Istun siin arvuti taga, kaugel loodusest ja kõigest muust, mis võiks mõtteid elult kõrvale viia. Ootan, et hakkaks järjekordne turniir, millega saaks järgmised paar tundi mööda saata ja normaalse vedamise korral ka mõned rahad kasseerida... Seni aga näpud klaviatuurile...
Vend on ka juba mõnda päeva Austraalias olnud. Kuulsin korra, et kõik oli ok, et jõudsid nad ilusti kohale ja ega rohkemat polegi vaja teada. Alustuseks. Hetkel peaksid nad seal kõik omale tööd otsima. Naljakas. Üks õhtu unetult voodis vedeledes mõtlesin sellele, kuidas nii paljud noored, targad ja andekad siit minema lähevad, sest tööturul pakutavad palgad ei vasta nende ootustele. Esmaseks vabanduseks käib see majanduskriisi jutt küll, aga kuidas sellest välja tulla, kui kõik helgemad pead siit ära lähevad. Pigem peaks neid just siin hoida, siis oleks lootust ka kõigist jamadest kuidagi välja rabeleda.
Majanduslik areng meie väikesel vabariigil läkski nagu muinasjutus vahepeal ja inimestel on kombeks harjuda. Aga muinasjuttudel on kombeks lõppeda ning sellisel juhul ei taha keegi enam kahte jalga maa peale toetada. Süüdistatakse jumal teab keda, välja arvatud iseennast. Võiks ju...
Jah - paljugi võiks... Ise ka võiksin paljugi teha, aga usku on vähe. Vegeteerin hommikust õhtusse lootes, et järgmine päev astub mu ette, kuldne tulevik hõbekandikul. Ootan. Alati järgmist päeva. Ja meenutan eilset, püüdes leida sealt põhjuseid, miks elu peaks mulle kingitusi tegema. Vahel harva ma näengi neid, enamjaolt aga sobran selles hallilt igavas mälestustereas, mis ei too enam isegi nostalgilist naeratust näole.
Jõud. Jõud ja usk. Usk annab jõudu naeratada, naeratus aitab edasi liikuda.
Totter tekst. Aga kirjutamine kirjutamise pärast on grafomaania. Seda tean ma juba ammu. Õnneks oli haiguses nüüd pikem vaheaeg - nii pikk, et hakkasin isegi igatsema seda tunnet, kui oled mingi enam-vähem kirjatüki valmis saanud, viimase punkti või kolm klaviatuuril ära vajutanud ja ikoonile 'save' vajutanud. Ei, mitte selliseid blogiposte ei pea ma silmas, vaid selliseid, kus tekstis on lisaks lausetele olemas ka mõte, idee, süžee... Vist kaks kuud on juba viimasest loomingulisest kirjutamisest möödas...
Kas on seegi ehk usu ja jõuga seotud? Või millegi muuga? Kui, siis tahaksin ma seda väga teada. Hakkaks selle üle arutlema?
Ei viitsi...
Vend on ka juba mõnda päeva Austraalias olnud. Kuulsin korra, et kõik oli ok, et jõudsid nad ilusti kohale ja ega rohkemat polegi vaja teada. Alustuseks. Hetkel peaksid nad seal kõik omale tööd otsima. Naljakas. Üks õhtu unetult voodis vedeledes mõtlesin sellele, kuidas nii paljud noored, targad ja andekad siit minema lähevad, sest tööturul pakutavad palgad ei vasta nende ootustele. Esmaseks vabanduseks käib see majanduskriisi jutt küll, aga kuidas sellest välja tulla, kui kõik helgemad pead siit ära lähevad. Pigem peaks neid just siin hoida, siis oleks lootust ka kõigist jamadest kuidagi välja rabeleda.
Majanduslik areng meie väikesel vabariigil läkski nagu muinasjutus vahepeal ja inimestel on kombeks harjuda. Aga muinasjuttudel on kombeks lõppeda ning sellisel juhul ei taha keegi enam kahte jalga maa peale toetada. Süüdistatakse jumal teab keda, välja arvatud iseennast. Võiks ju...
Jah - paljugi võiks... Ise ka võiksin paljugi teha, aga usku on vähe. Vegeteerin hommikust õhtusse lootes, et järgmine päev astub mu ette, kuldne tulevik hõbekandikul. Ootan. Alati järgmist päeva. Ja meenutan eilset, püüdes leida sealt põhjuseid, miks elu peaks mulle kingitusi tegema. Vahel harva ma näengi neid, enamjaolt aga sobran selles hallilt igavas mälestustereas, mis ei too enam isegi nostalgilist naeratust näole.
Jõud. Jõud ja usk. Usk annab jõudu naeratada, naeratus aitab edasi liikuda.
Totter tekst. Aga kirjutamine kirjutamise pärast on grafomaania. Seda tean ma juba ammu. Õnneks oli haiguses nüüd pikem vaheaeg - nii pikk, et hakkasin isegi igatsema seda tunnet, kui oled mingi enam-vähem kirjatüki valmis saanud, viimase punkti või kolm klaviatuuril ära vajutanud ja ikoonile 'save' vajutanud. Ei, mitte selliseid blogiposte ei pea ma silmas, vaid selliseid, kus tekstis on lisaks lausetele olemas ka mõte, idee, süžee... Vist kaks kuud on juba viimasest loomingulisest kirjutamisest möödas...
Kas on seegi ehk usu ja jõuga seotud? Või millegi muuga? Kui, siis tahaksin ma seda väga teada. Hakkaks selle üle arutlema?
Ei viitsi...
1 kommentaar:
1 lisamõte. Piiblis on öeldud: "...usk, lootus, armastus. Tähtsaim neist on armastus." Kas jõud on lootus või armastus? Kui ühelt poolt annab jõudu lootus, et edasi minna, siis mis annab jõudu, et halba teha? Et leppida ja alla anda. Sest ka alla andmiseks ning reaalsusest välja astumiseks on jõudu vaja. Kas seda annab armastus? Enesearmastus? Kas jõuetus midagi teha, midagi muuta ning paremaks teha, on märk enda armastamise lõppemisest?
Postita kommentaar