Veel linnas. Aga juba on riided seljas, asjad pakitud ja marsruut mõtteisse väikeste lipukestega tähistatud. Kui lihtne oleks minna, kui ei oleks mis hoiaks, ja kui raske on see praegu. Mõtted ja mõtteseisakud. Ikka samas hetkes. Veel minutit kakskümmend.
Joon ära pooliku tee, võtan kätte pooliku paki sigarette ja aknal suitsu tuulde puhudes vaatan sügises langevaid männiokkaid. Jah - isegi need kukuvad selles neetud vihmas ja tuules. Püüan ühed okkad kinni ja proovin neid hõõguvalt sigaretiotsalt põlema panna. Mitte, et see mingit tähendust omaks, aga selleks, et lihtsalt midagi teha.
Ei ole kerge oodata. Tik-tak-tik-tak. Aeg läheb. Mitte küll minu käekellal, sest pärast aastast tublit tööd otsustas patarei lõpuks alla anda. Kaua sa ikka pingutad, kui kuhugi edasi ei jõua?! Jah - kell puhkab põuetaskus, ise liigun ringi ajatult. Hea seegi--- Ei ole kuhugi kiiret...
Vaikus. Ja sisin. Sigaret kustub tuhatoosi sadanud vihmavees. Tuhk jääb hulpima koos koniga. Kumb neist enne upub?
Elu ja kõik muu... Kas on veel midagi muud peale elu? Mõtlen. On looming, aga looming vajab loomist, mida juba nii-ii kaua ei ole teinud. Mitte, et mõtteid ei oleks - kuigi vahel kahtlen ka selles -, aga tunnet ei ole. Kõik vajab tunnet.
Kell kukub. Ajan end sirgu ja sulgen akna. Hoolikalt, kõvasti, et jahe rõskus ei pääseks soojaksköetud tuppa. Soojus on hea, ahjusoojus, mis on saadud mitme, mitme lepahalu põletamisest. Kuidagi teine, kuidagi oma. Hakkan liigutama, korjates maast üles mahakukkunud kella, sest kes teab - järsku kunagi on veel vaja, et see aega näitaks. Elus ei tea kunagi ette, mida vaja võib minna.
Võtan oma spordikoti, selle vähese varandusega, mis mul on, ja astun uksest välja. Lukustan ukse ning kõnnin trepist alla. Vihma kätte astudes süütan pihkude varjus uue sigareti. Pöördun tänava poole, kui - kurat! - meenub midagi unustatut. Uuesti võtmed välja, uuesti trepist üles ja korterisse.
Jalatseid ära võttes heidan pilgu põrandakattele. Natuke liiva. Oleks võinud ju tolmuimejaga üle käia. Ei. Enam pole aega. Vaid unustatud asja jõuan ära teha ja siis pean kiirustama.
Astun arvuti juurde ja lülitan selle väl...
Joon ära pooliku tee, võtan kätte pooliku paki sigarette ja aknal suitsu tuulde puhudes vaatan sügises langevaid männiokkaid. Jah - isegi need kukuvad selles neetud vihmas ja tuules. Püüan ühed okkad kinni ja proovin neid hõõguvalt sigaretiotsalt põlema panna. Mitte, et see mingit tähendust omaks, aga selleks, et lihtsalt midagi teha.
Ei ole kerge oodata. Tik-tak-tik-tak. Aeg läheb. Mitte küll minu käekellal, sest pärast aastast tublit tööd otsustas patarei lõpuks alla anda. Kaua sa ikka pingutad, kui kuhugi edasi ei jõua?! Jah - kell puhkab põuetaskus, ise liigun ringi ajatult. Hea seegi--- Ei ole kuhugi kiiret...
Vaikus. Ja sisin. Sigaret kustub tuhatoosi sadanud vihmavees. Tuhk jääb hulpima koos koniga. Kumb neist enne upub?
Elu ja kõik muu... Kas on veel midagi muud peale elu? Mõtlen. On looming, aga looming vajab loomist, mida juba nii-ii kaua ei ole teinud. Mitte, et mõtteid ei oleks - kuigi vahel kahtlen ka selles -, aga tunnet ei ole. Kõik vajab tunnet.
Kell kukub. Ajan end sirgu ja sulgen akna. Hoolikalt, kõvasti, et jahe rõskus ei pääseks soojaksköetud tuppa. Soojus on hea, ahjusoojus, mis on saadud mitme, mitme lepahalu põletamisest. Kuidagi teine, kuidagi oma. Hakkan liigutama, korjates maast üles mahakukkunud kella, sest kes teab - järsku kunagi on veel vaja, et see aega näitaks. Elus ei tea kunagi ette, mida vaja võib minna.
Võtan oma spordikoti, selle vähese varandusega, mis mul on, ja astun uksest välja. Lukustan ukse ning kõnnin trepist alla. Vihma kätte astudes süütan pihkude varjus uue sigareti. Pöördun tänava poole, kui - kurat! - meenub midagi unustatut. Uuesti võtmed välja, uuesti trepist üles ja korterisse.
Jalatseid ära võttes heidan pilgu põrandakattele. Natuke liiva. Oleks võinud ju tolmuimejaga üle käia. Ei. Enam pole aega. Vaid unustatud asja jõuan ära teha ja siis pean kiirustama.
Astun arvuti juurde ja lülitan selle väl...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar