta, mis siis? Lihtne talupoja matemaatika - üle 80 milli (kokku siis) sisse ja ühel ilusal päeval protsendiga rohkem kui 100 milli välja (tegemist pooleaastaste tsüklitega). Kas selline massiline (ikkagi tuhanded investorid samal päeval) ei tekita börsil mitte järellainetust, mis põhjustab omakorda mittekalendriinvestoritel valvsaid mõtteid, mis omakorda põhjustab veelgi suurema osa investeeringute väljavõtu, mis teoreetiliselt omakorda põhjustabki börsi languse ehk kriisi? ( :) Mõnusalt lihtne küsimus )
• Kas mitte pole ajalugu näidanud, et kui mingi hüper-salajane skeem avalikuks tuleb (antud juhul kalender), siis reaalsuses see enam ei toimi?
• Kas pole mitte võimalik, et nüüd, kui kriis on tulemas, otsitakse lihtsalt tuhandeid lolle, kes lootuses kiiresti rikastuda kalendrihüpnoosi all hunnikutes raha börsile veavad? Ja kui nad seda teevad ja jäävad ootama seda kalendris märgitud 6. juunit (näiteks suvaline kuupäev), siis börs reageerib suure hulga kapitali sissevooluga esialgu hinnatõusudega? Aga kui selle kalendriskeemi väljahaudujad, kes on kriisis kindlad, otsustavad kunstlikult suurendatud hindade juures enda suuremad investeeringud välja võtta näiteks 1. juunil, põhjustades nõnda suure languse juba enne 6. juunit? Mis tekitaks neile tuhandetele suured kaotused jne jne jne... Just asking...

Selliseid küsimusi võibki esitama jääda, kui oled selle video lõpuni vaadanud ja kasutades lihtsat loogikat, tundub kõigis küsimustes olevat ka täiesti õigustatud mõte peidus.

Pealegi ei usaldaks mina isiklikult mitte ühtegi firmat, mille nimi on analoogne Sean-poisi asutatud Absolute Profit'ile. Nimed, mis on pandud konkreetse eesmärgiga tekitada usaldust, on tavaliselt just need, mis sul esimestena keha tagumise osa lohku tõmbavad.

Isiklikuks kogemuseks siinjuures on hea välja tuua mõne aasta tagusest minevikust Eesti firmahakatis Usaldusprojekt OÜ. Haa! Minu ainsaks kogemuseks tolle ettevõttega jäi tõsiasi, et kohe kui teema läks nii kaugele, et oli vaja hakata kokkulepitud ajal kokkulepitud summasid tasuma, tekkisid omanikel äkitselt väga kiired tegemised ja neid tabada oli suhteliselt võimatu. Õnneks piisas tookord e-kirjast, kus selgitasin natukene põhitõdesid firma mainest, sotsiaalmeediast kui ka ajakirjandusest.

Siit ka lõpetuseks väike egolaks: hoolimata oma pseudonüümist - W. Hocares - kirjutan ma valdavas enamuses teemadel, millest ma tegelikult väga hoolin.

Vot nii!

Jälle pandi ära!

Paar päeva tagasi sai kirjutada inspiratsioonist; sellest, kuidas Katariina (aja-)kirjanduslik tuhin mind inspireerib ja ärgitab minu soovi uuesti kirjutama hakata ja täna tuli kallilt Katariinalt vastulause.

Buduaaris sai alguse uus artiklitesari-blogi, milles sisekujundaja Katariina Kalda hakkab kajastama ühe sisekujundusprojekti lugu algusest lõpuni. Keda huvitab (loodetavasti kõiki!), leiab ka siit lingi sarja esimesele artiklile: "Sisekujundaja blogi: Katariina alustab 4-toalise Kadrioru korteri renoveerimist"

Ja ma ei oleks mina, kui ma ei leiaks sealt lingilt midagi kritiseerimisväärset.

Oops! Peretüli?!

Ei. Seda mitte. Katariina teksti kohta ei ole mul ühtegi paha sõna öelda, kiitma ma ei hakka teda siin vaid seepärast, et me oleme liiga lähedalt seotud, et keegi minu kiituseid tõsiselt võtaks. Ok - ta on väga tubli!

Aga kriitika tuleb pealkirja kohta. Hmm - sel teemal ma olen öelnud asju ka delfi.ee'le. Nüüd on siis buduaar suutnud pealkirjas apsaka teha.

Nimelt ei ole Katariina projekti puhul tegemist renoveerimisega, mis on teadupoolest vana asja uueks tegemine; Kadrioru projekti puhul on tegu niivõrd uue korteriga, et praegusel hetkel on see alles joonise peal.

Nüüd siis kriitika läbi ja kõik võivad rahulikult lugema minna.

Ahjaa! Minireklaam endalegi. Need ilusad fotod Katariinast on minu tehtud :)

Kuidas äratada rahvast?

Laupäeva öösel vastu pühapäeva tegin ma midagi sellist, mida ma varem teinud ei ole. Tegelikult küll kahte, kui nüüd üdini aus olla.

Esiteks: kell kolm vastu pühapäeva vaatasin ma poolteist tundi poliitikateemalist debatti ja ma nautisin seda esimesest viimase sekundini. Teiseks: ma maksin selle eest. Jah, ACTA, ma maksin esimest korda asja eest, mida ma internetist vaatasin.

Kolm päeva peale USA presidendikandidaatide esimest debatti toimus Washingtonis veel üks väitlus, mis äratas samuti suurt tähelepanu. Ühelt pool astus kõnepulti Bill O'Reilly, Fox News uudistekanali kõige mõjukam saatejuht ja mitme bestselleri autor. Talle oponeeris Jon Stewart, huumorile orienteeritud kaabelkanali Comedy Central saatejuht.

Kui Bill O'Reilly juhitav saade "The O'Reilly Factor" on tõsine poliitikat analüüsiv jutusaade, siis "The Daily Show with Jon Stewart" on pigem satiir selle parimas võtmes, kus terava kriitika alla satub peamiselt USA meedia ja poliitka. Seega on puutepunkt kahel mehel täiesti olemas ning juba üle kümne aasta on nad teineteise saateid külastanud, väideldes erinevate teemade üle.

Seekordne kohtumine nimega "The Rumble in the Air-Conditioned Auditorium" ("Rüselus konditsioneeriga auditooriumis") oli nende USA meedia kahe suure nime esimene avalik kohtumine kodupinnast eemal. Kuigi tegemist oli peamiselt showle üles ehitatud debatiga, oli selles väitluses enam sisu ja mõistlikke ideid, kui kahe ametliku presidendikandidaadi kampaaniates kokku. Sellised arvamusi on kostunud debatile järgnenud kommentaaridest internetis kui ka USA ajakirjandusest.

Igatahes oli selle debati vaatamine nauditav kogemus ja kui kellelgi on huvi selle kohta lähemalt lugeda, siis saab seda teha minu veebipäevikus.

Paari viimase päeva kodumaiseid uudiseid lugedes tuli antud debatt aga jälle meelde. Mitte, et nüüd oleks midagi plahvatuslikult uut toimunud. Ei - kõik on vana ja kuuldud, ainult nimed vahetuvad. Lihtsalt nüüd sain jälle asju natuke uuemas valguses näha.

"The Rumble" ei ole mu vaateid kuidagi muutnud, pigem on see mind taaskord üles äratanud ja tekitanud taaskord soovi ka enda arvamus välja öelda. Ja selliseid raputusi on vaja, sest see päevast päeva erinevatelt kanalitelt voolav valdavalt negatiivsemaiguline muudab sind lõpuks immuunseks ja apaatseks kogu ümberringi toimuva vastu. Jah, väga kahju on tunnistada, et meil siin armsas vabariigis ei ole enam inimesi, kes suudaks rahva vaimu äratada. Samas - võib-olla neid isegi on, aga vähemalt seni ei ole nad seda õiget väljundit leidnud, mille kaudu nad saaksid oma ideid efektiivselt edastada.

Vahepealse märkusena pean kohe ära mainima asja, mida mainisin ka oma eelmise kirjutise kommentaariumis - lisaks sellele, et ma ei kuulu ühtegi parteisse ega esinda ka neist kellegi huve. Minu arvamus, et rahvas võiks ärgata ja aktiivsem olla, ei tähenda mingil juhul üleskutset füüsilisele revolutsioonile.

Meie poliitilisel maastikul toimuv ja see, kuidas meie ajakirjandus seda kajastab, ei ole kindlasti päris see, mida tavaline eestlane endale oma riiki soovides ette kujutas ja see on põhjustanud meie ühiskonnas üldise rahulolematuse. Probleeme eraldi üles lugeda pole mõtet, sest neid on lihtsalt niivõrd palju ning erinevaid uudistekanaleid jälgides tundub, et nende lahenemise asemel tekib neid probleeme iga päev juurde. Kasvab rahulolematus, kuid kasvab ka üldine ükskõiksus. Delfi lugeja Kery kirjutas minu viimast artiklit kommenteerides, et ka kõikevallanud ükskõiksus (kasutas ta selleks küll idanaabrite väljendit) on protestivorm. Isegi, kui see on seda, siis on see kõige hullem võimalikest, sest ükskõikne suhtumine ei vii midagi edasi.

Samuti suurendavad need uued probleemid ja "meediaavastused" juba levinud klassiviha: kui keegi kirjutab arvamusartikli vaesemate inimeste elust, siis ilmub kohe terve ports neid, kes kukuvad vaeseid sõimama, et nad ise on oma halvas elus süüdi. Armsad, inimesed, alati ei ole. Meie riigis (ja tegelikult mitmes teiseski arenenud riigis) toimiv majandusmudel on teooriast väljaspool selline, et kõik ei saa heal järjel olla - alati on ka neid, kes ei ole nii hästi kindlustatud. Ning see ei ole kindlasti kinni inimeste enda soovides. Töötukassas või miinimumpalgaga tööl käijad ei ole kindlasti vaid eluheidikud - nende seas on ka hea haridusega inimesi, kes ühel hetkel lihtsalt jalgealuse kaotasid. Võib-olla osad ka enda pärast, kuid kindlasti on palju neidki, kellel endal otsest süüd ei ole. Neid lihtsalt ei vajatud enam ja uut kohta oli peale seda võimatu leida. Nii vajutigi. Ja päris kindlasti, armsad inimesed-kommenteerijad, ei ole kõik vaesuspiiril või sellest madalamal elavad inimesed joodikud, seega ei tasu selliseid üldistusi teha - enamus neist on täiesti korralikud inimesed, kellel koduarmastus on tugevam ellujäämisinstinktist, mis muidu ajaks neidki välismaale kergema või kui mitte sedagi, siis vähemalt muretuma elu peale küll.

Klassiviha kohta tahaksin küsida sama küsimuse, mille Jon Stewart esitas artikli alguses mainitud debatil: "Miks peetakse firmajuhti, kes kasutab oma äri elushoidmiseks ja edendamiseks ära riigipoolseid maksu- ja ettevõtlussoodustusi, targaks ärimeheks, aga inimest, kes näljast hoidumiseks kasutab sotsiaalabi teenuseid, miks teda nimetatakse saamatuks ja/või ebaõnnestunuks?" Kui tahetakse kritiseerida, siis tehku võrdselt seda kõigi ühiskonnaklasside suhtes ja tunnistagem, et enamus meie "edukaid" ärimehi on tegelikult ebaõnnestunud isehakanud, kes teenivad raha vaid selle tavalise, saamatu ja rumala maksumaksja poolt riigikassasse laekunud summade arvelt.

Kuidas aga ravida ükskõiksust, mis ongi üks peamisi ajendeid, mis pani mind käesolevat artiklit kirjutama?

Kindlasti ei ole selleks äratuskellaks need sotsiaalmeedias ja kommentaariumides kostuvad poolikud üleskutsed muutustele. Poolikud, sest neis kõigis on olemas kriitika praeguse kohta, ent puuduvad lahendused või isegi ideekillud, kuidas asi võiks tulevikus olla. Võib-olla tõesti on Reformierakond puusse pannud, ent mida teeksid need revolutsionäärid paremini? Võib-olla tõesti on Keskerakond Tallinna metsa poole suunanud, ent mida teha paremini? Ja isegi kui viia oma ideed, kui need peaks tekkima, valimisplakatitele hetkel veel olematu poliitilise jõu nimel, kuidas suudaksite rahvast veenda, et te neid lubadusi ka peate??? Ideid esitanud ja lubadusi on andnud KÕIK meie erakonnad. Lubaduste kohta veel nii palju, et need lubaduste täitmised ei tohiks tulla millegi sama olulise ja vajaliku arvelt. Delfis avaldatud artiklis "Mökude vabariik" arutlesin ma juba nii selle ükskõiksuse kui ka nende üleskutsete üle, kuid arvan, et see ei ole nii kitsas valdkond kirjutamaks seda lahti vaid mõne tuhande tähemärgiga.

Üheks peamiseks rahva äratajaks ükskõiksusest peaks minu arvates olema meedia, ent kahjuks ei näe ma praegu ühtegi väljaannet või kanalit, mis selle ülesandega hakkama saaks. Kuigi vahel võib tunduda, et rahva tahtest on meie riigis hakatud mööda minema, siis tegelikult peaks just meedia nii rahvast kui ka valitsevaid organeid tagant utsitama, et inimeste hääli ka kuulama hakataks. Rahva ärksaks muutmiseks ja sellisena hoidmiseks on vaja inimesi, kes suudaks rääkida rahvale arusaadavas keeles, kes suudaks poliitikute avalike suhete hämamise tõlkida lihtlauseteks ja vastupidi - muuta rahva ideelised soovid arusaadavaks ka poliitikutele, kes tundub, et on unustanud lihtinimeste keeles rääkimise.

Kui olukord on sitt, kuid vähemalt on veel lootust paremaks, siis nii tulebki öelda, mitte hakata ajama, et vastavalt eurodirektiividele on meie majanduskasv üle Euroopa keskmise, mis lähtub möödunud x aasta majandustsüklite statistilistele analüüsidele ning prognoosides tulevikus kuuenda kvartali suhtelise elatustaseme tõusu protsentuaalset ekspansiooni.

Tegelikult ei saanud ma ise ka aru, mida ma siia kirjutasin, kuid tõenäolist kasutasin liiga vähe võõrsõnu ja viiteid jumal-teab-kuhu, sest olen harjunud lihtsamalt kirjutama. Aga mõte jääb samaks sellest hoolimata - rääkida asjust nii nagu need on.

Rahvas ei vaja lihtsaid ja arusaadavaid sõnumeid toimuva kohta mitte selle pärast, et rahvas loll oleks. Ei. Lihtsaid ja arusaadavaid sõnumeid on rahval vaja selleks, et rahvas on hõivatud oma elu elamisega ning töö, pere ja võimalike hobide kõrvalt ei ole lihtsalt aega hakata kellegi korralikult võõrsõnu ja erialaseid analüüse täistikitud kirjakunsttükke  läbi purema. Lihtne, selge ja arusaadav ajakirjandus ongi üks olulistematest punktidest, millega saaks inimesi äratada.

Samad ajakirjanikud, kes suudavad arusaadavalt kirjutada, võiksid samal ajal olla ka poliitika ja üldise meedia (sest praegune meedia loob tihtilugu väikesest tondikesest hirmuäratava ja kurja soodraakoni) konstruktiivseteks kriitikuteks. Tavalisi kriitikuid jagub meil lisaks ajakirjandusele ka kommentaariumitesse ja sotsiaalmeediasse. Konstruktiivsete kriitikute all pean ma silmas neid, kes suudavad lisaks kitsaskohtade leidmisele osutada ka võimalikele väljapääsudele kehvast olukorrast.

Seega - vajame laia silmaringiga inimesi, kes julgeksid kritiseerida praegust peavoolu nii poliitikas kui ka meedias üldiselt. Kuid samas peavad nad olema valmis võtma vastu seda suurt kriitikat ka enda aadressil, sest ei poliitikud ega meedia taha kuidagi kaotada oma praegust auditooriumi.

Just kõige selle pärast tõingi oma artikli alguses sisse tolle Washingtonis toimunud debati kahe meediategelase vahel. Bill O'Reilly arvamust kuulavad ka poliitikud, sest O'Reilly poolne meediakajastus poliitikute aadressil mõjutab otseselt nende mainet ja tulemusi järgmisel valimistel. Sama kehtib ka Jon Stewarti kohta, kes oma - rõhutan - huumorishows kritiseerib lisaks poliikas toimuvale ka meediat. Stewarti läbi satiiri tehtav kriitika on olnud põhjuseks nii teemast möödarääkivate (ja aastakümneid jooksnud) poliitikasaadete sulgemisel kui ka mitmete poliitikute poolt esitatud avalikele vabandustele. Julgust kritiseerida on mõlemal, kuigi Stewart on sellest täiesti omast klassist. Öelda nii patriootlikus riigis kui seda on USA oma avalikus telesaates, et USA endine president Truman on tema arvates Hiroshimale heidetud aatompommi pärast sõjakurjategija - see peaks olema avaliku esinemisjulguse musternäidis.

Täpselt selliseid ajakirjanikke on meil ka Eestisse tarvis, sest just sellised julged, otsekohesed, teemat valdavad ning vajadusel ka naljakad tegijad suudaksid Eesti rahva taaskord üles äratada ning panna inimesed oma tulevikku puudutavas aktiivselt kaasa mõtlema ja tegutsema.

PS Kui mu tekst kohati laiali hakkas vajuma, siis põhjuseks vaid see, et antud teemat on väga raske kui isegi mitte võimatu ühes lühikeses artiklis lahti kirjutada - seepärast ka mõned viited koos lootusega, et teemat ennast hakatakse käsitlema ka edaspidi.

Neeger on neeger ja mina olin pioneer. Mis siis?!

Ilona Martson kirjutas Delfis asjaliku artikli "rassistlikust" Pipist ning taaskord võeti kommentaariumis üles teema poliitilisest korrektsusest. Juba on seal vihjed homodele, kõikvõimalikele -fiilidele ja teistele ärritusallikatele. Tõenäoliselt - ma ei ole küll ennustaja - mainitakse seal varsti ka Edgarit. Lahe!

Kahjuks jäin oma algse mõtte kirjutamisega küll hiljaks, sest välja sigareti saatel mõtteid koguma minnes magasin maha võimaluse esimesena mainida enda esimest reaktsiooni. Sellega sai seekord hakkama üks kommentaatoritest. Tsiteerin:

"Olen üles kasvanud keskkonnas, kus neeger oli neeger ja pede oli pede ning me üksteist ei seganud - aga pikapeale hakkab tolerantsus nende vastu kuhugile kaduma. Tähelepanuväärne, et suurelt osalt tänu nendele, kes neid teemasid söögi alla ja söögi peale valjuhäälselt nina alla hõõruvad, ise ühtegi neist gruppidest kuulumata."

Tolerantsus kaobki sellise agiteeriva käitumise tagajärjel, see on selge. Mis jääb aga paljudele suuresuulistele ja -sõnalistele agitaatoritele arusaamatuks, on see, et tegelikult ei kao tolerantsus neegrite ja homode, kuivõrd selle teema vastu.

Mul on täiesti ükskõik, mis värvi on inimene või keda ta armastab; mind hakkab pikapeale häirima vaid see võlts võrdsuseotsing, mida päevast päeva peale surutakse. Igal inimesel peaks olema õigus oma arvamusele ja on täiesti vale keelata inimesel oma arvamust omada. Neeger oli neeger juba ammu ning nime muutus ei muuda neegrit paremaks või halvemaks inimeseks. Kui üks tuntumaid neegreid maailmas, Oprah, ei häbene ennast ja oma külalisi a la Chris Rock oma jutusaates neegriteks kutsumast, miks peaks seda häbenema meie? Kui tema saadet vaadatakse Hispaanias subtiitritega ja Oprah ütleb oma külalisele, et sa oled edukas must mees, siis mis sõna ilmub subtiitrites? Negro. Kas selle vältimiseks peaks nüüd hispaania keele ümber, poliitiliselt korrektsemaks tegema?

Enne, kui liigun neegritest edasi, üks küsimus Pipi kohta: kas need väikesed neegrilapsed kummardasid Pipi ees seepärast, et Pipi oli teise nahavärviga või põhjusel, et Pipi oli nende printsess? Seesama väike nüanss näitab, kui idiootseks võivad needsamad agitaatorid minna oma nõiajahil, nähes tonte seal, kus neid pole kunagi olnud.

Meist regulaarselt ülevoogavad homofiilia ja -foobia lained oleks selliste rumaluste demonstreerimiseks muidugi parimateks näideteks, kuid ei ole ju mõtet seda teemat JÄLLE üles võtta.

Näitena sobib ka klaperjaht kommunistlikule minevikule. Alati, kui on vaja kellegi kõrgemal asuva isiku kohta midagi halba öelda, siis meenutatakse nende kommunistliku minevikku. Ja praegusel ajal on enamus ütlejaist veel selles eas, et omavad täpselt samasugust minevikku. Võib-olla oli tase natuke erinev, sest kõik ei saanudki olla kommunistlike organisatsioonide kõige kõrgemad liikmed, aga kõik ei mahu praegu ka Riigikokku.

Kellegi süüdistamine kommunistlikus minevikus on mõttetu, sest see oli elu, see oli eluline vajadus sinna gruppi kuuluda, kui sa tahtsid saada osa neist vähestest hüvedest, mis tollal olid.

Mina olin ka oktoobrilaps ja pioneer ja - arvake ära! - mulle meeldis see tollal. Ma jõudsin olla isegi tähejuht ja kantseldada nooremaid. Jah, ma olin noor ja loll ja uskusin enamust sellest propagandast, kuid see ei loe. Mulle meeldis seal grupis, sest see grupp andis mulle võimaluse olla millestki suuremast ning tagantjärele mõeldes andis mulle ka palju hilisemas elus tarvilikke oskusi ja teadmisi.

See fakt ei tähenda aga veel seda, et ma usun neid tollaseid tõdesid täna. Ma ei usu, kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate algus andsid mu maailmavaatele uued dimensioonid, mis panid mind - ja kahtlemata enamikku meie praeguse vabariigi elanikest - ümber hindama oma arusaamu toimuvast.

Miskipärast tundub nüüd aga selle kõige tunnistamine häbiasjana. Pigem üritavab enamus kritiseerijatest elutarka näidelda ja panna meid uskuma, et nemad teadsid juba seitsme-, kaheksa- või kümneaastastena, et maailm on hoopis teistsugune. Mitte (otsin nüüd trükikõlbulikku sõna) haisugi te ei teadnud! Vähemalt selles vanuses mitte.

Agitaatorid on meid aga juba niipalju mõjutanud, et me ei julge avalikult tunnistada enam isegi osakesi enda elust.

Ometi oli see aeg, kus neegripoiss Mubulunga oli täpselt sama tore mängukaaslane kui kõrvalmaja Vanja - ainsa vahega, et rohkem päevitunud.

Miskipärast vaatame aga nüüd - poliitilise korrektsuse ja vabaduse ajastul - nii Mubulungale ja Vanjale natuke teistsuguse pilguga. Tegelikult on need ju needsamad semulikud jorsid, keda me kunagi teadsime, ainult natuke suuremaks ja vanemaks saanud.

Halenaljakas on sealjuures aga see, et nemad ei ole muutunud - muutunud oleme meie ise. Või oleks õigem öelda, et muudetud on meid?

Sealsamas Ilona Martsoni artikli kommentaariumis oli ka teine arvamus nõukaaegse ajupesu kohta võrdluses tänapäevasega, et tänapäevane olevat vaid mannetu vari. Sellega ei saa ma aga kahjuks nõustuda.

Tänapäevane ajupesu on tunduvalt peenem, nüansirikkam ja mõjusam, sest see on pannud meid salgama juba iseennast ja enda mõtteid kartuses, et me järsku enam sobitu kuhugi. Te olete head tööd teinud, ajupestud agitaatorid!

Mina olin pioneer ja mul on hea meel, et ma olin. Tänu sellele ajale ja läbitud koolile on mul vähemalt hea kaitse uute pesumasinate vastu.

Head jooksuspäeva!

Kuritöö- ja Salakaubaveoameti pressiesindajana pean ma vahepeal tööd ka tegema, seega...

*

Täna andis Politsei- ja Piirivalveamet hoo sisse jooksuspäevale. PPA Facebooki lehel avaldati selle kohta ka ametlik teadaanne:

"Jooksuspäev Tallinnas on hoo sisse saanud, seega soovitame Põhja prefektuuri liiklusteenistuse vanema Sirle Pai sõnu kuulda võtta ja Tallinna kesklinn eelkõige jalgsi või joostes läbida. Muutunud liikluskorraldusega saab tutvuda siin: http://www.jooks.ee/index.php?id=26. Soovime jooksjatele kiiret minekut, autojuhtidele rahulikku meelt!"

Palusin antud päeva kommenteerimiseks ka Kuritöö- ja Salakaubaveoameti avalike suhete juhi Ander Veebikriminaali arvamust.

Veebikriminaali sõnul on tegemist vägagi teretulnud algatusega Politsei- ja Piirivalveameti poolt. Samuti nõustub ta Sirle Pai soovitustega.

"Kuna tänasel päeval, mil on jooksusolijaid tänu ametlikule loale rohkesti, siis on kesklinna läbimine joostes tõenäoliselt kõige märkamatum. Seda enam, et suurt hulka jooksusolijaid on oodata ka Kaitseväe poolt," rääkis Ander Veebikriminaal. "Ja KSA nimel õnnitlen PPA'd demokraatia suunas astutud suure sammu eest."

KSA ühineb esmakordselt PPA arvamusega ning soovib jooksusolijatele kiiret minekut ning (politsei-) autojuhtidele rahulikku meelt.

Samas on Veebikriminaalil, kui suurte kogemustega jooksusolijal (jooksus on ta käinud nii ajateenistusest kui ka vanglast), mõned soovitused väiksemate kogemustega jooksikutele.

"Kesklinna läbimine on küll õige mõte, aga pärast seda püüdke kasutada ikka vähekasutatavaid kõrval- või metsateid! Nii võivad jooksuspäevadest saada ka jooksusnädalad."

Ajakirjanikuks olemisest... Ja ok! - pokrist kah...

*

Mitte, et ma veel ajakirjanik oleks või ennast selleks peaks, aga taaskord olen ette võtnud sammud, mis peaks mind lõppkokkuvõttes selle eesmärgini viima.

Hiljutine Maksu- ja Tolliameti poolne kaughasartmängude korraldajate lehekülgede blokeerimine on toonud endaga kaasa väga palju vastukaja ning esialgsele soovile, mis tekkis umbes kaks nädalat tagasi, ma veel järele ei andnud. Ma ei pidanud end antud valdkonnas piisavalt pädevaks, samuti kartsin ma korrata juba varem väljaöeldud mõtteid. Erinevate ilmunud artiklite alustes kommentaarides läks aga pokri kaitsmine edasi, ent oli ka seaduse pooldajate häält kosta.

Kuna ma ise olen suhteliselt agar pokrimängija, siis püüdsin oma asju rahulikult edasi ajada. Arvutit ümber seadistama ei viitsinud veel hakata, tahtsin alustuseks näha, mida see blokeering siis endast tegelikult kujutab. Möödusid päevad...

Ja siis - ühel ilusal hommikul - tabas mind kaks üllatust. Aga nagu muinasjuttudes, toimus ka seekord halva ja hea uudise tasakaal. Brauserisse www.fulltiltpoker.com trükkides ilmus halva uudisena teade, et antud lehekord on blokeeritud. Minut hiljem sain teise uudise. Hea uudise. Tegelikult isegi väga hea... :)

Minu esimene mõte oli oma hea uudis kohe blogisse kanda, aga siis hakkasin mõtlema. On minu majanduslik seis hetkel nagu on ja kui ma juba kirjutan, siis miks seda mitte teha läbi ajakirjanduse? Võtsin ühendust ühe väljaande uudisteosakonna toimetajaga (keda teadsin juba varasemast) ja peatselt saimegi kokku. Rääkisin talle oma avastusest, kuid see ei tekitanud sellist furoori nagu ma lootnud olin. Pigem oldi huvitatud natuke erinevast lähenemisnurgast pokrile, millest ma ka väga hästi aru sain, sest soov oli täiesti õigustatud.

Nimelt on viimastel aegadel olnud väga palju pokrit propageerivat infot meie meedias ning avalikult on väga vähe räägitud pokriga kaasnevast varjuküljest. Nimelt kaotustest. Meie mängijate suurtest võitudest rääkides on jäetud tähelepanuta nende kaotused. Ning kuna ma olin just nädal tagasi arutanud sõbraga antud teemat ühe meie avaliku elu tegelase näitel, siis olid mul ka faktid ette käia. See äratas huvi ja nii ma kirjutasingi ühe pisikese mustandi, millest pidi tulema kõrvallugu samateemalisele pealoole. Toon selle nüüd siin allpool ära ja jätkan siis oma selgitustega.

*

Pokker – üheksa kaotajat kümnest

Martin Müürsepa kasutajanime „myyri13“ kohta annab statistika teada, et sularaha laudades on tuntud korvpallur pokrit mängides kaotanud juba 6 370 dollarit ehk umbes 73 000 krooni.

Aprillis on Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel kavas kuulutada pokker oskusmänguks, mõttespordiks. Eestis räägitakse, kui palju on pokriga võimalik ameerika pensionäridelt raha välja pumbata ja kahtlemata on eestlaste seas ka nii häid mängijaid, et nad suudavad ennast selle alaga ka elatada. Rääkides meie pokkerimängijate suurtest võitudest on aga piisava tähelepanuta jäetud teine oluline külg selle mängu juures – kaotused.

Heaks näiteks ongi siinkohal Müürsepp, kelle aastataguse paari suure võidu kohta on kirjutatud palju, aga hilisem ebaedu on varju jäetud. Turniire jälgiva statistikalehe järgi on Müürsepp kokku võitnud küll umbes 146 000 krooni, ent praeguseks hetkeks ta selle summa maha mänginud ja lisaks kaotustele rahalaudades on „myyri13“ kaotuspoolel ka turniiridel. Pokrimängust tekkinud miinuseid kajastab hästi ka fakt, et keskmine osalemistasu turniirile, mis veel aasta tagasi oli üle 25 dollari, on praeguseks langenud alla 10 dollari ning viimasel 53 turniiril Pokerstars'is ei ole Martin Müürsepp auhinnalistele kohtadele jõudnud, suurendades sellega oma rahalisi kaotuseid veelgi.

Kui suhtuda pokrisse kui sporti, mida see ka kahtlemata on, siis peaksime kajastama ka oma mängijate kaotuseid, sest seda tegemata jääbki mulje, et pokker on lihtne tee rikkusele. Teadmata vähimatki selle mängu ulatuslikust teooriast ja tegelikust keerukusest, hakkab igaüks kandma oma vaevaga teenitud raha pokrisaitidele, muutudes nõnda õnnemängjateks, kelle arvelt oskajad tegelikult oma võidud saavadki.

Kuna üldjuhul on tavaks, et auhinnalised kohad turniiridel on vaid esimesed 10 % osalejate arvust, siis on selge, et iga rahasaaja kohta tuleb üheksa rahast ilma jääjat.

*

Niisiis...

Selline variant ei sobinud. Saanud tagasi toimetatud variandi, ei tundud ma seda peaaegu äragi, sest tegemist oli looga, mis rääkis ainult Mürka kaotustest. Jah - ma saan aru, et aastaga üle kahesaja tuhande mahamängimist on intrigeeriv teema, aga minu jaoks on selline lähenemisnurk natuke liiga kollane. Selle koha pealt jäi ka minupoolne kirjutamine katki.

Et aga olla aus nagu Agu Sihvka, siis tuleb kohe ära mainida ka see, et minu artiklis oli ka valeinfot, millele too toimetaja tähelepanu juhtis, suunates mind leheküljele, kust ma sain tõenduse, et olin eksinud nagu tuhanded teisedki pokrisõbrad. See on aga ühe minu järgmise artikli teema ja ma ei tahaks praegu sellel pikemalt peatuda. Mainida võiks aga seda, et tegemist on pokrimängijate soovidest tekkinud ideaalpildiga, millel on reaalsuseni veel pikk maa käia.

Kuigi minu esimene katse kirjutada artiklit oli põrunud, ergutas taaskohtumine ajakirjandusega mind siiski piisavalt, et võtsin hommikul ühendust MTA-ga, et saada vastuseid mulle paari viimase nädala jooksul tekkinud küsimustele. Sain ka vastused - osaliselt - ja edasi pööran oma pilgu juba Rahandusministeeriumi poole, kust vastuseid saades saaksin hakata kirjutama artiklit, mille idee mulle esimesena pähe tuli.

Seega pärast üht põrumist on hetkel töös kaks asja - üks neist üllatustest ja teine ideemullist, mis minu jaoks kahjuks üsna suure pauguga lõhkes, jättes mind tegelikult selle toimetaja ees päris suurde häbisse. Loodan aga, et uute lugudega saan selle heaks teha.

Siiski andis selline uudise, arvamuse kirjutamine mulle uue teadmise. Minust ei saa head uudistekirjutajat, sest mul on selleks liiga kinnistunud arvamused, millest ma nii kergesti tagasi ei astu. Kui minu poolt kirjutatud artikli idee või kontseptsioon muudetakse selliseks, millega minu uskumused vastuollu lähevad, siis ei soovi ma ka oma nime selliste artiklite all näha.

Ma lihtsalt ei taha hakata kellekski, kes teenib leiba vaid teistele inimestele näpuga näitamise eest. Minu ideaalsooviks on ikkagi oma kirjutistesse ka mingi idee sisse panna.

Aga ma üritan edasi. Pean üritama. Ausalt.

*

PS Olen Namunealt tagasi, jah!

Blackmore's Night - Under A Violet Moon (1999)

Võimalik, et ma olen juba selle bändi nime kasutanud oma blogi kirjete pealkirjas. Aga see on seda väärt... Täna olen ühe konkreetse loo võimuses. "Now And Then". Misipärast läheb see lugu tänase olekuga kõige paremini kokku. Ja samas on see ka lugu, mida ma võin kuulata igal suvalisel hetkel. Seega hää teine.



Praegu seda albumit kuulates meenub mulle, et just selle plaadi nimilugu on see, mis aastat üheksa tagasi mu tähelepanu sellele grupile üldse tõmbas... Ka mõnsa... Ja nii, nii hästi sobib see muusika ka mu kõige lemmikumasse söögikohta pealinnas - Peppersacki :)



Pea on aga mõtteid täis. Lubadus poliitikast mitte kirjutada võtab aga ära enamuse teemadest, millest tahaksin rääkida... Ja nii ma soningi siin muusikast.



Sel nädalal tuleb langetada otsus Bulgaaria osas... Hiljemalt neljapäevaks... Nagu mulle täna telefonis öeldi.



Tahan väga.

Ja väga ei taha.



Tahan olla siin ja olla elus. Seal oleks vaid töö, aga - krt! - raha on vaja.



***



Panen siia ülesse ka oma esimese ametliku artikli :) Mis läks nö proovitööks ühte ajalehte.



***

Töötukoormus teeb tigedaks

„Mitu korda me seda ütlema peame, et pange uks kinni! Me ise kutsume teid,“ vastab tülpinud ja tigeda häälega konsultant, kui järjekordne töötu Eesti Töötukassa Tallinna büroo kabinetiukse vahelt pea sisse pistab.

Noomidasaanu, noor ja hästiriietatud naisterahvas, põrkab ehmunult tagasi ja vaatab punastades ringi, nähes sel hetkel vaid teiste töökaotanute ja –otsijate halvustavaid pilke. Olles kõik vajalikud ankeedid ära täitnud, öeldi talle vastuvõtulauast kabineti number, milles töötab tema tulevane konsultant, ja paluti sinna minna. Värskelt koondatut uksel tabav tervitus tekitab aga soovi Töötukassast ja kõigist sealviibijaist võimalikult kaugele joosta. Raske olukord sunnib naise siiski paigale jääma ja ta istub pingile, soovides sel hetkel täiesti nähtamatu olla.

Mõni minut hiljem kabinetiust avava Veiko (38) osaks saab veelgi jäisem väljasaatmine. „Tuju on rikutud,“ ütleb mees, kes on juba neljandat korda Töötukassas. „Kord kuus tuleb siin kohal käia ja iga korraga läheb asi hullemaks.“ Veiko kaotas töö pool aastat tagasi ja on siiani püüdnud edutult uut leida. Kuigi töökogemust on tal oma erialal – remondilukksepp – rohkem kui kaheksa aastat, siis töökaotuse põhjus – tüli endise tööandjaga – on raskendanud uue töö leidmist praegusel niigi raskel tööturul. Konsultatsioonid on tema arvates mõttetud, sest mingit kasu Veiko neist saanud ei ole; pigem peab ta siinkäimist täielikuks ajaraiskamiseks. Käia on aga vaja, et kätte saada töötutoetus. Konsultantide suhtumine jätab Veiko arvates kõvasti soovida. „Selle peale tahaks kohe nad pikalt saata.“

End igakuiselt kohtumiselt lahkuma sättival Katariinal (28) on teistsugune arvamus. Kolm kuud tagasi ostujuhi kohalt koondatud kõrgharidusega naine ei kiida sellist järsku pealehüppamist küll heaks, sest peaaegu iga ukseavaja paotab ust esimest korda ega tea midagi varasematest hoiatustest, aga ometi püüab Katariina ka töötajaid mõista.

„Mõnes mõttes tunnen Töötukassa naistele kaasagi, sest ligimesearmastus on ilmselt ainus motiveeriv argument selles töös,“ räägib naine. „Järjekordades on neid, kes tõesti tulevad suures mures ja väga raskes olukorras abi otsima, kuid ka selliseid, kes haisevad siin koridorides iga kuu korra, et riigilt saadavat toetust välja nõuda, tegemata ise midagi selleks, et tööd leida. Lõputud järjekorrad panevad ka tugevaimaid tülpimust tundma ja kurja häält tegema. Samas igaüks – olgu siis umbkeelne või hariduseta või ka mõlemat korraga – ootab abi, kaastunnet ja lahendust võimatuna näivale olukorrale. Ametnikud on aga ju samuti inimesed. Olen nendega solidaarselt masendunud, väsinud ja kurb!“

Kui püüda küsitleda Töötukassa töövahenduskonsultante, saab igalt poolt sama vastuse - aega ei ole. Kõik töötutega tegelevad ametnikud on tööga hõivatud ning uste taga on kümned inimesed ootamas oma hetke, mil neid sisse kutsutakse.

Eesti Töötukassa Tallinna ja Harjumaa osakonna juhataja Siim Sarapuu ei kiida töötajate sellist käitumist heaks. „Hea klienditeenindaja peab säilitama professionaalse suhtumise igas olukorras.“ Siiski on olukord võrreldes sügisega juba paremaks muutunud. Hiljuti tööle asunud ametnike hulgas on palju neid, kes ise alles mõned kuud tagasi töötuna arvel olid ja teavad tänu sellele ka koridorides toimuvast, suutes seeläbi saavutada parema kontakti abivajajatega.

Viimase aastaga on töötute arv kasvanud 4,7 korda. „Hetkel on igal juhtumikorraldajal või konsultandil vaja tööd teha keskmiselt 800 inimesega kuus,“ vastab Sarapuu küsimusele ametnike töökoormuse kohta, mida ta peab kindlasti liiga suureks. Praeguses ruumipuuduses ei ole uusi inimesi kuhugi paigutada ja Sarapuu arvab, et septembris ees ootav laienemine aitab kindlasti nende poolt pakutava teenuse kvaliteeti parandada.

Samuti koondatud, ent praeguseks juba uue töökoha leidnud Iiris (35) meenutab oma viietunnist ootamist samadel pinkidel samuti kerge ebameeldivusega, kuid ei tee ametnikele ühtegi etteheidet. „Pigem võiksid inimesed enda käitumist parandada. Paljud neist ei suuda ka viiendaks visiidiks kõiki vajalikke dokumente tuua. Ühe sellise karjumist oli isegi läbi suletud ukse kuulda. Samas teevad need ametnikud oma tööd edasi ja kõigist probleemsetest inimestest hoolimata ka kiiresti.“

„Tahate eest leida alati naeratavaid ametnikke – palgake üliinimesed!“ jääb kõlama Katariinalt kuuldud lause.

***



(Järelmärkused)

Kusjuures takkajärgi vaadates on hästi näha, et ajakirjanduslikust tekstist on asi jummalast kaugel. Mida iganes ma ka seda kirjutades endast arvasin :D Peab ikka otsapidi Bulgaariasse sukelduma, ei pea vähemalt kohaliku lugejaskonna ees häbi tundma... Seal võin kirjutada, mida iganes ilma, et keegi sellest sõnakestki aru saaks...



Ja nii ma oma esimese Pulizeri saangi :P



PS! Malcolm! Esimese Nobeli ka :P