Rahulolematus

Täiesti möödas.

Aasta on täiesti märkamatult mööda läinud ja mitte kui midagi ei ole jõudnud kirjutada. Mitte, et aega ei oleks olnud. Mitte, et mõtteid ei oleks olnud. Mitte, et ... Vabandusi ei olegi. Ei tahagi.

Eluga on selline asi, et mingil hetkel saabub hetk, kus ei taha/ ei julge enam kirjutada asjadest, millest nii väga tahaks, sest peas on vasardamas ainult üks mõte: "Kui ma kirjutan sellest praegu, siis senine elukorraldus on täiega pees ja ei viitsi, ei taha, tõesti ei soovi enam uuesti kõike otsast peale hakata."

Kuulad hommikuti autos Sky Plusssssssi, neid alalisi targutamisi ja mõtled, et milleks küll. Ometi ... On stabiilsus ja rahu ja need pisikesed asjad, mida sooviksid muuta, need ei tundu nii olulised.

Autoreis lähiriikides, 150+ km/h Leedu kiirteedel, autos vaid need kõige lähedasemad - isa, vend ja poeg - ja ometi tunne, et midagi on puudu. Midagi on selles maailmas sellist, millest tahaks lahti saada ja midagi sellist, mida sooviks juurde.

Rahulolematus.

Isegi siis, kui kõik asjad tunduvad olevat hästi, kui need ongi hästi ... Nii hästi, kui oskaks soovidagi, ikka leiab põhjuse rahulolematuseks. Ehk on hästiolemine vaid illusioon?

---

Ükspäev mõtlesin alamblogi Päev Eestis peale. Nii palju oleks kirjutada, nii palju asju on siin meedias ja poliitikas valesti, aga väsimus on peal: milleks pingutada? Miks üritada ja proovida, kui kõik läheb nagunii sinna, kuhu see on määratud minema. P-tähega kohta. Vahet ei ole, milline erakond parasjagu võimul on või milline üritab ennast nahast välja pugedes defineerida kui kõige paremat alternatiivi - tavainimese jaoks ei muutu mitte kui midagi.

Seega - miks siis üldse?

---

Samas sisemus keeb. Ei teagi, miks. Ei taha ka sügavamat analüüsi ette võtta, sest seni on see lõppenud kummaliste eksperimentide ja varesepoegade adopteerimisega. Suvaline selgitus: tundes end süüdi maailma ees, üritad end heastada väikese olendi päästmisega.

Eelmisel aastal sai päästetud üks kassipoeg Bulgaaria kuurortist. Tulemus: rohkem segadust, arusaamatus ja tüli lähikonnas, kui oleksin seda tahtnud. Ja kannatajateks lähimad inimesed.

Ma ei usu, et keegi meist unistaks öösel kell kolm sõitmisest kiirabis, sest su lapsel on tõsiseid probleeme hingamisega. Ja kuigi kõik lõppes hästi ja Oskar ütles, et ta tahaks uuesti niimoodi haiglasse minna, sest "Nii äge oli vilkuritega sõita ja haiglas olid nii toredad tädid ja onud (aga süsti ei tahaks rohkem)", siis mingil hetkel tuleb tõmmata kindel piir nende maailmaparanduslike ja kasulike mõtete vahele.

---

Ja peamine küsimus: "Kui sa tunned, et kõik on nii hästi, kui vähegi võimalik, siis millest tuleb see tunne, et tahaks, et kõik oleks hoopis teisiti?"

Rahulolematus.

On töö, on sissetulek, on sõitmiseks maailma ilusaim seeriatootmises olev sedaan, on söök laual, on inimesed, kes hoolivad, on nii palju asju, mille pärast tänulik olla ja rõõmu tunda, kuid sisemuses on vaid üks - rahulolematus.

Mis on see ideaal, mis muudaks mind rahulikumaks?

Autoga Euroopas

Üle poole suvest ja aastast on läbi …

Reis kaugustesse õnnelikult tehtud.

Kui eelmisel aastal sai läbitud mõned kilomeetrid alla 7500 kilomeetri, siis sel aastal tuli viissada kilomeetrit otsa. Ja elamusi kordades rohkem, seda just sõites.

Poola kiirtee Varssavist Lodz'i oli hullumaja: kiirused 130-160 km/h ja liikluskultuur nagu saates "Võimalik vaid Venemaal". Märguanneteta reavahetused, süstimised ja äkkpidurdused, kui keegi piisavalt kiiresti eest ära ei tulnud oli vaid osa nähtust. Kümne kilomeetri jooksul nähtud neli avariid, milles ühes oli ühes osapoole auto vaat, et pulbriks sõidetud. No mille kuradi pärast on vaja aastaid vana Renault Trafficuga sõita 160+ km tunnis???

Austriast Salzburgist võetud suund lõunasse viis üle Alpide. Ma olen kindel, et mitte kõige kõrgemast kohast, aga reaalselt pilves sõitmine oli elamus omaette. Ja tuled pilvest välja ja ikka ei näe veel tee äärest kõrguva kaljurünka tippu ... Fantastiline …

Öine Itaalia ja navigatsiooni poolt mängitud vingerpuss, mis juhatas Trieste kesklinna ringiga, mis täiesti juhuslikult viis linna kõrgemaisse punkti ja tänavaile, millest läbisaamiseks pidi isegi peeglid kokku tõmbama. Aga ikkagi - tänud sulle, GPS, sest vaated olid võrratumad, kui allolevalt fotolt näha saab.

Itaaliast Dubrovniku poole sõites oli plaan külastada ka Pulat, et näha üht paremini säilinud roomaaegset amfiteatrit. Öösel kell kolm oli see kaunis, kuid hommikune külastus jäi ära, sest vihma tuli kui mitmest oavarrest ning terve linn meenutas rohkem Veneetsiat kui autoga läbitavat liikluskeskkonda.

Peamine kiirtee Horvaatia lõunaossa kulges kõrgel ja sadas ebameeldivat uduvihma, mis tegi nähtavuse suurtel kiirustel väga viletsaks (aeglaselt sõitmine oleks tähendanud suures liiklusvoolus ehk veelgi suurema liiklusohu tekitamist), seega mobiilist ilmateadet uurides selgus, et mereäärsel väiksemal teel peaks ilm parem olema … Ilm oligi parem, aga tee ise selline … huvitav … Kuna ca 200 kilomeetri jooksul ei olnud ühtegi kohta, kus tahtnuks vabatahtlikult käsi roolilt võtta, siis jäi ka fotokaamera kasutamata ja ülevaate andmiseks pidin kasutama internetti.

Enne ja pärast Dubrovnikut sai ööbitud Bosnia-Hertsegoviinas, mille teedel ma vähemalt esimesel õhtul tundsin end kui tigu jaanalindude kõrval. Kohalikud lausa lendasid kitsastel ja kurviliselt teedel ning kuna kellaaeg oli juba üsna pime, siis ei hakanud ka suuri riske võtma. Seda parem tunne oli aga järgmisel hommikul tagasi Horvaatiasse sõites siis, kui sai lausa kahest kohalikust lennukist korraga mööda sõidetud. Check! Mazda kiirendus oli ikka häää!!!

Dubrovnik ei andnud sõidu poolest küll suur elamust, aga mõnetunnise parkimise eest makstud 35 € kuulub liikluskogemuse hulka ikkagi :)

Trepp, mis tuntud minu lemmiksarjast

Peale Montenegro vaikset läbimist tuli - hip-hip-hurraa! - Albaania, kuhu ma never ever enam autoga ei lähe. Vähemalt enda omaga mitte. Isegi kui kuidagi on võimalik mööda sõita neist olematutest teeoludest - oli juhus, kui teelõigu läbimist Mazdaga üritades nägin peeglist, et meist sadakond meetrit tagapool tulnud Jeep Wrangler targu otsa ringi keeras. Otsustasin seejärel ise ka, et ei liigu edasi teel, mida nähes isegi džiibijuht otsustas pikema ringi sõita.

Küll oli Albaania teeoludest kordades hullem kohalik liikluskultuur ning meid õnnistati kogu sealviibimise aja jooksul lausa kahe korraga, mil sattusime linna tipptunni ajal. Ohjah! :( Hetkel ma arvan, et mu elu suurim lotovõit oligi see, et Albaaniast autot mõlkimata välja sain. Mis seal täpselt toimus, sellest pean lausa eraldi postituse tegema, sest kõige kirjeldamiseks praegu ei ole lihtsalt aega …

Bulgaaria, mu arm... Sofias käisin ma esmakordselt ja linn tundus kohe kodune. Keel oli tuttav, hinnad inimlikud ja söögid super. Ja hiljem Musta mere poole sõites sa peaaegu kakssada kilomeetrit järjest läbitud kiirusel 170-180 km/h :D When in Rome, do as Romans do. Seda mõttetera meeldis mulle küll järgida ja liigelda nagu kohalik. Ok - nagu sel hetkel trassil olnud kiireim kohalik oma Audiga, aga mind üllatas positiivselt Mazda 6 super stabiilsus sellisel kiirusel. Tunde järgi võinuks veel palju juurde vajutada, aga ma ei tahtnud olla esimene kiire auto, mis politseile silma võib jääda...

Sozopoli kassipojast, kes aku peale peitupugenuna tegi kaasa 150 kilomeetrise sõidu Kuldsetele Liivadele peab ka eraldi loo kirjutama, seega praegu lihtsalt esimene pilt sellest nunnukast.

Tulevane Gata Salvaje

Rumeenia … Kui ma eelmisel aastal alguses natuke pelgasin Rumeenia liiklust ja selle teistkordsel läbimisel juba natukene harjunud olin, siis sel aastal oli positiivseim liikluselamus just Rumeeniast. Miskipärast arvan, et see ei jää vaid selleaastaseks lemmikuks, vaid üldiseks TOP 3 riigiks liikluse poolest.

Liiklus oli sujuv, sest aeglasemalt sõitvad autod tekitasid kaherealisel teel kolmanda ja neljanda raja, lastes kiiremad autod probleemideta mööda. Kusagil ei olnud autorivisid, mille taga jokutades oleks pidanud tegema keerulistes kohtades ohtlikke möödasõite (ja tagasi koju jõudes oli Tallinn-Pärnu maantee ehtne "Welcome to Estonia!", kus 75ga sõitvad jobud keset teed laiutavad ja möödasõitu märgates kiirendama hakkavad). Ka politsei oli tasemel, sest kui sa sirgel ja hea nähtavusega teel, kus lubatud 100 km/h ja katkendlik joon, politseiautost 140ga mööda sõidad, ei tee nad teist nägugi. Küll aga võeti ridamisi kohalikke Räikonene maha kurvilistes, pideva joonega kohtades, kus nad ületasid möödasõitu tehes kiirust ehk vaid 10 km/h ... Põhimõte tundus politseil olevat selline, et me ei tülita autojuhte seal, kus on ohutu sõita, aga kui te, kuradid, peaksite tegema tsirkust halva nähtavusega ohtlikes kohtades, siis vääname sajaga.

Ja see tundub mõistlik, eriti Eesti valguses, kus Peterburi ühesuunalisel trassil, kus hea nähtavuse ja teeolude tõttu võib rahulikult ja ohutult 140-160 km/h kulgeda, passib miljon politseinikku, keeled vestil ootamas, kuni mõni autojuht 20 km/h kiirust ületab; samas mitte nii ohututel teelõikudel, millel ka 10 km/h kiiruseületamine riskantseks muutub (ntx Viitna metsavahe, Haanja jpt), pole ma neid pea kunagi näinud. Ja tundubki, et kuna suured trassid on politseinike poolt hõivatud, siis kõik meie kodumaised hullud vajutavad gaasi põhja kohe, kui kuhugi metsa vahele pääsevad.

Aga Ukraina? Trassid olid enam-vähem ok, linnadesse aga minna ei tasu, sest kui Albaania augud oli vähemalt ümarate servadega, siis Ukraina asfaldis on nii mõnedki teravate servadega augud, kuhu pool auto võib ära peita. Ühte sellist märkasin bensiinijaamast väljudes kiirendusraja alguses ja auto mahakandmisest päästsid vaid head pidurid. Mis oli Ukrainas aga eriti positiivne, oli 90 sendine bensiiniliitri hind :D

Tagasi Eestisse jõudnuna võib aga julgelt öelda, et kirugu me siin ise, palju tahame, Eesti teekatete kvaliteet on aga läbitud 15 riigi seas kindlasti ja ülekaalukalt esikohal...

Päikest ja gaas põhja!

31. august 2016 - Suve lõpp ja Bon Jovi

Miljon aastat pole kirjutanud ja kuna täna õhtul toimub selle suve ametlik lõpuüritus, milleni on veel paar tunnikest aega, siis mõtlesin, et õhtut oodates võiks ju meenutada seda, mis tunne on kirjutada midagi pikemat, kui reklaamlause Facebooki või menüüuuendus Merlot'sse.

Tunded on segased - rõõm, nukrus, närvilisus, ootusärevus, lootus ja purunenud lootus samaaegselt. Ilus päikeseline ilm annab kehale sooja, rõõmsad naeratused, millega lõunaseid tervitusi jagati, soojendasid hinge, ent ometi... Ei ole head ilma halvata ja täpselt selline ongi see elu, milles tegelikult me kõik igapäevaselt elame.

#familyMerlot

Kindlasti üks selle suve märksõnadest, mis seotud väikese baar-piljardisaal-restoran Merlot'ga. Jah - nagu panete tähele, siis kasutan Merlot puhul hääldust 'merloo', sest pean seda õigeks ning sellest johtuvalt ka käänan seda sõna. Ja me oleme merloolased, mitte merlotlased, kes käivad istumas Merlot's ('merloos'), mitte Merlotis. Sorry, sõbrad ja pereliikmed, aga kusagil mu hingesügavustes on veel alles kübeke filoloogi, kelle kõrvus sellised eksimused kriipivat valu tekitavad.

Merlot'le sai alguses natuke reklaamitöid tehtud, siis sain sinna kuidagi baari tööle, edasi administreerima ning lõpuks sai seal osaleda kõiges - koristamisest kokkamise ja grillimiseni. Äge aeg oli!

Meenutasin kunagi kogemusi administraatorina Oasises ja giidi-reisisaatja tööd Bulgaarias ning neid kaht kogemust ühendades hakkas Merlot'sse tekkima püsiv seltskond, klientuur, kes hakkas tavapärasest tihedamini omavahel läbi saama. Ja mingi vestluse käigus kerkis õhku sõna 'perekond'. Ja nüüd meil ongi oma suur perekond Merlot, kes on teineteisega seotud, kellest - nagu vahel tundub - paljud on üksteisega nii harjunud, et enam nagu ei oskagi ilma...

Kindel ei - me ei ole sõbrad. Meil ei ole ei lähedalt ega kaugelt vaadates midagi ühist - ainult Merlot, meie kodu. Meenub öö, kui käisime neljakesi tunnike peale Merlot sulgemist Osmanis söömas. Neli erinevas vanuses meest, kõik täiesti erineva riietus- ja käitumismaneeriga, erinevad rahvused - aga ometi oli meil midagi, mis meid sidus. Meie peretunne, mis tekkinud üürikese kuu ajaga.

Meil on seal mehi ja naisi, vanuses 16 kuni 70, eestlased, venelased, ukrainlased, grusiinid, aserbaidžaanid, pool leedukat :), hindid ja peaaegu ka kaks inglast, kõik erineva mineviku ja professionaalse taustaga - autojuhtidest insenerideni, kes töötanud süvakosmose radaritega. Täiesti, täiesti erinevad inimesed, ent kes pereringis moodustavad väga kummalisel moel terviku.

Ja täna on see õhtu, kus jagame välja nimelised perekaardid, millega edaspidi on kodus, restoranis Merlot, kõik tellimused -20% :)

Vot sellised :D

Suvi

Suve nagu ei olnudki. Siiski - oli vaimustavalt vapustav Jaanipäev ja jaanituli koos Oskari ja maailma parima seltskonnaga. Kummardus osalistele ja suured-suured tänud!!! I love you all!

Samas Merlot pärast sai sellest ka üle väga pika aja esimene suvi, kus ma kordagi ujuma ei jõudnud. Millest on kahju! Vahel isegi 20tunnised tööpäevad ja nõnda mitu nädalat järjest võtsid kogu vaba aja.

Seiklused, juhtumused, millest näiteks üks viis politseisse, teine EMOsse jne...

Ei saa öelda, et et oli igav suvi, sest emotsioone oli meeletult, aga geograafiliselt võttes jäi tegelikult kõik paari kolme kilomeetrise raadiusega ringi, mille keskmes oli ikka ja alati Merlot.

Ise

Ise kohta ei oskagi täna enam midagi öelda. Lisaks rõõmule tõi Merlot ka mitmeid isiklikke ja tööalaseid pettumusi. Nii endas kui teistes. Jääb vahel arusaamatuks, miks küsitakse küsimusi, kui ei taheta vastuseid kuulata samas, kui nendest vastusest sõltub tegelikult kogu hea läbisaamine.

Aga rõõmu oli rohkem. See on peamine. Jälle sai üks asi õigesti valmis tehtud ja see on hea tunne. Enda jaoks. Oma ego jaoks. Loodetavasti ka kõikide osaliste jaoks.

Aitäh Teile kõigile, kes te mu suves osalesite!

Mis minust saanud on?

Mis on blogimise ehk siis päevikupidamise üks suurimaid plusse, on see, et sa saad vaadata tagasi enda elule. Võib-olla ma ei ole kõige kauem sel alal tegutsenud kirjutaja, aga mul on siiski mingi minevik, mida mäletada.

Ja ka minevik, mille olin unustanud. Minu jaoks on viimastel aastatel sarkasm ja satiir olnud ülimad: ma pole sageli mõelnud sellele, kust see kõik pärit on. Ning tänasel öösel saabus killuke selgust - ma leidsin taas kommentaari (minu blogis siiani üleval), mis pani mind asju ümber mõtlema.

Minu postituse alla kirjutati kunagi selline asi (inimese poolt, kellega olin selleks hetkeks 4 aastat suhelnud):

"Võiks siia vabalt kirjuta, et olen üsna kade, kui paljude huvitavate inimestega sa oled selle aja jooksul tuttavaks saanud. Aga ei. Mul on hea meel, et sul õnnestus saada Bulgaarias reisisaatja töökoht. Sinus on liiga palju positiivsust ja heatahtlikkust, kui sa vähegi soovid seda teistele välja näidata (loe: näitad seda enamik ajast välja). Tule siis ikka kodumaale ka, me vajame sinusuguseid rõõmsameelseid inimesi ;). Ole tugev!"

Kas ma tõesti olin selline, kelle peale vaadati kui rõõmsameelse peale alt üles?  Minu viimaste aastate kirjed on olnud pigem sarkastilised-satiirilised ja sedagi vaid avalikkuse ees...

Tänane küsimus: kuhu on kadunud see rõõmsameelsus elu üle, oskus nautida seda hetke, milles sa elad?

Ärkamine rumalusest... Taaskord... Kisub vist igavaks juba

Ühe loengu vaatamine kaks õhtut tagasi ning kaks lugemist täna hommikul tõid mind lõpuks tagasi siia blogisse, et üle pika aja midagi kirja panna. Loeng ei ole oluline tänase kirjutise teemas, kuid loetu küll.

Kontrollisin üle miljoni aasta oma postkasti ja sealt oli lugemissoovitus kanalist, mille olin kunagi tellinud. Autoriks David Hopkins ja artikkel How a TV Sitcom Triggered the Downfall of Western Civilization. Ja tõesti, see pani natukene kaasa mõtlema. Toon ühe lõigu sealt ka siia.

You may see it as a comedy, but I cannot laugh with you. To me, Friends signals a harsh embrace of anti-intellectualism in America, where a gifted and intelligent man is persecuted by his idiot compatriots. And even if you see it from my point of view, it doesn’t matter. The constant barrage of laughter from the live studio audience will remind us that our own reactions are unnecessary, redundant.

The theme song itself is filled with foreboding, telling us that life is inherently deceptive, career pursuits are laughable, poverty is right around the corner, and oh yeah, your love life’s D.O.A. But you will always have the company of idiots. They will be there for you.

Don’t I feel better?

Selle nurga alt vaadatuna ei - ma ei tunne ennast paremini. Kohe üldse mitte.

Jätkasin postkasti ja järgmiselt tellitud jälgitavalt kanalilt/blogijalt oli uus postitus. Vastused mingile 12 küsimusele. Lugesin-lugesin, kuni tuli see (ma ei anna blogija nime, sest see pole antud kontekstis oluline).

Minu murekoht täna ei tekkinudki sellest, et mu esimene reaktsioon oli WTF?! Mure tekkis teisest reaktsioonist, et äkki ma ise olen rumal ja peaksin guugeldama. Ja et ma tegingi seda. Õnneks mu WTF?!-reaktsiooniks oli põhjust, sest mul oli õigus.

Miks ma olen hakanud kahtlema enda teadmistes, mis on kunagi olnud nii kindlad, et söandasin isegi mälumängudel osaleda? Ehk seepärast, et see tänapäevane pealiskaudne meedia (nii tavaline kui sotsiaalne) on enam-vähem ainsad kohad, kust ma enda infot viimasel ajal ammutanud olen.

So, how do we retain our sanity in a dumb, dumb world? I wouldn’t be a good teacher if I didn’t come prepared with a few ideas.

No. 1: read a fucking book.

Ma olen neid fucking raamatuid lugenud väga palju ja neist raamatute lugemisest tuli mulle ka see WTF?! reaktsioon, sest periskoope kasutatakse merenduses ning sõjanduses, mitte mingis kuradi observatooriumis. Mida need teadlased sellega vaataksid? Kuu tagumist poolt???

Ja hoolimata kõigist neist loetud raamatutest ma kahtlesin endas, sest blogija, keda olen teinekord lugenud vaid ajaviiteks ning meelelahutuseks, kirjutas nii. Kas tõesti on kõikvõimaliku informatsiooni vastuvõtmine muutnud minu kriitikameelt nõnda palju, et kui varem filtreerisin sissetulevat informatsiooni läbi faktiliste teadmiste, mida olin elu jooksul kogunud, siis nüüdseks olen selle informatsiooniga hakanud filtreerima enda faktilisi teadmisi? Isegi, kui see infokilluke tuleb ajaviiteblogist. Midagi on mööda...

Sellel samal pildil on veel paar huviäratavat asja. Just enne periskoobi-ämbrit räägiti soovist raamat välja anda. Millest? Observatooriumite uuest varustusest?

Ma ei ole õel - ma olen lihtsalt sarkastiline.

Naljakas lugu kopituna Facebooki staatusest? Huvitav, kas siis terves Facebooki tutvusringkonnas polnud kedagi, kes oleks osanud viidata faktilisele eksimusele? Kui nii, siis kurb. Ja kui juhitigi, siis sellise staatuse (ehk siis oma rumaluse) edasireklaamimine naljaka loo sildi all on veelgi kurvem. Ning mõttekoht - ehk see välismaa tuttav ei naernudki selle üle, et ta "äpist" mööda rääkis. Ehk naerdi hoopis seda, et räägiti järjekordse tibiga, kes keerulise sõnaga kokku puutudes üritab endast targemat muljet jätta?

Neetud! Rumalus ei ole reklaamimiseks!

Ma saan aru, et tegu on natuke erialase sõnaga, aga siis tulekski esitada täpsustav küsimus "Mis see on?", mitte lahmida. Küsimusi esitamata ei ole võimalik targemaks saada.

Just seepärast ma julgustangi enda poega alati küsima küsimusi "Miks?" ja "Kuidas?". Jah, neile tuhandetele küsimustele vastamine on teinekord tüütu, aga ma tunnen, et see on minu kohus. Vähemalt seni, kuni ta oskab ise piisavalt palju lugeda, et neid vastuseid juba ise otsida. Ja vastama pean õigesti, sest muidu poleks asjal mõtet. Ning jah - isegi mu varsti neljaseks saav poeg on esitanud mulle küsimusi, millele mina pole osanud neil hetkedel vastata. Nii lihtne olnuks tollal lahmida (nagu tegi seda eelmainitet blogija) ja järgmise küsimuse juurde liikuda. Ei. Selle asemel ma ütlen talle ausalt, et ma ei tea seda praegu, aga ma uurin sulle selle vastuse välja.

Näide: esimest korda uue rongiga sõites (Oskar ei olnud kolmenegi siis) küsis poeg, kus rongi mootor on. NII LIHTNE olnuks viibata kuhugi ja öelda, et näe, poja, seal. Oskar oleks vastusega rahul olnud. Tegelikult jäin aga vastuse võlgu, kasutasin kodus internetti ja järgmine kord pojaga koos olles ja rongi nähes osutasin talle täpselt selle koha ära. Tema ütles: "Ahah."

Ehk tähtsusetu fakt tema jaoks terve ülejäänu elu jooksul, aga vähemalt parem kui olukord, kus ta ehk kunagi pidanuks kellegi küsimusele vastama minu poolt huupi ja võimalik, et valesti vastatud vastusega ja kõrvalseisja oleks mõelnud: "Damned, you are stupid!"

Huh... Liiga pikk tekst üle pika aja kirjutamise kohta.

Siiski tehaks tuua välja veel pisiasja selle blogiga või ehk rohkem selle küsitlusega seotud küsimustiku üle. Küsimustikud on tavaliselt selleks, et inimesi tundma õppida.

1. Millised on su lemmikjalanõud? 
2. Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik/rõve, aga sulle ikkagi maitseb?
3. Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 
4. Mis on su lemmiklõhn?
5. Lemmikäpp?
6. Kes on su lemmikyoutuber? 

Paar sellist oli veel, aga lihtsalt küsimus - mida kuradit need asjad peaksid sinu kui inimese kohta näitama? Kurb ongi see, et aina enam hinnatakse inimesi selliste pealiskaudsete asjade järgi. Alles see oli, kui vist "Märgatud: Tallinnas" lehel Facebookis keegi kurtis, et oli poes oma Galaxy 6 telefoni välja võtnud ning selja taga järjekorras seisnud tibinad olid omavahel kommenteerinud: "Iuu - see on nii 2015." Really?!

Kui maailm oleks see kuradi Elroni rong, kus me selliste inimestega koos sõidame, siis ausalt öeldes mina ei tahakski sellest rongist välja astuda - ma tahaks sellised inimesed rongist välja visata ja neist sellesama rongiga üle sõita. Praegu ma juba tean, kus selle rongi mootor asub ja usun, et vajadusel saaksin selgeks ka selle rongi liikumapanemise ning juhtimise.

Miks? Sest ma näen õppimise vajadust ja mul on tahtmist õppida.

PS Hoopis rohkem annaks inimese kohta infot küsimus, milline oli viimane raamata, mille ta läbi luges? Vastus minu kohta: kuigi olen muuhulgas läbi lugenud palju igasugust mõttetut jama, siis viimaseks raamatuks oli tõesti Michio Kaku "Physics of the Future: How Science Will Shape Human Destiny and Our Daily Lives by the Year 2100"

Lihtsalt kirjutamise pärast

Mõnikord on vaja kirjutada. Lugesin vahepeal päris palju paberile kirjutatud ning mõistsin, et kirjutamine on hea. Trükkimine mitte nii väga, aga aitab ka see.

Parafraseerides: sometimes, when things are falling apart, they may actually be falling into abyss.

Sellega tänase parafraseerimise osa lõpetame. Milleks pingutada, kui peast ei ole midagi asjalikku tulemas.

Jalutan pimedas ümber Neeruti järve, jalad otsimas rada neil pimedatel tõusudel ja langustel siis, kui silmad enam ei seleta. Usalda instinkte, usalda sisetunnet, kui muud tajud enam ei tööta. Eks see natuke keeruline ole, kui tead, et paar vale sammu võivad viia mitmekümne meetri pikkuse veeremiseni mööda võsastunud ja roikaid täis järsku mäekülge.

Pole hullu - on hullemaski olukorras olnud. Varsti tuleb see lõkkekoht ja varjualune, kus nii mõnigi kord on saanud käia lõket tegemas ja loodust nautimas. Enamjaolt üksi, teinekord ka mitte. Isegi Oskar-poiss on seal vinkusid lõkke kohal küpsetanud.

Praegu, mööda pimedust edasi rühkides käib peast läbi mõte, et võiks ka lõkke üles teha ja selle soojust nautida tolles jahedas, natuke niiskes sügisõhtus. Väike arutelu endaga. Ei. Üksinda lõket tehes peaks olema kaasas vähemalt paar õlut. Veelgi parem oleks pudel viina, sest üksi metsas olles ja mõtteid veeretades kalduvad esimesed mõtted ikka negatiivsed olema. Ja seda negatiivsust on õhtul hilja või täiesti öösel väga hea välja karjuda.

Seda soovitati mulle kunagi... Öeldi, et kui tahad aastate koormast lahti saada, siis mine metsa või mujale üksikusse kohta ja karju. Kõvasti, täiest hingest, hingetuks. See pidavat aitama. Teinekord aitabki.

Viina juues tuleb karjumine kergemalt.

Täna ei saa viina juua. Homme vaja vara tööasju ajama minna ja kuigi pohmellis on varemgi olulistele kohtumistele mindud ning need kohtumised on isegi edukalt läinud, ei olnud Kadrinast kõndima hakates seda õiget tuju. Oli vaid tühjus, mis mõnikord on tugevam kui negatiivsus. Nii ka täna...

Pilt on ööst, aga illustratiivne. Enda tehtud küll, aga mitte Neerutis.

Aiman end lõkkekohast mööduvat. Edaspidi muutub teerada võõramaks - olen ümber järve terve tiiru teinud vaid mõned üksikud korras, needki päevavalges. Järsk langus, üksikul puujuures libastunud jalg paneb korraks tasakaalu otsima, kuid kukkumine jääb ära. Õnneks. Või kahjuks.

Miks kahjuks, imestan ma enda mõtte peale isegi. Siiski on vastus lihtsam, kui arvata võiks - kukkudes saaks haiget ja reaalne valu viiks tähelepanu mujale, eemale; reaalne valu oleks tunduvalt talutavam kui mingi ebamäärane, hinge- ja vaimukriipiv tühjus...

Aga jalad ja reaktsioonid ei lase kukkuda, ei lase probleemide eest lihtsamate lahendustega põgeneda.

Ruttame edasi. Rada muutub korraks pehmeks ja üks toss vajub vette. Tähed paistavad ülevalt puude latvade vahelt, kuid need ei valgusta teed. Külmetusoht? Hell knows - tempo on nii kiire, et küll see vesi tossus ka ruttu soojaks läheb.

Lirtsub.

Uus hääl öises vaikuses ei lase enam kõrvadel keskenduda ümbrusele. Kuigi loodus ei ole ohtlik enam ammu, urgitseb mingi ürgne hirmualgeke pimeda metsa ees ikka kusagil sisemuses, muutes tsivilisatsioonis mitte nii vajalikud tajud märksa teravamaks. Tunnen lõhnasid ja puuokste liikumisi ning kui see kuradi lirtsumine ei segaks praegu, siis on vahel kuulda ka seda, kuidas sügises langevad lehed vaikselt läbi okste langevad.

Äge...

Tean, et varsti tuleb ujumissild ja seal saa...

"F******!!! PER******!!!"

Röögatus tuleb üle huulte nii ootamatult, et ma isegi võpatan. Pinged ja mure ja vaev said välja.

Nüüd võib jälle rahulikumalt võtta.

Nüüd võib jälle koguma hakata.

Üle mineviku, oleviku ja tuleviku; Evanescence - "My Immortal" (2004)

Nädalake kirjutamises vahet olnud ning paljugi on muutunud. Millises suunas, on veel vara öelda, aga see on juba kinni minus endas. Kas ja kuidas hakkan ma seda kõike enda jaoks ellu viima või kas üldse on emotsioonide ajel tekkinud ideedel ja mõtetel reaalses elus piisavalt elujõudu. Juba on osasid neid nimetatud ajuvabaks, teisi ägedateks - seinast seina...

Ei alusta algusest, sest tundub, et teinekord on täna alustatud mõtte algus kauges minevikus ja mõni mõte sünnib alles siis, kui suurem osa lausest on juba kirja pandud. Seega - kust alustada? Lihtsatest asjadest. Ja episoodiliselt. Nagu mulle kunagi kõige rohkem meeldis.

Eelmine kuu jalutasin või kõndisin kokku ca 170 km. Tuli välja, et telefonis spiooni mängiv äpp loeb ka mu läbitud kilomeetreid. Nüüd kasutan seda teadlikult. Eile näiteks libises jalge alt läbi 29 kilomeetrit. Kõndisin mööda metsi, ühes käes nuga, teises telefon. Miks? Ühes vestlusest kasvas välja mõte, et kui juhuslikult peaks tulema mingi kuri karu, siis oleks ju tore YouTube video teha, kuidas mõmmik süüa tahab. Kuna jalutuskäikude lõpuks olen aga ka mina tavaliselt üsna näljane, siis karusid ei näinud. Ühelgi korral. Ehk nad said aru, et ka minul on kõht tühi, nuga käes ja who cares suhtumine. Targad loomad, respect!

Möödunud laupäeva hommikul sai ärgata vana klassivenna juures Vääna-Jõesuus. Nii mõnus oli kell seitse astuda päikese kätte terrassile, suitsu teha ja lihtsalt olla. Päike paistis, linnud siristasid, klassivenna kass tuli ka korra olukorda kontrollima. Mõnus oli üle pika aja enda muidu nii hallist rutiinist välja saada.

Hommiku parimaks lõpetuseks oli muidugi see, et sai sel nii olulisel, Vääna-Jõesuu rannal Oskariga kiva loopida. Oskari viskekäsi muutub aina paremaks ja kivid lendasin juba üsna kaugele lainetesse. Ississe :) Nii tore...

Reedene päev ja õhtu. Miljon tonni minevikku, mis tundidega õlgadelt vajus...

Laupäevane õhtu. Kadrina ja Dreamers. Kohtumine vana klassivennaga, kes selles bändis mängib ning kes oli tulnud Kadrina rahvusvahelisele kultuurifestivalile väärikat punkti panema. Eriti hea oli muidugi see, et kui alguses tundus, et saab toimuma pensionäride klubi Hõbelõng koosistumine (väljend laenatud:) ), siis tänu kohalviibinud Moldova vutimeeskonna kuumaverelisusele tõmmati peole sisse selline hoog, et peo lõpuks olid pealinna peokoha Chicago publikuga harjunud Dreamersi liikmetel silmad imestusest suured. Respect nii Dreamersile kui Moldova vutiklubile!

Siin siis Dreamers, klassivend Margo kõige kaugemal ja mõtlikum.
Foto: Dreamers'i FB lehelt ja osaliselt vist ka Scotland Yard'iga seotud - don't be mad!

Pühapäev. Uued, täiesti erinevad ja värsked emotsioonid. Magnetism. On tõmme või seda siis ei ole. Lihtne. Elus ongi kõik tegelikult lihtne. Tavaliselt me vaid elame elu keeruliseks enda mõtetega. Tubli, Marko, räägi seda endale! Jah - vahel on enda vabakslaskmine pidevast mõtlemisest ja analüüsimisest ehk see kõige mõistlikum. Ülemõtlemine sucks ja vaba olla on nii mõnus. Ja annab nii palju tulemusi: isegi pastorite leidmine Facebookist ei ole enam võimatu.

Esmaspäev kuni kolmapäev möödus anger management'i tähe all. Hoolimata kõigest positiivsusest leidus ikka ja alati kusagil midagi, mis suutis natuke närvi ajada. Õnneks oli vihakontroll seekord tavapärasest lihtsam, sest kõik korrad olid põhjustatud mu enda rumalusest :) Enda peale ei saa ju kaua vihane olla...

Näiteks eilegi :) Pika jalutuskäigu võtsin ette, et lasta arvutil natuke portfolio jaoks pilti renderdada. Olen kusagil siin juba kirjutanud, et lõppkvaliteedi saabumiseks vaja ca 100 korda pildist üle käia. Kui ma siis eile peale seitset tundi ja 38 renderdust koju jõudsin ja ekraanile vaatasin, avastasin, et mu värisev käeke oli enne viimasele nupule vajutamist kerge vääratuse teinud ning pilt oli tulnud kergelt kiivas... F***!!! Ei tohi kiirustada!!!!!!

Tarkus tuleb tasapisi ja arvutiressursside ning aja arvelt.

Nüüd aga positiivsemalt homsesse. Tänane on täna ja seda veel ei kommenteeri, sest tundub, et midagi täna veel toimub... We'll see!

26 000 sammu ülespoole

Seekord sammume siis laineharja poole. Järjekordne madalseis on möödas ning asjad liiguvad. Mingis suunas. Aga positiivne on see, et põhjast liikumist alustades viivad kõik teed natuke kõrgemale. Kui kõrge või kauakestev see järgmine laine saab olema, seda näitab juba elu.

*

Uue artikli jaoks materjali kogudes sattusin näiteks maffiastseeni tunnistajaks. Hetkeks tahtsin isegi osaline olla, sest algne pokkeristseen oli päris kutsuv ning arvestades häirivaid tegureid nende kõrval ning ootusärevust tulevikusündmuste ees võinuks seal ka keskmise tähelepanuga korraliku kopika kokku kraapida. Aga hea, et vähemalt eemaltki piiluda lubati.

Maffiossid + ekstra peale õnnestunud tehingut meediale poseerimas.

Igatahes on Cadencia asjalik. Sellel nädalal toimuva Kadrina rahvusvahelise kultuurifestivali raames annab huviklubi neljapäeva õhtul huvikeskuse aulas poolteist tundi kestva tantsuetenduse Aja Lugu, kus noored ja nooremad annavad tantsu- ja pildikeeles ülevaate aegade algusest Balti ketini. Kuna vahepeal tuleb kostüüme ka vahetada, siis leiti nutikas lahendus, kuidas osad märksõnad filmiklippidena meeleolu hoidma jätta. Eelmainitud maffiastseeni filmimist mul jälgida õnnestuski ning möödunudnädalase Polaarpoisi tuules oli huvitav erinevusi jälgida.

Aga noored on tublid ja tõesti soovitan - kel aega, see neljapäeval kell 19.00 huvikeskusesse (vanemad lugejad: see on see kooli aula :P ).

*

Avastasin ka džungli. Kuna järgmine päev oli ilus ja päikeseline, otsustasin Kätiga koos Kadrinast läbi metsade Rakverre kõndida. Riided ei olnud küll kõige õigemad - seda mõistsin suht ruttu, kui olin pea ees kusagil rägastikus põõsasse kukkunud ja Käti rõõmsalt mu õnnetust vahtis. Aga riietusest hoolimata oli hea. Nägi muda ja aasa, langenud puid ja tärkavaid sõnajalgu, esimesi selleaastast kullerkuppu ning täiesti ootamatult ka üht metsaserval kasvavat nartsissi.

Käti nagu alati - poseerimas.

Sõnajalgade sünd.

Üks eksinud nartsiss.

26 000+ sammu, mis selle jalutuskäigu lõpuks kokku kogunes, andsid uued mõtted ja suunad, kuhu koju jõudes ka liikuma hakkasin. Eks uus nädal näita, kuhu ja kuidas see suund mind lõpuks kohale viib...

Hullunud...

Läksin vahepeal hulluks ja veetsin mõned head päevad psühhiaatriahaiglas. Selline kummaline haigla, vanas mõisas ilusa järve kaldal. Tabletid olid küll natuke liiga räiged mu hapra emotsionaalse tasakaalu juures, aga kokkuvõttes oli tegemist tervendava visiidiga.

Porkuni Psühhiaatriahaigla

Aja mahavõtmine oli tegelikult peamine. Nii tore oli süüdimatult palliga loopida inimest, kes kiigel istudes naati ja võililli sööb või toda, kes peale tiksumise suurt midagi ei teinudki. Teha suitsu vanal mõisatrepil ja vaadata, kuidas järgmine paranenu peale süüdimatuks tunnistamist haiglast koju saab. Damned! - ja ometi tundus Mattias sel hetkel nii masendunud. Kuule, kutt, sa just vabanesid sellest urkast - ole õnnelik!

Sa ei pea enam kandma neid rõvesiniseid haiglariideid, mis selles rõskes mõisahoones sooja suurt ei andnud. Hea, et vahel lubati vähemalt midagi peale visata...

Rõvesinine

Ei pea enam passima seltskonnas, kus ettearvamatud kaptenid ja killerid sanitaridele pasunasse sõidavad, et seejärel suure hurraaga mööda mõisakoridore tagaajamist mängida. Ei pea enam osalema rõõmsatel jalgpalli ühisüritusel, kus ainus seos jalgpalliga on see, et mõnikord lüüakse seda vahtmuna ka jalaga.

Jalgpall - niinimetatud

Sa said minema, Mattias, ja see on peamine.

Mina sain ka lõpuks minema. Eriti tore oli lõpuks taas enda riided selga panna, mõisapargis suitsu teha ning näha, kuidas samuti riided vahetanud "kapten" äkitselt neljakordseks Eesti grillimeister ja Vorstikunn Koit Kuuseks muundub, grilli üles lööb ja viis kilo omatehtud vorsti läbi tule juhendab.

Vorstikunn Koit Kuusk omas elemendis

Tema Näm Nam Productions logoga grill toitis sel päeval ära rohkem kui kolmkümmend inimest, kes noortefilmi Polaarpoiss võtetel kaasa lõid. Palju õnne, Koit! Kogu seltskonna mitmete taimetoitlaste peale leidus vaid üks, kes suutis enda toitumiseelistustele kindlaks jääda peale sinu küpsetatu lõhnu tundes. Respect!

Võttegrupp lõunapausil

Igatahes Polaarpoiss selleks korraks läbi...

Hommikul kell viis...

Hommikul kell viis ärkamine ei ole minu jaoks kunagi kõige parem idee tundunud. Siiski kadus uni ära, ajasin kargud alla ja šokeerisin koera ülivarajase jalutuskäiguga.Veerand kuus istusin juba arvuti taga, kuum kohv nina ees ning otsisin uudiseid.

Tegelikult on aprill tore kuu. Välja tuleb Kiirete ja Vihaste seitsmes film ning algab ka Troonide Mängu viies hooaeg. Seega vähemalt üks õhtu nädalas on nüüd sisustatud millegi vaatamisega.

Mõnda aega tagasi panin siia üles nimekirja filmidest, mis oli plaanis ära vaadata. Nimekiri kasvas kirjapandust kaks korda pikemaks, sest oli filme, mida ei suutnud üle kümne minuti vaadata, aga oli ka selliseid, mida sai kohe paar korda nauditud.

Ulmefännina oli parimaks elamuseks kindlasti Interstellar (2014), mille ideede mastaapsus ning filmi enda tehniline teostus olid tõsiselt nauditavad. Näitlejatööd olid head ning isiklikult parimaks momendiks pean seda hetke, kui pisike plahvatus päästis mind Matt Damoni edasisest vaatamisest. Mitte, et mul midagi Matti vastu oleks - Roundersis tegi ta väga hea rolli -, aga Interstellaris tema moosine nägu häiris natuke.

Teine hea ja nauditav (ja mingil hetkel isegi väga sünge) avastus oli Snowpiercer (2013). Chris Evans, kes mulle Marveli filmides (Captain America ja Avengers) jättis kergelt öeldes pehmo mulje - hoolimata oma kilbiga paugutamisest -, oli Snowpierceris ikka väga hea. Ei olnud vaja steroidisüste ega sädelevat kostüümi, piisas habetunud näost ja sitast elust, et leida motivatsioon korralikuks lammutamiseks. Teine lahe tegelinski oli asiaadist insener, kes lisaks rongiuste lahtikodeerimisele suutis ka paar toredamat liigutust teha, sealhulgas ka nn tugevkurjamil kaela kahekorra keerata. Hoolimata senisest kirjeldusest ei olnud Snowpiercer vaid üks suur madin (ok - tegelikult ikka oli küll), aga kogu selle vere ja vaeva taha oli kirjutatud ka korralik ulmestoori järjekordse näitega, kuidas inimesed suudavad oma suures ettenägelikkuses kogu kliima Maa peal sinna tagumisse kohta keerata. Ja ehkki "pahalaste" rusikaviibutajad olid äkšionfilmidest tuntud sõnatud ja sisutühjad pappkujud, siis "positiivsetel" kangelastel oli sügavust. Hetkeks isegi nii palju, et tundsid kaasa inimesele vaid selle pärast, et ta teadis, et beebidel on kõige maitsvam liha. Vaene, väike ja õnnetu inimsööja! Niuts!

Ja kuigi vampiirifilmid mulle eriti ei istu (Underworldi vaatasin ka ainult Kate Beckinsalei pärast), siis 2009. aasta Daybreakers oli toredaks vahelduseks. Kasvõi sellepärast, et seekord ei olnud vampiirid mingid pimedates nurgatagustes neitsisid luuravad üksiküritajad - Daybreakersis olid nad lihtsalt kogu planeedi üle võtnud. Näidates sellega muidugi ehtinimlikku rumalust, mõtlemata tõsiasjale, et kui neid nii palju sigineb, siis on tasakaal paigast ja keegi peab nälgima. Palju õnne! Mõnus vaatamine muidu.

Ahvide Planeedi sarja kaks viimast filmi olid täiesti okei vaatamine, aga uuesti vaatama ei kisu.

Kääbiku viimane osa - misiganes nime nad sellele ka ei pannud - oli minu kui Tolkieni austaja jaoks ikka täielik pettumus. Aga noh - ma teadsin seda ette juba hetkel, kui olin triloogia esimese osa esimese kolmandiku ära vaadanud. Kui Jackson tahtnuks korralikku pikka sarja teha, siis võinuks ta aluseks võtta ühe paljudest Silmarillioni tõeliselt huvitavatest lugudest-legendidest (kasvõi "Beren ja Luthien"); lastejutu Kääbiku oleks võinud südamerahuga ühte filmi ära mahutada ning see päästnuks ehk meid kõiki ka lambist võetud haldjapiiga ja muidu igati normaalse päkapiku idiootsest armastusloost. Seega fail x3!

***

Lõpetuseks aga pean teatama, et lõpuks ometi tituleeriti mind kuumaks valgeks kutiks.

Seda blogi kirjutades sai kõrvalmonitoril pokkerit taotud ja täiesti normilt läks, kui arvestada minu jaoks liiga varast hommikutundi.

Öko-möko-vaktsiinifoobia teaduseeitus

Orjastamine ravimisfirmade poolt. Sõltuvus suurtest kontsernidest. Raha väljakäimine millegi eest, mida pole tarvis. Selliseid vabandusi-põhjendusi-selgitusi, miks peaks oma lapsed vaktsiinidest ilma jätma, on tohutult. Ja öeldagu, mida tahes, on tegu järjekorde näitega, kuidas kõigile kättesaadav internet toob kõige muuga kaasa ka teaduslikust vaatenurgast täiesti idiootlikke mõtteheietusi millegi kahjulikkusest inimesele inimestelt, kes on oma kooli- ja vabal ajal teaduseteemaliste vestluste ajal maganud või on siis porgandinärimine vähese tähelepanu täielikult endasse haaranud.

Tänase kirjutamismõtte aluseks siis Ekspressis ilmunud lugu "Ökovanemad esitavad lasteaedadele pööraseid nõudmisi", millele järgnev kommenaatriumivaidlus jõudis välja ka vaktsiinide ja teiste terevisefanaatikute "teadlikele" väidetele.

Ökoinimesed ja veganid kuuluvad küll nii erinevatesse kategooriatesse, et neist peab kirjutama pikemalt, aga täna peatuksin ehk hetkeks ühel mõne aasta tagusel tuntul vaktsiinieitamis pretsedendil.

Saksa bioloog, doktor Stefan Lanka, väitis, et leetrid ei ole viiruslik haigus ning on oma loomult puhtalt psühhosomaatiline. Jah, seesama haigus, mis alles mõned kuud tagasi tekitas USAs laialdase epideemia ning sai alguse vaktsiinide toimet eitavate inimeste kogukonnast. Ja "psühhosomaatiline" on iseenesest väljend, millega püütakse selgitada kõike, mille kohta normaalsed, teaduslikult põhjendatud faktid puuduvad. See on minu arvamus ja see on tõenäoliselt vale arvamus - isiklikel põhjustel mulle see väljenda aga ei meeldi. See selleks.

Hoolimata targast ja viisakast välismuljest võib ka doktorikraadi omav
inimene (pildil doktor Stefan Lanka) olla täielik idioot ja teaduslike
faktide eitaja.

Stefan Lanka, kes on Saksamaal tuntud ka kui vaktsineerimisvastaste kampaaniate korraldaja on tuntud ka selle poolest, et ei usu, et AIDS on põhjustatud HIV-viirusest. (Palju õnne, "doktor"!).

Viimata ise läbi ühtegi teaduslikku uuringut, esitas ta 2011. aastal oma veebisaidil siiski väljakutse, pakkudes 100 000 € sellele, kes suudab teaduslikult tõestada, et leetrid on viiruslik haigus. Kui saksa arst David Barden esitas suure koguse teaduslikke tõendeid erinevatest meditsiinilistest uuringutest, eitas Lanka neid tõendeid ja see viis mõlemad osapooled kohtusse. Kohtuotsuse põhjal olid tõendid piisavad ning Lanka oli sunnitud veebilehel lubatud summa välja maksma.

Mis on loo moraal?

Lihtne. Idioot, kes levitas oma veendumustel (ja ehk ka kontsernidevastasel maailmavaatel) põhinevaid vaateid isegi kampaaniate korras, pääses vaid 100 000 € maksmisega. Kui palju on aga neid, kes selliste, teaduslike tõestustega vastavuses mitte olevate hüüdlausetega kaasa lähevad? Need kaasaminejad ei pääse kahjuks ainult rahalise kaotusega - nemad ja eelkõige nende lapsed, kellel pole veel võimu oma vanemate tahtlikul idiootsusel rajanevaid põhimõtteid ümber vaielda, nemad maksavad oma tervise ning kahjuks mõnikord ka oma eluga.

Inimesed võiksid ühe korra oma konspiratsiooniteooriatest välja ronida ja leppida tõsiasjaga, et teaduslik fakt ei ole arvamus, vaid fakt.

Mõistlikkus jätkub (kummaline)

Eilne päev läks keskkonnale mõeldes ja Kuulutajat kokku pannes ja võib-olla eilse järelkajana otsustasin ma lihtsalt huvist seda keskkonnateemat natuke edasi uurida. Mind ajab see eile kirjeldatud eitamine ikka päris närvi :)

Üks kohtadest, kust võib alati huvitavat informatsiooni leida, on NASA koduleht ning täna oma nina sinna pistes leidsin kohe ka eilse teemaga kokku mineva artikli, mis avaldatud 19. märtsil.

Nimelt tegi loodu sel aastal rekordi. Kahjuks negatiivse. Nimelt alates 1979. aastast, kui satelliitide abil on jälgitud Arktika jää kasvu ja kahanemist vastavalt aastaaegadel, oli käesoleval talvel Arktika jäätumine rekordiliselt madal.

Pildil 2015. aasta maksimum võrrelduna 1979-2014 aastate keskmise
maksmimumiga (märgistatud kollasega).
Fotod pärit NASA Goddardi Kosmoselendude keskuse lehelt. 

Käesoleva aasta jäätumise maksimum 25. veebruaril.

Goddardi Kosmoselendude keskuses töötav Walt Meier, merejääd ja jäätumist uuriv teadlane, räägib, et talvine maksimum pole siiski nii oluline näitaja kui suvine miinimum.

"Teaduslikult võttes ei ole aastane maksimum nii huvitav kui miinimum. Maksimum on suuresti mõjutatud ilmast ja me näema vaid õhukese jää kadumist; sellise jää, mis sulab suvel nagunii ja millest ei saa püsiva jääkatte osa.

Seevastu aga - kui väheneb suvine jääkatte ulatus, siis on see märk püsiva, paksu jää kadumisest, ning see on pearem indikaator kliima soojenemise kohta."

 Vähem kui aasta tagasi avaldatud uuringut kajastav kirjutis teeb püsijää kohta aga mõtlevapaneva tähelepaneku (mida kõik kliimasoojenemise eitajad või skeptikud võiksid lugeda):

"Kuigi talvise jää ulatus on seni kõikuv, siis satelliidid ja kohapealsed vaatlusandmed näitavad, et järjest vähem on mitmeaastast ja rohkem hooajalist jääd."

***
Aga nüüd hakkas tööl kiire aeg ja pean kirjutamist uuel teemal jätkama hiljem.

See ya!

Tõlkes kadunud (mitte film)

Tõlkimine on keeruline. Olen mingil ajajärgul oma elus püüdnud enda kirjutatud tekste teistesse keeltesse tõlkida. Olgu - neid keeli pole palju, vene ja inglise keel on siiani ainsad olnud ja ega lähiajal vist neid juurde ka tule. Aga ikkagi.

Tõlkimine on keeruline.

Tänapäeval on see natukene lihtsam, sest igasuguste vidinate, äppide ja veebilehtedega on võimalik saada tõlkimise aluseks juba VÄGA must tõlge. See tuleb küll VÄGA kriitilise pilguga üle vaadata, aga aitab see kindlasti. Kasvõi kõrvalaknas avatuna olles aitab selline must tekst teinekord meelde tuletada keele- või sõrmeotsale takerdunud sõna. Sellised tean-kindlasti-aga-kurat-ei-tule-kohe-välja-sõnad on varasematel aegades muidu sujuvale tõlkimisele teinekord päris korralikke pidureid pannud.

Tõlkimine on keeruline.

Seda veel eriti tehnoloogia jaoks.

Miks ma seda tõlkimisteemat üldse puudutan? Möödunud õhtul, kui pimedas toas und ei tulnud - jah, blogimine ei aidanud -, uurisin ma oma telefoni erinevaid eelinstalleeritud vidinaid ja avasin Google Keep'i. Ja mitte, et see vidin mu tähelepanu oleks kõitnud, aga ma hakkasin lihtsalt katsetama, kas ma saan teha märkmeid lihtsalt rääkides.

Saan.

Ainult positiivseid.

Avastasin nimelt, et mu telefon ja/või selle tõlkevidin on ääretult optimistlik. Kuna eilne tuju ei olnud parim, siis tulid ka proovilaused sellised suht tumedad. Kui ma aga neid peale salvestamist vaatasin, oli Xperia need laused hoopis positiivsemalt üles tähendanud ning ausalt - see muutis ka minu tuju paremaks.

Tõlkes kadunud: paha tuju ja halvad mõtted. Asemele saadud: mõnus meeleolu, mis kestab siiani.

Toon siia ka paar näidet, kuidas mu telefon otsustas ignoreerida mu negatiivset meeleolu ja pani märkmetesse kirja hoopis positiivsed mõtted :)

Minu lause: "Life seems so miserable"

Xperia arvamus asjast: "life seems so desirable"

Minu lause: "Fucking news - love sucks"

Xperia nägemus: "gnews love to all" loe: good news - love to all

Ekraanitõmmis eilsest vestlusest telefoniga.

Seega: kui tuju ikka väga madalseisus, siis tuleb võtta telefon, öelda sinna oma negatiivsed mõtted, ning elukogenud tehnoloogia näitab sulle kohe, milliseid mõtteid sa tegelikult mõtlema peaks, et ennast paremini tunda. Aitab hästi.

Heartbroken

Every time I close my eyes,

it's like dark paradise...

Need sõnad on täna terve päeva peas kummitanud. Hommikul tööle minnes tuli kõrvaklappides Lana del Rey "Dark Paradise" ja enam ei saa neid kahte rida peast välja. Aga vähemalt hea lugu on...

Järjekordne ajaleht on koos, järjekordne Kuulutaja oma uudiste ja reklaamidega trükikojas...

***

Damn it! Ja kirjutamismõte katkes Facebooki piilumisega, kust leidsin kurva uudise, et täna suri üks mu lemmikumaid kirjanikke - Terry Pratchett.

Ma ei saa öelda, et oleksin suur raamatute ostja. Ma ei ole leidnud põhjust ostmaks raamatuid, mida ma loen vaid korra. Pratchetti raamatuid olen ostnud aga palju, sest alati, kui tuju on allapoole arvestust, siis aitavad Kettamaailma lood oma absurdse, aga samas nii terava ja ühiskonnakriitlise huumoriga mind ja mu tuju tagasi järjele.

Sir Terry Prachett. (Pilt internetist)

Prachetti raamatud ja neis leiduvad lihtsalt ning vaimukalt üleskirjutatud tõeterad on alati olnud heaks tsiteerimisallikaks. Minu lemmiktegelaseks on algusest peale olnud Surm. Surmalt on pärit ka minu isikliku arvamuse järgi üks Pratchetti parimaid mõtteid:

You have to believe in things that aren't true. How else can they become?

Puhka rahus, Terry! Teen enda poolt kõik, et sind ei unustataks ja loodan, et minu Oskar leiab sinu raamatutest sama palju rõõmu ja naerukohti, kui olen seda leidnud mina.

***

Enne, kui võtan riiulilt suvalise Pratchetti raamatu, et oma tuju tagasi paremaks saada, pöördun tagasi ka selle mõtte juurde, miks ma üldse täna blogima hakkasin.

Nimelt ilmub homses Kuulutajas W. Hocares Solutions'i esimene reklaamkastike. Lehte kokku pannes jäi tühi auk ning ma otsustasin natuke investeerida, et testida, kuidas Kuulutaja kuulutused üldse toimivad. Kuna minireklaamis oli olemas ka viide mu blogile, siis pidasin targemaks panna uude kirjesse ka natukene infot, et mida ma siis õigupoolest teen.

Lisaks Kuulutajale küljendan ma tegelikult ka Eesti Maaülikooli lehte ning... Mingil hetkel sai isegi kaks Imelise Teaduse lehekülge kujundatud/küljendatud, aga viitama ei hakka - see oli projekt, millega ma ise rahule ei jäänud, aga mis kliendi soovidele vastas.

Kirjutan ma ka - sellest on vist heaks märgiks kasvõi seesama blogi siin ning päisest leitavad lingid teistesse minu kirjutatud kohtadesse. Kes viitsib, see vaatab.

Ja hoolimata oma tavapärasest hallist igavusest ja rutiinist suudan ma vahel ka tööd teha, kui selleks motivatsiooni on. Motivatsioon on aga raha ja vabadus teha häid asju.

***

Anyway - täna ei tule parim reklaamtekst. Lihtsalt kurb olen. Homme on juba parem.

Kiirendades edasi; Snoop Dogg feat Pharrel Williams "Drop It Like It's Hot" (2004)

Neetud! - mul oli nii hea postituse pealkiri juba välja mõeldud, aga arve põhja loomine võttis oodatust kauem aega, külm tuul vuhises peast läbi, jäätas mõtted ning siin ma siis nüüd olen. Pealkirja ja mõtteta, mida kirjutada.

Ei - nii hull see asi veel ei ole. Mingist otsast saab alustada ja ehk aitab kirjutamine ka vanade mõteteni jõuda. Niisiis - jätkuks eilsetele mõtetele, millest pidin seekordses postituses lähemalt kirjutama.

UÜ

Selline asi sai siis eile õhtul ära registreeritud ja nüüd on W. Hocares natukene ametlikum kui ta varem oli. Kuna ma olen oma eesti keele õpetaja kiusamiseks (kes oli tegelikult päris armas - vähemalt eelviimane neist) üsna tihti võõrkeelte kasutaja ning nõnda ka keelerisustaja, siis sai "lahenduste" sõna kirjutada tundmatus võõrkeeles. Ja kahjuks ei saanud nn ametliku logo (esimesse versiooni) sisse panna panna seda armsat Playboy-jänkukest, kes mu isiklikul visiitkaardil ja blogipäisel laiutab. Ametike asjaajamiste juures tulevad igasugused autoriõigused mängu jne jne jne...

Õnneks mõtlesin välja piisavalt pika nime, et pangas ettevõttele arvet avades (hmm - tegelikult tegi seda sõber koos peremeesorganismiga) küsiti lühiversiooni ettevõtte nimest, kuna pikk ei pidavat kaardile mahtuma. Tore! Me like it! Kõigi heade ja halbade saatuste jumalate ja jumalannade õnnistusel või kiuste tuleb pangakaardile siis nime lühem versioon - W. Hocares. Tänud kõigile õnnesoovide puhul!

Nüüd tuleb hoogu säilitades kohe edasi liikuda ja hakata kasutama ka konto ülejääkide eest ostetud fotopanga pilte :) Ma veel ei tea, kus ja kuidas, aga kusagil ma neid kasutan. Ahjaa! Üks, kõige asjalikum neist läheb kodulehe taustaks. Siia aga näiteks ja teksti tükeldamiseks üks teine asi.

Murelikult vaatan seda pilti ja mõtlen, et miks, kurat, ma järsku
netipiltide eest maksma olen hakanud?

Tegelikult hakkab mulle muret valmistama tõsiasi, et kui ma poolteist aastat tagasi maksin elus esimest korda internetist mingi video vaatamise eest (see ei olnud ei porno ega ka koolitus, vaid lihtsalt meelelahutus), siis nüüd maksin juba internetist piltide tõmbamise eest. Kas tõesti hakkavad vanusega süümekad tekkima? Sellele mõeldes - just ülalpool rääkisin murest jänku kasutamise õiguste pärast. Hmm... Kui nii edasi läheb, kuhu me siis jõuame? Täielikult ausa eluni??? Palju õnne veelkord!

Aga tegelikult on asjad hästi--- Mõtlesin just ennist Facebookis kolades, et viimase aastaga olen vaat, et täiesti selgeks saanud ajalehtede küljendamise trikid. Lisaks Kuulutajale küljendan ju veel üht - tõsi, harvemini ilmuvat - ajalehte ning taas on CV'sse üks oskus ja kogemus juures. Imelises Teaduses oli ka kaks minu küljendatud-kujundatud lehekülge, aga kuna samadele lehekülgedele jäi ka üks õnnetus, siis ajakirja täpset numbrit ma ütlema ei hakka. Ning siis küsitakse, et miks mu curriculum vitae nii kirju on?!

Sellepärast ongi, et see kõik mind huvitab. Aasta tagasi Kuulutajasse tööle minnes oli mulle ainsaks kergendavaks asjaoluks teadmine, et õnneks olen varasemalt kokku puutunud ka Adobe Illustratori ja Photoshopiga ning InDesign, mida kasutame küljendamisel, on samuti Adobe toodang - seega pidi see minu loogika järgi olema üsna sarnase ülesehitusega. Oligi - peale teist nädalat veel lahti ei lastud, kuigi töökiirus oli sel hetkel küll kohutav. Nüüd käivad mõtted juba paari ajakirja nullist ülesehitamiseks ja vähemalt praegu tundub, et küljendusliku poole pealt ei olegi tegemist VÄGA tapva ülesandega.

Üks kiire proovitöö :) Tegemist ekraanitõmmisega ...

Umbes-täpselt sellises korteris ma elangi; paar mööblitükki on küll puudu veel
ja voodipesu pole ka nii puhas, aga eks ma peagi jõua ka sellise tulemuseni ;)

Ja enam-vähem täpselt sellises toas ma elasin Inglismaal olles. Vaade ei olnud nii hea -
mul polnud seal fotokat, et aknast pilti teha - ja seintelt puuduvad joonistused, aga ikkagi - tulemus suht sarnane.
Kui korraliku fotorealismi loomiseks on vaja ühte pilti üle käia vähemalt 100 korda, siis
antud pilt Inglismaa korterist on tehtud vaid kaheksa renderdusega.

 Jah - ülalolevad pildid näitavad veel üht asja, mille olen suure osa uudishimu ja väikese osa vajaduse pärast selgeks õppinud. Ning jah - kõlab küll reklaamimaigulise tekstina, aga ma olen täna lihtsalt veel üsna elevil selle W. Hocarese ametlikustamise (wtf sõna?!) pärast. Seega - andestatav.

Igatahes ei ole eile kirjeldatud tuhin veel kuhugi kadunud (mis on ülimalt positiivne) ning loodan homme ärgates sama hooga edasi kihutada. Õnneks olen elust piisavalt palju õppinud, et end esimeses metsatukas vene hurda kombel mitte surnuks joosta - nüüd on plaanis kõikidest võserikest kässarit kasutades mööda manööverdada.

Have a nice day! (Tsiteerisin siin Bon Jovit [WTF?!])

Lagunev inimene; Israel Kamakawiwo'ole - "In Dis Life" (1996)

Tegelikult mõtlesin katkisest või pigem lagunevast inimesest kirjutada juba paar ööd tagasi. Aga kuna see lagunev inimene, kellest ma kirjutada tahtsin, olen ma ise, siis lagunesid mu sõrmed enne, kui ma klaviatuurile asetada jõudsin. Ja et sellistest teemadest ei ole kerge kirjutada (who cares?), siis ei saanud ka varem algust teha. Õnneks olid nii elu kui inimesed oma käitumisega viimastel päevadel minu vastu nii head ja tähendusrikkad, et nüüd ma ikka blogisse jõudsin. Palju õnne!

/.../
The green of its leaves is going to fade away during this long, cold winter and will never see the spring again.
The last rose I gave you is going to turn to dust without seeing the feelings that were given over with it...
And without spring, summer never comes, and hope dies with the last rose.
/.../

Leidsin ülaloleva tekstilõigu ühel ööl interneti lugematutes blogides surfates. Hea.

Aga ikkagi - miks lagunev inimene? Aga miks mitte?! Viimase kolme kuu jooksul olen kolm korda EMOs käinud. See ei tohiks olla normaalne minu vanuses inimese kohta. Kuigi jah - ühe mu viimatise foto kohta ütles mu noor sugulane, et näen sellel välja nagu kuuekümnene. Ja kuigi ma tean mitmeid selles vanuses inimesi, kes näevad väga head välja, ei taha ma uskuda, et too arvamus minu kohta oli komplimendina mõeldud.

Paar lähedast inimest on öelnud, et probleemiks on igal korral olnud alkohol. Oh ei, sõbrad - alkohol ei ole probleem. Alkohol pole minu puhul kunagi probleem olnud. Alkohol on olnud alati tagajärg. Tagajärg, mis - tõsi - tekitab teinekord uusi probleeme ja noh, ühe korra ka füüsilise trauma, mis omakorda tõi kaasa järjekorras teise EMO külastuse.

Ma ei naudi alkoholi kui sellist, ma naudin (või oleks juba õigem öelda - nautisin) seda ükskõiksust, mida annab kuus-seitse pudelit õlut või pool liitrit viina. Naudin, sest ilma ükskõiksuseta oleks õhtust õhtusse nende tühjade seinte vaatamine mind juba hulluks ajanud. Tegelikult - paar korda ajaski ning hullus omakorda laastas mu elu rohkem, kui seda kaine või joogise mõistusega karta võiks.

Seepärast valisingi tihti lahenduseks pooliku leivaisa viina või traditsioonilise Rocki. Õnneks oli neil kõige raskematel hetkedel läheduses ka paar sõpra, kellest üks ei pidanud paljuks isegi öösel Kadrinast Rakverre sõitu, et seda üksindust ja üksindusmõtteid leevendada. Teise jaoks polnud ka paarsada kilomeetrit probleemiks. Tänud teile kõigile, kes te nendel hetkedel olemas olite! Te teate, kes te olete...

Aga lagunemist ei peatanud ei alkohol, antidepressandid, rahustid ega sõbrad. Pere ammugi mitte. Need kõik ainult aeglustasid ja (just sõprade puhul) vahel ka ajutiselt peatasid selle lagunemise. Huvitav oli ise seda kõike kõrvalt jälgida ja analüüsida: hoolimata kõikidest mõtetest ja lubadustest ja kohtumistest ja juttudest ei suutnud ma seda langust peatada. Sain leevendust, valuvaigistit, morfiini, kuid mitte ravi. Raviks oli vaja muud.

Oli vaja motivatsiooni, et uuesti tõusta ja uuesti kõndida, uuesti joosta ja hüpata ning miks mitte - ka lennata. Otsisin valedest kohtadest, valedest asjadest, valedest tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest.

See siis pilt, mille järgi ma kuuskümmend olevat :)

Kui ma selle armsa kutsa pilti Kuulutaja lehte möödunud neljapäeval kokku pannes nägin, sain aru, et see on see, mida ma oma ellu vajan. Mitte juhuslikke kohtumisi, õhtuseid õlleringe, vaid alalist seltskonda. Kuigi üks mu ammune hea tuttav ütles kunagi, et "kõige tugevam oled sa üksi", siis mina ennast tugevana ei tunne.

Järgmisel päeval läksin Rakvere loomade varjupaika ning tegin kutsikaga tutvust. Tahtsin teda näha ja vaadata, mis iseloomuga ta on. Ja kui see tulesäde varjupaiga kitsas koridoris edasi-tagasi sööstis, olles oma kohalolekuga kahes kohas ruumi erinevas punktis samal ajal tõestuseks kvantfüüsika reeglitele, sain aru, et just seda mu hall ja tühi korter vajabki. Minu hall ja tühi elu.

Ja peale seda otsust hakkasid kõik asjad liikuma. KÕIK asjad. Parem, ei täiesti vastupidine meeleolu, soov saavutada, positiivsed ja väga erilised kohtumised ning takkatippu ka see, et saan nüüd asju ajada nii nagu mina seda tahan ja õigeks pean (sellest juba täpsemalt järgmises postituses, kui olen natuke kujundusprogrammides tuuseldanud).

Viimased päevad ongi olnud minu jaoks tõestuseks sellele, et ükskõik kui väga ma ka ei pingutaks, ei ole neil pingutustel ilma õige motivatsiooni ja suunata mingit tolku. Väsitan end mõttetult rabeledes lihtsalt ära ning vaadates aasta peale mu Eestisse tagasitulekut möödunule, pole ma tegelikult suurt midagi saavutanud. Ja nüüd - õige tahte ja suunaga - saab viie päevaga tehtud rohkem kui terve möödunud aastaga.

Jah - mul on nüüd hommikuti hea tuju ilma igasuguste sarkastiliste tagamõteteta, ma tahan midagi teha, ma tahan edasi liikuda, sest mul on nüüd põhjus.

Seda ma olengi terve möödunud aasta otsinud - PÕHJUST, miks üldse midagi teha. Nüüd ma leidsin selle. Enam ei tule masendavaid postitusi - nüüd tulevad vaid sarkastilised.

PS Andestust, armas psühhiaatriproua (-preili?), aga ma tõesti ei taha sulle rohkem külla tulla. I just don't need you anymore!

PPS Jah - see on väga isiklik tekst, aga so what?!, pigem silme ees valus tõde, kui selja taga tappev teadmatus. Truth hurts, ignorance kills.

PPPS Kui ei meeldi - who cares?! Vaadake selle blogi päist.