Statistika ehk maailma edutuim kirjutaja

*

	kokku
words	133987
characters (without spaces)	740711
characters (with spaces)	877385

Sellised on siis statistika numbrid.

Mida selle stastistikaga teha annab? Noh - kui midagi targemat teha pole, siis võib ju välja arvutada, et minu kirjatekstis kasutatavaks keskmiseks sõnapikkuseks on 5,52823 tähte. Loomulikult ei ole tegemist väga täpse numbriga, sest statistika on võetud Word'ist, mis teadupoolest loeb ka kirjavahemärgid ka tähemärkideks. Aga mingi ettekujutuse saab.

Kuna statistika algab 7. septembrist 2007. aastal, siis võib välja arvutada ka selle, kui mitu sõna ma päevas keskmiselt kirjutan. 171,1201 sõna. Ja selle kirjutamisega seonduvalt puudutavad mu sõrmed klahve päevas keskmiselt 1120,543 korda.

Aga ikkagi - mis statistika ja mis numbrid?

Ennist väljas suitsul käies tekkis küsimus, kui palju aega ma olen alates oma blogitamise algusest kulutanud. Justnimelt kulutanud, sest teeninud olen ma sellega tegelikult mitte-kui-midagi, saanud juurde aga mõned tutvused, mis on aidanud mul kirjutamisega ka teenida. Seega saan siinkohal teha väikesed arvutused oma kirjutamisega seotud teenistuste kohta.

Alustuseks kopeerisin kõik oma blogid Word'i. See blogi siin ei ole ainus, mida ma kirjutan; kokku võtsin ma tekste 6 erinevast blogist, millest kolme ma praegugi suht-koht aktiivselt kasutan. Kahjuks ei viitsinud ma hakata eraldi välja otsima kõiki loomingulisi tekste, sest see läinuks liiga pikaks, kuna vaja olnuks üles seada veel kaks arvutit (tekstid on nimelt laiali erinevates masinates). Aga ma arvan, et sellisest kogusest piisab, et teha juba mingeid järeldusi.

Võrdluseks toon ma enda teenistused läbi kirjutamise. Mu esimene avaldatud miniatuurivihik viis mind lõpuks kasumisse umbes 200 krooniga, siiski ei oska ma sealseid andmeid kasutada praeguseks arvutuskäiguks.

Küll aga saan kasutada materjali, mis on mul siin käeulatuses vähem kui kuu aja tagusest minevikust. Tänu oma blogimisele ja reisisaatmisele Bulgaarias (vist oli see vastupidises järjekorras) sain ma hiljuti väikese teenimisallika, kus pidin kirjutama X-linna linnapeale Y-päevaks kõne (mis sai kuuldavasti hea vastuvõtu osaliseks). Ja selle eest saadud raha järgi sain teha väikesed arvutused.

Mis näitasid, et iga sõna eest ma teenisin 0,60 krooni...

Ja kui see summa tuua nüüd üle oma blogidesse (loomulikult on kõnede kirjutamine suhteliselt tulus, aga ikkagi), siis potentsiaalselt olen ma blogidesse kirjutanud 90 531,76 krooni jagu tekste. Hmm... Ilus number, kui nii võtta.

Samas aitab see kõne välja arvutada ka blogimisele umbes kulutatud aja ja selle tunnipalga, kui saaksin tegeleda sellise kirjutamisega natuke professionaalsemalt. Ok - palju... Igatahes võtan arvesse, et kõne kirjutamise tulemus on natuke mõtestatum, kui enamus mu blogimistest, kuid siiski - statistika ongi selleks, et oletada, ennustada ja vajadusel end maatasa tegevaid järeldusi teha.

Tulemuseks sain siis selle, et blogimisele olen natuke rohkem kui kahe aasta jooksul kulutanud umbes 45o tundi, see on 18,75 ööpäeva.

Tunnipalgaga arvutades jõuaksin samasse auku eelmise ilusa numbriga, aga miks see number hea on, leidub järgmises numbris.

Minu praegune tunnipalk kirjutamisega on vähem kui 75 senti.

Niimoodi vist miljonäriks ei saa...

Miks ma kirjutan? Kurat seda enam teab, kui asju niimoodi vaadata.

Kui ma iga pooltunniga, mille ma kirjutamisele olen kulutanud, teeksin ühe "Estonia"-kirjaga savist tuhatoosi ja müüks selle Viru tänaval 5 krooniga turistidele, siis teeniksin ma sellega 4500 krooni, mis oleks igatahes enam kui kirjutamisega teenitu.

Hakkaks õige keraamikaga tegelema ja saadaks selle kirjutamise, kus kurat?!

Järeldus:

Mis järeldusi siin ikka teha saab? Tegemist on kas halvatasemelise kirjutamisega, halva müügitööga, autori halva isiksusega või lihtsalt halva õnnega. Igatahes tuleb selles mõttes midagi ette võtta, sest seda kirjutamisele kulutatavat aega saaks tegelikult ju hoopis tulusamalt ära kasutada. Või samas - igaühel peaks olema mingi hobi.

Whatever! Mul on lihtsalt igav...

Who cares?!

*

PS Järelkarjeks võib öelda, et potentsiaalselt saaks sellise teksti eest 375 krooni, aga reaalsuses läks mul kaks suitsu, pooleliitrine kruus kohvi ja aeg, mida oleks võinud mõistlikult magamisele pühendada.

Ajast...

Neetud Pratchett!

Nii palju, kui ma teda ka ei loeks, ikka leian ma tema teostest midagi, mis mu ajurakkudesse värskeid tuuli toovad. Võib-olla ongi vaja mingit ääretut hullust - või Kaost aka Ronnie't -, et näha asju natuke eemalt ja teise pilguga, võrrelduna teise taustsüsteemiga.

Siinkohal tekkis küsimus, kas ta (Pratchett siis - autori vahemärkus, sest ta ei viitsinud nime välja kirjutada) ise ka neid lugusid kirjutades mõtles sellele, et selles ja selles kohas hakkab tema tulevane lugeja sellistele ja sellistele asjadele mõtlema ning kõikvõimalikele järeldustele tulema? Järeldustele, mis muudavad?

Naerma ajavad sellised küsimused. Just mõned ajad tagasi sai omaette arutletud ühel meie kirjandusmaastikul natukene tuntud saidil levinud popžanri üle, milleks on siis aforism. Kuna nende nn aforismide siia kopeerimine tooks endaga kaasa autoriõiguste rikkumise, siis tegema ma seda ei hakka, ent mõtted on mul endiselt samad kui veel kaheksa kuud tagasi. Siis ma kirjutasin ka aforismi - "****** (tärnide asemel on selle saidi nimi õiges käändes ja esimene tärn peaks suure algustähe tähistamiseks suur olema, aga minu neetud klaviatuuril ei ole suurt tärni) autoriks tunnistamine muudab su mõttetargaks." - ja selle alla pika autori kommentaari, mida ma sellest tegelikult arvan.

Praegu kirjutatuga seos? Noh - ka seal saidil kirjutasid inimesed terve rea suhteliselt mõttetuid sõnu, panid sellele punkti taha ja riputasid teistele vaatamiseks, lugemiseks, mõtlemiseks üles. Ja kuna loeti neid asju 'aforism'ide alt, siis hakati oma peas neid sõnu keerutama ja igaüks jõudiski pika mõttetöö tulemusena mingile oma järeldusele ja "aforismist" oligi saanud aforism. Mitte, et see seda nimetust väärt oleks...

Samas - endale igati omase tagasihoidlikkusega olen ma siiani vahepeal kahelnud, kas ma ikka tegin tookord seda teksti kirjutades õigesti, sest võib-olla olin ma ise sel hetkel mõttetarkusest liiga kaugel. Muidugi segab seda kahtlust vahepeal mu enda mõnus ego, mis selliste kaalutluste peale väga tähendusrikka ning mitmetimõistetava "jajah" välja ütleb...

Aga Pratchetti juurde oma mõtetega tagasi jõudes võib öelda jah, et mingid tuuled hakkasid puhuma. Nimelt sain üle paari päeva natuke kergemalt hingata ja see on praeguses olukorras vägagi oluline. Kuigi eelmainitud autori raamat rääkis ajast, siis minu mõtted kihutasid ajateemalist teksti lugedes hoopiski tõeteemalistel tänavatel.

Igal inimesel on oma tõde. Igal inimesel on omad uskumused, millesse ta on kiindunud ja mille valeksosutumine võib lõhkuda päris suure osa tema kaua ja kenasti kokkuklopsitud maailmapildist. Neid uskumusi hoiavad üleval need väikesed tõed, mida inimesed usuvad. Kes rohkem, kes vähem.

Aga absoluutset tõde ei ole olemas, arvan ma praegu. Absoluutne tõde peaks olema midagi sellist, millega nõustuksid absoluutselt kõik. (Siinkohal võib tulla hulgaliselt vastuväiteid, aga absoluutne on midagi sellist, millega peavad kõik nõus olema ja alati on kusagil maailmanurgas mingi psycho-sekt, kes leiab vastuväite misiganes absoluutselt tõese väite pretendendile ning piisab vaid ühest mittenõustujast, et absoluutsusest saab lihtlabane universaalsus kui universaalne rattavõti, milline sobib kõikide rataste vahetuseks jättes välja selle auto, mille rehv lõhkeb keset Sahara kõrbe viiesaja kilomeetri kaugusel lähimast kaevust [Siin siis näide 63-sõnalisest lausest - kui jätta välja see kandiliste sulgude sees olev reklaamtekst -, mis sobib oma loogilisuse ja teemaühtsuse poolest samaaegselt ka tõestuseks, et ma tegelikult ka lugesin just Pratchettit (Statistikaks: kandilistes sulgudes 33 sõna, seega kokku 96 ilma nende kandiliste sulgude sees olevate ümarsulgudeta.).].)

Miks ma aga üldse seda absoluutset tõde mainisin, oleks mul selle keerutamise peale juba äärepealt meelest läinud. Absoluutse tõe puudumise teadmine on tegelikult see, mis teinekord suudab päästa nende inimesele nii vajalike uskumuste kokkuvarisemisest. Uskudes vaid oma isiklikku tõde, saab neid uskumusi alal hoida kasvõi igavesti. Ei tohi vaid hakata oma tõde kellelegi teisele pähe määrima, sest nõnda võivad tulla vastuväited ja koos nendega ka kahtlused. Tõde, milles kaheldakse, ei ole enam aga selline, mille najal saaksid seista elu edasi viivad tõekspidamised.

Mitte, et ma leidnuks ideaalse tee edasiminekuks, aga võimalik, et see on filosoofia, millist järgides elab oma senini veel teadmata elu mõni mu tulevane kirjatüki-karakter. Elus ei tea ju kunagi, mida millekski vaja võib minna - nende alla kuuluvad ka igat sorti hullu- ja muumeelsed mõtted.

Ja pealegi tahtsin ma lihtsalt kirjutada...

Päikest!

Wednesday $ 50 Freeroll ja Red Kings

Pokriteemaline pealkiri, aga mitte pokrist ei taha ma kirjutada. Pealkiri vastab kirjutisele vaid ühe asja poolest - ma pean kirjutamise lõpetama siis, kui see turniir hakkab.

Taff ütles mulle kunagi, et iga kirjutaja, kes tahab olla kirjutaja, peaks kirjutama iga päev vähemalt ühe lehekülje. Noh - umbes selline oli asja mõte ja seda mõtet ei ole ma ka kahjuks järginud. Kui eelmise aastaga tuli keskmiseks kirjutamiseks ca 2,2 lehekülge päevas (A4 12 suurusega), siis sel aastal on see number eriti väikeseks jäänud. Oma teoseid välja otsimata pakun umbes, et see keskmine number jääb kuhugi 0,3 kanti. Tahaks rohkemat...

Õnneks tundub aasta lõpp selline kuivapoolne tulevat ja sellega seoses ona ka väikene lootus, et lõpuks ikkagi jõuavad virtuaalsele lõuendile ka mõned varem valmismõeldud read. Ent samas - who the hell knows? Varemgi olen astunud tuppa teadmisega, et kohe-kohe hakkan midagi vorpima, aga lõppkokkuvõttes olen ära libistanud kaks pudelit külmkapist võetud õlut ja kuulanud neli korda John Coltrane'i "My Favourite Things". (Siinkohal tervitused kõigile jazz-muusika austajatele)

Ja jõuabki kätte öö. Muusikast on saanud märkamatu taust kõrvaklappides, suu laulab vastu tahtmist kaasa juba pähekulunud sõnadele, mis on Coltrane'ile järgnevates lauludes. Mitte, et need halvad oleks. Ei ole halba muusikat, olen ma siiani arvanud. Iga muusika kannatab kuulamist - selleks on vaja vaid õiget tuju.

Ja nagu saatuse kiuste tuleb pärast Coltrane'i alati Roxette - see, mis sobib iga tujuga, ja viib ära kuhugi aastatetagusesse aega, kus kinnistinud arvamused maailmast veel nii suurt võimu ei omanud. Aega, kus ideaalid olid veel ideaalid, kujulused, millel ei olnud reaalsuses vastet; kus sai uskuda kõike, mida pea tootis, omamata ettekujutust sellest, mis tundeid toob kaasa nende mõtete realiseerumine. Aega, kus oldi veel noor ja loll. Noor ma enam ei ole, aga loll küll. Ennastpõlgava õlakehituse saatel huulilekerkinud muie saadab peast läbi käivaid meenutuslaaste minevikust.

Meenuvad need idealiseeritud kujutlused elust, meenuvad fantaasiapildid ja neis niiöelda läbielatud reaktsioonid. - Mis ei vasta tegelikkusele! - Ja muie muutb veelgi iroonilisemaks. Elatud on aastakümneid iseenda valesid uskudes.

Nothing is as easy as it seems!

Ja minuteid on mitu jäänud... Ja tulebki õhtu... Ja peas ja silme ees on endiselt tühjus. Teadmatus homsest, teadmatus kogu ülejäänust.

Ja see on nii neetult raske!

Never ever...

*
I never felt myself so weak
I never needed so much sleep
I never sat down just to weep
I never had the wounds so deep

Hetkest...

Veel linnas. Aga juba on riided seljas, asjad pakitud ja marsruut mõtteisse väikeste lipukestega tähistatud. Kui lihtne oleks minna, kui ei oleks mis hoiaks, ja kui raske on see praegu. Mõtted ja mõtteseisakud. Ikka samas hetkes. Veel minutit kakskümmend.

Joon ära pooliku tee, võtan kätte pooliku paki sigarette ja aknal suitsu tuulde puhudes vaatan sügises langevaid männiokkaid. Jah - isegi need kukuvad selles neetud vihmas ja tuules. Püüan ühed okkad kinni ja proovin neid hõõguvalt sigaretiotsalt põlema panna. Mitte, et see mingit tähendust omaks, aga selleks, et lihtsalt midagi teha.

Ei ole kerge oodata. Tik-tak-tik-tak. Aeg läheb. Mitte küll minu käekellal, sest pärast aastast tublit tööd otsustas patarei lõpuks alla anda. Kaua sa ikka pingutad, kui kuhugi edasi ei jõua?! Jah - kell puhkab põuetaskus, ise liigun ringi ajatult. Hea seegi--- Ei ole kuhugi kiiret...

Vaikus. Ja sisin. Sigaret kustub tuhatoosi sadanud vihmavees. Tuhk jääb hulpima koos koniga. Kumb neist enne upub?

Elu ja kõik muu... Kas on veel midagi muud peale elu? Mõtlen. On looming, aga looming vajab loomist, mida juba nii-ii kaua ei ole teinud. Mitte, et mõtteid ei oleks - kuigi vahel kahtlen ka selles -, aga tunnet ei ole. Kõik vajab tunnet.

Kell kukub. Ajan end sirgu ja sulgen akna. Hoolikalt, kõvasti, et jahe rõskus ei pääseks soojaksköetud tuppa. Soojus on hea, ahjusoojus, mis on saadud mitme, mitme lepahalu põletamisest. Kuidagi teine, kuidagi oma. Hakkan liigutama, korjates maast üles mahakukkunud kella, sest kes teab - järsku kunagi on veel vaja, et see aega näitaks. Elus ei tea kunagi ette, mida vaja võib minna.

Võtan oma spordikoti, selle vähese varandusega, mis mul on, ja astun uksest välja. Lukustan ukse ning kõnnin trepist alla. Vihma kätte astudes süütan pihkude varjus uue sigareti. Pöördun tänava poole, kui - kurat! - meenub midagi unustatut. Uuesti võtmed välja, uuesti trepist üles ja korterisse.

Jalatseid ära võttes heidan pilgu põrandakattele. Natuke liiva. Oleks võinud ju tolmuimejaga üle käia. Ei. Enam pole aega. Vaid unustatud asja jõuan ära teha ja siis pean kiirustama.

Astun arvuti juurde ja lülitan selle väl...

paranoia

seintel küünlaleegi varjud
pimedust ei kaota, peida
hääletult sa voodis karjud
teki üle pea sa heidad

suled silmad, kartes olla
kaaslaseks vaid endal ise
hommik varem võiks ju tulla
tuua kaasa ärkamise

aga tead, et pääsu pole
ei päike ole paigaltvõtt
sest ka päeval kinni oled
paranoias, milles tõtt

nii õhtust koiduni end vead
ja päiksetõusust ootad eha
sa enda tundesurmast tead
ja ootad vaid, et sureks keha

Mõtisklused...

Elus on tihti nii, et hommikul voodis ärgates ja silmi avades tunduvad asjad teisiti, kui paistsid need õhtul. Mitte, et muutused oleks suured, ent päevade jooksul kogutud informatsioon saab vaikselt settida ja oma õigele kohale paika loksuda. Enamjaolt on ka teada, kust sellised muutused arvamuste erinevustes, kuid mõnikord jäävad need närima.

Hea on, kui saad oma peas kummitavad erinevused lahendatud. Vastasel juhul võivad need veel pikaks-pikaks ajaks virvendustena pähe jääda. Aga võib ka juhtuda, et nende settinud arusaamiste uued mõistmised teevad veelgi rohkem haiget kui esialgne segadus.

Ja siis istud sa arvuti taga, kuulad head muusikat ning mõtled oma edasistele tundidele; mõtled, kuidas peaks nüüd oma uute teadmiste ja arvamustega edasi liikuma ja kas on üldse kunagi võimalust, et sa unustad mineviku. Ega vist.

Jääb üle vaid leppida, sest leppimine tundub olevat kõige väiksem hind võrrelduna alternatiividega.

*

Kelmused olid kunagi, petmised sellega võrrelduna hiljuti, valetamist tuleb ikka mõnikord ette, varjamist kui valetamise väljavabandatavat vormi kasutame me mõnikord kõik.

Need kõik on negatiivsed tegevused, ent siiski ei ole ma suutnud neist täiesti vabaneda. Nii lihtne näib vahepeal reaalsust pehmendada, nii lihtne näib muuta fakte, et ümbritsevale maailmale natuke positiivsem mulje jätta.

Aga elu läheb edasi...

*

Sõbrad on head. Ja on hea, kui on olemas head sõbrad, kes sind vahepeal külla kutsuvad, kes tahavad sinuga aega viita, sinuga suhelda vaid selle pärast, kes sa oled, tahtmata sinult midagi peale selle aja, mida sul neile pakkuda on. On hea, kui on sõpru, kes muretsevad, et sul hästi läheks, sest nõnda ei tunne sa end siin maailmas täiesti üksi.

Aastatetagusest soovist elada enamus oma elust ja ajast üksinduses on saanud soov elada ümbritsetuna headest sõpradest ja tuttavatest.

*

Elu analüüsimine ei too alati häid tulemusi; inimeste käitumise oma ammugi mitte - lihtsam on lasta asjadel kulgeda. Nii on lihtsam elada...

*

Käsikäes vihmastel tänavatel, jalatsite külge kleepunud kollased vahtralehed hoolimata kalendris nähtavas kuupäevast märkimas sügise lõpu saabumist, krae vahele pugev uduvihm toomas kaasa üle selja jooksvaid külmavärinaid. Mõtlematult selga pandud liiga jahedad riided, hämaras märkamatuks jäänud porilompi astumisest märjad jalatsid. Sigaret, mis esimese kolme mahvi järel märgub ja kustub. Pimestavad kaugtuled vastutuleval autol. Külm. Märg. Külm.

Vaatan Katariinale otsa ja naeratame.

See on see, mis loeb...

Üks väike kirjeldus

Mõnikord ma lähen üle piiri. Mõnikord teen ma seda rohkem, teinekord vähem. Kord käitumisega, siis jälle sõnadega. Või siis - nagu allkirjeldatud juhul - näidete toomisega. Näidete toomisel ei ole normaalsus minu jaoks kunagi au sees olnud.

Väikesel jalutuskäigul Vanalinna, sealsetel kitsastel tänavatel käsikäes Katariinaga, arutasime me paljude elu keeruliste tahkude üle. Tulnuna just Fredi, meie ühise hea sõbra juurest, olime ka heas tujus ja otsustasime oma õhtukese lõpetada kusagil hubases kohvikus klaasikese veiniga. Ja kui me jõudsime armsasse *****'i (nime ei avalda, sest tasuta reklaami ma enam ei tee, kuid järgmise "Diskotuuri" osalised saavad seda nime kindlasti kuulma), leidsime sealt ka suhteliselt joodava veini - Robertson's Chenin Blanc.

Meid juhatati kahesesse lauda, kus me veini juurde juttu puhudes oma elu juba natuke lähemalt vaagisime. Jõudes teemani, mis mind mõnda aega vaevanud on, takerdusime peaaegu kohe meie erinevatesse arusaamistesse niinimetaud autundest ja sellega seonduvatest tegevussoovidest. Tegemist ei olnudki niivõrd erinevusega meie kahe mõttemaailmades, kuivõrd erinevustega mehe ja naise vahel. Siis ma otsustasingi olukorra piltlikkustamiseks ühe näite tuua. Ja - nagu alati - suht ekstreemse...

"Kujuta nüüd ette, et me istume siin ilusti oma veinide juures, räägime oma ilusaid jutte veelgi ilusamast elust, kui korraga jalutab meist mööda naisterahvas. Midagi ütlemata, kuidagi ette hoiatamata lööb ta mulle näkku. Lahtise käega või rusikaga - vahet pole. Kuidas sa reageerid sellele?"

Katariina vaatas mulle otsa, oma armsa muigega sellise situatsiooni kujutluspildist oma silme ees. "Esiteks ma vaatasin teda vist sellise väga hämmeldunud pilgul," Katariina manas näole koomilis-üllatunud pilgu, mis mind naerma ajas, "siis ma arvatavasti küsiks sinult, et mille eest see oli."

Muigasin, sest teda teades olin enne selle toomist suhteliselt kindel, et seda näidet põrmustavat vastust ta ei anna. Ei andnudki.

"Aga nüüd vastupidine juhus. Et me ikka istume siin, ikka joome sedasama veini, kui lauast kõnnib mööda meesterahvas, kes möödudes teeb sinule sama. Ja kas sa kujutad ette, et ma vaatan sind ja sinu suust jooksvat verd vaadates nii," proovisin nüüd ise sellist malbet nägu ette manada, "ja küsin su käest, et kallis, huvitav, miks ta küll nii tegi?"

Katariina hakkas naerma. Mida mul oligi tarvis.

