Mõtteid on viimaste päevade jooksul nii palju kogunenud, aga mingil põhjusel ei ole ma neid üldse kirja pannud. Ja praegu ongi käes hetk, kui kõik see segadus on peas nii suureks kasvanud, et haarasin siiski klaviatuuri järele.
Taustaks mängib hetkel The Knack'i lugu "My Cherona" - midagi mu venna vana arvuti playlist'ist. Ja tundub, et panen veel paariks korraks mängima, sest mingil imelikul kombel aitab see kajastada mu tuju praegusel ajahetkel. Mitte, et ma ise teaks, milline mu tuju on. Mitte hea. Tegelikult just seepärast hakkasingi kirjutama, sest varemgi on kirjutamine mu mõtteid positiivsemaks kallutanud.
Esiteks - sain oma prooviartikli valmis pärast väikest ümbertöötamist ja veel ühte intervjuud. Aga pärast selle ära saatmist ja telefonikõnet intervjueeritavalt hakkasin mõtlema asjadele, millele siiani tähelepanu pöörata ei osanud. Kas just kõik mu tulevased kirjutised, aga vähemalt osad neist kindlasti hakkavad inimestele probleeme tekitama. Ja selle prooviartikliga töötades sain sellest ka esimese kogemuse - võib juhtuda, et keegi peab hakkama oma käitumist ametlikus seletuskirjas selgitama. Lugu looks, ent see ei ole minu eesmärk - kui ma saan selle töö, siis tuleb vist harjuda sellega, et minu töö võib kellelegi halba teha. Damned! - ma ei ole kindel, et ma sellega harjuda tahaksin.
Positiivne oli muidugi artikli enda valmimislugu, kus sai näha ka osakest sellest ametlikust suhtlusest, mis ajakirjaniku elus vist väga igapäevane asi on. Lähed kusagile kohale ja siis teatakse juba, et sa oled sellest ja sellest kohast ning arvestatakse sinuga enam kui tavalise läbijalutajaga, sest sinu võimuses on mängida selle asutuse/firma imago'ga. Toniseeriv süst egole :)
(Siiani kirjutatu valmis esmaspäeva õhtul, aga mingil väga olulisel põhjusel jäi see lõpuni kirjutamata. Pärast järgnevat hakkab siis tänane tekst tulema...)
Taustaks mängib hetkel The Knack'i lugu "My Cherona" - midagi mu venna vana arvuti playlist'ist. Ja tundub, et panen veel paariks korraks mängima, sest mingil imelikul kombel aitab see kajastada mu tuju praegusel ajahetkel. Mitte, et ma ise teaks, milline mu tuju on. Mitte hea. Tegelikult just seepärast hakkasingi kirjutama, sest varemgi on kirjutamine mu mõtteid positiivsemaks kallutanud.
Esiteks - sain oma prooviartikli valmis pärast väikest ümbertöötamist ja veel ühte intervjuud. Aga pärast selle ära saatmist ja telefonikõnet intervjueeritavalt hakkasin mõtlema asjadele, millele siiani tähelepanu pöörata ei osanud. Kas just kõik mu tulevased kirjutised, aga vähemalt osad neist kindlasti hakkavad inimestele probleeme tekitama. Ja selle prooviartikliga töötades sain sellest ka esimese kogemuse - võib juhtuda, et keegi peab hakkama oma käitumist ametlikus seletuskirjas selgitama. Lugu looks, ent see ei ole minu eesmärk - kui ma saan selle töö, siis tuleb vist harjuda sellega, et minu töö võib kellelegi halba teha. Damned! - ma ei ole kindel, et ma sellega harjuda tahaksin.
Positiivne oli muidugi artikli enda valmimislugu, kus sai näha ka osakest sellest ametlikust suhtlusest, mis ajakirjaniku elus vist väga igapäevane asi on. Lähed kusagile kohale ja siis teatakse juba, et sa oled sellest ja sellest kohast ning arvestatakse sinuga enam kui tavalise läbijalutajaga, sest sinu võimuses on mängida selle asutuse/firma imago'ga. Toniseeriv süst egole :)
(Siiani kirjutatu valmis esmaspäeva õhtul, aga mingil väga olulisel põhjusel jäi see lõpuni kirjutamata. Pärast järgnevat hakkab siis tänane tekst tulema...)
On siis reede pärastlõuna ja ma mõtisklen siin arvuti taga oma võimalikele tulevikuvariantidele. Üks neist on omamoodi seotud ka selle üleslaetud videoga. Kui videos nähtu on filmitud Must mere ääres Varnas, siis hetkel eksisteerib täiesti reaalne võimalus järgmiseks laupäevaks seal kohal olla. Nimelt sain eile peaaegu kindla tööpakkumise minna Bulgaariasse reisisaatjaks. Kui otsustan positiivselt, siis esmaspäeval või teisipäeval saaks lepingule alla kirjutada ja järgmisel laupäeval läheks lennuk nagu viuhti! minema.
Seepärast ongi natu naljakas mõelda, et järsku mitte ilmaasjata ei hakanud see bulgaaria muusika mulle kuu aega tagasi meeldima. Väike enne :D
Aga otsuse, mida ja kas ja kuidas pean ma pühapäevaks ära tegema. Seega tuleb kaks päeva täitsa pingelist mõtlemist, sest eluga vaja kuidagi edasi liikuda. Suund tuleb vaid õige valida.
See see kõige raskem ongi...
Aga Bulgaaria on lahe. Ka siis, kui ma sinna ei lähe...
Seepärast ongi natu naljakas mõelda, et järsku mitte ilmaasjata ei hakanud see bulgaaria muusika mulle kuu aega tagasi meeldima. Väike enne :D
Aga otsuse, mida ja kas ja kuidas pean ma pühapäevaks ära tegema. Seega tuleb kaks päeva täitsa pingelist mõtlemist, sest eluga vaja kuidagi edasi liikuda. Suund tuleb vaid õige valida.
See see kõige raskem ongi...
Aga Bulgaaria on lahe. Ka siis, kui ma sinna ei lähe...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar