Rahulolematus

Täiesti möödas.

Aasta on täiesti märkamatult mööda läinud ja mitte kui midagi ei ole jõudnud kirjutada. Mitte, et aega ei oleks olnud. Mitte, et mõtteid ei oleks olnud. Mitte, et ... Vabandusi ei olegi. Ei tahagi.

Eluga on selline asi, et mingil hetkel saabub hetk, kus ei taha/ ei julge enam kirjutada asjadest, millest nii väga tahaks, sest peas on vasardamas ainult üks mõte: "Kui ma kirjutan sellest praegu, siis senine elukorraldus on täiega pees ja ei viitsi, ei taha, tõesti ei soovi enam uuesti kõike otsast peale hakata."

Kuulad hommikuti autos Sky Plusssssssi, neid alalisi targutamisi ja mõtled, et milleks küll. Ometi ... On stabiilsus ja rahu ja need pisikesed asjad, mida sooviksid muuta, need ei tundu nii olulised.

Autoreis lähiriikides, 150+ km/h Leedu kiirteedel, autos vaid need kõige lähedasemad - isa, vend ja poeg - ja ometi tunne, et midagi on puudu. Midagi on selles maailmas sellist, millest tahaks lahti saada ja midagi sellist, mida sooviks juurde.

Rahulolematus.

Isegi siis, kui kõik asjad tunduvad olevat hästi, kui need ongi hästi ... Nii hästi, kui oskaks soovidagi, ikka leiab põhjuse rahulolematuseks. Ehk on hästiolemine vaid illusioon?

---

Ükspäev mõtlesin alamblogi Päev Eestis peale. Nii palju oleks kirjutada, nii palju asju on siin meedias ja poliitikas valesti, aga väsimus on peal: milleks pingutada? Miks üritada ja proovida, kui kõik läheb nagunii sinna, kuhu see on määratud minema. P-tähega kohta. Vahet ei ole, milline erakond parasjagu võimul on või milline üritab ennast nahast välja pugedes defineerida kui kõige paremat alternatiivi - tavainimese jaoks ei muutu mitte kui midagi.

Seega - miks siis üldse?

---

Samas sisemus keeb. Ei teagi, miks. Ei taha ka sügavamat analüüsi ette võtta, sest seni on see lõppenud kummaliste eksperimentide ja varesepoegade adopteerimisega. Suvaline selgitus: tundes end süüdi maailma ees, üritad end heastada väikese olendi päästmisega.

Eelmisel aastal sai päästetud üks kassipoeg Bulgaaria kuurortist. Tulemus: rohkem segadust, arusaamatus ja tüli lähikonnas, kui oleksin seda tahtnud. Ja kannatajateks lähimad inimesed.

Ma ei usu, et keegi meist unistaks öösel kell kolm sõitmisest kiirabis, sest su lapsel on tõsiseid probleeme hingamisega. Ja kuigi kõik lõppes hästi ja Oskar ütles, et ta tahaks uuesti niimoodi haiglasse minna, sest "Nii äge oli vilkuritega sõita ja haiglas olid nii toredad tädid ja onud (aga süsti ei tahaks rohkem)", siis mingil hetkel tuleb tõmmata kindel piir nende maailmaparanduslike ja kasulike mõtete vahele.

---

Ja peamine küsimus: "Kui sa tunned, et kõik on nii hästi, kui vähegi võimalik, siis millest tuleb see tunne, et tahaks, et kõik oleks hoopis teisiti?"

Rahulolematus.

On töö, on sissetulek, on sõitmiseks maailma ilusaim seeriatootmises olev sedaan, on söök laual, on inimesed, kes hoolivad, on nii palju asju, mille pärast tänulik olla ja rõõmu tunda, kuid sisemuses on vaid üks - rahulolematus.

Mis on see ideaal, mis muudaks mind rahulikumaks?

Autoga Euroopas

Üle poole suvest ja aastast on läbi …

Reis kaugustesse õnnelikult tehtud.

Kui eelmisel aastal sai läbitud mõned kilomeetrid alla 7500 kilomeetri, siis sel aastal tuli viissada kilomeetrit otsa. Ja elamusi kordades rohkem, seda just sõites.

Poola kiirtee Varssavist Lodz'i oli hullumaja: kiirused 130-160 km/h ja liikluskultuur nagu saates "Võimalik vaid Venemaal". Märguanneteta reavahetused, süstimised ja äkkpidurdused, kui keegi piisavalt kiiresti eest ära ei tulnud oli vaid osa nähtust. Kümne kilomeetri jooksul nähtud neli avariid, milles ühes oli ühes osapoole auto vaat, et pulbriks sõidetud. No mille kuradi pärast on vaja aastaid vana Renault Trafficuga sõita 160+ km tunnis???

Austriast Salzburgist võetud suund lõunasse viis üle Alpide. Ma olen kindel, et mitte kõige kõrgemast kohast, aga reaalselt pilves sõitmine oli elamus omaette. Ja tuled pilvest välja ja ikka ei näe veel tee äärest kõrguva kaljurünka tippu ... Fantastiline …

Öine Itaalia ja navigatsiooni poolt mängitud vingerpuss, mis juhatas Trieste kesklinna ringiga, mis täiesti juhuslikult viis linna kõrgemaisse punkti ja tänavaile, millest läbisaamiseks pidi isegi peeglid kokku tõmbama. Aga ikkagi - tänud sulle, GPS, sest vaated olid võrratumad, kui allolevalt fotolt näha saab.

Itaaliast Dubrovniku poole sõites oli plaan külastada ka Pulat, et näha üht paremini säilinud roomaaegset amfiteatrit. Öösel kell kolm oli see kaunis, kuid hommikune külastus jäi ära, sest vihma tuli kui mitmest oavarrest ning terve linn meenutas rohkem Veneetsiat kui autoga läbitavat liikluskeskkonda.

Peamine kiirtee Horvaatia lõunaossa kulges kõrgel ja sadas ebameeldivat uduvihma, mis tegi nähtavuse suurtel kiirustel väga viletsaks (aeglaselt sõitmine oleks tähendanud suures liiklusvoolus ehk veelgi suurema liiklusohu tekitamist), seega mobiilist ilmateadet uurides selgus, et mereäärsel väiksemal teel peaks ilm parem olema … Ilm oligi parem, aga tee ise selline … huvitav … Kuna ca 200 kilomeetri jooksul ei olnud ühtegi kohta, kus tahtnuks vabatahtlikult käsi roolilt võtta, siis jäi ka fotokaamera kasutamata ja ülevaate andmiseks pidin kasutama internetti.

Enne ja pärast Dubrovnikut sai ööbitud Bosnia-Hertsegoviinas, mille teedel ma vähemalt esimesel õhtul tundsin end kui tigu jaanalindude kõrval. Kohalikud lausa lendasid kitsastel ja kurviliselt teedel ning kuna kellaaeg oli juba üsna pime, siis ei hakanud ka suuri riske võtma. Seda parem tunne oli aga järgmisel hommikul tagasi Horvaatiasse sõites siis, kui sai lausa kahest kohalikust lennukist korraga mööda sõidetud. Check! Mazda kiirendus oli ikka häää!!!

Dubrovnik ei andnud sõidu poolest küll suur elamust, aga mõnetunnise parkimise eest makstud 35 € kuulub liikluskogemuse hulka ikkagi :)

Trepp, mis tuntud minu lemmiksarjast

Peale Montenegro vaikset läbimist tuli - hip-hip-hurraa! - Albaania, kuhu ma never ever enam autoga ei lähe. Vähemalt enda omaga mitte. Isegi kui kuidagi on võimalik mööda sõita neist olematutest teeoludest - oli juhus, kui teelõigu läbimist Mazdaga üritades nägin peeglist, et meist sadakond meetrit tagapool tulnud Jeep Wrangler targu otsa ringi keeras. Otsustasin seejärel ise ka, et ei liigu edasi teel, mida nähes isegi džiibijuht otsustas pikema ringi sõita.

Küll oli Albaania teeoludest kordades hullem kohalik liikluskultuur ning meid õnnistati kogu sealviibimise aja jooksul lausa kahe korraga, mil sattusime linna tipptunni ajal. Ohjah! :( Hetkel ma arvan, et mu elu suurim lotovõit oligi see, et Albaaniast autot mõlkimata välja sain. Mis seal täpselt toimus, sellest pean lausa eraldi postituse tegema, sest kõige kirjeldamiseks praegu ei ole lihtsalt aega …

Bulgaaria, mu arm... Sofias käisin ma esmakordselt ja linn tundus kohe kodune. Keel oli tuttav, hinnad inimlikud ja söögid super. Ja hiljem Musta mere poole sõites sa peaaegu kakssada kilomeetrit järjest läbitud kiirusel 170-180 km/h :D When in Rome, do as Romans do. Seda mõttetera meeldis mulle küll järgida ja liigelda nagu kohalik. Ok - nagu sel hetkel trassil olnud kiireim kohalik oma Audiga, aga mind üllatas positiivselt Mazda 6 super stabiilsus sellisel kiirusel. Tunde järgi võinuks veel palju juurde vajutada, aga ma ei tahtnud olla esimene kiire auto, mis politseile silma võib jääda...

