seintel küünlaleegi varjud
pimedust ei kaota, peida
hääletult sa voodis karjud
teki üle pea sa heidad
suled silmad, kartes olla
kaaslaseks vaid endal ise
hommik varem võiks ju tulla
tuua kaasa ärkamise
aga tead, et pääsu pole
ei päike ole paigaltvõtt
sest ka päeval kinni oled
paranoias, milles tõtt
nii õhtust koiduni end vead
ja päiksetõusust ootad eha
sa enda tundesurmast tead
ja ootad vaid, et sureks keha
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar