Autoga Euroopas

Üle poole suvest ja aastast on läbi …

Reis kaugustesse õnnelikult tehtud.

Kui eelmisel aastal sai läbitud mõned kilomeetrid alla 7500 kilomeetri, siis sel aastal tuli viissada kilomeetrit otsa. Ja elamusi kordades rohkem, seda just sõites.

Poola kiirtee Varssavist Lodz'i oli hullumaja: kiirused 130-160 km/h ja liikluskultuur nagu saates "Võimalik vaid Venemaal". Märguanneteta reavahetused, süstimised ja äkkpidurdused, kui keegi piisavalt kiiresti eest ära ei tulnud oli vaid osa nähtust. Kümne kilomeetri jooksul nähtud neli avariid, milles ühes oli ühes osapoole auto vaat, et pulbriks sõidetud. No mille kuradi pärast on vaja aastaid vana Renault Trafficuga sõita 160+ km tunnis???

Austriast Salzburgist võetud suund lõunasse viis üle Alpide. Ma olen kindel, et mitte kõige kõrgemast kohast, aga reaalselt pilves sõitmine oli elamus omaette. Ja tuled pilvest välja ja ikka ei näe veel tee äärest kõrguva kaljurünka tippu ... Fantastiline …

Öine Itaalia ja navigatsiooni poolt mängitud vingerpuss, mis juhatas Trieste kesklinna ringiga, mis täiesti juhuslikult viis linna kõrgemaisse punkti ja tänavaile, millest läbisaamiseks pidi isegi peeglid kokku tõmbama. Aga ikkagi - tänud sulle, GPS, sest vaated olid võrratumad, kui allolevalt fotolt näha saab.

Itaaliast Dubrovniku poole sõites oli plaan külastada ka Pulat, et näha üht paremini säilinud roomaaegset amfiteatrit. Öösel kell kolm oli see kaunis, kuid hommikune külastus jäi ära, sest vihma tuli kui mitmest oavarrest ning terve linn meenutas rohkem Veneetsiat kui autoga läbitavat liikluskeskkonda.

Peamine kiirtee Horvaatia lõunaossa kulges kõrgel ja sadas ebameeldivat uduvihma, mis tegi nähtavuse suurtel kiirustel väga viletsaks (aeglaselt sõitmine oleks tähendanud suures liiklusvoolus ehk veelgi suurema liiklusohu tekitamist), seega mobiilist ilmateadet uurides selgus, et mereäärsel väiksemal teel peaks ilm parem olema … Ilm oligi parem, aga tee ise selline … huvitav … Kuna ca 200 kilomeetri jooksul ei olnud ühtegi kohta, kus tahtnuks vabatahtlikult käsi roolilt võtta, siis jäi ka fotokaamera kasutamata ja ülevaate andmiseks pidin kasutama internetti.

Enne ja pärast Dubrovnikut sai ööbitud Bosnia-Hertsegoviinas, mille teedel ma vähemalt esimesel õhtul tundsin end kui tigu jaanalindude kõrval. Kohalikud lausa lendasid kitsastel ja kurviliselt teedel ning kuna kellaaeg oli juba üsna pime, siis ei hakanud ka suuri riske võtma. Seda parem tunne oli aga järgmisel hommikul tagasi Horvaatiasse sõites siis, kui sai lausa kahest kohalikust lennukist korraga mööda sõidetud. Check! Mazda kiirendus oli ikka häää!!!

Dubrovnik ei andnud sõidu poolest küll suur elamust, aga mõnetunnise parkimise eest makstud 35 € kuulub liikluskogemuse hulka ikkagi :)

Trepp, mis tuntud minu lemmiksarjast

Peale Montenegro vaikset läbimist tuli - hip-hip-hurraa! - Albaania, kuhu ma never ever enam autoga ei lähe. Vähemalt enda omaga mitte. Isegi kui kuidagi on võimalik mööda sõita neist olematutest teeoludest - oli juhus, kui teelõigu läbimist Mazdaga üritades nägin peeglist, et meist sadakond meetrit tagapool tulnud Jeep Wrangler targu otsa ringi keeras. Otsustasin seejärel ise ka, et ei liigu edasi teel, mida nähes isegi džiibijuht otsustas pikema ringi sõita.

Küll oli Albaania teeoludest kordades hullem kohalik liikluskultuur ning meid õnnistati kogu sealviibimise aja jooksul lausa kahe korraga, mil sattusime linna tipptunni ajal. Ohjah! :( Hetkel ma arvan, et mu elu suurim lotovõit oligi see, et Albaaniast autot mõlkimata välja sain. Mis seal täpselt toimus, sellest pean lausa eraldi postituse tegema, sest kõige kirjeldamiseks praegu ei ole lihtsalt aega …

Bulgaaria, mu arm... Sofias käisin ma esmakordselt ja linn tundus kohe kodune. Keel oli tuttav, hinnad inimlikud ja söögid super. Ja hiljem Musta mere poole sõites sa peaaegu kakssada kilomeetrit järjest läbitud kiirusel 170-180 km/h :D When in Rome, do as Romans do. Seda mõttetera meeldis mulle küll järgida ja liigelda nagu kohalik. Ok - nagu sel hetkel trassil olnud kiireim kohalik oma Audiga, aga mind üllatas positiivselt Mazda 6 super stabiilsus sellisel kiirusel. Tunde järgi võinuks veel palju juurde vajutada, aga ma ei tahtnud olla esimene kiire auto, mis politseile silma võib jääda...

Sozopoli kassipojast, kes aku peale peitupugenuna tegi kaasa 150 kilomeetrise sõidu Kuldsetele Liivadele peab ka eraldi loo kirjutama, seega praegu lihtsalt esimene pilt sellest nunnukast.

Tulevane Gata Salvaje

Rumeenia … Kui ma eelmisel aastal alguses natuke pelgasin Rumeenia liiklust ja selle teistkordsel läbimisel juba natukene harjunud olin, siis sel aastal oli positiivseim liikluselamus just Rumeeniast. Miskipärast arvan, et see ei jää vaid selleaastaseks lemmikuks, vaid üldiseks TOP 3 riigiks liikluse poolest.

Liiklus oli sujuv, sest aeglasemalt sõitvad autod tekitasid kaherealisel teel kolmanda ja neljanda raja, lastes kiiremad autod probleemideta mööda. Kusagil ei olnud autorivisid, mille taga jokutades oleks pidanud tegema keerulistes kohtades ohtlikke möödasõite (ja tagasi koju jõudes oli Tallinn-Pärnu maantee ehtne "Welcome to Estonia!", kus 75ga sõitvad jobud keset teed laiutavad ja möödasõitu märgates kiirendama hakkavad). Ka politsei oli tasemel, sest kui sa sirgel ja hea nähtavusega teel, kus lubatud 100 km/h ja katkendlik joon, politseiautost 140ga mööda sõidad, ei tee nad teist nägugi. Küll aga võeti ridamisi kohalikke Räikonene maha kurvilistes, pideva joonega kohtades, kus nad ületasid möödasõitu tehes kiirust ehk vaid 10 km/h ... Põhimõte tundus politseil olevat selline, et me ei tülita autojuhte seal, kus on ohutu sõita, aga kui te, kuradid, peaksite tegema tsirkust halva nähtavusega ohtlikes kohtades, siis vääname sajaga.

Ja see tundub mõistlik, eriti Eesti valguses, kus Peterburi ühesuunalisel trassil, kus hea nähtavuse ja teeolude tõttu võib rahulikult ja ohutult 140-160 km/h kulgeda, passib miljon politseinikku, keeled vestil ootamas, kuni mõni autojuht 20 km/h kiirust ületab; samas mitte nii ohututel teelõikudel, millel ka 10 km/h kiiruseületamine riskantseks muutub (ntx Viitna metsavahe, Haanja jpt), pole ma neid pea kunagi näinud. Ja tundubki, et kuna suured trassid on politseinike poolt hõivatud, siis kõik meie kodumaised hullud vajutavad gaasi põhja kohe, kui kuhugi metsa vahele pääsevad.

Aga Ukraina? Trassid olid enam-vähem ok, linnadesse aga minna ei tasu, sest kui Albaania augud oli vähemalt ümarate servadega, siis Ukraina asfaldis on nii mõnedki teravate servadega augud, kuhu pool auto võib ära peita. Ühte sellist märkasin bensiinijaamast väljudes kiirendusraja alguses ja auto mahakandmisest päästsid vaid head pidurid. Mis oli Ukrainas aga eriti positiivne, oli 90 sendine bensiiniliitri hind :D

Tagasi Eestisse jõudnuna võib aga julgelt öelda, et kirugu me siin ise, palju tahame, Eesti teekatete kvaliteet on aga läbitud 15 riigi seas kindlasti ja ülekaalukalt esikohal...

Päikest ja gaas põhja!

PL

Ma võin olla messed up, vahepeal täiesti segane, aga see ei muuda asjaolu, et teinekord võib ka minul õigus olla. Jah - ka mina eksin ja teinekord suurelt, aga panna seda kõike üldiselt märgistavaks sildiks on natukene ebaõiglane.

Esilekerkivate probleemide puhul on mulle saanud tavaks, et tahan selle kohe ära lahendada, kui selleks vähegi võimalust on. Vähemalt võimalikest lahendustest peab mõtlema, sest kui lahenduste leidmistele üldse mitte mõelda ja kaevuda sügavale maa alla kõigi elu poolt ette veeretatud raskuste eest peitu, siis jäävadki need lahendused tulemata - täna,  homme, järgmine kuu või viie aasta pärast.

Probleemid ei kao, kui neid ignoreerida. Probleemid ei lahene iseenesest - alati on vaja mingeid tõukeid nende lahenduste tekkimiseks.

Kummaline.

Ja siin ma istun olukorras, kus lahenduste väljamõtlemine tekitab aina uusi ja uusi probleeme. Lahendusi on aga vaja, sest elus on asju, millest ei loobuta.

Mitte kõik ei ole seda väärt. Valdav osa elus sisalduvast on selline, mille kaotus ei muuda suurt midagi ja toob endaga kaasa vaid väikese ümberharjumisperioodi. Oli, siis oli...

Aga on neid osiseid elus, millest loobumine on ilmvõimatu ilma suuremate isiklike krahhideta.

Aga kui mingil hetkel seisnebki kogu probleem selles, et pead kaotama ühe sellise, kui oled valiku ees, et kas kaotad ühe või teise?

Kui on oht kaotada üht, siis tuleb teha kõik võimalik selleks, et seda ühte mitte kaotada.

Sattudes aga valiku ette, on olukord tegelikust keerulisem. Siiski on alati võimalus, et kaks esmapilgul teineteist välistavat olukorda saavad ikkagi samas ajas ja ruumis eksisteerida. Tuleb selleks vaid tööd teha, vaadata probleemidele sügavalt silma ja - tööd tuleb probleemidega tegeleda.

Muidu need ei kaogi. Probleemid jäävad, olukorrad muutuvad ja tähtsad asjad kaovad.

Kahjuks...

Õhtu ilma vihmata; Rock Hotel "Kõik on täpselt nii kui peab"

Viimaste õhtute jalutamised on toimunud vihmas, kergelt juba sügise järgi lõhnavas, kuid siiski soojas vihmas. Ei - ma pole tahtnud vihmas jalutada, ent siiski oli kuidagi kummaliselt mõnus tunne tulla tagasi koju vettinuna, panna riided viimseni rõdule kuivama ja ise kuiva, sooja bleedi sisse suitsu tegema pugeda. Lihtsalt mõnus ja oma...

Vihma täna ei sadanud. Kuidagi teine tunne oli. Imelik. Midagi oli justkui puudu. Midagi oli kadunud sellest tavalisest rütmist.

Jalad olid lähimale ristmikule jõudes kuivad, foorituled paistsid selgesti ilma, et vesi mööda nägu alla voolates pilku hägustaks. Harjumuslikult sügavale põuetaskusse peidetud suitsupakk võinuks vabalt ka peos olla koos tikkudega. Igav. Mõned sammud veel edasi ja tuju oli läinud.

Pöörasin tagasi, tujutult lonkisin kodu poole. Miski oli kindlasti puudu.

Enne puudevahelisele rajale pööramist toetasin selja vastu keset kõnniteed kasvavat männipuud, mille mu pisipoja oli endale jalgrattasõitu õppides võtnud tähiseks, kus lõppeb lubatud sõidukaugus. Toetasin selja vastu puud ja pöörasin pilgu taevasse.

Tähed. Ilusad tähed. Tähti olen ma imetlenud juba väga kaua: vaadanud neid lapsena selili maas kodumaja kõrval lebades, sõpradega läbi teleskoobi astronoomia algteadmisi omandades, üksinda kodust paari tuhande kilomeetri kaugusel lootuses leida tuge, armastatu embuses jõevulina saatel, tema pea puhkamas mu rinnal, ning, jah, isegi nüüd, siin pealinnas olen teinekord pilgu taevasse pööranud, et leida vanu tuttavaid.

Aga täna otsisin ma midagi muud. Otsisin pilvi ja paar pilveräbalat isegi venisid laisalt üle taevalaotuse. Otsisin vihma. Seisin seal puu all ja ootasin vihma, ootasin imet...

Vihma ei tulnud. Imet ei sündinud.

Riided jäid kuivaks, bleedi sisse pugemine unistuseks.

“Go home. You cannot do anything. You cannot change everything.”

Jah, ma vahel räägin endaga inglise keeles - vist harjumust elamisest Suurbritannias.

“Mine koju. Sa ei saa midagi teha. Sa ei saa kõike muuta.”

Läksingi. Poolik sigaret lendas laias kaares kuhugi puude vahele. Ma tavaliselt nii ei tee...

Praegu rõdul teed juues ja uut sigaretti suitsetades mõtlen, et millest küll nii. Kas ma tõesti olen muutunud taimeks, mis vajab vihma selleks, et elada? Et tunda ennast elusana?

Tobu olen. Nii loll mõte. Täiesti ajuvaba. Mis kuradi taim ma olen?!

Aga ikkagi...

Seal männipuu all seistes ja endale neid kolme lauset öeldes juhtus midagi muud.

Ma kaotasin usu.

Ja seda pole minuga kunagi juhtunud.

Ärkamine rumalusest... Taaskord... Kisub vist igavaks juba

Ühe loengu vaatamine kaks õhtut tagasi ning kaks lugemist täna hommikul tõid mind lõpuks tagasi siia blogisse, et üle pika aja midagi kirja panna. Loeng ei ole oluline tänase kirjutise teemas, kuid loetu küll.

Kontrollisin üle miljoni aasta oma postkasti ja sealt oli lugemissoovitus kanalist, mille olin kunagi tellinud. Autoriks David Hopkins ja artikkel How a TV Sitcom Triggered the Downfall of Western Civilization. Ja tõesti, see pani natukene kaasa mõtlema. Toon ühe lõigu sealt ka siia.

You may see it as a comedy, but I cannot laugh with you. To me, Friends signals a harsh embrace of anti-intellectualism in America, where a gifted and intelligent man is persecuted by his idiot compatriots. And even if you see it from my point of view, it doesn’t matter. The constant barrage of laughter from the live studio audience will remind us that our own reactions are unnecessary, redundant.

The theme song itself is filled with foreboding, telling us that life is inherently deceptive, career pursuits are laughable, poverty is right around the corner, and oh yeah, your love life’s D.O.A. But you will always have the company of idiots. They will be there for you.

Don’t I feel better?

Selle nurga alt vaadatuna ei - ma ei tunne ennast paremini. Kohe üldse mitte.

Jätkasin postkasti ja järgmiselt tellitud jälgitavalt kanalilt/blogijalt oli uus postitus. Vastused mingile 12 küsimusele. Lugesin-lugesin, kuni tuli see (ma ei anna blogija nime, sest see pole antud kontekstis oluline).

Minu murekoht täna ei tekkinudki sellest, et mu esimene reaktsioon oli WTF?! Mure tekkis teisest reaktsioonist, et äkki ma ise olen rumal ja peaksin guugeldama. Ja et ma tegingi seda. Õnneks mu WTF?!-reaktsiooniks oli põhjust, sest mul oli õigus.

Miks ma olen hakanud kahtlema enda teadmistes, mis on kunagi olnud nii kindlad, et söandasin isegi mälumängudel osaleda? Ehk seepärast, et see tänapäevane pealiskaudne meedia (nii tavaline kui sotsiaalne) on enam-vähem ainsad kohad, kust ma enda infot viimasel ajal ammutanud olen.

So, how do we retain our sanity in a dumb, dumb world? I wouldn’t be a good teacher if I didn’t come prepared with a few ideas.

No. 1: read a fucking book.

Ma olen neid fucking raamatuid lugenud väga palju ja neist raamatute lugemisest tuli mulle ka see WTF?! reaktsioon, sest periskoope kasutatakse merenduses ning sõjanduses, mitte mingis kuradi observatooriumis. Mida need teadlased sellega vaataksid? Kuu tagumist poolt???

Ja hoolimata kõigist neist loetud raamatutest ma kahtlesin endas, sest blogija, keda olen teinekord lugenud vaid ajaviiteks ning meelelahutuseks, kirjutas nii. Kas tõesti on kõikvõimaliku informatsiooni vastuvõtmine muutnud minu kriitikameelt nõnda palju, et kui varem filtreerisin sissetulevat informatsiooni läbi faktiliste teadmiste, mida olin elu jooksul kogunud, siis nüüdseks olen selle informatsiooniga hakanud filtreerima enda faktilisi teadmisi? Isegi, kui see infokilluke tuleb ajaviiteblogist. Midagi on mööda...

Sellel samal pildil on veel paar huviäratavat asja. Just enne periskoobi-ämbrit räägiti soovist raamat välja anda. Millest? Observatooriumite uuest varustusest?

Ma ei ole õel - ma olen lihtsalt sarkastiline.

Naljakas lugu kopituna Facebooki staatusest? Huvitav, kas siis terves Facebooki tutvusringkonnas polnud kedagi, kes oleks osanud viidata faktilisele eksimusele? Kui nii, siis kurb. Ja kui juhitigi, siis sellise staatuse (ehk siis oma rumaluse) edasireklaamimine naljaka loo sildi all on veelgi kurvem. Ning mõttekoht - ehk see välismaa tuttav ei naernudki selle üle, et ta "äpist" mööda rääkis. Ehk naerdi hoopis seda, et räägiti järjekordse tibiga, kes keerulise sõnaga kokku puutudes üritab endast targemat muljet jätta?

Neetud! Rumalus ei ole reklaamimiseks!

Ma saan aru, et tegu on natuke erialase sõnaga, aga siis tulekski esitada täpsustav küsimus "Mis see on?", mitte lahmida. Küsimusi esitamata ei ole võimalik targemaks saada.

Just seepärast ma julgustangi enda poega alati küsima küsimusi "Miks?" ja "Kuidas?". Jah, neile tuhandetele küsimustele vastamine on teinekord tüütu, aga ma tunnen, et see on minu kohus. Vähemalt seni, kuni ta oskab ise piisavalt palju lugeda, et neid vastuseid juba ise otsida. Ja vastama pean õigesti, sest muidu poleks asjal mõtet. Ning jah - isegi mu varsti neljaseks saav poeg on esitanud mulle küsimusi, millele mina pole osanud neil hetkedel vastata. Nii lihtne olnuks tollal lahmida (nagu tegi seda eelmainitet blogija) ja järgmise küsimuse juurde liikuda. Ei. Selle asemel ma ütlen talle ausalt, et ma ei tea seda praegu, aga ma uurin sulle selle vastuse välja.

Näide: esimest korda uue rongiga sõites (Oskar ei olnud kolmenegi siis) küsis poeg, kus rongi mootor on. NII LIHTNE olnuks viibata kuhugi ja öelda, et näe, poja, seal. Oskar oleks vastusega rahul olnud. Tegelikult jäin aga vastuse võlgu, kasutasin kodus internetti ja järgmine kord pojaga koos olles ja rongi nähes osutasin talle täpselt selle koha ära. Tema ütles: "Ahah."

Ehk tähtsusetu fakt tema jaoks terve ülejäänu elu jooksul, aga vähemalt parem kui olukord, kus ta ehk kunagi pidanuks kellegi küsimusele vastama minu poolt huupi ja võimalik, et valesti vastatud vastusega ja kõrvalseisja oleks mõelnud: "Damned, you are stupid!"

Huh... Liiga pikk tekst üle pika aja kirjutamise kohta.

Siiski tehaks tuua välja veel pisiasja selle blogiga või ehk rohkem selle küsitlusega seotud küsimustiku üle. Küsimustikud on tavaliselt selleks, et inimesi tundma õppida.

1. Millised on su lemmikjalanõud? 
2. Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik/rõve, aga sulle ikkagi maitseb?
3. Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 
4. Mis on su lemmiklõhn?
5. Lemmikäpp?
6. Kes on su lemmikyoutuber? 

Paar sellist oli veel, aga lihtsalt küsimus - mida kuradit need asjad peaksid sinu kui inimese kohta näitama? Kurb ongi see, et aina enam hinnatakse inimesi selliste pealiskaudsete asjade järgi. Alles see oli, kui vist "Märgatud: Tallinnas" lehel Facebookis keegi kurtis, et oli poes oma Galaxy 6 telefoni välja võtnud ning selja taga järjekorras seisnud tibinad olid omavahel kommenteerinud: "Iuu - see on nii 2015." Really?!

Kui maailm oleks see kuradi Elroni rong, kus me selliste inimestega koos sõidame, siis ausalt öeldes mina ei tahakski sellest rongist välja astuda - ma tahaks sellised inimesed rongist välja visata ja neist sellesama rongiga üle sõita. Praegu ma juba tean, kus selle rongi mootor asub ja usun, et vajadusel saaksin selgeks ka selle rongi liikumapanemise ning juhtimise.

Miks? Sest ma näen õppimise vajadust ja mul on tahtmist õppida.

PS Hoopis rohkem annaks inimese kohta infot küsimus, milline oli viimane raamata, mille ta läbi luges? Vastus minu kohta: kuigi olen muuhulgas läbi lugenud palju igasugust mõttetut jama, siis viimaseks raamatuks oli tõesti Michio Kaku "Physics of the Future: How Science Will Shape Human Destiny and Our Daily Lives by the Year 2100"

Jälle unenäguliselt: need filmid, ma ütlen!

Kunagi ma juba kirjutasin siin oma kummalistest unenägudest. Hmm... Kuna ma sellest õppust ei võtnud ja jätkasin igat liiki filmide vaatamist, siis järjest kummalistematena mu unenäod tunduvad.

Möödunud öösel oli vahepeal küll selline tunne, et tõusen lihtsalt üles, astun õue ja lasen omale kuuli pähe. Kuna ma seda aga ei teinud, siis jäin uuesti magama ja pidin seda asja edasi vaatama.

Nimelt olin oma kuradi teispoolses unemaailmas mingi teadlastegrupi liige, kus üks teadlane esitab küsimuse ja teised istuvad ümber laua ning püüavad läbi filosoofiliste arutluste jõuda vastusteni.

Hmm... Esialgu tundub huvitav, sest üks minu arvates intrigeerivamaid ulmefilme - The Man From Earth - on just sedamoodi üles ehitatud ning seal ajavad füüsik, ajaloolane, bioloog, teoloog ja psühholoog päris huvitavat juttu.

Kahjuks oli minu unenäos tõstatatud küsimus hoopis teisest mastist ja kui ma peaks kunagi selle kuradi briti teadlase üles leidma (ma olen ta nägu kusagil näinud), siis ma annan talle tõesti korraliku lõuahaagi. Jah - lihtsalt selle unenäo ja selles esitatud küsimuse eest, mistõttu pidin terve öö selleteemalist arutelu kuulama.

Kas zombied on võimelised rasestuma?

Jah - täpselt.

Et nagu - mida kuradit?!

Anyway - selle küsimuse esitaja argument oli selline, et kuna elavad surnud liiguvad, siis mingid elumahlad neil nagu oleks; samuti vajavad nad süüa, seega toimib ka mingisugune ainevahetus. Igatahes oli see professor või doktor täiesti sooda. Siiski oli küsimus piisavalt mõtlemistärgitav ning vestlus algas. Alloleval pildil olen välja toonud mõned küsimused, mis selle diskussiooni käigus tekkisid ja uskuge mind - vähimagi terve mõistuse olemasolul ei taha te neile küsimustele leitud vastuseid teada.

Mida teha, kui midagi pole teha? Mõtle mõttetutele asjadele :)

Igatahes sellise unenäo peale otsisin välja ammukadunud rahustid ja püüan end täna siiski välja puhata. Mitteunenägu on parem kui see jama...

Üle mineviku, oleviku ja tuleviku; Evanescence - "My Immortal" (2004)

Nädalake kirjutamises vahet olnud ning paljugi on muutunud. Millises suunas, on veel vara öelda, aga see on juba kinni minus endas. Kas ja kuidas hakkan ma seda kõike enda jaoks ellu viima või kas üldse on emotsioonide ajel tekkinud ideedel ja mõtetel reaalses elus piisavalt elujõudu. Juba on osasid neid nimetatud ajuvabaks, teisi ägedateks - seinast seina...

Ei alusta algusest, sest tundub, et teinekord on täna alustatud mõtte algus kauges minevikus ja mõni mõte sünnib alles siis, kui suurem osa lausest on juba kirja pandud. Seega - kust alustada? Lihtsatest asjadest. Ja episoodiliselt. Nagu mulle kunagi kõige rohkem meeldis.

Eelmine kuu jalutasin või kõndisin kokku ca 170 km. Tuli välja, et telefonis spiooni mängiv äpp loeb ka mu läbitud kilomeetreid. Nüüd kasutan seda teadlikult. Eile näiteks libises jalge alt läbi 29 kilomeetrit. Kõndisin mööda metsi, ühes käes nuga, teises telefon. Miks? Ühes vestlusest kasvas välja mõte, et kui juhuslikult peaks tulema mingi kuri karu, siis oleks ju tore YouTube video teha, kuidas mõmmik süüa tahab. Kuna jalutuskäikude lõpuks olen aga ka mina tavaliselt üsna näljane, siis karusid ei näinud. Ühelgi korral. Ehk nad said aru, et ka minul on kõht tühi, nuga käes ja who cares suhtumine. Targad loomad, respect!

Möödunud laupäeva hommikul sai ärgata vana klassivenna juures Vääna-Jõesuus. Nii mõnus oli kell seitse astuda päikese kätte terrassile, suitsu teha ja lihtsalt olla. Päike paistis, linnud siristasid, klassivenna kass tuli ka korra olukorda kontrollima. Mõnus oli üle pika aja enda muidu nii hallist rutiinist välja saada.

Hommiku parimaks lõpetuseks oli muidugi see, et sai sel nii olulisel, Vääna-Jõesuu rannal Oskariga kiva loopida. Oskari viskekäsi muutub aina paremaks ja kivid lendasin juba üsna kaugele lainetesse. Ississe :) Nii tore...

Reedene päev ja õhtu. Miljon tonni minevikku, mis tundidega õlgadelt vajus...

Laupäevane õhtu. Kadrina ja Dreamers. Kohtumine vana klassivennaga, kes selles bändis mängib ning kes oli tulnud Kadrina rahvusvahelisele kultuurifestivalile väärikat punkti panema. Eriti hea oli muidugi see, et kui alguses tundus, et saab toimuma pensionäride klubi Hõbelõng koosistumine (väljend laenatud:) ), siis tänu kohalviibinud Moldova vutimeeskonna kuumaverelisusele tõmmati peole sisse selline hoog, et peo lõpuks olid pealinna peokoha Chicago publikuga harjunud Dreamersi liikmetel silmad imestusest suured. Respect nii Dreamersile kui Moldova vutiklubile!

Siin siis Dreamers, klassivend Margo kõige kaugemal ja mõtlikum.
Foto: Dreamers'i FB lehelt ja osaliselt vist ka Scotland Yard'iga seotud - don't be mad!

Pühapäev. Uued, täiesti erinevad ja värsked emotsioonid. Magnetism. On tõmme või seda siis ei ole. Lihtne. Elus ongi kõik tegelikult lihtne. Tavaliselt me vaid elame elu keeruliseks enda mõtetega. Tubli, Marko, räägi seda endale! Jah - vahel on enda vabakslaskmine pidevast mõtlemisest ja analüüsimisest ehk see kõige mõistlikum. Ülemõtlemine sucks ja vaba olla on nii mõnus. Ja annab nii palju tulemusi: isegi pastorite leidmine Facebookist ei ole enam võimatu.

Esmaspäev kuni kolmapäev möödus anger management'i tähe all. Hoolimata kõigest positiivsusest leidus ikka ja alati kusagil midagi, mis suutis natuke närvi ajada. Õnneks oli vihakontroll seekord tavapärasest lihtsam, sest kõik korrad olid põhjustatud mu enda rumalusest :) Enda peale ei saa ju kaua vihane olla...

Näiteks eilegi :) Pika jalutuskäigu võtsin ette, et lasta arvutil natuke portfolio jaoks pilti renderdada. Olen kusagil siin juba kirjutanud, et lõppkvaliteedi saabumiseks vaja ca 100 korda pildist üle käia. Kui ma siis eile peale seitset tundi ja 38 renderdust koju jõudsin ja ekraanile vaatasin, avastasin, et mu värisev käeke oli enne viimasele nupule vajutamist kerge vääratuse teinud ning pilt oli tulnud kergelt kiivas... F***!!! Ei tohi kiirustada!!!!!!

Tarkus tuleb tasapisi ja arvutiressursside ning aja arvelt.

Nüüd aga positiivsemalt homsesse. Tänane on täna ja seda veel ei kommenteeri, sest tundub, et midagi täna veel toimub... We'll see!

Pea ees ajalukku...

... või siis lihtsamalt väljendatuna - taome peaga vastu Vallimäe kindlust, kuni see kokku kukub. Tundub lootusetu? Vist ongi, aga see ei takista jätkamast. Täna näiteks paar väikest kivikest jälle müürikivide vahel vähem. Mitte, et ma kivisid peaga purustada jõuaks, aga pideva, kangekaelse ja monotoonse rütmiga tekitan pisikese vibratsiooni, mis neid kivide liitekohti nõrgendavad.

Olin all paremas nurgas täna - nurgast jagusaamine on oluline.

Seega loogiliselt probleemile lähenedes ei ole maailmas vst eriti palju neid täiesti ületamatuid takistusi. Küll aga võib sedagi fotot vaadates aru saada, et tihtipeale võib murekohaks olla aeg. Mu kõva otsaesine oleks küll suuteline selle ülesehitatud kindluse maha lammutama, aga kahjuks on otsaesise eluiga tunduvalt lühem kui aeg, mis matemaatikat ning tulevasi kliimaprognoose arvestades kuluks kindluse täieliku hävimiseni.

Seega - pointless? Mmm... vist küll... Aga samas jääb ju alati lootus, et kindlus ehk mu ponnistuse peale ise ümber mõtleb ja kokku langeb. On ju olnud ka ulmekirjanikke, kes rääkinud ka elutute asjade teadlikkusest - kividel pidavat see nende teooriate järgi ka olemas olema, aga arvestades kivide eluiga, siis on ka mõtteprotsesside kiirus vastav.

Igatahes mu tänase päeva kirjutamise mõtteks ongi rohkem kirjutamine kui mõte, millest ma kirjutan, aga eks sellest ole tähelepanelik lugeja ka juba aru saanud. Eks intelligentsem või mind rohkem tundev lugeja hakkab eelneva jutu metafooriat lahti tõlgendama, aga ikkagi - kas on seda ikka alati vaja? :)

Maailm oleks tunduvalt lihtsam paik elamiseks, kui suudaks võtta kõiki asju ja olukordi täpselt nii nagu need ette juhtuvad. Lihtsalt elad, oled, lepid, naudid - ja saad lõpuks vastu pead, sest ei mõelnud tänasest päevast kaugemale. Näed sa siis - isegi kirjutada lihtsusest ei oska ma ilma kaugemale vaatamiseta.

Palju õnne mulle!

Hooga edasi... mööda päikepatareisid...

Ajutiselt keskmisest suurem huvi keskkonnaprobleemide vastu on viinud mind internetisügavustes uute ja aina huvitavamate avastusteni. Mitte, et selles midagi halba oleks, et uusi asju teada saan. Minu jaoks uusi, sest kindlastion palju neidki, kes on minu poolt kirjapandavatest asjadest juba ammu kuulnud. Mina mitte.

Uute infokildude saamine ei ole kuidagi halb, küll tekib aga kõike seda lugedes ja uurides järjest halvem enesetunne.

Süvenemine võimalikkuse suurusesse tekib masendus, kui vähe me sellest suurusest tegelikult kasutame. Kurb, sest niivõrd palju on juba katsetatud ja töötavaid ideid, mida pole siiani veel suurelt kasutusse võetud, et meie kõigi ja keskkonna heaolu parandada.

Illustreeriv foto, milline võiks välja näha päikesepaneelidega
kaetud maantee.

Üheks näiteks võib siinkohal tuua päikesepaneelidest teekattematerjal, mille ideega hakkas üks Idaho osariigi abielupaar tegelema juba 2006. aastal. Tänaseks on paljulubav idee jõudnud juba reaalsuseni. Esimesed paneelid on valmis. Tegelikult enamatki - esimesed energiat tootvad paneelid on katnud Scott ja Julie Brusaw kodust parkimisala juba neli aastat.

Paneelid teeb huviäratavamaks ka fakt, et neis on nii LED-valgustid (võimalik kasutada teemärgistusena) kui ka soojenduselemendid (jää sulatamiseks). Ja kui uskuda paneelidetootjate kodulehel olevat küsimuste-vastuste veergu, siis on kogu projekt algusest peale organiseeritud nii, et on mõeldud kõikvõimalikele ette tulla võivatele probleemidele. 

Miks aga selliste asjade avastamine masenduma paneb?

Masendus tekib sellest, et nii paljulubava leiutise arendamisega on tegeletud vaid annetustest ja pilvrahastusest saadud fondidega. Arvutused on näidanud, et kui USA maanteed katta nende paneelidega, toodaksid need energiat kolm korda rohkem, kui riik praegu tarbib, ja vähendaks kasvuhoonegaaside atmosfääri sattumist 75 % võrra.

Siit tekibki küsimus, et miks selline ideeliselt ja globaalse heaolu jaoks äärmiselt oluline projekt on juba aastaid nokitsemisel kusagil Idaho väikelinnas? Miks ei ole selle kõigile kasuliku projekti vastu suuremat huvi ja rahastust, et hetkel veel esilekerkivaid probleeme saaks lahendama kutsuda maailma tippfüüsikuid ja insenere?

Isegi, kui need paneelid ei tööta veel nii võimsalt, kui loodetakse, siis kvaliteetse ajuressursi suunamine projektile annaks kindlasti kiiremaid ja paremaid lahendusi.

Ma olen püüdnud alati vandenõuteooriatest kaugemale hoida, aga siinkohal tekib küll küsimus, kas ei ole praeguste meetoditega energiatootjate rahalised huvid need, mis teadlikult takistavad nimetatud projekti kiiremat arengut? Mängus on ikkagi miljardid, kui mitte triljonid dollarid ja eurod, mis praeguste energiahiidude kätest enam läbi ei käiks, kui see projekt globaalselt tööle hakkaks.

Öko-möko-vaktsiinifoobia teaduseeitus

Orjastamine ravimisfirmade poolt. Sõltuvus suurtest kontsernidest. Raha väljakäimine millegi eest, mida pole tarvis. Selliseid vabandusi-põhjendusi-selgitusi, miks peaks oma lapsed vaktsiinidest ilma jätma, on tohutult. Ja öeldagu, mida tahes, on tegu järjekorde näitega, kuidas kõigile kättesaadav internet toob kõige muuga kaasa ka teaduslikust vaatenurgast täiesti idiootlikke mõtteheietusi millegi kahjulikkusest inimesele inimestelt, kes on oma kooli- ja vabal ajal teaduseteemaliste vestluste ajal maganud või on siis porgandinärimine vähese tähelepanu täielikult endasse haaranud.

Tänase kirjutamismõtte aluseks siis Ekspressis ilmunud lugu "Ökovanemad esitavad lasteaedadele pööraseid nõudmisi", millele järgnev kommenaatriumivaidlus jõudis välja ka vaktsiinide ja teiste terevisefanaatikute "teadlikele" väidetele.

Ökoinimesed ja veganid kuuluvad küll nii erinevatesse kategooriatesse, et neist peab kirjutama pikemalt, aga täna peatuksin ehk hetkeks ühel mõne aasta tagusel tuntul vaktsiinieitamis pretsedendil.

Saksa bioloog, doktor Stefan Lanka, väitis, et leetrid ei ole viiruslik haigus ning on oma loomult puhtalt psühhosomaatiline. Jah, seesama haigus, mis alles mõned kuud tagasi tekitas USAs laialdase epideemia ning sai alguse vaktsiinide toimet eitavate inimeste kogukonnast. Ja "psühhosomaatiline" on iseenesest väljend, millega püütakse selgitada kõike, mille kohta normaalsed, teaduslikult põhjendatud faktid puuduvad. See on minu arvamus ja see on tõenäoliselt vale arvamus - isiklikel põhjustel mulle see väljenda aga ei meeldi. See selleks.

Hoolimata targast ja viisakast välismuljest võib ka doktorikraadi omav
inimene (pildil doktor Stefan Lanka) olla täielik idioot ja teaduslike
faktide eitaja.

Stefan Lanka, kes on Saksamaal tuntud ka kui vaktsineerimisvastaste kampaaniate korraldaja on tuntud ka selle poolest, et ei usu, et AIDS on põhjustatud HIV-viirusest. (Palju õnne, "doktor"!).

Viimata ise läbi ühtegi teaduslikku uuringut, esitas ta 2011. aastal oma veebisaidil siiski väljakutse, pakkudes 100 000 € sellele, kes suudab teaduslikult tõestada, et leetrid on viiruslik haigus. Kui saksa arst David Barden esitas suure koguse teaduslikke tõendeid erinevatest meditsiinilistest uuringutest, eitas Lanka neid tõendeid ja see viis mõlemad osapooled kohtusse. Kohtuotsuse põhjal olid tõendid piisavad ning Lanka oli sunnitud veebilehel lubatud summa välja maksma.

Mis on loo moraal?

Lihtne. Idioot, kes levitas oma veendumustel (ja ehk ka kontsernidevastasel maailmavaatel) põhinevaid vaateid isegi kampaaniate korras, pääses vaid 100 000 € maksmisega. Kui palju on aga neid, kes selliste, teaduslike tõestustega vastavuses mitte olevate hüüdlausetega kaasa lähevad? Need kaasaminejad ei pääse kahjuks ainult rahalise kaotusega - nemad ja eelkõige nende lapsed, kellel pole veel võimu oma vanemate tahtlikul idiootsusel rajanevaid põhimõtteid ümber vaielda, nemad maksavad oma tervise ning kahjuks mõnikord ka oma eluga.

Inimesed võiksid ühe korra oma konspiratsiooniteooriatest välja ronida ja leppida tõsiasjaga, et teaduslik fakt ei ole arvamus, vaid fakt.

Mõistlikkus jätkub (kummaline)

Eilne päev läks keskkonnale mõeldes ja Kuulutajat kokku pannes ja võib-olla eilse järelkajana otsustasin ma lihtsalt huvist seda keskkonnateemat natuke edasi uurida. Mind ajab see eile kirjeldatud eitamine ikka päris närvi :)

Üks kohtadest, kust võib alati huvitavat informatsiooni leida, on NASA koduleht ning täna oma nina sinna pistes leidsin kohe ka eilse teemaga kokku mineva artikli, mis avaldatud 19. märtsil.

Nimelt tegi loodu sel aastal rekordi. Kahjuks negatiivse. Nimelt alates 1979. aastast, kui satelliitide abil on jälgitud Arktika jää kasvu ja kahanemist vastavalt aastaaegadel, oli käesoleval talvel Arktika jäätumine rekordiliselt madal.

Pildil 2015. aasta maksimum võrrelduna 1979-2014 aastate keskmise
maksmimumiga (märgistatud kollasega).
Fotod pärit NASA Goddardi Kosmoselendude keskuse lehelt. 

Käesoleva aasta jäätumise maksimum 25. veebruaril.

Goddardi Kosmoselendude keskuses töötav Walt Meier, merejääd ja jäätumist uuriv teadlane, räägib, et talvine maksimum pole siiski nii oluline näitaja kui suvine miinimum.

"Teaduslikult võttes ei ole aastane maksimum nii huvitav kui miinimum. Maksimum on suuresti mõjutatud ilmast ja me näema vaid õhukese jää kadumist; sellise jää, mis sulab suvel nagunii ja millest ei saa püsiva jääkatte osa.

Seevastu aga - kui väheneb suvine jääkatte ulatus, siis on see märk püsiva, paksu jää kadumisest, ning see on pearem indikaator kliima soojenemise kohta."

 Vähem kui aasta tagasi avaldatud uuringut kajastav kirjutis teeb püsijää kohta aga mõtlevapaneva tähelepaneku (mida kõik kliimasoojenemise eitajad või skeptikud võiksid lugeda):

"Kuigi talvise jää ulatus on seni kõikuv, siis satelliidid ja kohapealsed vaatlusandmed näitavad, et järjest vähem on mitmeaastast ja rohkem hooajalist jääd."

***
Aga nüüd hakkas tööl kiire aeg ja pean kirjutamist uuel teemal jätkama hiljem.

See ya!

Natukene teadlikumalt...

Mõnikord teeb maailm tuju heaks, teinekord teeb inimeste lollus. Kahjuks on viimane aga selline kurbusega seotud tuju, kus enam ei teagi, kas abitusest naerda või nutta.

USAst

Üks mu lemmikuid, astrofüüsik Neil deGrasse Tyson, avaldas mõni aeg tagasi arvamust Florida, sealsete poliitikute ja inimeste kohta. Teemaks climate change - kliimamuutus.

Neil deGrasse Tyson.

Nimelt on Florida ametiasutustes väidetavalt keelatud avalikult globaalsest kliima soojenemisest rääkida. Florida kuberner Rick Scott on öelnud, et ei ole veendunud soojenemise toimumises ning kahjuks oli teemast möödunud valimiste kestel saanud ka osa valimisplatvormidest. Ja märtsi alguses (käesoleval aastal) avaldati raport, milles toodi välja, et paljude Florida Keskkonnakaitseameti töötajate sõnul oli isegi selles ametis kirjutamata reegel, et kliima soojenemist jututeemaks võtta ei tohi.

Natuke irooniline oleks muidugi näpuga haavas surkida ja küsida, et kui mitte Keskkonnaametis, siis kus veel peaks sellistest teemadest rääkima?

Nimetatud raportit kommenteerides ütles Tyson õige mõtte:

 "Ma ei süüdista selle neetud asja pärast poliitikuid, sest meie hääletasime nad oma kohtatele. Ma süüdistan valijaid." - “I don’t blame the politicians for a damn thing because we vote for the politicians,” he said. “I blame the electorate.”

Kurb, et niivõrd palju on veel ignorantsust ja mahasalgamist riigis, mis on üks suurimaid süsihappegaasi allikaid; kurb, et ei võeta vastutust tuleviku eest, mis jäetakse enda lastele; kurb, et seda ei tehta sageli vaid põhjusel, et teaduslikud vaated ja arusaamad lähevad konflikti inimeste usuliste vaadetega. Kurb, et on veel nii palju inimesi (mitte ainult USA's), kes seavad usu kõrgemale ja tähtsamaks teadusest.

Austraaliast

Samal ajal maailma kuklapoolele minnes on tore tõdeda, et mitte kõikides riikides ei valitse ignorantne suhtumine kogu maailma puudutavasse probleemi. Laupäeval avalikustas Austraalia peaminister Tony Abbott 35 aastat kestva plaani kaitsmaks Suurt Vallrahu sattumaks World Heritage ohustatud kohtade nimekirja.

Suur Vallrahu

Suur Vallrahu - maailma suurim korallide koloonia - võib ookeani juba paarikraadise temperatuuritõusu juures kaotada 90 protsenti korallkattest, nagu selgus möödunud aasta jaanuaris avaldatud uuringust. Lisaks süsihappegaaside poolt põhjustatud kasvuhooneefektile ohustavad Suurt Vallrahu ka põllumajandustegevuse heitveed.

Õnneks on vastu võetud otsus eraldada küllaltki suured summad looduslikult kauni ja huvitava koha kadumise ärahoidmiseks ning täiendavate, täpsemate uuringute tegemiseks.

Siiski ei ole ka Austraalias kõik nii roosiline. Kui probleemile natuke laiemalt vaadata, siis tegelikult on Austraalia üks suurimaid kivisöe kaevandajaid maailmas. Sealsamas vallrahu juures asuvas Queenslandis on kavas avada üheksa uut kivisöekaevandust, mille aastane väljalase hakkaks aastas tootma umbkaudu 705 millionit tonni süsihappegaasi.

Samuti on Queenslandi osariik sõlminud hiljuti lepingu Suure Vallrahu lähedal asuva kivisöe sadama laiendamiseks, mis teadlaste sõnul kahjustab vallrahu jäädavalt.

Seega - ühelt poolt plaanid looduse säästmiseks, teiselt aga teod, mis seda aina enam kahjustavad. Siiski on valitsusepoolne probleemi tunnistamine ja selle leevendamise suunas konkreetsete sammude tegemine positiivsem, kui USAs nii laialdaselt ettetulev eitamine.

Eestist

Meil on jälle kurat teab, mis ilm. Hommikul sajab lund, nüüd on päike ja mina kirjutan mingil täiesti arusaamatul põhjusel keskkonnast.

Palju õnne!

Vale süüde

Süüde on vale.

Veel mõned head aastad tagasi, kui ma juhtusin vaatama filme ja nägin neis pidžaamades magavaid täiskasvanuid, tundus see mulle nii vastuvõetamatu ja ebamugav. Miks vahetada keha vaba hingamine mingite kattematerjalide peale. Ja nüüd - nüüd ma magan ise nagu mingi f***ing joke! Habetunud, pool ööd koera voodist välja peksmas ja habetunud - WTF?!

Süüde on vale.

Vallimäe nõlval istudes ja hullunult ringikihutavat koera jälgides keerlevad pead mõtted edasisest päevast. Kõmpimine tööle, hiireralli kontorilaual, lõunaks koju näksima ja peni jooksutama, tagasi tööle, veel mõned tunnid hiiresoojendamist enne, kui leht trükki läheb, siis koju. Jälle koeraga välja, jälle sööma, korraks arvuti või raamatu taha, siis jälle koeraga välja ja siis võib juba vaikselt pikali visata.

Neetult inspireeriv!

Süüde on vale.

Töö juures suitsule minnes avastad, et majataguse parklas oli mingi fuck keset platsi viinapudeli kildudeks visanud. Heade mõtete linnast on Rakvere hetkel kaugel. Loodame, et peagi valmiv Tark Maja muudab olukorda.

Süüde on vale.

Mõtisklen vaikselt, millist visiitkaarti teha. Inglismaal sealseid asju ajades sai proovida mitmeid asju ja mõned tulid päris hästi välja. Süüde oli õigem, kuigi põhjust oli tegelikult vähem. Siiski oli võimalusi katsetada, vaadata uurida. Mõnikord isegi süttis.

Süüde on vale.

Praegu.

Ja kütuse juurdevooluga on probleeme - seda kas ei tule üldse või tuleb nii palju, et süüdet andes toimub vaid hetkeline plahvatus ja siis sureb mootor välja. Damned!

Siis ei olegi ju süüde vale.

Hoopis kütusepump jupsib.

Vaba käsi...

Koju lõunale minnes tekkis mõte kirjutada lihtsalt vaba käe tekst, millel kokkupuude reaalsusega oleks suvalistes kohtades ning mis oleks kui need kunagised üsna hästi kirjutatud episoodilised mõtted. Kahjuks avastasin koju jõudes aga puruks näritud kõrvaklapid, tükkideks hekseldatud ja mööda tuba laiali veetud kolm rulli tualettpaberit ning kõige tipuks oli Käti otsutanud minu esinduskampsuniga põrandat, sealhulgas oma loigukesi pesta. Cool! Tunnen end uhke koeraomanikuna!

Seega minu võimalikud episoodilised lõigukesed tulevad sellises meeleolus, et tahaks tegelikult karjuda. Õnneks olen juba tööl tagasi ja koer pääseb suurematest detsibellidest. Mitte, et need tema IQ'd oluliselt tõstaks...

Vahel on tunne, et tahaks lihtsalt midagi pöörast teha. Vanusega tulnud suhteline stabiilsus avalikus ruumis käitumisel on vaikselt häirima hakanud. Järjest vähemaks jääb momente, mida aastaid hiljem meenutada võiks. Kõik peab olema korralik ja korrapärane. Ometi on just hullused need, mis sööbivad mällu igaveseks, mis annavad elule värvi, annavad tunde, et oled vähemalt midagi teinud. Praegu on aga vaikus.

Päevad läbi kodus, mõned jalutuskäigud koeraga, tagasi koju, tööpäevadel tööle ja tagasi ilma suuremate vahejuhtumiteta. Suhtlusoskus või -julgus on juba nii väikeseks muutunud, et uusi tuttavaid nagu juurde enam ei tulegi. Ometi võiks ju...

Alkoholi tarvitamine on tabu, suitsetamine ei anna seda efekti, mida võiks; kanepit hankida ei oska - hoolimata oma lõbusast minevikust ei tea ma ühtegi kohta, kust seda saada. Raskematest narkootikumidest rääkimata.

 

Teater oleks vaid hetk unustust - pealegi viimane Rakvere Teatri külastus ja etendus "Meie, mehed" ajas juba esimese veerandiga haigutama. Internetist jälgitavad satiiriprogrammid on huumorimeele liiga spetsiifiliseks muutnud ning pehme, eestimaine huumor ei paku enam midagi. Kino? Heh - mul on internet ja torrentid... Pealegi olen nii laisaks muutunud, et ei viitsi isegi uurida enam, kas netis on üldse midagi vaatamisväärset või mitte.

Tegemist siis haige kopsu Jeffiga, kes John Oliveri üleskutsel
võiks saada Marlboro uueks maskotiks Marlboro-mehe asemel.
#Jeffwecan

Kusjuures Rakveres pidi isegi kino olema. Loomulikult selline, kus tehnilistel põhjustel ei saa näidata "50 halli varjundit". Kuigi ma isegi ei tea, kus see kino asub, pean kohe ära märkima, et teinekord on kohalike kinode vilets kvaliteet kohaliku rahva vaimsele tervisele väga kasulik.

Avastasin täna endal uue kiiksu. Jalakäijate ülekäiguraja juures tahaksin ma vabatahtlikult läbi lasta autod, mis jalakäijat märgates juba kaugelt pidurdama hakkavad. Ja ma meelega astun ette neile, kes seda ei tee - las siis kummid suitsevad ja vilisevad, kui need kitsa vaatega juhid paaniliselt pidurit talluvad.

Damned! Muutuseid tahaksin, suuri muutuseid. Lihtsalt - hallusest ja argipäevarutiinist on täielik siiber.

Kui keegi teab kedagi Rakverest või selle lähikonnast, kellel on sarnased rutiinitalumatuse probleemid, siis andku teada - ehk saab mitme peaga sellest jamast lahti.

Lagunev inimene; Israel Kamakawiwo'ole - "In Dis Life" (1996)

Tegelikult mõtlesin katkisest või pigem lagunevast inimesest kirjutada juba paar ööd tagasi. Aga kuna see lagunev inimene, kellest ma kirjutada tahtsin, olen ma ise, siis lagunesid mu sõrmed enne, kui ma klaviatuurile asetada jõudsin. Ja et sellistest teemadest ei ole kerge kirjutada (who cares?), siis ei saanud ka varem algust teha. Õnneks olid nii elu kui inimesed oma käitumisega viimastel päevadel minu vastu nii head ja tähendusrikkad, et nüüd ma ikka blogisse jõudsin. Palju õnne!

/.../
The green of its leaves is going to fade away during this long, cold winter and will never see the spring again.
The last rose I gave you is going to turn to dust without seeing the feelings that were given over with it...
And without spring, summer never comes, and hope dies with the last rose.
/.../

Leidsin ülaloleva tekstilõigu ühel ööl interneti lugematutes blogides surfates. Hea.

Aga ikkagi - miks lagunev inimene? Aga miks mitte?! Viimase kolme kuu jooksul olen kolm korda EMOs käinud. See ei tohiks olla normaalne minu vanuses inimese kohta. Kuigi jah - ühe mu viimatise foto kohta ütles mu noor sugulane, et näen sellel välja nagu kuuekümnene. Ja kuigi ma tean mitmeid selles vanuses inimesi, kes näevad väga head välja, ei taha ma uskuda, et too arvamus minu kohta oli komplimendina mõeldud.

Paar lähedast inimest on öelnud, et probleemiks on igal korral olnud alkohol. Oh ei, sõbrad - alkohol ei ole probleem. Alkohol pole minu puhul kunagi probleem olnud. Alkohol on olnud alati tagajärg. Tagajärg, mis - tõsi - tekitab teinekord uusi probleeme ja noh, ühe korra ka füüsilise trauma, mis omakorda tõi kaasa järjekorras teise EMO külastuse.

Ma ei naudi alkoholi kui sellist, ma naudin (või oleks juba õigem öelda - nautisin) seda ükskõiksust, mida annab kuus-seitse pudelit õlut või pool liitrit viina. Naudin, sest ilma ükskõiksuseta oleks õhtust õhtusse nende tühjade seinte vaatamine mind juba hulluks ajanud. Tegelikult - paar korda ajaski ning hullus omakorda laastas mu elu rohkem, kui seda kaine või joogise mõistusega karta võiks.

Seepärast valisingi tihti lahenduseks pooliku leivaisa viina või traditsioonilise Rocki. Õnneks oli neil kõige raskematel hetkedel läheduses ka paar sõpra, kellest üks ei pidanud paljuks isegi öösel Kadrinast Rakverre sõitu, et seda üksindust ja üksindusmõtteid leevendada. Teise jaoks polnud ka paarsada kilomeetrit probleemiks. Tänud teile kõigile, kes te nendel hetkedel olemas olite! Te teate, kes te olete...

Aga lagunemist ei peatanud ei alkohol, antidepressandid, rahustid ega sõbrad. Pere ammugi mitte. Need kõik ainult aeglustasid ja (just sõprade puhul) vahel ka ajutiselt peatasid selle lagunemise. Huvitav oli ise seda kõike kõrvalt jälgida ja analüüsida: hoolimata kõikidest mõtetest ja lubadustest ja kohtumistest ja juttudest ei suutnud ma seda langust peatada. Sain leevendust, valuvaigistit, morfiini, kuid mitte ravi. Raviks oli vaja muud.

Oli vaja motivatsiooni, et uuesti tõusta ja uuesti kõndida, uuesti joosta ja hüpata ning miks mitte - ka lennata. Otsisin valedest kohtadest, valedest asjadest, valedest tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest.

See siis pilt, mille järgi ma kuuskümmend olevat :)

Kui ma selle armsa kutsa pilti Kuulutaja lehte möödunud neljapäeval kokku pannes nägin, sain aru, et see on see, mida ma oma ellu vajan. Mitte juhuslikke kohtumisi, õhtuseid õlleringe, vaid alalist seltskonda. Kuigi üks mu ammune hea tuttav ütles kunagi, et "kõige tugevam oled sa üksi", siis mina ennast tugevana ei tunne.

Järgmisel päeval läksin Rakvere loomade varjupaika ning tegin kutsikaga tutvust. Tahtsin teda näha ja vaadata, mis iseloomuga ta on. Ja kui see tulesäde varjupaiga kitsas koridoris edasi-tagasi sööstis, olles oma kohalolekuga kahes kohas ruumi erinevas punktis samal ajal tõestuseks kvantfüüsika reeglitele, sain aru, et just seda mu hall ja tühi korter vajabki. Minu hall ja tühi elu.

Ja peale seda otsust hakkasid kõik asjad liikuma. KÕIK asjad. Parem, ei täiesti vastupidine meeleolu, soov saavutada, positiivsed ja väga erilised kohtumised ning takkatippu ka see, et saan nüüd asju ajada nii nagu mina seda tahan ja õigeks pean (sellest juba täpsemalt järgmises postituses, kui olen natuke kujundusprogrammides tuuseldanud).

Viimased päevad ongi olnud minu jaoks tõestuseks sellele, et ükskõik kui väga ma ka ei pingutaks, ei ole neil pingutustel ilma õige motivatsiooni ja suunata mingit tolku. Väsitan end mõttetult rabeledes lihtsalt ära ning vaadates aasta peale mu Eestisse tagasitulekut möödunule, pole ma tegelikult suurt midagi saavutanud. Ja nüüd - õige tahte ja suunaga - saab viie päevaga tehtud rohkem kui terve möödunud aastaga.

Jah - mul on nüüd hommikuti hea tuju ilma igasuguste sarkastiliste tagamõteteta, ma tahan midagi teha, ma tahan edasi liikuda, sest mul on nüüd põhjus.

Seda ma olengi terve möödunud aasta otsinud - PÕHJUST, miks üldse midagi teha. Nüüd ma leidsin selle. Enam ei tule masendavaid postitusi - nüüd tulevad vaid sarkastilised.

PS Andestust, armas psühhiaatriproua (-preili?), aga ma tõesti ei taha sulle rohkem külla tulla. I just don't need you anymore!

PPS Jah - see on väga isiklik tekst, aga so what?!, pigem silme ees valus tõde, kui selja taga tappev teadmatus. Truth hurts, ignorance kills.

PPPS Kui ei meeldi - who cares?! Vaadake selle blogi päist.

Tagasiside ja arvamused

Kuigi olen mõnda aega kirjutanud juba ajalehele Kuulutaja, ei ole ma siia blogisse enam ammu suutnud midagi asjalikku ja mõtestatut tekitada. Tõsi, on olnud postitused tekstidest, mis valminud konkreetselt ajalehe jaoks, ent see pole siiski see.

 

Arvamust, kui sellist, pole enam ammu kirjutanud. Eks sellel ole ka omad põhjused.

 

*

 

Kes me üldse oleme, et meil oleks õigust midagi arvata? Kes olen mina? Ühel vestlusel kuuldud mõte nagu peaks arvamuse avaldamise õiguse välja teenima - ausalt, sucks! Keegi ei pea saama kuulsaks näitlejaks või lauljaks või poliitikuks, et ta omandaks läbi selle õiguse midagi avalikult arvata. Siiani on just need kuulsused suutnud suust rohkem jama välja ajada kui tavalist, rahulikku elu elavad inimesed, kelle mõtted on läbi eelarvamuste rägastiku siiski suurema tähelepanuni läbi murdnud.

 

Mõned aastad tagasi märkisin sarkastiliselt ära Lauri Pedaja ja Ken Saani, keda ühes trükiväljaandes nimetati arvamusliidriteks. Kuigi ma ei eita, et nende vaated paljudel teemadel ON asjalikud ja huvitavad, siis arvamusliidritest on asi väga kaugel. Siiski oma vähemalt sama asjalikke arvamusi ka inimestel, kes meile igapäevaselt tänaval vastu kõnnivad, keda märkamata me neid isegi aegajalt õlaga müksame või keda tähele panemata laseme poest väljudes uksel nende nina ees sulguda.

 

Kui aga mõte algab küsimusega, kes oleme meie, et midagi arvata, siis on midagi kusagil valesti. Valesti enesehinnangus, valesti usus endasse. Kui ei usuta enda arvamuste ja mõtete väärtustesse, siis kas on mõtet üldse enda suud ka lihtsaks vestluseks lahti teha?

 

Ma ei ole kindel, et suudan kõigil teemadel adekvaatselt oma arvamust väljendada - isegi juhul, kui mul see arvamus olemas on -, aga ma tõesti väärtustan tõsiasja, et mul on tahet oma suud nii mitmelgi teemal lahti teha ja riskin seda tehes intellektuaalse konfliktiga.

 

Meil on kõigil vabadus ja õigus arvata ning maailm oleks nii kuradi igav koht, kui kõik tammuksid ühte rada samas rütmis.

 

*

 

Natuke pahane olen selle teema pärast. Pahameele allikas on tegelikult minu viimases avaldatud artiklis ""Pimedusest" elukunstnikuks", milles kirjutasin Rakveres elavast kunstnik Raimond Kukuškinist. Ilmumispäeval kuulsin kriitilist tagasisidet, miks oleme avaldanud sellises võtmes loo kellestki, kes on teise inimese tapnud.

 

Eee... Seepärast, et Raimond on seda väärt. See on minu arvamus ja mul oli hea meel tõdeda, et sama arvasid ka Kuulutaja toimetajad.

 

Lõik artiklist: Ühe Kukuškini lemmiktsitaadi – „Pole tähtis, palju sa loed, tähtis on, palju sa sellest võtad“ –  võiks noormehe näite puhul parafraseerida hoopis nii: „Pole tähtis, kaua sa vanglas oled, tähtis on see, kui palju sa sellest endasse lubad.“

 

Ja ma tean, et nii ei ole väga viisakas öelda, aga mulle tundub, et mainitud kriitika taga oli kritiseerija isiklik kadedus. Kadedus, miks temast endast selliseid lugusid ei kirjutata.

 

Vabandust, aga tõesti - kellegi teise toodetud sita müümine ei ole kaugeltki võrreldav inimesega, kes oma andekusega loob siia maailma midagi uut ja ilusat.

Raimondi loodud maal restoranis Moon Lounge, Rootsis.

ArtoRich Studio uksest sisse astudes on see andekus ja ilu näha ning just see oligi põhjus, miks ma Raimondist sellises võtmes persooniloo kirjutasin.

 

Ma arvan, et ma tegin õigesti ja see on minu arvamus. Aus, isiklik ja otsekohene.

Pointing out and disappointing - Bianka "Raga"

"When we turn on all these lights, we've lost something precious - the stars." Selline oli dok-sarja "Cosmos" viimase osa algus. Või vähemalt selle alguse lõpp. Kui ma pärast selle muljetavaldava osa lõppemist välja suitsu kõrvale Plejaade otsima läksin, tuli mulle miskipärast pähe kastanjeedalik mõte, inspireerituna tollest äsja vaadatud saatest:

"When we turn on all that thinking, we've lost something precious - the reality."

Ma ei tea, kas ma siin blogis olen sellest kunagi kirjatud, aga üsna sageli viib mõtlemine meid reaalse maailma ja seal toimuva tajumise ummikusse, sest mõtlemine koos meie isiklike eelistustega maailmast ei taha märgata või tunnistada meile sageli mittesobivat tegelikkust.

Minu elus on selliseid olukordasid veel eriti tihti, sest üsna sageli ei taha ma teadvustada oma nii mõneski mõttes fucked up elu. Sellistel puhkudel kopeerin ma oma elu parematelt aspektidelt kujutluspildi ka oma elu keerulistemale osadele ning elangi selles osaliselt illusoorses maailmas. Ja loon sellega uusi konflikte, mida mingil hetkel tulevikus on vaja jälle soovkuutlustega lappima hakata.

*

Ma olen väiksemat või suuremat sorti kirjutaja - mulle meeldib see tegevus. Ja mulle meeldib kirjutada ausalt. Ja mulle käivad hullu moodi vastukarva sellised inimesed, kes ei ole suutelised niigi palju oma tegude eest vastutama, et ma võiksin kirjutada kõigest nii nagu asjad tegelikult on. Egoistlik, jah, täiesti nõus - aga kirjutamine asjadest ümber viiesaja erineva nurga, et kõikidel hea oleks, viib asja lõpuks selleni, et ei saagi enam ju millestki kirjutada. Tõde ei muutu sellest, kas sa kirjutad sellest või mitte - tõde jääb tõeks sellest hoolimata. Vihjamine annab võimalusi asjadest hoopis valesti aru saada. Ja kui minu kirjutatud asjadest saadakse valesti aru, siis saadakse valesti aru ka minust.

Ja loomulikult - viga ei ole ka ainult teistes. Vahepeal ma lihtsalt kirjutan nii pikkasid ja põimitud lauseid, et minu tekstidest arusaamine nõuab väga head tahtejõudu. (Mitte, et lause ideed samal ajal eriti sügavamõttelised oleks - ma suudan ka täielikku jama ülipikas lauses kirja panna.)

*

Viimased päevad on Oskariga saanud ringi trampida, jõe ääres kive loopida, Neeutis vinkusid lõkkel soojendada, pingilt alla hüpata, kiikuda ja veel miljonit asja teha. Eile sai Oskarile näiteks õpetada seda, kui oluline on vee läheduses mediteerimine :)

*

Kevad on ilus aeg ja loodan, et suvi tuleb veel ilusam. Proovin veel vähem mõelda!

Kadrina Vares 2014 (pehmendatud variant) - Бьянка - "Я не отступлю" (2014)

Igal kevadel on tore see, et miskipärast kisuvad meeleolud mind kuulama slaavi muusikat ning nõnda saab armsaks saanud YouTube'i soovituste abil leida jälle uusi, huvitavaid esitajaid. Ülaltoodud klipp ei ole ainus avastus, kuid seal on nii mõnus häälematerjal, et paneb eelneva loo taustal 2. minuti 44. sekundil kuklakarvad mõnusalt liikuma, kui seda piisavalt kõvasti kuulata. Kahju on vaid tunnistada, et ühtegi teist nii nauditavat lugu pole ma sellelt artistilt veel avastanud. Ja kuna Niloo lugu olen ma oma FB seinal lausa kaks korda juba jaganud, siis ei kirjuta sellest ka midagi.

*

Kevad on aga kätte jõudnud. Sinililled vohavad Viitna metsa vahel (tõenäoliselt ka paljudes teistes kohtades) ja linnud laulavad. Kõik linnud laulavad, aga end Kadrina eluga kurssi viies võib tunduda, et peale vareste ja hakkide kisa suurt midagi kosta polegi. Jällegi - FB Kadrina leheküljel läbiräägitud teema. Siiski jäi üks asi kripeldama, mida ei jõudnud lisada enne teema arutelu lukkupanekut.

Nimelt ei suudeta kohalikus vallas leida lahendust probleemile, mida põhjustavad need rohked linnud. Kellegi arvamus oli, et võiks varesepesi rohkem lõhkuda. Kuna see jutt tuli täiskasvanud inimeste suust, siis püüdsin ka asjale täiskasvanud inimese kombel läheneda. Ei suutnud. Ikka trügis pähe see omal ajal koolist pähe taotud teadmine, et linnupesi pole ilus lõhkuda ja nii edasi.

Hmm... Linnupesi ei ole ilus lõhkuda, samuti pole ilus varesepoegade kojutassimise ja kasvatamisega nende turvalist elukeskkonda häirida ning päris kindlasti pole ilus ka vareseid ja hakke ragulkadega lasta. See ei ole ilus, sest see häirib neid ja nende igapäevaseid toimetusi.

Ja ometi - hoolimata kõikidest nendest keeldudest ja manitsussõnadest me ikkagi tegime neid asju. Ja palju rohkematki - kohe-kohe on käes see aeg, kui paplid veel oma vatti ei lennuta, aga sellel ajal saab jalgrattapumbaga papliseemneid väga edukalt tulistada. Samuti aitas tennisereket kive kiiremini, kõvemini ja kaugemale lennutada. Ma ei hakka siinkohalt detailselt rääkima üle lapsepõlvesõbra keldris ehitatud elektritoolist, mille esimesed katsetused olid hulkuvate kasside peal, kuid huvitava seigana peaks ära mainima fakti, et peale tolle tooli ilmumist otsustasid hulkuvad kassid sõbra majast VÄGA suure kaarega ringi käia.

Teine mõte varestega seonduvalt viis mõtted kunagi loetud raamatuni. Klaus-Peter Wolfi "Rock'n'roll ja ridamaja". Nimetatud raamatus oli üks väga toredalt kirjutatud peatükk, kuidas lapsevanemad otsustasid neid häiriva probleemi lahendamiseks kasutada lapsi, jättes tited suures kaubanduskeskuses tittede arvates valveta. Lapsed tegid, mida nad kõige paremini oskasid - korraldasid segaduse, juhtides sellega tähelepanu probleemile.

Neid kahte asja kokku võttes ja varestele-hakkidele mõeldes võiks ju korraldada Kadrina väikestele poistele-tüdrukule töötoa "80ndatel kasvanud laste mänguasjad ja nende valmistamine käepäraste materjalidega". Kuigi töötoas võiks näidata ka seda, kuidas lihtsa patarei ja mikromootoriga saab elektriautosid teha (mida me tegime omal ajal ISE juba kolmandas klassis), siis töötoa peamine tähelepanu oleks siiski vähemalt 10-meetrise laskeulatusega mänguasjadel.

NB! VÄGA OLULINE!

Kui töötuba on läbi saanud, siis tuleb umbes kümme korda (või veel rohkem) väga valju ja selge häälega öelda, et vareseid ja hakke nende asjadega lasta ei tohi :)

Ülejäänud töö Kadrina vareste-hakkidega teeb juba lastele omane uudishimu ning pisike võistlustuhin, et kes ikka see kõige parem ragulkavend on :)

PS Usun, et töötoa läbiviijaid-oskajaid veel on!

Pilt netist laenatud

Piirid, purgid ja minevik - Copacabana Deep by Paulo Arruda | Deep & Soulful House Music (Youtube)

Kirjutamise teeb viimasel ajal keerulisemaks mõtete rohkus. Neid on nii palju, et ühele konkreetsele teemale keskenduda tundub peaaegu võimatu. Aga võib-olla on see hea.

*

Üle pika aja sain astuda mööda Kadrina kooli koridore. Huvitav ja omamoodi tunne, muutusin justkui väiksemaks jälle. Väiksemaks ja nooremaks.

Sellise pildi klõpsisin telefoniga oma praeguse töökoha jaoks uudisnupu kõrvale.

Kohtusin paari kunagise õpetajaga, nägin uut arvutiklassi (mis pidi olema vaid üks kolmest, kui ma õigesti aru sain) ja meenutasin natuke vanu aegu. Lühike külastus mõjus üllatavalt positiivselt ja inspireerivalt.

Tahan tagasi kooli!

Hiljem kodu poole jalutades hakkasin mõtlema, et see koolimaja oma erisuguste õpetajatega on tegelikult mänginud mu elus väga suurt rolli. Nii suurt, et meenutan neid alati naeratusega. Jah - isegi seda õpetajat, kellega vaidlusse laskudes otsustasin oma kangekaelsust demonstreerides koolist paberid välja võtta ja keskkooli pooleli jätta. Äge aeg oli see igal juhul!

*

Kui elu, saatus, karma, õnnetus või miski muu on su purki vajutanud, kaane kõvasti kinni keeranud ja purgi pimedasse sahvrinurka peitnud, siis ei ole endal tegelikult midagi teha. Tuleb vaid pimedusega leppida, õppima olema, eksisteerida. Lugeda minuteid, tunde, päevi, kuid ja aastaid. Aastakümneid lugeda ja isegi selles kõige võimatumas olukorras loota, et ehk satub keegi selle unustatud maja pimedasse sahvrisse, märkab sind pimedas seal kaanetatud purgis ja otsustab selle kaane avada. Lahti keerata, et saaksid lõpuks hingata värsket õhku. Lahti keerata või lahti murda, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Muud võimalust ju ei ole. Loota ju tuleb. Lootus pidavat surema koos inimesega.

*

Viimases kirjes blogiveergudele ilmunud mõttekilluke eetika piiride järgimisest ja ületamisest äratas mõttevoo, et kummad on piiravamad: kas raamid või piirid? Kui algselt oli veendumus, et raamid on ikkagi raamivamad kui piirid piiritlevad, siis nüüdseks on selgus asendunud mõnusa segadusega.

Aga üle astuks või läbi murraks neist mõlemast, ma arvan.

*

Pikad õhtud. Tähesära taevas. Tähed on vist ainsad, mis ei räägi piiridest ja raamidest - mis tekitavad illusiooni lõpmatusest, täielikust ja igavikulisest vabadusest. Ent siiski - ka Universumil on piirid. Õnneks nii kaugel, et ahistama ei hakka need meid vist kunagi.

Õhtud on mõnusad ja suitsetamine põhjuseks, miks nii tihti seda tähesära nautida saab.

Peaks vist uue põhjuse leidma. Ehk ongi tähed selleks?