Õhtu ilma vihmata; Rock Hotel "Kõik on täpselt nii kui peab"

Viimaste õhtute jalutamised on toimunud vihmas, kergelt juba sügise järgi lõhnavas, kuid siiski soojas vihmas. Ei - ma pole tahtnud vihmas jalutada, ent siiski oli kuidagi kummaliselt mõnus tunne tulla tagasi koju vettinuna, panna riided viimseni rõdule kuivama ja ise kuiva, sooja bleedi sisse suitsu tegema pugeda. Lihtsalt mõnus ja oma...

Vihma täna ei sadanud. Kuidagi teine tunne oli. Imelik. Midagi oli justkui puudu. Midagi oli kadunud sellest tavalisest rütmist.

Jalad olid lähimale ristmikule jõudes kuivad, foorituled paistsid selgesti ilma, et vesi mööda nägu alla voolates pilku hägustaks. Harjumuslikult sügavale põuetaskusse peidetud suitsupakk võinuks vabalt ka peos olla koos tikkudega. Igav. Mõned sammud veel edasi ja tuju oli läinud.

Pöörasin tagasi, tujutult lonkisin kodu poole. Miski oli kindlasti puudu.

Enne puudevahelisele rajale pööramist toetasin selja vastu keset kõnniteed kasvavat männipuud, mille mu pisipoja oli endale jalgrattasõitu õppides võtnud tähiseks, kus lõppeb lubatud sõidukaugus. Toetasin selja vastu puud ja pöörasin pilgu taevasse.

Tähed. Ilusad tähed. Tähti olen ma imetlenud juba väga kaua: vaadanud neid lapsena selili maas kodumaja kõrval lebades, sõpradega läbi teleskoobi astronoomia algteadmisi omandades, üksinda kodust paari tuhande kilomeetri kaugusel lootuses leida tuge, armastatu embuses jõevulina saatel, tema pea puhkamas mu rinnal, ning, jah, isegi nüüd, siin pealinnas olen teinekord pilgu taevasse pööranud, et leida vanu tuttavaid.

Aga täna otsisin ma midagi muud. Otsisin pilvi ja paar pilveräbalat isegi venisid laisalt üle taevalaotuse. Otsisin vihma. Seisin seal puu all ja ootasin vihma, ootasin imet...

Vihma ei tulnud. Imet ei sündinud.

Riided jäid kuivaks, bleedi sisse pugemine unistuseks.

“Go home. You cannot do anything. You cannot change everything.”

Jah, ma vahel räägin endaga inglise keeles - vist harjumust elamisest Suurbritannias.

“Mine koju. Sa ei saa midagi teha. Sa ei saa kõike muuta.”

Läksingi. Poolik sigaret lendas laias kaares kuhugi puude vahele. Ma tavaliselt nii ei tee...

Praegu rõdul teed juues ja uut sigaretti suitsetades mõtlen, et millest küll nii. Kas ma tõesti olen muutunud taimeks, mis vajab vihma selleks, et elada? Et tunda ennast elusana?

Tobu olen. Nii loll mõte. Täiesti ajuvaba. Mis kuradi taim ma olen?!

Aga ikkagi...

Seal männipuu all seistes ja endale neid kolme lauset öeldes juhtus midagi muud.

Ma kaotasin usu.

Ja seda pole minuga kunagi juhtunud.

Muutustest; Haim "Falling" (2013)

Jah, laupäeva öösel pool neli ei ole tõesti midagi targemat teha, kui lülitada arvuti tööle, muusika käima ja hakata kirjutama. Aga noh - asi seegi. Parem kui unetult voodis rähelda ja mõelda mõtteid, mida ei taha mõelda isegi päevavalges.

Plaanid tulevikuks, plaanid järgmiseks nädalaks, ideed, mida peaks tegema ja ideed, mida mingil tingimusel ei tohi teha. Viskan silmanurgast pilgu suurele kaustikukuhjale ja raputan veelkord pead. Ei, ei tohi. Kindlasti mitte.

Aga ööd on ilusad... Isegi siis, kui vihma sajab, rõdu äärele toetudes juuksed märjaks saavad. Tänavalaternate kohal on must, must taevas.

***

Floating back to my sweet,

little diomond cell

where combined are my personal

heaven and hell.

***

Sellised vaiksed ja väsinud mõtted :) Püüan uuesti magama jääda...

Mis minust saanud on?

Mis on blogimise ehk siis päevikupidamise üks suurimaid plusse, on see, et sa saad vaadata tagasi enda elule. Võib-olla ma ei ole kõige kauem sel alal tegutsenud kirjutaja, aga mul on siiski mingi minevik, mida mäletada.

Ja ka minevik, mille olin unustanud. Minu jaoks on viimastel aastatel sarkasm ja satiir olnud ülimad: ma pole sageli mõelnud sellele, kust see kõik pärit on. Ning tänasel öösel saabus killuke selgust - ma leidsin taas kommentaari (minu blogis siiani üleval), mis pani mind asju ümber mõtlema.

Minu postituse alla kirjutati kunagi selline asi (inimese poolt, kellega olin selleks hetkeks 4 aastat suhelnud):

"Võiks siia vabalt kirjuta, et olen üsna kade, kui paljude huvitavate inimestega sa oled selle aja jooksul tuttavaks saanud. Aga ei. Mul on hea meel, et sul õnnestus saada Bulgaarias reisisaatja töökoht. Sinus on liiga palju positiivsust ja heatahtlikkust, kui sa vähegi soovid seda teistele välja näidata (loe: näitad seda enamik ajast välja). Tule siis ikka kodumaale ka, me vajame sinusuguseid rõõmsameelseid inimesi ;). Ole tugev!"

Kas ma tõesti olin selline, kelle peale vaadati kui rõõmsameelse peale alt üles?  Minu viimaste aastate kirjed on olnud pigem sarkastilised-satiirilised ja sedagi vaid avalikkuse ees...

Tänane küsimus: kuhu on kadunud see rõõmsameelsus elu üle, oskus nautida seda hetke, milles sa elad?

Mineviku järelkajad

Mõnikord kohtud sa oma minevikuga. Seistes üle pikkade aastate paigas ja seltskonnas, mida arvasid olevat juba ammu kadunud, tulevad pähe küsimused, millest pole juba nõnda kaua aastaid mõelnud.

Et selline logo meid siis tervitamas...

Mõnda aega tagasi toimus klassikokkutulek. Et detailides täpne olla, siis selle klassi kokkutulek, kellega sai koos koolipinke nühitud esimesed 9,85 õppeaastat. Kohtumine praeguse Kadrina huvikeskuse ruumides, mis kurikuulsa nõuka-aja lõpul kandis hüpermoodsat tiitlit 'videosaal", tõi esialgsest kohmetusest hoolimata silme ette palju mälupilt möödunust. Mälupilte ja küsimusi.

Kindlasti on paljud kuulnud seda Urban Dictionary toetusel levima hakanud nalja: Klassikokkutulek - kohtumine, mille esimese 20 sekundi jooksul saad sa aru, miks sa pole neid inimesi viimased 20 aastat kohanud.

Päris kindlasti ei nõustu ma selle mõttega täielikult ja mul tegelikult hea meel, et otseselt sellist tunnet mul seal kogunemisel ka ei tekkinud. Pigem püüaksin selle mõtte parafraseerida:

Klassikokkutulek: kuigi esimese 20 sekundiga tundub, et näed põhjust, miks ei ole nende inimestega 20 aastat kohtunud, siis natukene aega ja mõned vestlused hiljem hakkad endalt küsima, miks sa ei ole nende inimestega 20 aastat suhelnud ja veelgi enam - miks sa juba koolis käies paljude inimestega ei suhelnud.

Ehk siis minu jaoks oligi klassikokkutulek pigem võimalus parandada kunagi ammu tehtud vigu ning mitte olla praeguses ajahetkes samasugune topski nagu ma olin seda teismelisena koolipinki nühkides.

Mul on tõsiselt hea meel, et kohtasin ja sain nüüd juttu vesta just selliste inimestega, keda ma koolis küll igapäevaselt nägin, aga kellega ma ehk kooliaastate jooksul ühtegi sõna ei vahetanud.

Ühed viimastest ellu-, alles- või peolejäänutest umbes kolme paiku öösel -
vanus võtab oma :) :P Tänud teile! And special thanks for Charlie! :D

Seega - üsna positiivsed elamused :)

Kui kohtumine ühe minevikuga on edukalt selja taha jäänud, siis olevikku järgi jõudnud minevikust tuleb jutt vist ka edaspidi. We'll see!

Lihtsalt kirjutamise pärast

Mõnikord on vaja kirjutada. Lugesin vahepeal päris palju paberile kirjutatud ning mõistsin, et kirjutamine on hea. Trükkimine mitte nii väga, aga aitab ka see.

Parafraseerides: sometimes, when things are falling apart, they may actually be falling into abyss.

Sellega tänase parafraseerimise osa lõpetame. Milleks pingutada, kui peast ei ole midagi asjalikku tulemas.

Jalutan pimedas ümber Neeruti järve, jalad otsimas rada neil pimedatel tõusudel ja langustel siis, kui silmad enam ei seleta. Usalda instinkte, usalda sisetunnet, kui muud tajud enam ei tööta. Eks see natuke keeruline ole, kui tead, et paar vale sammu võivad viia mitmekümne meetri pikkuse veeremiseni mööda võsastunud ja roikaid täis järsku mäekülge.

Pole hullu - on hullemaski olukorras olnud. Varsti tuleb see lõkkekoht ja varjualune, kus nii mõnigi kord on saanud käia lõket tegemas ja loodust nautimas. Enamjaolt üksi, teinekord ka mitte. Isegi Oskar-poiss on seal vinkusid lõkke kohal küpsetanud.

Praegu, mööda pimedust edasi rühkides käib peast läbi mõte, et võiks ka lõkke üles teha ja selle soojust nautida tolles jahedas, natuke niiskes sügisõhtus. Väike arutelu endaga. Ei. Üksinda lõket tehes peaks olema kaasas vähemalt paar õlut. Veelgi parem oleks pudel viina, sest üksi metsas olles ja mõtteid veeretades kalduvad esimesed mõtted ikka negatiivsed olema. Ja seda negatiivsust on õhtul hilja või täiesti öösel väga hea välja karjuda.

Seda soovitati mulle kunagi... Öeldi, et kui tahad aastate koormast lahti saada, siis mine metsa või mujale üksikusse kohta ja karju. Kõvasti, täiest hingest, hingetuks. See pidavat aitama. Teinekord aitabki.

Viina juues tuleb karjumine kergemalt.

Täna ei saa viina juua. Homme vaja vara tööasju ajama minna ja kuigi pohmellis on varemgi olulistele kohtumistele mindud ning need kohtumised on isegi edukalt läinud, ei olnud Kadrinast kõndima hakates seda õiget tuju. Oli vaid tühjus, mis mõnikord on tugevam kui negatiivsus. Nii ka täna...

Pilt on ööst, aga illustratiivne. Enda tehtud küll, aga mitte Neerutis.

Aiman end lõkkekohast mööduvat. Edaspidi muutub teerada võõramaks - olen ümber järve terve tiiru teinud vaid mõned üksikud korras, needki päevavalges. Järsk langus, üksikul puujuures libastunud jalg paneb korraks tasakaalu otsima, kuid kukkumine jääb ära. Õnneks. Või kahjuks.

Miks kahjuks, imestan ma enda mõtte peale isegi. Siiski on vastus lihtsam, kui arvata võiks - kukkudes saaks haiget ja reaalne valu viiks tähelepanu mujale, eemale; reaalne valu oleks tunduvalt talutavam kui mingi ebamäärane, hinge- ja vaimukriipiv tühjus...

Aga jalad ja reaktsioonid ei lase kukkuda, ei lase probleemide eest lihtsamate lahendustega põgeneda.

Ruttame edasi. Rada muutub korraks pehmeks ja üks toss vajub vette. Tähed paistavad ülevalt puude latvade vahelt, kuid need ei valgusta teed. Külmetusoht? Hell knows - tempo on nii kiire, et küll see vesi tossus ka ruttu soojaks läheb.

Lirtsub.

Uus hääl öises vaikuses ei lase enam kõrvadel keskenduda ümbrusele. Kuigi loodus ei ole ohtlik enam ammu, urgitseb mingi ürgne hirmualgeke pimeda metsa ees ikka kusagil sisemuses, muutes tsivilisatsioonis mitte nii vajalikud tajud märksa teravamaks. Tunnen lõhnasid ja puuokste liikumisi ning kui see kuradi lirtsumine ei segaks praegu, siis on vahel kuulda ka seda, kuidas sügises langevad lehed vaikselt läbi okste langevad.

Äge...

Tean, et varsti tuleb ujumissild ja seal saa...

"F******!!! PER******!!!"

Röögatus tuleb üle huulte nii ootamatult, et ma isegi võpatan. Pinged ja mure ja vaev said välja.

Nüüd võib jälle rahulikumalt võtta.

Nüüd võib jälle koguma hakata.

Revenge writing

Alati ei ole vaja kirjutamiseks teemat, teinekord piisab põhjusestki. Ja - kurat! - need ei ole alati üks ja sama asi.

Stupid, stupid waste of time.
Caring, I mean...

Põhjused võivad olla läbielamised, mis panevad kirjutama teinekord täiesti mõttetuina näivast jurast, kasutades vaid metafoorilisi väljaütlemisi, mis on mõeldud vaid üksikutele arusaajatele. Kes neid siis omatahtsi selgitavad. Ja teinekord panevad need läbielamised tegema Corelis lolluseid nagu on näha ka kõrvalolevalt fotolt - seega Corel on asendamas vaikselt üht mu varasemat ravi - kirjutamisteraapiat.

Peaaegu samasse kategooriasse kuuluvad ka emotsioonid, kuigi emotsioonide esilekutsumiseks pole vaja tegelikult ühtegi sündmust reaalses elus. Piisab vaid mõtetest, põhjendatud või mitte, vahet ei olegi, et kogu järgnev päev kisuks täielikuks ulmeks ja ainsaks teeks, mis tagasi mõistlikkuseni viiks, tundub olevat kirjutamine. Ja mida pikemad laused, seda segasem olukord.

Minu segane päev sai alguse kohvist. Kohvijoomine kui selline on tegevus, mis mulle tavaliselt meeldib, mis mind hommikuti üles ajab ja mõtlemise normaalsele rajale viib (tavamõistes siis võimalikult vähese hulluseprotsendiga, sest täiesti ilma hulluseta ma ei oska).

Niisiis kohvist... Keetsin omale kohvi valmis, astusin välja, natuke vihmase hommiku kätte, et natukene töömõtteid mõelda ning täiesti äkitselt ajas mõte kohvijoomisest südame pahaks. Lihtsalt niisama, lambist. Ehk oli liiga vara? Kohvi jaoks, ma mõtlen... Ehk oleks võinud kohvi hilisemaks jätta ja teha esmalt asju, mis natuke olulisemad???

Mul oli vaja leht valmis teha ja nii ma saatsingi kogu kohvijoomise pikalt per*** ning istusin arvuti taha. Vihastasin minu korda selle kuradi küljendusprogrammi ja muudetud settingute peale, püüdsin täpselt meenutada, et miks kurat ma ikka pidin oma arvutist kõik need kolmteist tuhat fonti maha installeerima. Vastust ei leidnud - see ajas vaid veel rohkem närvi ning meenutus hommikusest öökimaajavast kohvijoomisest (ning sellega kaasnevast õppetunnist a la ära kunagi õpi enda vigadest) tegi kogu alanud päeva veel hullemaks.

Õnneks said asjad päeva peale siiski tehtud, tähelepanematusest tehtud vead parandatud ning nüüd - pealelõunal - hakkas lõpuks ka enda kohv maitsema.

Lihtsalt... Shitty day!

Üle mineviku, oleviku ja tuleviku; Evanescence - "My Immortal" (2004)

Nädalake kirjutamises vahet olnud ning paljugi on muutunud. Millises suunas, on veel vara öelda, aga see on juba kinni minus endas. Kas ja kuidas hakkan ma seda kõike enda jaoks ellu viima või kas üldse on emotsioonide ajel tekkinud ideedel ja mõtetel reaalses elus piisavalt elujõudu. Juba on osasid neid nimetatud ajuvabaks, teisi ägedateks - seinast seina...

Ei alusta algusest, sest tundub, et teinekord on täna alustatud mõtte algus kauges minevikus ja mõni mõte sünnib alles siis, kui suurem osa lausest on juba kirja pandud. Seega - kust alustada? Lihtsatest asjadest. Ja episoodiliselt. Nagu mulle kunagi kõige rohkem meeldis.

Eelmine kuu jalutasin või kõndisin kokku ca 170 km. Tuli välja, et telefonis spiooni mängiv äpp loeb ka mu läbitud kilomeetreid. Nüüd kasutan seda teadlikult. Eile näiteks libises jalge alt läbi 29 kilomeetrit. Kõndisin mööda metsi, ühes käes nuga, teises telefon. Miks? Ühes vestlusest kasvas välja mõte, et kui juhuslikult peaks tulema mingi kuri karu, siis oleks ju tore YouTube video teha, kuidas mõmmik süüa tahab. Kuna jalutuskäikude lõpuks olen aga ka mina tavaliselt üsna näljane, siis karusid ei näinud. Ühelgi korral. Ehk nad said aru, et ka minul on kõht tühi, nuga käes ja who cares suhtumine. Targad loomad, respect!

Möödunud laupäeva hommikul sai ärgata vana klassivenna juures Vääna-Jõesuus. Nii mõnus oli kell seitse astuda päikese kätte terrassile, suitsu teha ja lihtsalt olla. Päike paistis, linnud siristasid, klassivenna kass tuli ka korra olukorda kontrollima. Mõnus oli üle pika aja enda muidu nii hallist rutiinist välja saada.

Hommiku parimaks lõpetuseks oli muidugi see, et sai sel nii olulisel, Vääna-Jõesuu rannal Oskariga kiva loopida. Oskari viskekäsi muutub aina paremaks ja kivid lendasin juba üsna kaugele lainetesse. Ississe :) Nii tore...

Reedene päev ja õhtu. Miljon tonni minevikku, mis tundidega õlgadelt vajus...

Laupäevane õhtu. Kadrina ja Dreamers. Kohtumine vana klassivennaga, kes selles bändis mängib ning kes oli tulnud Kadrina rahvusvahelisele kultuurifestivalile väärikat punkti panema. Eriti hea oli muidugi see, et kui alguses tundus, et saab toimuma pensionäride klubi Hõbelõng koosistumine (väljend laenatud:) ), siis tänu kohalviibinud Moldova vutimeeskonna kuumaverelisusele tõmmati peole sisse selline hoog, et peo lõpuks olid pealinna peokoha Chicago publikuga harjunud Dreamersi liikmetel silmad imestusest suured. Respect nii Dreamersile kui Moldova vutiklubile!

Siin siis Dreamers, klassivend Margo kõige kaugemal ja mõtlikum.
Foto: Dreamers'i FB lehelt ja osaliselt vist ka Scotland Yard'iga seotud - don't be mad!

Pühapäev. Uued, täiesti erinevad ja värsked emotsioonid. Magnetism. On tõmme või seda siis ei ole. Lihtne. Elus ongi kõik tegelikult lihtne. Tavaliselt me vaid elame elu keeruliseks enda mõtetega. Tubli, Marko, räägi seda endale! Jah - vahel on enda vabakslaskmine pidevast mõtlemisest ja analüüsimisest ehk see kõige mõistlikum. Ülemõtlemine sucks ja vaba olla on nii mõnus. Ja annab nii palju tulemusi: isegi pastorite leidmine Facebookist ei ole enam võimatu.

Esmaspäev kuni kolmapäev möödus anger management'i tähe all. Hoolimata kõigest positiivsusest leidus ikka ja alati kusagil midagi, mis suutis natuke närvi ajada. Õnneks oli vihakontroll seekord tavapärasest lihtsam, sest kõik korrad olid põhjustatud mu enda rumalusest :) Enda peale ei saa ju kaua vihane olla...

Näiteks eilegi :) Pika jalutuskäigu võtsin ette, et lasta arvutil natuke portfolio jaoks pilti renderdada. Olen kusagil siin juba kirjutanud, et lõppkvaliteedi saabumiseks vaja ca 100 korda pildist üle käia. Kui ma siis eile peale seitset tundi ja 38 renderdust koju jõudsin ja ekraanile vaatasin, avastasin, et mu värisev käeke oli enne viimasele nupule vajutamist kerge vääratuse teinud ning pilt oli tulnud kergelt kiivas... F***!!! Ei tohi kiirustada!!!!!!

Tarkus tuleb tasapisi ja arvutiressursside ning aja arvelt.

Nüüd aga positiivsemalt homsesse. Tänane on täna ja seda veel ei kommenteeri, sest tundub, et midagi täna veel toimub... We'll see!

Laupäevahommikune piirideta paber...

Ajasin habeme ära, peas ikka veel kummitamas sama mõttekäik, mis viimased kaks päeva - paber on reaalsusest vähemalt osaliselt parem. Reaalsuses on palju piire, mida paber ei tunne; paberile mõtteid kirjutades võid neist piiridest südamerahuga üle astuda, kartmata eriliselt suuri tagajärgi. Tavaliselt neid ei olegi - kui, ehk siis vaid mõne inimese solvumine, vihastumine või pahandamine välja arvata. Paber on koht, kus fantaasia võib lennata, olla vaba.

Mis on üldse fantaasia? Väljamõeldised, kujutlused... Mõtisklesin siin mõnda aega tagasi, et teadmised muudavad fantaasia olemust: väheste teadmiste puhul on enamjaolt tegu intuitiivse fantaasiaga, kuhu aegajalt eksivad ka ükssarvikud, päkapikud ja võlurid, teadmistepagasi suurenedes muutub fantaasia aga aina rohkem visiooniks, kus väljamõeldisi asendavad järjest enam ja enam loogikat järgivad mõtterajad, mis liiguvad meie ajast kaugemale tulevikku. Heaks näiteks on siinkohal jälle... Ei, ma ei hakka jälle oma lemmikkirjanikust jahuma...

Aga habe on aetud ja koer tahab välja.

Kuna Crazy K. Allike, lühendatult siis Käti, on veel üsna loll avalikus ruumis korralikuks käitumiseks, siis tuleb teda korralikult rihma otsas vedada. Siiski suudab ta hetkel, kui üle kolmveerandi mu tähelepanust on hõivatud telefonikõnega, näksata kingast üht möödajalutavad meesterahvast, kelle valuretseptorid ulatuvad vist kehast välja kingade sisse. Vähemalt nii võiks arvata tema röögatust kuuldes. Kui ehk tavaliselt tunneksin end sellises olukorras natuke süüdi ja püüaks koera kuidagi tema noorusega välja vabandada, siis selline ställõunilik näitlemisoskus ajab vaid naerma. Lõpetan kõne, süütan sigareti ja vaatan üle õla mehele otsa.

"Sõida seenele!" pole küll geniaalseim asi, mida ma sel hetkel välja mõelda suudaks, aga see ajab asja ära. Korralikult. Käitu vastupidiselt normidele ja inimesed satuvad segadusse. Aga ma ei tea - võib-olla helistab ta hiljem politseisse ja annab minu ja Käti kirjelduse. Palju õnne! Aitabki halli ja rutiinset argipäeva natukene värvikamaks muuta. Minule ainult halli varjunditest ei piisa.

Päike piilub pilvede tagant, aga külm on. Kevad võiks oma sooja kiiremini siia saata. Ja kurat, päike, miks pidid eile, selle päikesevarjutuse ajal nii hoolsalt end pilvede taga peitma?!

Kaks mutikest on vist üle pika aja kokku saanud ja arutavad maakonnauudiseid, blokeerides kõnnitee oma maitsetult riietatud paksude kehadega. Neist sõiduteed kasutades mööda manööverdades on arutluse all viimase Kuulutaja sisu ja selle juhtkirja suhtumine. Väljendid selle kohta on küll pehmemad, kui eile armsalt naabritüdrukult kuuldud küsimus jaburuse ja normaalsuse kohta. Ei tea, ei osanud vastata. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid päevi.

10 Trummi on hea mõte. Polegi enam kaua väljas käinud ja Wirmaga ei ole eriti häid kogemusi. Või on olnud viga seltskonnas. Uusi tutvuseid pole tulnud, isegi lühiajalisi mitte. Võtame aja maha, läheme joome mõned õlled, räägime üle muusika karjudes tavapärasest sügavamat, aga samal ajal ka kasutumat juttu, ning vaatame inimesi. Ehk on veel kedagi huvitavat seal? Vaatame. Võtame lihtsalt aja maha ja värvime oma õhtu hullumeelselt värviliseks.

"Ja niimoodi suhtudki enda maailma?!" Imestav küsimus kostus peale seda, kui olin suitsukoni sõrmenipsuga rentslisse saatnud.

"Mitte alati," vastan küsijale süngelt ja kõnnin edasi. Kui sada meetrit edasi jõudnuna avastan küsija ikka enda kõrvalt - ta oli ümber pööranud ja minuga kaasa kõndinud -, siis tundsin vajadust täiendavaks selgituseks. "Tavaliselt mu taskud haisevad konidest, mida ma endaga kaasa vean, kuni leian mõne üksiku prügikasti. Mul on reeglid."

"Koos eranditega, mis peaksid neid kinnitama," pomiseb kaaslane ja kirjutab samal ajal midagi oma märkmikusse. Pean hiljem temalt kirjutusvahendi küsima, sest sellist minu kogus päris kindlasti pole.

Vastutulev neiu tõstab kõnniteelt vaevaliselt pilgu, vaatab mind ja mu kaaslast ning karjatab.

"Mis sinu probleem on?" küsin oma kaaslaselt neiu reaktsiooni üle pead murdes, ise vaadeldes, kuidas karjataja elu jooksu tehes majade vahele kadus. Teadsin, et vähemalt mina küül nii halb välja ei näinud, et sellist põgenemist esile kutsuda. Minu kaaslasega olid teised lood.

"Probleemi, kui sellist ei ole, ma olen kõik vajaliku info kätte saanud, mida otsima tulin, aga on asju, millest ma seni aru ei saa."

"Nagu näiteks?" Panin uue suitsu ette ja pakkusin ka oma kaaslasele. Ta võttis sigareti ettevaatlikult vastu ja süütas minu ulatatud välgumihklist.

"Näiteks kasvõi... köhh... suitsetamine, aga... köhh...  see... köh-köhh... on pisiasi... köhh-köh-köhh... nagu alkoholgi... KÖHHH!" vastas kaaslane mõtlikult surnuaia väravat silmitsedes. Tegin oma ajusoppi märkuse, et oleks aeg juba temalt nime küsida, mitte teda ainult kaaslaseks mõelda. "Hoopis rohkem arusaamatust tekitab mulle aga Venemaa agressiivne poliitika praegu. Minu kalkulatsioonid näitavad, et Baltikum või Soome on järgmised kohad, mis Venemaa sõjalise agressiooni alla satuvad. Mida sa sellest arvad?"

"Idioote nagu Putin parandab vaid haud." Nüüd vaatasin mina surnuaia väravat. "Kas teil ei ole sääraseid probleeme? Ja muuseas - mis su nimi on?"

"Tiit olen ja selliseid probleeme meil tõesti ei ole - me kasutame mõistust. Kusjuures... " Tiit sügas jalgevahet ja vaatas mulle otsa. See oli üsna creepy! "Ma seni arvasin, et teie kasutate ka."

"Kus su laev on?"

Tiit irvitas. "Kas sa arvad, et kui tsivilisatsioon on tehnoloogiselt piisavalt kaugele arenenud, et sooritada tähtede- ja galaktikate vahelisi rännakuid, siis on need tsivilisatsioonid siiski piisavalt rumalad, et raisata meeletus koguses ressursse, mida vajab üks tähelaev selleks, et liikuda 40 tuhat valgusaastat, ja seda kõike vaid selleks, et viia üks vaatleja planeedile, mille tähtsus galaktikalises mastaabis on täiesti olematu?"

Tiit.

"Aga vaniljekohukesed on üsna head. Ma ei osanud siiani arvatagi, et vaniljet võiks söögina kasutada," muutus mu kaaslase hääl mõtlikuks. "Me oleme seda siiani ikka rohkem kütusena kasutanud."

"Mis iganes," kehitasin õlgu. "Kuidas sa aga siia said?"

"Kõige lähedasem vaste teie sõnavaras oleks vist teleporteerimine."

"Kasutades kvantfüüsikast tuntud põimseose-tehnoloogiat?" See oli teema, mida ma natuke teadsin.

"Ma olen üllatunud," vastas Tiit ning hele säde tema silmakoobastes muutus tumedamaks.

"Sest mul oli õigus?"

"Ei. Üllatunud, et te siiani arvate kvantfüüsikast ja selle võimalustest nii palju."

"See on tulevik."

"Meie jaoks minevik. Meie tsivilisatsiooni alguspäevil takerdusime ka meie pikaks ajaks kvantfüüsika seletamatutesse imedesse. Kolm tuhat aastat teie ajaarvestuse järgi raiskasime lootusele, et kvantfüüsika annab meie tsivilisatsioonile vajaliku arengutõuke. Kolm tuhat aastat enne, kui kvantfüüsika osutus selleks, mis see tegelikult on - jaburuseks, ja selle imed said lihtsalt mõttetuteks, kontrollimatuteks nähtusteks. Õnneks oli paralleelfüüsikat uuriv koolkond selleks ajaks suutnud õppida kontrollima aega ning me saime need häbistavad aastad ära kaotada."

"Hmm... Kui vana teie tsivilisatsioon siis on? Millal see alguse sai?"

"Eile."

"???"

"Nagu ma ütlesin, siis ma kontrollime aega. Forever in a day."

"Kas sa oled laksu all, Tiit?"

"Seda ka. Eelmine tüüp, kellele ma etteheite prügi mahaloopimise kohta tegin, pani karjudes minema, aga pillas spurtides maha paarkümmend grammi kanepit. Poole sellest olen ma juba ära söönud. Tahad ka?" ulatas Tiit mulle mini-grip kotikese rohelise puruga. Raputasin pead.

"Ma koera nähes ei tarvita."

"Muide, sina, kes sa ka ei oleks, miks sina mind ei karda? Ma näen ju teie jaoks üsna kohutav välja."

"Hais on tegelikult hullem kui välimus," vastasin tulnukat silmitsedes. Tiit hakkas naerma. Tänavale astunud pensionär pistis röökides plagama - miskipärast surnuaia poole. "Mul pole põhjust ju karta sind. Sa ei pääse paberilt välja hoolimata tõsiasjast, et paberil pole takistavaid piire."

"Huvitav dilemma..." jäi Tiit seisma. Kõndisin Kätiga edasi. "Kohtume veel," kuulsin selja tagant tema hüvastijättu.

"Mis iganes."

Heartbroken

Every time I close my eyes,

it's like dark paradise...

Need sõnad on täna terve päeva peas kummitanud. Hommikul tööle minnes tuli kõrvaklappides Lana del Rey "Dark Paradise" ja enam ei saa neid kahte rida peast välja. Aga vähemalt hea lugu on...

Järjekordne ajaleht on koos, järjekordne Kuulutaja oma uudiste ja reklaamidega trükikojas...

***

Damn it! Ja kirjutamismõte katkes Facebooki piilumisega, kust leidsin kurva uudise, et täna suri üks mu lemmikumaid kirjanikke - Terry Pratchett.

Ma ei saa öelda, et oleksin suur raamatute ostja. Ma ei ole leidnud põhjust ostmaks raamatuid, mida ma loen vaid korra. Pratchetti raamatuid olen ostnud aga palju, sest alati, kui tuju on allapoole arvestust, siis aitavad Kettamaailma lood oma absurdse, aga samas nii terava ja ühiskonnakriitlise huumoriga mind ja mu tuju tagasi järjele.

Sir Terry Prachett. (Pilt internetist)

Prachetti raamatud ja neis leiduvad lihtsalt ning vaimukalt üleskirjutatud tõeterad on alati olnud heaks tsiteerimisallikaks. Minu lemmiktegelaseks on algusest peale olnud Surm. Surmalt on pärit ka minu isikliku arvamuse järgi üks Pratchetti parimaid mõtteid:

You have to believe in things that aren't true. How else can they become?

Puhka rahus, Terry! Teen enda poolt kõik, et sind ei unustataks ja loodan, et minu Oskar leiab sinu raamatutest sama palju rõõmu ja naerukohti, kui olen seda leidnud mina.

***

Enne, kui võtan riiulilt suvalise Pratchetti raamatu, et oma tuju tagasi paremaks saada, pöördun tagasi ka selle mõtte juurde, miks ma üldse täna blogima hakkasin.

Nimelt ilmub homses Kuulutajas W. Hocares Solutions'i esimene reklaamkastike. Lehte kokku pannes jäi tühi auk ning ma otsustasin natuke investeerida, et testida, kuidas Kuulutaja kuulutused üldse toimivad. Kuna minireklaamis oli olemas ka viide mu blogile, siis pidasin targemaks panna uude kirjesse ka natukene infot, et mida ma siis õigupoolest teen.

Lisaks Kuulutajale küljendan ma tegelikult ka Eesti Maaülikooli lehte ning... Mingil hetkel sai isegi kaks Imelise Teaduse lehekülge kujundatud/küljendatud, aga viitama ei hakka - see oli projekt, millega ma ise rahule ei jäänud, aga mis kliendi soovidele vastas.

Kirjutan ma ka - sellest on vist heaks märgiks kasvõi seesama blogi siin ning päisest leitavad lingid teistesse minu kirjutatud kohtadesse. Kes viitsib, see vaatab.

Ja hoolimata oma tavapärasest hallist igavusest ja rutiinist suudan ma vahel ka tööd teha, kui selleks motivatsiooni on. Motivatsioon on aga raha ja vabadus teha häid asju.

***

Anyway - täna ei tule parim reklaamtekst. Lihtsalt kurb olen. Homme on juba parem.

Kiirendades edasi; Snoop Dogg feat Pharrel Williams "Drop It Like It's Hot" (2004)

Neetud! - mul oli nii hea postituse pealkiri juba välja mõeldud, aga arve põhja loomine võttis oodatust kauem aega, külm tuul vuhises peast läbi, jäätas mõtted ning siin ma siis nüüd olen. Pealkirja ja mõtteta, mida kirjutada.

Ei - nii hull see asi veel ei ole. Mingist otsast saab alustada ja ehk aitab kirjutamine ka vanade mõteteni jõuda. Niisiis - jätkuks eilsetele mõtetele, millest pidin seekordses postituses lähemalt kirjutama.

UÜ

Selline asi sai siis eile õhtul ära registreeritud ja nüüd on W. Hocares natukene ametlikum kui ta varem oli. Kuna ma olen oma eesti keele õpetaja kiusamiseks (kes oli tegelikult päris armas - vähemalt eelviimane neist) üsna tihti võõrkeelte kasutaja ning nõnda ka keelerisustaja, siis sai "lahenduste" sõna kirjutada tundmatus võõrkeeles. Ja kahjuks ei saanud nn ametliku logo (esimesse versiooni) sisse panna panna seda armsat Playboy-jänkukest, kes mu isiklikul visiitkaardil ja blogipäisel laiutab. Ametike asjaajamiste juures tulevad igasugused autoriõigused mängu jne jne jne...

Õnneks mõtlesin välja piisavalt pika nime, et pangas ettevõttele arvet avades (hmm - tegelikult tegi seda sõber koos peremeesorganismiga) küsiti lühiversiooni ettevõtte nimest, kuna pikk ei pidavat kaardile mahtuma. Tore! Me like it! Kõigi heade ja halbade saatuste jumalate ja jumalannade õnnistusel või kiuste tuleb pangakaardile siis nime lühem versioon - W. Hocares. Tänud kõigile õnnesoovide puhul!

Nüüd tuleb hoogu säilitades kohe edasi liikuda ja hakata kasutama ka konto ülejääkide eest ostetud fotopanga pilte :) Ma veel ei tea, kus ja kuidas, aga kusagil ma neid kasutan. Ahjaa! Üks, kõige asjalikum neist läheb kodulehe taustaks. Siia aga näiteks ja teksti tükeldamiseks üks teine asi.

Murelikult vaatan seda pilti ja mõtlen, et miks, kurat, ma järsku
netipiltide eest maksma olen hakanud?

Tegelikult hakkab mulle muret valmistama tõsiasi, et kui ma poolteist aastat tagasi maksin elus esimest korda internetist mingi video vaatamise eest (see ei olnud ei porno ega ka koolitus, vaid lihtsalt meelelahutus), siis nüüd maksin juba internetist piltide tõmbamise eest. Kas tõesti hakkavad vanusega süümekad tekkima? Sellele mõeldes - just ülalpool rääkisin murest jänku kasutamise õiguste pärast. Hmm... Kui nii edasi läheb, kuhu me siis jõuame? Täielikult ausa eluni??? Palju õnne veelkord!

Aga tegelikult on asjad hästi--- Mõtlesin just ennist Facebookis kolades, et viimase aastaga olen vaat, et täiesti selgeks saanud ajalehtede küljendamise trikid. Lisaks Kuulutajale küljendan ju veel üht - tõsi, harvemini ilmuvat - ajalehte ning taas on CV'sse üks oskus ja kogemus juures. Imelises Teaduses oli ka kaks minu küljendatud-kujundatud lehekülge, aga kuna samadele lehekülgedele jäi ka üks õnnetus, siis ajakirja täpset numbrit ma ütlema ei hakka. Ning siis küsitakse, et miks mu curriculum vitae nii kirju on?!

Sellepärast ongi, et see kõik mind huvitab. Aasta tagasi Kuulutajasse tööle minnes oli mulle ainsaks kergendavaks asjaoluks teadmine, et õnneks olen varasemalt kokku puutunud ka Adobe Illustratori ja Photoshopiga ning InDesign, mida kasutame küljendamisel, on samuti Adobe toodang - seega pidi see minu loogika järgi olema üsna sarnase ülesehitusega. Oligi - peale teist nädalat veel lahti ei lastud, kuigi töökiirus oli sel hetkel küll kohutav. Nüüd käivad mõtted juba paari ajakirja nullist ülesehitamiseks ja vähemalt praegu tundub, et küljendusliku poole pealt ei olegi tegemist VÄGA tapva ülesandega.

Üks kiire proovitöö :) Tegemist ekraanitõmmisega ...

Umbes-täpselt sellises korteris ma elangi; paar mööblitükki on küll puudu veel
ja voodipesu pole ka nii puhas, aga eks ma peagi jõua ka sellise tulemuseni ;)

Ja enam-vähem täpselt sellises toas ma elasin Inglismaal olles. Vaade ei olnud nii hea -
mul polnud seal fotokat, et aknast pilti teha - ja seintelt puuduvad joonistused, aga ikkagi - tulemus suht sarnane.
Kui korraliku fotorealismi loomiseks on vaja ühte pilti üle käia vähemalt 100 korda, siis
antud pilt Inglismaa korterist on tehtud vaid kaheksa renderdusega.

 Jah - ülalolevad pildid näitavad veel üht asja, mille olen suure osa uudishimu ja väikese osa vajaduse pärast selgeks õppinud. Ning jah - kõlab küll reklaamimaigulise tekstina, aga ma olen täna lihtsalt veel üsna elevil selle W. Hocarese ametlikustamise (wtf sõna?!) pärast. Seega - andestatav.

Igatahes ei ole eile kirjeldatud tuhin veel kuhugi kadunud (mis on ülimalt positiivne) ning loodan homme ärgates sama hooga edasi kihutada. Õnneks olen elust piisavalt palju õppinud, et end esimeses metsatukas vene hurda kombel mitte surnuks joosta - nüüd on plaanis kõikidest võserikest kässarit kasutades mööda manööverdada.

Have a nice day! (Tsiteerisin siin Bon Jovit [WTF?!])

Lagunev inimene; Israel Kamakawiwo'ole - "In Dis Life" (1996)

Tegelikult mõtlesin katkisest või pigem lagunevast inimesest kirjutada juba paar ööd tagasi. Aga kuna see lagunev inimene, kellest ma kirjutada tahtsin, olen ma ise, siis lagunesid mu sõrmed enne, kui ma klaviatuurile asetada jõudsin. Ja et sellistest teemadest ei ole kerge kirjutada (who cares?), siis ei saanud ka varem algust teha. Õnneks olid nii elu kui inimesed oma käitumisega viimastel päevadel minu vastu nii head ja tähendusrikkad, et nüüd ma ikka blogisse jõudsin. Palju õnne!

/.../
The green of its leaves is going to fade away during this long, cold winter and will never see the spring again.
The last rose I gave you is going to turn to dust without seeing the feelings that were given over with it...
And without spring, summer never comes, and hope dies with the last rose.
/.../

Leidsin ülaloleva tekstilõigu ühel ööl interneti lugematutes blogides surfates. Hea.

Aga ikkagi - miks lagunev inimene? Aga miks mitte?! Viimase kolme kuu jooksul olen kolm korda EMOs käinud. See ei tohiks olla normaalne minu vanuses inimese kohta. Kuigi jah - ühe mu viimatise foto kohta ütles mu noor sugulane, et näen sellel välja nagu kuuekümnene. Ja kuigi ma tean mitmeid selles vanuses inimesi, kes näevad väga head välja, ei taha ma uskuda, et too arvamus minu kohta oli komplimendina mõeldud.

Paar lähedast inimest on öelnud, et probleemiks on igal korral olnud alkohol. Oh ei, sõbrad - alkohol ei ole probleem. Alkohol pole minu puhul kunagi probleem olnud. Alkohol on olnud alati tagajärg. Tagajärg, mis - tõsi - tekitab teinekord uusi probleeme ja noh, ühe korra ka füüsilise trauma, mis omakorda tõi kaasa järjekorras teise EMO külastuse.

Ma ei naudi alkoholi kui sellist, ma naudin (või oleks juba õigem öelda - nautisin) seda ükskõiksust, mida annab kuus-seitse pudelit õlut või pool liitrit viina. Naudin, sest ilma ükskõiksuseta oleks õhtust õhtusse nende tühjade seinte vaatamine mind juba hulluks ajanud. Tegelikult - paar korda ajaski ning hullus omakorda laastas mu elu rohkem, kui seda kaine või joogise mõistusega karta võiks.

Seepärast valisingi tihti lahenduseks pooliku leivaisa viina või traditsioonilise Rocki. Õnneks oli neil kõige raskematel hetkedel läheduses ka paar sõpra, kellest üks ei pidanud paljuks isegi öösel Kadrinast Rakverre sõitu, et seda üksindust ja üksindusmõtteid leevendada. Teise jaoks polnud ka paarsada kilomeetrit probleemiks. Tänud teile kõigile, kes te nendel hetkedel olemas olite! Te teate, kes te olete...

Aga lagunemist ei peatanud ei alkohol, antidepressandid, rahustid ega sõbrad. Pere ammugi mitte. Need kõik ainult aeglustasid ja (just sõprade puhul) vahel ka ajutiselt peatasid selle lagunemise. Huvitav oli ise seda kõike kõrvalt jälgida ja analüüsida: hoolimata kõikidest mõtetest ja lubadustest ja kohtumistest ja juttudest ei suutnud ma seda langust peatada. Sain leevendust, valuvaigistit, morfiini, kuid mitte ravi. Raviks oli vaja muud.

Oli vaja motivatsiooni, et uuesti tõusta ja uuesti kõndida, uuesti joosta ja hüpata ning miks mitte - ka lennata. Otsisin valedest kohtadest, valedest asjadest, valedest tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest.

See siis pilt, mille järgi ma kuuskümmend olevat :)

Kui ma selle armsa kutsa pilti Kuulutaja lehte möödunud neljapäeval kokku pannes nägin, sain aru, et see on see, mida ma oma ellu vajan. Mitte juhuslikke kohtumisi, õhtuseid õlleringe, vaid alalist seltskonda. Kuigi üks mu ammune hea tuttav ütles kunagi, et "kõige tugevam oled sa üksi", siis mina ennast tugevana ei tunne.

Järgmisel päeval läksin Rakvere loomade varjupaika ning tegin kutsikaga tutvust. Tahtsin teda näha ja vaadata, mis iseloomuga ta on. Ja kui see tulesäde varjupaiga kitsas koridoris edasi-tagasi sööstis, olles oma kohalolekuga kahes kohas ruumi erinevas punktis samal ajal tõestuseks kvantfüüsika reeglitele, sain aru, et just seda mu hall ja tühi korter vajabki. Minu hall ja tühi elu.

Ja peale seda otsust hakkasid kõik asjad liikuma. KÕIK asjad. Parem, ei täiesti vastupidine meeleolu, soov saavutada, positiivsed ja väga erilised kohtumised ning takkatippu ka see, et saan nüüd asju ajada nii nagu mina seda tahan ja õigeks pean (sellest juba täpsemalt järgmises postituses, kui olen natuke kujundusprogrammides tuuseldanud).

Viimased päevad ongi olnud minu jaoks tõestuseks sellele, et ükskõik kui väga ma ka ei pingutaks, ei ole neil pingutustel ilma õige motivatsiooni ja suunata mingit tolku. Väsitan end mõttetult rabeledes lihtsalt ära ning vaadates aasta peale mu Eestisse tagasitulekut möödunule, pole ma tegelikult suurt midagi saavutanud. Ja nüüd - õige tahte ja suunaga - saab viie päevaga tehtud rohkem kui terve möödunud aastaga.

Jah - mul on nüüd hommikuti hea tuju ilma igasuguste sarkastiliste tagamõteteta, ma tahan midagi teha, ma tahan edasi liikuda, sest mul on nüüd põhjus.

Seda ma olengi terve möödunud aasta otsinud - PÕHJUST, miks üldse midagi teha. Nüüd ma leidsin selle. Enam ei tule masendavaid postitusi - nüüd tulevad vaid sarkastilised.

PS Andestust, armas psühhiaatriproua (-preili?), aga ma tõesti ei taha sulle rohkem külla tulla. I just don't need you anymore!

PPS Jah - see on väga isiklik tekst, aga so what?!, pigem silme ees valus tõde, kui selja taga tappev teadmatus. Truth hurts, ignorance kills.

PPPS Kui ei meeldi - who cares?! Vaadake selle blogi päist.

Vastuolulisus; Alicia Keys - "Doesn't Mean Anything" (2009)

Kirjuta rohkem kui aastal 2009! Selline mõte käib peast läbi iga aasta alguses, kui ma oma blogi lahti teen. 2009. aasta 90 kirjet tundub siiski ületamatu. Üks kirje iga nelja päeva tagant ei tundu küll palju, aga ometi olen suutnud seniste aastate jooksul kirjutada heal juhul vaid pool sellest mahust.

Kas ei ole enam millestki kirjutada või - tulenevalt eelmise postituse filtriteemast - on lihtsalt nii suur pidur peale tulnud, et ei suudagi enam vabalt kirjutada? Hmm - võitleme selle vastu.

Mõned head ööd tagasi nägin unes, justkui oleks keegi Watsoni-nimeline kriitik mu blogi ette võtnud ning analüüsinud seda põhjalikult. Analüüs seisnes minu kirjutistest tühjade sõnade väljavõtmisest ja see, mis peale seda tegelikult alles jäi, oli isegi unes nii masendav lugeda. Mõtteid nagu viimase aja kirjetes justkui ei olnudki. Mõtted, tõelised mõtted oleksidki justkui need, mille need filtrid ära võtavad.

Tänases pealkirjas oleva loo mainimine tuleneb faktist, et leidsin ühe Alicia Keys'i loo jagatuna Facebookis. Tavaliselt sellist muusikat ei kuulu, aga praegu, tunnike peale südaööd, tundub selline muusika päris kuulatav. Jälle peale südaööd? Jah. Väsinuna päevast, mis ei sisaldanudki midagi asjalikku ja kergest kokteilist kojujõudnuna vajusin juba enne seitset unne ning silmad tegin lahti alles nüüd. Uni kadunud ja üle pika aja täiesti puhanud olek. Mõnus.

Sein mu voodi vastas on täiesti vastuoluline. Esimese ja tähelepanuväärseima asjana näen seal suurt fotot Oskarist. Meenutamaks mulle seda, mis on veel mu elus oluline. Igal hommikul silmi avades näen tema pilku ja igal hommikul mõtlen ma sellele, kui kaugel ta praegu on.

Paarkümmend sentimeetrit eemal ja natuke kõrgemal on möödunud aasta jõululaupäeval joonistatud portree, natuke erilise kontseptsiooniga. Meenutamaks mulle seda, mis on elus valesti ja mis võib elus veel valesti minna, kui sa mingil hetkel kaotad huvi ja tähelepanu. Allkirjastanud W. Hocares. Really - if you can't do anything about it, who the hell cares?!

Veel paarkümmend sentimeetrit edasi on Kadrina Vallavalitsuselt saadud diplom või aukiri, et olen üsna hea fotograaf. Sügisel oli Kadrinas mingi fotovõistlus ja ma klõpsisin ka paar pilti. Üks neist, foto minu lemmikkohast Kadrinas, raudtee kõrval jooksvast munakiviteest ja vahtraalleest tõigi selle äramärkimise. Deem - ma ei ole loodusfotograaf, mulle meeldib pildistada inimesi ja nende emotsioone. Selleks aga, selleks on vaja inimesi, keda pildistada.

Tõustes kell üks öösel üles, avades blogi ja kirjutamise kõrvale pool klaasi puhast viina võttes käib peast läbi mõte, et ehk see ongi põhjus, mis neid inimesi ei ole.

Diplomi all on mu EKG väljatrükk ajast, kui oktoobris valudega rinnus EMOsse läksin. Väljatrükk meenutamaks, et mul on ideaalses tempos lööv süda. Et mul on hea süda. Seda mitte ainult füüsiliselt. Hea, kui ennastki nõnda lohutada oskan.

Pliiatsijoonistus mingist hägusest päikeseloojangust ja merest ja mäest. Aastast 1999. See oli see aeg, kui joonistamise kui sellise tõsiselt ette võtsin.

Foto 18-aastasest minust, Rakvere piiritustehase roobades, tähistamas töö juures jõule. Laual pakk sigarette "Leek", mis ei olnudki need kõige halvemad tollal. Ja siilisoeng. WTF?! Ma ei imesta, et ma sel ajal normaalseid tüdrukuid ei leidnud.

Eelmise foto all on legendaarne meenutus minu esimesest kokkupuutest raamatutega. Kahe ja poolesena uurin asjaliku näoga nõukaaegset üllitist "Avameelselt abielust". Vanemad inimesed (nagu mina) teavad, millest see raamat kirjutatud oli. Miskipärast on aga hea tunne, et minu esimene jäädvustus kirjandusega on seotud just teemaga, mis on elus üks kõige tähtsamaid.

Viimane pilt - gänsterfoto, mis tehtud mu armsa venna poolt 2002. aastal, vanaema matustel. Üleni mustas, sigaret suus ja Cricketi välgumihkel keerlemas sõrmede vahel. Fuck - I was stupid! Ja muide - ma ei leia neid häid Cricketi välgumihkleid enam kusagilt.

Vastasseinas, otse mu pea kohal, on seina sisse löödud pussnuga. Meenutamaks mulle igapäevaselt seda, mis on elus valesti. Meenutamaks, et ükskõik, mida sa räägid, on teod sõnadest alati tähtsamad.

Tuba täis sümboleid, minu esimene täiesti isiklik kodu meenutamaks kõike seda, mis on elus tähtis ja mida ma olen selles elus valesti teinud. Praegu mu kõrval öökapil põlev küünal on see, mis toob siia romantikat ning viinaklaas selle kõrval märkimaks tõsiasja, et elu ja enda tegude eest kontrolli kaotamine viib lõpuks selleni, et romantikat saab teha ka üksinda. Mitte ei saa teha, vaid peab tegema, kui täiesti loll käitumine vähendab pidevalt lähedaste inimeste arvu.

Kokkuvõte: who cares?! Minu elu ja ma tean ise, mida ma sellega teen. Kui ma ei meeldi kellelegi, on tegemist tegelikult teiste inimeste probleemiga. Liiga kaua olen ma püüdnud olla keegi teine. Ja see viiski mind hetke, kus aasta tagasi jätsin ma maha midagi mitte millegi pärast.

Welcome to Estonia! Vähemalt olen hakanud jälle kirjutama. Loodetavasti suudan varsti kirjutada ka asju, mida mu unenägudes ilmutav nemesis Watson ei suuda enam kritiseerida.

Kes siis tegelikult hoolib?; The Driftwood Fairytales - "Paralysis"

Umbes aasta tagasi kirjutasin siia blogisse postituse, mille pealkirja panin sama loo, mille tänagi. Paar viimast päeva on olnud lihtsalt tunne, et tahaks jälle seda kuulata. Over and over again...

 

Kell on öösel üks läbi, kui und saamata arvuti lahti teen, voodi kõrval kapil küünla süütan ning seda blogipostitust alustan. Krt! - ei lähe neist unerohtudest võõrutus üldse kergelt; ainus, mis ilma tablettideta und annab, on alkohol, aga seda päris iga päev ka ei taha. Mõtteid on jälle liiga palju, et saaks rahulikult ja väsinult magama jääda - mõtted on väsimusest tugevamad.

 

Mõned päevad tagasi kirjutasin oma (st W. Hocarese) leheküljele teksti, et rohkem tasuta arvutiabi ei jaga ja edaspidised sellealased teenused on tasulised - kas siis rahas või natuuras, vahet pole. Ning otse loomulikult sain kohe küsimusi, kas ma üldse siis ei mõtle, mida minust nõnda arvatakse. Eee... Hmm... Kuidas nüüd vastata? Kas peaksin oma mõtteid varjama, et tegelikult olen ma nii hea inimene, et lasen kõigil ennast ära kasutada? Ma ei ole ju. Ausalt - enam ei tahagi olla. Damned! Kõik need asjad, millega abi on palutud, paljusid neist asjadest olen õppinud, kasutanud ja end täiendanud aastaid, seega miks ei võiks ma enda oskuste eest raha küsida? Idiootne on tegelikult see, et ma siiani pole seda nii mitmelgi korral teinud. Kuidas ja/või milles ma seda tasu küsin? Kas see ei ole vaid minu enda otsustada, mida ma enda oskuste eest vastu tahan? Seega - who cares?!

 

Nii asjad ju elus käivadki. Enda oskuste/teadmiste/kogemuste müümine teenuste või raha eest ongi see, millega enamus meist terve elu tegeleb. Ka tavalist päevatööd tehes inimene ju müüb ennast - kes suurema, kes väiksema raha eest. Tasuta ei viitsiks enamus meist lillegi liigutada.

 

*

 

Täna rahutuna voodis väherdes mõtlesin ka sellele, et igatsen selle õige W. Hocarese järele, kes aastat viis tagasi kirjutas täiesti vabalt sellest, mida ta mõtleb ja arvab. Viimased aastad on aga kirjutamisele mingi filtri peale pannud. Ikka mõtlen, et kes või kus ja mida või miks arvab. See ei ole enam päris see - W. Hocares sündiski ju selleks, et kirjutada nii nagu asjad on tema arvates. Teiste asi on siis kas leppida või mitte lugeda - lugemist peale ei sunni ma kellelegi.

 

Tegin mingi pildi ka Rakvere ilutulestikust - kroppida/lõigata ei viitsi praegu.

 

2015. aasta on alanud väsinult. Esimesed päevad ei viitsinud üldse voodist välja tulla, esimene töönädal on ka uimaselt alanud. Mitte, et midagi teha ei tahaks. Lihtsalt kuidagi uimane on olla. Puhkan ennast eelmisest, täiesti pöörasest aastast välja? Võimalik, aga kui nii, siis peaks puhkus veel paar kuud kestma.

 

Lõppkokkuvõttes olen ma aga RAHUL.

 

Mul on tegelikult esimest korda elus täiesti oma elamine, mille ülalpidamisega ma täiesti rahuldavalt hakkama saan.

 

Mul on töö, mis mulle meeldib. Meeldib see, et vaba aega on palju ja meeldib see, mida ma tegema pean. Jällegi osa sellest aastatepikkusest arvutite ja erineva tarkvara õppimisest. Kuigi teen siiani veel ajuti väikeseid vigu, siis suures plaanis saan sellega hästi hakkama. Seega - tööga olen rohkem kui rahul.

 

Lisaks ametlikule tööle on ka väikesemaid isiklikke projekte, mis raha sisse toovad ja millega mulle tõesti meeldib nokitseda. Seega - jällegi rohkem kui meeldib.

 

Suhted? Hahaa! Lihtsam oleks mul peale maamiinile astumist ennas puzzlena kokku panna, kui praegu aru saada, mis ja kuidas. Miks? Kurat seda teab?! Peale aastavahetust on aga tekkima hakanud tunne, et... et... tuleb järjekordne täiesti pöörane aasta.

Uusaastalubadus? Püüan endalt hakata neid kirjutamist takistavaid filtreid maha võtma. 2008. ja 2009. aastal mul neid ei olnud ja tekstid tulid palju vahetumad. Lisaks sellele kandus see otsekohene mõtlemine üle ka mu pärisellu ja miskipärast oli mul sel ajal ka rohkem tuttavaid, kellega hästi läbi sain. Mnjah! Miks ma üldse ennast muutsin? Lihtsalt rumal olin arvates, et kõigiga hästi läbi saada soovides pean vahel suud kinni hoidma tekivad ja jäävadki tutvused, mis kestavad. Tegelikkuses tuli aga hunnik paska, mis esimese üleujutusega eluookeani poole edasi hulpis.

 

Ei - ma ei ütle, et ma olen neist kõigist parem ja targem. Kindlasti mitte. Tõenäoliselt olen enamikust neist palju-palju halvem. Seda nii mõtetelt kui tegudelt. Aga nüüd on hea näha, milline osa tutvusringkonnast tahtis suhelda minuga ja milline osa vaid enda kujutluspildiga minust (mille loomisele ma ise malbe käitumisega muidugi oma osa andsin). Seega jah - jälle üks õppetund :)

Püüan siis sellel aastal jälle iseendaks saada - see on mu lubadus. Kellele see päris-mina meeldib, on teretulnud seda teekonda jagama; kellele mitte - alati on võimalus rongist maha astuda ning oodata järgmist ja paremat.
 

