Tahan lennata,
aga mitte eriti kõrgel....
/.../
Noh - alustuseks käib 11,5 kilomeetrit ja Airbus A320 täitsa hästi...
*
Reisisaatja töö ei ole kindlasti kerge töö, kui kõiki neid ettetulevaid raskuseid annab üle elada. Lisaks sellele on reisisaatjatel oma töö juures ka mõned plussid, mille nimel tasub seda tööd teha. Mitte, et need plussid oleks ainsad liikumapanevad jõud, aga ikkagi - kui saabub hetk, mil saad teha midagi sellist, millest unistab iga väike poiss, siis kaovad ka kõik need üksikud ebameeldivad mälestused, mis on turismihooaja jooksul kogunenud.
*
Kolmteist nädalat on jäänud selja taha, kolmeteistkümnes grupp on läbinud lennujaama check-in'i ja passikontrolli ning terminali eesruumi oleme jäänud kolmekesi - mina, minu kaasreisisaatja ja meie manager.
Hüvastijätt. Raske, pikk, kallistustega. Tean, et järgmine reaalne võimalus kohata oma kolleegi, kellega koos kolm kuud on samu samme astutud, on alles järgmisel suvel. Manager'i näen küll Tallinnas juba mõne päeva pärast, aga ikkagi - koos, kolmekesi, oleme me selle suve üle elanud ja loodetavasti ka edukalt. Vähemalt meieni jõudnud vastukaja on olnud valdavalt positiivne.
Passikontroll endal. Hops! ja läbi. Tax free tsoon. Ei taha enam midagi. Tahan vaid Eestisse. Turistid ootavad, mõned heidavad pilke. Ilma töösärgita ja firma logota ei tunne osad mind äragi. Hea. Rõdule suitsu tegema.
Ongi aeg bussile minna. Vahetan bussis mõned sõnad noormehega, kes käis mõnel mu ekskursioonil. Ja olemegi lennuki juures. Ronin trepist üles.
Kuna meil on tellitud tšarter, siis teame ka lennufirma töötajaid. Bulgaaria lennufirma esindaja on ka pardal, kuna stjuardesside tähelepanu oli tarvis ühele kindlale turistile suunata. Mind märgates ütleb ta midagi reisijaid teenindavale neiule. Jõuan stjuardessini.
"Tere tulemast pardale!" ütleb ta naeratades ja pöörab end salongi poolt ära. Avaneb kokpiti uks, näen kahte pilooti istumas oma toolides. "Astuge sisse. See siin on reisifirma esindaja." Viimast ütles ta juba lennuki kaptenile.
Lahti tõmmatakse kokpiti kolmas tool. Istun ja kinnitan rihmad. Tutvume. Tunnen ärevust. Vaikselt hakkab kapten mulle selgitame mu silme ees asuvaid ekraane ja süsteeme. LAHE! Osutan oma fotoaparaadile, kapten noogutab.
"Pildista, palju tahad. Jah, ka välku võib kasutada," täpsustab ta mu küsimusele vastates.
Rahvas on lennukis, aga pagasiluugi juures käib sahmerdamine. Lõpuks sulgub ka see. Infovahetus pilootide ja lennujuhtimistorni vahel. Paar hetke ja 61 600 kilogrammi kaaluv Airbus A320 hakkab liikuma stardiraja poole.
"Tõ gotov? Oled sa valmis?" küsib kapten. Noogutan ja pigistan käepidemeid. Ja me läheme...
Sõnatu. Hiilin vargsi akendest välja ja näen, kuidas Varna meie all järjest väiksemaks jääb. Öised tuled. Sõnatu. Aga mõnus.
Lennukõrguse - 38 000 jalga - saavutamiseks kulub veidi üle kahekümne minuti. Näen tõusu jooksul meist mööduvat vastutulevat lennukit. Pimedas plinkivad tuled, mida seni olen näinud vaid kõrgel-kõrgel, mööduvad nüüd umber kilomeetri kauguselt.
"Tahad ma teen sinust ka pilti?" küsib kapten oma tooli tagasi sõidutades. "Istu minu kohale."
Ettevaatlikult, et mitte ühtegi nuppu puudutada, vahetan temaga kohad. Värin on sees. Lihtsalt - ei või olla! Kapten klõpsutab ühe pildi.
"Võta puldist (joystick) ka kinni, teeme nii ka ühe pildi!" Klõps! "Vajuta seda nuppu kaks korda!" Vajutan.
"Mis nüüd?" küsin arusaamatult.
"Sa võtsid autopiloodi maha. Sina lendad nüüd. Proovi pöörata!"
WHAT!!!???
Järgneb rida õpetussõnu, mida tuleb ekraanil jälgida. (Tänu kunagi arvutis mängitud lennusimulaatoritele on lihtsam aru saada.) Silmanurgast näen, et teise piloodi käsi on puldi juures valmis. Kapten naerab.
"Proovi julgelt!"
Liigutan pulti ettevaatlikult vasakule ja - mida kuradit! - see kuuekümnetonnine lennuk pöörab tõesti. Silmad ekraanile klammerdunud, teen pöörde teises suunas ja viin siis lennuki tagasi õigele suunale. Rahulikult, rahulikult, korrutan ma endale mõttes.
Mis rahulikult?! Ma lendan, ma juhin lennukit fucking üheteist ja poole kilomeetri kõrgusel!!!
Näole kerkib lai naeratus...
"Kui tahad, võid Lätini välja lennata," pakub kapten. Me oleme hetkel Rumeenia kohal, Ukraina piiri lähedal.
Nii väga tahaks! Aga nii väga kardan. Raputan pead.
"Ma harjutaks alustuseks ikka natuke väiksema lennukiga."
Kapten osutab nupule, mida vajutades panen lennuki tagasi autopiloodile. Ronin oma kohale ja värisen.
Lihtsalt võimas.
Poolteist tundi hiljem, Läti kohal laskuma hakates teen tuledemerele osutades pilootidele väikese ülevaate Eesti linnadest. Kuna on selge, seletavad silmad ka kodualeviku tulesid. Tõsi - läbi fotoaparaadi objektiivi, aga ikkagi.
Lennujaamas kokpitist väljudes jalad värisevad.
*
Sisemuses väriseb siiani. Kaks päeva on möödunud, aga meenutus sellest elamusest on veel täiesti ergas. Hakkan varsti linna liikuma, et filmid ilmutusse viia. Fotod on küll mälestuseks, aga vaevalt, et need on võimelised seda tunnet edasi andma. See oli midagi kordumatut!
Damned!
Ma olen kolmekümne kahe aastane, aga vaimustuses nagu viieaastane poisike.
Vist on ühel ütlusel meeste kohta ikka tõetera sees.
Aga - kurat! - tõesti võimas oli!
*
Reisisaatja töö ei ole kindlasti kerge töö, kui kõiki neid ettetulevaid raskuseid annab üle elada. Lisaks sellele on reisisaatjatel oma töö juures ka mõned plussid, mille nimel tasub seda tööd teha. Mitte, et need plussid oleks ainsad liikumapanevad jõud, aga ikkagi - kui saabub hetk, mil saad teha midagi sellist, millest unistab iga väike poiss, siis kaovad ka kõik need üksikud ebameeldivad mälestused, mis on turismihooaja jooksul kogunenud.
*
Kolmteist nädalat on jäänud selja taha, kolmeteistkümnes grupp on läbinud lennujaama check-in'i ja passikontrolli ning terminali eesruumi oleme jäänud kolmekesi - mina, minu kaasreisisaatja ja meie manager.
Hüvastijätt. Raske, pikk, kallistustega. Tean, et järgmine reaalne võimalus kohata oma kolleegi, kellega koos kolm kuud on samu samme astutud, on alles järgmisel suvel. Manager'i näen küll Tallinnas juba mõne päeva pärast, aga ikkagi - koos, kolmekesi, oleme me selle suve üle elanud ja loodetavasti ka edukalt. Vähemalt meieni jõudnud vastukaja on olnud valdavalt positiivne.
Passikontroll endal. Hops! ja läbi. Tax free tsoon. Ei taha enam midagi. Tahan vaid Eestisse. Turistid ootavad, mõned heidavad pilke. Ilma töösärgita ja firma logota ei tunne osad mind äragi. Hea. Rõdule suitsu tegema.
Ongi aeg bussile minna. Vahetan bussis mõned sõnad noormehega, kes käis mõnel mu ekskursioonil. Ja olemegi lennuki juures. Ronin trepist üles.
Kuna meil on tellitud tšarter, siis teame ka lennufirma töötajaid. Bulgaaria lennufirma esindaja on ka pardal, kuna stjuardesside tähelepanu oli tarvis ühele kindlale turistile suunata. Mind märgates ütleb ta midagi reisijaid teenindavale neiule. Jõuan stjuardessini.
"Tere tulemast pardale!" ütleb ta naeratades ja pöörab end salongi poolt ära. Avaneb kokpiti uks, näen kahte pilooti istumas oma toolides. "Astuge sisse. See siin on reisifirma esindaja." Viimast ütles ta juba lennuki kaptenile.
Lahti tõmmatakse kokpiti kolmas tool. Istun ja kinnitan rihmad. Tutvume. Tunnen ärevust. Vaikselt hakkab kapten mulle selgitame mu silme ees asuvaid ekraane ja süsteeme. LAHE! Osutan oma fotoaparaadile, kapten noogutab.
"Pildista, palju tahad. Jah, ka välku võib kasutada," täpsustab ta mu küsimusele vastates.
Rahvas on lennukis, aga pagasiluugi juures käib sahmerdamine. Lõpuks sulgub ka see. Infovahetus pilootide ja lennujuhtimistorni vahel. Paar hetke ja 61 600 kilogrammi kaaluv Airbus A320 hakkab liikuma stardiraja poole.
"Tõ gotov? Oled sa valmis?" küsib kapten. Noogutan ja pigistan käepidemeid. Ja me läheme...
Sõnatu. Hiilin vargsi akendest välja ja näen, kuidas Varna meie all järjest väiksemaks jääb. Öised tuled. Sõnatu. Aga mõnus.
Lennukõrguse - 38 000 jalga - saavutamiseks kulub veidi üle kahekümne minuti. Näen tõusu jooksul meist mööduvat vastutulevat lennukit. Pimedas plinkivad tuled, mida seni olen näinud vaid kõrgel-kõrgel, mööduvad nüüd umber kilomeetri kauguselt.
"Tahad ma teen sinust ka pilti?" küsib kapten oma tooli tagasi sõidutades. "Istu minu kohale."
Ettevaatlikult, et mitte ühtegi nuppu puudutada, vahetan temaga kohad. Värin on sees. Lihtsalt - ei või olla! Kapten klõpsutab ühe pildi.
"Võta puldist (joystick) ka kinni, teeme nii ka ühe pildi!" Klõps! "Vajuta seda nuppu kaks korda!" Vajutan.
"Mis nüüd?" küsin arusaamatult.
"Sa võtsid autopiloodi maha. Sina lendad nüüd. Proovi pöörata!"
WHAT!!!???
Järgneb rida õpetussõnu, mida tuleb ekraanil jälgida. (Tänu kunagi arvutis mängitud lennusimulaatoritele on lihtsam aru saada.) Silmanurgast näen, et teise piloodi käsi on puldi juures valmis. Kapten naerab.
"Proovi julgelt!"
Liigutan pulti ettevaatlikult vasakule ja - mida kuradit! - see kuuekümnetonnine lennuk pöörab tõesti. Silmad ekraanile klammerdunud, teen pöörde teises suunas ja viin siis lennuki tagasi õigele suunale. Rahulikult, rahulikult, korrutan ma endale mõttes.
Mis rahulikult?! Ma lendan, ma juhin lennukit fucking üheteist ja poole kilomeetri kõrgusel!!!
Näole kerkib lai naeratus...
"Kui tahad, võid Lätini välja lennata," pakub kapten. Me oleme hetkel Rumeenia kohal, Ukraina piiri lähedal.
Nii väga tahaks! Aga nii väga kardan. Raputan pead.
"Ma harjutaks alustuseks ikka natuke väiksema lennukiga."
Kapten osutab nupule, mida vajutades panen lennuki tagasi autopiloodile. Ronin oma kohale ja värisen.
Lihtsalt võimas.
Poolteist tundi hiljem, Läti kohal laskuma hakates teen tuledemerele osutades pilootidele väikese ülevaate Eesti linnadest. Kuna on selge, seletavad silmad ka kodualeviku tulesid. Tõsi - läbi fotoaparaadi objektiivi, aga ikkagi.
Lennujaamas kokpitist väljudes jalad värisevad.
*
Sisemuses väriseb siiani. Kaks päeva on möödunud, aga meenutus sellest elamusest on veel täiesti ergas. Hakkan varsti linna liikuma, et filmid ilmutusse viia. Fotod on küll mälestuseks, aga vaevalt, et need on võimelised seda tunnet edasi andma. See oli midagi kordumatut!
Damned!
Ma olen kolmekümne kahe aastane, aga vaimustuses nagu viieaastane poisike.
Vist on ühel ütlusel meeste kohta ikka tõetera sees.
Aga - kurat! - tõesti võimas oli!
1 kommentaar:
ohoh.
muljetavaldav, tõesti.
Postita kommentaar