Sozopoli kassipojast, kes aku peale peitupugenuna tegi kaasa 150 kilomeetrise sõidu Kuldsetele Liivadele peab ka eraldi loo kirjutama, seega praegu lihtsalt esimene pilt sellest nunnukast.

Tulevane Gata Salvaje

Rumeenia … Kui ma eelmisel aastal alguses natuke pelgasin Rumeenia liiklust ja selle teistkordsel läbimisel juba natukene harjunud olin, siis sel aastal oli positiivseim liikluselamus just Rumeeniast. Miskipärast arvan, et see ei jää vaid selleaastaseks lemmikuks, vaid üldiseks TOP 3 riigiks liikluse poolest.

Liiklus oli sujuv, sest aeglasemalt sõitvad autod tekitasid kaherealisel teel kolmanda ja neljanda raja, lastes kiiremad autod probleemideta mööda. Kusagil ei olnud autorivisid, mille taga jokutades oleks pidanud tegema keerulistes kohtades ohtlikke möödasõite (ja tagasi koju jõudes oli Tallinn-Pärnu maantee ehtne "Welcome to Estonia!", kus 75ga sõitvad jobud keset teed laiutavad ja möödasõitu märgates kiirendama hakkavad). Ka politsei oli tasemel, sest kui sa sirgel ja hea nähtavusega teel, kus lubatud 100 km/h ja katkendlik joon, politseiautost 140ga mööda sõidad, ei tee nad teist nägugi. Küll aga võeti ridamisi kohalikke Räikonene maha kurvilistes, pideva joonega kohtades, kus nad ületasid möödasõitu tehes kiirust ehk vaid 10 km/h ... Põhimõte tundus politseil olevat selline, et me ei tülita autojuhte seal, kus on ohutu sõita, aga kui te, kuradid, peaksite tegema tsirkust halva nähtavusega ohtlikes kohtades, siis vääname sajaga.

Ja see tundub mõistlik, eriti Eesti valguses, kus Peterburi ühesuunalisel trassil, kus hea nähtavuse ja teeolude tõttu võib rahulikult ja ohutult 140-160 km/h kulgeda, passib miljon politseinikku, keeled vestil ootamas, kuni mõni autojuht 20 km/h kiirust ületab; samas mitte nii ohututel teelõikudel, millel ka 10 km/h kiiruseületamine riskantseks muutub (ntx Viitna metsavahe, Haanja jpt), pole ma neid pea kunagi näinud. Ja tundubki, et kuna suured trassid on politseinike poolt hõivatud, siis kõik meie kodumaised hullud vajutavad gaasi põhja kohe, kui kuhugi metsa vahele pääsevad.

Aga Ukraina? Trassid olid enam-vähem ok, linnadesse aga minna ei tasu, sest kui Albaania augud oli vähemalt ümarate servadega, siis Ukraina asfaldis on nii mõnedki teravate servadega augud, kuhu pool auto võib ära peita. Ühte sellist märkasin bensiinijaamast väljudes kiirendusraja alguses ja auto mahakandmisest päästsid vaid head pidurid. Mis oli Ukrainas aga eriti positiivne, oli 90 sendine bensiiniliitri hind :D

Tagasi Eestisse jõudnuna võib aga julgelt öelda, et kirugu me siin ise, palju tahame, Eesti teekatete kvaliteet on aga läbitud 15 riigi seas kindlasti ja ülekaalukalt esikohal...

Päikest ja gaas põhja!

Testiks...

Lihtsalt, et proovida, kuidas kirjutamine käib.

Üle poole aasta on mööda läinud sellest, kui sai viimati natuke pikemalt kirjutatud. Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi palvel sai kirjutatud hulk lugusid loomaaia asukatest nn jõulukalendri tarbeks, et nende lugude kaasabil mõned armsad ja huvitavad tegelased omale vaderid leiaksid. Ja leidsidki, seega ülesanne täidetud. Juhuu!

Ja sinna see kirjutamine jäigi. Paar päeva tagasi sai vaadatud oma blogi ajalugu, loetud varasemaid kirjutamisi ning jõudsin järeldusele, et vähemalt millalgi ma oskasin kirjutada. Või vähemalt millalgi ma tahtsin kirjutada asjadest, mis omasid tähtsust ja mis avasid mingil määral ka mind ennast.

Ehk on just see viimane põhjuseks, miks ma enam seda ei tee. Mõtted sügavalt sisemusest on niivõrd erinevad, tihtilugu vastuolulised, et võivad hakata tekitama konflikte, mis ei piirdu enam selle ajaveebiga, vaid kipuksid edasi ka pärismaailma. Mida vanemaks ma saanud olen, seda enam olen hakanud kaitsma seda, mis toimub mu sees; seda enam olen hakanud end hoidma ettearvamatute tagajärgede eest, mis võivad tulla enese avamisel.

Stabiilsus? Varasematel kirjutamisaastatel oli stabiilsus ehk ainus, mis mu elust puudus ja seega ei saanud ükski kirjutis midagi halvemaks muuta. Oli lootus, et ehk toob kirjutamine just selle kauaoodatud stabiilsuse. Nüüd aga, kui on saavutatud see tasakaal, on tekkinud kartus, et kirjutamine, eriti just see 100 %lisest aus ja otsekohene kirjutamine võib tasakaalu paigast lüüa.

Lahendus?

Nendel ammustel aastatel tekkisid mõned huvitavad väljamõeldud karakterid, kelle silmade ja sule läbi sai lahatud probleeme, mis ehk tollalgi olid liiga teravad. Päkapikk Paul, Saalomon, Maša, Daša, Nataša, veebikriminaal Ander jne. andsid võimaluse kirjutada asjadest natuke teistest vaatenurkades, aga samas ikkagi otse, jättes vajadusel alati võimaluse öelda, et see oli vaid kirjutamise pärast välja mõeldud...

Kirjutamisel kadunud otsekohesus ongi ehk see, miks W. Hocares on niivõrd kaua vaikinud.

Kas ta hakkab veel üldse kunagi kirjutama? Hmm ...

Ei oska öelda ...

PL

Ma võin olla messed up, vahepeal täiesti segane, aga see ei muuda asjaolu, et teinekord võib ka minul õigus olla. Jah - ka mina eksin ja teinekord suurelt, aga panna seda kõike üldiselt märgistavaks sildiks on natukene ebaõiglane.

Esilekerkivate probleemide puhul on mulle saanud tavaks, et tahan selle kohe ära lahendada, kui selleks vähegi võimalust on. Vähemalt võimalikest lahendustest peab mõtlema, sest kui lahenduste leidmistele üldse mitte mõelda ja kaevuda sügavale maa alla kõigi elu poolt ette veeretatud raskuste eest peitu, siis jäävadki need lahendused tulemata - täna,  homme, järgmine kuu või viie aasta pärast.

Probleemid ei kao, kui neid ignoreerida. Probleemid ei lahene iseenesest - alati on vaja mingeid tõukeid nende lahenduste tekkimiseks.

Kummaline.

Ja siin ma istun olukorras, kus lahenduste väljamõtlemine tekitab aina uusi ja uusi probleeme. Lahendusi on aga vaja, sest elus on asju, millest ei loobuta.

Mitte kõik ei ole seda väärt. Valdav osa elus sisalduvast on selline, mille kaotus ei muuda suurt midagi ja toob endaga kaasa vaid väikese ümberharjumisperioodi. Oli, siis oli...

Aga on neid osiseid elus, millest loobumine on ilmvõimatu ilma suuremate isiklike krahhideta.

Aga kui mingil hetkel seisnebki kogu probleem selles, et pead kaotama ühe sellise, kui oled valiku ees, et kas kaotad ühe või teise?

Kui on oht kaotada üht, siis tuleb teha kõik võimalik selleks, et seda ühte mitte kaotada.

Sattudes aga valiku ette, on olukord tegelikust keerulisem. Siiski on alati võimalus, et kaks esmapilgul teineteist välistavat olukorda saavad ikkagi samas ajas ja ruumis eksisteerida. Tuleb selleks vaid tööd teha, vaadata probleemidele sügavalt silma ja - tööd tuleb probleemidega tegeleda.

Muidu need ei kaogi. Probleemid jäävad, olukorrad muutuvad ja tähtsad asjad kaovad.

Kahjuks...

Õhtu ilma vihmata; Rock Hotel "Kõik on täpselt nii kui peab"

Viimaste õhtute jalutamised on toimunud vihmas, kergelt juba sügise järgi lõhnavas, kuid siiski soojas vihmas. Ei - ma pole tahtnud vihmas jalutada, ent siiski oli kuidagi kummaliselt mõnus tunne tulla tagasi koju vettinuna, panna riided viimseni rõdule kuivama ja ise kuiva, sooja bleedi sisse suitsu tegema pugeda. Lihtsalt mõnus ja oma...

Vihma täna ei sadanud. Kuidagi teine tunne oli. Imelik. Midagi oli justkui puudu. Midagi oli kadunud sellest tavalisest rütmist.

Jalad olid lähimale ristmikule jõudes kuivad, foorituled paistsid selgesti ilma, et vesi mööda nägu alla voolates pilku hägustaks. Harjumuslikult sügavale põuetaskusse peidetud suitsupakk võinuks vabalt ka peos olla koos tikkudega. Igav. Mõned sammud veel edasi ja tuju oli läinud.

Pöörasin tagasi, tujutult lonkisin kodu poole. Miski oli kindlasti puudu.

Enne puudevahelisele rajale pööramist toetasin selja vastu keset kõnniteed kasvavat männipuud, mille mu pisipoja oli endale jalgrattasõitu õppides võtnud tähiseks, kus lõppeb lubatud sõidukaugus. Toetasin selja vastu puud ja pöörasin pilgu taevasse.

Tähed. Ilusad tähed. Tähti olen ma imetlenud juba väga kaua: vaadanud neid lapsena selili maas kodumaja kõrval lebades, sõpradega läbi teleskoobi astronoomia algteadmisi omandades, üksinda kodust paari tuhande kilomeetri kaugusel lootuses leida tuge, armastatu embuses jõevulina saatel, tema pea puhkamas mu rinnal, ning, jah, isegi nüüd, siin pealinnas olen teinekord pilgu taevasse pööranud, et leida vanu tuttavaid.

Aga täna otsisin ma midagi muud. Otsisin pilvi ja paar pilveräbalat isegi venisid laisalt üle taevalaotuse. Otsisin vihma. Seisin seal puu all ja ootasin vihma, ootasin imet...

Vihma ei tulnud. Imet ei sündinud.

Riided jäid kuivaks, bleedi sisse pugemine unistuseks.

“Go home. You cannot do anything. You cannot change everything.”

Jah, ma vahel räägin endaga inglise keeles - vist harjumust elamisest Suurbritannias.

“Mine koju. Sa ei saa midagi teha. Sa ei saa kõike muuta.”

Läksingi. Poolik sigaret lendas laias kaares kuhugi puude vahele. Ma tavaliselt nii ei tee...

Praegu rõdul teed juues ja uut sigaretti suitsetades mõtlen, et millest küll nii. Kas ma tõesti olen muutunud taimeks, mis vajab vihma selleks, et elada? Et tunda ennast elusana?

Tobu olen. Nii loll mõte. Täiesti ajuvaba. Mis kuradi taim ma olen?!

Aga ikkagi...

Seal männipuu all seistes ja endale neid kolme lauset öeldes juhtus midagi muud.

Ma kaotasin usu.

Ja seda pole minuga kunagi juhtunud.

Muutustest; Haim "Falling" (2013)

Jah, laupäeva öösel pool neli ei ole tõesti midagi targemat teha, kui lülitada arvuti tööle, muusika käima ja hakata kirjutama. Aga noh - asi seegi. Parem kui unetult voodis rähelda ja mõelda mõtteid, mida ei taha mõelda isegi päevavalges.

Plaanid tulevikuks, plaanid järgmiseks nädalaks, ideed, mida peaks tegema ja ideed, mida mingil tingimusel ei tohi teha. Viskan silmanurgast pilgu suurele kaustikukuhjale ja raputan veelkord pead. Ei, ei tohi. Kindlasti mitte.

Aga ööd on ilusad... Isegi siis, kui vihma sajab, rõdu äärele toetudes juuksed märjaks saavad. Tänavalaternate kohal on must, must taevas.

***

Floating back to my sweet,

little diomond cell

where combined are my personal

heaven and hell.

***

Sellised vaiksed ja väsinud mõtted :) Püüan uuesti magama jääda...

Mis minust saanud on?

Mis on blogimise ehk siis päevikupidamise üks suurimaid plusse, on see, et sa saad vaadata tagasi enda elule. Võib-olla ma ei ole kõige kauem sel alal tegutsenud kirjutaja, aga mul on siiski mingi minevik, mida mäletada.

Ja ka minevik, mille olin unustanud. Minu jaoks on viimastel aastatel sarkasm ja satiir olnud ülimad: ma pole sageli mõelnud sellele, kust see kõik pärit on. Ning tänasel öösel saabus killuke selgust - ma leidsin taas kommentaari (minu blogis siiani üleval), mis pani mind asju ümber mõtlema.

Minu postituse alla kirjutati kunagi selline asi (inimese poolt, kellega olin selleks hetkeks 4 aastat suhelnud):

"Võiks siia vabalt kirjuta, et olen üsna kade, kui paljude huvitavate inimestega sa oled selle aja jooksul tuttavaks saanud. Aga ei. Mul on hea meel, et sul õnnestus saada Bulgaarias reisisaatja töökoht. Sinus on liiga palju positiivsust ja heatahtlikkust, kui sa vähegi soovid seda teistele välja näidata (loe: näitad seda enamik ajast välja). Tule siis ikka kodumaale ka, me vajame sinusuguseid rõõmsameelseid inimesi ;). Ole tugev!"

Kas ma tõesti olin selline, kelle peale vaadati kui rõõmsameelse peale alt üles?  Minu viimaste aastate kirjed on olnud pigem sarkastilised-satiirilised ja sedagi vaid avalikkuse ees...

Tänane küsimus: kuhu on kadunud see rõõmsameelsus elu üle, oskus nautida seda hetke, milles sa elad?

Ärkamine rumalusest... Taaskord... Kisub vist igavaks juba

Ühe loengu vaatamine kaks õhtut tagasi ning kaks lugemist täna hommikul tõid mind lõpuks tagasi siia blogisse, et üle pika aja midagi kirja panna. Loeng ei ole oluline tänase kirjutise teemas, kuid loetu küll.

Kontrollisin üle miljoni aasta oma postkasti ja sealt oli lugemissoovitus kanalist, mille olin kunagi tellinud. Autoriks David Hopkins ja artikkel How a TV Sitcom Triggered the Downfall of Western Civilization. Ja tõesti, see pani natukene kaasa mõtlema. Toon ühe lõigu sealt ka siia.

You may see it as a comedy, but I cannot laugh with you. To me, Friends signals a harsh embrace of anti-intellectualism in America, where a gifted and intelligent man is persecuted by his idiot compatriots. And even if you see it from my point of view, it doesn’t matter. The constant barrage of laughter from the live studio audience will remind us that our own reactions are unnecessary, redundant.

The theme song itself is filled with foreboding, telling us that life is inherently deceptive, career pursuits are laughable, poverty is right around the corner, and oh yeah, your love life’s D.O.A. But you will always have the company of idiots. They will be there for you.

Don’t I feel better?

Selle nurga alt vaadatuna ei - ma ei tunne ennast paremini. Kohe üldse mitte.

Jätkasin postkasti ja järgmiselt tellitud jälgitavalt kanalilt/blogijalt oli uus postitus. Vastused mingile 12 küsimusele. Lugesin-lugesin, kuni tuli see (ma ei anna blogija nime, sest see pole antud kontekstis oluline).

Minu murekoht täna ei tekkinudki sellest, et mu esimene reaktsioon oli WTF?! Mure tekkis teisest reaktsioonist, et äkki ma ise olen rumal ja peaksin guugeldama. Ja et ma tegingi seda. Õnneks mu WTF?!-reaktsiooniks oli põhjust, sest mul oli õigus.

Miks ma olen hakanud kahtlema enda teadmistes, mis on kunagi olnud nii kindlad, et söandasin isegi mälumängudel osaleda? Ehk seepärast, et see tänapäevane pealiskaudne meedia (nii tavaline kui sotsiaalne) on enam-vähem ainsad kohad, kust ma enda infot viimasel ajal ammutanud olen.

So, how do we retain our sanity in a dumb, dumb world? I wouldn’t be a good teacher if I didn’t come prepared with a few ideas.

No. 1: read a fucking book.

Ma olen neid fucking raamatuid lugenud väga palju ja neist raamatute lugemisest tuli mulle ka see WTF?! reaktsioon, sest periskoope kasutatakse merenduses ning sõjanduses, mitte mingis kuradi observatooriumis. Mida need teadlased sellega vaataksid? Kuu tagumist poolt???

Ja hoolimata kõigist neist loetud raamatutest ma kahtlesin endas, sest blogija, keda olen teinekord lugenud vaid ajaviiteks ning meelelahutuseks, kirjutas nii. Kas tõesti on kõikvõimaliku informatsiooni vastuvõtmine muutnud minu kriitikameelt nõnda palju, et kui varem filtreerisin sissetulevat informatsiooni läbi faktiliste teadmiste, mida olin elu jooksul kogunud, siis nüüdseks olen selle informatsiooniga hakanud filtreerima enda faktilisi teadmisi? Isegi, kui see infokilluke tuleb ajaviiteblogist. Midagi on mööda...

Sellel samal pildil on veel paar huviäratavat asja. Just enne periskoobi-ämbrit räägiti soovist raamat välja anda. Millest? Observatooriumite uuest varustusest?

Ma ei ole õel - ma olen lihtsalt sarkastiline.

Naljakas lugu kopituna Facebooki staatusest? Huvitav, kas siis terves Facebooki tutvusringkonnas polnud kedagi, kes oleks osanud viidata faktilisele eksimusele? Kui nii, siis kurb. Ja kui juhitigi, siis sellise staatuse (ehk siis oma rumaluse) edasireklaamimine naljaka loo sildi all on veelgi kurvem. Ning mõttekoht - ehk see välismaa tuttav ei naernudki selle üle, et ta "äpist" mööda rääkis. Ehk naerdi hoopis seda, et räägiti järjekordse tibiga, kes keerulise sõnaga kokku puutudes üritab endast targemat muljet jätta?

Neetud! Rumalus ei ole reklaamimiseks!

Ma saan aru, et tegu on natuke erialase sõnaga, aga siis tulekski esitada täpsustav küsimus "Mis see on?", mitte lahmida. Küsimusi esitamata ei ole võimalik targemaks saada.

Just seepärast ma julgustangi enda poega alati küsima küsimusi "Miks?" ja "Kuidas?". Jah, neile tuhandetele küsimustele vastamine on teinekord tüütu, aga ma tunnen, et see on minu kohus. Vähemalt seni, kuni ta oskab ise piisavalt palju lugeda, et neid vastuseid juba ise otsida. Ja vastama pean õigesti, sest muidu poleks asjal mõtet. Ning jah - isegi mu varsti neljaseks saav poeg on esitanud mulle küsimusi, millele mina pole osanud neil hetkedel vastata. Nii lihtne olnuks tollal lahmida (nagu tegi seda eelmainitet blogija) ja järgmise küsimuse juurde liikuda. Ei. Selle asemel ma ütlen talle ausalt, et ma ei tea seda praegu, aga ma uurin sulle selle vastuse välja.

Näide: esimest korda uue rongiga sõites (Oskar ei olnud kolmenegi siis) küsis poeg, kus rongi mootor on. NII LIHTNE olnuks viibata kuhugi ja öelda, et näe, poja, seal. Oskar oleks vastusega rahul olnud. Tegelikult jäin aga vastuse võlgu, kasutasin kodus internetti ja järgmine kord pojaga koos olles ja rongi nähes osutasin talle täpselt selle koha ära. Tema ütles: "Ahah."

Ehk tähtsusetu fakt tema jaoks terve ülejäänu elu jooksul, aga vähemalt parem kui olukord, kus ta ehk kunagi pidanuks kellegi küsimusele vastama minu poolt huupi ja võimalik, et valesti vastatud vastusega ja kõrvalseisja oleks mõelnud: "Damned, you are stupid!"

Huh... Liiga pikk tekst üle pika aja kirjutamise kohta.

Siiski tehaks tuua välja veel pisiasja selle blogiga või ehk rohkem selle küsitlusega seotud küsimustiku üle. Küsimustikud on tavaliselt selleks, et inimesi tundma õppida.

1. Millised on su lemmikjalanõud? 
2. Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik/rõve, aga sulle ikkagi maitseb?
3. Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 
4. Mis on su lemmiklõhn?
5. Lemmikäpp?
6. Kes on su lemmikyoutuber? 

Paar sellist oli veel, aga lihtsalt küsimus - mida kuradit need asjad peaksid sinu kui inimese kohta näitama? Kurb ongi see, et aina enam hinnatakse inimesi selliste pealiskaudsete asjade järgi. Alles see oli, kui vist "Märgatud: Tallinnas" lehel Facebookis keegi kurtis, et oli poes oma Galaxy 6 telefoni välja võtnud ning selja taga järjekorras seisnud tibinad olid omavahel kommenteerinud: "Iuu - see on nii 2015." Really?!

Kui maailm oleks see kuradi Elroni rong, kus me selliste inimestega koos sõidame, siis ausalt öeldes mina ei tahakski sellest rongist välja astuda - ma tahaks sellised inimesed rongist välja visata ja neist sellesama rongiga üle sõita. Praegu ma juba tean, kus selle rongi mootor asub ja usun, et vajadusel saaksin selgeks ka selle rongi liikumapanemise ning juhtimise.

Miks? Sest ma näen õppimise vajadust ja mul on tahtmist õppida.

PS Hoopis rohkem annaks inimese kohta infot küsimus, milline oli viimane raamata, mille ta läbi luges? Vastus minu kohta: kuigi olen muuhulgas läbi lugenud palju igasugust mõttetut jama, siis viimaseks raamatuks oli tõesti Michio Kaku "Physics of the Future: How Science Will Shape Human Destiny and Our Daily Lives by the Year 2100"

Inspirational

Millest ammutada inspiratsiooni, et produktiivselt toime tulla vajadusega midagi kirjutada nii, et see ei kajastuks vaid mu Facebooki seinal sarkasmist ja/või satiirist nõretavate märkustega. Kuigi sarkasm on kasulik nii endale kui teistele nagu näitavad viimased uuringud sarkasmi mõju kohta motivatsioonile, tundub praegu oma näoraamatu ajajoont kerides nagu oleks tegemist ääretult kibestunud inimesega. Oh ei! - kibestunud inimene tundun ma ehk vaid neile, kellele mul pole enam põhjust enda paremaid külgi näidata. Miks peakski? Kui keegi on ikka korraliku hunniku jama kokku keeranud, siis miks ma peaksin sellist käitumist kuidagi veel naeratusega hindama. Ma ei tee seda. Pealegi olen ka ise päris piisavas koguses jamasid korraldanud ja mõistan hästi, miks sellistel juhtudel minule ei naeratata. Palju õnne!

Lisatud video on üks neist lahedatest muusikapaladest, mis on viimasel ajal tujutõstmisel üsna oluliseks muutunud. Lihtsalt niivõrd hea! Ja kindlasti aitab see kaasa ka kirjutamisele juhul, kui inspiratsioon peaks järsku kaela sadama.

Inspireerivaks on kindlasti ka uskujate olemasolu. Ei, mitte selliste, kes silme all ilusat nägu teevad ja kes hetk hiljem, kui on juba minekule seatud, hakkavad su selga noaloopimise märklauana kasutama. Mõistmine, usaldamine ja nende sõnadega vastuolus käitumine on pannud mõtlema, et ehk ei ole neid inimesi üldse enda ellu tarvis. Kui seni olen sellist suhtumist rakendanud suht võõraste inimeste peal, siis ehk seekord peaks samasuguse valiku tegema ka lähemate sugulastega. Miks hoida alles neid, kes ei usu või ei taha uskuda; miks hoida neid, kes käsi raudus hoiavad? Lihtsalt mõttekilluke ühest vestlusest.

Millest ammutada inspiratsiooni? Hmm ... Päev Eestis blogi jaoks on materjali ja mõtteid ehk juba terve raamatu jagu, aga ajaliselt on sellega natuke halvasti. Nimelt on viimaste nädalate-kuude loetu hulgas üsna palju pehmelt öelda ajavaba teksti olnud (siinkohal palun vabandust, et üks mu kirjutis on avaldatud leheküljel Uued Uudised - toona tundus see mõistliku paigana). Aju- ja/või loogikavaba tekst on aga see, millele tahaks kohe vastulauseid esitada. Sorry - ma juba olen kord selline. Kahjuks nõuab aga vastulausete tegemine küllaltki palju eeltööd, sest kuigi isiklikele teadmistele toetudes saaks selle ruttu valmis, siis avalikult kirjutamine nõuab suhteliselt tihti just nende algtõdede, -teeside lahtiselgitamist, usaldusväärsete viidete leidmist jne. Aega aga praegusel hetkel veel nii palju ei ole.

@Muster on koht, kus...

Töö annab samuti inspiratsiooni. Eriti veel see töö, mis on valmis saadud ja mille eest raha kätte saadud. Üheks viimaseks asjaks võib välja tuua sisustussalong Muster kodulehe. Jah, sellesama Mustri, mille kohta ma mõnel korral olen siin blogis ka häid ja kiitvaid sõnu öelnud. (Linke ei too - kes viitsib, see otsib.)

Ja head tuttavad annavad inspiratsiooni. Te kõik teate, kes te olete, kellega ma siiani suhtlen ja kohtun... Tänud teile ja häid pühi!

Mineviku järelkajad

Mõnikord kohtud sa oma minevikuga. Seistes üle pikkade aastate paigas ja seltskonnas, mida arvasid olevat juba ammu kadunud, tulevad pähe küsimused, millest pole juba nõnda kaua aastaid mõelnud.

Et selline logo meid siis tervitamas...

Mõnda aega tagasi toimus klassikokkutulek. Et detailides täpne olla, siis selle klassi kokkutulek, kellega sai koos koolipinke nühitud esimesed 9,85 õppeaastat. Kohtumine praeguse Kadrina huvikeskuse ruumides, mis kurikuulsa nõuka-aja lõpul kandis hüpermoodsat tiitlit 'videosaal", tõi esialgsest kohmetusest hoolimata silme ette palju mälupilt möödunust. Mälupilte ja küsimusi.

Kindlasti on paljud kuulnud seda Urban Dictionary toetusel levima hakanud nalja: Klassikokkutulek - kohtumine, mille esimese 20 sekundi jooksul saad sa aru, miks sa pole neid inimesi viimased 20 aastat kohanud.

Päris kindlasti ei nõustu ma selle mõttega täielikult ja mul tegelikult hea meel, et otseselt sellist tunnet mul seal kogunemisel ka ei tekkinud. Pigem püüaksin selle mõtte parafraseerida:

Klassikokkutulek: kuigi esimese 20 sekundiga tundub, et näed põhjust, miks ei ole nende inimestega 20 aastat kohtunud, siis natukene aega ja mõned vestlused hiljem hakkad endalt küsima, miks sa ei ole nende inimestega 20 aastat suhelnud ja veelgi enam - miks sa juba koolis käies paljude inimestega ei suhelnud.

Ehk siis minu jaoks oligi klassikokkutulek pigem võimalus parandada kunagi ammu tehtud vigu ning mitte olla praeguses ajahetkes samasugune topski nagu ma olin seda teismelisena koolipinki nühkides.

Mul on tõsiselt hea meel, et kohtasin ja sain nüüd juttu vesta just selliste inimestega, keda ma koolis küll igapäevaselt nägin, aga kellega ma ehk kooliaastate jooksul ühtegi sõna ei vahetanud.

Ühed viimastest ellu-, alles- või peolejäänutest umbes kolme paiku öösel -
vanus võtab oma :) :P Tänud teile! And special thanks for Charlie! :D

Seega - üsna positiivsed elamused :)

Kui kohtumine ühe minevikuga on edukalt selja taha jäänud, siis olevikku järgi jõudnud minevikust tuleb jutt vist ka edaspidi. We'll see!

Jälle unenäguliselt: need filmid, ma ütlen!

Kunagi ma juba kirjutasin siin oma kummalistest unenägudest. Hmm... Kuna ma sellest õppust ei võtnud ja jätkasin igat liiki filmide vaatamist, siis järjest kummalistematena mu unenäod tunduvad.

Möödunud öösel oli vahepeal küll selline tunne, et tõusen lihtsalt üles, astun õue ja lasen omale kuuli pähe. Kuna ma seda aga ei teinud, siis jäin uuesti magama ja pidin seda asja edasi vaatama.

Nimelt olin oma kuradi teispoolses unemaailmas mingi teadlastegrupi liige, kus üks teadlane esitab küsimuse ja teised istuvad ümber laua ning püüavad läbi filosoofiliste arutluste jõuda vastusteni.

Hmm... Esialgu tundub huvitav, sest üks minu arvates intrigeerivamaid ulmefilme - The Man From Earth - on just sedamoodi üles ehitatud ning seal ajavad füüsik, ajaloolane, bioloog, teoloog ja psühholoog päris huvitavat juttu.

Kahjuks oli minu unenäos tõstatatud küsimus hoopis teisest mastist ja kui ma peaks kunagi selle kuradi briti teadlase üles leidma (ma olen ta nägu kusagil näinud), siis ma annan talle tõesti korraliku lõuahaagi. Jah - lihtsalt selle unenäo ja selles esitatud küsimuse eest, mistõttu pidin terve öö selleteemalist arutelu kuulama.

Kas zombied on võimelised rasestuma?

Jah - täpselt.

Et nagu - mida kuradit?!

Anyway - selle küsimuse esitaja argument oli selline, et kuna elavad surnud liiguvad, siis mingid elumahlad neil nagu oleks; samuti vajavad nad süüa, seega toimib ka mingisugune ainevahetus. Igatahes oli see professor või doktor täiesti sooda. Siiski oli küsimus piisavalt mõtlemistärgitav ning vestlus algas. Alloleval pildil olen välja toonud mõned küsimused, mis selle diskussiooni käigus tekkisid ja uskuge mind - vähimagi terve mõistuse olemasolul ei taha te neile küsimustele leitud vastuseid teada.

Mida teha, kui midagi pole teha? Mõtle mõttetutele asjadele :)

Igatahes sellise unenäo peale otsisin välja ammukadunud rahustid ja püüan end täna siiski välja puhata. Mitteunenägu on parem kui see jama...

Revenge writing

Alati ei ole vaja kirjutamiseks teemat, teinekord piisab põhjusestki. Ja - kurat! - need ei ole alati üks ja sama asi.

Stupid, stupid waste of time.
Caring, I mean...

Põhjused võivad olla läbielamised, mis panevad kirjutama teinekord täiesti mõttetuina näivast jurast, kasutades vaid metafoorilisi väljaütlemisi, mis on mõeldud vaid üksikutele arusaajatele. Kes neid siis omatahtsi selgitavad. Ja teinekord panevad need läbielamised tegema Corelis lolluseid nagu on näha ka kõrvalolevalt fotolt - seega Corel on asendamas vaikselt üht mu varasemat ravi - kirjutamisteraapiat.

Peaaegu samasse kategooriasse kuuluvad ka emotsioonid, kuigi emotsioonide esilekutsumiseks pole vaja tegelikult ühtegi sündmust reaalses elus. Piisab vaid mõtetest, põhjendatud või mitte, vahet ei olegi, et kogu järgnev päev kisuks täielikuks ulmeks ja ainsaks teeks, mis tagasi mõistlikkuseni viiks, tundub olevat kirjutamine. Ja mida pikemad laused, seda segasem olukord.

Minu segane päev sai alguse kohvist. Kohvijoomine kui selline on tegevus, mis mulle tavaliselt meeldib, mis mind hommikuti üles ajab ja mõtlemise normaalsele rajale viib (tavamõistes siis võimalikult vähese hulluseprotsendiga, sest täiesti ilma hulluseta ma ei oska).

Niisiis kohvist... Keetsin omale kohvi valmis, astusin välja, natuke vihmase hommiku kätte, et natukene töömõtteid mõelda ning täiesti äkitselt ajas mõte kohvijoomisest südame pahaks. Lihtsalt niisama, lambist. Ehk oli liiga vara? Kohvi jaoks, ma mõtlen... Ehk oleks võinud kohvi hilisemaks jätta ja teha esmalt asju, mis natuke olulisemad???

Mul oli vaja leht valmis teha ja nii ma saatsingi kogu kohvijoomise pikalt per*** ning istusin arvuti taha. Vihastasin minu korda selle kuradi küljendusprogrammi ja muudetud settingute peale, püüdsin täpselt meenutada, et miks kurat ma ikka pidin oma arvutist kõik need kolmteist tuhat fonti maha installeerima. Vastust ei leidnud - see ajas vaid veel rohkem närvi ning meenutus hommikusest öökimaajavast kohvijoomisest (ning sellega kaasnevast õppetunnist a la ära kunagi õpi enda vigadest) tegi kogu alanud päeva veel hullemaks.

Õnneks said asjad päeva peale siiski tehtud, tähelepanematusest tehtud vead parandatud ning nüüd - pealelõunal - hakkas lõpuks ka enda kohv maitsema.

Lihtsalt... Shitty day!

August

Lihtsalt, et märku anda olemasolust.

Kirjutamisega on sisse tulnud suurem vahe. Jälle. Elu on edasi läinud, tööd on juurde tulnud, paar asja on siiani tegemata, uued pakkumised on õhus, vanad asjad tulevad tagasi - aga ometi on nii raske võtta end kätte ja hakata tegema asja, mida olen seni pidanud enda üheks tugevamaks küljeks. Sõnad põlevad sees, aga hetkel on need veel liiga vähe küpsenud. Ei ole veel piisavalt palju sarkasmi kogunenud, et saaks teha midagi head.

Lugesin just hiljuti mingit popmeediale kirjutatud artiklihakatise teemal, et sarkastilised inimesed pidavat olema intelligentsemad. Hmm. See pole päris kindlasti olnud minu eesmärk sarkasmi kasutamisel, et end kellelegi targemana näidata. Pigem on otsekohese sarkasmi eesmärk olnud see, et - who cares - ma olen lihtsalt otsekohene a**hole, kes püüab oma mõtteavaldustest välja juurida võimalikult palju seda öökimaajavat poliitilist korrektsust.

Seega - elu on tore ja vahepealne aeg kulgenud keskmisest paremini. Eriti, kui võtta võrdlusmomendiks täpselt aastatagune aeg, kui kõik oli täiesti pea peale keeratud, sihid tulevikuks olid lihtsalt mingid kadumisele määratud illusioonid, mille uskumisse ma niivõrd palju aega ja energiat panustasin, et tegeliku elu jaoks enam aega üldse ei jätkunud. Õnneks tõid need läbielamised ja nende läbi ka kogemused piisavas koguses teadmisi asjadest, mida ma päris kindlasti enam kunagi korrata ei taha.

Reality check...

Asjad, mida teha olematu eesmärgi nimel, ei toida tulevikku, vaid tugevdavad fantaasiamaailmas elamise vajadust.

Rohkem ei targuta.

Sarkasm oli ja jääb osakesest mu elust, samamoodi võiks jääda ka otsekohesus... Seda eriti teises, Päev Eestis blogis.

Üle mineviku, oleviku ja tuleviku; Evanescence - "My Immortal" (2004)

Nädalake kirjutamises vahet olnud ning paljugi on muutunud. Millises suunas, on veel vara öelda, aga see on juba kinni minus endas. Kas ja kuidas hakkan ma seda kõike enda jaoks ellu viima või kas üldse on emotsioonide ajel tekkinud ideedel ja mõtetel reaalses elus piisavalt elujõudu. Juba on osasid neid nimetatud ajuvabaks, teisi ägedateks - seinast seina...

Ei alusta algusest, sest tundub, et teinekord on täna alustatud mõtte algus kauges minevikus ja mõni mõte sünnib alles siis, kui suurem osa lausest on juba kirja pandud. Seega - kust alustada? Lihtsatest asjadest. Ja episoodiliselt. Nagu mulle kunagi kõige rohkem meeldis.

Eelmine kuu jalutasin või kõndisin kokku ca 170 km. Tuli välja, et telefonis spiooni mängiv äpp loeb ka mu läbitud kilomeetreid. Nüüd kasutan seda teadlikult. Eile näiteks libises jalge alt läbi 29 kilomeetrit. Kõndisin mööda metsi, ühes käes nuga, teises telefon. Miks? Ühes vestlusest kasvas välja mõte, et kui juhuslikult peaks tulema mingi kuri karu, siis oleks ju tore YouTube video teha, kuidas mõmmik süüa tahab. Kuna jalutuskäikude lõpuks olen aga ka mina tavaliselt üsna näljane, siis karusid ei näinud. Ühelgi korral. Ehk nad said aru, et ka minul on kõht tühi, nuga käes ja who cares suhtumine. Targad loomad, respect!

Möödunud laupäeva hommikul sai ärgata vana klassivenna juures Vääna-Jõesuus. Nii mõnus oli kell seitse astuda päikese kätte terrassile, suitsu teha ja lihtsalt olla. Päike paistis, linnud siristasid, klassivenna kass tuli ka korra olukorda kontrollima. Mõnus oli üle pika aja enda muidu nii hallist rutiinist välja saada.

Hommiku parimaks lõpetuseks oli muidugi see, et sai sel nii olulisel, Vääna-Jõesuu rannal Oskariga kiva loopida. Oskari viskekäsi muutub aina paremaks ja kivid lendasin juba üsna kaugele lainetesse. Ississe :) Nii tore...

Reedene päev ja õhtu. Miljon tonni minevikku, mis tundidega õlgadelt vajus...

Laupäevane õhtu. Kadrina ja Dreamers. Kohtumine vana klassivennaga, kes selles bändis mängib ning kes oli tulnud Kadrina rahvusvahelisele kultuurifestivalile väärikat punkti panema. Eriti hea oli muidugi see, et kui alguses tundus, et saab toimuma pensionäride klubi Hõbelõng koosistumine (väljend laenatud:) ), siis tänu kohalviibinud Moldova vutimeeskonna kuumaverelisusele tõmmati peole sisse selline hoog, et peo lõpuks olid pealinna peokoha Chicago publikuga harjunud Dreamersi liikmetel silmad imestusest suured. Respect nii Dreamersile kui Moldova vutiklubile!

Siin siis Dreamers, klassivend Margo kõige kaugemal ja mõtlikum.
Foto: Dreamers'i FB lehelt ja osaliselt vist ka Scotland Yard'iga seotud - don't be mad!

Pühapäev. Uued, täiesti erinevad ja värsked emotsioonid. Magnetism. On tõmme või seda siis ei ole. Lihtne. Elus ongi kõik tegelikult lihtne. Tavaliselt me vaid elame elu keeruliseks enda mõtetega. Tubli, Marko, räägi seda endale! Jah - vahel on enda vabakslaskmine pidevast mõtlemisest ja analüüsimisest ehk see kõige mõistlikum. Ülemõtlemine sucks ja vaba olla on nii mõnus. Ja annab nii palju tulemusi: isegi pastorite leidmine Facebookist ei ole enam võimatu.

Esmaspäev kuni kolmapäev möödus anger management'i tähe all. Hoolimata kõigest positiivsusest leidus ikka ja alati kusagil midagi, mis suutis natuke närvi ajada. Õnneks oli vihakontroll seekord tavapärasest lihtsam, sest kõik korrad olid põhjustatud mu enda rumalusest :) Enda peale ei saa ju kaua vihane olla...

Näiteks eilegi :) Pika jalutuskäigu võtsin ette, et lasta arvutil natuke portfolio jaoks pilti renderdada. Olen kusagil siin juba kirjutanud, et lõppkvaliteedi saabumiseks vaja ca 100 korda pildist üle käia. Kui ma siis eile peale seitset tundi ja 38 renderdust koju jõudsin ja ekraanile vaatasin, avastasin, et mu värisev käeke oli enne viimasele nupule vajutamist kerge vääratuse teinud ning pilt oli tulnud kergelt kiivas... F***!!! Ei tohi kiirustada!!!!!!

Tarkus tuleb tasapisi ja arvutiressursside ning aja arvelt.

Nüüd aga positiivsemalt homsesse. Tänane on täna ja seda veel ei kommenteeri, sest tundub, et midagi täna veel toimub... We'll see!

Pea ees ajalukku...

... või siis lihtsamalt väljendatuna - taome peaga vastu Vallimäe kindlust, kuni see kokku kukub. Tundub lootusetu? Vist ongi, aga see ei takista jätkamast. Täna näiteks paar väikest kivikest jälle müürikivide vahel vähem. Mitte, et ma kivisid peaga purustada jõuaks, aga pideva, kangekaelse ja monotoonse rütmiga tekitan pisikese vibratsiooni, mis neid kivide liitekohti nõrgendavad.

Olin all paremas nurgas täna - nurgast jagusaamine on oluline.

Seega loogiliselt probleemile lähenedes ei ole maailmas vst eriti palju neid täiesti ületamatuid takistusi. Küll aga võib sedagi fotot vaadates aru saada, et tihtipeale võib murekohaks olla aeg. Mu kõva otsaesine oleks küll suuteline selle ülesehitatud kindluse maha lammutama, aga kahjuks on otsaesise eluiga tunduvalt lühem kui aeg, mis matemaatikat ning tulevasi kliimaprognoose arvestades kuluks kindluse täieliku hävimiseni.

Seega - pointless? Mmm... vist küll... Aga samas jääb ju alati lootus, et kindlus ehk mu ponnistuse peale ise ümber mõtleb ja kokku langeb. On ju olnud ka ulmekirjanikke, kes rääkinud ka elutute asjade teadlikkusest - kividel pidavat see nende teooriate järgi ka olemas olema, aga arvestades kivide eluiga, siis on ka mõtteprotsesside kiirus vastav.

Igatahes mu tänase päeva kirjutamise mõtteks ongi rohkem kirjutamine kui mõte, millest ma kirjutan, aga eks sellest ole tähelepanelik lugeja ka juba aru saanud. Eks intelligentsem või mind rohkem tundev lugeja hakkab eelneva jutu metafooriat lahti tõlgendama, aga ikkagi - kas on seda ikka alati vaja? :)

Maailm oleks tunduvalt lihtsam paik elamiseks, kui suudaks võtta kõiki asju ja olukordi täpselt nii nagu need ette juhtuvad. Lihtsalt elad, oled, lepid, naudid - ja saad lõpuks vastu pead, sest ei mõelnud tänasest päevast kaugemale. Näed sa siis - isegi kirjutada lihtsusest ei oska ma ilma kaugemale vaatamiseta.

Palju õnne mulle!

26 000 sammu ülespoole

Seekord sammume siis laineharja poole. Järjekordne madalseis on möödas ning asjad liiguvad. Mingis suunas. Aga positiivne on see, et põhjast liikumist alustades viivad kõik teed natuke kõrgemale. Kui kõrge või kauakestev see järgmine laine saab olema, seda näitab juba elu.

*

Uue artikli jaoks materjali kogudes sattusin näiteks maffiastseeni tunnistajaks. Hetkeks tahtsin isegi osaline olla, sest algne pokkeristseen oli päris kutsuv ning arvestades häirivaid tegureid nende kõrval ning ootusärevust tulevikusündmuste ees võinuks seal ka keskmise tähelepanuga korraliku kopika kokku kraapida. Aga hea, et vähemalt eemaltki piiluda lubati.

Maffiossid + ekstra peale õnnestunud tehingut meediale poseerimas.

Igatahes on Cadencia asjalik. Sellel nädalal toimuva Kadrina rahvusvahelise kultuurifestivali raames annab huviklubi neljapäeva õhtul huvikeskuse aulas poolteist tundi kestva tantsuetenduse Aja Lugu, kus noored ja nooremad annavad tantsu- ja pildikeeles ülevaate aegade algusest Balti ketini. Kuna vahepeal tuleb kostüüme ka vahetada, siis leiti nutikas lahendus, kuidas osad märksõnad filmiklippidena meeleolu hoidma jätta. Eelmainitud maffiastseeni filmimist mul jälgida õnnestuski ning möödunudnädalase Polaarpoisi tuules oli huvitav erinevusi jälgida.

Aga noored on tublid ja tõesti soovitan - kel aega, see neljapäeval kell 19.00 huvikeskusesse (vanemad lugejad: see on see kooli aula :P ).

*

Avastasin ka džungli. Kuna järgmine päev oli ilus ja päikeseline, otsustasin Kätiga koos Kadrinast läbi metsade Rakverre kõndida. Riided ei olnud küll kõige õigemad - seda mõistsin suht ruttu, kui olin pea ees kusagil rägastikus põõsasse kukkunud ja Käti rõõmsalt mu õnnetust vahtis. Aga riietusest hoolimata oli hea. Nägi muda ja aasa, langenud puid ja tärkavaid sõnajalgu, esimesi selleaastast kullerkuppu ning täiesti ootamatult ka üht metsaserval kasvavat nartsissi.

Käti nagu alati - poseerimas.

Sõnajalgade sünd.

Üks eksinud nartsiss.

26 000+ sammu, mis selle jalutuskäigu lõpuks kokku kogunes, andsid uued mõtted ja suunad, kuhu koju jõudes ka liikuma hakkasin. Eks uus nädal näita, kuhu ja kuidas see suund mind lõpuks kohale viib...

Hullunud...

Läksin vahepeal hulluks ja veetsin mõned head päevad psühhiaatriahaiglas. Selline kummaline haigla, vanas mõisas ilusa järve kaldal. Tabletid olid küll natuke liiga räiged mu hapra emotsionaalse tasakaalu juures, aga kokkuvõttes oli tegemist tervendava visiidiga.

Porkuni Psühhiaatriahaigla

Aja mahavõtmine oli tegelikult peamine. Nii tore oli süüdimatult palliga loopida inimest, kes kiigel istudes naati ja võililli sööb või toda, kes peale tiksumise suurt midagi ei teinudki. Teha suitsu vanal mõisatrepil ja vaadata, kuidas järgmine paranenu peale süüdimatuks tunnistamist haiglast koju saab. Damned! - ja ometi tundus Mattias sel hetkel nii masendunud. Kuule, kutt, sa just vabanesid sellest urkast - ole õnnelik!

Sa ei pea enam kandma neid rõvesiniseid haiglariideid, mis selles rõskes mõisahoones sooja suurt ei andnud. Hea, et vahel lubati vähemalt midagi peale visata...

Rõvesinine

Ei pea enam passima seltskonnas, kus ettearvamatud kaptenid ja killerid sanitaridele pasunasse sõidavad, et seejärel suure hurraaga mööda mõisakoridore tagaajamist mängida. Ei pea enam osalema rõõmsatel jalgpalli ühisüritusel, kus ainus seos jalgpalliga on see, et mõnikord lüüakse seda vahtmuna ka jalaga.

Jalgpall - niinimetatud

Sa said minema, Mattias, ja see on peamine.

Mina sain ka lõpuks minema. Eriti tore oli lõpuks taas enda riided selga panna, mõisapargis suitsu teha ning näha, kuidas samuti riided vahetanud "kapten" äkitselt neljakordseks Eesti grillimeister ja Vorstikunn Koit Kuuseks muundub, grilli üles lööb ja viis kilo omatehtud vorsti läbi tule juhendab.

Vorstikunn Koit Kuusk omas elemendis

Tema Näm Nam Productions logoga grill toitis sel päeval ära rohkem kui kolmkümmend inimest, kes noortefilmi Polaarpoiss võtetel kaasa lõid. Palju õnne, Koit! Kogu seltskonna mitmete taimetoitlaste peale leidus vaid üks, kes suutis enda toitumiseelistustele kindlaks jääda peale sinu küpsetatu lõhnu tundes. Respect!

Võttegrupp lõunapausil

Igatahes Polaarpoiss selleks korraks läbi...

Unenägudes

Asi kisub täielikuks jamaks, kui unenägudesse ilmuvad mingid zombielikud naissoost sisserändajad (-lendajad? lihtsalt tulnukad?), kelle eesmärgiks on kasutada inimestest mehi järglaste saamiseks. Kusjuures asi ei olnud isegi seksivajaduses - peateemaks oli toit. Nimelt ainus, mida need zombielikud sisserändajad sõid, olid nende endi meessoost järglased. Haige värk! Ainus positiivne elamus sellise unenäo juures oli fakt, et kuulsin ja lugesin enamuse informatsioonist meedia ja teiste allikate kaudu ning püüdsin koos siiani identifitseerimata partneriga leida moodust, kuidas neist sisserändajatest lahti saada.

Ja kui keegi üritab mulle veel väita (kaasa arvatud ma ise), et kõik naised on seksikad, siis hakkan ma vastu vaidlema. Sisserändajad olid vastuvaieldamatult naised. Käitusid ka nagu meile tuttavad isengid suveperioodil - ainsateks kehakateteks riietusesemed, mille eesmärk oli juhtida meeste tähelepanu neile kehaosadele, mida need katted varjasid. Õnneks olid sisserändajad poliitiliselt vähemkorrektsemad ning ei hakanud protestima ja seksismist rääkima, kui mõni mees tõesti tähelepanu kaetud kehaosadele suunas ning selleteemalise lause välja ütles.

Kuna tegemist oli minu unenäoga, siis otse loomulikult ma
ma veebist isegi ligilähedast õudust ei leidnud. Ja minu
sisserändajad ei kandnud nii stiilseid ja ägedaid kampsuneid.
Hmm - kui nad seda teinud oleksid, oleks neil ehk rohkem lööki olnud?!
Anyway - lihtsalt illustreeriv pilt siis.

Kuigi rinnad ja tagumikud ja igati, mitmemaitseliselt aksepteeritav figuur oli sisserändajatel olema, muutis nad mitteseksikaks esiteks tõsiasi, et kogu nende välimus meenutas kergelt halliks läinud liha, mis on hakklihamasinast läbi käinud, aga mingil kuradi kosmilisel moel siiski oma kahel jalal kõndiva kuju säilitanud. Kaasa ei aidanud välimusele ka kehapooridest ajuti lausa nirisev lima ja määrdundkollased silmad.

