Talve vaikses pimeduses
rõõmusrahul süda
rammestunud keha
hing
Rõdul seistes
kesköötaevas
tähesira
hoog värinaid
Ent mitte külmast
Suitsuvine sigaretilt
keerdub
räästast mööda
ära tuulde
kõrgele üles
Hetk tagasi
ma hoidsin sind
ja sinu naeratust
veel süles
Ka praegu
särab taevas
su naerukurrus silmadest
kui vaatad mind
alt tänavalt
Ja lehvitad
siis lähedki
ära
*
Talveöö vaikuses
ikka veel rõdul
seisan
mõtlen
Pimedas
üksinda
neljapäev, 26. veebruar 2009
Alone
Standing in the darkness
heart is filled with joy
body is still
trembling
In the darkness
on the balkony
Smoke of the cigaret
in its twisted spirals
joining the wind
somewhere above
Watching you
smiling
like you always do
these stars
in your eyes
reflecting
the sky
Smiling to me
and still
leaving
in the middle of the night
Leaving me here
smoking
thinking
wondering
Alone
in the darkness
of the night
and thoughts
heart is filled with joy
body is still
trembling
In the darkness
on the balkony
Smoke of the cigaret
in its twisted spirals
joining the wind
somewhere above
Watching you
smiling
like you always do
these stars
in your eyes
reflecting
the sky
Smiling to me
and still
leaving
in the middle of the night
Leaving me here
smoking
thinking
wondering
Alone
in the darkness
of the night
and thoughts
teisipäev, 24. veebruar 2009
Masendusest möödas...
"Kel määratud on hukka minna,
hukka see läeb niikuinii.
Võid karata küll korraks ninna,
kuid see ei muuda midagi..."
"Emad ja pojad" - Justament
*
hukka see läeb niikuinii.
Võid karata küll korraks ninna,
kuid see ei muuda midagi..."
"Emad ja pojad" - Justament
*
Fatalismist ma ei räägi, pole kunagi tahtnud rääkida, sest ma ei usu sellesse. Pole iialgi uskunud. Ükskõik, mis siin maailmas ka ei juhtuks, ikka ei usu. Tee või tina!
*
"1 lisamõte. Piiblis on öeldud: "...usk, lootus, armastus. Tähtsaim neist on armastus." Kas jõud on lootus või armastus? Kui ühelt poolt annab jõudu lootus, et edasi minna, siis mis annab jõudu, et halba teha? Et leppida ja alla anda. Sest ka alla andmiseks ning reaalsusest välja astumiseks on jõudu vaja. Kas seda annab armastus? Enesearmastus? Kas jõuetus midagi teha, midagi muuta ning paremaks teha, on märk enda armastamise lõppemisest?"
katkend ühest vestlusest...
Mitte, et ma sellest veel aru saaks. Mitte, et ma sellele veel mõelnud oleks, aga see tuli kommentaariks ühele mu varasemale blogikirjele. Mitte, et ma veel teaks, millisele.
*
Õllepurk käes ja jope karvane krae üle kõrvade tõstetud, jalutan õhtusel Tallinna tänaval. Kaarli kirikust möödudes hakkavad kellad oma üheksat lööki lööma. Jõudu neile! Lumi ei krudise jalge all...
Sellega viimase lausega meenub üks kunagine vestlus. Hmm - pigem küll monoloog.
"Ma mäletan, et kui ma väike olin ja ema mind lasteaeda viis, siis ma kogu aeg kuulasin, kuidas lumi tema jalgade all krudises. Ja siis ma nii väga tahtsin suureks saada, et lumi ka minu jalgade all krudiseks."
Armas. Armas on see mõte, aga minu arvates on hoopis armsam selle mäletamine. Mäletada lapsepõlve unistust ja üle kahekümne aasta hiljem naeratada teadmisest, et see unistus on täitunud...
