Praegu seda albumit kuulates meenub mulle, et just selle plaadi nimilugu on see, mis aastat üheksa tagasi mu tähelepanu sellele grupile üldse tõmbas... Ka mõnsa... Ja nii, nii hästi sobib see muusika ka mu kõige lemmikumasse söögikohta pealinnas - Peppersacki :)
Pea on aga mõtteid täis. Lubadus poliitikast mitte kirjutada võtab aga ära enamuse teemadest, millest tahaksin rääkida... Ja nii ma soningi siin muusikast.
Sel nädalal tuleb langetada otsus Bulgaaria osas... Hiljemalt neljapäevaks... Nagu mulle täna telefonis öeldi.
Tahan väga.
Ja väga ei taha.
Tahan olla siin ja olla elus. Seal oleks vaid töö, aga - krt! - raha on vaja.
***
Panen siia ülesse ka oma esimese ametliku artikli :) Mis läks nö proovitööks ühte ajalehte.
***
Töötukoormus teeb tigedaks
„Mitu korda me seda ütlema peame, et pange uks kinni! Me ise kutsume teid,“ vastab tülpinud ja tigeda häälega konsultant, kui järjekordne töötu Eesti Töötukassa Tallinna büroo kabinetiukse vahelt pea sisse pistab.
Noomidasaanu, noor ja hästiriietatud naisterahvas, põrkab ehmunult tagasi ja vaatab punastades ringi, nähes sel hetkel vaid teiste töökaotanute ja –otsijate halvustavaid pilke. Olles kõik vajalikud ankeedid ära täitnud, öeldi talle vastuvõtulauast kabineti number, milles töötab tema tulevane konsultant, ja paluti sinna minna. Värskelt koondatut uksel tabav tervitus tekitab aga soovi Töötukassast ja kõigist sealviibijaist võimalikult kaugele joosta. Raske olukord sunnib naise siiski paigale jääma ja ta istub pingile, soovides sel hetkel täiesti nähtamatu olla.
Mõni minut hiljem kabinetiust avava Veiko (38) osaks saab veelgi jäisem väljasaatmine. „Tuju on rikutud,“ ütleb mees, kes on juba neljandat korda Töötukassas. „Kord kuus tuleb siin kohal käia ja iga korraga läheb asi hullemaks.“ Veiko kaotas töö pool aastat tagasi ja on siiani püüdnud edutult uut leida. Kuigi töökogemust on tal oma erialal – remondilukksepp – rohkem kui kaheksa aastat, siis töökaotuse põhjus – tüli endise tööandjaga – on raskendanud uue töö leidmist praegusel niigi raskel tööturul. Konsultatsioonid on tema arvates mõttetud, sest mingit kasu Veiko neist saanud ei ole; pigem peab ta siinkäimist täielikuks ajaraiskamiseks. Käia on aga vaja, et kätte saada töötutoetus. Konsultantide suhtumine jätab Veiko arvates kõvasti soovida. „Selle peale tahaks kohe nad pikalt saata.“
End igakuiselt kohtumiselt lahkuma sättival Katariinal (28) on teistsugune arvamus. Kolm kuud tagasi ostujuhi kohalt koondatud kõrgharidusega naine ei kiida sellist järsku pealehüppamist küll heaks, sest peaaegu iga ukseavaja paotab ust esimest korda ega tea midagi varasematest hoiatustest, aga ometi püüab Katariina ka töötajaid mõista.
„Mõnes mõttes tunnen Töötukassa naistele kaasagi, sest ligimesearmastus on ilmselt ainus motiveeriv argument selles töös,“ räägib naine. „Järjekordades on neid, kes tõesti tulevad suures mures ja väga raskes olukorras abi otsima, kuid ka selliseid, kes haisevad siin koridorides iga kuu korra, et riigilt saadavat toetust välja nõuda, tegemata ise midagi selleks, et tööd leida. Lõputud järjekorrad panevad ka tugevaimaid tülpimust tundma ja kurja häält tegema. Samas igaüks – olgu siis umbkeelne või hariduseta või ka mõlemat korraga – ootab abi, kaastunnet ja lahendust võimatuna näivale olukorrale. Ametnikud on aga ju samuti inimesed. Olen nendega solidaarselt masendunud, väsinud ja kurb!“
Kui püüda küsitleda Töötukassa töövahenduskonsultante, saab igalt poolt sama vastuse - aega ei ole. Kõik töötutega tegelevad ametnikud on tööga hõivatud ning uste taga on kümned inimesed ootamas oma hetke, mil neid sisse kutsutakse.
Eesti Töötukassa Tallinna ja Harjumaa osakonna juhataja Siim Sarapuu ei kiida töötajate sellist käitumist heaks. „Hea klienditeenindaja peab säilitama professionaalse suhtumise igas olukorras.“ Siiski on olukord võrreldes sügisega juba paremaks muutunud. Hiljuti tööle asunud ametnike hulgas on palju neid, kes ise alles mõned kuud tagasi töötuna arvel olid ja teavad tänu sellele ka koridorides toimuvast, suutes seeläbi saavutada parema kontakti abivajajatega.
Viimase aastaga on töötute arv kasvanud 4,7 korda. „Hetkel on igal juhtumikorraldajal või konsultandil vaja tööd teha keskmiselt 800 inimesega kuus,“ vastab Sarapuu küsimusele ametnike töökoormuse kohta, mida ta peab kindlasti liiga suureks. Praeguses ruumipuuduses ei ole uusi inimesi kuhugi paigutada ja Sarapuu arvab, et septembris ees ootav laienemine aitab kindlasti nende poolt pakutava teenuse kvaliteeti parandada.
Samuti koondatud, ent praeguseks juba uue töökoha leidnud Iiris (35) meenutab oma viietunnist ootamist samadel pinkidel samuti kerge ebameeldivusega, kuid ei tee ametnikele ühtegi etteheidet. „Pigem võiksid inimesed enda käitumist parandada. Paljud neist ei suuda ka viiendaks visiidiks kõiki vajalikke dokumente tuua. Ühe sellise karjumist oli isegi läbi suletud ukse kuulda. Samas teevad need ametnikud oma tööd edasi ja kõigist probleemsetest inimestest hoolimata ka kiiresti.“
„Tahate eest leida alati naeratavaid ametnikke – palgake üliinimesed!“ jääb kõlama Katariinalt kuuldud lause.
***
(Järelmärkused)
Ja nii ma oma esimese Pulizeri saangi :P
PS! Malcolm! Esimese Nobeli ka :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar