31. august 2016 - Suve lõpp ja Bon Jovi

Miljon aastat pole kirjutanud ja kuna täna õhtul toimub selle suve ametlik lõpuüritus, milleni on veel paar tunnikest aega, siis mõtlesin, et õhtut oodates võiks ju meenutada seda, mis tunne on kirjutada midagi pikemat, kui reklaamlause Facebooki või menüüuuendus Merlot'sse.

Tunded on segased - rõõm, nukrus, närvilisus, ootusärevus, lootus ja purunenud lootus samaaegselt. Ilus päikeseline ilm annab kehale sooja, rõõmsad naeratused, millega lõunaseid tervitusi jagati, soojendasid hinge, ent ometi... Ei ole head ilma halvata ja täpselt selline ongi see elu, milles tegelikult me kõik igapäevaselt elame.

#familyMerlot

Kindlasti üks selle suve märksõnadest, mis seotud väikese baar-piljardisaal-restoran Merlot'ga. Jah - nagu panete tähele, siis kasutan Merlot puhul hääldust 'merloo', sest pean seda õigeks ning sellest johtuvalt ka käänan seda sõna. Ja me oleme merloolased, mitte merlotlased, kes käivad istumas Merlot's ('merloos'), mitte Merlotis. Sorry, sõbrad ja pereliikmed, aga kusagil mu hingesügavustes on veel alles kübeke filoloogi, kelle kõrvus sellised eksimused kriipivat valu tekitavad.

Merlot'le sai alguses natuke reklaamitöid tehtud, siis sain sinna kuidagi baari tööle, edasi administreerima ning lõpuks sai seal osaleda kõiges - koristamisest kokkamise ja grillimiseni. Äge aeg oli!

Meenutasin kunagi kogemusi administraatorina Oasises ja giidi-reisisaatja tööd Bulgaarias ning neid kaht kogemust ühendades hakkas Merlot'sse tekkima püsiv seltskond, klientuur, kes hakkas tavapärasest tihedamini omavahel läbi saama. Ja mingi vestluse käigus kerkis õhku sõna 'perekond'. Ja nüüd meil ongi oma suur perekond Merlot, kes on teineteisega seotud, kellest - nagu vahel tundub - paljud on üksteisega nii harjunud, et enam nagu ei oskagi ilma...

Kindel ei - me ei ole sõbrad. Meil ei ole ei lähedalt ega kaugelt vaadates midagi ühist - ainult Merlot, meie kodu. Meenub öö, kui käisime neljakesi tunnike peale Merlot sulgemist Osmanis söömas. Neli erinevas vanuses meest, kõik täiesti erineva riietus- ja käitumismaneeriga, erinevad rahvused - aga ometi oli meil midagi, mis meid sidus. Meie peretunne, mis tekkinud üürikese kuu ajaga.

Meil on seal mehi ja naisi, vanuses 16 kuni 70, eestlased, venelased, ukrainlased, grusiinid, aserbaidžaanid, pool leedukat :), hindid ja peaaegu ka kaks inglast, kõik erineva mineviku ja professionaalse taustaga - autojuhtidest insenerideni, kes töötanud süvakosmose radaritega. Täiesti, täiesti erinevad inimesed, ent kes pereringis moodustavad väga kummalisel moel terviku.

Ja täna on see õhtu, kus jagame välja nimelised perekaardid, millega edaspidi on kodus, restoranis Merlot, kõik tellimused -20% :)

Vot sellised :D

Suvi

Suve nagu ei olnudki. Siiski - oli vaimustavalt vapustav Jaanipäev ja jaanituli koos Oskari ja maailma parima seltskonnaga. Kummardus osalistele ja suured-suured tänud!!! I love you all!

Samas Merlot pärast sai sellest ka üle väga pika aja esimene suvi, kus ma kordagi ujuma ei jõudnud. Millest on kahju! Vahel isegi 20tunnised tööpäevad ja nõnda mitu nädalat järjest võtsid kogu vaba aja.

Seiklused, juhtumused, millest näiteks üks viis politseisse, teine EMOsse jne...

Ei saa öelda, et et oli igav suvi, sest emotsioone oli meeletult, aga geograafiliselt võttes jäi tegelikult kõik paari kolme kilomeetrise raadiusega ringi, mille keskmes oli ikka ja alati Merlot.

Ise

Ise kohta ei oskagi täna enam midagi öelda. Lisaks rõõmule tõi Merlot ka mitmeid isiklikke ja tööalaseid pettumusi. Nii endas kui teistes. Jääb vahel arusaamatuks, miks küsitakse küsimusi, kui ei taheta vastuseid kuulata samas, kui nendest vastusest sõltub tegelikult kogu hea läbisaamine.

Aga rõõmu oli rohkem. See on peamine. Jälle sai üks asi õigesti valmis tehtud ja see on hea tunne. Enda jaoks. Oma ego jaoks. Loodetavasti ka kõikide osaliste jaoks.

Aitäh Teile kõigile, kes te mu suves osalesite!

Inspirational

Millest ammutada inspiratsiooni, et produktiivselt toime tulla vajadusega midagi kirjutada nii, et see ei kajastuks vaid mu Facebooki seinal sarkasmist ja/või satiirist nõretavate märkustega. Kuigi sarkasm on kasulik nii endale kui teistele nagu näitavad viimased uuringud sarkasmi mõju kohta motivatsioonile, tundub praegu oma näoraamatu ajajoont kerides nagu oleks tegemist ääretult kibestunud inimesega. Oh ei! - kibestunud inimene tundun ma ehk vaid neile, kellele mul pole enam põhjust enda paremaid külgi näidata. Miks peakski? Kui keegi on ikka korraliku hunniku jama kokku keeranud, siis miks ma peaksin sellist käitumist kuidagi veel naeratusega hindama. Ma ei tee seda. Pealegi olen ka ise päris piisavas koguses jamasid korraldanud ja mõistan hästi, miks sellistel juhtudel minule ei naeratata. Palju õnne!

Lisatud video on üks neist lahedatest muusikapaladest, mis on viimasel ajal tujutõstmisel üsna oluliseks muutunud. Lihtsalt niivõrd hea! Ja kindlasti aitab see kaasa ka kirjutamisele juhul, kui inspiratsioon peaks järsku kaela sadama.

Inspireerivaks on kindlasti ka uskujate olemasolu. Ei, mitte selliste, kes silme all ilusat nägu teevad ja kes hetk hiljem, kui on juba minekule seatud, hakkavad su selga noaloopimise märklauana kasutama. Mõistmine, usaldamine ja nende sõnadega vastuolus käitumine on pannud mõtlema, et ehk ei ole neid inimesi üldse enda ellu tarvis. Kui seni olen sellist suhtumist rakendanud suht võõraste inimeste peal, siis ehk seekord peaks samasuguse valiku tegema ka lähemate sugulastega. Miks hoida alles neid, kes ei usu või ei taha uskuda; miks hoida neid, kes käsi raudus hoiavad? Lihtsalt mõttekilluke ühest vestlusest.

Millest ammutada inspiratsiooni? Hmm ... Päev Eestis blogi jaoks on materjali ja mõtteid ehk juba terve raamatu jagu, aga ajaliselt on sellega natuke halvasti. Nimelt on viimaste nädalate-kuude loetu hulgas üsna palju pehmelt öelda ajavaba teksti olnud (siinkohal palun vabandust, et üks mu kirjutis on avaldatud leheküljel Uued Uudised - toona tundus see mõistliku paigana). Aju- ja/või loogikavaba tekst on aga see, millele tahaks kohe vastulauseid esitada. Sorry - ma juba olen kord selline. Kahjuks nõuab aga vastulausete tegemine küllaltki palju eeltööd, sest kuigi isiklikele teadmistele toetudes saaks selle ruttu valmis, siis avalikult kirjutamine nõuab suhteliselt tihti just nende algtõdede, -teeside lahtiselgitamist, usaldusväärsete viidete leidmist jne. Aega aga praegusel hetkel veel nii palju ei ole.

@Muster on koht, kus...

Töö annab samuti inspiratsiooni. Eriti veel see töö, mis on valmis saadud ja mille eest raha kätte saadud. Üheks viimaseks asjaks võib välja tuua sisustussalong Muster kodulehe. Jah, sellesama Mustri, mille kohta ma mõnel korral olen siin blogis ka häid ja kiitvaid sõnu öelnud. (Linke ei too - kes viitsib, see otsib.)

Ja head tuttavad annavad inspiratsiooni. Te kõik teate, kes te olete, kellega ma siiani suhtlen ja kohtun... Tänud teile ja häid pühi!

Üle mineviku, oleviku ja tuleviku; Evanescence - "My Immortal" (2004)

Nädalake kirjutamises vahet olnud ning paljugi on muutunud. Millises suunas, on veel vara öelda, aga see on juba kinni minus endas. Kas ja kuidas hakkan ma seda kõike enda jaoks ellu viima või kas üldse on emotsioonide ajel tekkinud ideedel ja mõtetel reaalses elus piisavalt elujõudu. Juba on osasid neid nimetatud ajuvabaks, teisi ägedateks - seinast seina...

Ei alusta algusest, sest tundub, et teinekord on täna alustatud mõtte algus kauges minevikus ja mõni mõte sünnib alles siis, kui suurem osa lausest on juba kirja pandud. Seega - kust alustada? Lihtsatest asjadest. Ja episoodiliselt. Nagu mulle kunagi kõige rohkem meeldis.

Eelmine kuu jalutasin või kõndisin kokku ca 170 km. Tuli välja, et telefonis spiooni mängiv äpp loeb ka mu läbitud kilomeetreid. Nüüd kasutan seda teadlikult. Eile näiteks libises jalge alt läbi 29 kilomeetrit. Kõndisin mööda metsi, ühes käes nuga, teises telefon. Miks? Ühes vestlusest kasvas välja mõte, et kui juhuslikult peaks tulema mingi kuri karu, siis oleks ju tore YouTube video teha, kuidas mõmmik süüa tahab. Kuna jalutuskäikude lõpuks olen aga ka mina tavaliselt üsna näljane, siis karusid ei näinud. Ühelgi korral. Ehk nad said aru, et ka minul on kõht tühi, nuga käes ja who cares suhtumine. Targad loomad, respect!

Möödunud laupäeva hommikul sai ärgata vana klassivenna juures Vääna-Jõesuus. Nii mõnus oli kell seitse astuda päikese kätte terrassile, suitsu teha ja lihtsalt olla. Päike paistis, linnud siristasid, klassivenna kass tuli ka korra olukorda kontrollima. Mõnus oli üle pika aja enda muidu nii hallist rutiinist välja saada.

Hommiku parimaks lõpetuseks oli muidugi see, et sai sel nii olulisel, Vääna-Jõesuu rannal Oskariga kiva loopida. Oskari viskekäsi muutub aina paremaks ja kivid lendasin juba üsna kaugele lainetesse. Ississe :) Nii tore...

Reedene päev ja õhtu. Miljon tonni minevikku, mis tundidega õlgadelt vajus...

Laupäevane õhtu. Kadrina ja Dreamers. Kohtumine vana klassivennaga, kes selles bändis mängib ning kes oli tulnud Kadrina rahvusvahelisele kultuurifestivalile väärikat punkti panema. Eriti hea oli muidugi see, et kui alguses tundus, et saab toimuma pensionäride klubi Hõbelõng koosistumine (väljend laenatud:) ), siis tänu kohalviibinud Moldova vutimeeskonna kuumaverelisusele tõmmati peole sisse selline hoog, et peo lõpuks olid pealinna peokoha Chicago publikuga harjunud Dreamersi liikmetel silmad imestusest suured. Respect nii Dreamersile kui Moldova vutiklubile!

Siin siis Dreamers, klassivend Margo kõige kaugemal ja mõtlikum.
Foto: Dreamers'i FB lehelt ja osaliselt vist ka Scotland Yard'iga seotud - don't be mad!

Pühapäev. Uued, täiesti erinevad ja värsked emotsioonid. Magnetism. On tõmme või seda siis ei ole. Lihtne. Elus ongi kõik tegelikult lihtne. Tavaliselt me vaid elame elu keeruliseks enda mõtetega. Tubli, Marko, räägi seda endale! Jah - vahel on enda vabakslaskmine pidevast mõtlemisest ja analüüsimisest ehk see kõige mõistlikum. Ülemõtlemine sucks ja vaba olla on nii mõnus. Ja annab nii palju tulemusi: isegi pastorite leidmine Facebookist ei ole enam võimatu.

Esmaspäev kuni kolmapäev möödus anger management'i tähe all. Hoolimata kõigest positiivsusest leidus ikka ja alati kusagil midagi, mis suutis natuke närvi ajada. Õnneks oli vihakontroll seekord tavapärasest lihtsam, sest kõik korrad olid põhjustatud mu enda rumalusest :) Enda peale ei saa ju kaua vihane olla...

Näiteks eilegi :) Pika jalutuskäigu võtsin ette, et lasta arvutil natuke portfolio jaoks pilti renderdada. Olen kusagil siin juba kirjutanud, et lõppkvaliteedi saabumiseks vaja ca 100 korda pildist üle käia. Kui ma siis eile peale seitset tundi ja 38 renderdust koju jõudsin ja ekraanile vaatasin, avastasin, et mu värisev käeke oli enne viimasele nupule vajutamist kerge vääratuse teinud ning pilt oli tulnud kergelt kiivas... F***!!! Ei tohi kiirustada!!!!!!

Tarkus tuleb tasapisi ja arvutiressursside ning aja arvelt.

Nüüd aga positiivsemalt homsesse. Tänane on täna ja seda veel ei kommenteeri, sest tundub, et midagi täna veel toimub... We'll see!

Vale süüde

Süüde on vale.

Veel mõned head aastad tagasi, kui ma juhtusin vaatama filme ja nägin neis pidžaamades magavaid täiskasvanuid, tundus see mulle nii vastuvõetamatu ja ebamugav. Miks vahetada keha vaba hingamine mingite kattematerjalide peale. Ja nüüd - nüüd ma magan ise nagu mingi f***ing joke! Habetunud, pool ööd koera voodist välja peksmas ja habetunud - WTF?!

Süüde on vale.

Vallimäe nõlval istudes ja hullunult ringikihutavat koera jälgides keerlevad pead mõtted edasisest päevast. Kõmpimine tööle, hiireralli kontorilaual, lõunaks koju näksima ja peni jooksutama, tagasi tööle, veel mõned tunnid hiiresoojendamist enne, kui leht trükki läheb, siis koju. Jälle koeraga välja, jälle sööma, korraks arvuti või raamatu taha, siis jälle koeraga välja ja siis võib juba vaikselt pikali visata.

Neetult inspireeriv!

Süüde on vale.

Töö juures suitsule minnes avastad, et majataguse parklas oli mingi fuck keset platsi viinapudeli kildudeks visanud. Heade mõtete linnast on Rakvere hetkel kaugel. Loodame, et peagi valmiv Tark Maja muudab olukorda.

Süüde on vale.

Mõtisklen vaikselt, millist visiitkaarti teha. Inglismaal sealseid asju ajades sai proovida mitmeid asju ja mõned tulid päris hästi välja. Süüde oli õigem, kuigi põhjust oli tegelikult vähem. Siiski oli võimalusi katsetada, vaadata uurida. Mõnikord isegi süttis.

Süüde on vale.

Praegu.

Ja kütuse juurdevooluga on probleeme - seda kas ei tule üldse või tuleb nii palju, et süüdet andes toimub vaid hetkeline plahvatus ja siis sureb mootor välja. Damned!

Siis ei olegi ju süüde vale.

Hoopis kütusepump jupsib.

Reede 1

13 ja reede. Seni on need päevad olnud head ja positiivsed. Vaatame, mis tänane toob...

Möödunud õhtul esitatud küsimusele vastuseid lugedes tekkis arusaam, et olen siiani enda asju valesti planeerinud ja hinnanud. Viletsat tööd saades olen küsinud väikest raha, sest töö pole minu arvates suuremat summat väärt. Samas... Samas olen jätnud aga tähelepanuta tõsiasja, et viletsat tööd tehes kulutan ma enda aega. Kulutan aega asjadele, mida ma ei saa hiljem isegi mingi soovitusena kasutada. Seega surnud töö juba enne selle alustamist. Väikesest mõttevahetusest erinevate disaineritega jäi aga kuklasse hõõruma väike mõttekild - ettenähtavalt halva projekti eest küsi rohkem raha, et mittemidagiandev töö vähemalt rahagi sisse tooks.

Rahast saadav rahulolu

heastab kehva resultaadi -

raha eest saab palju kolu,

kasvõi uue purjepaadi.

Rääkida on rahast vale,

eesmärk kõrgem olla võiks,

siiski rahata on olla hale:

tühi kõht - see muudab kõik.

Orjan raha, vihkan tööd,

tasakaalu leida püüan -

seega töötan keset ööd,

et saaks homme vorsti süüa.

Nii soodastun ja lähen lolliks,

luulet hakkan jälle looma -

väärikus on makstud tolliks,

et saaks töötada end kooma.

Tegelikult ma ei ole juba VÄGA kaua püüdnud midagi luuletada ja see paistab vist eelnevast katsetusest ka hästi välja. Mis iganes? Kui ei harjuta, siis ei jõua ka kuhugi.

Heartbroken

Every time I close my eyes,

it's like dark paradise...

Need sõnad on täna terve päeva peas kummitanud. Hommikul tööle minnes tuli kõrvaklappides Lana del Rey "Dark Paradise" ja enam ei saa neid kahte rida peast välja. Aga vähemalt hea lugu on...

Järjekordne ajaleht on koos, järjekordne Kuulutaja oma uudiste ja reklaamidega trükikojas...

***

Damn it! Ja kirjutamismõte katkes Facebooki piilumisega, kust leidsin kurva uudise, et täna suri üks mu lemmikumaid kirjanikke - Terry Pratchett.

Ma ei saa öelda, et oleksin suur raamatute ostja. Ma ei ole leidnud põhjust ostmaks raamatuid, mida ma loen vaid korra. Pratchetti raamatuid olen ostnud aga palju, sest alati, kui tuju on allapoole arvestust, siis aitavad Kettamaailma lood oma absurdse, aga samas nii terava ja ühiskonnakriitlise huumoriga mind ja mu tuju tagasi järjele.

Sir Terry Prachett. (Pilt internetist)

Prachetti raamatud ja neis leiduvad lihtsalt ning vaimukalt üleskirjutatud tõeterad on alati olnud heaks tsiteerimisallikaks. Minu lemmiktegelaseks on algusest peale olnud Surm. Surmalt on pärit ka minu isikliku arvamuse järgi üks Pratchetti parimaid mõtteid:

You have to believe in things that aren't true. How else can they become?

Puhka rahus, Terry! Teen enda poolt kõik, et sind ei unustataks ja loodan, et minu Oskar leiab sinu raamatutest sama palju rõõmu ja naerukohti, kui olen seda leidnud mina.

***

Enne, kui võtan riiulilt suvalise Pratchetti raamatu, et oma tuju tagasi paremaks saada, pöördun tagasi ka selle mõtte juurde, miks ma üldse täna blogima hakkasin.

Nimelt ilmub homses Kuulutajas W. Hocares Solutions'i esimene reklaamkastike. Lehte kokku pannes jäi tühi auk ning ma otsustasin natuke investeerida, et testida, kuidas Kuulutaja kuulutused üldse toimivad. Kuna minireklaamis oli olemas ka viide mu blogile, siis pidasin targemaks panna uude kirjesse ka natukene infot, et mida ma siis õigupoolest teen.

Lisaks Kuulutajale küljendan ma tegelikult ka Eesti Maaülikooli lehte ning... Mingil hetkel sai isegi kaks Imelise Teaduse lehekülge kujundatud/küljendatud, aga viitama ei hakka - see oli projekt, millega ma ise rahule ei jäänud, aga mis kliendi soovidele vastas.

Kirjutan ma ka - sellest on vist heaks märgiks kasvõi seesama blogi siin ning päisest leitavad lingid teistesse minu kirjutatud kohtadesse. Kes viitsib, see vaatab.

Ja hoolimata oma tavapärasest hallist igavusest ja rutiinist suudan ma vahel ka tööd teha, kui selleks motivatsiooni on. Motivatsioon on aga raha ja vabadus teha häid asju.

***

Anyway - täna ei tule parim reklaamtekst. Lihtsalt kurb olen. Homme on juba parem.

Et mitte unustada... ; vaikus - "vaikus" (2015)

Mõnikord on targem aeg maha võtta ja mõelda, kas on üldse mõtet kord valitud suunal edasi liikuda. Aja maha võtmisega kaasneb tihti see, et enam ei tegele tavapäraste asjadega. Minu puhul tekib vaikus loomingulises töös.

 

Mis on omamoodi hea, sest vahepeal on vaja ka akusid laadida, inspiratsiooni koguda.

 

Täna said vist patareid jälle täis, sest üle väga pika aja võtsin käsile töö, mida olen plaaninud ja plaaninud lõpetada, et saaksin oma asjadega edasi minna. Jah - ma otsustasin jätkata juba valitud suunal, ma jätkan seda vastuvoolu rabelemist ja ma saan sellega hakkama. Lõpuks saan ka raamatu veel valmis, öeldagu selle kohta siis mida iganes.

 

Täna on tegemist sissejuhatava päevaga. Enda arvuti renderdab fotorealismi teha, seega pean veel tunnikese tööl aega viitma. Hetkel on portfolio proovifotost renderdusi tehtud vaid kümme ning kümnega pole see kvaliteet veel kõige parem. Aga siiski...

 

Siin siis vaid 10 ülekäimist.

Igatahes - hea on see, et soov ainult mõelda on asendunud sooviga edasi liikuda. Esimesed sammud on igatahes väga magusad olnud ja tulevik paistab tunduvalt helgem kui eile. Mõtlemise kui sellise kõige suurem miinus ongi see, et vahepeal takerdud tahes-tahtmata negatiivsuse võrku ja sellest on üsna keeruline välja tulla. Täna on parem. Ehk on siinkohal tegu töökoha, töölaua positiivse mõjuga? Anyway - tore igal juhul!

 

*

 

Käti kasvab ka ilusti ja eks varsti jäävad ka meievahelised vaidlused vähemaks ning hambaid ei näidata enam kummaltki poolelt.