Prestiiž - prestigio - престиж - prestige --- Ja selle taustast...

"Nüüd on probleemid lahendatud. W. taob neil kõigil hambad sisse!"

"WTF?!"

Heitsin kiire, mitte eriti kindla pilgu selja taha ning nägin, kuidas neiu, kes oli lause kuuldavale toonud, naeratavana oma tuppa läks. Tõenäoliselt uut kokteili omale segama.

Selline arvamus pärines üle-eelmisest ööst, kui sama seltskond oli mulle pool kolm helistanud ning abi palunud. Põhjuseks taksojuht, kes oli nad klubist "Arrogance" hotelli Varnenchik ette toonud ning nõudnud selle sõidu eest 120 levi (ca 960 krooni). ??? Sõita oli vähem kui kaks kilomeetrit. See oli olnud noorte seltskonna esimene õhtu Kuldsetel Liivadel ning pärast kerget (või mitte eriti kerget) napsutamist otsustati diskoteegist taksoga hotelli naasta ning nahaalne taksojuht oli otsustanud nokastanud turistide arvelt lisaraha teenida.

Hotelli juurde jõudes oli mees muutunud üsna agressiivseks ning nõnda oligi üks noortest minule helistanud ja abi palunud. Ajasin siis omale maika selga, et tätoveeringud ikka näha oleks ning kümne minuti pärast olingi juba sündmuspaigal, kus õnneks midagi suurt ei toimunud. Suur ja agressiivne taksojuht oli selleks ajaks juba lahkunud, ent reisisaatja reageerimiskiirus oli noortele muljet avaldanud.

Kaks päeva hiljem tõusti alkoholi kaasabil juba pilvedest kõrgemale ning hotelli rõdult hakati tänavale plastmassklaase ning -pudeleid loopima. Ja väidetavalt oli üks pudelitest tabanud uuemat tüüpi Mercedest.

Noorte tuppa olid aru pärima läinud kolm väiksema elevandi mõõtu meest, T-särkidel suurelt kiri "Security". Ja nii jõudiski minu telefoni abikõne noortelt turistidelt.

Kohale jõudes kutsusin kolm lihamäge tänavale, et saaks seal asja edasi arutada ja samal ajal mitte hotelli öörahu häirida (kuigi hotellis Varnenchik on see suhteliselt keeruline, sest mingit rahu seal ei kohta). Noored said aga asjast loomulikult valesti aru ning nende kommentaar toimuvale oli suhteliselt naljakas arvestades minu ja minu selja taga kõndiva kolme mehe kaalude erinevust. Tänasin sel hetkel vaid jumalat, et minu taga kõndijad tollest eestikeelsest lausest aru ei saanud.

Aga see oli minu maine nende silmis ja ma tahtsin seda säilitada, soovides samas hoida ka oma prestiiži kohalike tänavajõmmide seas.

Kuidagimoodi olukord lahenes. Pärast politsei kohalejõudmist pidin appi kutsuma küll enda tuttavad, samas lähedal asuva restorani biker'itest omanikud, et nad ka minule bulgaariakeelset arutelu tõlgiks ning nende saabumine lahendas kõik segadused.

***

Nii sellest kui ka möödunud hooajast on mitmeid näiteid, kuidas korra mitte millestki tekkinud prestiiž, image, aitas välja nii väiksematest kui suurematest hädadest. Siiski oli kummaline kõrvalt jälgida, kuidas selline maine tekkis. Ei toimunud ju see alati valutult. Iga inimese, iga situatsiooni jaoks tuli luua uus muster, mis hoiaks üleval ka kõike endist.

Enamjaolt aitas hämaratel tänavatel ja suitsustes diskoteekides juba see, kui oma jope maha võtsin ning mu vestluskaaslased ja oponendid tätoveeringuid märkasid. Pimedas ei ole ju hästi näha, kui palju massi nende mustrite all on ning seega võib ka väita, et probleemide edukate lahenduste leidmisele aitas tublisti kaasa ka pimedus, silmapete. Bulgaarias OLI tätoveeringutel mõju, samuti kui ka nahaalsusel, mida koos nendega kasutati.

Alati nendest aga ei piisanud. Mõnikord tuli oma lubaduste eest ka maksta. Maksta, et säiliks illusioon. Nüüd, kui Bulgaariale on kriips peale tõmmatud, ei pea ma enam nende illusioonide pärast muretsema...

*

Sõbrad, tuttavad, võõrad, mis iganes. Illusioone oli tarvis kõikide jaoks. Illusioone selleks, et jääksid ilusad mälestused ning soov naasta.

Kui sulle tulevad sõbrad külla ja neilt petetakse raha välja, siis sa püüad neid aidata. Räägid kohalikega, pakud tööraha, et vähemalt osakesegi kaotatust tagasi saada. Ning kui kohalikud, seni sõnapidajad inimesed, on andnud lubaduse, et saab raha tagasi, siis annad sa selle lubaduse edasi ka sõpradele.

Jõuab kätte päev, mil raha saabuma peaks. Aga ei saabu. Saabuvad hoopis põhjendused, miks ei saabu. Mõistlikud ja arusaadavad, aga see ei võta tagasi seda lubadust, mille olid andnud enda sõpradele.

Siis ei jäägi muud üle, kui minna kontorisse, küsida ülemuselt varem palka ning maksta lubadus kinni enda rahaga.

Selleks, et säiliks arvamus, et jääks alles maine.

Ja ongi illusioon loodud.

*

Kui firma lubab ekskursiooni, mis mingil põhjusel ei paku turistidele seda, mida lubati, siis maine säilimise nimel annad endast kõik, et turistid rahule jääks. Pakud enamatki, et korvata ühte apsakat. Turistid on maksnud.

Kui lubatakse lõunat ja kaks inimest sellest ilma jäävad, leiad ise selle lõuna heastamiseks meetodid, tutvused, võimalused. Rabeled rohkem, kui peaks - kõike vaid selleks, et oleks prestiiž. Et luua järjekordne illusioon.

Ja siis kuuled vastutavalt inimeselt reaktsiooni:

"Milleks mulle see peavalu?"

WTF?!


*


Ja päevi, nädalaid, kuid hiljem istun omaette ning mõtled, et milleks see kõik. Maine ja illusioonid - milleks?!

Keegi sellest ju järgmisel hetkel ei hooli...

*

Ja siis tõused taaskord üles, astud naeratavana rahva ette.

"Tere teile kõigile! Mina olen W."

Ja lisad mõttes: "Teie illusionist."

Vihma ja päikest ja lambapraadi!

Hämmastav on see, et kuigi olen pea poolteist suve siin Bulgaarias olnud, siis alles viimased päevad on andnud mulle arusaamise, et Bulgaaria on hea ja mõnus koht puhkamiseks. Eelmisel suvel ma nägin, kuidas turistide arvamus Bulgaariast ühe nädalaga muutus ja minu seletus sellele oli toona, et siin on midagi maagilist. Ja nüüd ma saan ja tunnen seda isegi... Mis sest, et liiv Kuldsete Liivade randades on selline kleepuv ja isegi natuke ebameeldiv, midagi on siiski, mis kutsub ja kutsub sind tagasi.

Vihma sajab... Nagu ma läpakaga oma uberikust välja astusin, tuli kaela meeletu paduvihm. Lahe! Ja pool tundi hiljem on jälle päike :) Ja restoranis Jambo, kus tehakse maailma parimat lambapraadi, tehakse ka maailma parimat lambasuppi (supis oli vaid kaks lihatükki, aga see-eest oli üks tükk nagu mu rusikas ja teine vaid killukese väiksem).

See ongi see, mis mulle siin meeldib. Mis mulle ei meeldi, sellest kirjutan kindlasti siis, kui olen Eestisse jõudnud. Selleks on juba omad põhjused...

Varahommikuses unesegus...

Kuigi sel aastal on seda kirjutamist siiski vähemaks jäänud, leian ma soovi korral kõigele sellele ka hea vabanduse. Aega ei ole, inimestega on probleeme, inimestel on probleeme - kõik need erinevad seigad selgitaksid hästi seda, miks ma nii vähe aega arvuti taga veedan.

Möödunud öösel toimus minu teada kahe hooaja jooksul esimene rööv, mille ohvriks langes meie turist. Kuigi toimunu kohta võiks küsida, miks siis eirata kõiki infotundides öeldud soovitusi, on juhtunu siiski kahetsusväärne.

Jah - lisaks sellele, et muutunud on turistid, on muutunud ka Bulgaaria.

Praegu aga, kui kell on juba pool viis, tõmban selga vormisärgi ja lähen lennule saatma selle aasta kolmandat gruppi. Päeval tuleb neljas...

Siin siis juba selle aasta Aladja...

Ja hooaja alguse promenaad

(Fotode autoriteks Kersti ja Sander)

Kadunud postitus

Võtsin just eile emotsioonide ajel kirjutatud postituse maha, sest otsustasin paar nädalat oodata ja vaadata, kuidas asjad siin Bulgaarias kujunevad.

Täna paistis korraks päike ja kuurordis ringi liikudes sai palju mõtteid mõeldud. Endise, praeguse ja tulevase kohta. Ning mõtlesin lõpliku otsuse vastu võtta nädala pärast.

Ja on ka võimalus, et kadunud postitus (siis juba täpsustustega) tagasi tuleb.

Tagasi Bulgaarias...

Kui välja arvata eilne ilm, siis on olnud suhteliselt pilvine. Soe, aga pilvine.

Pikk vahe kirjutamises on jätnud jälje ja vot täpselt sellise algusega ma oma esimesele selleaastasele Bulgaaria-kirjele praegu hakkama saingi. Facebook'i sai vist eile üles pandud kiri, et "Everything sucks!" ja põhimõtteliselt vastab see tõele.

Siiski - turistid on taaskord lahedad. Ma ei tea küll, kas ma neid turiste sügisel Eestis kohtan nagu juhtus paljude eelmise aasta omadega, kellest mõned on saanud väga headeks sõpradeks, aga siiski. Loodan.

Siinsed tuttavad ja sõbrad olid ka minu naasemise üle rõõmsad. Valentin, Anja, Dimitri, Drago jne... Nii hea tunne oli näha, aduda, et mind oodati.

Esimene ekskursioon, minu eelmise aasta suurim lemmik - Kaliakra neem, Balchik - on samuti läbi viidud. Kindlasti ei oodanud ma esimeselt reisilt kohe sellist vastukaja nagu oli see hooaja lõpus, kui kõik oli selge ja peas. Olin küll üsna roostes, aga siiski tuli vastukaja suht positiivne. Seegi hea...

Aga mis siis sakib?

Ainus põhjus, miks ma sel suvel tagasi tulin, oli raha. Ja sellest sai juba Tallinnas tööandjate esindajaga räägitud. Lubati samu tingimusi kui eelmisel aastal. Ilma nendeta ei oleks ma nüüd siiatulekuga nõus olnud.

Hotelli jõudes avastasin, et toaga ei ole isegi hommikusööki kaasas. Teisel päeval kontorisse jõudes lepingut kätte saades nägin, et ka palgatingimused on kordades halvemad. Ja suhtumine - kui ma eelmise hooaja algses sain veel aru, miks minu arvamustest võib-olla natuke liiga palju mööda vaadati, siis pärast eelmise hooaja tulemusi ei mõista ma praegust suhtumist üldse.

Eile kontorist tagasi hotelli sõites tuli esimest korda pähe mõte, et võib-olla peaks järgmise lennukiga tagasi sõitma. Heh... Eelmise aasta esimesel nädalal olid mul samad mõtted, küll aga teistel põhjustel - näinud selle töö tegelikku raskust, arvasin toona, et ma ei saa sellega hakkama. Seekord ma ei kahtle selles, ent ma ei näe mõtet, miks ma peaksin Eestist, oma sõpradest ning Katariinast ja Ellenist eemal olema. Ma tulin siia, et meie tulevikku kindlamaks teha, ent eile õhtul juba Katariina küsis, kas ta peaks mulle söögiraha saatma.

MILLEKS?! Milleks ma siin siis üldse olen? Sama hästi võiksin ma ju sellisel juhul Eestis olla. Ainsa vahega, et ma olen siis seal, kus on mu süda.

Loodan, ootan paremat. Istun siin hotellis, vaatasin just minu ärasaatmispeo videosid ja nuputan, kust saada tänane hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Taskus on 30 stotinkat :) Lahe...

Aga ärasaatmispidu oli mõnus. Nii hea meel oli näha kokkutulnud inimesi teadmises, et kuidas iganes see hooaeg ka ei läheks - sügisel on mind head sõbrad ikkagi Eestis ootamas.

Kui ma juhuslikult varem koju ei tule...

Keeruline. Vaatame. Neljas päev on alanud.

Reisisaatja; MakSim - "Moj Raj" (2007)

Et siis võimalik, et viimane tekst, mis pärast tagasitulekut Bulgaariast läheb sildi 'Bulgaaria' alla. Tahaks selle lahtri selleks aastaks juba lukku panna, aga ma ei ole eriti kindel, et see õnnestub.

13. nädalat koha peal olla oli suhteliselt huvitav ja kuigi päris palju oli ka sellist üksluisust ja nüridust, siis takkajärgi on ainult head mälestused. Viimasel ööl juba siin Eestis magades kummitasid läbi unenägude mõtted, et olin lubanud hommikul kella 10ks hotellis Golden Beach olla ja ärkasin iga natukese aja tagant üles, et mitte seda õiget aega maha magada. Isegi, kui ööpimeduses aru sain, et olen otsapidi Eestis, jäi kuhugi tahaplaanile ikka mõte, et kui ma õigeks ajaks kohale ei jõua, siis need mind ootavad tädikesed kindlasti pahandavad. Ärkasin küll alles natuke enne ühteteist, kuid puhata siiski ei saanud. Tõeks saind mu kolleegi Leena sõnad, et pärast hooaja lõppu näed vahepeal ikka veel kummitusi tööst. Nii see ongi, tean nüüd ka omist kogemusist. Kolm kuud 24/7 valvelolek jätab ikkagi omad jäljed.

Järgnevalt proovingi kirja panna ühe näidisnädala. Loodetavasti on kõik pisiasjad veel meeles :)

*

Telefon kõrva ääres hakkab äratust mängima. Paar tundi on oldud olekus, mis ei ole uni ega ka mitte ärkvelolek - pigem mingi pilditu lesimine. Vaatan kella. 01.30 öösel. Veerand tunni pärast on vaja hotelli fuajees kohtuda juba Leena ja meie manager'iga, et hakata koos liikuma tagasi lennujaama poole, kust me alles mõned tunnid tagasi hotelli naasesime. Tuleb uus grupp.

Ajan end püsti. Riidesse pole vaja panna, sest kartuses sisse magada ei olnud ma enne isegi lahti riietanud. tuleb vaid särk puhtama vastu vahetada. Firma logo särab rinnal, kui ma kolmveerandiks fuajeesse vean, paberid saabuva lennu inimeste täpsete andmetega käes.

"Valmis?" heidan pilgu diivaniil istuvatele kaastöötajatele. Nad ajavad end püsti, et koos autosse liikuda. Manager lükkab magnetofoni mu hiljuti Varnast ostetud Kamelia kasetti. Heli põhja ja auto liikuma. Esimene lugu on "Ti si vinoven" - üks mu lemmikutest juba enne Bulgaariasse jõudmist. Manager on seda kuulnud vaid paar korda.

Kuna enamus meie vestlusest käib eesti ja vene segakeeles, siis üritame tegelikult makist tulevat muusikat ka vene keelele kohandada ja seda siis nõnda ka tõlkida.

"Tissid on süüdi," jõuame lõpuks järeldusele ning kuulutame selle lause ka järgneva nädala ametlikuks motoks.

Väike vahepeatus "Perota" bussipargis, kus asub ka meie kontor. Kontorisse me küll ei lähe, ent bussipargi kohviautomaati kasutame küll. Üks meie väikestest traditsioonidest.

02.30 jõuame juba lennuväljale. Neli "Perota" suurt bussi on juba terminali ette pargitud ja meil jääb kindlaks teha vaid, millisele bussijuhile milline marsruut antud on. Õnneks on kõik bussijuhid vanad olijad ja teavad kõiki hotelle, mis tähendab, et liigseid muresid täna ei tule. Lepime Leenaga kiiresti kokku, kes millise bussi võtab ja kes millises bussis infolehed jagab ja esialgse info annab. Kaks bussi sõidavad ju reisisaatjateta - neil on hotellide juures vastas meie manager.

Kiirelt paar suitsu, veel üks kohv ja juba rahvas tulebki. Manager on end sisse seadnud terminali siseruumis ja juhatab uniseid turiste välja meie juurde, kus me Leenaga neid juba edasi õigetesse bussidesse juhatame. Väikesed ummikud tekivad vaid nendega, kes on tulnud loteriimajutusega, sest nende nimesid tuleb otsida nimekirjadest, kus on umbes 170 nime. Õnneks on kogemusi juba nii palju, et enam-vähem on teada hotellid, kuhu paigutatakse loteriiga tulnud inimesi.

Natuke pärast poolt nelja öösel saame kõik bussidesse. Esimeses bussis jagan infolehed, millel on krjas juba hommikul toimuvate infotundide ajad ja nimekiri ekskursioonidest. Samuti meie telefoninumbrid, millele võib iga probleemi puhul helistada (lootes ise samas südamest, et vähemalt alustuseks selliseid kõnesid ei tule). Rõhutan veel infotundidesse ilmumise vajalikkust ja saadan bussi teele, joostes ise oma teise bussi, millega ma isegi hakkan kuurorti poole sõitma.

Jagan jälle infolehti, vahetades neid voucher'ite vastu, millel on paremas üleval nurgas sõnad group transfer. Loomulikult küsib iga viies inimene, et millise voucher'i peab ta andma. Naeratades seletan uuesti, et paremal ja üleval ja group transfer. Närvi pole isegi mõtet minna, sest esiteks on inimesed unised ja tegelikult ma tean, et praegune on kõigist võimalikest arusaamatustest väikseim. Lõpuks saan oma istmele tagasi ja annan bussijuhile märku liikuma hakata.

"Tere tulemast Bulgaariasse! Mina olen Marko, üks meie kahest reisisaatjast, kes järgneva nädala või kahe jooksul proovivad teie puhkust mugavaks ja meeldejäävaks muuta. Praegu asusime siis teele kuurortide poole. Sõita on umbes 35 kilomeetrit ja esimeste hotellideni peaksime jõudma juba vähem kui poole tunniga. Sõit viib meid läbi öise Varna. Mis toimub Varnas öösel, selle kohta ei oska ma öelda muud, kui et kord nädalas sõidavad siit läbi meie turiste vedavad bussid. Muul ajal pole ma siia veel sattunud. Võimalik, et teie teate selle elu kohta nädala pärast juba rohkem kui mina. Need lehed, mis ma teile praegu jagasin, neil lehtedel on kirjas infotundide ajad."

Kuulen, kuidas selja taga bussis algab paberisahin - nii tavaline, iga nädal sama.

"Infotunnid toimuvad homme, khm, tegelikult kuupäeva järgi küll täna, kohe pärast seda kui ärkate." Kuulen selja tagant vastuväidet, et nii vara kindlasti ei tulda. "Infotunnid algavad peale hommikusööki ja nagunii te tõusete üles - seda on näidanud praktika. Ja miks tulla infotundidele? Mina ja Leena aname teile infotundidel ülevaate kohalikust elust, kuidas on siin kergem ja mugavam hakkama saada. Ja kindlasti räägime ka sellest, kuidas saate siin raha kokku hoida."

Ilma peeglisse vaatamata tean, et rahvas bussis kikitab kõrvu - see on alati trump, millega inimesi infotundidesse meelitada.

"Teie hotellides teen infotunde mina ja ma tõesti loodan teid kõiki homme, see tähendab täna seal kohata, sest lisaks antavale infole on mul kindlasti vaja teie kontaktandmeid, et saaksime vajadusel ka teile teateid saata. Teisel pool seda lehte on lühike nimekiri ekskursioonidest, mida me teile pakume ja oleks hea, kui te juba infotundidesse tulles enam-vähem teaksite, kuidas te oma puhkust siin Bulgaarias veeta soovite. Samuti on selle ekskursioonide nimekirja all nii minu kui Leena telefoninumbrid, mis on avatud 24/7, kui teil peaksid mingid probleemid esile kerkima. Siiani ei ole meil hooaja jooksul lahendamatuid küsimusi tekkinud ja ma loodan, et ei tule neid ka seekordsel reisil. Aga - ma tean, et igas grupis on alati paar-kolm sellist turisti, kes ei tule infotundi, seepärast proovin praegu ära rääkida mõned eluliselt vajalikumad asjad. Pikka juttu ei tee, sest tean, et olete unised ega viitsi mind nagunii kuulata."

Kerge naeruturtsatus selja tagant näitab, et olen eesmärgi saavutanud. Kui sellel hilisöisel bussisõidul hotellideni suudan rahva kaks-kolm korda naerma ajada, on kindlustatud see, et suur enamus veab end infotundideks kohale - hoolimata siis nende toimumise kellajast. Jätkan juttu hädavajaliku infoga ja nagu alati, tuleb seda kõike teha kahes keeles. Seepärast möödub tee minu ja loodetavasti ka turistide jaoks kiiresti.

Hotellideni jõudes käin kontrollin reception'ist, kas vajalik arv tube on valmis ja suunan siis rahva juba vastuvõttu. Enne, kui bussiga järgmise hotelli poole liikuma hakkan, rõhutan veel korra infotundide vajalikkust ja soovin neile head ööd.

Poole viieks on viimase hotelli rahvas ära majutatud ning jään suitsu tehes ootama, kuni manager mulle järgi tuleb. Õnneks ei tule kaua oodata, ta ei olnud kaugel. Leena lõpetas oma ringi kõrvalkuurordis, kus asub ka meie hotell ja nii sai ta ise hotelli. Meie peame veel minutit viis sõitma, et jõuda meie koduks oleva hotellini.

"Teeme väikese joogi ka?" küsib manager. Vaatan kella. Vähem kui viie tunni pärast pean alustama infotundidega, aga ega see uni nii kergelt tule kui tarvis. Noogutan ja toon toast pooliku viinapudeli.

Jooke klaasidesse valades uuritakse, kuidas mulle uus rahvas tundub. Kehitan õlgu.

"Golden Beach vist ei müü, sest enamus on juba mitmendat korda. Meliä on väikeste lastega, Dana Palace on kahtlane, norm müük võib tulla Tintyavast. Ja Kristal on mul alati normaalselt läinud. Arvan, et üle normi müün ikka," annan kerge ülevaate esmase pilgu põhjal. Kümme nädalat infotunde ja praktikat on andnud juba kogemusi, et ennustada suhteliselt täpselt järgneva nädala müüki: vaadata tuleb turistide vanust, nende valitud hotelle, perekonnaseisu ja laste arvu - samuti tuleb kasuks esimesel sõidul nende kommentaaride kuulamine, siis teab infotundides juba õigetele punktidele suruda.

Tõmban sada grammi viina hinge alla ja lähen keeran end teki alla, et kolme tunni pärast juba üles tõusta, et hakata end infotundideks ette valmistama.

*

Tegelikult... Ma ei jõua seda nädala kirjeldust täna valmis ja jätkan sellega hiljem...

Pildid eelmise kirje juurde

Mnjah... Kvaliteet pole küll parim, aga ma alles õpin kaamerat tundma... Sry!



Siin siis lennuki kapten, kes mulle lühikoolituse läbi viis...



Osa ekraanidest...



Ja siin siis juba pulte hoidmas... Pilti suurendades on näha, et kõrguseks sel hetkel 38 000 jalga ja kiirus teises tulbas meremiilides...



Lähenemas Tallinna Lennujaama maandumisrajale...

"Oh neid mehi küll!" :) - Justament - "Tahan Lennata"

/.../

Tahan lennata,
aga mitte eriti kõrgel....

/.../

Noh - alustuseks käib 11,5 kilomeetrit ja Airbus A320 täitsa hästi...

*

Reisisaatja töö ei ole kindlasti kerge töö, kui kõiki neid ettetulevaid raskuseid annab üle elada. Lisaks sellele on reisisaatjatel oma töö juures ka mõned plussid, mille nimel tasub seda tööd teha. Mitte, et need plussid oleks ainsad liikumapanevad jõud, aga ikkagi - kui saabub hetk, mil saad teha midagi sellist, millest unistab iga väike poiss, siis kaovad ka kõik need üksikud ebameeldivad mälestused, mis on turismihooaja jooksul kogunenud.

*

Kolmteist nädalat on jäänud selja taha, kolmeteistkümnes grupp on läbinud lennujaama check-in'i ja passikontrolli ning terminali eesruumi oleme jäänud kolmekesi - mina, minu kaasreisisaatja ja meie manager.

Hüvastijätt. Raske, pikk, kallistustega. Tean, et järgmine reaalne võimalus kohata oma kolleegi, kellega koos kolm kuud on samu samme astutud, on alles järgmisel suvel. Manager'i näen küll Tallinnas juba mõne päeva pärast, aga ikkagi - koos, kolmekesi, oleme me selle suve üle elanud ja loodetavasti ka edukalt. Vähemalt meieni jõudnud vastukaja on olnud valdavalt positiivne.

Passikontroll endal. Hops! ja läbi. Tax free tsoon. Ei taha enam midagi. Tahan vaid Eestisse. Turistid ootavad, mõned heidavad pilke. Ilma töösärgita ja firma logota ei tunne osad mind äragi. Hea. Rõdule suitsu tegema.

Ongi aeg bussile minna. Vahetan bussis mõned sõnad noormehega, kes käis mõnel mu ekskursioonil. Ja olemegi lennuki juures. Ronin trepist üles.

Kuna meil on tellitud tšarter, siis teame ka lennufirma töötajaid. Bulgaaria lennufirma esindaja on ka pardal, kuna stjuardesside tähelepanu oli tarvis ühele kindlale turistile suunata. Mind märgates ütleb ta midagi reisijaid teenindavale neiule. Jõuan stjuardessini.

"Tere tulemast pardale!" ütleb ta naeratades ja pöörab end salongi poolt ära. Avaneb kokpiti uks, näen kahte pilooti istumas oma toolides. "Astuge sisse. See siin on reisifirma esindaja." Viimast ütles ta juba lennuki kaptenile.

Lahti tõmmatakse kokpiti kolmas tool. Istun ja kinnitan rihmad. Tutvume. Tunnen ärevust. Vaikselt hakkab kapten mulle selgitame mu silme ees asuvaid ekraane ja süsteeme. LAHE! Osutan oma fotoaparaadile, kapten noogutab.

"Pildista, palju tahad. Jah, ka välku võib kasutada," täpsustab ta mu küsimusele vastates.

Rahvas on lennukis, aga pagasiluugi juures käib sahmerdamine. Lõpuks sulgub ka see. Infovahetus pilootide ja lennujuhtimistorni vahel. Paar hetke ja 61 600 kilogrammi kaaluv Airbus A320 hakkab liikuma stardiraja poole.

"Tõ gotov? Oled sa valmis?" küsib kapten. Noogutan ja pigistan käepidemeid. Ja me läheme...

Sõnatu. Hiilin vargsi akendest välja ja näen, kuidas Varna meie all järjest väiksemaks jääb. Öised tuled. Sõnatu. Aga mõnus.

Lennukõrguse - 38 000 jalga - saavutamiseks kulub veidi üle kahekümne minuti. Näen tõusu jooksul meist mööduvat vastutulevat lennukit. Pimedas plinkivad tuled, mida seni olen näinud vaid kõrgel-kõrgel, mööduvad nüüd umber kilomeetri kauguselt.

"Tahad ma teen sinust ka pilti?" küsib kapten oma tooli tagasi sõidutades. "Istu minu kohale."

Ettevaatlikult, et mitte ühtegi nuppu puudutada, vahetan temaga kohad. Värin on sees. Lihtsalt - ei või olla! Kapten klõpsutab ühe pildi.

"Võta puldist (joystick) ka kinni, teeme nii ka ühe pildi!" Klõps! "Vajuta seda nuppu kaks korda!" Vajutan.

"Mis nüüd?" küsin arusaamatult.

"Sa võtsid autopiloodi maha. Sina lendad nüüd. Proovi pöörata!"

WHAT!!!???

Järgneb rida õpetussõnu, mida tuleb ekraanil jälgida. (Tänu kunagi arvutis mängitud lennusimulaatoritele on lihtsam aru saada.) Silmanurgast näen, et teise piloodi käsi on puldi juures valmis. Kapten naerab.

"Proovi julgelt!"

Liigutan pulti ettevaatlikult vasakule ja - mida kuradit! - see kuuekümnetonnine lennuk pöörab tõesti. Silmad ekraanile klammerdunud, teen pöörde teises suunas ja viin siis lennuki tagasi õigele suunale. Rahulikult, rahulikult, korrutan ma endale mõttes.

Mis rahulikult?! Ma lendan, ma juhin lennukit fucking üheteist ja poole kilomeetri kõrgusel!!!

Näole kerkib lai naeratus...

"Kui tahad, võid Lätini välja lennata," pakub kapten. Me oleme hetkel Rumeenia kohal, Ukraina piiri lähedal.

Nii väga tahaks! Aga nii väga kardan. Raputan pead.

"Ma harjutaks alustuseks ikka natuke väiksema lennukiga."

Kapten osutab nupule, mida vajutades panen lennuki tagasi autopiloodile. Ronin oma kohale ja värisen.

Lihtsalt võimas.

Poolteist tundi hiljem, Läti kohal laskuma hakates teen tuledemerele osutades pilootidele väikese ülevaate Eesti linnadest. Kuna on selge, seletavad silmad ka kodualeviku tulesid. Tõsi - läbi fotoaparaadi objektiivi, aga ikkagi.

Lennujaamas kokpitist väljudes jalad värisevad.

*

Sisemuses väriseb siiani. Kaks päeva on möödunud, aga meenutus sellest elamusest on veel täiesti ergas. Hakkan varsti linna liikuma, et filmid ilmutusse viia. Fotod on küll mälestuseks, aga vaevalt, et need on võimelised seda tunnet edasi andma. See oli midagi kordumatut!

Damned!

Ma olen kolmekümne kahe aastane, aga vaimustuses nagu viieaastane poisike.

Vist on ühel ütlusel meeste kohta ikka tõetera sees.

Aga - kurat! - tõesti võimas oli!

Nädal mõtetes...

Viimaks on Bulgaarias jälle päike väljas, tegelikult näitas see särasilm oma nägu juba eile hommikul, aga täna, jah - on seda juba veelgi rohkem näha... Õnneks ei ole selle hooaja 13. reis siiski nii neetud, et nad päikest üldse ei näeks.

Suuremaid ja väiksemaid probleeme on sel nädalal aga siiski piisavalt palju olnud. Tegelikult vist isegi rohkem kui terve hooaja peale kokku. Aga see selleks - see ei mõjuta meeleolu, sest koos eilehommikuse päikesepaistega sain ka viimaste aastate kui mitte terve elu parima uudise. Hmm. Ikka terve elu parima, ma arvan...

Ja päike on lahe ja kodune sügis tervitab mind juba väga varsti...

Ja vahtrad...

Need ootavad...

"Hoiaks jumal teid turistide eest!" :)

Mitte, et mul oleks meie turistide kohta ühtegi halba sõna öelda, aga käies Nessebari ekskursioonil rääkisin meile lõunat pakkuva restorani manager'iga ja sellised olid tema sõnad. Küsisin siis nende sõnade tausta kohta ja tema seletusi kuuldes pidin naerdes tõdema, et mõnikord võib selline soov ikka tõele vastata küll.

See naisterahvas (üllatus! :) ) on Nessebaris restorani pidanud juba üle kahekümne aasta, kuid tema enda sõnul pole ta kunagi varem nii rumalaid turiste näinud kui sellel aastal. Minu kulmukergituse peale lisas ta kohe, et see ei puuduta Eestist tulnud turiste (miks, sellest natu hiljem). Ja siis ta rääkis mulle paar näidet, mis oli juhtunud just käesoleval hooajal.

*

Restoran Zornitsa asub kohe mere kaldal, mitmel tasandil, millest igal on vaade merele. Ja olid siis kõige ülemisel tasandil seisnud kolm Suurbritannia turisti ja imetlenud rõdu äärele toetudes vaadet. Kuna nad ei olnud veel midagi tellinud, siis astus manager nende juurde ning küsis, kas ta saab neid kuidagi aidata. Siis pöördus üks turistidest, umbes neljakümnene härrasmees naeratades selle naisterahva poole ja ütles kuldsed sõnad:

"Küll teil on siin ikka vedanud! Ikkagi nii ilus, suur ja sinine jõgi!"

Manager oli selle peale siis paar korda silmi pilgutanud, et aru saada, kas temaga tehakse nalja, aga nähes, et inglased mõtlesid oma öeldut tõsiselt, siis pidas ta vajalikuks natuke selgitustööd teha.

"Teate - tegelikult on küll asi niimodi, et te asute praegu Nessebaris ja see, mida te siin enda ees näete, on tegelikult Must meri."

Kõik kolm turisti vaatasid üllatunud pilgul naise poole.

"Really?! Kas tõesti?"

*

Teine räägitud lugu ei olnud vähem irooniline. Nimelt asub selle naise enda elamine samas hoones, kus restorangi ja nii mitugi korda iga päev trügivad turistid tema elamisse tualetti otsima. Ja oligi kord juhus, et manager hakkas toast välja minema, kui nägi, et tema uksel seisab keskealine naisterahvas, jalad ristis. Harjunud juba selliste eksimustega, osutas ta käega trepi poole.

"Näete, lähete siit trepist alla restorani ja mõlemal pool treppi on tualetid."

"Ei, ei," vastas naine, ise suurest häda tagasihoidmisest juba näost punane. "Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas teil siin Bulgaarias saab aru, kas tualett on hõivatud või mitte."

"Hmm." Siis võttis manager sel naisel käest kinni, jalutas koos temaga trepist alla tualeti juurde ja hakkas seletama. "Näete - esimene võimalus selleks on selline, et proovite ust avada. Kui see avaneb, siis on see tõenäoliselt vaba ja te võite sisse minna. Kui uks on aga seestpoolt lukus, siis on vist keegi sees ja te peate ootama kuni seesolija välja tuleb. Teine võimalus selleks on tõsta käsi ja koputada. Vastust saamata võite julgelt sisse astuda."

"Aaa... Aitäh!" tänas sarkasmile täiesti tundetu sakslanna...

*

See manager rääkis mulle veel mõned sellised suhteliselt uskumatud lood. Ja selliseid inimesi, kes teevad selliseid täiesti ootamatuid avaldusi, on miskipärast just käesoleval, juba lõppeval hooajal ääretult palju olnud. Teda kuulates mõtlesin ma isegi, et jumal peaks meid tõesti hoidma selliste turistide eest.

Õnneks pole aga Eestist siiani selliseid turiste veel Bulgaariasse jõudnud. Üldse tundub mulle siin liikudes, et Eestist tulijad on tunduvalt rohkem haritumad kui misiganes muust kohast pärit puhkajad. Teadsin seda ka tegelikult varem, et meie kooliharidus on võrreldes paljude teiste riikidega heal tasemel, aga siin, kuurortides torkab see veel eriti hästi silma.

Ka siinsete - Kuldsete Liivade - restoranide manager'id peavad eestlasi ja venelasi, kes on tulnud Eestis, ka kõige paremateks klientideks. Seda just seepärast, et meie inimesed jätavad kõige enam jootraha. Siinkohal võib olla põhjuseks ka Eesti toidukohtade suhteliselt vilets tase. Ka siinsed keskpärased restoranid ületavad oma tasemelt Tallinna parimaid kohtasid. Restoran on toidukoht ja seepärast tuuakse sulle ka selline kogus toitu, et ei pea kõhu täissaamiseks kahte praadi endale tellima. Ning ka teenindus on paljudes siinsetes kohtades selline, et tahaks juba vaid selle suhtlemise pärast tagasi tulla; Eesti keskmine ettekandja - pikki ripsmeid volksutav kaunitar - sellist soovi ei tekita.

Damn it! Mulle meeldib siin... Kuigi elatustase on selline, mis ei tekita vähimatki soovi siia elama tulla, siis loodus, kliima ja inimesed on sellised, et iga aasta tahaks vähemalt kuu-poolteist siin veeta.

I love Bulgaria!

Rääkides vahepealsest ajast...

Panin täna tähele, et möödunud päevad on nii kiiresti läinud, et juba 11 päeva pole ma jõudnud oma blogisse ühtegi tähte sisestada. Mitte, et siin oleks vahepeal midagi suurt juhtunud, aga ikka.

Tegelikult hakkan tunni aja pärast rahvast bussidesse korjama ja hakkabki kodu poole liikuma seekordne grupp, meie selle hooaja 10. reis. Seega saab läbi ka minu väike juubelinädal.

Kolm nädalat on jäänud veel tööd siin Kuldsetel Liivadel ning siis tuleb hakata edasi mõtlema juba tuleviku peale. Mingid variandid on silmapiiril, aga mida konkreetset tegema hakkan, seda ei ole veel otsustanud. Omamoodi ahvatlev pakkumine on minna sama reisikorraldajaga Egiptusesse, aga mnjah - sealne hooaeg kestab ju seitse kuud ja nii kaua ma ei taha küll Eestist eemal olla.

Eesti on lahe ja tegelikult olen ma juba viimased paar nädalat iga õhtu mõelnud tagasiminekusoovile. Eestis olles ei tunnegi seda, aga kaugelt vaadates on meil ikka hiiglama mõnus.

Kolm nädalat veel...

Ja siis saab hakata natuke avalikumalt kirjutama ka reisisaatja töö miinustest, mida siit läbikäivad turistid võib-olla niipalju ei märkagi. Plusse on sel tööl kindlasti rohkem kui miinuseid, aga just need miinused ajavad vahepeal närvi nii mustaks, et tahaks midagi ootamatut teha. Seni olen kuidagi hakkama saanud ja koju jõudes tahaks esmalt esimesed kolm-neli päeva lihtsalt magada, telefon välja lülitatud ja internetijuhtmed läbi lõigatud, et ükski kutsuv heli mind üles ei ajaks.

Magada, magada, magada...

Ja koju tahan :D

Kohustuslik kava II (st Bulgaarias)

Eelmine kirje jäi mul kuidagi poolikuks selle Bulgaaria kohustusliku kava kirjeldamisega ning tänu väikesele haigusevirele sain tänase päeva natukene vabamaks. Proovin nüüd siis nende inimeste tutvustamist jätkata, keda Bulgaariasse tulles peaks kindlasti kohtama.

Alustuseks siis Dimitri - meie "Kaliakra-Balchik" ekskursioonil lõunat pakkuva restorani omaniku poeg



Kunagises blogikirjes rääkisin siinsete politseinike kasulikkusest ja Dimitri oligi see, kes minu arvamusi oma sõnadega kinnitas. Lisaks lahedale ja väga sõbralikule iseloomule on Dimitri ka väga hea kokk ja suhtleja ning minu viimasel ekskursioonil korraldas ta meie turistidele ka päris ägeda kokkamisetenduse, mis pani pea kõikide fotoaparaadid tööle. Allpool ongi siis pilt sellest showst, mille ta korraldas.



Niih - järgmiseks siis Anna



Balchiki botaanikaaias, mis on siis rajatud Rumeenia kuninganna Marie soovil, asub ka Kuninglik Veinikelder ja Anna viib seal läbi meie turistidele mõeldud veinide degusteerimist. Oma lõbusa olemisega on ta võitnud meie turistide südameid juba hooaja algusest saadik ning teeb seda edukalt siiani.

Ka ametinimetus on tal huvitav - kuninglik nuusutaja. Ta ei tohi suitsu teha, alkoholi ja kohvi juua, parfüüme ega kosmeetikat kasutada, et mitte kaotada oma lõhnataju. Jah - ta ei ole isegi proovinud neid veine, mida ta meie turistidele pakub. Ja kui me temalt siis kord küsisime, mis on esimene asi, mida ta teeb, kui ta pensionile läheb (35-aastaselt), vastas ta pikemalt mõtlemata, et teeb omale make-up'i, joob pokaali šampust ja läheb diskoteeki (kuna siinsetes diskoteekides võib vabalt suitsetada, siis ei saa ta ka diskoteekides käia).

Järgmiseks - Stiljan.



Kivimetsa ekskursioonile minnes võib kohata sealset jutumeest, kes samuti kui Anna Balchikis, suudab oma olekuga meie turistid oma raudsesse haardesse saada. Rääkides kaasakiskuvalt Kivimetsa tekketeooriatest ja selle paigaga seotud legendidest, on Stiljan minu arvates selle lühikese ekskursiooni üks alustaladest, miks meie turistid on ka selle ekskursiooniga alati rahule jäänud.

Kohustuslike kohtadeni ei jõua ma ka vist täna nagu ma praeguseks juba aru saanud olen, sest üsna varsti pean ma hakkama jälle edasi liikuma.

Küll aga jõudsin oma pildistamishuviga viimaks ka nii kaugele, et suutsin pildi peale saada ka oma kolleegi Leena, kes on mind siin hakkamasaamisel väga palju aidanud. Tema on reisisaatjana töötanud juba kolm aastat.



Ja sellelt pildilt on hästi näha ka seda, et lisaks reisisaatja tööle peame me siin vahepeal ka lastehoidja ametit. Bulgaaria õhtul on tihti juhtunud seda, et kas siis mina või Leena valvame lapsi ajal, kui vanemad programmile tähelepanu pööravad.

Ja kuna mulle on alati meeldinud tuld pildistada, siis tegin seda ka viimasel Bulgaaria õhtul. Ja paar pilti tulid ka päris hästi välja.





Mnjah - Bulgaarias on küll väga soe ja palav, aga korraliku lõkkesoojuse vastu ei saa siinne palavus kuidagi. Armastan seda õiget tulesoojust. Olen vist liiga põhjamaine inimene selleks, et siinses kliimas pikemalt vastu pidada. Just sellel põhjusel ma veedangi igal Bulgaaria õhtul ka aega sealse lõkke ääres. Nii mõnus ja kodune tunne tuleb peale :)

Kohustuslik kava

Ma ei teagi, millest alustada... Võib-olla sellest, et olen tiba haige praegusel hetkel ning üritan end suure hunniku rohtudega homseks ekskursiooniks vormi saada. Alloleval pildil ongi väga hästi näha, millistes oludes peavad palavikus inimesed Theraflud jooma ja väikestel puhkepausidel taastuma.

Pilt siis tehtud just nende inimeste poolt, kes samamoodi end tee ja meega ravida üritasid :)



Ja mitte, et ma hakkaks meie firmale reklaami tegema - pigem proovin siin kirjeldada paari inimest ja kohta, keda Bulgaariasse tulles kindlasti kohtama peaks.

Alustuseks - Valentin...

Taksojuht, keda olen kasutanud juba esimesest nädalast saati oma kiirete reiside jaoks. Vähe sellest, et ta on hea autojuht, on Valentin mulle ka paljude teiste asjadega abiks olnud. Näitena võib tuua kasvõi juhuse, kui Nessebari ekskursiooni tagasiteel esitati mulle küsimus siinse kõrghariduse kohta ja Valentinile helistades sain kahesõnalise vastuse asemel viieminutilise ülevaate antud teema kohta - lisaks küsitule tuli ka taust antud küsimusele ja erinevused ametliku ning tegeliku korra vahel. Nimelt on Valentin kunagi teinud tööd ka giidina ja tema teadmised Bulgaaria kohta on mind nii mõnestki kitsikusest välja aidanud. Samuti on temaga rahule jäänud ka kõik meie turistid, kes on minu soovitusel tema teenuseid kasutanud. Ning päris kindlasti teavad Valentini organiseerimisoskuseid ka siinkäinud sõbrad.

Teiseks siis - Toni.



Kuigi meie firmaga koostööd tegeva bussipargi kõik bussijuhid on kõvad professionaalid, siis on Toni neist siiski silmapaistvaim. Üle kahekümne aastane staaž siinsetel teedel annab talle oskused teha suurte bussidega siinsetel kitsastel ja üleautostatud tänavaid selliseid tegusid, millest seninähtud bussijuhid vaid unistada oskavad. Ja ka inimesena on Toni päris kindlasti üle enamustest bulgaarlastest, keda kohanud olen. Jälle näide: kuna meie lennuk maandub poole kahe paiku öösel, siis rahva hotellidesse jagamise lõpetame kella kolme-nelja paiku öösel. Ja kaks nädalat tagasi oli juhus, kui just Toni pidi meid meie kuurorti viima. Enne Golden Sands kuurortist väljasõitu aga helistasid turistid, kes ei olnud rahul oma majutusega (probleem ei olnud meie firmast tekkinud, aga edasimüüjate poolt) ning me pidime kohale sõitma. Paludes Tonit meid kohale sõidutada, vastas ta lihtsalt: "Njama problem" ja viis meid kohale. Ja ootas siis meid pea tund aega selle asemel, et minna bussiparki magama. Meie pealekäimise peale vastas ta lihtsalt, et mis vahet tal on, kas ta magab pargi või siis bussis meid oodates. Lühidalt kokku võttes - mega inimene ja super bussijuht.

Krt... Kohtade kirjelduseni ei jõudnudki, sest juba on vaja edasi liikuda, sest minu armsad turistid helistasid ja soovisid kokkusaamist, et tulla meiega kaasa laupäevasele Merepargi ekskursioonile. Seega - kui tuleb mõtteid, aega ja fotosid, siis lisan õhtupoolikul juurde...

Mõtted, tähelepanekud...

Alati, kui ma bussitäie rahvast lennujaamast, hotellidesse viin, siis mainin ma neile ka seda, et Bulgaarias on suhteliselt mõttetu politsei poole pöörduda. Ja mainin kohe ära ka selle, mida bulgaarlased ise ütlevad:

"Politsei sai meil uued autod - nüüd on mugavam magada."

Ja kui ma siis eile Kaliakra-Balchik ekskursioonil käisin, siis Balchikus meile lõunat pakkuva restorani juhatajaga suheldes sain sellele kinnitust. Mingi tüüp nende restorani naabruses oli enne hooaja algust haavlitega restorani katust tulistanud ja vesijahutuse ära rikkunud ning politsei poole pöördudes ei saadud mingit abi. Ja kui ma Dmitri käest siis selle nalja kohta küsisin, siis noogutas ta naerdes.

"Jah - järgmised autod tellitakse juba koos vooditega."

Sedamoodi on siis lugu kohaliku politseiga.

*

Kaliakra neem on ilus, kuradima ilus koht ja lisaks looduslikule ilule on sellel ka päris pikk ajalugu...

Ning selle ekskursiooni teine osa - Balchikis asuv Rumeenia kuninganna soovil ehitatud suveresidents, selle ümber asuv botaanikaaed ja veinide degusteerimine on minu arvates selle ekskursiooni trump.

Olete oodatud!

Uuele katsele...

Magamisega ikka jama... Kahe minuti pärast liigun oma hotelli poole, et alustada uut üritust. Viimasel ööl üritasin magama jääda 23.00-07.15... Ei õnnestunud...

Seega - arvestasin, et kui viimati ärkasin laupäeval kell kaheksa, siis praeguseks hetkeks olen järjest üleval olnud juba 15 minutit vähem, kui 59 tundi. Hmm - peaaegu, et rekord...

Aga nüüd lähen... Proovima...

Paha tuju ja haiged jalad

Magada ei ole enam kaks paeva saanud... Ei saagi aru, misparast... Tahaks jubedal, aga viimasel ool vihkresin kella neljast kaheksani teki all ja und ei tulnud... Nyyd on vaike paus infotundides ja leidsin siit kuurorti pealt yhe arvuti, mida kasutada 6nnestub.

Nagu eelmises kirjes kirjutasin, siis Tyrgi kohapealt on kahtlused tulnud. Info muutub iga hetkega. Ise ka ei tea, mida teha ja/v6i oodata. Tahaks konkreetsust, et saaks oma tulevikku organiseerida, aga praeguse seisuga on see suht v6imatu. Lihtsalt kuul pahe!

Hambaarstile tahaks ka. Hakkab sama jama vist pihta, mis toimus moodunud aastal Poolas, aga ma vaga t6siselt loodan, et mitte sama hullust, sest "rahvameditsiini" ma siin kasutada ei saa... Ikkagi ametis ju...

Praegu aga jooksen edasi ja loodan, et homme parast ekskursiooni leiab ka aega, et kirjutada midagi... Tahaks ja palju, ent aega napib...

Sau!

PS Jalad on haiged, sest koos s6pradega sai ootamatult palju jalgsi kaidud ja eks see magamatus annab ka oma osa.

Rasked hommikud ja kadunud ööd

Nojah... Sõbrad sõitsid hommikul edasi ja jätsid minu siia Bulgaaria päikese kätte. Koos kodumaiste õllede, viinade ja kalaga :D Sprotid lähevad siin kui soe leib.

Siin siis esimene õhtusöök

Ja kohe järgi ka võrdluseks pilt sellest, kui palju ma päikest sain... Tegelikult nüüd koos sõpradega olles sain ka esimest korda särgi maha ja ei pea enam oma valget kõhtu häbenema.


Pilt siis Bulgaaria õhtust, kus tähistasime ka väikest sünnipäeva

Anttit tean ja tunnen ja usaldan juba lasteaia neljandast rühmast, aga see pilt-foto on siis kõige esimene, kus me kahekesti peal oleme. Võttis aega ainult 28 aastat, et koos kaamera ette satuks :)


Siin ma olen veel valge :)

Nüüd tuleb end normi olukorda saada, sest varsti tuleb hakata turiste lennujaama toimetama, et siis pärast väikest vahepausi ka uus grupp vastu võtta. Järgmisel nädalal tuleb jälle suuremas koguses ekskursioone läbi viia ning nädala teisel poolel tahaks isegi juba Eestisse jõuda, et siis edasi Türki suunduda. Igaks juhuks aga mainin ära, et plaanid võivad muutuda, sest töö on juba kord selline.

Et Bulgaarias lahe on, seda näitab alumine pilt. See seltskond on juba teist korda siin sel aastal. Tulid meie esimese reisiga ja nüüd eelmisel nädalal olid nad juba tagasi.


Tagasitulek

Praegu aga jooksen edasi... Esmasp õhtul peaksin leidma aega, et pikemalt kirjutada :)

Päikest!

(Meil on 32 varjus :P )

Kellast ja kõigest muust...

Et alustada siis täiesti algusest, siis ülaloleval fotol ongi see armas seltskond, kes mulle töölt lahkumise puhul käekella kinkisid. Hmm - kas siis rõõmust mu lahkumise pärast või kurbusest...

