Neetud Pratchett!
Nii palju, kui ma teda ka ei loeks, ikka leian ma tema teostest midagi, mis mu ajurakkudesse värskeid tuuli toovad. Võib-olla ongi vaja mingit ääretut hullust - või Kaost aka Ronnie't -, et näha asju natuke eemalt ja teise pilguga, võrrelduna teise taustsüsteemiga.
Siinkohal tekkis küsimus, kas ta (Pratchett siis - autori vahemärkus, sest ta ei viitsinud nime välja kirjutada) ise ka neid lugusid kirjutades mõtles sellele, et selles ja selles kohas hakkab tema tulevane lugeja sellistele ja sellistele asjadele mõtlema ning kõikvõimalikele järeldustele tulema? Järeldustele, mis muudavad?
Naerma ajavad sellised küsimused. Just mõned ajad tagasi sai omaette arutletud ühel meie kirjandusmaastikul natukene tuntud saidil levinud popžanri üle, milleks on siis aforism. Kuna nende nn aforismide siia kopeerimine tooks endaga kaasa autoriõiguste rikkumise, siis tegema ma seda ei hakka, ent mõtted on mul endiselt samad kui veel kaheksa kuud tagasi. Siis ma kirjutasin ka aforismi - "****** (tärnide asemel on selle saidi nimi õiges käändes ja esimene tärn peaks suure algustähe tähistamiseks suur olema, aga minu neetud klaviatuuril ei ole suurt tärni) autoriks tunnistamine muudab su mõttetargaks." - ja selle alla pika autori kommentaari, mida ma sellest tegelikult arvan.
Praegu kirjutatuga seos? Noh - ka seal saidil kirjutasid inimesed terve rea suhteliselt mõttetuid sõnu, panid sellele punkti taha ja riputasid teistele vaatamiseks, lugemiseks, mõtlemiseks üles. Ja kuna loeti neid asju 'aforism'ide alt, siis hakati oma peas neid sõnu keerutama ja igaüks jõudiski pika mõttetöö tulemusena mingile oma järeldusele ja "aforismist" oligi saanud aforism. Mitte, et see seda nimetust väärt oleks...
Samas - endale igati omase tagasihoidlikkusega olen ma siiani vahepeal kahelnud, kas ma ikka tegin tookord seda teksti kirjutades õigesti, sest võib-olla olin ma ise sel hetkel mõttetarkusest liiga kaugel. Muidugi segab seda kahtlust vahepeal mu enda mõnus ego, mis selliste kaalutluste peale väga tähendusrikka ning mitmetimõistetava "jajah" välja ütleb...
Aga Pratchetti juurde oma mõtetega tagasi jõudes võib öelda jah, et mingid tuuled hakkasid puhuma. Nimelt sain üle paari päeva natuke kergemalt hingata ja see on praeguses olukorras vägagi oluline. Kuigi eelmainitud autori raamat rääkis ajast, siis minu mõtted kihutasid ajateemalist teksti lugedes hoopiski tõeteemalistel tänavatel.
Igal inimesel on oma tõde. Igal inimesel on omad uskumused, millesse ta on kiindunud ja mille valeksosutumine võib lõhkuda päris suure osa tema kaua ja kenasti kokkuklopsitud maailmapildist. Neid uskumusi hoiavad üleval need väikesed tõed, mida inimesed usuvad. Kes rohkem, kes vähem.
Aga absoluutset tõde ei ole olemas, arvan ma praegu. Absoluutne tõde peaks olema midagi sellist, millega nõustuksid absoluutselt kõik. (Siinkohal võib tulla hulgaliselt vastuväiteid, aga absoluutne on midagi sellist, millega peavad kõik nõus olema ja alati on kusagil maailmanurgas mingi psycho-sekt, kes leiab vastuväite misiganes absoluutselt tõese väite pretendendile ning piisab vaid ühest mittenõustujast, et absoluutsusest saab lihtlabane universaalsus kui universaalne rattavõti, milline sobib kõikide rataste vahetuseks jättes välja selle auto, mille rehv lõhkeb keset Sahara kõrbe viiesaja kilomeetri kaugusel lähimast kaevust [Siin siis näide 63-sõnalisest lausest - kui jätta välja see kandiliste sulgude sees olev reklaamtekst -, mis sobib oma loogilisuse ja teemaühtsuse poolest samaaegselt ka tõestuseks, et ma tegelikult ka lugesin just Pratchettit (Statistikaks: kandilistes sulgudes 33 sõna, seega kokku 96 ilma nende kandiliste sulgude sees olevate ümarsulgudeta.).].)
Miks ma aga üldse seda absoluutset tõde mainisin, oleks mul selle keerutamise peale juba äärepealt meelest läinud. Absoluutse tõe puudumise teadmine on tegelikult see, mis teinekord suudab päästa nende inimesele nii vajalike uskumuste kokkuvarisemisest. Uskudes vaid oma isiklikku tõde, saab neid uskumusi alal hoida kasvõi igavesti. Ei tohi vaid hakata oma tõde kellelegi teisele pähe määrima, sest nõnda võivad tulla vastuväited ja koos nendega ka kahtlused. Tõde, milles kaheldakse, ei ole enam aga selline, mille najal saaksid seista elu edasi viivad tõekspidamised.
Mitte, et ma leidnuks ideaalse tee edasiminekuks, aga võimalik, et see on filosoofia, millist järgides elab oma senini veel teadmata elu mõni mu tulevane kirjatüki-karakter. Elus ei tea ju kunagi, mida millekski vaja võib minna - nende alla kuuluvad ka igat sorti hullu- ja muumeelsed mõtted.
Ja pealegi tahtsin ma lihtsalt kirjutada...
Päikest!
Nii palju, kui ma teda ka ei loeks, ikka leian ma tema teostest midagi, mis mu ajurakkudesse värskeid tuuli toovad. Võib-olla ongi vaja mingit ääretut hullust - või Kaost aka Ronnie't -, et näha asju natuke eemalt ja teise pilguga, võrrelduna teise taustsüsteemiga.
Siinkohal tekkis küsimus, kas ta (Pratchett siis - autori vahemärkus, sest ta ei viitsinud nime välja kirjutada) ise ka neid lugusid kirjutades mõtles sellele, et selles ja selles kohas hakkab tema tulevane lugeja sellistele ja sellistele asjadele mõtlema ning kõikvõimalikele järeldustele tulema? Järeldustele, mis muudavad?
Naerma ajavad sellised küsimused. Just mõned ajad tagasi sai omaette arutletud ühel meie kirjandusmaastikul natukene tuntud saidil levinud popžanri üle, milleks on siis aforism. Kuna nende nn aforismide siia kopeerimine tooks endaga kaasa autoriõiguste rikkumise, siis tegema ma seda ei hakka, ent mõtted on mul endiselt samad kui veel kaheksa kuud tagasi. Siis ma kirjutasin ka aforismi - "****** (tärnide asemel on selle saidi nimi õiges käändes ja esimene tärn peaks suure algustähe tähistamiseks suur olema, aga minu neetud klaviatuuril ei ole suurt tärni) autoriks tunnistamine muudab su mõttetargaks." - ja selle alla pika autori kommentaari, mida ma sellest tegelikult arvan.
Praegu kirjutatuga seos? Noh - ka seal saidil kirjutasid inimesed terve rea suhteliselt mõttetuid sõnu, panid sellele punkti taha ja riputasid teistele vaatamiseks, lugemiseks, mõtlemiseks üles. Ja kuna loeti neid asju 'aforism'ide alt, siis hakati oma peas neid sõnu keerutama ja igaüks jõudiski pika mõttetöö tulemusena mingile oma järeldusele ja "aforismist" oligi saanud aforism. Mitte, et see seda nimetust väärt oleks...
Samas - endale igati omase tagasihoidlikkusega olen ma siiani vahepeal kahelnud, kas ma ikka tegin tookord seda teksti kirjutades õigesti, sest võib-olla olin ma ise sel hetkel mõttetarkusest liiga kaugel. Muidugi segab seda kahtlust vahepeal mu enda mõnus ego, mis selliste kaalutluste peale väga tähendusrikka ning mitmetimõistetava "jajah" välja ütleb...
Aga Pratchetti juurde oma mõtetega tagasi jõudes võib öelda jah, et mingid tuuled hakkasid puhuma. Nimelt sain üle paari päeva natuke kergemalt hingata ja see on praeguses olukorras vägagi oluline. Kuigi eelmainitud autori raamat rääkis ajast, siis minu mõtted kihutasid ajateemalist teksti lugedes hoopiski tõeteemalistel tänavatel.
Igal inimesel on oma tõde. Igal inimesel on omad uskumused, millesse ta on kiindunud ja mille valeksosutumine võib lõhkuda päris suure osa tema kaua ja kenasti kokkuklopsitud maailmapildist. Neid uskumusi hoiavad üleval need väikesed tõed, mida inimesed usuvad. Kes rohkem, kes vähem.
Aga absoluutset tõde ei ole olemas, arvan ma praegu. Absoluutne tõde peaks olema midagi sellist, millega nõustuksid absoluutselt kõik. (Siinkohal võib tulla hulgaliselt vastuväiteid, aga absoluutne on midagi sellist, millega peavad kõik nõus olema ja alati on kusagil maailmanurgas mingi psycho-sekt, kes leiab vastuväite misiganes absoluutselt tõese väite pretendendile ning piisab vaid ühest mittenõustujast, et absoluutsusest saab lihtlabane universaalsus kui universaalne rattavõti, milline sobib kõikide rataste vahetuseks jättes välja selle auto, mille rehv lõhkeb keset Sahara kõrbe viiesaja kilomeetri kaugusel lähimast kaevust [Siin siis näide 63-sõnalisest lausest - kui jätta välja see kandiliste sulgude sees olev reklaamtekst -, mis sobib oma loogilisuse ja teemaühtsuse poolest samaaegselt ka tõestuseks, et ma tegelikult ka lugesin just Pratchettit (Statistikaks: kandilistes sulgudes 33 sõna, seega kokku 96 ilma nende kandiliste sulgude sees olevate ümarsulgudeta.).].)
Miks ma aga üldse seda absoluutset tõde mainisin, oleks mul selle keerutamise peale juba äärepealt meelest läinud. Absoluutse tõe puudumise teadmine on tegelikult see, mis teinekord suudab päästa nende inimesele nii vajalike uskumuste kokkuvarisemisest. Uskudes vaid oma isiklikku tõde, saab neid uskumusi alal hoida kasvõi igavesti. Ei tohi vaid hakata oma tõde kellelegi teisele pähe määrima, sest nõnda võivad tulla vastuväited ja koos nendega ka kahtlused. Tõde, milles kaheldakse, ei ole enam aga selline, mille najal saaksid seista elu edasi viivad tõekspidamised.
Mitte, et ma leidnuks ideaalse tee edasiminekuks, aga võimalik, et see on filosoofia, millist järgides elab oma senini veel teadmata elu mõni mu tulevane kirjatüki-karakter. Elus ei tea ju kunagi, mida millekski vaja võib minna - nende alla kuuluvad ka igat sorti hullu- ja muumeelsed mõtted.
Ja pealegi tahtsin ma lihtsalt kirjutada...
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar