Väikesed pettumused purunenud lootustest, et kõik võiks veel kuidagi paremini minna, hakkavad ära kaduma. Leppimine paratamatusega ja uute sihtide seadmine, kulm keskendunult kortsus - ka see aeg hakkab ümber saama. Alles on vaid hetk ja selles hetkes tuleb elada. Nii hästi, kui see parasjagu võimalik on.
Lumi katab maad, talv veel kestab, aga kevad ei ole enam õnneks mägede taga. Miskipärast ongi olulised olnud vaid sügis ja kevad. Läbi kõikide nende elatud aastate. Talviti on olnud perioodid, kus ei ole olnud tahtmist ja viitsimist midagi muuta, suved on alati, noh, suved olnud - ilused, muretud, probleemitud. Ja kui ongi mingeid probleeme ette kerkinud, siis tahtmata oma head tuju rikkuda, olen kõik asjad edasi lükanud. Tähtsate otsuste tegemise aeg on olnud kas siis sügisel või kevadel.
Praegugi adun sisemuses juba kerkima hakkavat rahutust, mis peaks oma lahendi leidma koos esimeste kevadiste lilledega, koos esimese sooja tuule ja vihmaga, esimeste rõõmsate päikesekiirtega. Otsus tuleb, aga hetkel ei tea veel sedagi, millega see seotud on, mis on selle rahutuse põhjusteks.
Rahulolematus? Millega? Eluga? Seda ei saa põhjuseks tuua, sest see on alati mu sisemuses olemas. See rahutus on minuga lapsepõlvest saati kaasas kui vähkkasvaja, millest ma ka parima tahtmise juures lahti ei saa. Kord teeb ta vähem, kord rohkem valu, ent siiski on ta alati olemas, alati kusagil valvamas, et saaks midagi korda saata. Õnneks on tuulepäisus kadunud ja täiesti mõtlematuid tegusid see rahutus enam korraldada ei saa.
Selline pilt on praegu aknast välja vaadates. Heh - tegelikult on oksi küll rohkem, aga ma otsustasin vaid need paar raagu zoomida. Tegelikult on fotode tegemine üks rahustavamaid tegevusi praegusel hetkel. Vaatad, mõtled, klõpsid - ja pärast kustutad 80 protsenti piltidest lihtsalt ära. :)
et siis sellised purikad ähvardavad pea kohal :)
Lumi katab maad, talv veel kestab, aga kevad ei ole enam õnneks mägede taga. Miskipärast ongi olulised olnud vaid sügis ja kevad. Läbi kõikide nende elatud aastate. Talviti on olnud perioodid, kus ei ole olnud tahtmist ja viitsimist midagi muuta, suved on alati, noh, suved olnud - ilused, muretud, probleemitud. Ja kui ongi mingeid probleeme ette kerkinud, siis tahtmata oma head tuju rikkuda, olen kõik asjad edasi lükanud. Tähtsate otsuste tegemise aeg on olnud kas siis sügisel või kevadel.
Praegugi adun sisemuses juba kerkima hakkavat rahutust, mis peaks oma lahendi leidma koos esimeste kevadiste lilledega, koos esimese sooja tuule ja vihmaga, esimeste rõõmsate päikesekiirtega. Otsus tuleb, aga hetkel ei tea veel sedagi, millega see seotud on, mis on selle rahutuse põhjusteks.
Rahulolematus? Millega? Eluga? Seda ei saa põhjuseks tuua, sest see on alati mu sisemuses olemas. See rahutus on minuga lapsepõlvest saati kaasas kui vähkkasvaja, millest ma ka parima tahtmise juures lahti ei saa. Kord teeb ta vähem, kord rohkem valu, ent siiski on ta alati olemas, alati kusagil valvamas, et saaks midagi korda saata. Õnneks on tuulepäisus kadunud ja täiesti mõtlematuid tegusid see rahutus enam korraldada ei saa.
Selline pilt on praegu aknast välja vaadates. Heh - tegelikult on oksi küll rohkem, aga ma otsustasin vaid need paar raagu zoomida. Tegelikult on fotode tegemine üks rahustavamaid tegevusi praegusel hetkel. Vaatad, mõtled, klõpsid - ja pärast kustutad 80 protsenti piltidest lihtsalt ära. :)
et siis sellised purikad ähvardavad pea kohal :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar