reede, 13. veebruar 2009

Kuu aega vaikust ja pankrot

Loodetevasti ei ole see igavene. Igasugune mõte ja tahtmine kirjutada oli täiesti kadunud. Ei teagi, miks. Tegelikult vist ikka natuke tean ka. Elu...

Alati on kõike hea elu kaela veeretada - halba õnne, halba saatust, enda suutmatust ja laiskust. Huvitav on sealjuures see, et iseendale oskad kõike seda jama nii loogiliselt põhjendada, et jäädki oma luulusid uskuma.

Elu on halb? Jah, lihtne see ei ole, kuid alati saaks ju veel hullemini minna. Igas halvas asjas on alati midagi naljakat. Pankrotti soovides kohtusse minnes ütles kohtunik, et ma saan pankroti välja kuulutada, kui ma maksan kohtudeposiidi arvele 32 000 krooni. Pilgutasin seal siis silmi, tahtmata suure häälega naerma hakata, sest see tundus irooniline. Eee... Ma tahan pankrotti, sest mul ei ole raha. Seda ma ütlesingi kohtunikule. Siis tuli järgmine kuldne ettepanek. Nii kuldne, et mul on jumala kahju, et siin ei ole kuldset kirjavärvi.

Võtke siis tuttavatelt laenu.

No mis sa ikka selle peale kostad?! Eee... Nojah... Et proua kohtunik ei saa pankroti tähendusest vist aru. Pankrot tekibki nagu sellest, kui sul on kellegi ees rahalised kohustused, mida sa tasuda ei suuda. Hmm. Ja selleks, et neid probleeme kuidagigi lahendada, soovitab kohtunik laene veel juurde võtta??? Stupid! Niigi läksin selle kohtuskäiguga veelgi rohkem miinustesse, kui arvata võis.

Mõttetu...

1 kommentaar:

vana naine ütles ...

/loeb, elab kaasa.