"Paralysis" mängib ikka kõrvaklappides ja tunnen, et nüüd võib vist see päris uni tulla. Ju sai siis mõned välja, mis segasid...

Head 2015. aastat!

Siiralt Teie
W. Hocares

PS Kuna tean, et vähemalt üks mu praegustest tuttavates (jah, sina, A.) hakkab kohe kahtlustama sügavat masendust, siis masendusest olen ma juba möödas. Enesetunne on viimase peal ja kui hommikul õigel ajal tööle ka veel jõuaks, oleks eriti hea :) Thanks, mate, for being when needed!

Viha ja arutapja

Kuuldes enda kohta selja taga räägitavat laimu on esimeseks reaktsiooniks viha. Siis hakkab aga mõte tööle. Kui kõne all on raha, selle teenimine või kaotus, tuleb edasised sammud hoolikalt läbi mõelda. Ehk saab hoopis rohkem teenida selle laimu reaalsuseks tegemisega laimaja enda kulul?

Illustreeriv pilt internetist - mul lühem habe ja tihedam suits.

Viha on loogiline reaktsioon. Aga vihased reaktsioonid ei ole mu ellu veel midagi positiivset toonud. Pigem on vihased (viimasel ajal sageli alkoholist võimendatud) reaktsioonid minu elust seda positiivset just välja tõrjunud. Tegin siin arvutusi ja samasuguse tempo jätkudes võib mu elu positiivsusvabaks muutuda lähima paari aasta jooksul.

Mingi aeg tagasi tegin katsetuse, kas suudan hakata alkohoolikuks. Tahtsin lihtsalt kõiki muresid väikesemaks või olematuks juua. Kaks nädalat pidasin vastu - järjest joomist siis -, siis lõppes asi EMO'sse minekuga. Krt - ei saa minust alkohoolikut: õnneks on mu kehal rohkem mõistust kui mul endal ja nõnda trikitas keha mind ära. Aga sel ajal tegin Facebooki postituse, mida arvasin alkoholismist siis ja seal oli mainitud ka nn vabaduse suurenemist.

Tsiteerin 17. oktoobri postitust siis:

"Alustasin uue raamatu kirjutamist ja toon nüüd siia ära väikese lõigu lihtsalt selleks, et saada arvamust võimalikelt lugejatelt

"AA ehk Alustaja Alkohooliku päevaraamat"

Päev 11

/.../

Teaduslik (või lihtsalt teadlik) lähenemine alkoholismi tekkele on andnud juba esimesed mõtlemapanevad tulemused. Kuigi esialgu oli keeruline üle nelja õlle õhtuti ära juua, olen suutnud oma piiri tõsta juba kolme pudeli veini või kaheksa pudeli õlleni. Jutuks siis stabiilse koguse joomine ühtlase ajavahemiku jooksul

Mida on alkoholism aga mulle andnud? Kuigi esiti võib arvata, et hommikused pohmellid on ainsad, siis kogemuste lisandudes on minuni lõpuks jõudnud ka teadmine, et ära, kurat, joo mitut jooki segamini. Eilsest kolmest õllest ja kahest pudelist veinist oli täna niivõrda paha olla, et pidin terve päev mingeid imelikke asju sööma. Ja normaalne enesetunne taastus alles pärastlõunal.

Üllatav avastus on seegi, et alkoholism annab vabaduse. Alles oma esimesi alkohoolikusamme tegevana olen suutnud vabaks saada juba mitmestki tähtsast inimesest oma elus. Alkohol või pigem alkoholist mõjutatuna tehtud telefonikõned ja/või vestlused on mind vabastamas asjades, mille pärast ma varem nii palju pead murdsin. Seega - vabaduse alkoholism annab, aga kas see on just see vabadus, mida ma otsinud olen, on hoopis olulisem küsimus. Tegeleme asjaga edasi.

Alkoholism on andnud mulle esimest korda elus ka tõelise motivatsiooni enda auto soetamiseks. Varem ei olnud see nii oluline, aga nüüd ma vajan autot. Ma lihtsalt ei jõua füüsiliselt kõike seda taarat enam automaati jalgsi tassida. Seega võib alkoholismi nimetada motivatsiooni tõstvaks nähtuseks.

Söön ma ka tervislikumalt. Jälle pluss. Kuna pidevalt kaine olles mõtlesin alati, kuidas rahadega välja tulla, siis olin suurema osa ajast ikka makaroni ja hapukoore dieedil. Nüüd aga auru all olles on mul pangaarve seisust poogen ning saan söömas käia väljas, mis tähendab omakorda, et saan igapäevaselt ka värsket salatit ja täisväärtuslikku toitu. Jume hakkab juba paranema.

Siiani ei ole ma mõistnud, miks ühiskond alkoholismi hukka mõistab. Uurin edasi.

Ahjaa! Miinusena võib välja tuua selle, et võtsin Päev Eestis leheküljel ette Hillar Kohvi. Andestust!

/.../

— feeling drunk."

Seega võib edaspidi alkoholi oma elust välja jätta. Või siis olema mõistlik, kui joogisena tehtud teod põhjustavad uusi vabanemisi, ja mitte süüdistama selles teisi.

Damn!

Tagasi aga teema alguse juurde (meenutused luhtunud alkohooliku karjäärist viisid mõtted mujale).

Niisiis - selja taga ja tagantselja ja kas viha on mõistlik? Viha on loomulik reaktsioon. Või kas ikka on? Viha tekib mõttest, arusaamisest, et antud juhul püüab keegi sulle lihtsalt mingil isiklikul põhjusel sitta keerata. Viha nagu hirmgi on arutapja, mis sageli paneb tegema arulagedaid tegusid. Miks, kurat, ma sellest veel 37-aastasena arutlen? Kas tõesti pole ma nende aastate jooksul suutnud endasse raiuda niivõrd elementaarseid tõdesid?

Õnneks - seekord ei järgnenud uudisele laimust kiiret ja vihast reaktsiooni ning tagantjärele olen ma selle üle rõõmus. Alternatiivsed teed tunduvad palju, palju huvitavamad ;)

Üks samm, väike samm edasi.

*

Facebookist tsitaati otsides jäi silma üks õine filosoofiline mõtteke novembrist:

After spending some hours in the moments you had once, you realize how many years you have lost in chasing for moments forgotten today.

Tagasiside ja arvamused

Kuigi olen mõnda aega kirjutanud juba ajalehele Kuulutaja, ei ole ma siia blogisse enam ammu suutnud midagi asjalikku ja mõtestatut tekitada. Tõsi, on olnud postitused tekstidest, mis valminud konkreetselt ajalehe jaoks, ent see pole siiski see.

 

Arvamust, kui sellist, pole enam ammu kirjutanud. Eks sellel ole ka omad põhjused.

 

*

 

Kes me üldse oleme, et meil oleks õigust midagi arvata? Kes olen mina? Ühel vestlusel kuuldud mõte nagu peaks arvamuse avaldamise õiguse välja teenima - ausalt, sucks! Keegi ei pea saama kuulsaks näitlejaks või lauljaks või poliitikuks, et ta omandaks läbi selle õiguse midagi avalikult arvata. Siiani on just need kuulsused suutnud suust rohkem jama välja ajada kui tavalist, rahulikku elu elavad inimesed, kelle mõtted on läbi eelarvamuste rägastiku siiski suurema tähelepanuni läbi murdnud.

 

Mõned aastad tagasi märkisin sarkastiliselt ära Lauri Pedaja ja Ken Saani, keda ühes trükiväljaandes nimetati arvamusliidriteks. Kuigi ma ei eita, et nende vaated paljudel teemadel ON asjalikud ja huvitavad, siis arvamusliidritest on asi väga kaugel. Siiski oma vähemalt sama asjalikke arvamusi ka inimestel, kes meile igapäevaselt tänaval vastu kõnnivad, keda märkamata me neid isegi aegajalt õlaga müksame või keda tähele panemata laseme poest väljudes uksel nende nina ees sulguda.

 

Kui aga mõte algab küsimusega, kes oleme meie, et midagi arvata, siis on midagi kusagil valesti. Valesti enesehinnangus, valesti usus endasse. Kui ei usuta enda arvamuste ja mõtete väärtustesse, siis kas on mõtet üldse enda suud ka lihtsaks vestluseks lahti teha?

 

Ma ei ole kindel, et suudan kõigil teemadel adekvaatselt oma arvamust väljendada - isegi juhul, kui mul see arvamus olemas on -, aga ma tõesti väärtustan tõsiasja, et mul on tahet oma suud nii mitmelgi teemal lahti teha ja riskin seda tehes intellektuaalse konfliktiga.

 

Meil on kõigil vabadus ja õigus arvata ning maailm oleks nii kuradi igav koht, kui kõik tammuksid ühte rada samas rütmis.

 

*

 

Natuke pahane olen selle teema pärast. Pahameele allikas on tegelikult minu viimases avaldatud artiklis ""Pimedusest" elukunstnikuks", milles kirjutasin Rakveres elavast kunstnik Raimond Kukuškinist. Ilmumispäeval kuulsin kriitilist tagasisidet, miks oleme avaldanud sellises võtmes loo kellestki, kes on teise inimese tapnud.

 

Eee... Seepärast, et Raimond on seda väärt. See on minu arvamus ja mul oli hea meel tõdeda, et sama arvasid ka Kuulutaja toimetajad.

 

Lõik artiklist: Ühe Kukuškini lemmiktsitaadi – „Pole tähtis, palju sa loed, tähtis on, palju sa sellest võtad“ –  võiks noormehe näite puhul parafraseerida hoopis nii: „Pole tähtis, kaua sa vanglas oled, tähtis on see, kui palju sa sellest endasse lubad.“

 

Ja ma tean, et nii ei ole väga viisakas öelda, aga mulle tundub, et mainitud kriitika taga oli kritiseerija isiklik kadedus. Kadedus, miks temast endast selliseid lugusid ei kirjutata.

 

Vabandust, aga tõesti - kellegi teise toodetud sita müümine ei ole kaugeltki võrreldav inimesega, kes oma andekusega loob siia maailma midagi uut ja ilusat.

Raimondi loodud maal restoranis Moon Lounge, Rootsis.

ArtoRich Studio uksest sisse astudes on see andekus ja ilu näha ning just see oligi põhjus, miks ma Raimondist sellises võtmes persooniloo kirjutasin.

 

Ma arvan, et ma tegin õigesti ja see on minu arvamus. Aus, isiklik ja otsekohene.

Piirid, purgid ja minevik - Copacabana Deep by Paulo Arruda | Deep & Soulful House Music (Youtube)

Kirjutamise teeb viimasel ajal keerulisemaks mõtete rohkus. Neid on nii palju, et ühele konkreetsele teemale keskenduda tundub peaaegu võimatu. Aga võib-olla on see hea.

*

Üle pika aja sain astuda mööda Kadrina kooli koridore. Huvitav ja omamoodi tunne, muutusin justkui väiksemaks jälle. Väiksemaks ja nooremaks.

Sellise pildi klõpsisin telefoniga oma praeguse töökoha jaoks uudisnupu kõrvale.

Kohtusin paari kunagise õpetajaga, nägin uut arvutiklassi (mis pidi olema vaid üks kolmest, kui ma õigesti aru sain) ja meenutasin natuke vanu aegu. Lühike külastus mõjus üllatavalt positiivselt ja inspireerivalt.

Tahan tagasi kooli!

Hiljem kodu poole jalutades hakkasin mõtlema, et see koolimaja oma erisuguste õpetajatega on tegelikult mänginud mu elus väga suurt rolli. Nii suurt, et meenutan neid alati naeratusega. Jah - isegi seda õpetajat, kellega vaidlusse laskudes otsustasin oma kangekaelsust demonstreerides koolist paberid välja võtta ja keskkooli pooleli jätta. Äge aeg oli see igal juhul!

*

Kui elu, saatus, karma, õnnetus või miski muu on su purki vajutanud, kaane kõvasti kinni keeranud ja purgi pimedasse sahvrinurka peitnud, siis ei ole endal tegelikult midagi teha. Tuleb vaid pimedusega leppida, õppima olema, eksisteerida. Lugeda minuteid, tunde, päevi, kuid ja aastaid. Aastakümneid lugeda ja isegi selles kõige võimatumas olukorras loota, et ehk satub keegi selle unustatud maja pimedasse sahvrisse, märkab sind pimedas seal kaanetatud purgis ja otsustab selle kaane avada. Lahti keerata, et saaksid lõpuks hingata värsket õhku. Lahti keerata või lahti murda, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Muud võimalust ju ei ole. Loota ju tuleb. Lootus pidavat surema koos inimesega.

*

Viimases kirjes blogiveergudele ilmunud mõttekilluke eetika piiride järgimisest ja ületamisest äratas mõttevoo, et kummad on piiravamad: kas raamid või piirid? Kui algselt oli veendumus, et raamid on ikkagi raamivamad kui piirid piiritlevad, siis nüüdseks on selgus asendunud mõnusa segadusega.

Aga üle astuks või läbi murraks neist mõlemast, ma arvan.

*

Pikad õhtud. Tähesära taevas. Tähed on vist ainsad, mis ei räägi piiridest ja raamidest - mis tekitavad illusiooni lõpmatusest, täielikust ja igavikulisest vabadusest. Ent siiski - ka Universumil on piirid. Õnneks nii kaugel, et ahistama ei hakka need meid vist kunagi.

Õhtud on mõnusad ja suitsetamine põhjuseks, miks nii tihti seda tähesära nautida saab.

Peaks vist uue põhjuse leidma. Ehk ongi tähed selleks?

Descartes

 Avastasin praegu, et antud lugu siin blogis veel ei olegi. Nuuks! Kuidas siis nii?! Parandan vea... Lugu siis aastast 2007...

***

Descartes

Mees armastas Naist. Ta ei olnud selles küll kindel, kui ta proovis seda ratsionaalselt lahata, ent iga kord, kui ta pidi naisest eemal olema, tundis ta hinges teravat kripeldust. Tema Mõistus ja Loogika proovisid talle küll väita, et hinge ei ole olemas, samas ei osanud need kaks talle selgitada selle kummastavalt reaalse, füüsiliselt tajutava valu päritolu.

Mees istus oma palju päevi ja inimesi näinud sohval ja mõtles. Mees mõtles tihti, nii tihti, et oli ette tulnud päevi, kui tema kolmepoolsed vaidlused Ego, Mõistuse ja Loogika vahel olid nii tuliseks läinud, et möödalibisenud aeg oli mööda libisenud ka neist kaheksast tunnist, mis ta oleks pidanud tegelikult tööl viibima. Õnneks oli mehel tööga vedanud: tema töö oli ka suurelt osalt mõtlemisega seotud ja kuna temast ametiredelil kõrgemalseisjad olid arusaajad inimesed, siis oli ta sellistel juhtudel suutnud oma töömõtlemise ära mõelda hiljem koduste seinte vahel.

”Ma mõtlen, järelikult ma olen” mõtles mees Descartes'ile. Need sõnad olid pandud raami sisse seinale. Naisele see ei meeldinud. Naise arvates viibis mees nõnda palju oma mõtetes, et vahepeal tundus Naisele nagu ei olekski Meest nende ühises korteris. Kord oli Naine riputanud magamistoa seinale parafraasi ”Sa mõtled, järelikult Sind ei ole... siin.” Mees oli selle peale pahandanud, sest Naise loogika oli kummaline.

”Kui ma mõtlen, siis ma ju olen,” oli ta pahuralt öelnud. ”Ma ei saaks ju muidu mõelda, kui mind ei oleks.”

”Jah,” noogutas Naine pead, ”aga mina ei tunne, et sa oleks. Kui sa mõtled, siis ma tunnen nagu ma oleksin üksinda. Üksinda siin voodis, siin toas, siin majas.”

”Aga mina ju olen siin. Ma ju mõtlen otse sinu kõrval. Kas sa siis ei tunne, et ma olen?” imestas Mees Naise rumaluse üle.

”Ei,” ütles Naine, keeras selja ja jäi magama.

Mees mõtles. Tal oli probleem. Naine oli talle hommikul öelnud, et ta kolib tagasi oma ema juurde sest ta ei suuda üksinda elada. Mees ei saanud temast jälle aru ja sellepärast ta nüüd mõtleski. Ta ei suutnud aru saada, kuidas on võimalik üheaegselt olla ja mitte olla.

”See on võimatu,” ütles Loogika. Mees nõustus sellega ja kehitas õlgu.

”Järsku Naine arvab, et sa ei ole tema jaoks küllalt hea,” pakkus Ego. Mees ei tahtnud sellega hästi nõustuda, sest oleks see nõnda, siis läinuks Naine minema juba aastaid tagasi, mitte pärast kahekümne seitsme aastast kooselu. ”Võib-olla ta on natuke pikaldane,” sosistas Ego hästi vaikselt, rohkem nagu iseendale.

”Ei!” hüüdis Mees. ”Ta on väga hea inimene, väga hea Naine. Aga ta on kogu aeg rääkinud, et mind ei ole.”

”Kas sa sellist võimalust oled kaalunud, et Naisel võib olla autism?” küsis Mõistus kukalt sügades.

”Ehh... Mis see veel on?” küsis Mees.

”Ma täpselt ei tea, aga ma vist kunagi lugesin, et on inimesi, kes ei taju väga täpselt neid ümbritsevat keskkonda, elades nagu oma maailmas. Nad soovivad end teistele mõistetavaks teha, aga nad ei tea, et neid ei mõisteta. Midagi sellist, noh,” rehmas Mõistus käega.

”Ma ei usu. Ma saan temast väga hästi aru. Enamuse ajast. Aga vahel ta ütleb, et mind ei ole. Ta ütleb, et ei tunne, et ma olemas olen.”

Nad vaatasid üksteisele pikalt otsa, igaüks püüdis probleemi süveneda oma vaatenurgast. Vaid Ego õhetas roosakalt, häbenedes vist oma viimast märkust. Korraks Mõistus võpatas nagu oleks talle mingi idee tulnud, ent vajus sama ruttu tagasi oma mõtlevasse poosi. Valitses mõtetest tihe vaikus.

”Ta ei ole tegelikult kunagi öelnud, et sind ei ole,” alustas Loogika ettevaatlikult, justkui kartes lõhkuda seda vaikust, mis oli pool tundi nende ümber lasunud.

”Aga on ju,” kortsutas mees kulmu. Kolm silmapaari puurisid Loogikat, mis tahtis seepeale tooli alla peitu pugeda. Siiski suutis ta end kokku võtta.

”Ei ole. Naine on alati öelnud, et ta ei tunne, et sa oleks.”

”Ja?” kostus küsimus kolmest suust.

”Ta ei ütle, et sind ei ole. Naine ütleb, et ta tunneb nagu sind ei oleks.”

”Aga ma tunnen ju, et ma olen,” naeris mees. Ego naeris samuti, ent Mõistus vajus mõttesse.

”Ei, sa tead, et sa oled,” vaidles Loogika vastu. ”Aga kas sa tunned seda?”

Taas langes vaikus nende vahele. Seekord väga lühikeseks hetkeks. Kõik tõstsid korraga pea, vaatasid üksteisele otsa säraval pilgul ja teadsid, et midagi on muutunud.

Mees tõusis oma sohvalt ja astus Descartes'i sõnade juurde. Markeriga kirjutas ta sinna uue rea, võttis laualt telefoni ja helistas Naisele. Veerand tundi hiljem, kui ta kõne lõpetas, Mees naeratas laialt ja jäi uuenenud tahvlit silmitsema.

”Ma mõtlen, järelikult ma olen. Descartes

Ma tunnen, järelikult ma elan. Mees”

W Hocares   23.11.2007