*
today
tonight
nowadays
same weather
same faces
same place
not thinking
not feeling
not living nor dying
on the ground
just lying
just being
like a stone or a tree
forgotten
ages ago
so easy
so hard
it's nothing I wanted to be
teisipäev, 29. september 2009
pühapäev, 27. september 2009
Õhtul, kahekesi, teki pehme serva alt piiludes
Ahi oli juba soojaks köetud. Toanurgast õhkus sooja ja pisike tüdruk lesis ringutades oma väikeses voodis, kaaslasteks lugematu arv pehmeid mänguloomi, kes olid oma päevased jutud juba lõpetanud ning tihedalt üksteise vastu surutuna nüüd oma und ootasid. Tüdruk silitas neist üht, kallistas teist, sosistas midagi kolmandale. Heitis siis pilgu vastasseinas põrandal olevale traadist puurile ja lehvitas.
"Head ööd, Lilli!"
Jänes, veel väike ja nooreke, vastu ei lehvitanud, vaid nosis edasi suure porgandi kallal. Tüdruk vaatas teda pikalt, ise samal ajal kuulatades, mis toimub teistes tubades, kus ema häälte järgi võttes taldrikuid pesi. Ikka veel, kortsutas väike tüdruk korraks kulme ja pigistas silmad kinni. Tekk oli täiesti kurgu alla tõmmatud, soe puges ka pidžaama alla, aga und veel ei tulnud.
"Emme!" hüüdis ta uuesti silmi avades. Vesi köögis keerati kinni.
"Jah, Ellen?"
"Ma tahan juttu."
"Kohe tulen. Ma kuivatan nõud ära ja siis loen sulle jutu."
Tüdruk mõtles hetke, siis raputas ta pead. "Ma ei taha täna raamatujuttu. Ma tean neid kõiki. Ma tahan midagi muud."
Sammud, siis nägi Ellen, kuidas ema toauksele ilmus, juuksed nagu ikka õhtuti kuklale krunni keeratud, käes rätik koos tüdruku lemmikkruusiga, mille ema talle hiljuti ostnud oli. Ema naeratas - seda kõige armsamat naeratust maailmast, mida oskas ainult tema emme. Ellen naeratas vastu ja käe teki alt välja pistnud, lehvitas kiirelt.
"Hmm. Jälle koos loomaaiaga voodis." See ei olnud noomitus, mis emme huultelt tuli, pigem lihtsalt tõdemus, mõistis tüdruk ja noogutas. "Mis lugu sa siis tahad?"
Ellen mõtles. Pikalt ja pingsalt nagu alati. Viieaastase tüdrukutirtsu kohta mõtles ta alati väga hoolikalt ja põhjalikult, teadis Ellen. Seda oli ta kuulnud, kui emme oli seda ühe oma hea sõbrannaga, tädi Annikaga, arutanud, kui tema oli koos Hedliniga mänginud. Nüüd ta mõtles veelgi pingsamalt, proovides sinnajuurde väga asjalikku nägu teha.
"Ma arvan, et ma tahan mingit teistmoodi, päris lugu," ütles Ellen lõpuks. Ema vaatas talle otsa, kissitas siis korraks silmi. Nii nagu ta alati tegi, kui talle mingi hea mõte tuli. Ellen oli sellest aru saanud, sest emme kissitavad silmad naeratasid siis alati. Teinekord, kui tüdruk oli lihtsalt jonnitujus, siis ema kissitas ka silmi, aga noil kordadel naeratust neis kissitustes ei olnud. Siis oli seal kurbus. See Ellenile ei meeldinud, see tegi ka tema kurvaks ning seepärast püüdis ta aina vähem ja vähem jonnida.
"Päris lood ei ole unejutuks need kõige paremad," arvas ema, kes oli nüüd rätiku ja taldriku riiulile asetanud ning Elleni juurde voodiservale tulnud, "aga ma vist tean ühte lugu, mis on peaaegu nagu päris." Ema heitis oma tütre kõrvale tekile külili, vaatas Ellenile otsa ja lükkas sõrmedega ära tüdruku silmile langenud heleda juuksetuka.
"Räägi."
"Hea küll," vastas ema ja mõtles hetke enne alustamist. "Elas kord üks väike Tüdruk, kes kasvas üles ühes väikeses külas. Ta elas väga palju oma vanaisa ja vanaema juures, kes talle väga-väga meeldisid. Sellele Tüdrukule meeldis väga väljas koos sõpradega mängida ja vallatusi teha, kuid mõnikord meeldis talle ka raamatuid lugeda. Tema vanaisal oli väga palju raamatuid ning seepärast oli Tüdrukul ka palju lugemist.
Ja ühest pisikesest raamatust leidis see Tüdruk ilusa loo ühest suvest ja poisist ja tüdrukust ning see lugu hakkas talle nii väga meeldima, et ta tahtis ise sinna juttu sisse minna. Igal õhtul enne magamajäämist mõtles ta sellele jutule, igal hommikul hommikul ärgates mõtles ta sellele saarele, kus selle jutu tegevus käis.
Sellest loetud jutust leidis see Tüdruk omale Unistuse. Ta rääkis oma Unistusest oma vanavanematele ja oma emale, aga miskipärast ei saanud need Tüdruku Unistusest hästi aru. Vanaema vaatas Tüdrukut heldinud pilgul ja paitas tema pead, vanaisa silmades oli Tüdruku unistust kuulates palju mõtlikkust, aga ema silmis oli kurbust, mida Tüdruku ema hästi varjata ei osanud. Tüdruk vaatas neid kalleid inimesi ja kuigi talle midagi ei öeldud, sai ta nende pilkude mõttest aru.
On unistusi, mis ei täitu iialgi, ja see mõte tegi Tüdruku hästi kurvaks."
"Miks unistused ei täitu?" küsis Ellen emale tõsiselt otsa vaadates. Ema silitas tütre pead ja vaikne ohe tuli tema huultelt. "Kõike ei saa, mida sa tahad, jah?" küsis tüdruk järsku. Seda oli talle õpetatud siis, kui ta oli poodides käies igat mänguasja omale tahtnud. Ema naeratas ja noogutas.
"Ka see Tüdruk sai aru, et elus ei saa kõike, mida sa tahad, kuid ometi oli tema Unistus nii suur ja ilus, et see tundus talle võimatuna, et just see Unistus ei täitu."
"Mis unistus see oli?" küsis Ellen. "Kas see täitus?"
Ema tema kõrval oli tasa, vaatas talle otsa, kuid tema silmad olid kaugel. Kaugel ja kurvad. Vaid paar korda oli Ellen oma emme silmis sellist kurbust näinud ja tüdruk tundis, kuidas üks soov tema sisse tekkis. Ta puges emale lähemale ja kallistas teda tugevalt, tugevalt. Pikalt olid ema ja tütar sõnatult teineteise kaisus, siis hakkas ema taas rääkima.
"See Tüdruk kasvas suureks, aastad läksid, ja pidevalt otsis ta oma Unistust. Ta nägi igal pool võimalusi selle Unistuse täitumiseks, aga kui ta neile võimalustele lähemale astus, siis kadusid need kui habras udu hommikuses päikesepaistes. Tüdruk lõpetas kooli, läks tööle ja elu läks niimoodi, et järjest harvemini mõtles see Tüdruk oma Unistusele. Ta oli elus saavutanud kõik muu, mida ta kunagi tahtnud oli, ja ajapikku hakkas ta isegi uskuma seda, et päris kõike, mida sa soovid, ei olegi võimalik saada.
Tüdrukule endale sündis juba tütar, kes tegi ta maailma õnnelikumaks inimeseks ja lõpuks talle tundus, et miski ei saa enam paremaks minna. Ta oli oma Unistuse juba peaaegu unustanud. Väga harva, kui tal õhtuti voodis lebades pikalt und ei tulnud, talle meenus veel see Unistus kui roosa, kauge pilveke mälestusena kaugest lapsepõlvest, ja selle Unistuse mõte pani teda alati naeratama. Naeratama, aga natuke nukralt, sest nii, nii väga oli ta lapsena selle Unistuse täitumist soovinud. Nüüd oli tal olemas aga kõik muu ja Tüdruk oli sellega rahul. Unistuse täitumise soovimine näis olevat juba ülekohtune.
Ja ühel hommikul, kui Tüdruk jälle tööle läks, arvas ta päevast tulevat täiesti tavalise tööpäeva. Ta istus oma laua taga, kirjutas oma tööasju ja mõtles oma töömõtteid. Kõik oligi väga tavaline, kui avanes tema töökoha uks ja sisse astus üks inimene, keda Tüdruk kunagi varem näinud ei olnud.
See oli Poiss, seljas triibuline lühikeste varrukatega särk. Ta vaatas seal ruumis ringi, vaatas korraks ka Tüdruku poole, otse Tüdrukule silma ja kadus siis ühe vaheseina taha. Tüdruk vaatas samasse kohta, kus see Poiss just seisnud oli ja ei uskunud nähtut.
Natuke hiljem sai ta teada, et see Poiss on tema töökaaslane ja ei läinud mööda palju aega, kui nad esimest korda Poisiga rääkisid. Tüdrukul oli tööga väike probleem tekkinud ja Poiss tuli talle appi seda lahendama. Nad rääkisid tööasjadest ja järsku ütles see Poiss need sõnad.
"Usu, Tüdruk. Usu, siis on kõik võimalik."
See oli öeldud küll töö kohta, kuid Poisi hääles oli midagi erilist. Midagi sellist, millest Tüdruk küll kohe aru ei saanud, kuid hiljem selle peale mõeldes sai ta aru, et see Poiss elabki niimoodi. Ta usub ja see usk aitab ellu viia kõik, mida ta tahab.
Ja jälle, üle väga pika aja mõtles tüdruk oma Unistusele. Ja kui päevi hiljem ta oma Unistusest sellele Poisile rääkis, siis Poiss vaid naeratas vastuseks.
"See on ilus Unistus. Kõige erilisem, mida ma kunagi kuulnud olen," ütles Poiss ja võttis Tüdruku käest kinni.
"Aga see ei..." tahtis Tüdruk öelda, aga Poiss pani sõrme tema huultele.
"Kõik on võimalik, kui seda piisavalt palju tahta ja sellesse uskuda. Kunagi ei ole soovid liiga suured, Tüdruk, tavaliselt on usk nende võimalikkusesse liiga väike. Sinu Unistus on väga ilus ja hea ja ma usun, et sinu Unistus läheb täide."
"Aga see on juba võimatu!"
Poiss muutus seepeale tõsiseks, võttis Tüdruku ümbert kinni ja suudles teda õrnalt nende sügiseselt värviliste vahtrate all.
"Kas tõesti?" küsis ta minuteid hiljem.
Tüdruk raputas pead.
Tema Unistus oli täitunud."
Ellen vaatas emale otsa ja ema vaatas talle. Nüüd oli kurbus ema silmadest kadunud. Selle asemel oli seal see tuttav, rõõmus, õnnelik sädemeke, mida ta viimasel ajal nii tihti, peaaegu kogu aeg, oli oma ema silmades näinud.
"Aga mis unistus see tüdrukul oli?" küsis ta vaikselt. Ema silmitses oma tütart.
"See Tüdruk tahtis tõeliselt armastada ja olla tõeliselt armastatud ning lõpuks tema Unistus täitus. Ta ootas seda nii kaua ja kui ta oli juba lootuse ja usu unistustesse kaotanud, leidis ta selle taas tänu sellele Poisile. Poiss õpetas talle seda kõige tähtsamat, et unistama peab ja unistama peab suurelt ning kui sa väga-väga usud oma unistustesse, siis saavad need ka täituda."
"Kas tegelikult ka?"
"Jah, tegelikult ka. Aga nüüd, Ellen, magama. Hommikul on vaja vara lasteaeda minna. Head ööd sulle, kallis." Ema kallistas tütart tugevalt ja pani talle teki uuesti lõua alla.
"Head ööd, emme! Ma armastan sind!" ütles Ellen vaikselt.
"Mina armastan sind, Ellen!"
Hommikul laua taga einet süües vaatas Ellen pikalt oma ema. Ta oli veel kaua enne uinumist ema räägitud loole mõelnud ja paar küsimust oli talle pähe tulnud, mis nüüd nii kangesti väljapääsu otsisid. Lõpuks ei suutnud ta enam vaikida.
"Emme?"
Ema vaatas talle üle laua otsa ja pani kohvikruusi lauale. "Jah, Ellen?"
"Kas see lugu oli päris? Kes see tüdruk oli? Kas sina, emme?"
Kaua püsisid ema silmad tütre omadel, taaskord vaadates tütart ja samaaegselt ka seda tajumatut kaugust mõtterägastikus, kuhu tütre silmad veel ei küündinud, aga kuhu Elleni intuitsioon nii tihti pärale jõudis. Siis ema noogutas.
"Jah, see olin mina."
"Ma teadsin seda," naeratas tüdruk. Siis tõmbus ta veel korra tõsiseks. "Aga see poiss? Kes see poiss on?"
Hetk vaikust. "Ma arvan, et sa tead ka seda."
Ellen mõtles. Vaatas emale otsa ja heitis siis pilgu sellele triibulisele särgile, mis emal nii tihti öösiti ja hommikuti seljas on.
Siis ta noogutas.
"Head ööd, Lilli!"
Jänes, veel väike ja nooreke, vastu ei lehvitanud, vaid nosis edasi suure porgandi kallal. Tüdruk vaatas teda pikalt, ise samal ajal kuulatades, mis toimub teistes tubades, kus ema häälte järgi võttes taldrikuid pesi. Ikka veel, kortsutas väike tüdruk korraks kulme ja pigistas silmad kinni. Tekk oli täiesti kurgu alla tõmmatud, soe puges ka pidžaama alla, aga und veel ei tulnud.
"Emme!" hüüdis ta uuesti silmi avades. Vesi köögis keerati kinni.
"Jah, Ellen?"
"Ma tahan juttu."
"Kohe tulen. Ma kuivatan nõud ära ja siis loen sulle jutu."
Tüdruk mõtles hetke, siis raputas ta pead. "Ma ei taha täna raamatujuttu. Ma tean neid kõiki. Ma tahan midagi muud."
Sammud, siis nägi Ellen, kuidas ema toauksele ilmus, juuksed nagu ikka õhtuti kuklale krunni keeratud, käes rätik koos tüdruku lemmikkruusiga, mille ema talle hiljuti ostnud oli. Ema naeratas - seda kõige armsamat naeratust maailmast, mida oskas ainult tema emme. Ellen naeratas vastu ja käe teki alt välja pistnud, lehvitas kiirelt.
"Hmm. Jälle koos loomaaiaga voodis." See ei olnud noomitus, mis emme huultelt tuli, pigem lihtsalt tõdemus, mõistis tüdruk ja noogutas. "Mis lugu sa siis tahad?"
Ellen mõtles. Pikalt ja pingsalt nagu alati. Viieaastase tüdrukutirtsu kohta mõtles ta alati väga hoolikalt ja põhjalikult, teadis Ellen. Seda oli ta kuulnud, kui emme oli seda ühe oma hea sõbrannaga, tädi Annikaga, arutanud, kui tema oli koos Hedliniga mänginud. Nüüd ta mõtles veelgi pingsamalt, proovides sinnajuurde väga asjalikku nägu teha.
"Ma arvan, et ma tahan mingit teistmoodi, päris lugu," ütles Ellen lõpuks. Ema vaatas talle otsa, kissitas siis korraks silmi. Nii nagu ta alati tegi, kui talle mingi hea mõte tuli. Ellen oli sellest aru saanud, sest emme kissitavad silmad naeratasid siis alati. Teinekord, kui tüdruk oli lihtsalt jonnitujus, siis ema kissitas ka silmi, aga noil kordadel naeratust neis kissitustes ei olnud. Siis oli seal kurbus. See Ellenile ei meeldinud, see tegi ka tema kurvaks ning seepärast püüdis ta aina vähem ja vähem jonnida.
"Päris lood ei ole unejutuks need kõige paremad," arvas ema, kes oli nüüd rätiku ja taldriku riiulile asetanud ning Elleni juurde voodiservale tulnud, "aga ma vist tean ühte lugu, mis on peaaegu nagu päris." Ema heitis oma tütre kõrvale tekile külili, vaatas Ellenile otsa ja lükkas sõrmedega ära tüdruku silmile langenud heleda juuksetuka.
"Räägi."
"Hea küll," vastas ema ja mõtles hetke enne alustamist. "Elas kord üks väike Tüdruk, kes kasvas üles ühes väikeses külas. Ta elas väga palju oma vanaisa ja vanaema juures, kes talle väga-väga meeldisid. Sellele Tüdrukule meeldis väga väljas koos sõpradega mängida ja vallatusi teha, kuid mõnikord meeldis talle ka raamatuid lugeda. Tema vanaisal oli väga palju raamatuid ning seepärast oli Tüdrukul ka palju lugemist.
Ja ühest pisikesest raamatust leidis see Tüdruk ilusa loo ühest suvest ja poisist ja tüdrukust ning see lugu hakkas talle nii väga meeldima, et ta tahtis ise sinna juttu sisse minna. Igal õhtul enne magamajäämist mõtles ta sellele jutule, igal hommikul hommikul ärgates mõtles ta sellele saarele, kus selle jutu tegevus käis.
Sellest loetud jutust leidis see Tüdruk omale Unistuse. Ta rääkis oma Unistusest oma vanavanematele ja oma emale, aga miskipärast ei saanud need Tüdruku Unistusest hästi aru. Vanaema vaatas Tüdrukut heldinud pilgul ja paitas tema pead, vanaisa silmades oli Tüdruku unistust kuulates palju mõtlikkust, aga ema silmis oli kurbust, mida Tüdruku ema hästi varjata ei osanud. Tüdruk vaatas neid kalleid inimesi ja kuigi talle midagi ei öeldud, sai ta nende pilkude mõttest aru.
On unistusi, mis ei täitu iialgi, ja see mõte tegi Tüdruku hästi kurvaks."
"Miks unistused ei täitu?" küsis Ellen emale tõsiselt otsa vaadates. Ema silitas tütre pead ja vaikne ohe tuli tema huultelt. "Kõike ei saa, mida sa tahad, jah?" küsis tüdruk järsku. Seda oli talle õpetatud siis, kui ta oli poodides käies igat mänguasja omale tahtnud. Ema naeratas ja noogutas.
"Ka see Tüdruk sai aru, et elus ei saa kõike, mida sa tahad, kuid ometi oli tema Unistus nii suur ja ilus, et see tundus talle võimatuna, et just see Unistus ei täitu."
"Mis unistus see oli?" küsis Ellen. "Kas see täitus?"
Ema tema kõrval oli tasa, vaatas talle otsa, kuid tema silmad olid kaugel. Kaugel ja kurvad. Vaid paar korda oli Ellen oma emme silmis sellist kurbust näinud ja tüdruk tundis, kuidas üks soov tema sisse tekkis. Ta puges emale lähemale ja kallistas teda tugevalt, tugevalt. Pikalt olid ema ja tütar sõnatult teineteise kaisus, siis hakkas ema taas rääkima.
"See Tüdruk kasvas suureks, aastad läksid, ja pidevalt otsis ta oma Unistust. Ta nägi igal pool võimalusi selle Unistuse täitumiseks, aga kui ta neile võimalustele lähemale astus, siis kadusid need kui habras udu hommikuses päikesepaistes. Tüdruk lõpetas kooli, läks tööle ja elu läks niimoodi, et järjest harvemini mõtles see Tüdruk oma Unistusele. Ta oli elus saavutanud kõik muu, mida ta kunagi tahtnud oli, ja ajapikku hakkas ta isegi uskuma seda, et päris kõike, mida sa soovid, ei olegi võimalik saada.
Tüdrukule endale sündis juba tütar, kes tegi ta maailma õnnelikumaks inimeseks ja lõpuks talle tundus, et miski ei saa enam paremaks minna. Ta oli oma Unistuse juba peaaegu unustanud. Väga harva, kui tal õhtuti voodis lebades pikalt und ei tulnud, talle meenus veel see Unistus kui roosa, kauge pilveke mälestusena kaugest lapsepõlvest, ja selle Unistuse mõte pani teda alati naeratama. Naeratama, aga natuke nukralt, sest nii, nii väga oli ta lapsena selle Unistuse täitumist soovinud. Nüüd oli tal olemas aga kõik muu ja Tüdruk oli sellega rahul. Unistuse täitumise soovimine näis olevat juba ülekohtune.
Ja ühel hommikul, kui Tüdruk jälle tööle läks, arvas ta päevast tulevat täiesti tavalise tööpäeva. Ta istus oma laua taga, kirjutas oma tööasju ja mõtles oma töömõtteid. Kõik oligi väga tavaline, kui avanes tema töökoha uks ja sisse astus üks inimene, keda Tüdruk kunagi varem näinud ei olnud.
See oli Poiss, seljas triibuline lühikeste varrukatega särk. Ta vaatas seal ruumis ringi, vaatas korraks ka Tüdruku poole, otse Tüdrukule silma ja kadus siis ühe vaheseina taha. Tüdruk vaatas samasse kohta, kus see Poiss just seisnud oli ja ei uskunud nähtut.
Natuke hiljem sai ta teada, et see Poiss on tema töökaaslane ja ei läinud mööda palju aega, kui nad esimest korda Poisiga rääkisid. Tüdrukul oli tööga väike probleem tekkinud ja Poiss tuli talle appi seda lahendama. Nad rääkisid tööasjadest ja järsku ütles see Poiss need sõnad.
"Usu, Tüdruk. Usu, siis on kõik võimalik."
See oli öeldud küll töö kohta, kuid Poisi hääles oli midagi erilist. Midagi sellist, millest Tüdruk küll kohe aru ei saanud, kuid hiljem selle peale mõeldes sai ta aru, et see Poiss elabki niimoodi. Ta usub ja see usk aitab ellu viia kõik, mida ta tahab.
Ja jälle, üle väga pika aja mõtles tüdruk oma Unistusele. Ja kui päevi hiljem ta oma Unistusest sellele Poisile rääkis, siis Poiss vaid naeratas vastuseks.
"See on ilus Unistus. Kõige erilisem, mida ma kunagi kuulnud olen," ütles Poiss ja võttis Tüdruku käest kinni.
"Aga see ei..." tahtis Tüdruk öelda, aga Poiss pani sõrme tema huultele.
"Kõik on võimalik, kui seda piisavalt palju tahta ja sellesse uskuda. Kunagi ei ole soovid liiga suured, Tüdruk, tavaliselt on usk nende võimalikkusesse liiga väike. Sinu Unistus on väga ilus ja hea ja ma usun, et sinu Unistus läheb täide."
"Aga see on juba võimatu!"
Poiss muutus seepeale tõsiseks, võttis Tüdruku ümbert kinni ja suudles teda õrnalt nende sügiseselt värviliste vahtrate all.
"Kas tõesti?" küsis ta minuteid hiljem.
Tüdruk raputas pead.
Tema Unistus oli täitunud."
Ellen vaatas emale otsa ja ema vaatas talle. Nüüd oli kurbus ema silmadest kadunud. Selle asemel oli seal see tuttav, rõõmus, õnnelik sädemeke, mida ta viimasel ajal nii tihti, peaaegu kogu aeg, oli oma ema silmades näinud.
"Aga mis unistus see tüdrukul oli?" küsis ta vaikselt. Ema silmitses oma tütart.
"See Tüdruk tahtis tõeliselt armastada ja olla tõeliselt armastatud ning lõpuks tema Unistus täitus. Ta ootas seda nii kaua ja kui ta oli juba lootuse ja usu unistustesse kaotanud, leidis ta selle taas tänu sellele Poisile. Poiss õpetas talle seda kõige tähtsamat, et unistama peab ja unistama peab suurelt ning kui sa väga-väga usud oma unistustesse, siis saavad need ka täituda."
"Kas tegelikult ka?"
"Jah, tegelikult ka. Aga nüüd, Ellen, magama. Hommikul on vaja vara lasteaeda minna. Head ööd sulle, kallis." Ema kallistas tütart tugevalt ja pani talle teki uuesti lõua alla.
"Head ööd, emme! Ma armastan sind!" ütles Ellen vaikselt.
"Mina armastan sind, Ellen!"
Hommikul laua taga einet süües vaatas Ellen pikalt oma ema. Ta oli veel kaua enne uinumist ema räägitud loole mõelnud ja paar küsimust oli talle pähe tulnud, mis nüüd nii kangesti väljapääsu otsisid. Lõpuks ei suutnud ta enam vaikida.
"Emme?"
Ema vaatas talle üle laua otsa ja pani kohvikruusi lauale. "Jah, Ellen?"
"Kas see lugu oli päris? Kes see tüdruk oli? Kas sina, emme?"
Kaua püsisid ema silmad tütre omadel, taaskord vaadates tütart ja samaaegselt ka seda tajumatut kaugust mõtterägastikus, kuhu tütre silmad veel ei küündinud, aga kuhu Elleni intuitsioon nii tihti pärale jõudis. Siis ema noogutas.
"Jah, see olin mina."
"Ma teadsin seda," naeratas tüdruk. Siis tõmbus ta veel korra tõsiseks. "Aga see poiss? Kes see poiss on?"
Hetk vaikust. "Ma arvan, et sa tead ka seda."
Ellen mõtles. Vaatas emale otsa ja heitis siis pilgu sellele triibulisele särgile, mis emal nii tihti öösiti ja hommikuti seljas on.
Siis ta noogutas.
reede, 25. september 2009
Kortsus käed
Mu väike vennaraas, kes ei ole enam sugugi nii väike, oli aastat kolm tagasi selle loo mõtte mõne lausega kirja pannud. Möödunud kevadel avastasin need reas tema arvutist ja korraliku autoriõiguste kaitsjana palusin temalt luba seda ideed kasutada. Ta lubas. Ent ometi võttis pea pool aastat enne, kui ma selle ise kirja sain.
Siinkohal siis tervitused Mario aka Maska'le
*
Kortsus käed
Ärkad ühel hommikul, tõused voodist. Ringutad ja lähed akna juurde, süütad päeva esimene sigareti ja alustuseks heidad pilgu oma kätele. Neile kortsudele oma kätel.
Vaatad välja oma hämara korteri aknast, läbi uduvihma teisel pool tänavat kasvavate vanade puude poole, kus nende vahtrate värvilised lehed sügistuules kaugusesse lendlevad. Kolletunud murukamaral puude all on juba palju neid lehti. Kuiva ilmaga oli hea sel lehevaibal paljajalu kõndida.
Juba aastaid on see samamoodi toimunud, palju kordi oled sa näinud neid kollakas-punaseid lehti oma korteriakende all. Palju, nii palju. Varsti tuleb lumigi maha ja ongi veel üks aasta läbi.
Soovid, et suvi olnuks pikem, ent jääd siis mõttesse, mida kõike suvel teha saaks ja mida sa ise tegelikult tegid. Kerge kulmukortsutus, siis rehmad käega üle vaatevälja, justkui viirastusi eemale ajades.
Oleks võinud ju nii palju rohkem teha, mõtled sa kibedalt ohates. Meenutad tegemisi eelmisel ja üle-eelmisel ja üle-üle-eelmisel suvel. Jälle kortsutad kulmu. Jälle ohe. Hakkad mõtlema sellele, mida sa üldse teinud oled ja millega oma elus hakkama saanud.
Tulevad meelde need korrad, kui sind kuu parimaks töötajaks valiti, kuidas ülemused oma hambaidpaljastavate valgete naeratuste saatel su kätt surusid, mõned soojemapoolsed sõnad ütlesid, et siis kohe oma miljoniliste autodega muretult minema sõita. Tuleb meelde see nädalane puhkusereis, mille jaoks sai aastajagu raha kõrvale panna. Ja veel...
Kehitad õlgu. Süütad uue sigareti, sest eelmine on sõrmede vahel juba tuhaks põlenud.
Sa ei ole nende meenutustega rahul. Miski su sees närib - sa tahaksid rohkemat meenutada. Peaks ju ometi olema midagi tähtsamat!?
Mis sai sellest ümbermaailmareisist, millest sa juba põhikoolis unistasid? Või see bestseller, mida sa kunagi ei kirjutanudki? Mis sai sellest mainekast, kõrgepalgalisest töökohast, mille jaoks sa kümme aastat ülikoolipinke nühkisid ja mis - kurat! - sai sellest kauaplaneeritud ja -soovitud reisist Indiasse, kuhu sa temaga - oma kõige armsamaga - sõitma pidid??
Su tähelepanu tõmbab vihm aknaplekil. Paned riidesse, teed köögiaknal vihma vaadates veel ühe suitsu.
Vaatad veelkord oma kortsudega kaetud käsi, tõmbad veelkord kätega üle silmade. Ohkad. Ja lähed - oma abikaasa ärasaatmisele.
Siinkohal siis tervitused Mario aka Maska'le
*
Kortsus käed
Ärkad ühel hommikul, tõused voodist. Ringutad ja lähed akna juurde, süütad päeva esimene sigareti ja alustuseks heidad pilgu oma kätele. Neile kortsudele oma kätel.
Vaatad välja oma hämara korteri aknast, läbi uduvihma teisel pool tänavat kasvavate vanade puude poole, kus nende vahtrate värvilised lehed sügistuules kaugusesse lendlevad. Kolletunud murukamaral puude all on juba palju neid lehti. Kuiva ilmaga oli hea sel lehevaibal paljajalu kõndida.
Juba aastaid on see samamoodi toimunud, palju kordi oled sa näinud neid kollakas-punaseid lehti oma korteriakende all. Palju, nii palju. Varsti tuleb lumigi maha ja ongi veel üks aasta läbi.
Soovid, et suvi olnuks pikem, ent jääd siis mõttesse, mida kõike suvel teha saaks ja mida sa ise tegelikult tegid. Kerge kulmukortsutus, siis rehmad käega üle vaatevälja, justkui viirastusi eemale ajades.
Oleks võinud ju nii palju rohkem teha, mõtled sa kibedalt ohates. Meenutad tegemisi eelmisel ja üle-eelmisel ja üle-üle-eelmisel suvel. Jälle kortsutad kulmu. Jälle ohe. Hakkad mõtlema sellele, mida sa üldse teinud oled ja millega oma elus hakkama saanud.
Tulevad meelde need korrad, kui sind kuu parimaks töötajaks valiti, kuidas ülemused oma hambaidpaljastavate valgete naeratuste saatel su kätt surusid, mõned soojemapoolsed sõnad ütlesid, et siis kohe oma miljoniliste autodega muretult minema sõita. Tuleb meelde see nädalane puhkusereis, mille jaoks sai aastajagu raha kõrvale panna. Ja veel...
Kehitad õlgu. Süütad uue sigareti, sest eelmine on sõrmede vahel juba tuhaks põlenud.
Sa ei ole nende meenutustega rahul. Miski su sees närib - sa tahaksid rohkemat meenutada. Peaks ju ometi olema midagi tähtsamat!?
Mis sai sellest ümbermaailmareisist, millest sa juba põhikoolis unistasid? Või see bestseller, mida sa kunagi ei kirjutanudki? Mis sai sellest mainekast, kõrgepalgalisest töökohast, mille jaoks sa kümme aastat ülikoolipinke nühkisid ja mis - kurat! - sai sellest kauaplaneeritud ja -soovitud reisist Indiasse, kuhu sa temaga - oma kõige armsamaga - sõitma pidid??
Su tähelepanu tõmbab vihm aknaplekil. Paned riidesse, teed köögiaknal vihma vaadates veel ühe suitsu.
Vaatad veelkord oma kortsudega kaetud käsi, tõmbad veelkord kätega üle silmade. Ohkad. Ja lähed - oma abikaasa ärasaatmisele.
kolmapäev, 16. september 2009
Reisisaatja; MakSim - "Moj Raj" (2007)
Et siis võimalik, et viimane tekst, mis pärast tagasitulekut Bulgaariast läheb sildi 'Bulgaaria' alla. Tahaks selle lahtri selleks aastaks juba lukku panna, aga ma ei ole eriti kindel, et see õnnestub.
13. nädalat koha peal olla oli suhteliselt huvitav ja kuigi päris palju oli ka sellist üksluisust ja nüridust, siis takkajärgi on ainult head mälestused. Viimasel ööl juba siin Eestis magades kummitasid läbi unenägude mõtted, et olin lubanud hommikul kella 10ks hotellis Golden Beach olla ja ärkasin iga natukese aja tagant üles, et mitte seda õiget aega maha magada. Isegi, kui ööpimeduses aru sain, et olen otsapidi Eestis, jäi kuhugi tahaplaanile ikka mõte, et kui ma õigeks ajaks kohale ei jõua, siis need mind ootavad tädikesed kindlasti pahandavad. Ärkasin küll alles natuke enne ühteteist, kuid puhata siiski ei saanud. Tõeks saind mu kolleegi Leena sõnad, et pärast hooaja lõppu näed vahepeal ikka veel kummitusi tööst. Nii see ongi, tean nüüd ka omist kogemusist. Kolm kuud 24/7 valvelolek jätab ikkagi omad jäljed.
Järgnevalt proovingi kirja panna ühe näidisnädala. Loodetavasti on kõik pisiasjad veel meeles :)
*
Telefon kõrva ääres hakkab äratust mängima. Paar tundi on oldud olekus, mis ei ole uni ega ka mitte ärkvelolek - pigem mingi pilditu lesimine. Vaatan kella. 01.30 öösel. Veerand tunni pärast on vaja hotelli fuajees kohtuda juba Leena ja meie manager'iga, et hakata koos liikuma tagasi lennujaama poole, kust me alles mõned tunnid tagasi hotelli naasesime. Tuleb uus grupp.
Ajan end püsti. Riidesse pole vaja panna, sest kartuses sisse magada ei olnud ma enne isegi lahti riietanud. tuleb vaid särk puhtama vastu vahetada. Firma logo särab rinnal, kui ma kolmveerandiks fuajeesse vean, paberid saabuva lennu inimeste täpsete andmetega käes.
"Valmis?" heidan pilgu diivaniil istuvatele kaastöötajatele. Nad ajavad end püsti, et koos autosse liikuda. Manager lükkab magnetofoni mu hiljuti Varnast ostetud Kamelia kasetti. Heli põhja ja auto liikuma. Esimene lugu on "Ti si vinoven" - üks mu lemmikutest juba enne Bulgaariasse jõudmist. Manager on seda kuulnud vaid paar korda.
13. nädalat koha peal olla oli suhteliselt huvitav ja kuigi päris palju oli ka sellist üksluisust ja nüridust, siis takkajärgi on ainult head mälestused. Viimasel ööl juba siin Eestis magades kummitasid läbi unenägude mõtted, et olin lubanud hommikul kella 10ks hotellis Golden Beach olla ja ärkasin iga natukese aja tagant üles, et mitte seda õiget aega maha magada. Isegi, kui ööpimeduses aru sain, et olen otsapidi Eestis, jäi kuhugi tahaplaanile ikka mõte, et kui ma õigeks ajaks kohale ei jõua, siis need mind ootavad tädikesed kindlasti pahandavad. Ärkasin küll alles natuke enne ühteteist, kuid puhata siiski ei saanud. Tõeks saind mu kolleegi Leena sõnad, et pärast hooaja lõppu näed vahepeal ikka veel kummitusi tööst. Nii see ongi, tean nüüd ka omist kogemusist. Kolm kuud 24/7 valvelolek jätab ikkagi omad jäljed.
Järgnevalt proovingi kirja panna ühe näidisnädala. Loodetavasti on kõik pisiasjad veel meeles :)
*
Telefon kõrva ääres hakkab äratust mängima. Paar tundi on oldud olekus, mis ei ole uni ega ka mitte ärkvelolek - pigem mingi pilditu lesimine. Vaatan kella. 01.30 öösel. Veerand tunni pärast on vaja hotelli fuajees kohtuda juba Leena ja meie manager'iga, et hakata koos liikuma tagasi lennujaama poole, kust me alles mõned tunnid tagasi hotelli naasesime. Tuleb uus grupp.
Ajan end püsti. Riidesse pole vaja panna, sest kartuses sisse magada ei olnud ma enne isegi lahti riietanud. tuleb vaid särk puhtama vastu vahetada. Firma logo särab rinnal, kui ma kolmveerandiks fuajeesse vean, paberid saabuva lennu inimeste täpsete andmetega käes.
"Valmis?" heidan pilgu diivaniil istuvatele kaastöötajatele. Nad ajavad end püsti, et koos autosse liikuda. Manager lükkab magnetofoni mu hiljuti Varnast ostetud Kamelia kasetti. Heli põhja ja auto liikuma. Esimene lugu on "Ti si vinoven" - üks mu lemmikutest juba enne Bulgaariasse jõudmist. Manager on seda kuulnud vaid paar korda.
"Tissid on süüdi," jõuame lõpuks järeldusele ning kuulutame selle lause ka järgneva nädala ametlikuks motoks.
Väike vahepeatus "Perota" bussipargis, kus asub ka meie kontor. Kontorisse me küll ei lähe, ent bussipargi kohviautomaati kasutame küll. Üks meie väikestest traditsioonidest.
02.30 jõuame juba lennuväljale. Neli "Perota" suurt bussi on juba terminali ette pargitud ja meil jääb kindlaks teha vaid, millisele bussijuhile milline marsruut antud on. Õnneks on kõik bussijuhid vanad olijad ja teavad kõiki hotelle, mis tähendab, et liigseid muresid täna ei tule. Lepime Leenaga kiiresti kokku, kes millise bussi võtab ja kes millises bussis infolehed jagab ja esialgse info annab. Kaks bussi sõidavad ju reisisaatjateta - neil on hotellide juures vastas meie manager.
Kiirelt paar suitsu, veel üks kohv ja juba rahvas tulebki. Manager on end sisse seadnud terminali siseruumis ja juhatab uniseid turiste välja meie juurde, kus me Leenaga neid juba edasi õigetesse bussidesse juhatame. Väikesed ummikud tekivad vaid nendega, kes on tulnud loteriimajutusega, sest nende nimesid tuleb otsida nimekirjadest, kus on umbes 170 nime. Õnneks on kogemusi juba nii palju, et enam-vähem on teada hotellid, kuhu paigutatakse loteriiga tulnud inimesi.
Natuke pärast poolt nelja öösel saame kõik bussidesse. Esimeses bussis jagan infolehed, millel on krjas juba hommikul toimuvate infotundide ajad ja nimekiri ekskursioonidest. Samuti meie telefoninumbrid, millele võib iga probleemi puhul helistada (lootes ise samas südamest, et vähemalt alustuseks selliseid kõnesid ei tule). Rõhutan veel infotundidesse ilmumise vajalikkust ja saadan bussi teele, joostes ise oma teise bussi, millega ma isegi hakkan kuurorti poole sõitma.
Jagan jälle infolehti, vahetades neid voucher'ite vastu, millel on paremas üleval nurgas sõnad group transfer. Loomulikult küsib iga viies inimene, et millise voucher'i peab ta andma. Naeratades seletan uuesti, et paremal ja üleval ja group transfer. Närvi pole isegi mõtet minna, sest esiteks on inimesed unised ja tegelikult ma tean, et praegune on kõigist võimalikest arusaamatustest väikseim. Lõpuks saan oma istmele tagasi ja annan bussijuhile märku liikuma hakata.
"Tere tulemast Bulgaariasse! Mina olen Marko, üks meie kahest reisisaatjast, kes järgneva nädala või kahe jooksul proovivad teie puhkust mugavaks ja meeldejäävaks muuta. Praegu asusime siis teele kuurortide poole. Sõita on umbes 35 kilomeetrit ja esimeste hotellideni peaksime jõudma juba vähem kui poole tunniga. Sõit viib meid läbi öise Varna. Mis toimub Varnas öösel, selle kohta ei oska ma öelda muud, kui et kord nädalas sõidavad siit läbi meie turiste vedavad bussid. Muul ajal pole ma siia veel sattunud. Võimalik, et teie teate selle elu kohta nädala pärast juba rohkem kui mina. Need lehed, mis ma teile praegu jagasin, neil lehtedel on kirjas infotundide ajad."
Kuulen, kuidas selja taga bussis algab paberisahin - nii tavaline, iga nädal sama.
"Infotunnid toimuvad homme, khm, tegelikult kuupäeva järgi küll täna, kohe pärast seda kui ärkate." Kuulen selja tagant vastuväidet, et nii vara kindlasti ei tulda. "Infotunnid algavad peale hommikusööki ja nagunii te tõusete üles - seda on näidanud praktika. Ja miks tulla infotundidele? Mina ja Leena aname teile infotundidel ülevaate kohalikust elust, kuidas on siin kergem ja mugavam hakkama saada. Ja kindlasti räägime ka sellest, kuidas saate siin raha kokku hoida."
Ilma peeglisse vaatamata tean, et rahvas bussis kikitab kõrvu - see on alati trump, millega inimesi infotundidesse meelitada.
"Teie hotellides teen infotunde mina ja ma tõesti loodan teid kõiki homme, see tähendab täna seal kohata, sest lisaks antavale infole on mul kindlasti vaja teie kontaktandmeid, et saaksime vajadusel ka teile teateid saata. Teisel pool seda lehte on lühike nimekiri ekskursioonidest, mida me teile pakume ja oleks hea, kui te juba infotundidesse tulles enam-vähem teaksite, kuidas te oma puhkust siin Bulgaarias veeta soovite. Samuti on selle ekskursioonide nimekirja all nii minu kui Leena telefoninumbrid, mis on avatud 24/7, kui teil peaksid mingid probleemid esile kerkima. Siiani ei ole meil hooaja jooksul lahendamatuid küsimusi tekkinud ja ma loodan, et ei tule neid ka seekordsel reisil. Aga - ma tean, et igas grupis on alati paar-kolm sellist turisti, kes ei tule infotundi, seepärast proovin praegu ära rääkida mõned eluliselt vajalikumad asjad. Pikka juttu ei tee, sest tean, et olete unised ega viitsi mind nagunii kuulata."
Kerge naeruturtsatus selja tagant näitab, et olen eesmärgi saavutanud. Kui sellel hilisöisel bussisõidul hotellideni suudan rahva kaks-kolm korda naerma ajada, on kindlustatud see, et suur enamus veab end infotundideks kohale - hoolimata siis nende toimumise kellajast. Jätkan juttu hädavajaliku infoga ja nagu alati, tuleb seda kõike teha kahes keeles. Seepärast möödub tee minu ja loodetavasti ka turistide jaoks kiiresti.
Hotellideni jõudes käin kontrollin reception'ist, kas vajalik arv tube on valmis ja suunan siis rahva juba vastuvõttu. Enne, kui bussiga järgmise hotelli poole liikuma hakkan, rõhutan veel korra infotundide vajalikkust ja soovin neile head ööd.
Poole viieks on viimase hotelli rahvas ära majutatud ning jään suitsu tehes ootama, kuni manager mulle järgi tuleb. Õnneks ei tule kaua oodata, ta ei olnud kaugel. Leena lõpetas oma ringi kõrvalkuurordis, kus asub ka meie hotell ja nii sai ta ise hotelli. Meie peame veel minutit viis sõitma, et jõuda meie koduks oleva hotellini.
"Teeme väikese joogi ka?" küsib manager. Vaatan kella. Vähem kui viie tunni pärast pean alustama infotundidega, aga ega see uni nii kergelt tule kui tarvis. Noogutan ja toon toast pooliku viinapudeli.
Jooke klaasidesse valades uuritakse, kuidas mulle uus rahvas tundub. Kehitan õlgu.
"Golden Beach vist ei müü, sest enamus on juba mitmendat korda. Meliä on väikeste lastega, Dana Palace on kahtlane, norm müük võib tulla Tintyavast. Ja Kristal on mul alati normaalselt läinud. Arvan, et üle normi müün ikka," annan kerge ülevaate esmase pilgu põhjal. Kümme nädalat infotunde ja praktikat on andnud juba kogemusi, et ennustada suhteliselt täpselt järgneva nädala müüki: vaadata tuleb turistide vanust, nende valitud hotelle, perekonnaseisu ja laste arvu - samuti tuleb kasuks esimesel sõidul nende kommentaaride kuulamine, siis teab infotundides juba õigetele punktidele suruda.
Tõmban sada grammi viina hinge alla ja lähen keeran end teki alla, et kolme tunni pärast juba üles tõusta, et hakata end infotundideks ette valmistama.
*
Tegelikult... Ma ei jõua seda nädala kirjeldust täna valmis ja jätkan sellega hiljem...
Väike vahepeatus "Perota" bussipargis, kus asub ka meie kontor. Kontorisse me küll ei lähe, ent bussipargi kohviautomaati kasutame küll. Üks meie väikestest traditsioonidest.
02.30 jõuame juba lennuväljale. Neli "Perota" suurt bussi on juba terminali ette pargitud ja meil jääb kindlaks teha vaid, millisele bussijuhile milline marsruut antud on. Õnneks on kõik bussijuhid vanad olijad ja teavad kõiki hotelle, mis tähendab, et liigseid muresid täna ei tule. Lepime Leenaga kiiresti kokku, kes millise bussi võtab ja kes millises bussis infolehed jagab ja esialgse info annab. Kaks bussi sõidavad ju reisisaatjateta - neil on hotellide juures vastas meie manager.
Kiirelt paar suitsu, veel üks kohv ja juba rahvas tulebki. Manager on end sisse seadnud terminali siseruumis ja juhatab uniseid turiste välja meie juurde, kus me Leenaga neid juba edasi õigetesse bussidesse juhatame. Väikesed ummikud tekivad vaid nendega, kes on tulnud loteriimajutusega, sest nende nimesid tuleb otsida nimekirjadest, kus on umbes 170 nime. Õnneks on kogemusi juba nii palju, et enam-vähem on teada hotellid, kuhu paigutatakse loteriiga tulnud inimesi.
Natuke pärast poolt nelja öösel saame kõik bussidesse. Esimeses bussis jagan infolehed, millel on krjas juba hommikul toimuvate infotundide ajad ja nimekiri ekskursioonidest. Samuti meie telefoninumbrid, millele võib iga probleemi puhul helistada (lootes ise samas südamest, et vähemalt alustuseks selliseid kõnesid ei tule). Rõhutan veel infotundidesse ilmumise vajalikkust ja saadan bussi teele, joostes ise oma teise bussi, millega ma isegi hakkan kuurorti poole sõitma.
Jagan jälle infolehti, vahetades neid voucher'ite vastu, millel on paremas üleval nurgas sõnad group transfer. Loomulikult küsib iga viies inimene, et millise voucher'i peab ta andma. Naeratades seletan uuesti, et paremal ja üleval ja group transfer. Närvi pole isegi mõtet minna, sest esiteks on inimesed unised ja tegelikult ma tean, et praegune on kõigist võimalikest arusaamatustest väikseim. Lõpuks saan oma istmele tagasi ja annan bussijuhile märku liikuma hakata.
"Tere tulemast Bulgaariasse! Mina olen Marko, üks meie kahest reisisaatjast, kes järgneva nädala või kahe jooksul proovivad teie puhkust mugavaks ja meeldejäävaks muuta. Praegu asusime siis teele kuurortide poole. Sõita on umbes 35 kilomeetrit ja esimeste hotellideni peaksime jõudma juba vähem kui poole tunniga. Sõit viib meid läbi öise Varna. Mis toimub Varnas öösel, selle kohta ei oska ma öelda muud, kui et kord nädalas sõidavad siit läbi meie turiste vedavad bussid. Muul ajal pole ma siia veel sattunud. Võimalik, et teie teate selle elu kohta nädala pärast juba rohkem kui mina. Need lehed, mis ma teile praegu jagasin, neil lehtedel on kirjas infotundide ajad."
Kuulen, kuidas selja taga bussis algab paberisahin - nii tavaline, iga nädal sama.
"Infotunnid toimuvad homme, khm, tegelikult kuupäeva järgi küll täna, kohe pärast seda kui ärkate." Kuulen selja tagant vastuväidet, et nii vara kindlasti ei tulda. "Infotunnid algavad peale hommikusööki ja nagunii te tõusete üles - seda on näidanud praktika. Ja miks tulla infotundidele? Mina ja Leena aname teile infotundidel ülevaate kohalikust elust, kuidas on siin kergem ja mugavam hakkama saada. Ja kindlasti räägime ka sellest, kuidas saate siin raha kokku hoida."
Ilma peeglisse vaatamata tean, et rahvas bussis kikitab kõrvu - see on alati trump, millega inimesi infotundidesse meelitada.
"Teie hotellides teen infotunde mina ja ma tõesti loodan teid kõiki homme, see tähendab täna seal kohata, sest lisaks antavale infole on mul kindlasti vaja teie kontaktandmeid, et saaksime vajadusel ka teile teateid saata. Teisel pool seda lehte on lühike nimekiri ekskursioonidest, mida me teile pakume ja oleks hea, kui te juba infotundidesse tulles enam-vähem teaksite, kuidas te oma puhkust siin Bulgaarias veeta soovite. Samuti on selle ekskursioonide nimekirja all nii minu kui Leena telefoninumbrid, mis on avatud 24/7, kui teil peaksid mingid probleemid esile kerkima. Siiani ei ole meil hooaja jooksul lahendamatuid küsimusi tekkinud ja ma loodan, et ei tule neid ka seekordsel reisil. Aga - ma tean, et igas grupis on alati paar-kolm sellist turisti, kes ei tule infotundi, seepärast proovin praegu ära rääkida mõned eluliselt vajalikumad asjad. Pikka juttu ei tee, sest tean, et olete unised ega viitsi mind nagunii kuulata."
Kerge naeruturtsatus selja tagant näitab, et olen eesmärgi saavutanud. Kui sellel hilisöisel bussisõidul hotellideni suudan rahva kaks-kolm korda naerma ajada, on kindlustatud see, et suur enamus veab end infotundideks kohale - hoolimata siis nende toimumise kellajast. Jätkan juttu hädavajaliku infoga ja nagu alati, tuleb seda kõike teha kahes keeles. Seepärast möödub tee minu ja loodetavasti ka turistide jaoks kiiresti.
Hotellideni jõudes käin kontrollin reception'ist, kas vajalik arv tube on valmis ja suunan siis rahva juba vastuvõttu. Enne, kui bussiga järgmise hotelli poole liikuma hakkan, rõhutan veel korra infotundide vajalikkust ja soovin neile head ööd.
Poole viieks on viimase hotelli rahvas ära majutatud ning jään suitsu tehes ootama, kuni manager mulle järgi tuleb. Õnneks ei tule kaua oodata, ta ei olnud kaugel. Leena lõpetas oma ringi kõrvalkuurordis, kus asub ka meie hotell ja nii sai ta ise hotelli. Meie peame veel minutit viis sõitma, et jõuda meie koduks oleva hotellini.
"Teeme väikese joogi ka?" küsib manager. Vaatan kella. Vähem kui viie tunni pärast pean alustama infotundidega, aga ega see uni nii kergelt tule kui tarvis. Noogutan ja toon toast pooliku viinapudeli.
Jooke klaasidesse valades uuritakse, kuidas mulle uus rahvas tundub. Kehitan õlgu.
"Golden Beach vist ei müü, sest enamus on juba mitmendat korda. Meliä on väikeste lastega, Dana Palace on kahtlane, norm müük võib tulla Tintyavast. Ja Kristal on mul alati normaalselt läinud. Arvan, et üle normi müün ikka," annan kerge ülevaate esmase pilgu põhjal. Kümme nädalat infotunde ja praktikat on andnud juba kogemusi, et ennustada suhteliselt täpselt järgneva nädala müüki: vaadata tuleb turistide vanust, nende valitud hotelle, perekonnaseisu ja laste arvu - samuti tuleb kasuks esimesel sõidul nende kommentaaride kuulamine, siis teab infotundides juba õigetele punktidele suruda.
Tõmban sada grammi viina hinge alla ja lähen keeran end teki alla, et kolme tunni pärast juba üles tõusta, et hakata end infotundideks ette valmistama.
*
Tegelikult... Ma ei jõua seda nädala kirjeldust täna valmis ja jätkan sellega hiljem...
esmaspäev, 14. september 2009
Pildid eelmise kirje juurde
Mnjah... Kvaliteet pole küll parim, aga ma alles õpin kaamerat tundma... Sry!
Siin siis lennuki kapten, kes mulle lühikoolituse läbi viis...
Osa ekraanidest...
Ja siin siis juba pulte hoidmas... Pilti suurendades on näha, et kõrguseks sel hetkel 38 000 jalga ja kiirus teises tulbas meremiilides...
Lähenemas Tallinna Lennujaama maandumisrajale...
Siin siis lennuki kapten, kes mulle lühikoolituse läbi viis...
Osa ekraanidest...
Ja siin siis juba pulte hoidmas... Pilti suurendades on näha, et kõrguseks sel hetkel 38 000 jalga ja kiirus teises tulbas meremiilides...
Lähenemas Tallinna Lennujaama maandumisrajale...
"Oh neid mehi küll!" :) - Justament - "Tahan Lennata"
/.../
Tahan lennata,
aga mitte eriti kõrgel....
/.../
Tahan lennata,
aga mitte eriti kõrgel....
/.../
Noh - alustuseks käib 11,5 kilomeetrit ja Airbus A320 täitsa hästi...
*
Reisisaatja töö ei ole kindlasti kerge töö, kui kõiki neid ettetulevaid raskuseid annab üle elada. Lisaks sellele on reisisaatjatel oma töö juures ka mõned plussid, mille nimel tasub seda tööd teha. Mitte, et need plussid oleks ainsad liikumapanevad jõud, aga ikkagi - kui saabub hetk, mil saad teha midagi sellist, millest unistab iga väike poiss, siis kaovad ka kõik need üksikud ebameeldivad mälestused, mis on turismihooaja jooksul kogunenud.
*
Kolmteist nädalat on jäänud selja taha, kolmeteistkümnes grupp on läbinud lennujaama check-in'i ja passikontrolli ning terminali eesruumi oleme jäänud kolmekesi - mina, minu kaasreisisaatja ja meie manager.
Hüvastijätt. Raske, pikk, kallistustega. Tean, et järgmine reaalne võimalus kohata oma kolleegi, kellega koos kolm kuud on samu samme astutud, on alles järgmisel suvel. Manager'i näen küll Tallinnas juba mõne päeva pärast, aga ikkagi - koos, kolmekesi, oleme me selle suve üle elanud ja loodetavasti ka edukalt. Vähemalt meieni jõudnud vastukaja on olnud valdavalt positiivne.
Passikontroll endal. Hops! ja läbi. Tax free tsoon. Ei taha enam midagi. Tahan vaid Eestisse. Turistid ootavad, mõned heidavad pilke. Ilma töösärgita ja firma logota ei tunne osad mind äragi. Hea. Rõdule suitsu tegema.
Ongi aeg bussile minna. Vahetan bussis mõned sõnad noormehega, kes käis mõnel mu ekskursioonil. Ja olemegi lennuki juures. Ronin trepist üles.
Kuna meil on tellitud tšarter, siis teame ka lennufirma töötajaid. Bulgaaria lennufirma esindaja on ka pardal, kuna stjuardesside tähelepanu oli tarvis ühele kindlale turistile suunata. Mind märgates ütleb ta midagi reisijaid teenindavale neiule. Jõuan stjuardessini.
"Tere tulemast pardale!" ütleb ta naeratades ja pöörab end salongi poolt ära. Avaneb kokpiti uks, näen kahte pilooti istumas oma toolides. "Astuge sisse. See siin on reisifirma esindaja." Viimast ütles ta juba lennuki kaptenile.
Lahti tõmmatakse kokpiti kolmas tool. Istun ja kinnitan rihmad. Tutvume. Tunnen ärevust. Vaikselt hakkab kapten mulle selgitame mu silme ees asuvaid ekraane ja süsteeme. LAHE! Osutan oma fotoaparaadile, kapten noogutab.
"Pildista, palju tahad. Jah, ka välku võib kasutada," täpsustab ta mu küsimusele vastates.
Rahvas on lennukis, aga pagasiluugi juures käib sahmerdamine. Lõpuks sulgub ka see. Infovahetus pilootide ja lennujuhtimistorni vahel. Paar hetke ja 61 600 kilogrammi kaaluv Airbus A320 hakkab liikuma stardiraja poole.
"Tõ gotov? Oled sa valmis?" küsib kapten. Noogutan ja pigistan käepidemeid. Ja me läheme...
Sõnatu. Hiilin vargsi akendest välja ja näen, kuidas Varna meie all järjest väiksemaks jääb. Öised tuled. Sõnatu. Aga mõnus.
Lennukõrguse - 38 000 jalga - saavutamiseks kulub veidi üle kahekümne minuti. Näen tõusu jooksul meist mööduvat vastutulevat lennukit. Pimedas plinkivad tuled, mida seni olen näinud vaid kõrgel-kõrgel, mööduvad nüüd umber kilomeetri kauguselt.
"Tahad ma teen sinust ka pilti?" küsib kapten oma tooli tagasi sõidutades. "Istu minu kohale."
Ettevaatlikult, et mitte ühtegi nuppu puudutada, vahetan temaga kohad. Värin on sees. Lihtsalt - ei või olla! Kapten klõpsutab ühe pildi.
"Võta puldist (joystick) ka kinni, teeme nii ka ühe pildi!" Klõps! "Vajuta seda nuppu kaks korda!" Vajutan.
"Mis nüüd?" küsin arusaamatult.
"Sa võtsid autopiloodi maha. Sina lendad nüüd. Proovi pöörata!"
WHAT!!!???
Järgneb rida õpetussõnu, mida tuleb ekraanil jälgida. (Tänu kunagi arvutis mängitud lennusimulaatoritele on lihtsam aru saada.) Silmanurgast näen, et teise piloodi käsi on puldi juures valmis. Kapten naerab.
"Proovi julgelt!"
Liigutan pulti ettevaatlikult vasakule ja - mida kuradit! - see kuuekümnetonnine lennuk pöörab tõesti. Silmad ekraanile klammerdunud, teen pöörde teises suunas ja viin siis lennuki tagasi õigele suunale. Rahulikult, rahulikult, korrutan ma endale mõttes.
Mis rahulikult?! Ma lendan, ma juhin lennukit fucking üheteist ja poole kilomeetri kõrgusel!!!
Näole kerkib lai naeratus...
"Kui tahad, võid Lätini välja lennata," pakub kapten. Me oleme hetkel Rumeenia kohal, Ukraina piiri lähedal.
Nii väga tahaks! Aga nii väga kardan. Raputan pead.
"Ma harjutaks alustuseks ikka natuke väiksema lennukiga."
Kapten osutab nupule, mida vajutades panen lennuki tagasi autopiloodile. Ronin oma kohale ja värisen.
Lihtsalt võimas.
Poolteist tundi hiljem, Läti kohal laskuma hakates teen tuledemerele osutades pilootidele väikese ülevaate Eesti linnadest. Kuna on selge, seletavad silmad ka kodualeviku tulesid. Tõsi - läbi fotoaparaadi objektiivi, aga ikkagi.
Lennujaamas kokpitist väljudes jalad värisevad.
*
Sisemuses väriseb siiani. Kaks päeva on möödunud, aga meenutus sellest elamusest on veel täiesti ergas. Hakkan varsti linna liikuma, et filmid ilmutusse viia. Fotod on küll mälestuseks, aga vaevalt, et need on võimelised seda tunnet edasi andma. See oli midagi kordumatut!
Damned!
Ma olen kolmekümne kahe aastane, aga vaimustuses nagu viieaastane poisike.
Vist on ühel ütlusel meeste kohta ikka tõetera sees.
Aga - kurat! - tõesti võimas oli!
*
Reisisaatja töö ei ole kindlasti kerge töö, kui kõiki neid ettetulevaid raskuseid annab üle elada. Lisaks sellele on reisisaatjatel oma töö juures ka mõned plussid, mille nimel tasub seda tööd teha. Mitte, et need plussid oleks ainsad liikumapanevad jõud, aga ikkagi - kui saabub hetk, mil saad teha midagi sellist, millest unistab iga väike poiss, siis kaovad ka kõik need üksikud ebameeldivad mälestused, mis on turismihooaja jooksul kogunenud.
*
Kolmteist nädalat on jäänud selja taha, kolmeteistkümnes grupp on läbinud lennujaama check-in'i ja passikontrolli ning terminali eesruumi oleme jäänud kolmekesi - mina, minu kaasreisisaatja ja meie manager.
Hüvastijätt. Raske, pikk, kallistustega. Tean, et järgmine reaalne võimalus kohata oma kolleegi, kellega koos kolm kuud on samu samme astutud, on alles järgmisel suvel. Manager'i näen küll Tallinnas juba mõne päeva pärast, aga ikkagi - koos, kolmekesi, oleme me selle suve üle elanud ja loodetavasti ka edukalt. Vähemalt meieni jõudnud vastukaja on olnud valdavalt positiivne.
Passikontroll endal. Hops! ja läbi. Tax free tsoon. Ei taha enam midagi. Tahan vaid Eestisse. Turistid ootavad, mõned heidavad pilke. Ilma töösärgita ja firma logota ei tunne osad mind äragi. Hea. Rõdule suitsu tegema.
Ongi aeg bussile minna. Vahetan bussis mõned sõnad noormehega, kes käis mõnel mu ekskursioonil. Ja olemegi lennuki juures. Ronin trepist üles.
Kuna meil on tellitud tšarter, siis teame ka lennufirma töötajaid. Bulgaaria lennufirma esindaja on ka pardal, kuna stjuardesside tähelepanu oli tarvis ühele kindlale turistile suunata. Mind märgates ütleb ta midagi reisijaid teenindavale neiule. Jõuan stjuardessini.
"Tere tulemast pardale!" ütleb ta naeratades ja pöörab end salongi poolt ära. Avaneb kokpiti uks, näen kahte pilooti istumas oma toolides. "Astuge sisse. See siin on reisifirma esindaja." Viimast ütles ta juba lennuki kaptenile.
Lahti tõmmatakse kokpiti kolmas tool. Istun ja kinnitan rihmad. Tutvume. Tunnen ärevust. Vaikselt hakkab kapten mulle selgitame mu silme ees asuvaid ekraane ja süsteeme. LAHE! Osutan oma fotoaparaadile, kapten noogutab.
"Pildista, palju tahad. Jah, ka välku võib kasutada," täpsustab ta mu küsimusele vastates.
Rahvas on lennukis, aga pagasiluugi juures käib sahmerdamine. Lõpuks sulgub ka see. Infovahetus pilootide ja lennujuhtimistorni vahel. Paar hetke ja 61 600 kilogrammi kaaluv Airbus A320 hakkab liikuma stardiraja poole.
"Tõ gotov? Oled sa valmis?" küsib kapten. Noogutan ja pigistan käepidemeid. Ja me läheme...
Sõnatu. Hiilin vargsi akendest välja ja näen, kuidas Varna meie all järjest väiksemaks jääb. Öised tuled. Sõnatu. Aga mõnus.
Lennukõrguse - 38 000 jalga - saavutamiseks kulub veidi üle kahekümne minuti. Näen tõusu jooksul meist mööduvat vastutulevat lennukit. Pimedas plinkivad tuled, mida seni olen näinud vaid kõrgel-kõrgel, mööduvad nüüd umber kilomeetri kauguselt.
"Tahad ma teen sinust ka pilti?" küsib kapten oma tooli tagasi sõidutades. "Istu minu kohale."
Ettevaatlikult, et mitte ühtegi nuppu puudutada, vahetan temaga kohad. Värin on sees. Lihtsalt - ei või olla! Kapten klõpsutab ühe pildi.
"Võta puldist (joystick) ka kinni, teeme nii ka ühe pildi!" Klõps! "Vajuta seda nuppu kaks korda!" Vajutan.
"Mis nüüd?" küsin arusaamatult.
"Sa võtsid autopiloodi maha. Sina lendad nüüd. Proovi pöörata!"
WHAT!!!???
Järgneb rida õpetussõnu, mida tuleb ekraanil jälgida. (Tänu kunagi arvutis mängitud lennusimulaatoritele on lihtsam aru saada.) Silmanurgast näen, et teise piloodi käsi on puldi juures valmis. Kapten naerab.
"Proovi julgelt!"
Liigutan pulti ettevaatlikult vasakule ja - mida kuradit! - see kuuekümnetonnine lennuk pöörab tõesti. Silmad ekraanile klammerdunud, teen pöörde teises suunas ja viin siis lennuki tagasi õigele suunale. Rahulikult, rahulikult, korrutan ma endale mõttes.
Mis rahulikult?! Ma lendan, ma juhin lennukit fucking üheteist ja poole kilomeetri kõrgusel!!!
Näole kerkib lai naeratus...
"Kui tahad, võid Lätini välja lennata," pakub kapten. Me oleme hetkel Rumeenia kohal, Ukraina piiri lähedal.
Nii väga tahaks! Aga nii väga kardan. Raputan pead.
"Ma harjutaks alustuseks ikka natuke väiksema lennukiga."
Kapten osutab nupule, mida vajutades panen lennuki tagasi autopiloodile. Ronin oma kohale ja värisen.
Lihtsalt võimas.
Poolteist tundi hiljem, Läti kohal laskuma hakates teen tuledemerele osutades pilootidele väikese ülevaate Eesti linnadest. Kuna on selge, seletavad silmad ka kodualeviku tulesid. Tõsi - läbi fotoaparaadi objektiivi, aga ikkagi.
Lennujaamas kokpitist väljudes jalad värisevad.
*
Sisemuses väriseb siiani. Kaks päeva on möödunud, aga meenutus sellest elamusest on veel täiesti ergas. Hakkan varsti linna liikuma, et filmid ilmutusse viia. Fotod on küll mälestuseks, aga vaevalt, et need on võimelised seda tunnet edasi andma. See oli midagi kordumatut!
Damned!
Ma olen kolmekümne kahe aastane, aga vaimustuses nagu viieaastane poisike.
Vist on ühel ütlusel meeste kohta ikka tõetera sees.
Aga - kurat! - tõesti võimas oli!
kolmapäev, 9. september 2009
Nädal mõtetes...
Viimaks on Bulgaarias jälle päike väljas, tegelikult näitas see särasilm oma nägu juba eile hommikul, aga täna, jah - on seda juba veelgi rohkem näha... Õnneks ei ole selle hooaja 13. reis siiski nii neetud, et nad päikest üldse ei näeks.
Suuremaid ja väiksemaid probleeme on sel nädalal aga siiski piisavalt palju olnud. Tegelikult vist isegi rohkem kui terve hooaja peale kokku. Aga see selleks - see ei mõjuta meeleolu, sest koos eilehommikuse päikesepaistega sain ka viimaste aastate kui mitte terve elu parima uudise. Hmm. Ikka terve elu parima, ma arvan...
Ja päike on lahe ja kodune sügis tervitab mind juba väga varsti...
Ja vahtrad...
Need ootavad...
Suuremaid ja väiksemaid probleeme on sel nädalal aga siiski piisavalt palju olnud. Tegelikult vist isegi rohkem kui terve hooaja peale kokku. Aga see selleks - see ei mõjuta meeleolu, sest koos eilehommikuse päikesepaistega sain ka viimaste aastate kui mitte terve elu parima uudise. Hmm. Ikka terve elu parima, ma arvan...
Ja päike on lahe ja kodune sügis tervitab mind juba väga varsti...
Ja vahtrad...
Need ootavad...
laupäev, 5. september 2009
"Hoiaks jumal teid turistide eest!" :)
Mitte, et mul oleks meie turistide kohta ühtegi halba sõna öelda, aga käies Nessebari ekskursioonil rääkisin meile lõunat pakkuva restorani manager'iga ja sellised olid tema sõnad. Küsisin siis nende sõnade tausta kohta ja tema seletusi kuuldes pidin naerdes tõdema, et mõnikord võib selline soov ikka tõele vastata küll.
See naisterahvas (üllatus! :) ) on Nessebaris restorani pidanud juba üle kahekümne aasta, kuid tema enda sõnul pole ta kunagi varem nii rumalaid turiste näinud kui sellel aastal. Minu kulmukergituse peale lisas ta kohe, et see ei puuduta Eestist tulnud turiste (miks, sellest natu hiljem). Ja siis ta rääkis mulle paar näidet, mis oli juhtunud just käesoleval hooajal.
*
Restoran Zornitsa asub kohe mere kaldal, mitmel tasandil, millest igal on vaade merele. Ja olid siis kõige ülemisel tasandil seisnud kolm Suurbritannia turisti ja imetlenud rõdu äärele toetudes vaadet. Kuna nad ei olnud veel midagi tellinud, siis astus manager nende juurde ning küsis, kas ta saab neid kuidagi aidata. Siis pöördus üks turistidest, umbes neljakümnene härrasmees naeratades selle naisterahva poole ja ütles kuldsed sõnad:
"Küll teil on siin ikka vedanud! Ikkagi nii ilus, suur ja sinine jõgi!"
Manager oli selle peale siis paar korda silmi pilgutanud, et aru saada, kas temaga tehakse nalja, aga nähes, et inglased mõtlesid oma öeldut tõsiselt, siis pidas ta vajalikuks natuke selgitustööd teha.
"Teate - tegelikult on küll asi niimodi, et te asute praegu Nessebaris ja see, mida te siin enda ees näete, on tegelikult Must meri."
Kõik kolm turisti vaatasid üllatunud pilgul naise poole.
"Really?! Kas tõesti?"
*
Teine räägitud lugu ei olnud vähem irooniline. Nimelt asub selle naise enda elamine samas hoones, kus restorangi ja nii mitugi korda iga päev trügivad turistid tema elamisse tualetti otsima. Ja oligi kord juhus, et manager hakkas toast välja minema, kui nägi, et tema uksel seisab keskealine naisterahvas, jalad ristis. Harjunud juba selliste eksimustega, osutas ta käega trepi poole.
"Näete, lähete siit trepist alla restorani ja mõlemal pool treppi on tualetid."
"Ei, ei," vastas naine, ise suurest häda tagasihoidmisest juba näost punane. "Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas teil siin Bulgaarias saab aru, kas tualett on hõivatud või mitte."
"Hmm." Siis võttis manager sel naisel käest kinni, jalutas koos temaga trepist alla tualeti juurde ja hakkas seletama. "Näete - esimene võimalus selleks on selline, et proovite ust avada. Kui see avaneb, siis on see tõenäoliselt vaba ja te võite sisse minna. Kui uks on aga seestpoolt lukus, siis on vist keegi sees ja te peate ootama kuni seesolija välja tuleb. Teine võimalus selleks on tõsta käsi ja koputada. Vastust saamata võite julgelt sisse astuda."
"Aaa... Aitäh!" tänas sarkasmile täiesti tundetu sakslanna...
*
See manager rääkis mulle veel mõned sellised suhteliselt uskumatud lood. Ja selliseid inimesi, kes teevad selliseid täiesti ootamatuid avaldusi, on miskipärast just käesoleval, juba lõppeval hooajal ääretult palju olnud. Teda kuulates mõtlesin ma isegi, et jumal peaks meid tõesti hoidma selliste turistide eest.
Õnneks pole aga Eestist siiani selliseid turiste veel Bulgaariasse jõudnud. Üldse tundub mulle siin liikudes, et Eestist tulijad on tunduvalt rohkem haritumad kui misiganes muust kohast pärit puhkajad. Teadsin seda ka tegelikult varem, et meie kooliharidus on võrreldes paljude teiste riikidega heal tasemel, aga siin, kuurortides torkab see veel eriti hästi silma.
Ka siinsete - Kuldsete Liivade - restoranide manager'id peavad eestlasi ja venelasi, kes on tulnud Eestis, ka kõige paremateks klientideks. Seda just seepärast, et meie inimesed jätavad kõige enam jootraha. Siinkohal võib olla põhjuseks ka Eesti toidukohtade suhteliselt vilets tase. Ka siinsed keskpärased restoranid ületavad oma tasemelt Tallinna parimaid kohtasid. Restoran on toidukoht ja seepärast tuuakse sulle ka selline kogus toitu, et ei pea kõhu täissaamiseks kahte praadi endale tellima. Ning ka teenindus on paljudes siinsetes kohtades selline, et tahaks juba vaid selle suhtlemise pärast tagasi tulla; Eesti keskmine ettekandja - pikki ripsmeid volksutav kaunitar - sellist soovi ei tekita.
Damn it! Mulle meeldib siin... Kuigi elatustase on selline, mis ei tekita vähimatki soovi siia elama tulla, siis loodus, kliima ja inimesed on sellised, et iga aasta tahaks vähemalt kuu-poolteist siin veeta.
I love Bulgaria!
See naisterahvas (üllatus! :) ) on Nessebaris restorani pidanud juba üle kahekümne aasta, kuid tema enda sõnul pole ta kunagi varem nii rumalaid turiste näinud kui sellel aastal. Minu kulmukergituse peale lisas ta kohe, et see ei puuduta Eestist tulnud turiste (miks, sellest natu hiljem). Ja siis ta rääkis mulle paar näidet, mis oli juhtunud just käesoleval hooajal.
*
Restoran Zornitsa asub kohe mere kaldal, mitmel tasandil, millest igal on vaade merele. Ja olid siis kõige ülemisel tasandil seisnud kolm Suurbritannia turisti ja imetlenud rõdu äärele toetudes vaadet. Kuna nad ei olnud veel midagi tellinud, siis astus manager nende juurde ning küsis, kas ta saab neid kuidagi aidata. Siis pöördus üks turistidest, umbes neljakümnene härrasmees naeratades selle naisterahva poole ja ütles kuldsed sõnad:
"Küll teil on siin ikka vedanud! Ikkagi nii ilus, suur ja sinine jõgi!"
Manager oli selle peale siis paar korda silmi pilgutanud, et aru saada, kas temaga tehakse nalja, aga nähes, et inglased mõtlesid oma öeldut tõsiselt, siis pidas ta vajalikuks natuke selgitustööd teha.
"Teate - tegelikult on küll asi niimodi, et te asute praegu Nessebaris ja see, mida te siin enda ees näete, on tegelikult Must meri."
Kõik kolm turisti vaatasid üllatunud pilgul naise poole.
"Really?! Kas tõesti?"
*
Teine räägitud lugu ei olnud vähem irooniline. Nimelt asub selle naise enda elamine samas hoones, kus restorangi ja nii mitugi korda iga päev trügivad turistid tema elamisse tualetti otsima. Ja oligi kord juhus, et manager hakkas toast välja minema, kui nägi, et tema uksel seisab keskealine naisterahvas, jalad ristis. Harjunud juba selliste eksimustega, osutas ta käega trepi poole.
"Näete, lähete siit trepist alla restorani ja mõlemal pool treppi on tualetid."
"Ei, ei," vastas naine, ise suurest häda tagasihoidmisest juba näost punane. "Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas teil siin Bulgaarias saab aru, kas tualett on hõivatud või mitte."
"Hmm." Siis võttis manager sel naisel käest kinni, jalutas koos temaga trepist alla tualeti juurde ja hakkas seletama. "Näete - esimene võimalus selleks on selline, et proovite ust avada. Kui see avaneb, siis on see tõenäoliselt vaba ja te võite sisse minna. Kui uks on aga seestpoolt lukus, siis on vist keegi sees ja te peate ootama kuni seesolija välja tuleb. Teine võimalus selleks on tõsta käsi ja koputada. Vastust saamata võite julgelt sisse astuda."
"Aaa... Aitäh!" tänas sarkasmile täiesti tundetu sakslanna...
*
See manager rääkis mulle veel mõned sellised suhteliselt uskumatud lood. Ja selliseid inimesi, kes teevad selliseid täiesti ootamatuid avaldusi, on miskipärast just käesoleval, juba lõppeval hooajal ääretult palju olnud. Teda kuulates mõtlesin ma isegi, et jumal peaks meid tõesti hoidma selliste turistide eest.
Õnneks pole aga Eestist siiani selliseid turiste veel Bulgaariasse jõudnud. Üldse tundub mulle siin liikudes, et Eestist tulijad on tunduvalt rohkem haritumad kui misiganes muust kohast pärit puhkajad. Teadsin seda ka tegelikult varem, et meie kooliharidus on võrreldes paljude teiste riikidega heal tasemel, aga siin, kuurortides torkab see veel eriti hästi silma.
Ka siinsete - Kuldsete Liivade - restoranide manager'id peavad eestlasi ja venelasi, kes on tulnud Eestis, ka kõige paremateks klientideks. Seda just seepärast, et meie inimesed jätavad kõige enam jootraha. Siinkohal võib olla põhjuseks ka Eesti toidukohtade suhteliselt vilets tase. Ka siinsed keskpärased restoranid ületavad oma tasemelt Tallinna parimaid kohtasid. Restoran on toidukoht ja seepärast tuuakse sulle ka selline kogus toitu, et ei pea kõhu täissaamiseks kahte praadi endale tellima. Ning ka teenindus on paljudes siinsetes kohtades selline, et tahaks juba vaid selle suhtlemise pärast tagasi tulla; Eesti keskmine ettekandja - pikki ripsmeid volksutav kaunitar - sellist soovi ei tekita.
Damn it! Mulle meeldib siin... Kuigi elatustase on selline, mis ei tekita vähimatki soovi siia elama tulla, siis loodus, kliima ja inimesed on sellised, et iga aasta tahaks vähemalt kuu-poolteist siin veeta.
I love Bulgaria!
Tellimine:
Postitused (Atom)