Kõige tähtsam on oskus oma kaaslast naerma ajada.

Mitte, et see viimane oleks eelneva teemaga kuidagi seotud, aga see tundus sellise toreda lausena...

Kirjutada...

Juba aega pikemat ei ma siia blogisse ühtegi asjalikku rida kirja saanud. Põhjuseid ei ole vaja otsida kaugemalt, kui enda peast - seal ongi ainult põhjused, mis võtavad ära kõik ruumi, kus tegelikult võiksid asetseda hoopiski ideed ja mõtted.

Juba kolmandat päeva järjest üritan kirjutada üht novelli, aga peale ilusate lausete seal suuremat midagi välja ei tule. Tunnen puudus läpakast, mida saaksin kõikjal kaasas kanda ja kuhu saaksin vajadusel kõik oma ideed kohe kirja panna. Praegu peas- ja hingeskummitav mõtteraasuke tekkis ühel külmal-külmal hommikul mööda Vabaduse puiesteed Tallinna kesklinna poole jalutades ja Järve Keskuseni jõudes olnuks hea kogu see krempel esmase emotsiooni ajel kirja panna. Aga võta näpust! Võtsingi. Samal õhtul arvuti taha istudes suutsin ekraanile manada vaid häguse kujutise hommikul nii erksate värvidega silme ette kerkinud loost. Ja nüüd - kolmandal päeval - hmm, kella vaadates küll öösel - pärast idee tekkimist võitlen ikka nende viie tuhande tähemärgiga, millest kaugemale ma liikuda ei suuda. Masendav...

/kirjutatud 1,67 päeva tagasi/

*

Ja nüüd jälle kirjutama.

Hommikul kuute kirja internetiavarustesse saates tekkis mõnusalt soe tunne sõrmedesse, mis pani kohe tahtma. Ja majatagusel aiamaal jalutades ning suitsu väljapuhumise kõrvale mõtteid mõlgutades jõudsin nendega otsapidi ka oma poolelioleva romaanini. Esimest korda üle väga pika aja tekkis tunne, et nüüd võiks küll seda edasi kirjutama hakata. Ja samas - tuli ka idee vastandteosele. Kui "Tunnel" - see küll vaid projekti pealkiri - räägib inimese sisemisest võitlusest, et liikuda üles, siis nn vastand võiks rääkida allaandmisest olukordades, kus seda võib-olla isegi tegema peaks. Mulle endale meeldib lugeda teoseid, kus peategelasteks on tugevad karakterid, kelle areng liigub lõppkokkuvõttes üles. Samas ma ei tea - lihtsalt pole veel kätte sattunud -, kuidas mulle meeldiks lugeda laguneva inimese päevaraamatut.

Vaadata, uurida peensusteni inimese hukkumisest tema enda rumala mõtlemise pärast. Kaugel sellest, mida peetakse ideaaliks, aga lähedal sellele, mis elus nii sageli toimub. Lagunevaid inimesi on ju päris palju, kuid neid ei peeta miskipärast meenutamis-, kirjapanekuväärseteks. Võib-olla ühe sellise inimese põhjalik analüüs annaks endalegi natuke mõistust, et mitte alati alla anda, kui on olemas veel võimalusi edasiliikumiseks.

Sel aastal väga varakult lehetuiks jäänud paplite all jalga teise ette tõstes tundus see idee täiesti kirjutamisväärsena, nüüd sooja radiaatori kõrval arvuti taga istudes tuleks sellele mõttele mingi karkass luua, et siis vabadel hetkedel ka luudele liha ümber kirjutama hakata. Praktikat pole kaua olnud, kuid ega seda mujalt ei tule kui kirjutamisest. Ja olenevalt enda tujudest oleks siis võimalus juba kahte asja kirjutada - kas teed üles või alla, vahet pole.

Ja jura on ikkagi sellest, et kui ma lõpuks hakkan kirjutama kirjutamisest, siis on ideedega ikkagi väga jama seis. Tähelepanek pärineb umbes seitsme aasta tagusest ajast.