Tõsiselt haige! :) Aga tegevuse, selle vastuplaanimise poolest üsnagi huvitav ning intelligente unenägu. Imdb.com's teeniks see ulmežanris keskmise hinde 8 kindlasti ära.

Ja nüüd istun tööl ning mõtlen, et mida see unenägu ikkagi tähendada võis.

Palun - teie soovitused?

Hommikul kell viis...

Hommikul kell viis ärkamine ei ole minu jaoks kunagi kõige parem idee tundunud. Siiski kadus uni ära, ajasin kargud alla ja šokeerisin koera ülivarajase jalutuskäiguga.Veerand kuus istusin juba arvuti taga, kuum kohv nina ees ning otsisin uudiseid.

Tegelikult on aprill tore kuu. Välja tuleb Kiirete ja Vihaste seitsmes film ning algab ka Troonide Mängu viies hooaeg. Seega vähemalt üks õhtu nädalas on nüüd sisustatud millegi vaatamisega.

Mõnda aega tagasi panin siia üles nimekirja filmidest, mis oli plaanis ära vaadata. Nimekiri kasvas kirjapandust kaks korda pikemaks, sest oli filme, mida ei suutnud üle kümne minuti vaadata, aga oli ka selliseid, mida sai kohe paar korda nauditud.

Ulmefännina oli parimaks elamuseks kindlasti Interstellar (2014), mille ideede mastaapsus ning filmi enda tehniline teostus olid tõsiselt nauditavad. Näitlejatööd olid head ning isiklikult parimaks momendiks pean seda hetke, kui pisike plahvatus päästis mind Matt Damoni edasisest vaatamisest. Mitte, et mul midagi Matti vastu oleks - Roundersis tegi ta väga hea rolli -, aga Interstellaris tema moosine nägu häiris natuke.

Teine hea ja nauditav (ja mingil hetkel isegi väga sünge) avastus oli Snowpiercer (2013). Chris Evans, kes mulle Marveli filmides (Captain America ja Avengers) jättis kergelt öeldes pehmo mulje - hoolimata oma kilbiga paugutamisest -, oli Snowpierceris ikka väga hea. Ei olnud vaja steroidisüste ega sädelevat kostüümi, piisas habetunud näost ja sitast elust, et leida motivatsioon korralikuks lammutamiseks. Teine lahe tegelinski oli asiaadist insener, kes lisaks rongiuste lahtikodeerimisele suutis ka paar toredamat liigutust teha, sealhulgas ka nn tugevkurjamil kaela kahekorra keerata. Hoolimata senisest kirjeldusest ei olnud Snowpiercer vaid üks suur madin (ok - tegelikult ikka oli küll), aga kogu selle vere ja vaeva taha oli kirjutatud ka korralik ulmestoori järjekordse näitega, kuidas inimesed suudavad oma suures ettenägelikkuses kogu kliima Maa peal sinna tagumisse kohta keerata. Ja ehkki "pahalaste" rusikaviibutajad olid äkšionfilmidest tuntud sõnatud ja sisutühjad pappkujud, siis "positiivsetel" kangelastel oli sügavust. Hetkeks isegi nii palju, et tundsid kaasa inimesele vaid selle pärast, et ta teadis, et beebidel on kõige maitsvam liha. Vaene, väike ja õnnetu inimsööja! Niuts!

Ja kuigi vampiirifilmid mulle eriti ei istu (Underworldi vaatasin ka ainult Kate Beckinsalei pärast), siis 2009. aasta Daybreakers oli toredaks vahelduseks. Kasvõi sellepärast, et seekord ei olnud vampiirid mingid pimedates nurgatagustes neitsisid luuravad üksiküritajad - Daybreakersis olid nad lihtsalt kogu planeedi üle võtnud. Näidates sellega muidugi ehtinimlikku rumalust, mõtlemata tõsiasjale, et kui neid nii palju sigineb, siis on tasakaal paigast ja keegi peab nälgima. Palju õnne! Mõnus vaatamine muidu.

Ahvide Planeedi sarja kaks viimast filmi olid täiesti okei vaatamine, aga uuesti vaatama ei kisu.

Kääbiku viimane osa - misiganes nime nad sellele ka ei pannud - oli minu kui Tolkieni austaja jaoks ikka täielik pettumus. Aga noh - ma teadsin seda ette juba hetkel, kui olin triloogia esimese osa esimese kolmandiku ära vaadanud. Kui Jackson tahtnuks korralikku pikka sarja teha, siis võinuks ta aluseks võtta ühe paljudest Silmarillioni tõeliselt huvitavatest lugudest-legendidest (kasvõi "Beren ja Luthien"); lastejutu Kääbiku oleks võinud südamerahuga ühte filmi ära mahutada ning see päästnuks ehk meid kõiki ka lambist võetud haldjapiiga ja muidu igati normaalse päkapiku idiootsest armastusloost. Seega fail x3!

***

Lõpetuseks aga pean teatama, et lõpuks ometi tituleeriti mind kuumaks valgeks kutiks.

Seda blogi kirjutades sai kõrvalmonitoril pokkerit taotud ja täiesti normilt läks, kui arvestada minu jaoks liiga varast hommikutundi.

Hooga edasi... mööda päikepatareisid...

Ajutiselt keskmisest suurem huvi keskkonnaprobleemide vastu on viinud mind internetisügavustes uute ja aina huvitavamate avastusteni. Mitte, et selles midagi halba oleks, et uusi asju teada saan. Minu jaoks uusi, sest kindlastion palju neidki, kes on minu poolt kirjapandavatest asjadest juba ammu kuulnud. Mina mitte.

Uute infokildude saamine ei ole kuidagi halb, küll tekib aga kõike seda lugedes ja uurides järjest halvem enesetunne.

Süvenemine võimalikkuse suurusesse tekib masendus, kui vähe me sellest suurusest tegelikult kasutame. Kurb, sest niivõrd palju on juba katsetatud ja töötavaid ideid, mida pole siiani veel suurelt kasutusse võetud, et meie kõigi ja keskkonna heaolu parandada.

Illustreeriv foto, milline võiks välja näha päikesepaneelidega
kaetud maantee.

Üheks näiteks võib siinkohal tuua päikesepaneelidest teekattematerjal, mille ideega hakkas üks Idaho osariigi abielupaar tegelema juba 2006. aastal. Tänaseks on paljulubav idee jõudnud juba reaalsuseni. Esimesed paneelid on valmis. Tegelikult enamatki - esimesed energiat tootvad paneelid on katnud Scott ja Julie Brusaw kodust parkimisala juba neli aastat.

Paneelid teeb huviäratavamaks ka fakt, et neis on nii LED-valgustid (võimalik kasutada teemärgistusena) kui ka soojenduselemendid (jää sulatamiseks). Ja kui uskuda paneelidetootjate kodulehel olevat küsimuste-vastuste veergu, siis on kogu projekt algusest peale organiseeritud nii, et on mõeldud kõikvõimalikele ette tulla võivatele probleemidele. 

Miks aga selliste asjade avastamine masenduma paneb?

Masendus tekib sellest, et nii paljulubava leiutise arendamisega on tegeletud vaid annetustest ja pilvrahastusest saadud fondidega. Arvutused on näidanud, et kui USA maanteed katta nende paneelidega, toodaksid need energiat kolm korda rohkem, kui riik praegu tarbib, ja vähendaks kasvuhoonegaaside atmosfääri sattumist 75 % võrra.

Siit tekibki küsimus, et miks selline ideeliselt ja globaalse heaolu jaoks äärmiselt oluline projekt on juba aastaid nokitsemisel kusagil Idaho väikelinnas? Miks ei ole selle kõigile kasuliku projekti vastu suuremat huvi ja rahastust, et hetkel veel esilekerkivaid probleeme saaks lahendama kutsuda maailma tippfüüsikuid ja insenere?

Isegi, kui need paneelid ei tööta veel nii võimsalt, kui loodetakse, siis kvaliteetse ajuressursi suunamine projektile annaks kindlasti kiiremaid ja paremaid lahendusi.

Ma olen püüdnud alati vandenõuteooriatest kaugemale hoida, aga siinkohal tekib küll küsimus, kas ei ole praeguste meetoditega energiatootjate rahalised huvid need, mis teadlikult takistavad nimetatud projekti kiiremat arengut? Mängus on ikkagi miljardid, kui mitte triljonid dollarid ja eurod, mis praeguste energiahiidude kätest enam läbi ei käiks, kui see projekt globaalselt tööle hakkaks.