laupäev, 28. detsember 2013

Aasta lõppeb ja edasi?

Päris pikk aeg on möödunud sellest, kui ma viimati siia blogisse midagi kirja panin. Enamus viimase aja kirjutatust - mitte, et seda oleks väga palju - on olnud teises keeles ja teises kohas.

Lugemine tekitab tavaliselt palju mõtteid, nii on olnud tegelikult ka viimase paari kuu jooksul, kuid miskipärast pole ma suutnud ennast piisavalt palju kokku võtta, et neid mõtteid kirja panna. Kahetsen seda praegu, sest mõned neist mõtetest tundusid olevat kirjapanekut väärt. Kahetsen laiskust.

Nüüd on aga aastalõpp nii lähedal ja möödunud õhtul mõtiskledes tundus mulle, et olen iga aasta lõppedes mingi kokkuvõtte kirjutanud. Kontrollisin siis oma blogisid ja - hmm - tuli välja, et selline tunne oli mul tekkinud neist iga aasta lõpus tekkinud tunnetest, et peaks mingi kokkuvõtte kirjutama. Kui välja arvata mõne aasta tagune top oma blogikirjetest, siis ülejäänud kordadel on on nende tunnete muutumise reaalseks kirjutiseks muutumise summutanud seesama laiskus.

Või püsimatus, mis minu iseloomuga paremini kokku sobib. Ok - laiskus sobib sama hästi.

2013. aasta lõpusirge ja ma mõtlen jälle samu mõtteid, et peaks kokkuvõtte kirjutama. Mitte, et ma oleks oma püsimatusest lahti saanud. Või laiskusest. Või et ma oleksin lugenud midagi eriti inspireerivat.  Ei.

Põhjus, miks ma seda kirjutan, on selles, et ma rääkisin üle väga, väga pika aja oma naise, Katariinaga. Üle nii pika aja, et ma ei mäletagi enam viimast kuupäeva, millal me rääkisime.

Ei, me oleme tihti "vestelnud", "rääkinud", "küsimusi esitanud ja neile vastanud", "tülitsenud" ja "uudiseid edastanud", kuid viimast rääkimist ilma jutumärkideta ma enam ei mäletanud. Olgu - tunnistan enda viga - Katariina oli selle aja jooksul tõenäoliselt enamuse kordadest rääkinud, kuid mina mitte.

Mitte, et meil oleks VÄGA pikk suhe olnud, aga see aeg oli muutnud meie omavahelise suhtlemise minu jaoks rutiiniks, mida lihtsalt tuli teha sellesse sügavuti süvenemata. Ise teate - olete näinud ju neid komöödiasketše, kus mehed kuulavad oma naisi, kuigi nad tegelikult vaid vaevu kuulevad neid. Jah - just neidsamu komöödiaid, mida vaadates te naerate neid suuri ja väikseid pilatavaid vigu, mida teate olevat oma tuttavatel, aga mida on tunduvalt raskem märgata iseenda juures. Märgata, tunnistada, parandada...

Ma olen suur komöödiate vaataja, tänagi vaatasin "Modern Family"mitu osa ja mingil hetkel just täna, mõjutatuna eilsest tõelisest rääkimisest, sain ma aru, et kõik need aastad teiste vigade üle naermist on tegelikult olnud väga suures osas just enese vigade ja enda üle naermine.

Naermises enda üle ei ole midagi halba, see on enesekriitika üks olulisemaid külgi. Aga kui sa naerad enda üle ilma, et sa sellest ise aru saaksid - eriti veel pika aja vältel -, siis väga lühidalt öeldes oled sa lihtsalt väga loll. Ja selle mõistmine on nii kuratlikult...

...kurb.

See oli minu lõppeva aasta kõige tähtsam õppetund.

Tegelikult väga paljude aastate.

Mis siis veel?

Ma küll ei plaaninud sellist kirjet, aga nii ma kogu aeg kirjutanud - hakkan peale ja ei tea, kuhu jõuan.

Ja nüüd - mida on veel üldse kirjutada???

***

Ahjaa. Ma ei ole järjekordses enesehaletsuses nagu tavaliselt. Seekord on tegemist eneseanalüüsiga. Haletsemist ma ei saa endale enam lubada.

Oskar ütleb mulle "Iss" ja maailma kõige imelisem naine on valinud minu selleks, keda armastada.

Kui ma lubaksin endale enesehaletsust, siis lubaksin ju sellega ka neil võrratutel inimestel armastada haletsusväärset tüüpi.

Seda ma ei luba.

***

2013?

Veebruarikuisest kruiisimisest uhiuue Lexusega Eesti lumistel teedel praegusesse vihmasesse Inglismaa aastalõppu.

Kokkuvõte: on reaalne olukord, kus asjad liiguvad jälle (ma vihkan juba seda sõna enda elus) ülesmäge.

***

Mis saab edasi?

Ma ei tea.

laupäev, 19. oktoober 2013

Valimiste lainel

Üle pika aja kirjutamist ka emakeeles.

Kes veel ei tea, siis olen saadetud asumisele Suurbritanniasse, mis omakorda tähendab seda, et oma blogimise olen suunanud rohkem ingliskeelsele lugejaskonnale. Kuna mul oli olemas varasemast ajast olemas blogirakuke ka inglise keeles, siis siin on ka link sellele aadressile.

Miks ma täna otsustasin aga kirjutada oma peamises veebipäevikus?

Juhtusin nimelt nägema IRL-i valimisreklaame ja sinna sekka sattus ka Krossi video, kus Kross üritab moosida venekeelset valijaskonda.

Ja see ajas mind närvi.

Ma olen praegu riigis, mis on on enda tolerantsusega tekitanud endale probleeme rohkem kui on vaja. Kuigi avalikult ei öelda seda sageli, ei ole siin palju kohalikke, kes armastaks immigrante. Liigne vastutulelikkus immigratsioonipoliitikas on tekitanud probleeme, mille lahendamine ei ole enam päevade, vaid aastate küsimus.

Vaadates Erik-Niiles Krossi venekeelset valimisreklaami viskas lihtsalt üle. Mida, kurat, sa moosid?

Mul oli siin Inglismaal väike intsident, mille pärast mul oli vaja politsei poole pöörduda. Kui ma kohalikku konstaablikeskusse jõudsin, oli esimene küsimus mulle kui Ühendatud Kuningriigi residendile järgmine:

"Kas te soovite tõlki?"

What?!

"Vabandust, aga kui ma ei oskaks inglise keelt piisavalt, et ennast vabalt väljendada ja aru saada sellest, mida mulle öeldakse, siis ma poleks siia üldse tulnudki."

Selline oli sõna otseses mõttes minu vastus küsimuse esitajale, kes vaatas mind seejärel küsimärkidega täitunud näoga.

Ja ma selgitasin: "Ma tulen Eestist, kus on on siiani probleemid immigrantidega, kes ka pärast kümneid aastaid riigis elamist ei viitsi ja ei taha kohalikku keelt ja kultuuri õppida, seega oleks mul häbi küsida keelelist abi riigis, kuhu ma ise olen tulnud immigrandina."

Mina sain oma probleemid lahendatud KOHALIKKU keelt kasutades ja just seepärast viskas mul üle Krossi näidend vene keeles.

WTF?!

Austa ISE ome riiki, kultuuri ja keelt, siis hakkavad seda austama ka sisserännanud!

reede, 5. juuli 2013

In memoriam: Ander Veebikriminaal

Täna ennelõunal lahkus meie seast Ander Veebikriminaal, vähetuntud blogija ja kriitik, kelle eluülesandeks tundus olevat Politsei- ja Piirivalveameti andekate üllitiste väljatoomine ja/või kritiseerimine.

Oma suhteliselt lühikese eluea jooksul ei suutnud Ander jätta endast suurt märki ja võib-olla just seepärast saabus ka tema lõpp nii vara. Varajase surma asjaolud on veel selgitamisel, kuid suure tõenäosusega sooritas viimasel ajal suure depressiooni ja tähelepanupuuduse all vaevlev Ander enesetapu.

Anderi elu suurimaks saavutuseks võib pidada vast Kuritöö- ja Salakaubaveoameti asutamist ning sellele Facebook'i lehe loomist. Koos allakirjutanuga püüdis Ander üles seada ka KSA pressikeskust, milles allakirjutanu praktiseeris pressiesindajana, kuid seegi projekt ei käivitunud korralikult.

Niisiis võib Veebikriminaali kanda südamerahuga ebaõnnestunud ja läbikukkunud isiksuste sekka ning taga igatsema teda ei jääda.

Olgu järgmine maailm Anderile kergem ja edukam!

W. Hocares

kolmapäev, 3. juuli 2013

Jälle pandi ära!

Paar päeva tagasi sai kirjutada inspiratsioonist; sellest, kuidas Katariina (aja-)kirjanduslik tuhin mind inspireerib ja ärgitab minu soovi uuesti kirjutama hakata ja täna tuli kallilt Katariinalt vastulause.

Buduaaris sai alguse uus artiklitesari-blogi, milles sisekujundaja Katariina Kalda hakkab kajastama ühe sisekujundusprojekti lugu algusest lõpuni. Keda huvitab (loodetavasti kõiki!), leiab ka siit lingi sarja esimesele artiklile: "Sisekujundaja blogi: Katariina alustab 4-toalise Kadrioru korteri renoveerimist"

Ja ma ei oleks mina, kui ma ei leiaks sealt lingilt midagi kritiseerimisväärset.

Oops! Peretüli?!

Ei. Seda mitte. Katariina teksti kohta ei ole mul ühtegi paha sõna öelda, kiitma ma ei hakka teda siin vaid seepärast, et me oleme liiga lähedalt seotud, et keegi minu kiituseid tõsiselt võtaks. Ok - ta on väga tubli!

Aga kriitika tuleb pealkirja kohta. Hmm - sel teemal ma olen öelnud asju ka delfi.ee'le. Nüüd on siis buduaar suutnud pealkirjas apsaka teha.

Nimelt ei ole Katariina projekti puhul tegemist renoveerimisega, mis on teadupoolest vana asja uueks tegemine; Kadrioru projekti puhul on tegu niivõrd uue korteriga, et praegusel hetkel on see alles joonise peal.

Nüüd siis kriitika läbi ja kõik võivad rahulikult lugema minna.

Ahjaa! Minireklaam endalegi. Need ilusad fotod Katariinast on minu tehtud :)


teisipäev, 2. juuli 2013

Need For Hyperspeed ehk "hüperkiiruse vajadus"

Kui nüüd päris aus olla, siis oleksin selle teksti kirjutamiseks tõusma voodist möödunud öösel kella kahe paiku ja hakkama trükkima. Mina tahtsin aga magada ja kirjutama hakkan ma praegu.

Ainult, et nüüd on väga suur tõenäosus, et kogu tekst tuleb seosetu ja hüplik, sest mäletan vaid neid unesegaseid mõttekilde. Praegu neid ühtseks asjaks luua...


Mulle meeldib kiiresti sõita. Tegelikult isegi väga kiiresti, kuid see ei tähenda seda, et naudiksin slaalomit ummikueelsel tänaval, et jõuda poolteist minutit varem kuhugi, kuhu jõudmine ei ole elu ja surma küsimus. Samuti ei meeldi mulle dräägreissida, kiirendada fooride tagant, et näidata oma ülimat reaktsioonikiirust kõrvalrajal lubavat tuld ootavale autole, milles neli last ja viis beebit, või roostekoorma all vaakuvale oopeliraugale. See ei ole minule, kuigi mõnikord võib seegi fun tunduda.

Seega on veel lootust, et päris rullnokk ma ei ole. Mitte, et ma seda kunagi poleks olnud, aga praegu vist enam ei ole.

Praegu meeldib/meeldiks mulle väga kiiresti sõita seal, kus ei oleks teisi autosid; kus oleks käänulis-kruusased teed ning öine pimedus. Siiski teed, mida ma tunnen ja tean, sest vaid nii saab pimedale kurvile läheneda külg ees, et sealt siis juba kivide lennates edasi söösta. Ja just öösel, sest öösel on näha, kui midagi peaks vastu tulema. Ma ei taha mõttetult enda ja teiste eludega riskida, ma tahan lihtsalt kiiresti sõita. Väga kiiresti.

Praegu ma seda ei saa. Selliseks sõiduks peab olema autos üksi, aga viimasel ajal on autos peale minu ka Katariina ja Ellen ja Oskar ja nendega samas autos olles tundub isegi 50 km/h vahel liiga kiire. Ma lihtsalt hoolin neist nii väga.

Ja nii ma kulgengi nagu kõik teised, aga see ei ole päris see. Ma olen õnnelik, et minuga on mu kaasreisijad, ent sõitmine sellisel kiirusel ei meeldi mulle - see ei paku mulle enam rõõmu. Ma teen seda, mida ma üle kõige armastan, aga see ei paku mulle enam midagi. Seepärast ma lihtsalt kulgengi.

Paljudel uutel autol (olgu - neil, mis on selleks suutelised) on peale pandud kiirusepiiraja 250 km/h. Mitte, et ma sooviks seda muuta - 250 on kiirus, mida mina olen oma elu jooksul ületanud vaid korra, seega ei ole kiirusrekordite löömine ka minu ala. Mulle meeldivad pigem kitsad ja käänulised teed, kus kiiresti sõites saad nautida füüsikat selle mitmes varjundis. See ei ole vaid arutu kiiruseihalus - see on soov sõita piiril: leida see kiirus ja/või trajektoor, mida ületades sa kaotad kontrolli. Leida see piir, sõita selle lähedal või lausa selle peal, aga hoidudes selle ületamisest. See on see, mis paneb vere käima; see loob selle kõige õigema tunde; see teeb mind rõõmsaks; see toob sõitu selle kõige õigema naudingu. Vähemalt minu jaoks küll.

Praegu ma vaid kulgen ja kiirusepiiraja 250'l ei ole minu jaoks probleem. Minu jaoks võib saada probleemiks see, kui aina turvalisuse poole püüdlev maailm otsustab panna kõikidele autodele kiirusepiiraja üldlevinud ohutule kiirusele - olgu see siis 80 või 90 km/h.

Kulgemine teeb mind rahutuks ja närviliseks ning praegu on mul veel teadmine, et äkki ma saan veel kunagi sõita kiiresti, väga kiiresti - nii nagu ma olen seda alati soovinud. Kuigi suure tõenäosusega ei toimu seda enam kunagi, on mul siiski alles see lootus, mis mu verd veel ringi ajab.

Kui peaks tulema aga piiraja, mis võtaks ka selle lootuse, siis ei tahaks ma vist enam üldse sõita. Sõitmine ilma kiiruseta tundub minu jaoks hullem kui mittesõitmine.

Jätke mulle see lootus!

esmaspäev, 1. juuli 2013

Inspiratsioon

Katariina artikkel ilmus Kodukirja paberväljaandes, samuti on avaldatud tema kirjutisi ka Sisustuswebis ning kohe-kohe käivitub ka Buduaari projekt.

Professionaalne kadedus? :) Natuke jah, sest kogu meie tutvuse vältel olen just mina ennast kirjutajaks pidanud ja end sellena ka reklaaminud. Kui mõned üksikud Delfi välgatused ja bloginokitsemised välja arvata, siis midagi suurt ma nende aastate jooksul kirjutanud ei ole.

Jah - mõtetest olen ma siin blogis ikka üht-teist maininud, aga tõsise kirjutamise kui selliseni pole ükski idee veel jõudnud. Kuigi kogu see aeg on mul sees olnud tugev soov midagi kirja panna, on klaviatuuri juurde jõudmine toonud avastuse, et paljalt sooviga midagi valmis ei tee. Ideed lasevad arvutit nähes jalga.

Miks aga inspiratsioon?

Sest selline tuhin lähedase inimese poolt on sütitanud ka minus soovi jälle kirjutada ja loodetavasti annab see soov end peagi märku ka mõne värske või unustatud idee pinnaleujumisega.

Igatahes - aitäh, et inspireerid, Katariina!

reede, 28. juuni 2013

Ecolines'i buss jälle kraavis!?

Täna Delfit lugedes jäi silma artikkel sügavatest ja eluohtlikest maanteekraavidest. Silma jäi just seetõttu, et artiklit illustreeriva foto peal külitas maanteekraavis õnnetu ilmega Ecolines'i buss.
 
 
Kuna ma ise olen mingil hetkel oma elus olnud seotud Ecolines'iga, siis tekitas see taaskord küsimuse, millest ma tollal oma seotuse pärast eriti kirjutada ei tahtnud. Toona tundunuks see lihtsalt ärategemise või -panemisena ning kirjutatu mõte oleks tõenäoliselt seetõttu paljuski kaduma läinud.
 
Praegu aga võin seda südamerahuga teha ega pea kartma, et minust valesti aru saadaks - eriti veel peale mitte eriti sõbralikku lahkuminekut.
 
Seega - miks on meie ajakirjandus niivõrd äraostetud, et ühtede ettevõtete avariide ja kõksude kohta pannakse kuhjas logoga fotosid või nagu praeguselgi juhul - pannakse neid logosid ka sinna, kus need asjasse üldse ei puutu samas kui teiste, lemmikute, avariide kohta puuduvad pildid teinekord isegi siis, kui avarii tegijaks oli lemmiku enda firma buss. Nagu näiteks siin.
 
Minu arvates peaks selliste konkreetseid juhtumeid mittekajastavate artiklite puhul säilitama viisaka erapooletuse ning leidma ka erapooletu pildi.
 
Või tegema siis kõikidele võrdsel määral antireklaami. Pilte ju jagub:
 
 
 
 
 
 
 
Seega võiks enne selliste fotode ülesriputamist suvaliste artiklite juurde ka mõelda, millist reklaami need edastavad.
 
Kui mõne konkreetse firma esindajad just erinevate väljaannete toimetusi külastades oma rahakoti paksuses kaota... Aga sellist asja meie riigis ju ei toimu.


teisipäev, 25. juuni 2013

Me like it! Elagu Delfi!

Delfi-eksperiment läks jälle korda!
Juuresolev pilt toodud sellepärast, et näidata, kuidas negatiivne infokilluke armsa Nõmme kohta saab tähtsamaks kui palgamõrvarid Tais, Kadri Simsoni hääletusseiklus või Läniku romanss Hundisilmal.

Esiteks muidugi pealkiri. Minu eelneva postituse pealkiri oli ka see, mille ma soovisin Delfisse üles panna, ent Delfi pealkirjageneraatorid andsid asjale tuure juurde ning tootsid masse ärritava, kuid minu arvates lohiseva tiitli.

Siiski - Delfi eesmärgi see täitis: pooleteist tunniga 7000+ vaatamist ning üle 90 kommentaari. Pole paha!

Kuid - ebameeldivaks üllatuseks oli seekord see, et Delfi toimetaja suutis minu teksti kirjavead tekitada. Milleks?!

Ja nüüd minu eksperimendi tegeliku olemuse juurde.

Tegemist praeguseks minu 11. artikliga Delfis ja teisega, mis otse esilehele väänati. Esimene - Neegrilugu - sai isegi päeva looks, kui ma õigesti mäletan. Tänane lookene veel päevalooks ei küündi, aga loetavuselt teise koha (minu lugude arvestuses) on see kindlasti saavutanud.

Lihtne järeldus nende kõikide lugude kokkuvõtteks on see, et kui sa tahad endale reklaami ja suurt lugejaskonda Delfi, siis ei pea sa mitte targalt kirjutama, aga seadma sõnu nii, et see võimalikult suurt hulka inimesi ärritaks. Isegi siis, kui sa teed seda viisakalt ja püüad sinna mingi mõtte peita, on ärritav teema piisav, et rahvast rääkima panna.

(Kontrollisin Delfit ja lugejate arv tõusnud 8500+ ja kommentaare 110 )

Samas olen kirjutanud ka rahulikumaid artikleid, kuhu olen üritanud rohkem ideid lisada - need ei ole aga laiatarbeajakirjanduses erilist tähelepanu püüdnud. Oma Mart Laari insuldijärgsesse proovisin küll mõtte asemel mõistmist raputada, ent sellegi loo 3000 lugemist ja 100+ kommentaari olid tingitud pigem kirjutise poliitilisest maigust ja ärritusest.

Seega ei soovita lugeda rahulikke tekste, milles teinekord ka mõni mõte sees on. Miks?

See on minu jaoks küsimus, millele ma siiani veel vastust saanud ei ole. Kõik kurdavad üldise negativismi üle, ent kui panna kuhugi saadavasse kohta midagi kasvõi natukene positiivsemat, siis huvi selle vastu üles ei näidata.

Ma ei väida, et minu kirjutised just need parimad lakmuspaberid on, aga mingi pildi olukorrast annavad need ikka. Eriti, kui arvestada seda, et tõsisemaid tekste kirjutades püüan ma kirjutamisse ikka hoolsamalt suhtuda ja parema kvaliteediga lugemismaterjali luua.

Suvine Nõmme - legend ja tegelikkus

Kui minu eelmine tekst, mille ma valmis kirjutasin, osutus liiga kriitiliseks, siis pidin ma selle avaldamisest kohtunike nõukogu otsuse tõttu loobuma. Kuna probleem, kui selline, mind aga siiski häirib, otsustasin seekord asjale läheneda natukene teise nurga alt.

Nõmmet peetakse üheks Tallinna kauneimaks ja rahulikumaks linnaosaks, kus olevat nii mõnus ja tore elada ning kus on meeldiv pärastlõunaseid jalutustunde veeta. Ilu ja meeldivate jalutuskäikude osas ma vastu vaielda ei soovi, kuid minu arvamus Nõmme rahulikkusest on ise Nõmmel elades muutunud.

Metsad on rahulikud, külad ja alevikud (ühes olen ise üles kasvanud) on rahulikud ja - kurat võtaks! - isegi Lasnamägi on rahulikum, kui see Nõmme, kus mina elan. PS - olen ka Lasnamäel elanud. Ma ei saa kindlalt väita, et see rahulikkuse legend ei kehti teistes aedlinnaosades või -linnades - Pirital, Kakumäel, Laagris jne., aga ma siiski kahtlen.

Samas - võib-olla on Nõmme tõesti rahulik, kui sa oled töötu ja veedan enamuse oma ajast seal. Ma ei tea, sest kõigi oma töötuste vahepeal on minu töötused langenud ikka talve või sügisekuudele.

Normaalse inimese kombel tööl käies aga on elu Nõmmel mind aga aina rohkem häirima hakanud, sest tuntud legendi paikapidavust mina koju jõudes ei leia.

Õhtud on veel kuidagi - kuuled vaid naabrimehe grillimüra, kuid nädalavahetusel läheb minu jaoks põrgu lahti.

Üleadne niidab muru, teine saeb oksi, kolmas kolgib mingeid poste maasse, neljas ehitab, viies (väga täpselt võetuna üle-üleaedne) teeb ketassaega talvepuid, kuuendal on igav ja garaažis oma autot lakkudes peab eelmise sajandi muusika üle tänava mürtsuma, seitsmes korraldab aiakontserte koos Länikute ja muude VIPlalatega, kaheksas... Kas ongi mõtet jätkata? Tõenäoliselt sai ka vähemtaibukas lugeja juba aimu, mis suunas minu arvamus kulgeb.

Mitte, et mul midagi nende tegevuste vastu oleks, aga kui seda kakofooniat kuuled igal vabal hetkel, sest kõik need tegevused on terve päeva peale laiali jaotatud ning käivad pealegi veel ringi (st kes lõpetab saagimise, hakkab niitma ja seejärel pidu panema), siis avastad, et oma vaba aega kodus, Nõmmel veetes, oled sa sunnitud kuulama mingit häirivat müra ja lennujaama kõrvu puhkama minna tundub järsku täiesti tervitatava mõttena.

Kusagilt kuuldud idee, et sellistes elurajoonides võiks olla nädalavahetusel ette määratud aiatööde aeg (näiteks laupäeval kella 10st kuni 17ni), hakkab pärast paariaastast elu Nõmmel juba täiesti normaalsena tunduma. Jah - kodu on püha ja teen seal, mis tahan, kuid kui kõik selle idee järgi käituvad, siis nädalavahetustel on suvise Nõmme rahulikkus müüt, mille paikapidavust pole selle levitajad vist kunagi kontrollinud.

Nädala sees, kui kõik tööl on, siis jah, tekib momente, kus on mõnus ja tore ja rahulik, aga vahepeal peab tööl ka käima.

Nii hakkavadki pähe kuhjuma ideed, et võiks elus väikese pöörde teha ja kolida mõnda rahulikumasse linnaossa. Näiteks Õismäele või Lasnamäele, mille elanikud eriti just suviti oma korteritest nädalavahetusteks minema plagavad.

Nii hea oleks rahus ja vaikuses nädalavahetust veeta :)

teisipäev, 21. mai 2013

Kevadest...

Suvine puhkus on asi, millest ma ei tea juba ammu midagi. Suvel mittetöötamisest küll, aga just töölt puhkusele minekust vist mitte. Viimati oli see vist 2008, kui suve alguses-kevade lõpus sai võetud paar vaba nädalat, et päikest võtta, puhata ja mängida.

Praegu, sellel suvel midagi sarnast ei paista. Ma ei tea, kas tegemist minu jõudukoguva apaatiaga kõige toimuva suhtes, ent vähemalt hetkel ei paista ma sellest isegi hoolivat. Midagi on valesti - nõnda ei ole ju normaalne tunda. Tahaks nii väga öelda "mis iganes", aga ma proovin ennast parandada ja olen vait.

*

Eile töölt koju jalutades lugesin üle pika aja teiste kirjutatud asju. Mitte, et oleksin midagi uut leidnud, aga vana tuttava küll. Malcolm Lincoln (see originaalne, kelle nime mingi tundmatu bändike teadmatusest ära varastas) peab päris huvitavat filme arvustavat paigakest ning teinekord on väga mõnus head sõnaseadmist lugeda. Kusjuures - mida aeg edasi, seda paremaks tema stiil läheb. Harva käingi ma seal vaid ühel põhjusel: korralikuks nautimiseks on üks tekst liiga lühike ja seepärast lasen ma alati natuke aega rasva koguda.

*

Kirjutamisest üldse...

Tavaliselt on kevad olnud see aeg, kui minu kirjutamissoov on tavalisest suurem. Praegu on aga kevad juba alanud ja kirjutanud ei ole ma tegelikult si***gi. Seega kevaded erinevad. Võimalik isegi, et huvi kirjutamise kui väljendusviisi vastu hakkab lõplikult kaduma. Nagu ei olekski enam midagi öelda.

Kahju...

neljapäev, 28. märts 2013

Elus Exceli pilgu läbi


Sellise graafiku sain valmis möödunud öösel, kui tekkis soov saada nö matemaatiline ülevaade oma elust. Abiks oli Excel ja aluseks elus toimunud olulised emotsionaalsed ja finantsilised sündmused, mis on mulle kõige tugevama jälje jätnud. Hindamisskaala oli lihtne - kõige positiivsem 100 punkti ja negatiivseim -100.

Kindlasti ei meenunud mulle kiiruga kõik sündmused, sest muidu oleks antud graafik tunduvalt sakilisem tulnud, ent arvan, et üldine joon oleks ikkagi enam-vähem sama kuju säilitanud.

Huvitav vaadata :)

PS Huvitav oleks teada, millised näevad välja teiste inimeste graafikud

reede, 22. veebruar 2013

Messilt reaalsusesse ehk Top Geari amatöörid


Möödunud nädalavahetusel toimus Tallinnas suur turismimess, kus ka meie ettevõte esindatud oli. Hoolimata jahedatest päevadest oli külastajaid üsna palju ning mess möödus edukalt.


Et kõik möödus plaanitust siiski paremini, siis sai nädala esimene pool natuke kergemalt võetud. Esmaspäevase õhtu veetsin nimelt mitu tundi järjest Top Geari uusi osasid vaadates. Küll kirusid saatejuhid autofirmasid, mis ei pane enam uutesse autodesse käsipidurikangi; küll kihutasid need kusagil Ameerikamaa teedel oma ilusate autodega ega väsinud neist rääkimast. Magama sain alles poole öö pealt.

Hommikul olin tööle jõudes veel üsna unine ja mõlgutasin mõtteid teemal, et varsti tuleks tööauto välja valida. Tagasihoidlikus pole aga kunagi minu juures eriti suureks plussiks olnud, seega vaatasin kohe lähima Silberi asukoha, et minna Mercedeseid üle vaatama. Loomulikult olin sealjuures parajalt ohmu ega pööranud tähelepanu detailile, kus ja mida vaadata saab.

Peterburi tee Silber Autosse astudes Mersusid ma ei märganud, küll jäid aga silma Chrysler 300 USA-variant (et see Ameerikamaa versioon oli, seda ma suure autospetsina muidugi ise ei teadnud, aga sellise info andis mulle müügimees) ja terve posu Jeepe. Maasturit ei olnud ma endale ametiautoks küll plaaninud, aga kuidagi läks jutt Chryslerilt ikka Jeepile ning 20 minutit hiljem ulatati mulle võtmed, et Grand Cherokeega proovisõidule minna.

Mis seal ikka - auto ju suur ja uhke ning miks mitte proovida. Juba päris mitu aastat ei olnud ma ühegi maasturi roolis olnud ning seepärast tegin esimesed kilomeetrid väga ettevaatlikult. Kui olin auto aga kontori juurde ära parkinud, siis tuli vaikselt ka enesekindlust juurde. Ajasin ruttu paar tööasja jutti ning juba natuke kiiremini sõites jõudsin Järve Silberi esindusse, kus pöörasin juba pilgu esialgu plaanis olnud Mercedeste poole. E-klass oli täitsa kena, kuigi ausalt öeldes meeldis mulle C-klassi nosu rohkem. Aga kuna olin peas juba jutu valmis mõelnud, siis pöörasin peatähelepanu ikka suuremale. Sealne müügimees soovitas kindlasti mõelda ka Mercedese ML maasturile. Lubasin mõelda ja leppisime kokku, et mõne tunni pärast saan proovisõidule minna E-klassi autoga ja järgmisel hommikul ML maasturiga.

Tagasi Grand Cherokeesse istudes otsustasin proovida, et mida see auto siis ka reaalselt teha suudab. Teadsin, et Amservi taha sõites jääb tee peale lõik, kus praeguse lumega on sõiduautoga suhteliselt võimatu läbi saada. Jeepi roolis sama lõiku läbides - ausalt - ei pidanud isegi rooli keerama. Minu arvamus autost tõusis.

Jälle hakkas aga töö kutsuma ning kontori poole sõites mõtlesin korraks külastada ka Lexust, sest minu eelviimases töökohas olid kõigil ülemustel Lexused - vist IS 250'd. Võib-olla just seepärast, aga võib-olla ka mitte, aga minu varasem arvamus Lexustest oli üsna madal. Ma polnud endale varem isegi ette kujutanud, et tahaksin sellist autot. Aga vaadata võib ju ikka.

Kuna E-klassiga oli aeg juba kinni, siis ütlesin ligiastunud müügimehelegi, et otsin midagi samast klassist. Kohe hakati tutvustama GS-seeriat. Autod olid kenad - eriti sümpaatne oli uute autode puhul see, et erinevalt paljudest teistest markidest oli Lexus muutunud natuke kandilisemaks. Pakuti ka proovisõitu, aga kuna mul oli juba pärastlõunane aeg kinni, siis ütlesin sellest esialgu ära.

Jälle kontor ning siis tekkis vajadus minna linnast välja Taistosse. Jeepile hääled sisse - kuradi mõnusad teised - ja teele. Julgust oli kogunenud ning linnapiiril lükkasin automaatkasti sportrežiimi ning vajutasin gaasi põhja. Mnjah!!! Naeratus oli kõrvuni.

Jeepi tagasi viies piilusin veel korra Chrysleri poole, aga suud lahti ei teinud. Istusin armsaks saanud Honda rooli ja tundsin end jälle koduselt. Midagi minule. Jeep oli hea, aga ma ei ole vist maasturiinimene.


Ja ma ei ole vist ka Mercedese-inimene. Sain lubatud E-klassi kätte ning sõitsin kontorisse, et jälle tööd teha. Kui kiired asjad olid tehtud, mõtlesin natuke linna peal ringi sõita. Ja 500 meetri pärast ühe veoki sabas Järvevana teele sõites tabasin osavalt üht löökauku, mis suutis ca 35-40 km/h kiiruse juures mõlemad parempoolsed rehvid lõhkuda. Hea, et auto soe oli, kuni ma puksiiri ootasin. Ja samas hea, et seisin, sest muidu poleks ma vastanud Lexuse müügimehe kõnele, kes pakkus välja variandi, et kui mulle päevased ajad ei sobi, siis võiks ma GS'i õhtul võtta ja hommikul tagasi tuua.

Kirusin siis puksiiri saabumiseni Savisaart ja imestasin samal ajal, kuidas ta ise enda Mersuga pealinnas liikleb. Või siis Kallase Siim, kellele minu käes olev auto pidi hommikul renti minema.

"Hmm!" mõtlesin ma endamisi, aga müügimehele ütlesin jah.

Puksiir tuli ja Silberi juures võtsin jälle Honda, et koju perele järgi sõita. Kahe autoga poleks ma saanud ju linnast tagasi tulla.

Lexuse esinduse juures ulatati mulle valge GS 350 võti, mille võis teoreetiliselt taskusse unustada, sest vaja ei läinud seda kordagi.

Ilus oli see auto küll - eriti puhtana! Lexuse kutt pakkus küll proovimiseks tagaveolist GS'i, ent kuna ma polnud ammu sellisega sõitnud (ja ammugi mitte sellise sellisega, millel sellele tagasillale läheb üle 300 hobujõu), siis valisingi ikka neliveolise.

Ellen hüppas kõrvale ning sõit võis alata. Kui Jeep oli mind oma kiirendusega hämmastanud, siis tagasihoidlik gaasivajutus Järvevana teel pani mind mõistma, et Lexuse süda on hoopis teisest klassist. Aga see oli ka loomulik - väiksem, kergem auto ikkagi.

Kodu juurest Katariina ja Oskar autosse ning suund Tabasalu poole. Esimeseks kiidusõnaks mitte minu poolt auto kohta oli kahepoolne kiitus keset armatuuri olevale kellale (Oskar ei kiitnud, sest ta ei märganud seda).


Kuna aeg oli õhtuselt tipptunnine, siis erilisi kiiruskatseid teha ei kannatanud. Lühikesed törtsud gaasi liigutasid auto lihtsalt nii kiirelt eessõitva auto sappa, et kiirenduse tunnet tekkida ei jõudnudki. Tabasalu Babybackis ampsasime kõhud täis (Ossu sõi kah!) ning suund Vääna poole. Kahjuks oli aga mingit paksemat sorti lund sadama hakanud ning jälle - ei mingit kiirust :( Pealegi oli Vääna-Jõesuult linna poole pöörates näha hulka vilkureid ja kahte teepeal kohtunud ning kortsunut autot, mis tasandas meie kiiruse edaspidiseks 60 km/h juurde. Ohutus ennekõike.

Hämmastav oli aga see, et kui ma raadio välja lülitasin, siis oli nii mõnus väljas ulguvat tuisku kuulata.

Kodu juures panin pere maha, et ka vennale autot tutvustada ja tema arvamust küsida.

Lilleküla staadion ja pikk Tehnika tänav seal kõrval. Tühi, sirge, värskelt sadanud lumega kaetud ja alt suhteliselt libe. Tasa-tasa ühte otsa, kerge liigutus sportrežiimi sisselülitamiseks ja gaas põhja. WTF?!?!?! Juba 130??? Pidur põhja... Hetkekski suunda kaotamata kiiresti seisma.... Ja seda kõike ainult kolmandiku sirge peal :O

Kui öeldakse, et mehed jäävad elu lõpuni poisteks, siis on ütlejatel õigus - minul ja Mariol oli kriips kõrvuni ja järgneva tunni jooksul see naeratus ei kadunud. Veojõukontrolli hea töö tekitas tunde nagu ei olekski talv ja tegelikult libedad teed.

Hommikul oli tunne, et ei tahagi autot ära viia. Lihtsalt sõida ja sõida ja sõida. Aga aeg jõudis kätte ning Lexus läks koju magama. Mina aga uue auto võtmete järgi.



Maastur peab olema maastur ja Mercedese ML mulle erilist muljet jätta ei jõudnud. Võib-olla seepärast, et lühikeseks plaanitud koosolek kestis tunni kauem plaanitust ning sõiduaega jäi väheks. Siiski jäi autost minu jaoks liiga mugav mulje ja liiga vähe maasturit.

Järgmiseks sain enda kätte Lexuse maasturi RX 450.


Hea, kena, tore - isiklikult tundus parem kui ML, aga ikkagi eelistaksin võimalusel Jeepi. Millega ma aga RX puhul tutvust tegin, oli hübriidmootor, millega on vähemalt linnakiirustel võimalik sõita väga ökonoomselt.

Kuna tööasju oli palju, siis ei tiirutanud ka sellega palju ringi, aga natuke ikka. Viisin auto peale tööd esindusse tagasi ja ütlesin ausalt oma arvamuse, et vähemalt Mersu ML ja Lexuse RX ei ole minu jaoks.

Vestlesime müüjaga autode omadustest, kui nägin, et salongi ette pargiti tumesinine GS, see, mis pidi olema tagaveoline.


Vaatasin siis müüjale suurte süütute silmadega otsa ning kümne minuti pärast vajutasin GS 450h START nuppu.

Võib-olla oli see saatus, aga kui ma samal ajal raadio käima panin, algas sealt Don Omar ft Lucenzo lugu "Danza Kuduro", mis eriti efektselt jäi mulle meelde filmi "Fast Five" lõpust. Keerasin heli kõvemaks. Kuna erinevalt eelmisest GS'ist oli sellest Mark Levinson Premium Surround süsteem (mis see on, ma ei tea, aga sound oli väga hea), siis tekkis tunne, et tahaks gaasi põhja vajutada. Ning see tunne ei olnud kadunud ka 18 tundi hiljem, kui ma täna lõunal auto tagasi viisin. (Danza Kuduro oli juba mälupulgal USB augus ja kajas ikka kõrvus)

Aga auto ise? Tagavedu kartsin asjatult, sest veojõukontroll ei lasknud ka libedal midagi juhtuda. Tagumik küll võbeles mänglevalt (mis oligi fun ja mõnus ja lahe ja nii edasi), aga kontroll säilis. Kiirendus jäi vähemalt libedal hoolimata enamatest hobustest neliveolisele 350le alla, aga kui õhtul parklas veojõukontrolli välja lülitasin, ei häirinud ka see enam. Liiga lõbus oli selleks. Isegi Katariina, kes pelgas alguses selliseid liigutusi, ei tahtnud pärast esimesi piruette enam roolist ära tulla.

Pool tundi enne auto äraviimist mõtlesin korra ka maanteel käia ja sealgi jäin sooritustega rahule. Okei - ka seal ei kadunud naeratus näolt.

Ning sellega üllatused ei lõppenud - tagasi linna kruiisides surfasin menüüdes ja avastasin, et kogu mu lõbutsemise keskmine kütusekulu oli napilt üle 10 liitri sajale. Seda 3,5 liitrise mootori ja 343 hobujõuga.

Põhjuseks seesama hübriidmootor, millel elektrimootor linnaliikluses suure osa enda kanda võtab. Ajalugu sirvides avastasin, et mina olin üks kulukamaid sõitjaid ja et sellega on võimalik sõita ka 5-6 liitrit sajale. Ning kui uskuda müügimeest, siis ainult linnas mõistlikult sõites saab 66 liitrise paagiga läbida natu üle pooleteist tuhande kilomeetri, sest gaasiga ettevaatlikult ümber käies on võimalik ühest linna otsast teise nii sõita, et bensiinimootor ei käivitugi.

Autovõtit tagasi esindusse andes tundsin, et ega enam ei soovi millegi muu rooli istudagi. Liiga hea oli see GS 450h.

Aga homme ootab juba Mercedese C-klass, 5. seeria BMW ja Audi S5, esmaspäeval A5 Sportback ja A7 Sportback ning teisipäeval BMW X6.

Kuigi kõik on head autot, on mul siiski tunne, et pean end kolmapäeval jälle Lexusega lohutama minema :) Lihtsalt niivõrd head muljed olid.