Pea ees ajalukku...

... või siis lihtsamalt väljendatuna - taome peaga vastu Vallimäe kindlust, kuni see kokku kukub. Tundub lootusetu? Vist ongi, aga see ei takista jätkamast. Täna näiteks paar väikest kivikest jälle müürikivide vahel vähem. Mitte, et ma kivisid peaga purustada jõuaks, aga pideva, kangekaelse ja monotoonse rütmiga tekitan pisikese vibratsiooni, mis neid kivide liitekohti nõrgendavad.

Olin all paremas nurgas täna - nurgast jagusaamine on oluline.

Seega loogiliselt probleemile lähenedes ei ole maailmas vst eriti palju neid täiesti ületamatuid takistusi. Küll aga võib sedagi fotot vaadates aru saada, et tihtipeale võib murekohaks olla aeg. Mu kõva otsaesine oleks küll suuteline selle ülesehitatud kindluse maha lammutama, aga kahjuks on otsaesise eluiga tunduvalt lühem kui aeg, mis matemaatikat ning tulevasi kliimaprognoose arvestades kuluks kindluse täieliku hävimiseni.

Seega - pointless? Mmm... vist küll... Aga samas jääb ju alati lootus, et kindlus ehk mu ponnistuse peale ise ümber mõtleb ja kokku langeb. On ju olnud ka ulmekirjanikke, kes rääkinud ka elutute asjade teadlikkusest - kividel pidavat see nende teooriate järgi ka olemas olema, aga arvestades kivide eluiga, siis on ka mõtteprotsesside kiirus vastav.

Igatahes mu tänase päeva kirjutamise mõtteks ongi rohkem kirjutamine kui mõte, millest ma kirjutan, aga eks sellest ole tähelepanelik lugeja ka juba aru saanud. Eks intelligentsem või mind rohkem tundev lugeja hakkab eelneva jutu metafooriat lahti tõlgendama, aga ikkagi - kas on seda ikka alati vaja? :)

Maailm oleks tunduvalt lihtsam paik elamiseks, kui suudaks võtta kõiki asju ja olukordi täpselt nii nagu need ette juhtuvad. Lihtsalt elad, oled, lepid, naudid - ja saad lõpuks vastu pead, sest ei mõelnud tänasest päevast kaugemale. Näed sa siis - isegi kirjutada lihtsusest ei oska ma ilma kaugemale vaatamiseta.

Palju õnne mulle!