Ja allpool see kurikuulus kell ise... :)



Ühes mu varasemas postituses on fotod sellest, kuidas ma olen tööhoos oma ametirõivais. Pigem küll pluusis, aga ikkagi. Seda vormi kannan ma siis lennujaamas turiste vastu võttes ja ära saates, esimesel päeval infotunde tehes ning ka ekskursioonidel. Ülejäänud aja proovin ikka käia oma tavalistes riietes. Ja mis puutub kella, siis just üleeile lahkunud seltskonnast öeldi mulle, et mind on rahva seas tänu selle kella suurusele hea ja lihtne ära tunda. Seega on kell juba osake minu vormist, mille järgi mind siin Kuldsetel Liivadel vajadusel identifitseerida saab.

Siis siis SUURED-SUURED TÄNUD salongide "@Home" ja "Muster" rahvale sellise ilusa, hea ja praktilise kingituse eest!

Ja tänu sellele, et mind pärast teist "Bulgaaria show õhtut" otsustati ilma hoiatamata basseini visata, siis sain teada ka selle, et kell kannatab ka vett ja nüüdseks on see juba tundnud peale basseini ja dušši ka Musta mere lainete maitset.

Täna siis jälle korraks kontoris, et natuke arvutis istuda, ja loodan, et saan erinevalt tavaks saanud kirjutamiskrambile ka natuke normaalsemat teksti kirja.

Elu läheb suhteliselt positiivselt. Kahe nädala tagusest mitmeöisest unevõlast olen tänu oskuslikumale organiseerimisele juba suutnud lahti saada, aga ülejääki pole suutnud veel tekitada. Millest on muidugi natuke kahju, sest juba homme jõuavad autoga kohale kolm sõpra Kadrinast, kes esialgsete plaanide järgi jäävad siia kuni pühapäevani. Ja kuna tegemist on muuhulgas ka minu sünnipäevanädalaga, siis on karta, et hakkab tekkima uus kogus magamata öid. Õnneks sain eelmisel nädalal tööd natuke ette teha - pea kõik ekskursioonid üksi läbi viia - ja tänu sellele on sel nädalal tiba lihtsam ja hinges on säilinud kübeke lootust, et pühapäevaks olen ma siiski veel elavate nimekirjas.

Kuigi siia tööle tulles pidin tegelema vaid ekskursioonidel tõlkega vene keelest eesti keelde, siis bulgaarlannast giid-reisisaatja ootamatu lahkumise tõttu kaks nädalat tagasi olen saanud juba kõik ekskursioonid üksi läbi teha. Häid soovitusi olen ma oma armsatelt turistidelt juba saanud, karmi ja hukkamõistvat kriitikat pole minuni aga veel jõudnud. Thank god! Seega olen oma sooritustega siiani päris rahul. Võiks küll veel palju paremini, aga siiski... Esimene ametikoht turmisminduses ja kuu aega staaži juba:)





Siin siis paar pildikest Kuldsete Liivade looduspargi kuurorti Golden Sands keskusest, kus ma iga päev ja õhtu ringi siban. Üldse on siin kokku looduspargis kokku kolm kuurorti. Pärast Varna linnapiiri põhja poole on siis esimesena kõige vanem neist - St. Constantin-Elena; teine ja keskmine neist on siis Journalist, kus elan ka mina ise ja kuhu ma paigutan ka oma sõbrad, kes kohe-kohe siia jõuavad; kõige põhjapoolsem siis Golden Sands.

Kui esimesed kaks kuurorti on sellised rahulikud, siis Golden Sands on paik, kus möll käib pea ööpäevaringselt. Seal on enamus diskoteeke ja atraktsioone ning seepärast ainsad rahulikud tunnid jäävad hommikul kella seitsme ja üheksa vahele. Eelmisel nädalal olid meil Journalisti ühes hotellis ema koos kahe tütrega ning kuigi ma palusin neil ka mitu korda Golden Sandsi elu vaatama minna, seda siiski ei tehtud. Aga reedese päeva ekskursioonilt tagasi jõudes läbi selle kuurorti sõites olid nad ikka päris üllatunud :) Arvan, et järgmine kord tagasi tulles proovivad nad leida hotelli just nimelt selles piirkonnas.

Varna ise? Armas linnake, kuigi tänavapildist on ilust näha, et astumine Euroopa Liitu toimus alles kaks aastat tagasi ning meie mõistes Euroopa pole veel päris kohale jõudnud. Kuigi viimastel aastatel on Bulgaarias läbi viidud internetihääletus "Milline on Bulgaaria linn, kus tahaksite kõige rohkem elada?" ja selle on iga kord tugeva enamusega võitnud just Varna, siis auklikud tänavad ja keskväljakust eemalasuvate tänavate suhteline räpasus ei ole küll linnale heaks reklaamiks. Aga kohalikele tundub see linn meeldivat. Igatahes üks eelmise nädala turiste võrdles linnast läbisõites Varnat Kohtla-Järvega. Selles mõttes on kuurortite üldpilt ikka parem. Hmm... Samas on ka Journalist selline suht närune, seda just paljude pooleliolevate ehituste pärast.

Praegu aga lõpetan selle sissekande, et hakata tõlkima Kivimetsa kohta materjale. Väike lisateenistus siis :)

Olge sealpool siis tublid ja varsti kuuleb jälle!

Mitte eriti hea algus nädalale...

Tööhoos... :)

Müügid, mnjah, olid nagu olid, kuid tundub, et rahvaga on järjekordselt vedanud. Kõik tunduvad täiesti lahedad inimesed olevat ja arvan, et reedel toimuv Bulgaaria õhtu lõppeb juba tavaks saanud basseinimaandumisega. See selleks...


Bulgaaria õhtul meie omi jälgimas-valvamas

Aga esimest vaba hetke leides - kohe pärast esmaspäevast ekskursiooni - oma kõige, kõige lemmikumale blogisaidile minnes avastasin seal järgmised kirjad:

/.../

This blog is open to invited readers only

http://********-***********.blogspot.com/

It doesn't look like you have been invited to read this blog. If you think this is a mistake, you might want to contact the blog author and request an invitation.

/.../

Ja täitsa jama tunne oli kohe - ja öösel ärkasin juba kella viiest üles, et uuesti olukorda kontrollida. Aga ei midagi uut...

Võtsin täna kontorisse kaasa oma armsa kõvaketta, et kuulata üle pika aja ka kodumaist muusikat, aga nii kaugele ei ole ma veel jõudnud... Pigem tulevad ikka teada-tuntud chalga lood. Aga pole hullu - elab üle...

Hmm... Tulingi suure hurraaga siia, et kirjutan täna kohe pikemalt, aga ei miskit. Vaikus. Mõtteis on vaikus. Tegelikult midagi isegi on, aga kindlasti mitte midagi sellist, mida võiks siia kirja panna. On mured ja soovid, aga need ei ole avalikud. Veel mitte... Loodetavasti pärast 25ndat...

Varna kesklinn

Korraks netti

Hommikune ekskursioon on edukalt yle elatud ja nyyd ootan kontoris bussi, et minna edasi Bulgaaria show 6htule... Tana kolisime ka ymber teise hotelli ja nyyd ei ole toas enam internetti. All fuajees mingi masinake kyll on, aga esimest korda sinna raha sisse pannes ma kuue minutiga kyll gmail.com'i sisse ei saanud, seega v6ivad 6htused yhendused veelgi harvemaks minna kui praegu.

Aga paevitus on kyll kihvt praegu. T-sarki ei julge seljast v6tta, sest pruunid kaed valge keha taustal ei ole eriti hea.

Aga nyyd jooksuga minema jalle :)

Tere elu!

Homme taas kontorisse ja netti :D