*
Autod pritsivad mööda kihutades lumeplöga üles, kiirustades kuhugi kauguste poole. Kauguste, mis minu jaoks tähendavad neid tänavanurki ja -käänakuid, mille taha need vurisejad kaovad. Talv on hea. Mittesoojenevat õlut juues vaatan ringi, peas kummitamas lapsepõlvest tuttavad küsimused, millele peaks juba ammu vastused olemas olema. Aga jälle on need tagasi, tekitades samasugust segadust, kui aastakümneid tagasi.
Miks?
Miks ma olen siin?
Kehitan teadmatuses õlgu, vaatan ringi sel tänavalaternatest valgustatud tänaval ega tea, kuidas olla. See ei ole õige. See ei ole küll vale, ent päris kindlasti ei ole see ka õige.
*
Tuppa jõudes ja arvuti taha istudes märkan klaviatuuri kõrval laual telefoni. Jah - mul on mobiil. Aga ma unustasin selle maha, kui jalutama läksin. Mitte, et sellest palju muutuks.
Vaikida võib igal pool...
*
"Kummaline," mõtlen ma purgist viimaseid õllelonkse juues.
Mitte, et ma teaks, mis on kummaline, aga just nii ma mõtlesin sel hetkel. Aga ei taha arutleda, ei taha mõelda.
*
"Kas sa oled ikka veel masenduses?" küsiti minult paar päeva tagasi.
Toona ma raputasin eitavalt pead ja naeratasin.
"Ei. Ma olen sellest juba ammu möödas..."
*
"1 lisamõte. Piiblis on öeldud: "...usk, lootus, armastus. Tähtsaim neist on armastus." Kas jõud on lootus või armastus? Kui ühelt poolt annab jõudu lootus, et edasi minna, siis mis annab jõudu, et halba teha? Et leppida ja alla anda. Sest ka alla andmiseks ning reaalsusest välja astumiseks on jõudu vaja. Kas seda annab armastus? Enesearmastus? Kas jõuetus midagi teha, midagi muuta ning paremaks teha, on märk enda armastamise lõppemisest?"
katkend ühest vestlusest...
Mitte, et ma sellest veel aru saaks. Mitte, et ma sellele veel mõelnud oleks, aga see tuli kommentaariks ühele mu varasemale blogikirjele. Mitte, et ma veel teaks, millisele.
*
Õllepurk käes ja jope karvane krae üle kõrvade tõstetud, jalutan õhtusel Tallinna tänaval. Kaarli kirikust möödudes hakkavad kellad oma üheksat lööki lööma. Jõudu neile! Lumi ei krudise jalge all...
Sellega viimase lausega meenub üks kunagine vestlus. Hmm - pigem küll monoloog.
"Ma mäletan, et kui ma väike olin ja ema mind lasteaeda viis, siis ma kogu aeg kuulasin, kuidas lumi tema jalgade all krudises. Ja siis ma nii väga tahtsin suureks saada, et lumi ka minu jalgade all krudiseks."
Armas. Armas on see mõte, aga minu arvates on hoopis armsam selle mäletamine. Mäletada lapsepõlve unistust ja üle kahekümne aasta hiljem naeratada teadmisest, et see unistus on täitunud...
*
Autod pritsivad mööda kihutades lumeplöga üles, kiirustades kuhugi kauguste poole. Kauguste, mis minu jaoks tähendavad neid tänavanurki ja -käänakuid, mille taha need vurisejad kaovad. Talv on hea. Mittesoojenevat õlut juues vaatan ringi, peas kummitamas lapsepõlvest tuttavad küsimused, millele peaks juba ammu vastused olemas olema. Aga jälle on need tagasi, tekitades samasugust segadust, kui aastakümneid tagasi.
Miks?
Miks ma olen siin?
Kehitan teadmatuses õlgu, vaatan ringi sel tänavalaternatest valgustatud tänaval ega tea, kuidas olla. See ei ole õige. See ei ole küll vale, ent päris kindlasti ei ole see ka õige.
*
Tuppa jõudes ja arvuti taha istudes märkan klaviatuuri kõrval laual telefoni. Jah - mul on mobiil. Aga ma unustasin selle maha, kui jalutama läksin. Mitte, et sellest palju muutuks.
Vaikida võib igal pool...
*
"Kummaline," mõtlen ma purgist viimaseid õllelonkse juues.
Mitte, et ma teaks, mis on kummaline, aga just nii ma mõtlesin sel hetkel. Aga ei taha arutleda, ei taha mõelda.
*
"Kas sa oled ikka veel masenduses?" küsiti minult paar päeva tagasi.
Toona ma raputasin eitavalt pead ja naeratasin.
"Ei. Ma olen sellest juba ammu möödas..."
pühapäev, 22. veebruar 2009
magades
hommikul
päike
esimestes kiirtes
kaovad unenäod
päev
argi rasked käed
õlust haaravad
lõhuvad prillid
roosad
sunnivad
elama
õhtuni
raskelt
jalgu enda järel vedades
mõtted kindlalt
lunastusel
padjal
paksu teki all
vastu kehasooja lina
saabub rahu
päike
esimestes kiirtes
kaovad unenäod
päev
argi rasked käed
õlust haaravad
lõhuvad prillid
roosad
sunnivad
elama
õhtuni
raskelt
jalgu enda järel vedades
mõtted kindlalt
lunastusel
padjal
paksu teki all
vastu kehasooja lina
saabub rahu
reede, 20. veebruar 2009
tähesajus
lõputuse piiril
pärast pimedust
enne igavikku
tähesadu
jalge all
ja olnusse kõik jäljed kaovad
koos mõtete
soovide
ja tundetulvaga
mälu- ning ka ajapritsmeist
puhtaks saab
see mustas särav
valge kuub
kõik hetked
inimesed
saatused
ja elud
tasa helisedes
tähetolmu kaovad
pärast pimedust
enne igavikku
tähesadu
jalge all
ja olnusse kõik jäljed kaovad
koos mõtete
soovide
ja tundetulvaga
mälu- ning ka ajapritsmeist
puhtaks saab
see mustas särav
valge kuub
kõik hetked
inimesed
saatused
ja elud
tasa helisedes
tähetolmu kaovad
*****************************************
Hingetõmme sügav
lina kägardatud peos
juuksekihar padja peal
öö on alles eos
kuukiir aknast põrandale langeb
jalutad sa seal
muinasjutuvalges
voodi heidad taas
embusesse
uued hetked
särasilmad
punapõsed
öö naeratust on täis
õnn
*
sama valgus samalt kuult
samal hetkel
eemal sinust
armastades
lina kägardatud peos
juuksekihar padja peal
öö on alles eos
kuukiir aknast põrandale langeb
jalutad sa seal
muinasjutuvalges
voodi heidad taas
embusesse
uued hetked
särasilmad
punapõsed
öö naeratust on täis
õnn
*
sama valgus samalt kuult
samal hetkel
eemal sinust
armastades
neljapäev, 19. veebruar 2009
Lihtsalt kirjutan, et õpiksin jälle kirjutama. Ideed ei ole...
Istun siin arvuti taga, kaugel loodusest ja kõigest muust, mis võiks mõtteid elult kõrvale viia. Ootan, et hakkaks järjekordne turniir, millega saaks järgmised paar tundi mööda saata ja normaalse vedamise korral ka mõned rahad kasseerida... Seni aga näpud klaviatuurile...
Vend on ka juba mõnda päeva Austraalias olnud. Kuulsin korra, et kõik oli ok, et jõudsid nad ilusti kohale ja ega rohkemat polegi vaja teada. Alustuseks. Hetkel peaksid nad seal kõik omale tööd otsima. Naljakas. Üks õhtu unetult voodis vedeledes mõtlesin sellele, kuidas nii paljud noored, targad ja andekad siit minema lähevad, sest tööturul pakutavad palgad ei vasta nende ootustele. Esmaseks vabanduseks käib see majanduskriisi jutt küll, aga kuidas sellest välja tulla, kui kõik helgemad pead siit ära lähevad. Pigem peaks neid just siin hoida, siis oleks lootust ka kõigist jamadest kuidagi välja rabeleda.
Majanduslik areng meie väikesel vabariigil läkski nagu muinasjutus vahepeal ja inimestel on kombeks harjuda. Aga muinasjuttudel on kombeks lõppeda ning sellisel juhul ei taha keegi enam kahte jalga maa peale toetada. Süüdistatakse jumal teab keda, välja arvatud iseennast. Võiks ju...
Jah - paljugi võiks... Ise ka võiksin paljugi teha, aga usku on vähe. Vegeteerin hommikust õhtusse lootes, et järgmine päev astub mu ette, kuldne tulevik hõbekandikul. Ootan. Alati järgmist päeva. Ja meenutan eilset, püüdes leida sealt põhjuseid, miks elu peaks mulle kingitusi tegema. Vahel harva ma näengi neid, enamjaolt aga sobran selles hallilt igavas mälestustereas, mis ei too enam isegi nostalgilist naeratust näole.
Jõud. Jõud ja usk. Usk annab jõudu naeratada, naeratus aitab edasi liikuda.
Totter tekst. Aga kirjutamine kirjutamise pärast on grafomaania. Seda tean ma juba ammu. Õnneks oli haiguses nüüd pikem vaheaeg - nii pikk, et hakkasin isegi igatsema seda tunnet, kui oled mingi enam-vähem kirjatüki valmis saanud, viimase punkti või kolm klaviatuuril ära vajutanud ja ikoonile 'save' vajutanud. Ei, mitte selliseid blogiposte ei pea ma silmas, vaid selliseid, kus tekstis on lisaks lausetele olemas ka mõte, idee, süžee... Vist kaks kuud on juba viimasest loomingulisest kirjutamisest möödas...
Kas on seegi ehk usu ja jõuga seotud? Või millegi muuga? Kui, siis tahaksin ma seda väga teada. Hakkaks selle üle arutlema?
Ei viitsi...
Vend on ka juba mõnda päeva Austraalias olnud. Kuulsin korra, et kõik oli ok, et jõudsid nad ilusti kohale ja ega rohkemat polegi vaja teada. Alustuseks. Hetkel peaksid nad seal kõik omale tööd otsima. Naljakas. Üks õhtu unetult voodis vedeledes mõtlesin sellele, kuidas nii paljud noored, targad ja andekad siit minema lähevad, sest tööturul pakutavad palgad ei vasta nende ootustele. Esmaseks vabanduseks käib see majanduskriisi jutt küll, aga kuidas sellest välja tulla, kui kõik helgemad pead siit ära lähevad. Pigem peaks neid just siin hoida, siis oleks lootust ka kõigist jamadest kuidagi välja rabeleda.
Majanduslik areng meie väikesel vabariigil läkski nagu muinasjutus vahepeal ja inimestel on kombeks harjuda. Aga muinasjuttudel on kombeks lõppeda ning sellisel juhul ei taha keegi enam kahte jalga maa peale toetada. Süüdistatakse jumal teab keda, välja arvatud iseennast. Võiks ju...
Jah - paljugi võiks... Ise ka võiksin paljugi teha, aga usku on vähe. Vegeteerin hommikust õhtusse lootes, et järgmine päev astub mu ette, kuldne tulevik hõbekandikul. Ootan. Alati järgmist päeva. Ja meenutan eilset, püüdes leida sealt põhjuseid, miks elu peaks mulle kingitusi tegema. Vahel harva ma näengi neid, enamjaolt aga sobran selles hallilt igavas mälestustereas, mis ei too enam isegi nostalgilist naeratust näole.
Jõud. Jõud ja usk. Usk annab jõudu naeratada, naeratus aitab edasi liikuda.
Totter tekst. Aga kirjutamine kirjutamise pärast on grafomaania. Seda tean ma juba ammu. Õnneks oli haiguses nüüd pikem vaheaeg - nii pikk, et hakkasin isegi igatsema seda tunnet, kui oled mingi enam-vähem kirjatüki valmis saanud, viimase punkti või kolm klaviatuuril ära vajutanud ja ikoonile 'save' vajutanud. Ei, mitte selliseid blogiposte ei pea ma silmas, vaid selliseid, kus tekstis on lisaks lausetele olemas ka mõte, idee, süžee... Vist kaks kuud on juba viimasest loomingulisest kirjutamisest möödas...
Kas on seegi ehk usu ja jõuga seotud? Või millegi muuga? Kui, siis tahaksin ma seda väga teada. Hakkaks selle üle arutlema?
Ei viitsi...
pühapäev, 15. veebruar 2009
Pühapäev
Vaikusest sünnivad mõtted. Või on vähemalt tavaliselt see nii olnud.
Väikesed pettumused purunenud lootustest, et kõik võiks veel kuidagi paremini minna, hakkavad ära kaduma. Leppimine paratamatusega ja uute sihtide seadmine, kulm keskendunult kortsus - ka see aeg hakkab ümber saama. Alles on vaid hetk ja selles hetkes tuleb elada. Nii hästi, kui see parasjagu võimalik on.
Lumi katab maad, talv veel kestab, aga kevad ei ole enam õnneks mägede taga. Miskipärast ongi olulised olnud vaid sügis ja kevad. Läbi kõikide nende elatud aastate. Talviti on olnud perioodid, kus ei ole olnud tahtmist ja viitsimist midagi muuta, suved on alati, noh, suved olnud - ilused, muretud, probleemitud. Ja kui ongi mingeid probleeme ette kerkinud, siis tahtmata oma head tuju rikkuda, olen kõik asjad edasi lükanud. Tähtsate otsuste tegemise aeg on olnud kas siis sügisel või kevadel.
Praegugi adun sisemuses juba kerkima hakkavat rahutust, mis peaks oma lahendi leidma koos esimeste kevadiste lilledega, koos esimese sooja tuule ja vihmaga, esimeste rõõmsate päikesekiirtega. Otsus tuleb, aga hetkel ei tea veel sedagi, millega see seotud on, mis on selle rahutuse põhjusteks.
Rahulolematus? Millega? Eluga? Seda ei saa põhjuseks tuua, sest see on alati mu sisemuses olemas. See rahutus on minuga lapsepõlvest saati kaasas kui vähkkasvaja, millest ma ka parima tahtmise juures lahti ei saa. Kord teeb ta vähem, kord rohkem valu, ent siiski on ta alati olemas, alati kusagil valvamas, et saaks midagi korda saata. Õnneks on tuulepäisus kadunud ja täiesti mõtlematuid tegusid see rahutus enam korraldada ei saa.
Selline pilt on praegu aknast välja vaadates. Heh - tegelikult on oksi küll rohkem, aga ma otsustasin vaid need paar raagu zoomida. Tegelikult on fotode tegemine üks rahustavamaid tegevusi praegusel hetkel. Vaatad, mõtled, klõpsid - ja pärast kustutad 80 protsenti piltidest lihtsalt ära. :)
et siis sellised purikad ähvardavad pea kohal :)
Lumi katab maad, talv veel kestab, aga kevad ei ole enam õnneks mägede taga. Miskipärast ongi olulised olnud vaid sügis ja kevad. Läbi kõikide nende elatud aastate. Talviti on olnud perioodid, kus ei ole olnud tahtmist ja viitsimist midagi muuta, suved on alati, noh, suved olnud - ilused, muretud, probleemitud. Ja kui ongi mingeid probleeme ette kerkinud, siis tahtmata oma head tuju rikkuda, olen kõik asjad edasi lükanud. Tähtsate otsuste tegemise aeg on olnud kas siis sügisel või kevadel.
Praegugi adun sisemuses juba kerkima hakkavat rahutust, mis peaks oma lahendi leidma koos esimeste kevadiste lilledega, koos esimese sooja tuule ja vihmaga, esimeste rõõmsate päikesekiirtega. Otsus tuleb, aga hetkel ei tea veel sedagi, millega see seotud on, mis on selle rahutuse põhjusteks.
Rahulolematus? Millega? Eluga? Seda ei saa põhjuseks tuua, sest see on alati mu sisemuses olemas. See rahutus on minuga lapsepõlvest saati kaasas kui vähkkasvaja, millest ma ka parima tahtmise juures lahti ei saa. Kord teeb ta vähem, kord rohkem valu, ent siiski on ta alati olemas, alati kusagil valvamas, et saaks midagi korda saata. Õnneks on tuulepäisus kadunud ja täiesti mõtlematuid tegusid see rahutus enam korraldada ei saa.
Selline pilt on praegu aknast välja vaadates. Heh - tegelikult on oksi küll rohkem, aga ma otsustasin vaid need paar raagu zoomida. Tegelikult on fotode tegemine üks rahustavamaid tegevusi praegusel hetkel. Vaatad, mõtled, klõpsid - ja pärast kustutad 80 protsenti piltidest lihtsalt ära. :)
et siis sellised purikad ähvardavad pea kohal :)
reede, 13. veebruar 2009
Kuu aega vaikust ja pankrot
Loodetevasti ei ole see igavene. Igasugune mõte ja tahtmine kirjutada oli täiesti kadunud. Ei teagi, miks. Tegelikult vist ikka natuke tean ka. Elu...
Alati on kõike hea elu kaela veeretada - halba õnne, halba saatust, enda suutmatust ja laiskust. Huvitav on sealjuures see, et iseendale oskad kõike seda jama nii loogiliselt põhjendada, et jäädki oma luulusid uskuma.
Elu on halb? Jah, lihtne see ei ole, kuid alati saaks ju veel hullemini minna. Igas halvas asjas on alati midagi naljakat. Pankrotti soovides kohtusse minnes ütles kohtunik, et ma saan pankroti välja kuulutada, kui ma maksan kohtudeposiidi arvele 32 000 krooni. Pilgutasin seal siis silmi, tahtmata suure häälega naerma hakata, sest see tundus irooniline. Eee... Ma tahan pankrotti, sest mul ei ole raha. Seda ma ütlesingi kohtunikule. Siis tuli järgmine kuldne ettepanek. Nii kuldne, et mul on jumala kahju, et siin ei ole kuldset kirjavärvi.
Võtke siis tuttavatelt laenu.
No mis sa ikka selle peale kostad?! Eee... Nojah... Et proua kohtunik ei saa pankroti tähendusest vist aru. Pankrot tekibki nagu sellest, kui sul on kellegi ees rahalised kohustused, mida sa tasuda ei suuda. Hmm. Ja selleks, et neid probleeme kuidagigi lahendada, soovitab kohtunik laene veel juurde võtta??? Stupid! Niigi läksin selle kohtuskäiguga veelgi rohkem miinustesse, kui arvata võis.
Mõttetu...
Alati on kõike hea elu kaela veeretada - halba õnne, halba saatust, enda suutmatust ja laiskust. Huvitav on sealjuures see, et iseendale oskad kõike seda jama nii loogiliselt põhjendada, et jäädki oma luulusid uskuma.
Elu on halb? Jah, lihtne see ei ole, kuid alati saaks ju veel hullemini minna. Igas halvas asjas on alati midagi naljakat. Pankrotti soovides kohtusse minnes ütles kohtunik, et ma saan pankroti välja kuulutada, kui ma maksan kohtudeposiidi arvele 32 000 krooni. Pilgutasin seal siis silmi, tahtmata suure häälega naerma hakata, sest see tundus irooniline. Eee... Ma tahan pankrotti, sest mul ei ole raha. Seda ma ütlesingi kohtunikule. Siis tuli järgmine kuldne ettepanek. Nii kuldne, et mul on jumala kahju, et siin ei ole kuldset kirjavärvi.
Võtke siis tuttavatelt laenu.
No mis sa ikka selle peale kostad?! Eee... Nojah... Et proua kohtunik ei saa pankroti tähendusest vist aru. Pankrot tekibki nagu sellest, kui sul on kellegi ees rahalised kohustused, mida sa tasuda ei suuda. Hmm. Ja selleks, et neid probleeme kuidagigi lahendada, soovitab kohtunik laene veel juurde võtta??? Stupid! Niigi läksin selle kohtuskäiguga veelgi rohkem miinustesse, kui arvata võis.
Mõttetu...
Tellimine:
Postitused (Atom)