TOP 9 + boonused

Iga kirjanik on täpselt nii andekas, kui andekaks ta ennast ise peab.
 /W. Hocares - 2010/

Eneseimetlemise aeg on käes.

Võimalik, aga tegelikult ma avastasin täna, et on kommenteeritud ühte mu vanemat postitust. Lugesin siis ajaviiteks selle isegi uuesti läbi. Ja siis lugesin veel ühe vanema. Ja veel ühe. Ning - kurat! - ma ei tea, kas mulle vaid tundus see nii, aga paistab, et aegu tagasi kirjutasin ma natukene paremaid tekste. Mõtlesingi siis, et reastaks enda isiklikud lemmikud väikesesse pingeritta ja jagaks ka mõned eriauhinnad siia blogisse ülesriputatud tekstidele.

Ma tean, et nõme tegevus, aga mis parata - ära loe, kui ei huvita.

Boonusauhind võõrkeelsele luuletusele.

JUST LIKE THAT ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/09/just-like-that.html

Miks?

Lihtne, seepärast.

Boonusauhind loomingulisele kirjutamisele.

MAŠA, DAŠA JA NATAŠA TAGASITULEK ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/04/motetes-kus-kuradi-kohas-siis-veel-mark.html

Miks?

Sest kuidagi täiesti ootamatult sündis see tekstike sinna tavaliste mõtete keskele.

Näide.

"Aga Paša osutus päris armsaks tegelaseks, kelle totaalset emotsionaalset tuimust ja oskamatust end naisterahvale ligitõmbavaks teha tasakaalustas, ei, ülekaalustas korralik rahakott ja majanduse keerdkäike kuradima hästi lõikav aju. Tulevikuga mees, mõtles Maša, kui Paša oli teada saanud tema rasedusest ja selle peale "ahah." (ilma hüüumärgita) öeldes telekast uudiseid edasi vaadanud.

Vahelemärkuseks niipalju, et kolm hommikut hiljem poetas Paša kahe kohvilonksu vahele, et küll nad kunagi saavad ka ENDA lapse.""

Boonusauhind viimase aja parimale kirjutisele. (Sest TOP 9'sse ükski hiljutine tekst ei mahu)

LUGU PRESTIIŽIST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/08/prestiiz-prestigio-prestige-ja-selle.html

Miks?

Sest ma ei ole viimasel ajal suutnud midagi paremat kirjutada.

Boonusauhind parimale hetkemajandust kajastavale tekstile.

MTÜ SMS-LAEN ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2008/12/hoimusoda.html

Miks?

Isiklik viha, sellepärast.

Boonusauhind Paulile.

PÄKAPIKK PAUL ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/05/ellu.html

Miks?

Sest ma saan kolakat muidu, kui ma temale auhinda ei anna.

TOP NR 9.

EMAKAVÄLJEND ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/03/rebime-emakat.html

Miks?

Sest just seda kirjet täna kommenteeriti ja isegi see on parem, kui kõik mu viimase aja asjad kokku. Ja pealegi on see Saalomoni tekst.

TOP NR 8.

PRATCHETT ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/ajast.html

Miks?

Seal on üks äge lause :)

TOP NR 7.

KIRJELDUS ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/uks-vaike-kirjeldus.html

Miks?

Kuigi lühike, on seal ehe näide W. Hocares'e sarkasmist.

TOP NR 6.

MÖÖDAMINEKUST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/02/masendusest-moodas_24.html

Miks?

Mulle meeldivad episoodilised kirjed

Vahepeal eriauhind positiivsuse eest.

MÕTISKLUSED ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/motisklused.html

Miks?

Sest enamus mu häid tekste on suht masendavad ja mulle meeldis selle lõpulause.

TOP NR 5.

KIBE VEIN ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/02/head-armastajate-paeva-bitter-wine-by.html

Miks?

Sest see on masendav  :) Vt eelmis põhjendust :)

TOP NR 4.

GRAFOMAANIAST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2008/12/tana-ohtul-konepuldis-grafomaan.html

Miks?

Nagu te praeguseks juba aru olete saanud, siis on tegemist grafomaaniga :)

TOP NR 3.

MEHENA SÜNDINUD ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/03/dire-straits-brothers-in-arms-1985-hmm.html

Miks?

Sest see on hea näide, kuidas ma ühe teksti sisse suudan igast muud asja kirjutada :)

TOP NR 2.

EPISOODILISUS ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/05/kahetine-kuid-tegelikult-vaid-uks.html

Miks?

Juba mainisin, et mulle meeldib kirjutada episoodilisi tekste ja see on üks selle blogi parimaid näiteid.

ja

da-da-da-daaa

TOP NR 1.

ELAGU SURM ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/05/liiter-noori-ja-kaks-meetrit-viina-hmm.html

Miks?

Sest see olen mina...

Ja ongi TOP 9 läbi. Võimalik, et siin blogis on veel asjalikke tekste, aga praegu ma neid ei leidnud.

Kommentaarid oodatud.

Austusega Teie,

W. Hocares

Fotograafiast

Mitte, et ma eriti jõulufännlane oleksin, aga pilte meeldib mulle ikka teha. Allolev foto tuli sellisena välja kusjuures ainult tänu isiklikule rumalusele ja kogenematusele. Katsetasin Peppersack'is ühte filmikaamerat ja klõpsasin seal suhtkoht hästi valgustatud kohas ka ühe kaadri laual põlevast küünlast. Ja kui ma filmi ilmutusest kätte sain ning fotosid vaatasin, avastasin sellise foto.

Tegelikult oli tegemist hea kaameraga, mis muutis minu oskamatuse päris heaks tulemuseks. Samas sai ka teadlikult paar head klõpsu tehtud :)

Näiteks kasvõi see orav... Ilus ja armas loomake ca 4 või 5 meetri kõrgusel oksal, minul abiks 300-ne objektiiv.

Ja noh - pääsud olid lihtsalt nii armsad, et otsustasid mulle kohe perepildi jaoks poseerida. Kusjuures see pilt õnnestus ajaliselt hästi, sest juba järgmisel päeval olid pojad pesast tiiba lasknud. Seega - farewell party :)

Ja nüüd ma mõtlen ja nuputan, kust saaksin ma uue fotoka, millega hakata edasi rändama ja igasugu asju klõpsama hakata.

Kullast kallim...

Mitte laulust ei ole see lugu siin ja ma üldse kahtlen, kas siin mingit lugu olema saabki, aga kindlasti on mõned minu blogi lugejad-külastajad märganud, et kohe selle pealehe ülaserva on tekkinud ühe kullaga tegeleva ettevõte logo.

*reklaamtekst*

Unico Gold OÜ logo

Unico Gold OÜ on 2010 aastal oma tegevust alustanud ettevõte, mis tegeleb kuldesemete ja kullajäägi kokkuostu ning investeerimiskulla müügiga, püüdes pakkuda praeguses tihedas konkurentsis turu parimaid hindu.

*reklaamteksti lõpp*

Edaspidi reklaami ei tule. Lihtsalt kuld on viimasel ajal nii palju tähelepanu endale tõmmanud, et otsustasin ka natukene tausta uurida. Ja avastasin sellise huvitava fakti, et kui Pärnu turul ostavad sealsed pandimajad ja juveliirid 585 prooviga kulda kokku hinnavahemikus 170-200 krooni gramm, siis eelmainitud ettevõtte äsjaavatud nn Kuldne Seif pakub sama proovi grammi eest 270 krooni. Hinnavahe missugune!

*Ok! - nüüd on kindlasti reklaami lõpp*

Tegelikult on asi selles, et Eesti turul toimuvat uurides olen avastanud, kui palju lüpstakse tegelikult väikelinnade elanikke nende endi naabrite, pandimajade omanike poolt. (Ja ma ei palu vabandust selle eest, et liigitasin Pärnu just väikelinnade alla - ma ise olen veel väiksemast kohast pärit ja tunnen selle paiga üle ka uhkust! [Mitte inimeste pärast...]) Kuigi internet on kõikidel käepärast, siis ei pruugi kõigil olla võimalusi sõitmaks suurde linna oma kaupa müüma. Kuld on kaup ja selleks, et selle müügi pärast ikka tasuks võtta ette mitusada krooni maksev bussi- või autotrip, selleks peab seda kaupa ka hulgim olema.

Seni Eesti suurim tegija Tavid on oma normaalsete hindadega kontorid rajanud vaid Tartusse ja Tallinnasse, mis on enam-vähem ka ainsateks kohtadeks, kus kulla kokkuostu hind on enam-vähem normaalsuse lähedal. Samas on turuliidri positsioon lubanud tal ka loorbereile puhkama jääda.

Seda tervitatavam on aga Unico kui uue tegija teeninduspunktide võrgu rajamine ka teistesse Eesti linnades, sest nähtavasti on aru saadud, et Eestis on mujalgi inimesi peale nende kahe suurema linna. Ning positiivne on ka see, et hinnatase hoitakse ühtlasena hoolimata teeninduspunkti asukohast.

*Deem! Kas nüüd saab reklaam läbi?!*

Tegelikult jah - tegemist on hoopis sotsiaalse turundusuuringuga.

Seega - olge tervitatud osalema.

PS Kuld on väärt kraam, aga hea ja oma naine on ikka kallim :)

Öös. FB'ist, tulevikust, visioonist - ilma muusikata - ainult sõnad

Kell kolm öösel ärgata ei ole üldse tore, küll võib aga pärast ärkamist aknale suitsu tegema minnes igasugu mõtteid pähe tulla. Isegi nii palju, et sellest võiks lühikese blogikirje asemel hoopis pikema ja põhjalikuma essee kirja panna. Kahjuks on aga viimase aja tendents selline, et kui ma kohe mingit mõtet kirja ei pane ja otsustan selle järgmisse hommikusse lükata, siis tõenäoliselt ei jõua need üldse kirjapilti.

Praegugi oli aknalt tagasi tulles pigem tunne, et vaataks pigem kuni une taastulekuni ühe osa Stargate Atlantist ära, ent sain siiski on tahtejõunatukesel sabast kinni enne, kui see läbi ukse välja jõudis lipata.

Muidugi on sissejuhatust kirjutades ja väikest taustauuringut tehes juba esialgse mõtte erksus tuhmuma hakanud, sest pidin kindlasti ka Facebooki oma pilgu heitma. Nimelt mu aknapealne mõte ongi seotud selle sotsiaalvõrgustikuga (edaspidi FB) ja mul on väga karvane tunne, et oma alguse sai see mõte sellest, et paar päeva tagasi sai loetud blogimaailmast Krafinna "Kaitsekõne, pühendatud feissbuukile". Kuna mainitud blogilehel ei leidnud võimalust oma arvamust avaldada, siis jäi see teema mind natukene kummitama (mitte küll nii, et see oleks minu une lahkumise põhjuseks, aga ikkagi) ning nüüd saigi aknal lõdisedes midagi sellest kummitamisest valmis genereeritud.

Mulle meeldivad paljud ulmekirjanikud selle pärast, et neil on selge visioon sellest, milline on nende arvates elu tulevikus. Mingisugune visioon kerkis tänasel ööl ka minu silme ette (mitte, et see mind kohe visionääriks või ulmekirjanikuks muudaks).

Ma ei hakka ise FB'ile kaitsekõnet pidama ega seda ka maha tegema, sest seda on erinevate avaldamiskanalite kaudu juba vaat, et mõttetult palju tehtud - kõiki selleteemalisi arvamusavaldusi ei jõuaks vist iial läbi lugeda (iial on muidugi pikk aeg ja Connor MacLeod vaidleks mulle tõenäoliselt vastu, kui saaks).

Aga FB on lahe. Siin mitte niivõrd konkreetse lehekülje või võrgustikuna, aga pigem kui selle idee edukaima esindajana. Sotsiaalvõrgustikuna on FB saavutanud edu, milleni vähemalt lähiajal ükski konkurent ei jõua. Praeguseks on asi jõudnud nii kaugele, et FB'iga on hakanud liituma ka need, kes seda ise võib-olla ei teekski, ent kes soovivad siiski silmapiiril olla. FB'is olemine on muutumas vajalikuks, kohustuslikuks. Stiilis kui sind pole FB'is, pole sind olemas.

Mitte, et ma oma olemasolu juba selle moto (sõna "moto" kirja pannes liikus mu uitmõte võimalusele, et selle sõna sünnis mängis rolli sõna "mootor", sest moto on midagi, millega inimene end motiveerib, mis paneb teda liikuma; huvitav, kas tegemist on õige loogikaga?) järgi teadvustaksin, aga mingil kummalisel ja mitte nii otsesel moel tundub see küll nii. Üks killuke minu visioonist selline, et FB'i aksepteerides ja seda kasutama hakates olen ma astunud sammu tuleviku poole.

Mitte väga kaugel minevikku minnes võib nimetada kolm asja - mobiiltelefon, internet ja e-mail -, mis tundusid esialgu (vähemalt minule küll) võõristust tekitavate ja mitte eluliselt vajalikena. Ma teadsin, milleks neid kasutatakse ja mida nendega teha saab, ent ma arvasin mingil ajajärgul oma elust, et need ei ole eluks hädavajalike asjade nimekirjas. Siin võib muidugi vaielda sõna "hädavajalik" definitsiooni üle, sest tõsi - toidu ja joogiga neid veel võrrelda ei saa, kuid üha lähemal on aeg, mil toidu ja joogi hankimist ilma ühte neist kolmest kasutamata enam ette ei kujuta. Jah - praegu saab veel elada mobiiltelefoni või isiklikku elektronposti aadressi omamata, ent ausalt - mis elu see on? Meie ühiskonnas tähendab see seda, et oled enamikest asjadest ära lõigatud.

Tööd otsida ilma neid vahendeid kasutamata on juba suhteliselt mõttetu, samuti on tööandjal suht keeruline sind leida, sind teavitada, kui sul neid ei ole. Jah - seda kõike saab veel ilma, aga kui kauaks ja milliste hindadega? Lihtsam on neid aksepteerida elu täieõiguslike osadena ning õppida neist võtma kõike, mida need võimalused pakuvad.

Sama teed on praegu liikumas ka FB. Kindlasti ei kujutanud isegi selle võrgustiku looja alguses ette, kui suureks ja laiahaardeliseks tema loodu kasvab, kui palju võimalusi see inimestele pakub. Enamus FB'i kasutajatest leiab FB'is endale tegevust küll vaid fotode üleslaadimise ja suht-koht üksluisete kirjete lisamisega, ent see ei ole ju kõik, mida FB pakkuda võib.

Tegemist on sotsiaalvõrgustikuga, mis ühendab inimesi, mis loob kontakte, mis hakkavad ühe suuremat rolli mängima reaalelus. Juba on paljud ettevõtted ennast ka FB'i üles seadnud, turundus- ja reklaamitegelased katsetavad piire ning usun, et kaugel ei ole ka aeg, kui kahe reaalmaailmas kõrvutiasuva ja sama tootegrupiga tegeleva ettevõtte ellujäämisel osutub oluliseks faktor, kumb neist FB'is on või kumb oskab selle võimalusi paremini ära kasutada.

(Korraks teemast välja - Elades ja olles Eestis ning ajuti ka siintoimuval silma peal hoides olen tähele pannud, et eestlased suhtuvad FB'i paraja skepsisega. Milles asi? Peame end ju maailma IT-riikide tippu kuuluvaks, tunneme (õigusega) uhkust, et oleme nii kõvad tegijad, innovaatilised, kui kasutada ilusa kõlaga sõna, aga FB'i vaadates kehitame õlgu ja nuriseme. WTF? Skype'i me ju kiidame ja kasutame ja püüame igale väljamaalasest uuele tuttavale öelda, et näe - meie oma. Kas selles ongi asi? Et FB ei ole meie loodud? Rumal eelarvamus. Autot me ju ka ei leiutanud, aga kasutame neid ikka. Me peaksime oma teadmistega just FB'i kiiresti selgeks õppima, et sellest rutem kasu lõigata, kui seda suudavad suuremad ja mitte nii paindlikud riigid.)

Deem! Seni olen kirjutanud vaid FB'i tänapäevast, mis ei olnud aga mu algne mõte. Tänapäev ei ole visioon. Enamasti. Aknal suitsetades mõtlesin aga sellele, et kui praegu kajastatakse FB's oma emotsioone ja mõtteid verbaalselt, kirjete ning postitustega, siis mingil hetkel võib see muutuda automaatseks. Ronib Fb ju praegu igasse telefoni ning ulmekirjandusega või ulmega üldiselt kasvõi pealiskaudselt tuttav olles ei ole võõrad ka ideed inimese pähe installeeritavates kiipidest. Tänapäeva tehnoloogia areng ei ole sellest enam kaugel, kui nööpnõelapea suurune telefon sulle kõrva taha naha alla siirdatakse ja oledki kogu aeg hands-free-süsteemil. (Tegelikult pole ma tehnika arengul enam nii kaua silma peal hoidnud, et ei tea, mis kõik juba valmis on.) Kindlasti on sel hetkel ka FB kui suurim sotsiaalvõrgustik sul peas ning isiklikult oleksin väga rõõmus, kui teaksin-tunneksin-oskaksin kasutada kõike endale pähepandavat informatsiooni.

Ma ei ole küll kindel, kas FB pole siis juba Mindbook'i nime all, ent on suht kindel, et praegune FB tungib igasse eluvaldkonda ja varsti on ilma FB'i kontot omamata elada sama keeruline, kui on see praegu ilma eelmainitud kolme leiutiseta lähiminevikust. Ma ei väida isegi seda, et selleks peab olema FB, ent mingi internetipõhine sotsiaalvõrgustik muutub peagi elu vaat, et kohustuslikuks osaks.

Oma visioonile akna peal mõeldes arutlesin omaette ka selle üle, kui palju selline sotsiaalvõrgustumine muudab maailma elukorraldus, sest on üsna selge, et kõiki 7 miljardit me kindlasti lähimate aastate jooksul kontot looma saata ei saa. See suurendaks inimestevahelisi lõhesid veelgi, ent samas muutuks ka selle lõhe ületamine edaspidi tunduvalt lihtsamaks. Loo vaid kusagil konto...

Tegelikult on teema nii lai, et tahaks veel pikemalt kirjutada, aga kell on juba vaikselt viis saamas ning mu silmad vajuvad juba kinni. Lähen magama ja võimalik, et peagi jätkan oma isekeskis arutlust teemal, mida toob kaasa endaga globaalne sotsiaalvõrgustumine. Keda ei huvita, ärgu lugegu.

Igatahes on see asi kirjutatud öösel ning sellega peaks mu hullus olema põhjendatud.

PS Aga mul on hea meel, et suutsin järjest üle A4 teksti kirja panna. Mul on veel lootust...

Vahepealsest

Mitte, et kirjutanud palju oleks, aga midagi ikka.

Peale Narvat on juba nii Pärnus kui Kadrinas käidud ning ka esimesed külmad ära külmetatud. Väsimus on suurest jooksmisest kallal ja seepärast on ka enda blogileht selliseks suht võõraks kohaks jäänud. Igal õhtul on tunne, et peaks ja tahaks midagi kirjutada, ent lihtsalt ei jõua, ei viitsi, ei taha sooja karvase teki alt enam välja pugeda.

Õhtu jõuab iga kord nii kiiresti kätte, et ega suurt peale söögi ja voodi tahagi. Piljardit pole ka enam sada aastat mängimas käinud, kuigi kii seisab siin laua kõrval nurgas. Ootan, et jõuaks; ootan, et tahaks... Ei tea.

Kas tõesti on elus nii, et kui hakata millegi tõsisega tegelema, siis ei jätku enam millekski muuks tahtmist? Kaovad kõik vajadused hobide järele, mis varem tundusid nii eluolulised, et ei saanud päevagi neist eemal olla. Nüüd tundub see sinnakanti minevat ja mul on sellest kahju. Facebook'i kirjed, mõni lause pikad, on praeguseks saanud minu pikemateks kirjutisteks ja ega neistki viimasel ajal mingit erilist loomingulisust välja paista. Kahju.

Igatahes - lähipäevil vaatan oma elu üle...

Narvas

Kui sa pole Narvas 15 aastat käinud, siis on palju üllatusi. Minul on neid siiani küllaldaselt. Asjaajamine on meeldivalt kiire ja konkreetne ning mis on siin eriti suureks plussiks - taksosõit linna sees maksab 20-25 krooni :O Hommikul bussile kiirustades läks Nõmmelt bussijaama kiirustades taksole 170 krooni :O Tegemist oli küll Tallink taksoga, aga mis teha, kui hommikustes tingimustes ükski teine teenusepakkuja autot välja käia ei suutnud. Teenusel ja teenusel on ikkagi vahe ning mõnikord osutub see vahe nii oluliseks, et kvaliteedi saamiseks võib ka enam maksta. Aga Narva ongi selles suhtes lahe - ühe hommikuse sõidu Tallinnas eest saab siin terve päeva ringi tiirutada ning vahepeal on autojuhid nõus sind ka kümneid minuteid ootama.

Inimesed tunduvad ka lahedad.

Hommikupoolikul bussis Narvale lähenema hakates tahtsin eesistuvate tädikeste käest uurida, kas buss saab teha soovipeatuse ka mind huvitava keskuse juures. Kuna tegin seda vene keeles, siis oli minu jaoks suureks üllatuseks see, et sõna otseses mõttes pöördus rohkem kui pool bussis istuvatest inimestest (ca 30 inimesest 20) minu poole ja hakkas mulle selgitama, et kus ja kuidas. Hämmastav vastutulelikkus ja sõbralikkus minu meelest. Seega kivi lääne poole...

Aga muidu on ...

Mõned sõnad ehk 20 nädalaga multimiljonäriks

Et W. Hocares täiesti kadunud ei ole, on üsna kindel. Ta lihtsalt puhkab praegu. Ma ei oska küll täpselt öelda, millest, sest viimaste aastate jooksul ei ole tal just palju tegemist olnud, ent siiski on hetkel näha, kuidas varbad lae poole sirutuvad.

Samal ajal, kui W. puhkust peab, püüab Marko oma eluga edasi minna ja tundub, et mingisuguse hoo on ta juba sisse saanud. Nokitseb ja tegutseb ning üsna üllatuslikult on ka mingeid tulemusi näha.

Seega - mingi elu toimub ja loodetavasti paneb üldise olukorra stabiliseerumine lõpuks ka W. ideed jooksma. Eks näe!

PS... Kui Plus500* kontot registreerides ja telfi kinnitades saab tasuta katsetamiseks 25 € ja sellest õnnestub kahe nädalaga teha 85+ € (millega ma olen suutnud ka kuidagi hakkama saada), siis see tähendab, et on lootust investeerimismiljonäriks saada.

Lihtne matemaatika näitab, et samas taktis jätkates on mul järgmise kahe nädala pärast 289 €, 4 pärast 982,60 €, 6 pärast 3340,84 € ja 10 nädala pärast sõidan puhkama, kuhu tahan, sest puht matemaatiliselt on minu konto seisuks siis 38 620,12 €.

Ning kui ma puhtalt matemaatiliste arvutuste järel 20. nädala pärast tagasi Eestisse jõuan, siis on mu kontol juba 17 547 217,09 €, mis tähendab seda, et mu telefon on kadunud sõprade tagasitulekust punane.

Praktiliselt võib asi muidugi nii välja näha, et kui keegi mind 20 nädala pärast nägema juhtub, siis ei pruugi mul mingit päevitust olla ning ma seisan ikka Söögiplatsi burksisabas :)

Math rules, life sucks!

* Plus500 on mingi investeerimisvidinake internetis

Vana mees

Täna hommikul nägin ma vana meest. Vana ja habemes, istus teine bussis ja luges raamatut. Pikk, hall habe värises koos peaga. Vanadusväsimusest. Midagi tuttavat oli selle vanamehe näos ja nõnda ma meenutasin. Mitu peatusevahet proovisin teada saada, kus ma teda näinud olin. Ei olnudki. Lihtsalt tuttavad jooned. Filmist "D'Artagnan ja kolm musketäri". Mõtlen siin seda vene versiooni, kõige paremat.

Igatahes meenutas see vana mees mulle Lev Turovi poolt mängitud musketäride kaptenit de Treville'i. Oli teine selline väärikas ja väljapeetud olemisega - isegi kergelt küürakil istudes oma raamatu kohale kummardunult.

Ajuti tõstis ta pead, et teisi reisijaid vaadata. Ja mitte vaid vaadata, aga ta tahtis neid lausa näha. Esialgselt näha olnud vana mehe figuurist tekkinud arvamust hakkasid kummutama tema silmad - avalad ja täis uudishimu. Justnimelt avalad, sest arvan, et alles täna sain aru mõistest 'avalad silmad'. Temal need igatahes olid. Avalad, uudishimulikud ning läbinisti puurivad. Mina, kes ma olen harjunud inimestega võistu tõtt vaatama, isegi mina ei saanud tema pilgule vastu, isegi hoolimata faktist, et kandsin sel hetkel päikeseprille. Pöörasin silmad otseselt kontaktilt ära ning jätkasin tema vaatlemist piieldes.

Ta oli huvitav. Minu jaoks. Välimuselt küll väga vana, ent siiski oli tema olekus mingi täiesti ainulaadne nooruslikkus ja säde, mis oli kaugelt ja kõrgelt üle tema lähedal seisvate noorukite omast.

Kui ta enne Estonia peatusesse jõudmist oma raamatu õlakotti pani ning tõusis, et väljuda, siis oli ka tema liigutustes reipust, mida ei oleks oodanud. Enne bussist väljumist ta naeratas. Kõigile. Tervele bussile korraga.

*

Nüüd, kui päev on juba õhtusse jõudnud, on see vana mees mul ikka veel mõtetes.

Vist seepärast, et tahaksin isegi tema eas selline olla...

Nõmedaks minemisest

Inimesed lähevad nõmedaks eri moodi. Mina ei ole veel seda õiget moodi avastanud, aga praegusel hetkel kaalun tõsiselt, kas ei peaks ma seda lähemalt välja uurima. Miks ma oma uue kirje alguses selliseid mõtteid mõlgutan.

Ah! Niisama... Lihtsalt paar täna loetud asja on mind sellisele kummalisele asjale mõtlema pannud ja kui ma siia, tänasele kirjele pealkirja hakkasin panema, siis olid need ka esimesed sõnad, mis kohe pähe trügisid. Ja nii sissejuhatuse asemel ma siis selle esimese lõigu kirjutasingi.

Muidu kulgeb kõik vana tuttavat rada pidi. Suuri uudiseid nagu ei olekski, ent miskipärast on kõndimine raskemaks muutunud. Väikese mõtlemise järel jõudsin arusaamisele, et ju on mu tee siis hakanud vaikselt ülesmäge liikuma. Harjumuspärase allalibisemise kerguse pärast olen suutnud võõrduda füüsilistest pingutustest, mida on vaja oma elu eduka elamise nimel teha ning nõnda tunduvadki need väikesed künkaharjad Lõuna-Eesti kuppelmaastiku rängema osana. Saan varsti tugevaks.

Üsna pea tuleb hakata tegema ettevalmistusi järgmiseks suveks, kui soovin kuhugi ja kellegagi reisima minna. Vaatan ja uurin võimalikke sihtkohti ja Ungari on praegusel hetkel üheks kindlamaks kandidaadiks. Keeruline on selle riigi puhul vaid see, et otselende siit Eestist eriti ei ole. Samas ei ole õnneks ka midagi hullu sellest, kui teha üks ümberistumine Prahas. Ikkagi saab ajaliselt suht kiiresti kohale. 4 tundi ja 15 minutit ei ole sugugi palju, kui arvestada selle sihtkoha ilma ümberistumisteta varianti - bussisõitu :)

Seega saab hakata tegema juba mingeid kalkulatsioone ning edastama infot ka sõpradele-tuttavatele.

Seega viivad praegused rajad kõrgemale ja kaugemale. Kui kiiresti see kõik aga toimuma hakkab, seda ei oska ma küll hetkel veel öelda.

Uudised, mis ei olegi enam uudised

Nagu viimasest kirjutisest näha, siis jõudis Paul tagasi ja on natuke pahane mu peale. Aga tõesti - mul ei olnud aega temaga eile tegeleda. Andsin talle arvuti (ja ma ei visanud seda), paludes tal enne magamajäämist mõned tulevase raamatu peapunktid sisse trükkida. Tund aega tagasi toa ukse vahelt sisse piiludes nägin aga poolikut pudelit tema madratsi kõrval, millel ta ise, hambad laiali, valju häälega norskas. Arvutit avades selgus, et midagi uut ta kirjutanud ei ole.

Proovin Pauliga pärast natukene tõsisemalt sellel teemal rääkida, sest tema varasemad külaskäigud on tõesti natuke katastroofilised tagajärjed kaasa toonud ning et seekord on meil vaja koos ka natukene tööd teha, siis tuleb selleks ka mingid reeglid kehtestada. Reeglid on seni Paulile küll vaid tema sõnavarast väljajäävaks sõnaks osutunud, ent ma siiski kaldun veel uskuma, et tema habemepusa ja ja koorma agressiivsuse all on olemas ka tibake kohusetunnet. Kuidas muidu saaks ta juba sajandeid Jõuluvana juures oma leiva... Ei, viinaraha teenida.

Aeg aga läheb ja septembri lõpuks tahaksin ma selle Pauli raamatu kindlasti valmis saada ja seepärast ei süvene hetkel ma ka muudesse kirjutamisteemadesse. Proovin hakata kirjutama meetodil "üks tükk korraga". Varasem KKK ehk "Kõik, Korraga ja Kohe" väga häid tulemusi ei andnud.

Õnneks sain "Rändajaga" oma käe natuke lahti kirjutatud ning seetõttu on hinge pugenud ka lootusekübe, et loominguline kirjutamisoskus ei ole mind veel täielikult hüljanud. Vastukaja on küll viimasele loole suht kasin olnud (nagu üldse mu blogile, mis pani mind kusjuures eile õhtul mõtlema blogipidamise vajalikkusele üldse), aga need üksikud arvustused, mida ma seni saanud olen, on seda proovimisesoovi siiski positiivse poolel hoidnud.

Nüüd aga teen kohvi valmis ja lähen proovin päkapiku maast lahti peksta (see on kujundlik väljend, sest vastasel juhul lõppeks asi päris kindlasti minu peksmisega - minu eilne käitumine oli juba väga piiri lähedal).

*

PS Süümekad vaevavad. Kuna mõned päevad tagasi panin oma Facebooki lehele üles ühe Youtube lingi minu arvates päris andekast reklaamist ühele kolmest maailma parimast sci-fi kirjanikule Ray Bradbury'le, siis pean kohe ausalt ära mainima ka selle, et tegelikult ei leidnud ma seda ise netis surfates, vaid ühest blogist, mida ma lugesin. Youtube'i lingi jagamine ei ole küll mingi suur kuritegu, ent idee võtmise koha pealt on see asi kaheldav. Seepärast panen siia ka lingi kohast, kust ma selle leidsin ja loodan, et "bibliblogi" pidajad mu peale pikka viha ei pea :|

Idee ja leid tuli siis siit:

BIBLIBLOGI kirje "Kuidas promoda kirjanikku?"

Ootamatu vastuvõtt

W. muutus miskipärast väga mõtlikuks, kui ta minu tagumise peale ukse avas. Ma olin talle teatanud, et ma tulen, ta oli sellest vist isegi oma blogis pajatanud, aga ikkagi vahtis ta mind pilgul nagu oleksin ma prussakas hommikul tema lumivalge padja peal.

"Kas sisse ei kutsugi?"

Ta astus ohates kõrvale ning ma sain tuppa astuda, nähes kohe ka tema mitte meeldiva üllatuse põhjust.

Elutoa põrandal istus karvase teki sisse mässitud Moonmaid, ühes käes tiku otsa lükatud oliiv ja teises klaas punase veiniga (ma ei saa siiani aru, miks peab jooma alkoholi, millest meeldiva mõju saamiseks peab teist nii palju tarvitama, et järgneva ööga kulutaks karvase vaiba sisse korralikult sissetallutud raja magamis- ja vannitoa trajektooril). Mind nähes vajus näitsiku nägu natuke ära, tema silmad tegid kiirelt sähvava pilgu allapoole, et registreerida karvase teki kõrgust tema keha kattes (tekk oli küll igati korralikul kõrgusel, aga Moonmaidi pilgusööst reetis paljude riietusesemate puudujäägi selle teki all).

"Oi, tere, keda ma näen!" pahvatasin energiliselt, et õhus särtsuvat pinget leevendada. "Kukumuku!"

Olin korra kuulnud, kuidas W. nõnda oma kaunist kaaslast nimetas ning ma lootsin sellega neiu silmis plusspunkte teenida. Teenisingi - nii palju, et see tõstis mu jalad maast.

Muidugi sain hetk hiljem aru, et tegemist oli W.'ga, kes oma volitusi ja päris kindlasti ka julgust ületades oli mind koos mu reisikohvriga üles tõstnud ning kindlakäeselt väikese möbleerimata toa poole kandis.

"Sorry, Paul, aga räägime homme," ütles ta mind keset pimedust maha pannes. "Kohe toon koos madratsiga ka arvuti ja küünla sulle, sest elektrit siin veel ei ole."

Minu rusikasse tõmbunud käed hakkasid tõmblema, kuid mingil endalegi arusaamatul põhjusel ei jooksnudki ma peaga läbi seina, et W.'l kohapeal ajude reboot korraldada. Deem! Iga teisega ma seda ju teeks!

Matsuga lendas madrats ja küünal nurka, kui W. pikk ja kõhna kuju oli ukseavasse ilmunud, sülearvuti päästis samasugusest matsust minu meeleheitlik hüpe, et sellele enne puupõrandale kukkumist käed alla saada.

"Head ööd!"

Siis käis uks pauguga kinni ja teises toas keerati hetk hiljem muusika kõvemaks.

MIDA KURADIT?!

No ma ei saa aru. Keerasin siis viinapudelil korgi maha ja oodates, kuni arvuti end tööle ragistab, mõtlesin toimunu üle. Püüdsin seda isegi analüüsida, aga kellaaeg oli vist liiga hiline ja sõõm tulist tundus paremini aitavat. Küll ma hommikul temaga veel räägin!

Aga seda tuleb tunnistada, et midagi mulle W. uue käitumise juures siiski meeldis. Mis täpselt, seda ma küll veel ei tea, aga küll ma selle välja uurin. Kummaline...

Aga jah - ma olen siis tagasi. Proosit!

Paul

Ühes septembri pühapäevas...

Varsti saab jälle täis üks aastake väikesest jalutuskäigust, mis toona muutis mu elu nii põhjalikult, et on muutnud mõned inimesed isegi kadedaks (selline avastus võimalikkuse üle tuli välja ühes möödunud päeva vestluses ning eks see teema leiab ka natuke täpsemat kajastamist, kui selleks õige aeg kätte jõuab). Vaatan praegu siin Nõmmel aknast välja, vaatan igihaljaste mändide vahelt paistvaid lehtpuid ning võrdlen.

Praegu ei ole veel nii palju kollaseid lehti, ei ole veel nõnda palju sügist kui toona. Hallust küll, aga sügist veel mitte.

Hommikul toast välja rutates ja lennu pealt fotokat kaasa haarates ei teadnud ma sii, kui palju see üks päev muudab mu elu. Kui palju võib muuta üks (minu jaoks) varahommikune jalutuskäik ümber kodualeviku, mida jäid mäletama üle kahesaja kaadri sügisvärvides Kadrinast; sellele jalutuskäigule järgnenud ekslemised Neeruti mägedes, istumised Sadulamäe vabaõhtuteatri pinkidel, kükitamised Loobu jõe kaldal ja need äraminemishirmus sammud Kadrina surnuaial.

Kunagi ei tea ust enda järel kinni pannes seda, kas taas selle ukseni tagasi jõudes avad sa seda sama inimesena, kellena sa sealt läksid, või oled sa vahepealsete minutite, tundide, päevadega muutunud hoopis kellekski teiseks.

Sügised on siiani väga erilised olnud ja tõenäoliselt need erilisteks jäävadki. Ma tahan, et need jääks, sest ei ole midagi ilusamat jalutuskäigust mitmevärviliste vahtrate all. Riiete vahele pugev jahe ei ole küll kõige meeldivam tunne maailmas, ent seda enam tajud sa soojuse tegelikku soojust, kui oled enne väljaminekut taibanud selga panna kadunud vanaema kootud villase kampsuni. Tajud ja tänad teda veelkord - aastaid hiljem.

Sügis on eriline. On seda praegugi. Kuigi kalendri järgi peaks veel suvi olema, siis paljajalu enam tagahoovi suitsule ei lähe. Varbad tõmbuvad sinakaks. Kiiktool seal arooniate taga on veel lahti võtmata, ent kaugel enam seegi aeg on. Seniks tuleb aga nautida neid minuteid, kui oled pea tooli käetoele toetanud ja vaatad aeglaselt üle maailma sõudvat ühtlast pilvemassi.

Kuidagi nostalgiline olen. Õnneks on küll tegemist hea nostalgiaga, seepärast ma eriti ei muretse.

Lähengi välja. Jalutama.

Elust ristteel

Elu ristteed on sellised kohad, kus sa korraks seisatad ja mõtled möödunule, võtad arvesse kogutud kogemusi ja teed nende põhjal järelduse, millise suuna sa peaksid sellel järjekordsel ristil tegema. Loogika ütleb, et mida rohkem on neid kogemusi minevikust, seda õigemad peaksid olema edaspidised otsused, ent võta näpust! - alati ei ole see nii.

Vähemalt nii palju olen ma enda kogemustest selgeks saanud. Justnimelt kogemustest nende ristmike põhjal. Ikka ja alati teen ma järjest ekslikemaid järeldusi ja jõuan otsapidi aina hullematele radadele. Miks?

Räägitakse karmast, millesse ma seni eriti uskunud ei ole, kuid mida aeg edasi, seda enam tundub mingi ebaõnn mind jälitavat. Või siis rumalus. Väga rumalaks ei ole ma end seni veel pidanud, aga peab vist ka selles suhtes oma vaated üle revideerima. Järsku olen ma kusagil väga põhjalikult puusse pannud?

Siiski tundub ebaõnne süüdistamine ja sellest lähtuvalt ka karma olemasolu tunduvalt lihtsama lahendusena. Ei saa ju olla, et kõik järjestikused otsused on valed. Pigem on ikka asi õnnes, mida ei ole. Siinkohal meenub kohe Larry Niveni raamat "Rõngasplaneet", kus üheks kandvamaks teemaks oli seos õnne ja geneetika vahel (olen seda teost vist korra oma blogis juba maininud). Kui seda teooriaks aluseks võtta, siis minu geenides on elus läbilöömiseks vajaliku õnne osakaal nullilähedane. Samas - võttes arvesse tulemusi videopokris, siis võib ka geneetilist õnne liigitada mitmesse rühma, sest mänguõnne tundub geenides ikka natuke olevat (tänu sellele olen leidnud ka ühe parematest sõpradest ja see ei ole mitte mänguhasart, mida ma siin sõbraks nimetan).

Igatahes olen praeguseks hetkeks jõudnud jälle mitmele paralleelsele ristmikule, kust väljub enam kui kaks haruteed ja otsused, mida suuna valikul teha tuleb, on suhteliselt keerulised. Mida ja kuidas professionaalselt otsustada, milline otsus vastu võtta oma aadressile mõeldes, kuidas liikuda edasi eneseteostuse teemadel?

Viimasele küsimusele on vastus vist peaaegu leitud, sest esimesed sammud sellel suunal olen ma juba teinud. Nüüd jääb üle veel vaid kahele arusaadavad lahendused leida.

Elu tõsisemast poolest...

Elu on huvitav. Kirjutajana on peamiseks eesmärgiks leida idee, millest kirjutada. Võib ka fantaseerida, ent sellisel juhul tuleb silmas pidada, et väljamõeldis jääks aga reaalsusse piiridesse, usutavaks. Samas pakub elu aga ise teinekord selliseid seiku, milliseid on vahel isegi raske uskuda.

Lisan siia nüüd ühe seletuskirja ammu unustatud Bulgaariast, mille ma leidsin enda postkastist, ja lisan siia juurde ka kaks fotot :)    (Koristan ära perekonnanimed :) )

*

Reisifirma Bulgaaria managerile.

Seletuskiri

Öösel vastu 6. juulit 2010. aastal läksid läbi Reisifirma Bulgaariasse puhkama tulnud turistid oma seltskonnaga randa, jättes tubade võtmed hotelli Varnentchik valvelauda. Kella poole ühe paiku öösel said toa number 218 võtme enda kätte taanlastest turistid, kes kasutasid kohe ka võimalust võõrasse tuppa minna. Üks noormeestest, Nick, varastas toast number 218 Ragnarile kuuluva käekella, mobiiltelefoni ja rahakotist 100 levi ning kaardid.

Kui Ragnar poole kolme paiku rannast tagasi jõudis, ei leidnud ta valvelauast toavõtit ning tema käest nõuti 50 levi võtme kaotamise eest. Seepeale helistas Ragnar minule.

6. juuli hommikul kell üheksa läksin hotelli Varnenchik, kus kohtusime ka hotelli manageriga ning hakkasime läbi vaatama kaameraid. Umbes poole kaheteist paiku leidsime kaameratest vargad, kelle hotelli manager ka tuvastas.

Kutsusime taanlastest noormehed alla reception’isse, samuti helistas hotelli juhataja taanlaste reisifirma „Duf-Reizen“ esindajatele, kes ka mõne minuti pärast kohale jõudsid. Toas 218 vargil käinud noormees väitis, et ta ei mäleta toimunust midagi. Tsiteerin: „I have no memories.“ Taanlaste reisisaatjad läksid aga varaste tuppa ja suht kiirest leiti sealt kõik varastatu, välja arvatud ravikindlustuskaardid. Leppisime kokku kohtumise järgmiseks päevaks, sest kannatanu Ragnar arvas, et oleks sobilik küsida ka kompensatsiooni moraalse kahju eest.

7. juulil kell 4 kohtusime uuesti taanlastega, kus varas ja kannatanu (Ragnar) jõudsid kiiresti kokkuleppele, et 200 eurot on sellise teo eest piisav kompensatsioon ning Ragnar kirjutas pärast raha saamist taanlasele ka tõendi, milles tunnistab, et tal ei ole edasisi pretensioone.

Kuna Eestist pärit noored tahtsid aga asja ilusti lõpetada, siis tellisid nad üle tänava asuvast kioskist T-särgi, mille rinnale lasid trükkida sõnad „They told that I robbed a hotel room...“ ja seljale „but I have no memories. LOL“.

Tellitud särgiga läksid Eesti turistid taanlaste juurde ja kinkisid selle hea tahte märgiks vargale. Seletuskirjale lisan kaks fotot, millel näha kannatanu ja varas, kes kannab talle kingitud särki. Fotod on ka tõestuseks, et tõsine probleem leidis hea ja isegi lõbusa lõpu.

13. juuli 2010. aastal

W. Hocares

*

See lugu lõppes siis tõesti ilusti...

Paulist...

Mõned vist igatsevad teda. Mõned vist mitte ja ülejäänud tõenäoliselt veel ei tea tema eksistentsist midagi. Mina kuulun nende igatsejate hulka, kuigi Pauli saabumine pöörab minu elu alatasa pea peale.

Juba tükk aega pole temast midagi kuulda olnud. Kevadel ta kuhugi kadus, jätmata ühtegi kontakti ning sedelit teatega, millal teda tagasi võib oodata. Kuna endalgi oli ees pikem eemalolek Eestist (mis osutus oodatust lühemaks), siis ei tundnud ma tema pärast ka erilist muret. Nüüd aga - tagasijõudnuna - ma igatsen tema järele.

Kui ma pole pikalt Pauli kohanud, siis vahel eriti keerulistel aegadel hakkan ma kahtlema tema reaalsuses: kõigi andmete kohaselt ei tohiks päkapikke ju olemas olla. Siiski on Paul meie esimese kohtumise hästi lahti kirjutanud oma haruharvade kirjetega blogi esimeses kirjes. Nende kahtlusemomentide ajal loen ma seda kirjeldust üha uuesti ja jälle kerkib mu silme ette see kummaline kuju seal Peppersack'i õdusas atmosfääris.

Miks ma Paulist aga täna kirjutan? Oma veebikodule uut lehekülge meisterdades mainisin seal ka päkapikku ning justkui mu mõtteid lugedes Paul helistas ning teatas kärarikkalt, et üsna pea tuleb ta taaskord Eestit väisama. Mainisin talle ka poolikut audioraamatu projekti, mispeale vastuseks tuli muidugi mõne minuti jagu piiksudega teksti (suutsin oma telefoni tsensuuri installeerida) ja süüdistus, et audioraamat on soiku jäänud minu laiskuse tõttu. Noh - eks selles ole ka tibake tõtt, sest väga musta materjali on Paul mulle üle andnud, kuid selle ümberkirjutamiseks ja toimetamiseks on mul kindlasti ka tema juuresolekut tarvis. Ütlesin seda ka päkapikule.

"Hea küll. Ma võtan mõned viinad ja sulle paar õllet ning siis istume maha ja kirjutame selle kuradima loo lõpuks valmis."

Paulilt lubadus käes, ei tahtnud ma pikalt tema arvet suurendada, sest teadupoolest hakkab tema puhkus juba peagi lõppema ning eks temagi kullakotil ole enne palgakuud mingit sorti põhi olemas. Panin telefoni ära ja jäin mõttesse.

Kindlasti on Paulil vahepeal midagi uut ja huvitavat juhtunud, millest saaks samuti uues, juba pikemas loos kirjutada ning sama kindel on ka see, et ainest annavad ka tema blogis kajastatud seikluste lõpetamata kirjeldused. Päkapiku tagasitulek septembris peaks niisiis osutuma loominguliselt üsna produktiivseks. Eks ma sel ajal pean muidugi vaatama, et ta oma tulivee tarbimisega liiale ei läheks, sest paar Pauli loomingulist perioodi on justnimelt selle põleva märjukese nahka läinud. Vaja on järelvalvet...

Järel, järele, järgi, järg. Jah. Olen sellest tegelasest küll juba päris mitu lookest kirjutanud ja teadupoolest liiguvad ringi legendid, et juba olemasolevate lugude järjed kipuvad esikteosele kvaliteediga alla jääma (seda legendi tõestavad tegelikult hästi ka mu enda sulest tulnud Pauli-lugude teine ja kolmas osa), kuid sellest legendist möödahiilimiseks püüan seekord kasutada antud teema jaoks uut vormi. Tõenäoliselt kujuneb järgmisena kirjutatav tekst jutustuseks, sest novelli temast ei saaks. Pauli elus ei ole selliseid perioode, mis lõppeks puändiga või kui, siis on selliste perioodide keskmiseks pikkuseks paar-kolm minutit - siis tekib päkapikul rutiinist kõikehõlmav igavus ja ta teeb jälle midagi ootamatut.

Paari nädala pärast lubas Paul igatahes kohal olla ja selles ootusärevuses (samas ka natuke -hirmus) lõpetan ma tänase näpuharjutuse. Jään ootama tema saabumist...

Hetkeline

Kuigi uuesti kirjutama asudes tahtsin proovida, kas suudan iga päev midagi siia blogisse üles riputada, ei ole ma eriti pettunud selles, et vähemalt praeguseks pole sellest plaanist midagi välja tulnud. On olnud tegemisi, mille tähtsus on üle kaalunud mõnekümne minutilise kirjutamise. Homse kohtagi tean juba ette, et ega siis midagi suurt sellest loomingulisest tegevusest välja ei tule - pigem tuleb natukene lihakeha liigutada. Elu tahab elamist.

Nädal on olnud piisavalt produktiivne, et sellega rahul olla. Samuti on aidatud kergemaks teha nii mõnigi keeruline otsus, mis puutub inimeste vahelistesse suhetesse. Kõik pole kuld, mis hiilgab, ja samas - all that is gold does not glitter /J. R. R. Tolkien/. Lihtsalt nende kahe vahel vahetegemine on muutunud lihtsamaks.

Nüüd aga uude nädalasse ja vaatame, mida järgneval seitsmel päeval huvitavat pakkuda on. Või kas ma selle pakutava üldse üles leian. Seegi võib teinekord probleemiks osutuda.

Mõtteid möödunust...

Kui üks mu viimaseid poste oli seotud mõtetega enda tulevikust, siis lebanuna tund aega und saamata voodis, tekkisid silme ette pildid minevikust ning tekkisid ka seosed tänapäevaga. Mis pildid need olid, mis mind nõnda palju vaevasid? Mitte küll otseselt minu eluga seotud, ent siiski ühe mu väga lähedase sõbra ja tema käitumisega. Võib-olla jutustakski alustuseks ühe minevikuhõlma vajunud loo. Luba ma neilt inimestelt küll küsinud ei ole, ent oma sellise käitumise heastamiseks ei nimeta ma siin ka nimesid.

*

Tegemist oli esimese õppeaastaga, mis minu endised klassikaaslased ülikoolides veetsid. Ise olin keskkooli selleks ajaks ammu unustanud, kuid suhtlesin ma nendega edasi. Ja juhtus nii, et Frog ja Viper sattusid ühte ja samasse kõrgkooli.

Frog ei kuulunud sel ajal mu lähimate sõprade ringkonda, küll oli seal aga Viper, keda ma tema olemuse pärast tol ajal (ja mingil määral ka praegu) imetlesin. Ning tänu tihedale suhtlemisele sain teada ka järgmisest juhtumisest.

Frog võitis mingi loteriiga tol ajal üsna arvestatava summa (oli see vist viis tuhat krooni) ning ei ole imestada, kui noor mees seepeale rõõmust pakatas ning oma suurest õnnest ka teistele jutustas. Kuulis seda ka Viper ning kuna üliõpilastel on ju teadupoolest alati rahast puudus, siis läks ta seda ka Frogilt küsima.

Kuidas täpselt see vestlus arenes, seda ei tea ma täpselt kinnitada, sest ei olnud mind seal vestlust protokollimas, ent ühe versiooni kohaselt küsis Viper, kas Frog saab talle mõned sajad kroonid anda. Selliste vestluste puhul tuleb tegelikult ka osalistel olla väga tähelepanelik, sest kui juhtud midagi mitte nii ütlema, siis võib ju teo tulemus sellest suuresti muutuda. Igatahes sai Frog sellest aru, et Viper soovib temalt laenu, ent kuna vestluses ei oldud kasutatud sõna "laen", siis ei leidnud Viper endal ka kohustust see raha tagasi maksta.

Kuna Frog (sama versiooni kohaselt) aga eeldas, et tegemist oli laenuga, siis pärast oma rahade lõppemist läks ta seda ka tagasi küsima. Viper ei vaevunud süvenemagi, vaid selgitas, et tema ei olnud raha laenuks küsinud, vaid lihtsalt raha küsinud.

Kuna Viper oli juba tollal Frogist mõnikümmend kilo raskem ning tuntud kui noor mees, keda ei ole vaja pikalt närvi ajada, siis ei söendanud Frog seda teemat ka Viperiga edasi arutada.

Mure raha pärast aga jäi. Nõnda kurtis Frog oma muret ka oma emale, kes seepeale läks Frogi poolt välja antud raha omakorda Viperi vanematelt küsida. (Tegemist oli ikkagi väikese alevikuga, kus kõik kõigi elusid-olusid teadsid)

NB! Nõnda said oma poja käitumise pärast haiget Viperi lähedased - inimesed, kes ei puutunud tegelikult kuidagi sellesse juhtumisse.

Sellest teada saades ei hakanud Viper loomulikult pikalt mõtlema ning astus keset loengut auditooriumi, kus Frog parajasti õppis, ning andis talle väga korraliku paugu vastu hambaid.

*

Ma ei tea siiani, kas ma kiidan sellist käitumist heaks, ent ma pooldan täielikult seda, et oma käitumisega oli Frog karistuse ära teeninud.

Kui sa tahad kellegile maksta (st tasuda selle eest, mida ta on ära teeninud) või kätte maksta, siis hoolitse ka selle eest, et haiget ei saaks kõrvalised, asjasse mittepuutuvad inimesed.

("See ei oleks õiglane!" lisab teemat kuulnuna kõrvaltoast väljunud kuningas Saalomon.)

Mulle meeldib mõnikord peita mõtteid lihtsate sõnade taha, aga näiteid tuues tegutsen siiski vastupidi - viin näite nii äärmusliku lihtsuseni, et kõik sellest aru saavad. Ja selle teema lihtsustatud mõte on selline:

Kui sa oled Johni peale vihane ja tahad talle kätte maksta, siis julgemata mehe enda juurde astuda ära mine Johni viieaastase tütre juurde, et talle kättemaksuks labidaga vastu pead virutada. Tütar ei ole süüdi. Ning kui miskipärast selline asi ikkagi juhtub, siis ei tasu hiljem imestada, kui John esiteks terve su suguvõsa hambad välja taob ning finaaliks su enda neidsamu hambaid täis sokiga vigaseks taob.

Elus on alati riske.

Sa võtad riske, kui sa midagi endast annad: sa ju ei tea kunagi kindlalt, kas sa selle kunagi tagasi saad. Siin tuleb alati silmas pidada ka seda, et järsku sa siiski saad tagasi - lihtsalt vahest sa võid väljaantud punase suure kiviga sõrmuse asemel tagasi saada väikese ja valge ning siis tuleb juba mõelda sellele, mis on selle kõige taga ja kas alati ikka tasub  raevust punasena minna tagasi nõudma oma punast, millist on paljudel või vaadelda seda pisikest ning sealjuures avastada, et vaid väga vähestel on võimalik endale seda lubada.

Samuti võtad sa riske midagi endale võttes. Kunagi ei tea, mis elus juhtub - sedasama sõrmust vastuvõttes sa ju ei tea, et sa võid järgmisel tänavanurgal komistada ning sõrmus su peos võib kukkuda läbi kanalisatsioonivõre koos sinu enda varandustega.

Seepärast ei tasugi nii kergekäeliselt anda ja võtta. Kui seda teha, siis pigem juba neile ja neilt, keda usaldad ja hindad ja väärtustad nii palju, et kogu võimalik kaotatu ei kaaluks üles seda inimest ennast.

Kui sa seda aga mitte ei tee, siis saab ju süüdistada vaid ennast - vahet siis pole, kas oled sa andja või võtja.

Rändaja

Kuuseokstel lamavad lumemütsid sätendavad tähevalgel. On külm, on öö. Puude all valitsevat pimedust pehmendab teerajale langev tähevalgus, tekitades okstest ja neile sadanud lumest kitsukesele rajale fantastilisi, hirmutavaid kujundeid.

Vaikust, millest kajavad rütmiliselt läbi kõndija krudisevad sammud, häirivad üksikud naginad metsasügavusest. Pehme mütsatus, kui raske lumekoorem mõne kõrge puu otsast alla kukub. Üksik, kauge hundiulg...

Teekäija võpatab. Aeg on keskööst juba edasi liikunud, kuid hommik on veel kaugel. Surudes tugevamini pihku käeshoitavat kirvest, kiiredab ta sammu sel mägisel maastikul. Jääkristallideks muunduvad hingeõhupilved sagenevad. Ta kiirustab. Ta tahab juba koju, ent kodu on kaugel.

Ees paistab järjekordne pime teekäänak, mille üht poolt ääristab kõrge, järsk künkaserv. Väikesed, noored kuused, mis teekäija pea kõrgusel talve raskusest tee kohale koolduvad, pakuvad head varitsemispaika, kust saab...

Üksikud vandesõnad. Taskust võetud suurt tikku läites püüab rändaja oma pilku läbi pimeduse puurida, kuigi varasemad katsed on kinnitanud selle teo tagajärje vastupidisust. Siiski – lootus. Ta silmitseb peagi pea kohale jäävaid kuuski ning kirub ennast. Milleks sellised mõtted? Kes seal ikka varitseks?

Juba aastaid ei ole teada ühtegi juhust, mil metsloomad oleks inimesi maha murdnud. Inimene on looduse alistanud, muutnud selle taltsamaks, kui loodus ehk isegi oskas seda ette kujutada. Hiljuti nähtud telesaade viimasest Aafrikas vabas looduses elavast lõvist oleks justkui tempel selle vägivaldse vallutuse lõplikkusele.

Siiski tunduvad noored kuused pakkuvad ideaalset kohta, kus lebada, väristada jahierutuses lihaseid ja oodata, et siis teekäija lähenedes läbi pimeduse õhku söösta... Hetke liuelda talve karges, külmas õhus... Lüüa hambad saagi pehmesse kaela ning tunda suus sooja vere nii erakordset maitset... Söök... Soe söök...

Rändaja kergitas õlgu võbistades oma kasukakraed, kuulatas, pigistas kirvevart ja liikus edasi, silmad naelutatud puudele. Mõistuse kinnitus, et seal ei ole midagi, kedagi ohtlikku, tema kõrvu enam ei jõudnud. Jõudis hoopis oksapraksatus tema selja tagant. Järsult ringi pöörates sattus kõndija jalg raja kõrvale pehmesse hange ning ta vajus põlvili lumme. Käsi tõusis kirvest tõstes. Mis iganes ka ei tuleks.

Higipiisad, mis olid otsaesiselt rändaja silmadele voolanud, hakkasid öises pakases jäätuma, kuni ta liikumatult, hinge kinni pidades ootas, valmis kõigeks. Midagi ei juhtunud. Siis ahmis ta õhku. Hapnikuvajadus andis end tunda. Ta ajas end vaikselt püsti. Paarkümmend meetrit eemal, juba läbitud teerajal oli mingi tume kogu. Aeglaselt lähemale astudes süütas ta uue tiku, varjates kirvega otsese valguse eest silmi.

Rändaja hakkas naerma. Vabanenult, õnneliku inimese naeru. Teerajal oli suur, lume raskuse all murdunud kuuseoks.  Ta naeris, saades täielikult aru oma hirmu mõttetusest.

Ta pööras ringi ja hakkas edasi astuma. Kuused, milleni ta jõudnud olid, tundusid nii väikestena. Ta naeratas, naeris mõttes oma rumalust. Loomad ei ründa ju enam inimesi. Seda pole nii kaua juhtunud ja ei juhtu ka sellel ööl. Miks peaks? Ta turtsatas.

Vaikne sahin ning sellele järgnev terav ragin. Nüüd juba otse pea kohal, otse nende kuuskede vahelt. Ja tunne, et süda ei tööta, et see on kukkunud madalamale saabastest. Vaid viivuks mees tardus, siis kandsid jalad teda edasi. Kiiremini, kui ta uskus end paksus lumes suutvat. Joostes, kirves ikka käes. Oksad, mis raja kohale vajunud, peksmas külmast kipitavat nägu.

Milleks? Kõige rumalam on joosta, karjus mõistus, kuid kõrvad kuulasid vaid hirmu. Lihased allusid vaid ürghirmule. Pimedakartusele. Mõistus suutis teha vaid nii palju, et lihased ei viskaks ära liigset raskust – kirvest. Mis iganes – seda võis veel vaja minna.

Eemalt, puude vahelt paistis valgust, läbi puude kumas tuli. Mitte mõnest aknast paistev valgus, aga tuli – ehtne, soe, leegitsev lõkketuli. Inimesed!

Rändaja võttis viimase jõu kokku, sest selja tagant arvas ta kuulvat uut praksatust, sahinat. Lähemalt kui varemalt. Juba märkas ta läbi pingutusest uduste silmade inimesi lõkke ümber, kuulis nende hääli.

Õnneks! Noored mehed! Nad aitavad!

Lõkke äärde kokkutassitud okstekuhjal komistades ja lumme kukkudes suutis ta välja hingata vaid ühe sõna.

„Aidake!”

Vaikus.

Jalahoop, mis teda roietesse tabas, paiskas mehe tagasi. Naer.

„Joodik selline!”

Rändaja ajas end püsti. Valu oli kadunud. Hirm oli kadunud.

Uut lööki, rusikat, mis tema kulmu tabas, ta enam ei tundnud. Ta naeris. Raev vaid irvitas tema silmis.

„Kuradi loomad!”

Teekäija tõstis kirve ja lõi. Mitu korda.

Siis istus ta lõkke äärde ja võttis kindad käest.

*

PS ja NB   Et siis esimene loominguline kirjutamine pärast väga pikka pausi. Hetkel tundub, et võib asja isegi jooksma saada :)

W. Hocares

Mõeldes tulevikule...

... istun praeguses hetkes praeguses kohas ja püüan oma olevikuga kuidagi hakkama saada. Kujundan lehte, mis võib-olla kunagi täiesti valmis ei saa ja mis võib-olla kunagi ei saavuta minu elus sellist tähtsust nagu ma seda ise soovinud oleks. Maailm jääb ainult väiksemaks ja väiksemaks jääb ka aeg, mis on jäänud selles pisikeses maailmas elamiseks.

Kunagi ammu lugesin ma päris palju kordi läbi J. R. R. Tolkieni "The Lord of the Rings" raamatu originaalkeeles. Mulle meeldib tema keelekasutus ja see, kui hästi ta kirjutab tegelikult väga elementaarsetest tõdedest. Möödunud ööl vaatasin filmitriloogia esimest osa ja kummitama jäi üks kuuldud vestluskatkend, kus autor on väga hästi tabanud asja, mida me kõik peaksime tegelikult päevast päeva meeles pidama.

"Always after a defeat and a respite, the Shadow takes another shape and grows again."
"I wish it need not have happened in my time," said Frodo.
"So do I," said Gandalf, "and so do all who live to see such times. But that is not for them to decide. All we have to decide is what to do with the time that is given us."

The Lord of the Rings
Gandalf and Frodo Baggins, Chapter 'The Shadow of the Past'.

Nii lihtne see ongi. Meie elu on meie enda teha - ükskõik, mis meie ümber siis ka ei toimuks.

Kuigi mulle nii väga meeldib lugeda selliseid sisutihedaid ütluseid, järgin ma neid ise veel suhteliselt harva. Antud juhul olen jätnud selle otsustamise enamjaolt Saatuse hooleks. Ootan hetkes ja kohas seda, et elu ise tooks mulle mingi ideaalse võimaluse veelgi paremaks tulevikuks. Pean seda loomulikuks, sest siiani on enamus mu elus toimunud positiivsetest asjades minuni jõudnud ilma suuremate isiklike pingutusteta. Mitte küll teadlikult, ent mu peas tundub pidevalt olevat mõte, et miks peaksin ma nüüd midagi teisiti tegema...

Ja kuigi mitte teadlikult, siis ei jõua ka selliste alateadlike mõttemallidega elus kuigi kaugele. Ei meeldi mulle see mõte. Kohe üldse ei meeldi.

Seepärast olegi viimased paar päeva mõelnud päris pingsalt, et peaksin uuesti kirjutama hakkama. Olen oma romaani - jah, sedasama "Tunnelit", mida ma alustasin juba mõned aastad tagasi - natuke toimetanud ning püüdnud sinna ka uusi sõnu ja lauseid kirjutada. Olen lugenud pedagoogilist kirjandust, et hakata mõistma lahendusi, mida on vaja selleks, et oma isiklik elu rahulikumaks saada. (Samas andis see loetud raamat ka idee, kuidas lõpetada üks igavik tagasi alustatud novell + andis idee, mis teemal võiks kavandada kasvõi ühe tulevikus kirjutatava teose). Olen otsinud tööd ja saatnud pikalt veel paar head tuttavat, kelle käitumise tagamaid mõistes ei taha ma neid enam näha oma suhtluskonna lähiringis.

Nojah - olen korrastanud oma blogi, püüdes märksõnade - "Siltide" - asja natuke lihtsamaks ja arusaadavamaks teha ning hetkel püüan leida kasutust ka oma ajaveebi poolt võimaldatud erinevate lehekülgede rakendusele. Mõtlen, aga püüan juba ka tegutseda.

Raske on sisseharjunud rööbastest välja astuda, ent selleks tuleb teha pingutusi. Uue kavaga harjumiseks võiks võtta plaani isegi iga päev midagi siia blogisse kirjutada.

(Hehee! - Ma tahan harjumusi.)

Anyway - blogi uues kujunduses on ka kontaktide lehekülg ja uue asja mõttekuse proovimiseks võiks mõni siia lehele eksiv lugeja saata ka kirju neile, kelle tekste ja mis teemadel parajasti soovitakse. :) Siis on vähemalt üks minu tänane tegu leidnud arusaadava põhjenduse...

Praegu aga  - paduvihma sisse jooksma...

PS See Amazon'i link on neile, kes tahavad mulle järgmiseks sünnipäevaks kingitust teha :P

Prestiiž - prestigio - престиж - prestige --- Ja selle taustast...

"Nüüd on probleemid lahendatud. W. taob neil kõigil hambad sisse!"

"WTF?!"

Heitsin kiire, mitte eriti kindla pilgu selja taha ning nägin, kuidas neiu, kes oli lause kuuldavale toonud, naeratavana oma tuppa läks. Tõenäoliselt uut kokteili omale segama.

Selline arvamus pärines üle-eelmisest ööst, kui sama seltskond oli mulle pool kolm helistanud ning abi palunud. Põhjuseks taksojuht, kes oli nad klubist "Arrogance" hotelli Varnenchik ette toonud ning nõudnud selle sõidu eest 120 levi (ca 960 krooni). ??? Sõita oli vähem kui kaks kilomeetrit. See oli olnud noorte seltskonna esimene õhtu Kuldsetel Liivadel ning pärast kerget (või mitte eriti kerget) napsutamist otsustati diskoteegist taksoga hotelli naasta ning nahaalne taksojuht oli otsustanud nokastanud turistide arvelt lisaraha teenida.

Hotelli juurde jõudes oli mees muutunud üsna agressiivseks ning nõnda oligi üks noortest minule helistanud ja abi palunud. Ajasin siis omale maika selga, et tätoveeringud ikka näha oleks ning kümne minuti pärast olingi juba sündmuspaigal, kus õnneks midagi suurt ei toimunud. Suur ja agressiivne taksojuht oli selleks ajaks juba lahkunud, ent reisisaatja reageerimiskiirus oli noortele muljet avaldanud.

Kaks päeva hiljem tõusti alkoholi kaasabil juba pilvedest kõrgemale ning hotelli rõdult hakati tänavale plastmassklaase ning -pudeleid loopima. Ja väidetavalt oli üks pudelitest tabanud uuemat tüüpi Mercedest.

Noorte tuppa olid aru pärima läinud kolm väiksema elevandi mõõtu meest, T-särkidel suurelt kiri "Security". Ja nii jõudiski minu telefoni abikõne noortelt turistidelt.

Kohale jõudes kutsusin kolm lihamäge tänavale, et saaks seal asja edasi arutada ja samal ajal mitte hotelli öörahu häirida (kuigi hotellis Varnenchik on see suhteliselt keeruline, sest mingit rahu seal ei kohta). Noored said aga asjast loomulikult valesti aru ning nende kommentaar toimuvale oli suhteliselt naljakas arvestades minu ja minu selja taga kõndiva kolme mehe kaalude erinevust. Tänasin sel hetkel vaid jumalat, et minu taga kõndijad tollest eestikeelsest lausest aru ei saanud.

Aga see oli minu maine nende silmis ja ma tahtsin seda säilitada, soovides samas hoida ka oma prestiiži kohalike tänavajõmmide seas.

Kuidagimoodi olukord lahenes. Pärast politsei kohalejõudmist pidin appi kutsuma küll enda tuttavad, samas lähedal asuva restorani biker'itest omanikud, et nad ka minule bulgaariakeelset arutelu tõlgiks ning nende saabumine lahendas kõik segadused.

***

Nii sellest kui ka möödunud hooajast on mitmeid näiteid, kuidas korra mitte millestki tekkinud prestiiž, image, aitas välja nii väiksematest kui suurematest hädadest. Siiski oli kummaline kõrvalt jälgida, kuidas selline maine tekkis. Ei toimunud ju see alati valutult. Iga inimese, iga situatsiooni jaoks tuli luua uus muster, mis hoiaks üleval ka kõike endist.

Enamjaolt aitas hämaratel tänavatel ja suitsustes diskoteekides juba see, kui oma jope maha võtsin ning mu vestluskaaslased ja oponendid tätoveeringuid märkasid. Pimedas ei ole ju hästi näha, kui palju massi nende mustrite all on ning seega võib ka väita, et probleemide edukate lahenduste leidmisele aitas tublisti kaasa ka pimedus, silmapete. Bulgaarias OLI tätoveeringutel mõju, samuti kui ka nahaalsusel, mida koos nendega kasutati.

Alati nendest aga ei piisanud. Mõnikord tuli oma lubaduste eest ka maksta. Maksta, et säiliks illusioon. Nüüd, kui Bulgaariale on kriips peale tõmmatud, ei pea ma enam nende illusioonide pärast muretsema...

*

Sõbrad, tuttavad, võõrad, mis iganes. Illusioone oli tarvis kõikide jaoks. Illusioone selleks, et jääksid ilusad mälestused ning soov naasta.

Kui sulle tulevad sõbrad külla ja neilt petetakse raha välja, siis sa püüad neid aidata. Räägid kohalikega, pakud tööraha, et vähemalt osakesegi kaotatust tagasi saada. Ning kui kohalikud, seni sõnapidajad inimesed, on andnud lubaduse, et saab raha tagasi, siis annad sa selle lubaduse edasi ka sõpradele.

Jõuab kätte päev, mil raha saabuma peaks. Aga ei saabu. Saabuvad hoopis põhjendused, miks ei saabu. Mõistlikud ja arusaadavad, aga see ei võta tagasi seda lubadust, mille olid andnud enda sõpradele.

Siis ei jäägi muud üle, kui minna kontorisse, küsida ülemuselt varem palka ning maksta lubadus kinni enda rahaga.

Selleks, et säiliks arvamus, et jääks alles maine.

Ja ongi illusioon loodud.

*

Kui firma lubab ekskursiooni, mis mingil põhjusel ei paku turistidele seda, mida lubati, siis maine säilimise nimel annad endast kõik, et turistid rahule jääks. Pakud enamatki, et korvata ühte apsakat. Turistid on maksnud.

Kui lubatakse lõunat ja kaks inimest sellest ilma jäävad, leiad ise selle lõuna heastamiseks meetodid, tutvused, võimalused. Rabeled rohkem, kui peaks - kõike vaid selleks, et oleks prestiiž. Et luua järjekordne illusioon.

Ja siis kuuled vastutavalt inimeselt reaktsiooni:

"Milleks mulle see peavalu?"

WTF?!


*


Ja päevi, nädalaid, kuid hiljem istun omaette ning mõtled, et milleks see kõik. Maine ja illusioonid - milleks?!

Keegi sellest ju järgmisel hetkel ei hooli...

*

Ja siis tõused taaskord üles, astud naeratavana rahva ette.

"Tere teile kõigile! Mina olen W."

Ja lisad mõttes: "Teie illusionist."