Rahulolematus

Täiesti möödas.

Aasta on täiesti märkamatult mööda läinud ja mitte kui midagi ei ole jõudnud kirjutada. Mitte, et aega ei oleks olnud. Mitte, et mõtteid ei oleks olnud. Mitte, et ... Vabandusi ei olegi. Ei tahagi.

Eluga on selline asi, et mingil hetkel saabub hetk, kus ei taha/ ei julge enam kirjutada asjadest, millest nii väga tahaks, sest peas on vasardamas ainult üks mõte: "Kui ma kirjutan sellest praegu, siis senine elukorraldus on täiega pees ja ei viitsi, ei taha, tõesti ei soovi enam uuesti kõike otsast peale hakata."

Kuulad hommikuti autos Sky Plusssssssi, neid alalisi targutamisi ja mõtled, et milleks küll. Ometi ... On stabiilsus ja rahu ja need pisikesed asjad, mida sooviksid muuta, need ei tundu nii olulised.

Autoreis lähiriikides, 150+ km/h Leedu kiirteedel, autos vaid need kõige lähedasemad - isa, vend ja poeg - ja ometi tunne, et midagi on puudu. Midagi on selles maailmas sellist, millest tahaks lahti saada ja midagi sellist, mida sooviks juurde.

Rahulolematus.

Isegi siis, kui kõik asjad tunduvad olevat hästi, kui need ongi hästi ... Nii hästi, kui oskaks soovidagi, ikka leiab põhjuse rahulolematuseks. Ehk on hästiolemine vaid illusioon?

---

Ükspäev mõtlesin alamblogi Päev Eestis peale. Nii palju oleks kirjutada, nii palju asju on siin meedias ja poliitikas valesti, aga väsimus on peal: milleks pingutada? Miks üritada ja proovida, kui kõik läheb nagunii sinna, kuhu see on määratud minema. P-tähega kohta. Vahet ei ole, milline erakond parasjagu võimul on või milline üritab ennast nahast välja pugedes defineerida kui kõige paremat alternatiivi - tavainimese jaoks ei muutu mitte kui midagi.

Seega - miks siis üldse?

---

Samas sisemus keeb. Ei teagi, miks. Ei taha ka sügavamat analüüsi ette võtta, sest seni on see lõppenud kummaliste eksperimentide ja varesepoegade adopteerimisega. Suvaline selgitus: tundes end süüdi maailma ees, üritad end heastada väikese olendi päästmisega.

Eelmisel aastal sai päästetud üks kassipoeg Bulgaaria kuurortist. Tulemus: rohkem segadust, arusaamatus ja tüli lähikonnas, kui oleksin seda tahtnud. Ja kannatajateks lähimad inimesed.

Ma ei usu, et keegi meist unistaks öösel kell kolm sõitmisest kiirabis, sest su lapsel on tõsiseid probleeme hingamisega. Ja kuigi kõik lõppes hästi ja Oskar ütles, et ta tahaks uuesti niimoodi haiglasse minna, sest "Nii äge oli vilkuritega sõita ja haiglas olid nii toredad tädid ja onud (aga süsti ei tahaks rohkem)", siis mingil hetkel tuleb tõmmata kindel piir nende maailmaparanduslike ja kasulike mõtete vahele.

---

Ja peamine küsimus: "Kui sa tunned, et kõik on nii hästi, kui vähegi võimalik, siis millest tuleb see tunne, et tahaks, et kõik oleks hoopis teisiti?"

Rahulolematus.

On töö, on sissetulek, on sõitmiseks maailma ilusaim seeriatootmises olev sedaan, on söök laual, on inimesed, kes hoolivad, on nii palju asju, mille pärast tänulik olla ja rõõmu tunda, kuid sisemuses on vaid üks - rahulolematus.

Mis on see ideaal, mis muudaks mind rahulikumaks?

Testiks...

Lihtsalt, et proovida, kuidas kirjutamine käib.

Üle poole aasta on mööda läinud sellest, kui sai viimati natuke pikemalt kirjutatud. Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi palvel sai kirjutatud hulk lugusid loomaaia asukatest nn jõulukalendri tarbeks, et nende lugude kaasabil mõned armsad ja huvitavad tegelased omale vaderid leiaksid. Ja leidsidki, seega ülesanne täidetud. Juhuu!

Ja sinna see kirjutamine jäigi. Paar päeva tagasi sai vaadatud oma blogi ajalugu, loetud varasemaid kirjutamisi ning jõudsin järeldusele, et vähemalt millalgi ma oskasin kirjutada. Või vähemalt millalgi ma tahtsin kirjutada asjadest, mis omasid tähtsust ja mis avasid mingil määral ka mind ennast.

Ehk on just see viimane põhjuseks, miks ma enam seda ei tee. Mõtted sügavalt sisemusest on niivõrd erinevad, tihtilugu vastuolulised, et võivad hakata tekitama konflikte, mis ei piirdu enam selle ajaveebiga, vaid kipuksid edasi ka pärismaailma. Mida vanemaks ma saanud olen, seda enam olen hakanud kaitsma seda, mis toimub mu sees; seda enam olen hakanud end hoidma ettearvamatute tagajärgede eest, mis võivad tulla enese avamisel.

Stabiilsus? Varasematel kirjutamisaastatel oli stabiilsus ehk ainus, mis mu elust puudus ja seega ei saanud ükski kirjutis midagi halvemaks muuta. Oli lootus, et ehk toob kirjutamine just selle kauaoodatud stabiilsuse. Nüüd aga, kui on saavutatud see tasakaal, on tekkinud kartus, et kirjutamine, eriti just see 100 %lisest aus ja otsekohene kirjutamine võib tasakaalu paigast lüüa.

Lahendus?

Nendel ammustel aastatel tekkisid mõned huvitavad väljamõeldud karakterid, kelle silmade ja sule läbi sai lahatud probleeme, mis ehk tollalgi olid liiga teravad. Päkapikk Paul, Saalomon, Maša, Daša, Nataša, veebikriminaal Ander jne. andsid võimaluse kirjutada asjadest natuke teistest vaatenurkades, aga samas ikkagi otse, jättes vajadusel alati võimaluse öelda, et see oli vaid kirjutamise pärast välja mõeldud...

Kirjutamisel kadunud otsekohesus ongi ehk see, miks W. Hocares on niivõrd kaua vaikinud.

Kas ta hakkab veel üldse kunagi kirjutama? Hmm ...

Ei oska öelda ...

Jälle unenäguliselt: need filmid, ma ütlen!

Kunagi ma juba kirjutasin siin oma kummalistest unenägudest. Hmm... Kuna ma sellest õppust ei võtnud ja jätkasin igat liiki filmide vaatamist, siis järjest kummalistematena mu unenäod tunduvad.

Möödunud öösel oli vahepeal küll selline tunne, et tõusen lihtsalt üles, astun õue ja lasen omale kuuli pähe. Kuna ma seda aga ei teinud, siis jäin uuesti magama ja pidin seda asja edasi vaatama.

Nimelt olin oma kuradi teispoolses unemaailmas mingi teadlastegrupi liige, kus üks teadlane esitab küsimuse ja teised istuvad ümber laua ning püüavad läbi filosoofiliste arutluste jõuda vastusteni.

Hmm... Esialgu tundub huvitav, sest üks minu arvates intrigeerivamaid ulmefilme - The Man From Earth - on just sedamoodi üles ehitatud ning seal ajavad füüsik, ajaloolane, bioloog, teoloog ja psühholoog päris huvitavat juttu.

Kahjuks oli minu unenäos tõstatatud küsimus hoopis teisest mastist ja kui ma peaks kunagi selle kuradi briti teadlase üles leidma (ma olen ta nägu kusagil näinud), siis ma annan talle tõesti korraliku lõuahaagi. Jah - lihtsalt selle unenäo ja selles esitatud küsimuse eest, mistõttu pidin terve öö selleteemalist arutelu kuulama.

Kas zombied on võimelised rasestuma?

Jah - täpselt.

Et nagu - mida kuradit?!

Anyway - selle küsimuse esitaja argument oli selline, et kuna elavad surnud liiguvad, siis mingid elumahlad neil nagu oleks; samuti vajavad nad süüa, seega toimib ka mingisugune ainevahetus. Igatahes oli see professor või doktor täiesti sooda. Siiski oli küsimus piisavalt mõtlemistärgitav ning vestlus algas. Alloleval pildil olen välja toonud mõned küsimused, mis selle diskussiooni käigus tekkisid ja uskuge mind - vähimagi terve mõistuse olemasolul ei taha te neile küsimustele leitud vastuseid teada.

Mida teha, kui midagi pole teha? Mõtle mõttetutele asjadele :)

Igatahes sellise unenäo peale otsisin välja ammukadunud rahustid ja püüan end täna siiski välja puhata. Mitteunenägu on parem kui see jama...

Revenge writing

Alati ei ole vaja kirjutamiseks teemat, teinekord piisab põhjusestki. Ja - kurat! - need ei ole alati üks ja sama asi.

Stupid, stupid waste of time.
Caring, I mean...

Põhjused võivad olla läbielamised, mis panevad kirjutama teinekord täiesti mõttetuina näivast jurast, kasutades vaid metafoorilisi väljaütlemisi, mis on mõeldud vaid üksikutele arusaajatele. Kes neid siis omatahtsi selgitavad. Ja teinekord panevad need läbielamised tegema Corelis lolluseid nagu on näha ka kõrvalolevalt fotolt - seega Corel on asendamas vaikselt üht mu varasemat ravi - kirjutamisteraapiat.

Peaaegu samasse kategooriasse kuuluvad ka emotsioonid, kuigi emotsioonide esilekutsumiseks pole vaja tegelikult ühtegi sündmust reaalses elus. Piisab vaid mõtetest, põhjendatud või mitte, vahet ei olegi, et kogu järgnev päev kisuks täielikuks ulmeks ja ainsaks teeks, mis tagasi mõistlikkuseni viiks, tundub olevat kirjutamine. Ja mida pikemad laused, seda segasem olukord.

Minu segane päev sai alguse kohvist. Kohvijoomine kui selline on tegevus, mis mulle tavaliselt meeldib, mis mind hommikuti üles ajab ja mõtlemise normaalsele rajale viib (tavamõistes siis võimalikult vähese hulluseprotsendiga, sest täiesti ilma hulluseta ma ei oska).

Niisiis kohvist... Keetsin omale kohvi valmis, astusin välja, natuke vihmase hommiku kätte, et natukene töömõtteid mõelda ning täiesti äkitselt ajas mõte kohvijoomisest südame pahaks. Lihtsalt niisama, lambist. Ehk oli liiga vara? Kohvi jaoks, ma mõtlen... Ehk oleks võinud kohvi hilisemaks jätta ja teha esmalt asju, mis natuke olulisemad???

Mul oli vaja leht valmis teha ja nii ma saatsingi kogu kohvijoomise pikalt per*** ning istusin arvuti taha. Vihastasin minu korda selle kuradi küljendusprogrammi ja muudetud settingute peale, püüdsin täpselt meenutada, et miks kurat ma ikka pidin oma arvutist kõik need kolmteist tuhat fonti maha installeerima. Vastust ei leidnud - see ajas vaid veel rohkem närvi ning meenutus hommikusest öökimaajavast kohvijoomisest (ning sellega kaasnevast õppetunnist a la ära kunagi õpi enda vigadest) tegi kogu alanud päeva veel hullemaks.

Õnneks said asjad päeva peale siiski tehtud, tähelepanematusest tehtud vead parandatud ning nüüd - pealelõunal - hakkas lõpuks ka enda kohv maitsema.

Lihtsalt... Shitty day!

August

Lihtsalt, et märku anda olemasolust.

Kirjutamisega on sisse tulnud suurem vahe. Jälle. Elu on edasi läinud, tööd on juurde tulnud, paar asja on siiani tegemata, uued pakkumised on õhus, vanad asjad tulevad tagasi - aga ometi on nii raske võtta end kätte ja hakata tegema asja, mida olen seni pidanud enda üheks tugevamaks küljeks. Sõnad põlevad sees, aga hetkel on need veel liiga vähe küpsenud. Ei ole veel piisavalt palju sarkasmi kogunenud, et saaks teha midagi head.

Lugesin just hiljuti mingit popmeediale kirjutatud artiklihakatise teemal, et sarkastilised inimesed pidavat olema intelligentsemad. Hmm. See pole päris kindlasti olnud minu eesmärk sarkasmi kasutamisel, et end kellelegi targemana näidata. Pigem on otsekohese sarkasmi eesmärk olnud see, et - who cares - ma olen lihtsalt otsekohene a**hole, kes püüab oma mõtteavaldustest välja juurida võimalikult palju seda öökimaajavat poliitilist korrektsust.

Seega - elu on tore ja vahepealne aeg kulgenud keskmisest paremini. Eriti, kui võtta võrdlusmomendiks täpselt aastatagune aeg, kui kõik oli täiesti pea peale keeratud, sihid tulevikuks olid lihtsalt mingid kadumisele määratud illusioonid, mille uskumisse ma niivõrd palju aega ja energiat panustasin, et tegeliku elu jaoks enam aega üldse ei jätkunud. Õnneks tõid need läbielamised ja nende läbi ka kogemused piisavas koguses teadmisi asjadest, mida ma päris kindlasti enam kunagi korrata ei taha.

Reality check...

Asjad, mida teha olematu eesmärgi nimel, ei toida tulevikku, vaid tugevdavad fantaasiamaailmas elamise vajadust.

Rohkem ei targuta.

Sarkasm oli ja jääb osakesest mu elust, samamoodi võiks jääda ka otsekohesus... Seda eriti teises, Päev Eestis blogis.