Ajupesu oma parimas kuues; Vangelis - "Pinta, Nina, Santa Maria (Into The Eternity)" (1992)

Panen Media Playeris mängima ühe kõige rahustavama loo, mida ma üldse muusikast tean - 13 minutilise lõpuloo Vangelise 1992. aasta edukalt albumilt "1492: Conquest Of Paradise".

Mitte, et mul oleks tarvis rahuneda, aga hommikul kell viis umbes unenägude pärast ärganuna ei tahaks kohe Manowariga alustada. Varase hommikuse ärkamise ja sellega kaasneva plaanide purunemisega kaasneb oht teha midagi sellist, millele tavaliselt isegi ei mõtle. Selle avastuse tegin ma just natuke aega tagasi, täna hommikul.

Majandusuudiseid ma tavaliselt ei loe, ent kuidagi ma siiski täna nendeni jõudsin. Mingit eriti imelikku teed pidi. Kuna Eestis ajakirja FHM enam ei ilmu, siis olen Facebookis tellinud USA väljaande uudised ning täna hommikul avastasin päris hea pildi ja tekstiga viite. Klõpsasin. Tasus lugemist. Edasi läks asi kuidagi nii: mingi tundmatu tšiki link (ikka FHM'is) > mingi tantsulink > uue numbri kaanelugu > kriitika Obama vastu < ruttu tagasi, sest jutu aluseks oli Fox News > veel mingi tobe flashilink > ja järsku olin www.moneynews.com lehel, millel ilutses artikkel "Warning: Stocks Will Collapse by 50% in 2014"... Nujah... Mis ma ikka oskan öelda? Kui need aktsiad kukuvad, eks nad siis kukuvad, mina ei saa selle vastu midagi parata. Oot... Aga kui te, kuradid, seda teate, siis kas tõesti ei saa selle vastu midagi ette võtta? Näiteks ei külvaks "paanikat", et investorid hakkaksid teie arvamuste kartuses oma aktsiaid paaniliselt müüma ja põhjustaksid sellega tolle "etteennustatud" hindade kukkumise...

Aga noh - ma ei ole majandusteadlane ega börsianalüütik, seega ei suuda mina oma talupojamõistusega seda suurte meeste mängu vista ka õigesti mõista. Kuigi loogikat mu küsimuses justkui oleks...

Minule isiklikult ei meeldi see pidev jura ja meedia tähelepanu suurte investorite ja aktsiaturgude suunas. Miks? Lihtne. Minu arust on kõik seal tegutsevad inimesed tolad, kes võivad olla küll edukad ja rikkad ja puha (respect!), kuid kes ei loo enda sebimistega siia maailma grammivõrragi uusi väärtuseid. Pigem toob nende ostan-müün-ja-vahetan mentaliteet ja töö kaasa endaga selle, et suurem osa kapitalist voolab reaalsete väärtuste tootjate taskutest selle väikese hulga nukujuhtide taskutesse. See selleks - see rohkem mu isiklik nägemus asjadest.

Tolle eelmainitud artikli lõpus oli aga link videole, mille screenshoti ma siinkohal ära toon:

. .

Võib-olla oli mu kriitikameele ajendiks varajane hommikutund või lihtne tõsiasi, et ma olen nende "tähtsate" terminite mõistmiseks liiga topski, kuid ausalt - kui ma olin selle videoga umbes poole peale jõudnud, siis kõlas see minu jaoks juba nagu telepoes ettejuhtuv Kristina Šmiguni Dormeo madratsireklaam.

Kuigi Dormeo on minu arvates suhteliselt hea kvaliteediga toode, siis enamus telepoodides reklaamitavat juhtub ikka olevat selline, et kui peale kõiki neid üliteaduslikke ja kosmoselennulisi termineid neist ise õigesti aru saamata ja neid uskuma jäädes kauba lõpuks ära tellid, siis kaupa kätte saades selgub, et tegemist on kõige tavalisema sitaga, mida naabri laudast tõenäoliselt tunduvalt parema hinnaga soetada saanuks. (Ma ei saa midagi parata, et mul vahepeal x-pikkusega laused tulevad.)

Tagasi selle video juurde, kus mingi Sean Hymani nimeline vennike pajatab pikalt mingist ülisalajasest investeerimiskalendrist, mida mingisugune suletud börsieliit on aastaid kasutanud ning sellega mingisuguse suure protsendiga rohkem kasu teeninud. Igatahes - hunnik juttu terminites, millest ma jälle aru ei saanud, aga minu kõrvu jäigi just kõlama see mõte, et kõik on "mingisugune" ilma ühegi konkreetse nime või viiteta.

Nüüd olevat Sean-poisi südametunnistus ärganud (kah vist suht vara hommikul!) ning ta otsustas, et annab selle hüper-super salajase kalendri kõigile kasutamiseks. Tasuta! Nujah! Üle kaheksa tuhande Facebooki pöidlamehe-"tulevikumiljonäri" on selle video igal juhul juba heaks kiitnud.

Jutt on ilus küll - näitab puha graafikuid joonistades ning PowerPointi kasutades ilusti ära, kuidas suhteliselt lühikese ajaga ilma suure riskita 10 000 dollarist 490 000 valmis investeerida. Et ole aga mees ja köhi pappi, küll meie kalendrike sulle Lollidemaal... Sorry! ... Wall Streetil rahapuu istutab ja selle eest hoolt kannab.

Kusjuures jutu sisse hüppavad head tuttavad käibefraasid - "aga see ei ole veel kõik" ja "meie täiustatud kalendriga saate veel enam"... Kui need ka ära kuulsin, siis oli küll, et mida - what the f***?!

Võib-olla see oligi varajase hommikutunni erksus või lihtne teema mittevaldamine, mis tekitas mul kohe järgmised lihtsad küsimused:

• Kui see kalender on nii hüper-super täpne ja riskemaandav ja kõik seda kasutada saavad ja kõik rikkaks saavad ja keegi kriisis raha ei kaota, siis millise rohelise kuradi pärast on meil veel üldse tarvis kriisist rääkida? Kui keegi midagi ei kaota, vaid rikastub, siis ei ole tegemist ju kriisiga. Just asking...
• Kui juhtub, et kõik need kaheksa tuhat ja pluss Facebooki pöidlameest nüüd otsustavad korraga igaüks 10 000 pluss dollarikest selle kalendri järgi investeerida ja märgitud kuupäeval korraga oma investeeringud välja võtta, mis siis? Lihtne talupoja matemaatika - üle 80 milli (kokku siis) sisse ja ühel ilusal päeval protsendiga rohkem kui 100 milli välja (tegemist pooleaastaste tsüklitega). Kas selline massiline (ikkagi tuhanded investorid samal päeval) ei tekita börsil mitte järellainetust, mis põhjustab omakorda mittekalendriinvestoritel valvsaid mõtteid, mis omakorda põhjustab veelgi suurema osa investeeringute väljavõtu, mis teoreetiliselt omakorda põhjustabki börsi languse ehk kriisi? ( :) Mõnusalt lihtne küsimus )
• Kas mitte pole ajalugu näidanud, et kui mingi hüper-salajane skeem avalikuks tuleb (antud juhul kalender), siis reaalsuses see enam ei toimi?
• Kas pole mitte võimalik, et nüüd, kui kriis on tulemas, otsitakse lihtsalt tuhandeid lolle, kes lootuses kiiresti rikastuda kalendrihüpnoosi all hunnikutes raha börsile veavad? Ja kui nad seda teevad ja jäävad ootama seda kalendris märgitud 6. juunit (näiteks suvaline kuupäev), siis börs reageerib suure hulga kapitali sissevooluga esialgu hinnatõusudega? Aga kui selle kalendriskeemi väljahaudujad, kes on kriisis kindlad, otsustavad kunstlikult suurendatud hindade juures enda suuremad investeeringud välja võtta näiteks 1. juunil, põhjustades nõnda suure languse juba enne 6. juunit? Mis tekitaks neile tuhandetele suured kaotused jne jne jne... Just asking...

Selliseid küsimusi võibki esitama jääda, kui oled selle video lõpuni vaadanud ja kasutades lihtsat loogikat, tundub kõigis küsimustes olevat ka täiesti õigustatud mõte peidus.

Pealegi ei usaldaks mina isiklikult mitte ühtegi firmat, mille nimi on analoogne Sean-poisi asutatud Absolute Profit'ile. Nimed, mis on pandud konkreetse eesmärgiga tekitada usaldust, on tavaliselt just need, mis sul esimestena keha tagumise osa lohku tõmbavad.

Isiklikuks kogemuseks siinjuures on hea välja tuua mõne aasta tagusest minevikust Eesti firmahakatis Usaldusprojekt OÜ. Haa! Minu ainsaks kogemuseks tolle ettevõttega jäi tõsiasi, et kohe kui teema läks nii kaugele, et oli vaja hakata kokkulepitud ajal kokkulepitud summasid tasuma, tekkisid omanikel äkitselt väga kiired tegemised ja neid tabada oli suhteliselt võimatu. Õnneks piisas tookord e-kirjast, kus selgitasin natukene põhitõdesid firma mainest, sotsiaalmeediast kui ka ajakirjandusest.

Siit ka lõpetuseks väike egolaks: hoolimata oma pseudonüümist - W. Hocares - kirjutan ma valdavas enamuses teemadel, millest ma tegelikult väga hoolin.

Vot nii!

Võrdõiguslikkusega võrratult üle mõistlikkuse piiride; Vaikus - Vaikus (2014)

Rakvere lähistele naasnuna ja siin töökohta otsides olen hakanud viimasel ajal jälgima ka kohalikku ajakirjandust. Kuhugi elama asudes tuleb end ju kursis hoida ka kohaliku eluga. Nõnda jäi mulle ka silma 24. jaanuaril ajalehes "Kuulutaja" ilmunud artikkel "Mari-Liis Sepper: Takistuseks traditsioonilised soorollid".

Nagu enamus minu veebipäeviku lugejaid juba teab, siis avaldatud artiklitele või arvamuslugudele viitamine blogis saab tähendada vaid üht - minu arvates on keegi kusagi jama suust välja ajanud. Ei - ma ei taha sellega kunagi öelda, et minu arvamus on see kõige õigem, kuid lugedes kaasamõtleva inimesena püüan ma alati analüüsida ka räägitu vastavust reaalsusele.

Tean, et meediast on varemgi läbi vilksatanud arvamused, justkui oleks proua (preili?) Sepperi töökoht mõttetu ning maksumaksja raha raiskamine. Selle väitega ei ola ma küll nõus, ent arvan, et kui võrdõigusvolinik enne intervjuu andmist või kasvõi selle ajal natukene kaasa mõtleks ja mõistaks, et tema mõtteid võivad kuulda-lugeda ka teised inimesed, siis oleks tema maine ka kõrgem. Voliniku töö on vajalik, ent põhjuseid on vaja ka loogiliselt põhjendada.

Toon siinkohal paar väljavõtet viidatud artiklist:

Küsimus: "Ma saan aru, et võrdõiguslikkus peab olema tagatud, kuid samas tuleb aru saada ka ettevõtjast: näiteks otsib ta töötajat ning tööintervjuule tuleb viimast kuud rase naine, kes on sellele ametikohale igati sobiv, kuid…"

Mari-Liis Sepper: "Seaduses on paika pandud, et inimese era- ja pereelu ei puuduta tööandjat. Tööandja kohustus on oma töökorraldus nii seada, et töötaja saaks jääda seadusega ette nähtud rasedus- ja sünnituspuhkusele. Konkreetset töölesoovijat ei saa sellepärast “karistada”, et ta on rase. Kui tööandja nii teeb, siis on see diskrimineerimine ja see asi võib jõuda kohtusse. Tööandja kohustus on korraldada töö selliselt, et tal on võimalusel puhkusele jääjatele, sh lapsehoolduspuhkusele jääjatele asendajaid palgata või ülesandeid teistele töötajatele anda. See on ka meie töö, et tööandja saaks aru, kui ta valesti käitub ning kuidas tegutseda kooskõlas seadusega. Selleks me koolitusi-nõustamisi korraldamegi, et ka arusaamu muuta."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Üsna lihtne ja loogiline - sest võrdõiguslikkus nõudva ametnikuna teeb Sepper tööotsija tööandjast võrdsemaks. Mina kui tööandja otsin endale töötajat, siis kui mul on reaalselt tarvis uut töötajat. Kui tööintervjuule tuleb kuitahes hea elulookirjeldusega kandidaat, kes pealevaadatuna läheb juba mõne nädala pärast sünnitama, siis minul kui tööandjal ei ole mingit reaalset ega loogilist põhjust, miks ma peaksin palkama selle inimese (just inimese, sest olgem võrdõiguslikud - juba pikemat aega uuritakse võimalusi, kuidas saaks ma mehi sünnitusreele lohistada). Antud juhul ei oleks mõistlik palgata kohe-kohe lahkuvat inimest ja hakata seejärel otsima juba järgmist töötajat samale kohale.

Küsimus: "Aga seda on ju väga raske tõestada, et tööandja millegi vastu eksis. Meie hüpoteetilises olukorras saab tööandja alati öelda, et tööintervjuude käigus hakkas talle noormehest kandidaat rohkem meeldima."

Mari-Liis Sepper: "Ei, tõestamine on suhteliselt lihtne. Vajadusel nõuame välja kandideerimise tingimused ja kandideerijate CVd. Päris võrdseid kandidaate tavaliselt pole. Oma osa on ka töövestlusel: kui tööandja on seal naiskandidaadilt midagi eraelulist küsinud (näiteks laste kohta) ja kui tööandja ei suuda tõestada, miks ta ei valinud parema CVga naiskandidaati, siis on ilmne vihje diskrimineerimisele olemas."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Hmm... Näiteks toodud olukorra puhul ei ole ka kõige tuhmimal tööandjal mõtet esitada ühtegi eraelulist küsimust, sest peatselt sünnitama mineja puhul on see väga suure tõenäosusega arusaadav juba siis, kui kandidaat uksest sisse astub.

Pealegi - kui teine kandidaat juhtub olema noorem ja nõrgema CVga, siis nooremale inimesele võimaluse andmine parandaks noorema kandidaadi CVd tema tuleviku tarbeks, lisades sinna tööandjate arvates nii vajaliku töökogemuse. Kui tööandjad arvestaksid uusi töötajaid palgates ainult CVs kirjapandut, siis võiksid ülikooli- või tavakooli lõpetajad rahuliku südamega aastateks metsa puu alla kolida, kuniks parema CVga inimesed on kõik pensionile jäänud. Noorte inimeste tühja CVga töölesaamine (õigemini mittesaamine) on minu meelest praegusel ajal hoopis suurem probleem, kui need tunduvalt väikesearvulisemad korrad, mil sünnituseelsed inimesed ukse taha jäetakse.

Kas see on siis võrdõiguslikkus, mida Mari-Liis Sepper ellu viia tahab?

Küsimus: "CV on ju vaid üks paber. Kui mina oleksin tööandja, siis minu jaoks on küll intervjuu ja sealt saadud kogemus CVst tähtsam."

Mari-Liis Sepper: "Tööandja peab värbamisprotsessi väga põhjalikult läbi mõtlema, millised on nõudmised heale töötajale, kuidas ta parima kandidaadi värbamisel välja valib, kuidas hinnatakse erinevaid valikuvoore jne. Ainuüksi kõhutunne või sära kandidaadi silmis pole see, mille põhjal valida."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Olen olnud tööl kahel kohal, kus minu tööülesannete hulka kuulus ka uute töötajate otsimine, valimine ja palkamine. Praegu võin ma südamerahuga öelda, et nii mõnigi tunduvalt tugevama CVga kandidaat jäi ukse taha vaid tööintervjuu pärast. Tööandjana ma teadsin täpselt, milliseid töötajaid ma vajasin ning lisaks paberile kirjutatud sõnadele mängis mõlemal juhul ettevõtte jaoks väga olulist rolli kandidaadi suhtlemisoskus. Seda ei ole aga võimalik ühestki CVst välja lugeda. Ning kui lisada siia juurde mõte, et üsna paljudel teenindavatel positsioonidel on väga oluline ka välimus, siis CV jääb tahes-tahtmata vaid esialgseks, ettevalmistavaks kriteeriumiks.

Ja jälle - mida teha kandidaatidega, kes üldse CVd ei saada, vaid kirjutavad massist eristumiseks 

lihtsalt vabas vormis kirja?

Seega intervjuu ning sellejärgne kõhutunne ja silmasära on paljudel juhtudel tunduvalt tähtsam kui paber, mis on tegelikult vaid üsna subjektiivne kirjeldus inimese minevikust.

Kordan veelkord - ma ei ole võrdõiguslikkuse vastane ja ma saan täiesti aru lapseootel inimeste murest töökoha leidmisel ja päris kindlasti on tarvis ka kõiki diskrimineerimise eest kaitsevaid seaduseid ja ameteid. Ent võrdõiguslikkuse tagaajamisel ei tohiks kedagi teisteks võrdsemaks teha. Muidu võib juhtuda sama, mis toimub meil igapäevases poliitikas: poliitikud on küll kodanikud, ent kuidagi rohkem - rohkemate õigustega ja seaduse paksema kaitsekihi all.

***

Ma võin oma arvamustes täiesti vabalt ka eksida, ent just nii ma praegu mõtlen.

Uued algused; Anastacia - Anastacia (2004)

Esiteks - see on vist esimene kord, kui ma panen oma postituse pealkirja albumi, mida ma olen korra juba kasutanud. Aga noh - aega on möödunud piisavalt ning mingi õigus mul selleks ikka veel on. Pealegi on omal kummalisel kombel praegu ka tagasiminek aega, kus olin ma viimast korda Anastaciat kuulates. Heas mõttes...

Seega otsin Rakvere lähedale elamist. Kuna minu tagasiminek Inglismaale viibib praegu ja ma leidsin uue töökoha ja väljakutse Rakveres, siis tuleb leida Rakvere lähedusse ka elamispind. Mis on iseenesest jumalast lahe!

Ma tean enda tutvusringkonnas vähemalt ühte inimest, kelle jaoks idee uude kohta minekust ja selle kujundamisest enda koduks on huvitav ja erutav. Sama ka minu jaoks - kuigi ausalt öeldes ei ole ma täiesti üksi kunagi ühtegi elamist endale koduks muutnud. Praegu loodangi, et viimaste aastate jooksul õpitu on vähemalt kuidagi kõrvade vahel kinnistunud + ma loodan, et leian ka sellise korteriomaniku, kes jagab minu vaateid kujundamisest.

Sest ütleme päris otse välja - enamus praegu turul olevatest vabadest, mõistlike hindadega üürikorteritest on täielik saast. Mitte, et korter saast oleks, aga kujundus ja mööbel on selline, mis tavaliselt oma kokkusobivusega ei hiilga. Ja kuna minu Tallinna kodu oli kujundatud professionaalse sisekujundaja poolt, siis on mul endalgi tekkinud väikene arusaam sellest, mida ma enda kodus näha tahan ja mida ma mitte mingil juhul ei välja ei kannataks.

Kuna Katariina Kalda omab lisaks väga heale kujundamisvaistule ka väga head kirjutamisoskust, siis möödunud suvel ilmus ajakirjas "Kodukiri" ka tema artikkel elust üürikodus. Artiklit saab soovi korral lugeda tema kodulehel Home For Soul asuvast blogist.

Selline see siis välja nägi :)

Mina enda kodu küll päris sellisena ette ei kujuta... Tegelikult ei kujuta ma praegu midagi ette, sest erinevalt professionaalidest on minul vaja kohta enne näha ja vaadata ja mõelda ja siis oma mõtted arvutis kolmemõõtmeliseks muuta. Jah - selles osas nõuab see minult tunduvalt rohkem aega ja väga suure tõenäosusega ei tule tulemus sellest hoolimata täiuslik. Küll tuleb see aga minulik.

Seega üsna pea saab hakata looma midagi enda jaoks täiesti tavatut. Änksa!

Loomulikult olen põnevil ka uute väljakutsete pärast tööpõllul ja kusagil kauguses terendab ka ähmane, kuid vägagi huvitav projektike, seega lähikuudel võib elu üsna huvitavaks muutuda.

Uued algused toovad alati kaasa ka uusi tutvuseid ja praeguse algusega olen juba leidnud mitmeid toredaid inimesi, kellest nii mõnedki on juba mitmeid kordi ka siia veebipäevikusse ära eksinud. Mitte, et blogi lugejate arvu kasvatamine olekski mu uute tutvuste loomise eesmärk, ent ikkagi on kirjutajana hea teada, et keegi viitsib siia tagasi tulla.

Nüüd tuleb ainult loota, et möödunud nädalate madalseisust ülesaanuna suudan on kirjutamist jätkata ka positiivsema meeleoluga.

See oleks ka minu jaoks omamoodi uus algus!

Veelkord lubadest, kümnenda nurga alt; Eagles - The Very Best Of (Remastered) (2001)

Väike paus kirjutamises selleks korraks läbi. Paus ise oli aga õigustatud - paari nädalaga sai kirjutatud rohkem kui kahel eelneval aastal, seega tuli natuke hinge tõmmata ja uusi mõtteid koguda.

Kirjutasin siin natuke aega tagasi kaks korda teemal, mida ma arvan sellest libedasõidust ehk lõppastmekoolitusest ja lisasin teises kirjes ka enda arvamuse, mis tulenes juba koolituse läbimise reaalsest kogemusest. Siiski tundub praegusel hetkel, et teema ei ole veel piisavalt ammendatud.

Nimelt mõned päevad peale tookordset koolitust, 11. veebruaril, viisin ARK Rakvere büroosse sisse nn paberid ja avalduse, et saaksin lõpuks oma load kätte. Kui kõik see aeganõudev protsess oli läbi saanud ja ma end juba äraminekule seadsin, kerkis pähe veel üks küsimus.

"Nüüd, kui mul on kõik vajalikud paberid siia sisse toodud ja need on teil oma süsteemi sisestatud, kas ma tohin siis juba autoga sõita?" küsisin ma viisakalt.

"Ei," vastas mulle ARK'i teenindaja. "Te ei tohi enne sõita, kui olete load siit kätte saanud. Aga kui teil on vaja varem sõita, siis võite saada ajutised load, mille eest tuleb tasuda 16 eurot riigilõivu."

"Selge, nägemist!"

Seda raha ma maksma ei hakanud, sest mingit olulist sõitu ma tollel hetkel lähema nädala jooksul ei näinud ning väikese pettumusega astusin büroost välja. Kuid hoolimata pettumusest jäi miski siiski hinge ja mõistust närima.

Eesti on ju teadupoolest suur ja edukas e-riik ning kas minu juhtimisõigust Eestis võib tõesti tõestada vaid mingi templiga, kuueteist eurone paberilipakas? Tundus natuke imelik - imelik ja liiga möödunud sajandi moodi.

Kui ma järgmisel päeval ARK'i paberivabasse internetikeskkonda sisse logisin ja enda andmeid kontrollisin, siis nägin enda juhtimisõiguse koha peal sõna TAASTUNUD. Ja ka seda, et load on trükkimisel. Nendele faktidele lisaks teadsin ka seda, et Eestis ei ole tegelikult eluliselt oluline, et sul see juhtimisõigust tõestav plastkaart kogu aeg kaasas on - reaalselt piisab ju ID-kaardist, et saaks sinu juhtimisõigust kontrollida. Sel hetkel tekkiski mõte reaalsuses kontrollida ARK'i teenindaja sõnu ja selle 16 eurose riigilõivu mõttekust.

Hakkasin teadlikult otsima politseipatrulle, et juurde astuda, oma ID-kaart esitada ning küsida, kas ma tohin sõita. Vabanduseks mõtlesin tuua blufi nagu oleks kaks ARK'i töötajat rääkinud erinevat juttu ning et ARK'i süsteem näitab minu juhtimisõiguse olemasolu.

Esimese hooga ma politseid muidugi ei leidnud, aga eks see ole ka loomulik - kui sa tahad politseipatrulli näha, siis neid ei ole, aga kui sa mitmetuhandepealises üliõpilasüritusel lahtist siidripurki hoiad, siis satud sa korraga kahe kõndiva patrulli hammaste vahele, sest avalikus kohas ei tohi alkoholi tarbida. Järjekordne näide Murphy seaduste kehtivustest.

Siiski paar päeva hiljem ma selle patrulli siiski leidsin (ei - ma ei jooksnud need päevad paaniliselt ringi, binokkel käes) ja esitasin omad küsimused. Ja kui mu ID-kaardi põhjal minu andmeid kontrolliti, siis selgus, et võinuksin täiesti vabalt nende juurde autoroolis istudes sõita.

Kojujõudes tegin uuesti ARK'i lehe lahti ja sealt kahjuks selgus, et mu juhiluba seisab juba laos. Kahjuks, sest tegelikult tahtsin ma tõestust selle aja kohta, kui load on veel trükkimisel. Siiski andis ARK'i süsteem mulle ka uue info: mu juhilubade ehk juhtimisõiguse algus oli 11. veebruar 2014.

Seega aeti mulle ARK'i büroos täielikku jama ja loodeti sellele jamale toetudes lisaks kätte saada 16 eurone sissemakse riigikassasse, mida mul tegelikult tarvis ei olnud. Kui mul sel hetkel, kui ma oma juhtimisõiguse kohta küsisin, olnuks tõesti vaja hädasti sõita, siis tõenäoliselt teinuks ma ka selle mõttetu makse täiesti mõttetu asja eest lihtsalt seepärast, et teenindaja, kes peaks olema õigesti informeeritud, ajas mulle täiesti mõttetut juttu.

Samas oli see hea õppetund: nüüd kontrollin lisaks eraäridele ka riigiametis seda, mida ma tegelikult enda makstud raha eest saan.

 

PS Hetkel lubadel järgi pole käinud, aga autoga sõidan. Ja 16 euro eest ostan endale mitmeks õhtuks õllet :)

Driftimine; Within Temptation - "Faster" (2011)

Mida iganes ma ka ei rääkinud oma arvamuses selle lõppastmekoolituse kohta, nende arvamusavalduste ja põhjenduste juurde jään ma kindlaks. Käisin eile tollel koolitusel ära ja ega ma suurt midagi uut teada ei saanud. Võib-olla natuke esisillaliste autode käitumise kohta ning natukene nn ökosõidust.

Autodeks, mis meile kätte anti, olid Ford Focus (millel oli nii ESB kui ABS), Fiat Punto (ABS) ja Lada 2103 (raadio - et lihtsalt midagi elektroonika kohta kirjutada). Asjad, mida me läbi tegema pidime, olid siis slaalom ja nn põdrapõige.

Ja ilmastikuolud (pool-sulane, liberada kaetud õhukese kihi raske, märja lumega) tegid kogu sündmuse eriti mõnusaks ning vastu kõiki ootuseid oli Lada, see unustatud jäänuk nõukaajast just see, millest kujunes päeva nael. Kuigi suur osa vaimustusest oli põhjendatud nostalgiast, olid ka auto sooritused sellised, mis talle au tegid.

Päeva parim sõitja oli kindlasti üks noor neiu, kes oma kuti silme all Ladaga slaalomi 50 km/h kiirusega puhtalt läbi driftis.

Ise ma nii puhtalt seda ei suutnud, viimasel kiirusel tuli viimane post ikka kaasa. Samas teiste autodega ei suudetud sedagi. Slaalomi kindlalt parimaks läbijaks oli ülekaalukalt Lada, sest 45 km/h ei suutnud slaalomit läbida ükski 

Ja ega põdrakatse kolm erinevat läbimistki Ladale häbi teinud. Kordan veel - ilmastikuolud tegid asja vanale hobusele teene. Seal, kus äkkpidurdusega nii Punto kui Focus ABSi raginal "põdrast" mööda hiilisid, parkis Lada end lihtsalt ja täpselt "põdra" kõrvale.

Peale libedasõitu tekkis pooleteist tunnine v, aba auk enda isikliku elu probleemide-murede lahendamisteks/võimendamisteks ning algaski ökosõit.

Huvitavaks tegigi asja see, et oma sõidustiili eriti muutmata ja vaid paari lihtsat trikki kasutades sai 5 minutilisel ringil viia keskmine kütusekulu 5,4 liitrilt sajale kilomeetrile alla 5,0ni ja samas tõusis ka keskmise liikumise kiirus linnas.

Seega - hoolimata minu eelnevast vingumisest oli tegemist kasuliku ajaveetmisega ning ka koolitajad olid lahedad. Soovitan! Ja kui võimalust, siis Rakveres.

.

Klikkimine avab nende kodulehe. Daa-aa!

.

Tahaks nüüd lähipäevil ka Honduga seda ökosõitu proovida ja näha, kas see mõjub sama hästi või veel paremini.

Sa leidsid jumala, pimedaimast ööst; Kid Rock ft. Sheryl Crow - "Picture" (2002)

Esimene reegel: võta kaasa kõrvaklapid, kui sa lähed pimedal õhtul välja ja sa ei taha, et reedeõhtused pidutsevate noorte rõõmuhõisatused sinu otsinguid häiriksid. Otsi oma telefonist midagi, mis on alati su tuju heaks muutnud ja kõnni minema. Kõnni sinna, kus ei ole midagi, kus kõik inimkäte loodud valgus on kadunud ja kus ainsaks valguseks on hõõguv sigaretiots, mis su huulte külge kinni külmunud on. Olgu - täna seda külmumist ei olnud, sest temperatuur oli liiga lähedal nullile, kuid sigaret püsis huultel ikka kui sinna külmunult. Siit ka soovitus: järgmine kord valida soovitavalt natuke külmem õhtu või öö.

Leia koht, mis on sulle mingil kombel eriline. Isegi kui selleks on vaja jalutada mitu kilomeetrit läbi pilklase pimeduse. Ja kui sa sinna kohta jõuad, siis pööra kannapealt ringi ja jaluta tagasi, sest seista üksinda kusagil maanteel ühe koha peal öisel ajal on suhteliselt mõttetu nagu sa sellel hetkel isegi aru saad, külm poeb sisse ja muud sellised hädad.

Aga tagasitee on hoopis erilisem. Lihtsad lühikesed mõtted, sellised kokkuvõtvad ja konkreetsed. Mis siis ikka? Käed taskusse külma eest varju.

Terve tagasitee on sul silme ees see valgustatud kirik, ehitatud palju aastasadu tagasi. Vaatad seda ja mõtled, mis on küll jumalas kui sellises see, mis paneb niivõrd paljusid inimesi temase pimesi uskuma. Lootus? Ja samas tead, et enamus lootuseid sureb sama kiiresti kui need sünnivad ning lootuste elu ei ole kuidagi seotud sellega, mida soovid sa ise. Ikka astub elu vahele ja keerab sulle sellel kõige ootamatul hetkel sellise käki, et ohid veel mitu kuud tagantjärele. Armastus? Armastus jumala vastu? Kuidas sa saad armastada midagi, mida sa ei näe, mida sa ei tunne, mida sa isegi ei taju? Jah - väidetakse, et midagi ja kedagi nagu olnuks ja elanuks millalgi, aga sinu ratsionaalne mõistus ei näe selle tõestuseks mitte ühtegi fakti. See, mida sa näed ja tunned ja tajud, räägib hoopis millestki muust, kui sõnad sellest paksust, ristiga tembeldatud raamatust.

Usk? Usk ainult usu pärast? Ainult usk, sest kui lootus ja armastus on läinud, siis jääb ju alles vaid usk nende võimalikkusesse. Usk, et kogu maailm ei olegi selline hädaorg nagu igapäevaelu meile seda paista laseb. Usk, et see kõikjallasuv vaesus ei olegi igavene, et kusagil on olemas paradiis, mis meid kõiki tervitab ja meid õnnelikuks teeb. Kas see on see, miks usutakse jumalasse?

Sinu jaoks sellest ei piisa; sa tahad enamat, kui lihtsalt laestvõetud sõnu ja paberiltloetud lubadusi paremaks tulevikuks. Sa tahad tunda ja tajuda ja näha, sest alles siis saad sa uskuda, loota ja armastada. Ilma mingi reaalse, käegakatsutava tõendita sa seda lihtsalt ei suuda. Ei suuda end läbi elada vaid lihtsalt sõnadest ja lubadustest. Alles siis, kui sa katsud ja tunned, alles siis võtad sa selle omaks.

Pimeda kirikuaia kivimüüride järgides otsid sa kohta, kust saaks teha foto sellest ilusast kirikust selles ilusas, nii pimedas ja nii üksildases öös. Kõige üksildasemas, mida sa siiani tundnud ja läbi elanud oled. Sa vaatad ja vaatled, et leida õiget nurka, ent ometi kasvab su südames juba teadmine, et selles õhtus on vaid üks koht, kust sa saaksid teha selle õige foto. Koht, kus kirikut ei varjuta liiga palju puud; kus taustal olevad kortermajad enam ei paista; kus ei ole ees isegi kellegi igavest kadumist tähistavaid riste.

Sel hetkel, kui sa teed selle pildi, kui sa vajutad oma telefoni ekraanile, et jäädvustuks see moment sellest kõige õigemast kohast kõige vääramal võimalikul hetkel, sellel hetkel sa leiad oma jumala. Kõige vääramal hetkel selle pärast, et sa oled selles kohas üksinda, alati, igaveseks - ja ometi vaid selleks lühikeseks hetkeks. Ja ainult see, et sa leidsid sel hetkel oma jumala, ainult see laseb sul uuesti pea tõsta ja hoopis tugevamana edasi minna.

Sa leidsid jumala. Selle ainsa, kes on suuteline andestama sulle kõik su vead; selle ainsa, kelle poole sa võid alati iga oma murega pöörduda; selle ainsa, kelle poole sa võid alati palvetada teades, et ta kuuleb sind alati. Selle ainsa jumala, kellesse sa võid alati uskuda, kindel olla ja kellele loota; selle, kes sind alati, hoolimata kõigist raskustest ja ebaõnnest su elu, sind ikkagi tingimusteta armastab.

Sa leidsid oma jumala. Sa leidsid enda.

Sa ise oledki enda jumal.

See ainus ja õige.

Kas lubada või mitte?; Limp Bizkit - "Rollin'" (2000)

Tõmmake allpool olev klipp käima, siis tuleb sealt ka edasise teksti tekkimise meeleolu välja. Mitte sõnadest, aga just muusikast.

Niisiis...

Kujutage nüüd endale ette, et lähete ülikooli pabereid sisse viima, kõik enda arvates vajalikud paberid ja avaldused ja muu nänn näpus. Mida veel on vaja peale juhusliku naeratuse, onju?

Ja kui olete oma keskkooli või gümnaasiumi lõputunnistuse koos kõige muuga lauale asetanud, vaatab paberite vastuvõtja teid arusaamatul pilgul ja küsib:

"Aga kus on teie esimese klassi tunnistus?"

Mmmm.... Ahhh?... Oot, et mida?! Et mille pärast on vaja tuua siia mingi algastme läbimise tunnistus, kui mul on reaalselt olemas ja ette näidata viimase, hoopis kõrgema taseme lõpetamise tunnistus?

Tundub ju ebaloogiline, eks? Noh - lohutada võib end sellega, et ülikooli astudes midagi sellist ette vast ei tule.

Küll aga seisab minul homme hommikul ees väike väitlus teemal, miks on mul vaja libedasõidu tegemiseks lisaks oma esmastele lubadele ka tunnistus autokooli läbimise kohta.

Kuna minu jaoks oli loogiline, et kui ma olen oma load kätte saanud PEALE autokooli ja selle läbimist tõendanud tunnistuse esitamist, siis ei pidanud ma eriti vajalikuks ka selle tunnistuse alalhoidmist. Seda enam, et ARK nagunii skänneeris selle enda andmebaasi ja maailma esirinnas rühkiva e-riigina peaks see loogiliselt võttes ka kättesaadav olema.

Aga on vaja. Miks??? Selgitage mulle selle loogika mõistlikkust. Ja selgitage, miks keegi pole mulle kunagi öelnud, et ma pean mingit tunnistust, mis enda ülesande täitnuna enda eksistentsi põhjuse ammendab, endaga veel aastaid kaasas kandma.

Kui sa lõpetad ülikooli, ei ole sul ju tervis enam esitada paberit selle kohta, et oled kunagi ka gümnaasiumi või põhikooli või esimese klassi läbinud.

Ja üldse... Ma küll kord juba avaldasin mõtteid selle nn lõppkoolituse kohta, aga ikkagi - kahel talvel läbitud kilomeetrid libedal oleks igal juhul kinnistanud minu sõiduvõtted ja kui need juhtuksid olema valed, siis nende ümberkasvatamine praegu oleks tunduvalt keerulisem, kui seda oleks teha õigesti kohe esimese astme koolitust läbides.

Eks ma olen natuke närvis ka selle raha väljakäimise pärast. Mitte, et tegemist oleks ühe inimese jaoks suure summaga, ent siiski tuleb kõigist nn lõppastme koolituse läbijaist piisavalt suur summa, mida juba mingite  kogemustega juhtidelt tahetakse kätte saada.

Aga kui sellestki rahast jääb väheks?

Ehk teeksime järgmisena kõigile kohustuslikuks rallikoolituse ja koolituse, kuidas käituda ekstreemolukordades suurtel kiirustel?

Kusjuures mõlemad on reaalses liikluses vähemalt samaväärselt, kui mitte isegi vajalikumad oskused, sest enamus traagilisi avariisid juhtubki ekstreemsetes olukordades suurtel kiirustel, kus sul on võib-olla vaid murdosa sekundist, et võtta vastu see ainus ja kõige õigem otsus, et fataalsest õnnetusest pääseda. Selline koolitus oleks tunduvalt vajalikum, kui mingil vaiksel kiirusel libedal siristamine, mida enamik juhte nagunii juba instinktiivselt teeb.

Ja kuidas jääks veel eraldi kruusatee koolitusega? Meil on veel kruusateid, millel sõites käitub auto hoopis teisiti kui asfaldil. Ja kui kruusatee on veel "treppis"? Jälle eraldi koolitus?

Mõelge ise neile aegadele, kui te oma autokooli läbisite ja eksamit tegite! Kogu selle aja vältel ei olnud ju ühtegi sellist sõitu, mis vastaks sellele, kuidas reaalselt sõidetakse.

Ja kuhu edasi? Kui sa oled oma koolitused ja libedad läbinud esisillaga autol, siis tegelikult oled sa omadega üsna metsas, kui peaksid tagaveolise autoga jääle või natuke kiirema sõidu puhul kruusale sattuma. Jälle käitub auto hoopis erinevalt sellest, mida sulle koolitati ja õpetati.

Ja siis peaks olema eraldi olema ka automaatkastiga sõidueksam... Miks? Sest mina oleks mõned aastad tagasi äärepealt teelt välja sõitnud, kui kruusasel "treppis" teel otsustas "tark" automaatkast keset kurvi suht normaalsel kiirusel käigu üles vahetada ja auto sellega juhitavuse kaotas. Hea veel, et juhtus üsna lauge kurv olema, et autol oli aega ja ruumi natuke külglibisemist nautida.

Seega - võimalusi raha küsimiseks on veel palju.

Miks aga küsida tõendit autokooli läbimise kohta, kui mul juba riiklikud eksamid sooritatud, sellest ma külle ei suuda aru saada.

Topistamine? Topistumine? Lihtsalt toppidest...; Real McCoy - Platinum & Gold Collection (2003)

Tänane hommik ei olnud eriti hea. Ärgates äratuskella peale juba kell seitse, sest nõme internetioperaator otsustas hilisõhtul nii ära kammida, et mu telefon enam netti ei pääsenud, ja mina tundsin, et mul on vaja hommikul kindlasti Skype'i kasutada. Panin siis äratuse, et saaksin arvuti sisse lülitada ja jõin siin omaette kohvi mõeldes sellele, kui hea on tegelikult teadmine, et kõik mu sisetunded ei olegi alati täpsed. Jah, tegelikult ka - ma tundsin kergendust, sest teades oma sisetundeid kõige paremini, poleks kõigi nende täppiminekul ma elanud vanemaks kui seitsme aastaseks. Seega ON hea, et see intuitsioon ka vahepeal eksib.

Igatahes tõi see lollakast intuitsioonist planeeritud päev sellega pettumuse ja plaanide sassimineku, mille otsustasin lihtsalt enda jaoks ära kasutada. Möllasin natuke Corelis, vihastusin Coreli peale, möllasin Illustratoris, vihastusin ka selle peale, ent hoolimata vihastumisest sain lõpuks ka soovitud asjad valmis. Ja lisaks vajalikule ka selle uue pealdise siia blogisse. Seda oli ka tegelikult tarvis, kuna mõned päevad tagasi muutsin oma blogi natukene laiemaks ning iidne bänner jäi liiga kitsaks.

Aga nende kõikide tegevuste taustale sai mõeldud veel eilse multika (millest kirjutasin ka siin) taustal oma teemaparkidest. Et mida mu ehitustööd mulle siis tegelikult andnud on? Mida on andnud enda disainitud teemapargid ja mida on andnud mulle elu ise ilma minupoolsete pingutusteta? Ja millised on need hetked mu seni elatud elus, mis mulle siiani kõige eredamalt meeles on?

Võiks ju arvata, et see kõige-kõige moment on Oskari sünd, selle sünni juures olek ja need kümme-viisteist minutit, mil Oskar mõne minuti vanusena minu rinnale pandi, kuni värske ema eest hoolt kanti. Jah - need minutid on kindlasti ühed kõige tugevamate emotsioonidega minutid minu elus. Tunda oma palja rinna vastas oma esimest last, nii noort elu, tegemas oma esimesi liigutusi, millest üks kõige esimesi oli alateadlik haaramine mu paitavast sõrmest - see ON võimas!

Aga siiski ei ole ma täiesti veendunud, et just see moment on see kõige eredam. Anna andeks, Oskar, aga kui sa suuremaks saad, siis ma räägin sulle, miks ma praegu selles kahtlen. Siis, kui sa suuremaks saad ja mu sõnadest juba ka aru saama hakkad, siis räägin ma sulle muinasjuttu ja ma arvan, et läbi selle muinasjutu saad sa aru ka mind praegu painavatest kahtlustest. Ja siis kui sa veel suuremaks saad, siis räägin ma sulle kogu loo ja siis mõistad sa mind tõenäoliselt veelgi paremini.

Aga mis on mu elus veel olnud sellist, mida mäletaksin ka juhul, kui Alzheimer peaks mu mälestused viima?

Meenutasin täna Facebookis korda, kui sain ise lennukit juhtida, reaalseid pöördeid reaalse kuuekümnetonnise lennukiga, mille pardal oli üle saja viiekümne reisija ja seda kõike pea 12 kilomeetri kõrgusel Rumeenia kohal. Jah - see on asi, mida jään heldinud naeratuse ja vasikavaimustusega meenutama oma elupäevade lõpuni. (Keda huvitab täpsem info, siis septembris 2009. aastal kirjutasin sellest ka siin blogis.)

Samas toovad mu näole samasuguse totaka naeratuse ka kaks läbielatud avariid. Jah - kaudselt põhjustasin ma need avariid ise, pöörates auto ise kraavi vältimaks hoopis hullemat alternatiivi põrgata kokku valel trajektooril vastu tulnud autoga. Siiski ajab mind siiani naeratama tõsiasi, et tulin mõlemast suurel kiirusel teelt väljasõidul - esimesel korral kiirus 140 ja teisel 90 km/h - õnnetusest välja kriimustusteta. Olgu - ausus eelkõike! - esimesel korral, kui auto mitmeid kordi üle katuse rullus, siis esimese ringi ajal marrastasin oma kiilaka pealae vastu salongi laepolstrit, ja teisel korral, kui auto 90-se kiirusega juhiuksega vastu terasposti sööstis, siis marrastasin vasaku käe küünarnuki vastu uksepolstrit. NB! Et keegi ei arvaks, et ma naeratan seepärast, et ma avarii tegin. Ei - ma naeratan siiani seepärast, et mul oli nii kuradima palju õnne, et neist mahakandmisele määratud autodest ise välja astusin (teisel juhul roomasin, sest auto oli katuse peal kraavis). Just õnne olemasolu ning nende meeletult aeglustunud sekundite mäletamine ja meenutamine paneb mind naeratama ja olema tänulik, et ma üldse elus olen.

Vahemärkusena nii palju, et tõenäoliselt tunnevad samasugust tänulikkust ka need lennukisolijad tollest minu katselennust, kui nad mu blogiga tutvudes teada saavad, et mina neid vahepeal sõidutasin/lennutasin. Lõpp hea, kõik hea!

Kauaks jäävad meelde ka 1998. aastal tehtud teod ja seiklused, millest üsikuid eriti helgeid välja tuua on raske. Kogu see aeg oli täis momente, kus suure raha olemasolu võimaldas minna üle tavakäitumise piiride ja teha asju, mida kogu aeg teha tahaks, aga milleks kogu aeg võimalusi ei ole. See ei tähenda alati isegi raha kulutamist, aga vabadust valida hoopis enamate lahenduste vahel, kui seda pakub argipäev.

Väikese näitena sellest valikute vabadusest võib tuua juhtumi, kuidas sa näed, et sinu kodumaal astub baari juurde grupp ülbe olekuga välismaalasi (ok - soomlasi!), esitavad üleolevalt oma tellimuse ja et näidata kõigile kohalikele kätte nende kohta, võtab maksja taskust poole sentimeetri paksuse 25-krooniste paki, lööb selle vastu kätt lehvikuks ja viskab siis küsitud raha lauale teatega, et nelja krooni pole tagasi vaja.

Tavaolukorras ma krigistaks hambaid või nähvaks midagi teravat, ent sellel hetkel oli mul vabadus ja võimalus valida. Ja mis muutis kogu situatsiooni veel lahedamaks, oli tõsiasi, et kõik soomlased olid ülikondades ja mina räpi-stiilis lohvakates riietes ja pearätiga nö kaltsakas. Ma esitasin tellimuse kallimatele asjadele samas järjekorras, võtsin sama ülbe liigutusega tagataskust mitme sentimeetri paksuse pataka viiesajaseid rahatähti ja lõin selle lehvikuks. Jälle - efekti rikkus natuke, kuid kogu olukorda muutis koomilisemaks tõsiasi, et nii suure pataka lehvikuks saamine nõudis mitut lööki! Ja sama ülbel häälel vastasin baarmanile, et laualevisatud rahast pole seda kuutesadat krooni tagasi vaja.

Vabadusega teha just selline valik teenisin ma baarisolijatelt ära oma elu väärtuslikeima aplausi, kui ma kilekotti näppu haarates sigareti suhu torkasin ja ükskõikse näoga minema jalutasin.

(Väike lisainfo: järgmisel päeval andis baarman mulle viissada krooni tagasi, sest ta sai sama hästi kui kõik teised aru, mida ja miks ma tegin.)

Ja kuigi raha olemasolu andis sellele hetkele viimase tõuke, ei ole raha siiski kõige olulisem. Selliste hetkede tekkimiseks on vaja olla õigel ajal õiges kohas õigete inimeste ja õigete võimaluste ja vahenditega. Ja selleks on tarvis kõvasti õnne, et neil hetkil kohal olla ja teha just selline otsus, mille järgi tegutsemine selle hetke unustamatuks muudaks.

Et raha ei ole meeldejäävate momentide kujunemisel oluline või määrav, selleks saan tuua näite kohe pool aastat hilisemast ajast, kui olin juba rahatult mööda Euroopat hääletamas.

Ühel külmal sügisööl ei leidnud ma Unfaris Siofokis öömaja ning otsustasin öö veeta Balatoni järve kaldal raamatut lugedes. (Jah - isegi siis kui ma sente lugesin, ei olnud mul kahju kulutada raha uute raamatute ostmiseks.) Istusin ühel pingil kõnnitee ääres valguslaterna all ja mingil hetkel südaöö paiku tõstsin korraks silmad.

Minust vaevu kümne meetri kaugusel järvepinnal ujus terve valgete luikede perekond, keset järve möödus parajasti üks tuledes jaht ning mööda vastaskalda mäekülge ronisid linnade või külade tuled ning kõige selle kohal säras kena kuu.

Tollel hetkel oli see niivõrd ilus vaatepilt, et mul kukkus raamat käest ja ma unustasin oma hetke tegeliku viletsuse, suutes mõelda vaid sellele, kui kuradima õnnelik ma olen, et ma just praegu, just sellel hetkel just siin olen ja et mul on võimalust just seda konkreetset hetke näha ja vaadata.

Minut hiljem oli see kompositsioon kadunud, jaht oli liikunud ja luiged ujunud, kuid sellel hetkel, kui ma oma silmad tõstsin, oli kõik täiesti ideaalses asetuses. Selle ideaalse momendi märkamine ja tunnetamine ja kohalolu andsid korraks selle õnnetunde, mis mul tänase päevani meeles on kui üks mu elu suurhetki.

Loomulikult ei ole eelloetletud hetked need ainsad; mu elus on neid kordi veel palju olnud, kus olen tänu õnnele sattunud õigel ajal õigesse kohta, kas siis üksi või koos õigete inimestega - ja ma olen selle eest oma õnnele tänulik.

Sellised hetked ongi need, mida mäletades mäletad sa vanaduses ka oma elatud elu; mäletad, et sa oled elanud ja olnud õnnelik.

Ning hoolimata kõigest sellest ebaausalt suurest ebaõnnest, mis mind mu elus tabanud on, on mu õnn ja mälestused neist erilistest hetkedest just need, miks isegi praegu ma mäletan oma elu kui õnnelikku ja miks mul on veel jõudu, et eesootavast ebaõnnest läbi võidelda.

Ma lihtsalt tean, et mu ellu satub veel palju selliseid erilisi hetki. Mul on lihtsalt nii palju õnne!

Õpime lendama?; Gary Jules - "Mad World" (2001)

Kindlasti on paljud seda allolevat videot juba näinud, sama kindlasti on paljud (siiski tõenäoliselt natuke vähem) hakkanud mõtlema selle lühikese animatsiooni sõnumi üle. Ja kindlasti on jõutud ka minuga samadele järeldustele.

Aga ma ei tea seda; ma ei ole lugenud ega näinud neid arvamusi. Alles pool tundi tagasi avastasin ma enda jaoks selle nii laheda, kurva ja omal kombel ka õpetliku multika. Seepärast kirjutan ma sellest ka siin.

Väike kiivipoiss (või -tüdruk - kes seda nii täpselt enam öelda oskab) on valmis ehitanud... Ei, ta ei ole enam väike, sest arvestades ehituse suurust, siis peab ta olema ikka päris suur juba. Igatahes - see nunnu kiivi on endale valmis ehitanud teemapargi, et täita oma elu suurim unistus. Unistus, et kuigi ta teab, et ta ei suuda kunagi lennata, tahab ta siiski tunda, et ta lendab. Vähemalt nii nägin mina seda animatsiooni.

Ja tänu sellele lisasin oma päeva ka päris mitmeid sisukaid minuteid. Sisukaid just seepärast, et see pani mõtlema asjadele, millest võib-olla tavalises argipäevas ei mõtle või kui, siis mitte nendest vaatenurkadest asju kaaludes.

Ma ei ole budist, ent nii mõnigi kord olen ma tsiteerinud üht oma lemmikväljendit budismist: ära püüa muuta maailma enda järgi, püüa muutuda ise maailma järgi. Ma ei ole budist, sest ma ei ole kunagi olnud suuteline budismi tarkuste järgi elama. On olnud ja on praegugi hetki, mil ma suudan seda, ent minu ego on budismi (tegelikult ka iga teise religiooni) vastuvõtmiseks liiga suur.

Ja nõnda olen minagi püüdnud muuta ennast ümbritsevat maailma vaid selleks, et see minu soovide, plaanide ja unistustega sobivamaks muutuks. Olen minagi selle kiivi kombel elu raskusjõudu trotsinud ning ehitanud isiklikke teemaparke, mille ainsaks reaalseks eesmärgiks on panna ennast kasvõi korraks unustama, et tegelik maailm ei ole selline, et tegelikus maailmas on minu unistused ja soovid täiesti ebatõenäolised.

Kuid jah - nagu see kiivigi, olen ka mina oma pargid valmis saanud ja end üle kaljuserva heitnud, tundes küll vaba langemist, et täites samas ka oma unistuse - mitte otseselt lennata, aga tunda nagu ma lendaks.

Hea, et animatsioonis on see verine "mats ja maaühendus!" moment varjatud ilusate valgete pilvedega; hea, et on alles lootus, et ehk siiski suutsid need miniatuursed tiivakesed tolle vapra unistaja ka tegelikult õhku tõsta - hea, et jäi lootus. Sest kui lootust ei oleks, poleks ka midagi muud. Poleks midagi, poleks kedagi, kes oma unistuste nimel oleks nõus võtma neid meeleheitlikke riske, et teadaoleva piire tegelikult meie kõigi jaoks laiendada.

Jah - see "mats ja maaühendus!" tuleb. Enamusel kordadel, tuhandetest kordadest tuhandetel kordadel, kuid isegi see teadmine ei muuda midagi, sest on üks põhjus, miks seda kõike teha ja läbi elada.

Sest see on seda väärt.

Kuigi mõistus oma tavalises ratsionaalsuses taob sulle pidevalt kuklasse, et sa lõpetad selle vaba langemise pudruna kusagil kivirüngastel, ei kaalu see teadmine üles tunnet, kui sa oled täiesti, lõplikult-lõputult õnnelik, olles täitnud oma unistuse. Jah - selle multika taustal võib piltlikult ju öelda, et kõige elusamana, elavamana tunned sa end just hetk enne surma. Aga siiski - pigem tunda end kord elus elusana, kui elada terve elu soovides, et sa oleksid elus.

Minu teemapargid on mindki mitmeid kordi pudrustanud. Noh - ma ei ole küll nii drastilisi hüppeid teinud, kui see väike ja õnnelik linnuke, ja mul on alati olnud võimalus enda pudru kokku riisuda, et uuesti midagi ehitama hakata.

Ja tõenäoliselt ehitan ma neid parke ka edaspidi, sest need hetked, kui tunned end õnnelikuna, on tegelikult seda kõike väärt. Ja ma ei saa kunagi kindel olla, et see järgmine vaba langemine pole just see, mille jooksul mu miniatuursed inglitiivakesed mind lõpuks enne kivideni jõudmist ka reaalselt kandma hakkavad ning ma suudan seda elusolemistunnet tunda edaspidi juba ilma nende teemaparkideta.

Alternatiiv oleks leppida teadmisega, et ma ei lenda kunagi, et ma pean leppima tõsiasjaga, et jään oma elu lõpuni maa külge aheldatuks, ja ma peaksin õppima võimalikult hästi kõndima.

*

Tõenäoliselt oleks kõige õigem viis nende kahe kombinatsioon, aga seda kombineerimist ma veel õpin.

Öine üksindus; Kenny Rodgers - "The Gambler" (1978)

Olin juba teki alla pugemas, kui meenus tõsiasi, et saabuval nädalavahetusel pean minema mingit talvesõitu tegema, et saada kätte oma tõelised juhiload.

Jah - alles ta oli, kui teadmine Oskari peatsest tulekust pani mu astuma sammu, milleks varem erilist mõtet polnud näinud. Tegin omale load ja oktoobrist 2011. aastal sain ma ametlikult sõita ilma, et politsei oleks mind juhuslikult peatades kulmu kortsutanud.

Nüüd sügisel said aga esmased load läbi, aga kahjuks olin sel ajal Inglismaal just oma hädade keskpunktis ja tagasitulek vaid lubade pärast olnuks olnuks mõttetu. Teadnuks ma muidugi kõiki sel ajal käärivaid probleeme, võib-olla oleks ma selle tee vajadusel leidnud, aga noh - see selleks. Igatahes load mul aegusid ning jäid ootama paremat aega.

Eestisse tulles sai ka sellele mõelda, ent enim meeldis mulle isa kommentaar asjale: "Kui selle talvesõidu peab tegema alles kahe aasta pärast, et õigeid lubasid saada, siis kas nad kujutavad ette, et sa pole selle ajaga õppinud libedal sõitma?"

Noh - minu ajal võib selle kahe aasta asemel öelda kümme aastat vist ikka ja mõte, et ma pean veel mingi totaka eksami tegema (ja selle eest ka raha maksma), on suhteliselt arusaamatu. Aga olgu - läheme siis ja sõidame - sõita mulle ju üldiselt meeldib!

Kenny Rodgeri "The Gambler" on tõenäoliselt viimane album mu väga varasest lapsepõlvest, mida ma siia blogikirjutamise taustale kuulan. Ja nimilugu on nii cool - meeldis siis, kui olin põlvepikku mehike ja meedib enamgi veel praegu, kui ma kõigest aru saan.

Siiski lisan siia ühe teise loo klipi Kenny Rodgersilt:

Kuna ma oma isa juba mainisin, siis tegemist looga, mis mu lapsepõlves just isale tollel plaadilt, mis meil oli, kõige rohkem meeldis. Mitte, et ta oleks seda mõistnud, millest lugu rääkis - tollal oli keeleõpe ju valdavalt vene ja saksa keelele suunatud. Siiski tegu armsa looga, millel on selline kummitava hakkav rütm ja refrään. Pluss loomulikult fakt, et Kenny Rodgers on nii neetult hea laulja.

Ja kuigi Lucille on hea, kummitavad endal siiski rohkem The Gambleri sõnad:

Now every gambler knows that the secret to survivin'

Is knowin' what to throw away and knowing what to keep.

'Cause every hand's a winner and every hand's a loser,

And the best that you can hope for is to die in your sleep

Enesehävitusrežiim; Music Instructror - "Electro City" (1998)

Mis siis toimub? Music Instructori plaat mängima, et taustaks oleks midagi elavamat, kui kirjutamisele eelnenud meeleolu. Selleks, et alustada algusest, peab minema ajas päris pikalt tagasi.

Ja veel - proovin esimest korda kirjutada ka enda pärisnime all. W. Hocares on niig kaua juba omale seda kirjutamisau kogunud, et nüüd võiks ka natuke enda peale mõelda. Eks siis pärast näe, mil moel mu nimi sääl postituse all välja paistab.

Tegelikult mulle meeldiks inglise keelne väljend self-destruct mode pealkirja, ent kuna W. Hocares on mingid reeglid siiski paika pannud, siis rikkuma neid kohe alguses ma kindlasti ei hakka.

Aga algusest...

Enesehävitusrežiimi kui sellise peale hakkasin ma mõtlema täna peale üht üsna ootamatut vestlust, mille käigus avastasin, et olen enese teadmata selle režiimi jälle sisse lülitanud.

Mu elus on neid hetki varemgi olnud, kui kogu mu mitteteadlik tegevus on olnud suunatud enese ja oma ego otsesele hävitamisele. Muidugi ei teadvustanud neid ajajärke kui enesehävituslikke, pigem tundus mulle siis, et kogu maailma õnn oli minu vastu pöördunud. Hoolimata kõigest, mida ma teadlikult tegin, kõik oli kui peaga vastu seina jooksmine ning ma ei suutnud näha ise neid vigu, mida ma oma igapäevases elus tegin. Ma ei osanud neid lihtsalt vaadata.

Igatahes said kõik režiimilangemised algused väikestest või suurtest isikliku elu kriisidest ning varjatud režiimil tegutsemine ei toonud mind kriisidest välja, vaid paiskas tavaliselt veelgi suuremasse hädaorgu. Täna ma hakkasingi mõtlema, et kui ma tollal ei teadvustanud seda enesehävituslikku käitumist, siis kuidas ma olin üldse suuteline neist perioodidest väljuma.

Kindlasti olid neil hetkil väga suureks abiks lähedalseisvad inimesed, aga mida aeg edasi, mida rohkem neid režiimilülitusi mu elus toimus, seda vähemaks jäi ka abistavaid inimesi. Hävitavalt mõjus mu käitumine ka kõigile minu suhetele. Kes pidas minu läheduses vastu vähem, kes kauem, aga ajapikku eemaldud valdav enamus kunagisest suurest tutvusringkonnast.

Loomulikult oli mul toona kergem arvata, et need olid sõbrad, kes midagi valesti tegid, mina olin vaid õnnetu, kes vajas tuge, aga seda tuge leidmata sai nn sõpradele "selga lennata" ning nii need suhted kadusidki. Alges kaugemad, siis juba lähedasemad ja kõige-kõige inimesed. Olgugi, et umbes pooltest juhtudest oli suhete ametlikuks lõpuks just  sõprade sigatsev käitumine, siis ajendiks nende käitumisele oli ikkagi minupoolne pikem ja põhjalikum sigadus. Seega - enamusele teist on andestatud, sest tegelikult ei olnud mul ühtegi reaalset põhjust, miks üldse vihaseks saada!

Raha on nende kriiside ajal alati olnud kriiside keskmeks või sellele keskmele väga, väga lähedal. Või oleks ehk täpsem öelda - raha puudus, mis omakorda suurendas kriiside mõju elule ja minule üldiselt. Viimaste suurte kriiside aegu ma kirjutasin vist isegi siia blogisse, et minust oleks ammu alkohoolik saanud, kui mul oleks tollal piisavalt raha alkoholi jaokss olnud.

Nüüd aga - jälle targema ja kogenenumana - tagasi vaadates võin üsna julgelt väita, et põhjus polnud rahas. Mul lihtsalt ei ole annet alkoholismiks. Kui olen kaks-kolm päevast järjest midagi joonud (isegi mitte suures koguses), siis tuleb mul lihtsalt kopp ette sellest pidevast suminast ja ma ei taha jälle väga pikalt midagi kangemat näha.

Jah - kõigi kriiside puhul olen ma end lohutanud veini, õlle või viinaga. Mida aeg edasi, seda kangemaks muutus ja joogivalik. Joomise eesmärgiks ei olnud aga kunagi kummuli kukkumine - kummuli olen ma alkoholi pärast kukkunud siis, kui kõik on hästi ja oma kukkumistega olen ma sellisel kombel alustanud vähemalt kaks uut kriisi.

Seega oon kriiside ajal alkoholi tarvitamise põhjuseks olnud pigem soov kangema materjalidega oma kangeid emotsioone tuimestada. Ilma tuimestustuseta on mu emotsioonid nii vägevad vennad, et võivad vabalt kaks-kolm-neli uut self-destruct'i käima tõmmata. Ja seda nii endal kui ümbritsevatel.

Seega vähemalt ühe positiivse teadmise on need enesehävituskuurid mulle andnud - joodikut minust ei saa :)

Küll pean hakkama saama aga kõigi teiste võimalike probleemidega.

Tulles tagasi kriisist väljaaitajate juurde, siis ühte ma mainisin alles paar päeva tagasi siinsamas blogis. Märkisin tookord ära, et oma kõige paremad tekstid olen ma kirjutanud just siis, kui mul on olnud kõige raskemad ajad. Seega on minu blogimissagedus üsna heaks lakmuspaberiks minu elus toimuva kohta.

Jah - kirjutamine on mul alati olnud automaatseks päästevahendiks, kui midagi rööbastelt maha jooksma hakkab. Hakkab - või on juba sajaga seina sisse põrutanud. Siis tulebki see hetk, mil enesehävituslikul eluperioodil püüan ma läbi kirjutamise leida selgust iseendas ja mind ümbritsevas. Võtab see siis vähe või kaua aega - eks see sõltub juba kriisi sügavusest.

Kusjuures hea näide selle sageduse piltlikustamisest on mu võõrkeelne blogi, mida ma kirjutasin Inglismaal olles - This Time In My Bad English. Ma kirjutasin seda suht aktiivselt siis, kui mul olid need kõige raskemad ajad (siis kui mul vahepeal isegi arvutit ei olnud, vaevusid end isegi blogi nimel raamatukokku vedama). Kirjutamine lõppes aga üsna järsult siis, kui olin suutnud omale firma luua ning esimesed projektid parandasid mu elujärku.

Siis ka soovitus neile, kellele mu kirjutamised meeldivad - paluge jumalat, et mul kogu aeg kõik väga halvasti oleks! Nõnda saate rohkem lugeda...

Veel üks abivahend, mis on samuti kirjutamisega seotud, kuid täiesti eraldi asi, see on eneseiroonia. Oskus ja tahe enda vigade üle naerda ja nalja visata on kõige tugevam just neil kõige raskematel perioodidel. Tõsi - enamus ajast on see küll naer läbi pisarate, ent siiski - ma teen seda.

Siit võib kohe esitada ka küsimuse - kas pidev eneseiroonia kasutamine poleks pikas perspektiivis kasulikum ja kas ei suudaks see ära hoida nii mõnegi uue kriisi teket?

Ja - kas sama ei suudaks ka pidev kirjutamine?

Paljud mu probleemid kriisivabadel aegadel saavad alguse aususe puudumisest ja paljud teistsugused probleemid kriiside ajal saavad alguse liigsest aususest. Seda on elu nii hästi näidanud.

Suheldes "otse" on mul vastik komme asju pehmendada, halbadest asjadest mitte rääkida, neid varjata isegi siis, kui selleks otsest vajadust pole. Jah - mõnikord isegi valetada, et enda arust kedagi suuremast pettumusest või valust säästa. Ja kohe, kui ma esimese vale sõna ütlen, ma tean, et teen valesti. Ent ometi lõpetan ma peale teadvustamist ikkagi lause. Ja mõtte...

Kriisi ajal kirjutamine on aga see, mis muudab mu väga avameelseks. Kindlasti on nii mõnigi inimene siin blogis leidnud tekste, millised nad ise iialgi avalikku ruuumi ei riputaks. Ja kindlasti ei meeldi selline avameelsus ka kõikidele mu lähedastele.

Aga see on see, mis mind aitab. Mis aitab mind ka siis, kui ükski teine inimene või tegevus mind enam aidata ei suuda.

Ja võib-olla... Võib-olla on see avalik kirjutamine isegi mingil moel uute sõprade otsimine, sest uue kirjutamislaine põhjustanud kriis on nagunii mõne inimese mu elust jälle vähemaks viinud? Ei tea. On siin tegemist jälle mingi alateadliku mootoriga, mis peaks oma kummalisel kombel tasakaalustama kriisieelset ja -järgset inimeste arvu mu elus??? Hmm... Huvitav teooria, mida peaks mõnikord lähemalt uurima.

Seega minu enesehävitusrežiimid on suured, pikad ja laastavad, ent õnneks olen saanud selgeks ka mõned päästetrikid. Üht neist teen praegugi.

Praegune režiim on aga eriline, sest sain sellele režiimile jälile juba üsna alguses. Loomulikult - suure kahju on see juba korraldanud ja mõned mõttetud liigutused tekitanud, ent suuremate ohvrite tekkimise peaks ma olema nüüd suuteline ära hoidma. Ära hoidma tänu sellele ootamatule, kuid väga õigeaegsele teadvustamisele.

Haa... Valgustus, mis tekkis labidaga teed lumest puhtaks visates. Väga deep!

"Millise valiku?"; "Rounders"

Kuna pokkerihuvilisena olen end Suures Näoraamatus seadnud end ka mitme pokkeriga seonduva lehekülje jälgimisnimekirja, siis täna jäi silma küsimus, milline on lemmikmoment päris heast pokkerifilmist "Rounders". Ja ilma ühegi kõhklusta meenus mulle allpool lisatud vestlus. Praegu, mitmendat korda asja üle pead murdes võin väita, et tõenäoliselt ei olegi ühtegi teist filmi või sarja, millest mul nii selge lemmiklõik oleks.

Lisaks tõsiasjale, et filmis mängib posu kõrgetasemelisi näitlejaid, paneb see mõtlema ka pokkerist väljaspoole jääva peale. Eriti paneb muidugi aga mõtlema see lühike lõiguke, millest Matt Damoni mängitud peaosaline avaldas kahtlust, kas ta peaks pokkeriga jätkama, mispeale Damoni õppejõud ka selle loo rääkis.

Jah - enamuse aja oma teadlikust elust olen ma üsna kaugel fatalismist, sest arvan, et suudan ennast ning oma ümbritsevat piisavalt palju kontrollida, et saatusest üle olla. Mida kaugemale jäävad aga minevikus toimuvad sündmused, mida kaugemalt vaadatuna ma neid analüüsida või põhjendada (või motiveerida, kui kasutada tuttava sõna äsjaõpitud tähendust) püüan, seda rohkem tekib ka fatalistlikke mõtteid.

Mulle küll meeldis omal ajal mõelda, et mul olid valikud, kuid mida rohkem ma toimunud sündmustele mõtlen, seda enam tekib ka küsimus, et millised valikud. Et ma võinuksin keskkooli kümnendast klassist väljaastumise asemel - ja ma välja astusin ma konkreetselt  klassist, kus eesti keele õpetaja mind närvi ajas, ma püsti tõusin ning läbi direktori kabineti ka koolist välja astusin -, et ma selle väljaastumise asemel võinuks teha mingi teise valiku. Vait olla? Mitte närvi minna? Lihtsalt tunnist, mitte koolist ära minna? Aga ei - mina tegin selle tollel hetkel nii lolli valiku. Miks? Sest ma olingi loll ja tuulepäine ja mõtlematu ja mul oli kõigest suhteliselt poogen. Seega ma käitusin täpselt sellisena nagu ma olin, ja kui ma sel hetkel soovisin olla mina ise, siis oligi see tollel hetkel minu isikliku ego jaoks ainuvõimalik valik.

Või kui me otsustasime aasta-poolteist hiljem nn "ärandada" auto ja saada selle eest kriminaalkaristus oma õlgadele? "Ärandada", sest reaalselt oli meil luba autot kasutada, kuid lubamise hetkel umbjoobes omanikul olid sellest väga ähmased mälestused ning mina suutsin selle auto hiljem lisaks muule ka mitu korda üle katuse rullida. Seega saigi "ärandamisest" ka seaduse silmis ärandamine vaid pika rea valikute järel, millest ma tagantjärgi mõeldes ei suudaks ühtegi kuidagi teisiti otsustada. Terves selles reas ei ole ühtegi valikut, mida ma tol ajal saanuks teha teisiti. Mul ei olnud teisi valikuid.

Kahjuks aga ei mõelda kellegi üle otsuseid vastu võttes võimalikele tehtud valikutele - või nende alternatiivide puudumisele.

Ja ei - enne kui kusagilt tuleb vastuväide nagu õigustaksin ma oma praeguse tekstiga ka kõiki kurjategijaid ja nii edasi. siis seda ma ei tee. Seda polnud mul mõtteski.

Lihtsalt see lühike lõik tollest filmist pani mind mõtlema sellele, kui väga on meie valikult tegelikult meie poolt nn valitavad. Kas need üldse ongi?

Praeguses hetkes, täna ma mõtlen, et on täiesti minu vaba otsus, kas ma töötan Tallinnas, Rakveres, Inglismaal või Mehhikos. Aga kas ma olen selles nii kindel ka näiteks kümne-kahekümne aasta pärast; kas siis praegusesse hetke tagasivaadates ma üldse näen ja mõistan neid teisi valikuid???

Võib-olla on selline fatalistlik mõtlemine omane inimestele, kes on oma eluga üldjoontes rahul või oma eluga leppinud - ma ei tea.

Mina tean seda, et olen oma kirju ja seikluseid täis minevikuga leppinud ning mõistnud, et ilma kõigi nende suurte "valesammude" ja "valeotsusteta" ei oleks suure tõenäosusega praegu ka Oskarit, minu väikest naeratavat rõõmurulli. Ja kahetsemata Oskarit (või kõike muud, millega ma oma elus praegu rahul olen) ei saa ma ju reaalselt kahetseda mitte ühtegi tehtud tegu. Soovides oma elust mingit olulist sündmust kaotada tekitab see soov (juhul, kui see peaks täituma) kohe liblika-efekti, mis muudaks meie olevikku tundmatuseni.

Seega vastaksin Matt Damoni küsimusele samuti, kui vastas tema õppejõud.

Kui mul oleks võimalik otsast alata, kas ma teeksin oma elus teised valikud?

Millised teised?

12 kilomeetrit ; C-Block - "General Population" (1997)

Mõnikord on tunne, et tahaks kogu selle tsivilisatsiooni reeglid pikalt saata, elada vaid nende põhimõtete järgi, mida ise kõige õigemaks pean. Hea on ka tõdeda, et vähemalt enda reeglite ja eetika järgimine ei tooks siia maailma kaasa mingit suuremat kaost.

Mõned aastat tagasi kirjutasin ma lühijutu "Rändaja" ühest jalutuskäigust talvises metsas. Jah, see oli veel tollal, kui mulle meeldis minna pooleks ööks Neeruti metsadesse, teha seal lõket ja lihtsalt olla.

Praegu on kätte jõudnud ajad, kus mõte teha talvises külmas öös ja sügavas lumes pikk jalutuskäik vaid jalutuskäigu enda pärast näib piisavalt idiootsena, et seda isegi mitte kaaluda. Miks peaks tsiviliseeritud inimene midagi sellist tegema?

Möödunud õhtul sain aga ootamatu küllakutse sugulaselt ning tagasitulekule mõeldes jäi pinnale kaks varianti: kas suruda üle pika aja toimuv kohtumine lühikeseks ja kiirustada viimase bussiga tagasi või nautida kohtumist ning korraldada järjekordne jalutuskäik.

Ja miskipärast muutis mu tollel hetkel olematu tuju (ei hea ega halb, aga lihtsalt olematu) tiba paremaks justnimelt see lihtsus, millega ma võtsin vastu otsuse teha üks talveöine jalutuskäik teades, et mu trajektoorile jääb ka kahe kilomeetri jagu põldu ja metsa, mõned päevad tagasi oli kuhjas lund juurde tulnud ning eilne hetkeline sula oli tõenäoliselt tekitanud paksule lumele ka kõva kooriku. Meeldis see lihtsus võtta vastu otsus, milliseid ma nii tihti tavatsesin teha siis, kui olin veel 18-19 aastane. Meeldis see taasavastatud usaldus endasse.

Mida ma sel hetkel veel ei teadnud, oli see, et pool kilomeetrit lumevälja tuleb läbida üle ülesküntud põllu, et palju varemalt teatud teid olid muudetud erateedeks ning inimestel pole enam kombeks hundisuuruseid koeri oma maamajade juures kettidega kinnitada. Kõik see tõi omakorda kaasa tõsiasja, et pidin mõned korrad planeeritud teekonda pikendama kõrvalepõigetega uuetele põldudele ja uutesse võsadesse. Kes see ikka koertega öösel kakelda viitsib?

C-Blocki album taskus olevas telefonis mängimas, möödusid kilomeetrid tegelikult üsna mõnusa kergusega. C-Block just seepärast, et fännasin gruppi ajal 18-19 aastasena, siis, kui sellised otsused ja rännakud olid osake mu igapäevast. Nüüd - 18 aastat hiljem kõlas kõik endiselt nauditavalt.

Taskusse olin enne minekut ostnud suure šokolaadi ja toosi tikke. Isegi see pisiasi rõõmustas mind sel pilklasel ööl, sest peaaegu võimatu eksimise korral suutnuksin ma lõkke teha ja hommikuni rõõmsalt metsas chillida. Ma küll olin kindel, et ma ei eksi (oli tegemist ju lapsepõlves risti-põiki läbitud territooriumiga), ent see automaatne ettevalmistus hullemaiks stsenaariumiteks - sisseharjutatud pioneeripäevist - lisas enesekindlust.

Ja kui ma 12 kilomeetri järel Kadrinasse astusin, algas taskus lugu "My Life". Mitte, et see lugu oleks seotud mu praeguse eluga (ausalt - ma isegi ei tea, millest see räägib), kuid just see pealkiri ja rütm oli see, mis tollele külmale jalutuskäigule ilusa punkti pani.

Hmm - tegelikult oli parim punkt see, et astusin tuppa 23.56 ja sugulase juurest lahkudes ütlesin, et pean nüüd liikuma hakkama, et enne südaööd koju jõuda.

Vot nii! Jõudsingi...

... sest riidetult on siiski kaunim naine ; Pupo - Lo Devo Solo A Te (1981)

Ah!

Toredaim on elamine maine

ja vägev vere surematu püüd!

Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!

Ma iial polnud kaaluv ega kaine.

Ju jalgel maas kui kähar vahulaine

mu kleidi valkjasroheline siid

ja kahisedes langevad kõik rüüd,

sest riidetult on siiski kaunim naine.

See osa Marie Under luuletusest (sonetist, kui täpsem olla) oli mu silme ees päris suure osa mu lapsepõlvest. Tõenäoliselt ka sellel ajal, kui praegu kõrvaklappides ümiseva Pupo isa plaadikuhjast leidsin ja see album mulle meeldima hakkas. Mu emal oli komme igasugu asju välja lõigata ja sobivatesse kohtadesse üles riputada. Katkend sonetist oli vist mingist kalendrist või ajakirjast ning trükitud oli see alasti naise figuurile. Ilus foto oli, ei midagi paljastavat; tegelikult oli isegi naise figuur vaid aimatav sel tumedal fotol.

Päris mitu-mitu aastat nägin seda igapäevast ning tänu lugemisoskusele sai neid ridu ikka ja ikka üle korrutatud.

Nüüd, ümmarguselt kolmkümmend aastat hiljem on need sõnad mul siiani meeles ja üsna tihti olen ma mõelnud, kas mitte just see lapsepõlvemälestus pole olnud ajendiks, miks mulle naised nii väga meeldivad. Ei - mitte selleks, et nendega esimesel võimalusel voodisse söösta  - aga just oma ilu pärast; miks mulle meeldib neid teinekord vaikides vaadata ja imetleda; miks mulle meeldib naiste lähedal olla; võib-olla just seepärast õppisingi ära ka just naiste joonistamise.

Oluline täpsustus: mulle ei meeldi väga paljastavad pildid, need tunduvad mu kunstnikuhinge (hahaa!) jaoks liiga odavad. Meeldib see habras tasakaal alastuse ja varjatuse vahel; võib-olla see "praegu vaata, aga ära näpi"-suhtumine.

See pilt, mis on hetkel mu desktopil, on heaks näiteks sellest tasakaalust. Lihtsalt ilus vaadata.

Miks ma aga täna sellest kirjutan? Ennist väljas käies mõtlesin pildistamisele ja tõenäoliseks üks, mida mulle tõesti teha meeldiks, oleks selliste, just ilusate fotode tegemine. Lisaks sellele, et mul on natuke silma, on mul midagi tähtsamatki - austus ja meeldivus naise kui pildistatava vastu. Kõige paremad fotod, mis ma seni olen teinud, ongi tulnud nii head ju vaid tänu sellele, et mulle on nii väga meeldinud see, mida või keda ma pildistan, ja just see meeldivus annab selle õige tunde, õige ajastuse, millal täpselt on vaja nupule vajutada. Ja üle 90 % tõsiselt headest fotodest olen teinud filmikaameraga, mis omakorda võttis ära võimaluse lõputult klõpsida ja hiljem sadade piltide seas tuhnides loota, et ehk tuli mõni pilt hästi välja.

Loodan, et mu ellu tuleb veel aeg, kus ma saan võtta oma kaamera (mille objektiiv on praegu liiva täis :( ) ja teha pilte, mida oleks ka kaua aega hiljem hea vaadata. Ja mis võib-olla inspireeriksid ka Oskarit samamoodi, kui mind inspireeris see Underi luuletuseda foto kaua, kaua aega tagasi...

Tõsi ta ju on - riidetult on siiski kaunim naine...

18. juuli ja armastuse hävitavast jõust ; Iggy Pop ja "Pumping For Jill"

Miks just see lugu, ma ei tea, aga viimase 12 tunni jooksul olen kuulanud seda vähemalt 50 korda. Midagi on selles sellist, mis läheb kokku minu praeguse meeleoluga, millest ma ise absoluutselt aru ei saa. Aga ma kuulan seda ka praegu. See meeldib mulle.

Mõned päevad tagasi postitasin, ei, jagasin ma oma Facebooki lehel üht Vin Diesel'i videot, milles näitleja tantsib oma arvuti kaamera ees. Tantsib ja poole video peal teeb pöördumise oma fännide poole. Fännide, kelle hulka kuulun ka mina. Ja just see pöördumine ja sõnum oli see, mispärast Vin Diesel mulle üldse meeldib.

Hoolimata kõigest sellest edust, mida ta on saavutanud, ei ole ta unustanud seda, kust ta tulnud on ja mis teda tippu on viinud. Tema väga isiklikud pöördumised näitavad, et hoolimata näitlemisega teenitud miljonitest ei ole ta unustanud, et ilma fännideta ei saadaks teda nii suur edu. Matemaatikahuvilisena pidin muidugi endapoolses kommentaaris ära mainima, et võib ikka võimas tunne olla, kui tervelt üks protsent kogu maailma elanikest on tema Facebooki lehel meeldimisnuppu vajutanud.

Vin Diesel on sündinud 18. juuli 1967. aastal. Mina täpselt kümme aastat hiljem. Kindlasti on ka sellel väikesel tõsiasjal oma osa selles, miks see näitleja mulle meeldib.

Ma mäletan, et nooremana olin ma eriti uhke teadmisest, et 18. juulil on sündinud ka Nelson Mandela. Mitte, et ma tollal teadnuks täpselt tema tegemisi, kuid mulle piisas teadmisest, et ta on tähtis ja mõjukas. Nüüd, olles juba targem, on mul veel suurem au jagada samu numbreid selle suure mehega.

"Kui ma leian endast targemaid inimesi, siis ma palkan nad enda jaoks tööle ning astun ise kõrvale, lastes neil teha seda, milles nad head on." Umbes nii kõlas vastus küsimusele, mis esitati Richard Bransonile ühes juhuslikus intervjuus lennujaamas. Küsimuseks oli, et mis on eduka ärimehe edu saladus. Jah - kuna ma selle lõigu juba siia postitusse kirjutasin, siis ka Richard Branson on sündinud 18. juulil.

Seega on maailmas vähemalt kolm väga tuntud ja omal alal väga edukat inimest, kes on sündinud minuga samal kuupäeval ja keda ma väga austan. Ja kõigis neis jooned, mida ma nii väga tahaksin oma elus järgida.

Ei, ma ei taha saada näitlejaks, kuid mulle meeldib autodega kiiresti sõita ja vahepeal hulluseid teha - ja ma tean, kui tähtis on hoida alal teadmist sellest, kes sa oled, kust sa tuled ning kuidas sa seda saavutanud oled. Ma ei taha saada ka multimiljonäriks, aga mulle meeldib see põhimõte, mis välja öeldi - kui sa palkad kellegi, siis usalda teda ja lase tal teha oma tööd. Ma ei taha saada ka vaimseks liidriks, ent mulle meeldivad põhimõtted vabadusest ja õiglusest. Ja mis veelgi tähtsam - kui oluline on välja öelda oma arvamust ilma, et sa kardaksid tagajärgede pärast.

Ma ei taha siin väita, et need on kõige olulisemad tõed meie elus, kuid minu jaoks on need piisavalt tähtsad, et proovida ka oma elu nende järgi elada.

Ma ei tunne enam hirmu oma minevikust rääkides, kuigi suure tõenäosusega võib see minu jaoks nii mõnegi vajaliku ukse sulgeda. Ma tean, kes ma olen ja kust ma tulen, ja kui ma peaksin seda mingil põhjusel varjama või eitama, siis tegelikult eitaksin sellega ka iseennast sellisena nagu ma olen praegu. Mulle on nii mõnigi tööots lõppenud tänu sellele, et olen pidanud enda otsuseid õigemaks ülemuste omadest ja seda neile ka öelnud. Aga need ülemused ei olnud kindlasti nii edukad, kui ülalmainitud miljonär - võib-olla just samal põhjusel. Ja ma ei pelga rääkida oma mõtetest, kui ma pean neid õigeteks või õiglasteks - jah, isegi siis, kui see peaks mind kellegagi tülli ajama. Kui ma ei meeldi kellelegi enda mõtete pärast, siis ei ole see minu probleem, sest kui ma peaksid kellegi jaoks pidevalt alandlikult teesklema, siis lõppkokkuvõttes see ei oleks ju mina, kes sellistele teesklustvajavatele inimestele "meeldiks". Seega - võta mind sellisena nagu ma olen, sest ma ei taha olla keegi teine - mina meeldin endale sellisena nagu ma olen. Ja kui ma ei meeldi sulle, mis teha?!

See eelnev ei tähenda muidugi seda, et ma peaksin ennast veatuks - ei, seda ei tee ma kohe kindlasti mitte. Ja kui on viitsimist natukenegi minu varasematesse kirjetesse süveneda, siis saab üsna ruttu selgeks, et kõige kriitilisem olen ma iseendaga. Ning kui ma ei karda juba enda puudustest rääkida/kirjutada, ei karda ma seda ka teiste puhul.

Jah - ma tahan muutuda paremaks, ma teengi seda, aga alles siis, kui ma ise näen selle vajalikkust. Mitte kunagi selle pärast, et keegi teine mulle seda ütleb. Võib-olla just seepärast ma polegi suitsetamist lõplikult maha jätnud, et kõik mulle selle mahajätmise olulisust kogu aeg korrutavad. Nüüd Inglismaal olles ei suitsetanud ma kolm kuud ja seda põhjusel, et olin üksi ning leidsin, et see pole mulle majanduslikult kasulik. Tagasi Eestisse jõudnuna tegin mõned suitsud allergia pärast (rahvameditsiin, mäletate?), aga kohe, kui tekkisid näägutava loomuga küsimused, tekkis soov ka niisama suitsetada.

Ma ei muutu kunagi selle pärast, et keegi teine seda tahab - ma muutun siis, kui ma ise seda õigeks pean. Ja siis teen ma seda ruttu. Ja siis ei ole mul tarvis mingit prooviaega, et oma muutumisi tõestada. (NB! See on väga oluline punkt!)

Ok - nüüd ma läksin esialgsest teemast ja pealkirjast natuke kõrvale, aga püüame end tagasi rööbastele vedada.

Kui mul tekkis vajadus kirjutada, siis tuli kohe pähe kaks võimalikku teemat. Esimene neist oli oma Facebooki kommentaari lahtiseletamine, mida ma tegingi seoses oma sünnikuupäevaga.

Teine teema on aga selline, mille puhul ma tunnen kahetsust, et ka Carlos Castaneda pole 18. juulil sündinud.

Nimelt meenus mulle eilset viimast sigaretti tõmmates ühe targa mehe öeldud mõte: "Ära kunagi armasta midagi nii palju, et sellest ilmajäämine su hävitaks." Et ära hoia millestki nii väga kinni, et kaotus su elu dramaatiliselt mõjutaks.

Ma arvan, et algselt oli see ütlus mõeldud raha ja materiaalsete väärtuste kohta, ent kui ma hakkasin seda ütlust täna kõrvutama Castaneda kirjutatuga (ma ei kasuta meelega sõna "õpetustega"), siis leidsin selle antropoloogiahuvilise mõtete seast teema, mis haakub sellega vägagi.

Castaneda sõnade järgi on terviklik inimene see, kellel ei ole kedagi; et inimene on kui särav energiaväli. Kui sa kiindud kellessegi või millessegi, siis võtad sa selle inimese oma isiklikku välja ning see muudab su nõrgemaks, kaotab su terviklikkuse. Castaneda kirjutas, et lapsi sünnitanud naised ei saa enam kunagi olla terviklikud, sest nende lapsed on alatiseks nende algselt terviklikku energiavälja lõhkumas; et just laste kaudu on emad alati haavatavad. Kellegi lubamine enda energiavälja on enda välja nõrgestamine.

Täna ma mõtisklesin neile kahele üsna erinevale teemale ning tegelikult selgitab Castaneda teooria ka esimest ütlust, küll sedakorda aga inimsuhete puhul.

Kui sa armastad kedagi, siis lubad sa teise ju endasse; näitad talle oma hinge, avad talle oma energiavälja. Ning kui miski peaks juhtuma, siis see teine nii lähedale lubatud inimene jätab sinusse tühja koha.

Castaneda sõnul on võimalik neid haavu parandada, ent sellele säraval energiaväljal, energiakeral on need parandused alati kui tumedamad laigud - laigud, mis on nõrgemad ja haavatavamad kui algne terviklikkus. Just seepärast ongi Castaneda "sõdalased" küll alati inimestega suhetes, ent siiski üksi, emotsionaalselt sõltumatud, et ükski elu keerdkäik ei muudaks neid surmale kergemaks saagiks. (Surm on "sõdalaste" viimane võitlus ja mida terviklikum on "sõdalane", seda veatum, ideaalsem on tema viimane võitlus - käitumise, elu veatus ongi "sõdalaste" ainus tee eluks ja kõik väljakutsed nende võitlused enda ideaalsemaks muutmisel).

Seega on Castaneda järgi igasse emotsionaalsesse suhtesse laskumine enese teadlik ("sõdalase" jaoks) nõrgestamine, enese terviklikkuse vähendamine, sest iga suhe jätab märgi, armi, mis muudab sind surmale haavatavamaks. Just seepärast ei loogi "sõdalased" selliseid suhteid, mis võivad neid nõrgestada ja nende ettevalmistust viimaseks võitluseks saboteerida.

Ja just seepärast ei ole ka olemas ka ideaalseid, ideaalselt terviklikke inimesi. Meil kõigil on omad head ja vead, me kõik oleme kunagi kedagi endasse laskund ja enda terviklikkust sellega lõhkunud. Iga lahkuminek kellestki olulisest viib kaasa ka tükikese sinu algselt täiuslikust, ideaalsest energiaväljast. Ja mida enam oled sa kellegi endasse lubanud, seda rohkem haavab sind kellegi kaotus.

Nüüd tagasi esimese ütluse juurde tulles - mida rohkem sa kedagi armastad, seda suurema hävingu korraldab sinus see võimalik kaotus. Kui sa armastad kedagi meeletult, on ka häving meeletu; kui armastad rohkem kui elu, siis tead ka selle hinda.

Ma ei taha selle jutuga nüüd öelda, et inimesed ei peaks kedagi armastama, kuigi see oleks võib-olla "sõdalase" jaoks ideaalne tee. Ei. Mida ma öelda tahan, on see, et kui sa kedagi armastad, siis pead sa tegema kõik selleks, et hoida seda armastust alles.

Ja mida suurem on armastus, seda enam sa pead sellest kinni hoidma, sest seda enam hävitaks selle kaotus kokkuvõttes ka sind ennast. Ära lase sel lihtsalt kaduda!

***

Vot sellised mõtted öösel pool kolm...