Mõnikord ma lähen üle piiri. Mõnikord teen ma seda rohkem, teinekord vähem. Kord käitumisega, siis jälle sõnadega. Või siis - nagu allkirjeldatud juhul - näidete toomisega. Näidete toomisel ei ole normaalsus minu jaoks kunagi au sees olnud.
Väikesel jalutuskäigul Vanalinna, sealsetel kitsastel tänavatel käsikäes Katariinaga, arutasime me paljude elu keeruliste tahkude üle. Tulnuna just Fredi, meie ühise hea sõbra juurest, olime ka heas tujus ja otsustasime oma õhtukese lõpetada kusagil hubases kohvikus klaasikese veiniga. Ja kui me jõudsime armsasse *****'i (nime ei avalda, sest tasuta reklaami ma enam ei tee, kuid järgmise "Diskotuuri" osalised saavad seda nime kindlasti kuulma), leidsime sealt ka suhteliselt joodava veini - Robertson's Chenin Blanc.
Meid juhatati kahesesse lauda, kus me veini juurde juttu puhudes oma elu juba natuke lähemalt vaagisime. Jõudes teemani, mis mind mõnda aega vaevanud on, takerdusime peaaegu kohe meie erinevatesse arusaamistesse niinimetaud autundest ja sellega seonduvatest tegevussoovidest. Tegemist ei olnudki niivõrd erinevusega meie kahe mõttemaailmades, kuivõrd erinevustega mehe ja naise vahel. Siis ma otsustasingi olukorra piltlikkustamiseks ühe näite tuua. Ja - nagu alati - suht ekstreemse...
"Kujuta nüüd ette, et me istume siin ilusti oma veinide juures, räägime oma ilusaid jutte veelgi ilusamast elust, kui korraga jalutab meist mööda naisterahvas. Midagi ütlemata, kuidagi ette hoiatamata lööb ta mulle näkku. Lahtise käega või rusikaga - vahet pole. Kuidas sa reageerid sellele?"
Katariina vaatas mulle otsa, oma armsa muigega sellise situatsiooni kujutluspildist oma silme ees. "Esiteks ma vaatasin teda vist sellise väga hämmeldunud pilgul," Katariina manas näole koomilis-üllatunud pilgu, mis mind naerma ajas, "siis ma arvatavasti küsiks sinult, et mille eest see oli."
Muigasin, sest teda teades olin enne selle toomist suhteliselt kindel, et seda näidet põrmustavat vastust ta ei anna. Ei andnudki.
"Aga nüüd vastupidine juhus. Et me ikka istume siin, ikka joome sedasama veini, kui lauast kõnnib mööda meesterahvas, kes möödudes teeb sinule sama. Ja kas sa kujutad ette, et ma vaatan sind ja sinu suust jooksvat verd vaadates nii," proovisin nüüd ise sellist malbet nägu ette manada, "ja küsin su käest, et kallis, huvitav, miks ta küll nii tegi?"
Katariina hakkas naerma. Mida mul oligi tarvis.
Kõige tähtsam on oskus oma kaaslast naerma ajada.
Mitte, et see viimane oleks eelneva teemaga kuidagi seotud, aga see tundus sellise toreda lausena...
Väikesel jalutuskäigul Vanalinna, sealsetel kitsastel tänavatel käsikäes Katariinaga, arutasime me paljude elu keeruliste tahkude üle. Tulnuna just Fredi, meie ühise hea sõbra juurest, olime ka heas tujus ja otsustasime oma õhtukese lõpetada kusagil hubases kohvikus klaasikese veiniga. Ja kui me jõudsime armsasse *****'i (nime ei avalda, sest tasuta reklaami ma enam ei tee, kuid järgmise "Diskotuuri" osalised saavad seda nime kindlasti kuulma), leidsime sealt ka suhteliselt joodava veini - Robertson's Chenin Blanc.
Meid juhatati kahesesse lauda, kus me veini juurde juttu puhudes oma elu juba natuke lähemalt vaagisime. Jõudes teemani, mis mind mõnda aega vaevanud on, takerdusime peaaegu kohe meie erinevatesse arusaamistesse niinimetaud autundest ja sellega seonduvatest tegevussoovidest. Tegemist ei olnudki niivõrd erinevusega meie kahe mõttemaailmades, kuivõrd erinevustega mehe ja naise vahel. Siis ma otsustasingi olukorra piltlikkustamiseks ühe näite tuua. Ja - nagu alati - suht ekstreemse...
"Kujuta nüüd ette, et me istume siin ilusti oma veinide juures, räägime oma ilusaid jutte veelgi ilusamast elust, kui korraga jalutab meist mööda naisterahvas. Midagi ütlemata, kuidagi ette hoiatamata lööb ta mulle näkku. Lahtise käega või rusikaga - vahet pole. Kuidas sa reageerid sellele?"
Katariina vaatas mulle otsa, oma armsa muigega sellise situatsiooni kujutluspildist oma silme ees. "Esiteks ma vaatasin teda vist sellise väga hämmeldunud pilgul," Katariina manas näole koomilis-üllatunud pilgu, mis mind naerma ajas, "siis ma arvatavasti küsiks sinult, et mille eest see oli."
Muigasin, sest teda teades olin enne selle toomist suhteliselt kindel, et seda näidet põrmustavat vastust ta ei anna. Ei andnudki.
"Aga nüüd vastupidine juhus. Et me ikka istume siin, ikka joome sedasama veini, kui lauast kõnnib mööda meesterahvas, kes möödudes teeb sinule sama. Ja kas sa kujutad ette, et ma vaatan sind ja sinu suust jooksvat verd vaadates nii," proovisin nüüd ise sellist malbet nägu ette manada, "ja küsin su käest, et kallis, huvitav, miks ta küll nii tegi?"
Katariina hakkas naerma. Mida mul oligi tarvis.
Kõige tähtsam on oskus oma kaaslast naerma ajada.
Mitte, et see viimane oleks eelneva teemaga kuidagi seotud, aga see tundus sellise toreda lausena...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar