Hommikul kell viis...

Hommikul kell viis ärkamine ei ole minu jaoks kunagi kõige parem idee tundunud. Siiski kadus uni ära, ajasin kargud alla ja šokeerisin koera ülivarajase jalutuskäiguga.Veerand kuus istusin juba arvuti taga, kuum kohv nina ees ning otsisin uudiseid.

Tegelikult on aprill tore kuu. Välja tuleb Kiirete ja Vihaste seitsmes film ning algab ka Troonide Mängu viies hooaeg. Seega vähemalt üks õhtu nädalas on nüüd sisustatud millegi vaatamisega.

Mõnda aega tagasi panin siia üles nimekirja filmidest, mis oli plaanis ära vaadata. Nimekiri kasvas kirjapandust kaks korda pikemaks, sest oli filme, mida ei suutnud üle kümne minuti vaadata, aga oli ka selliseid, mida sai kohe paar korda nauditud.

Ulmefännina oli parimaks elamuseks kindlasti Interstellar (2014), mille ideede mastaapsus ning filmi enda tehniline teostus olid tõsiselt nauditavad. Näitlejatööd olid head ning isiklikult parimaks momendiks pean seda hetke, kui pisike plahvatus päästis mind Matt Damoni edasisest vaatamisest. Mitte, et mul midagi Matti vastu oleks - Roundersis tegi ta väga hea rolli -, aga Interstellaris tema moosine nägu häiris natuke.

Teine hea ja nauditav (ja mingil hetkel isegi väga sünge) avastus oli Snowpiercer (2013). Chris Evans, kes mulle Marveli filmides (Captain America ja Avengers) jättis kergelt öeldes pehmo mulje - hoolimata oma kilbiga paugutamisest -, oli Snowpierceris ikka väga hea. Ei olnud vaja steroidisüste ega sädelevat kostüümi, piisas habetunud näost ja sitast elust, et leida motivatsioon korralikuks lammutamiseks. Teine lahe tegelinski oli asiaadist insener, kes lisaks rongiuste lahtikodeerimisele suutis ka paar toredamat liigutust teha, sealhulgas ka nn tugevkurjamil kaela kahekorra keerata. Hoolimata senisest kirjeldusest ei olnud Snowpiercer vaid üks suur madin (ok - tegelikult ikka oli küll), aga kogu selle vere ja vaeva taha oli kirjutatud ka korralik ulmestoori järjekordse näitega, kuidas inimesed suudavad oma suures ettenägelikkuses kogu kliima Maa peal sinna tagumisse kohta keerata. Ja ehkki "pahalaste" rusikaviibutajad olid äkšionfilmidest tuntud sõnatud ja sisutühjad pappkujud, siis "positiivsetel" kangelastel oli sügavust. Hetkeks isegi nii palju, et tundsid kaasa inimesele vaid selle pärast, et ta teadis, et beebidel on kõige maitsvam liha. Vaene, väike ja õnnetu inimsööja! Niuts!

Ja kuigi vampiirifilmid mulle eriti ei istu (Underworldi vaatasin ka ainult Kate Beckinsalei pärast), siis 2009. aasta Daybreakers oli toredaks vahelduseks. Kasvõi sellepärast, et seekord ei olnud vampiirid mingid pimedates nurgatagustes neitsisid luuravad üksiküritajad - Daybreakersis olid nad lihtsalt kogu planeedi üle võtnud. Näidates sellega muidugi ehtinimlikku rumalust, mõtlemata tõsiasjale, et kui neid nii palju sigineb, siis on tasakaal paigast ja keegi peab nälgima. Palju õnne! Mõnus vaatamine muidu.

Ahvide Planeedi sarja kaks viimast filmi olid täiesti okei vaatamine, aga uuesti vaatama ei kisu.

Kääbiku viimane osa - misiganes nime nad sellele ka ei pannud - oli minu kui Tolkieni austaja jaoks ikka täielik pettumus. Aga noh - ma teadsin seda ette juba hetkel, kui olin triloogia esimese osa esimese kolmandiku ära vaadanud. Kui Jackson tahtnuks korralikku pikka sarja teha, siis võinuks ta aluseks võtta ühe paljudest Silmarillioni tõeliselt huvitavatest lugudest-legendidest (kasvõi "Beren ja Luthien"); lastejutu Kääbiku oleks võinud südamerahuga ühte filmi ära mahutada ning see päästnuks ehk meid kõiki ka lambist võetud haldjapiiga ja muidu igati normaalse päkapiku idiootsest armastusloost. Seega fail x3!

***

Lõpetuseks aga pean teatama, et lõpuks ometi tituleeriti mind kuumaks valgeks kutiks.

Seda blogi kirjutades sai kõrvalmonitoril pokkerit taotud ja täiesti normilt läks, kui arvestada minu jaoks liiga varast hommikutundi.

"Millise valiku?"; "Rounders"

Kuna pokkerihuvilisena olen end Suures Näoraamatus seadnud end ka mitme pokkeriga seonduva lehekülje jälgimisnimekirja, siis täna jäi silma küsimus, milline on lemmikmoment päris heast pokkerifilmist "Rounders". Ja ilma ühegi kõhklusta meenus mulle allpool lisatud vestlus. Praegu, mitmendat korda asja üle pead murdes võin väita, et tõenäoliselt ei olegi ühtegi teist filmi või sarja, millest mul nii selge lemmiklõik oleks.

Lisaks tõsiasjale, et filmis mängib posu kõrgetasemelisi näitlejaid, paneb see mõtlema ka pokkerist väljaspoole jääva peale. Eriti paneb muidugi aga mõtlema see lühike lõiguke, millest Matt Damoni mängitud peaosaline avaldas kahtlust, kas ta peaks pokkeriga jätkama, mispeale Damoni õppejõud ka selle loo rääkis.

Jah - enamuse aja oma teadlikust elust olen ma üsna kaugel fatalismist, sest arvan, et suudan ennast ning oma ümbritsevat piisavalt palju kontrollida, et saatusest üle olla. Mida kaugemale jäävad aga minevikus toimuvad sündmused, mida kaugemalt vaadatuna ma neid analüüsida või põhjendada (või motiveerida, kui kasutada tuttava sõna äsjaõpitud tähendust) püüan, seda rohkem tekib ka fatalistlikke mõtteid.

Mulle küll meeldis omal ajal mõelda, et mul olid valikud, kuid mida rohkem ma toimunud sündmustele mõtlen, seda enam tekib ka küsimus, et millised valikud. Et ma võinuksin keskkooli kümnendast klassist väljaastumise asemel - ja ma välja astusin ma konkreetselt  klassist, kus eesti keele õpetaja mind närvi ajas, ma püsti tõusin ning läbi direktori kabineti ka koolist välja astusin -, et ma selle väljaastumise asemel võinuks teha mingi teise valiku. Vait olla? Mitte närvi minna? Lihtsalt tunnist, mitte koolist ära minna? Aga ei - mina tegin selle tollel hetkel nii lolli valiku. Miks? Sest ma olingi loll ja tuulepäine ja mõtlematu ja mul oli kõigest suhteliselt poogen. Seega ma käitusin täpselt sellisena nagu ma olin, ja kui ma sel hetkel soovisin olla mina ise, siis oligi see tollel hetkel minu isikliku ego jaoks ainuvõimalik valik.

Või kui me otsustasime aasta-poolteist hiljem nn "ärandada" auto ja saada selle eest kriminaalkaristus oma õlgadele? "Ärandada", sest reaalselt oli meil luba autot kasutada, kuid lubamise hetkel umbjoobes omanikul olid sellest väga ähmased mälestused ning mina suutsin selle auto hiljem lisaks muule ka mitu korda üle katuse rullida. Seega saigi "ärandamisest" ka seaduse silmis ärandamine vaid pika rea valikute järel, millest ma tagantjärgi mõeldes ei suudaks ühtegi kuidagi teisiti otsustada. Terves selles reas ei ole ühtegi valikut, mida ma tol ajal saanuks teha teisiti. Mul ei olnud teisi valikuid.

Kahjuks aga ei mõelda kellegi üle otsuseid vastu võttes võimalikele tehtud valikutele - või nende alternatiivide puudumisele.

Ja ei - enne kui kusagilt tuleb vastuväide nagu õigustaksin ma oma praeguse tekstiga ka kõiki kurjategijaid ja nii edasi. siis seda ma ei tee. Seda polnud mul mõtteski.

Lihtsalt see lühike lõik tollest filmist pani mind mõtlema sellele, kui väga on meie valikult tegelikult meie poolt nn valitavad. Kas need üldse ongi?

Praeguses hetkes, täna ma mõtlen, et on täiesti minu vaba otsus, kas ma töötan Tallinnas, Rakveres, Inglismaal või Mehhikos. Aga kas ma olen selles nii kindel ka näiteks kümne-kahekümne aasta pärast; kas siis praegusesse hetke tagasivaadates ma üldse näen ja mõistan neid teisi valikuid???

Võib-olla on selline fatalistlik mõtlemine omane inimestele, kes on oma eluga üldjoontes rahul või oma eluga leppinud - ma ei tea.

Mina tean seda, et olen oma kirju ja seikluseid täis minevikuga leppinud ning mõistnud, et ilma kõigi nende suurte "valesammude" ja "valeotsusteta" ei oleks suure tõenäosusega praegu ka Oskarit, minu väikest naeratavat rõõmurulli. Ja kahetsemata Oskarit (või kõike muud, millega ma oma elus praegu rahul olen) ei saa ma ju reaalselt kahetseda mitte ühtegi tehtud tegu. Soovides oma elust mingit olulist sündmust kaotada tekitab see soov (juhul, kui see peaks täituma) kohe liblika-efekti, mis muudaks meie olevikku tundmatuseni.

Seega vastaksin Matt Damoni küsimusele samuti, kui vastas tema õppejõud.

Kui mul oleks võimalik otsast alata, kas ma teeksin oma elus teised valikud?

Millised teised?

Lõpp

Iga lõpp on millegi algus.

Kui sa kaotad kõik, siis on alles vaid suur kogus tühjust. Loodus aga tühja kohta ei salli ning nõnda on sul võimalus hakata koguma uusi asju, uusi kogemusi, uusi inimesi.

Kunagi ma tühjendasin oma Facebooki sõbralisti (või tegin seda isegi mitu korda, ma ei mäleta enam). Tollaseks kriteeriumiks oli see, kui mitmetega ma reaalselt suhtlen. Üle kahesajast sõbrast jäi alles vist neljakümne ringis. Pikapeale tekkisid tühjale kohale aga uued inimesed ja praeguseks on minu Facebooki nn sõprade arv kasvanud uuesti pea saja neljakümneni. Loodus tühja kohta ei salli.

Möödunud õhtul oli mul väga huvitav vestlus uue tuttavaga sõna "motivatsioon" üle. Selgus, et olen mina nagu enamus teisigi seda sõna üsna valesti kasutanud. Vähemalt eesti keele seletava sõnaraamatu järgi võttes. Kui aga aluseks võtta ingliskeelne motivate, siis on eksimus siiski olematu olnud. Siiski - austagem eesti keelt.

Seega ei saa ma vist enam isegi öelda, et kõige kaotus võtab ka motivatsiooni liikuda endistes suundades. Osaliselt on see küll õige, sest kõige muu kõrval võtab see ka reaalse põhjuse, kuid tavaliselt olen harjunud ütlema seda mõistes, et võtab ära ajendi.

Ja ajendid, taganttõukavad, edasiviivad jõud kaotavad kaotuses oma jõu. Ka ajendite asemele tekib tühjus - tühjus, mis ootab uusi ajendeid.

Inimene ei tohiks end kunagi niivõrd siduda, et millegi kaotus ta hävitaks. Ometi me teeme seda - me oleme ju inimesed ja inimesed on harjunud tegema vigu.

Ja taaskord leian end mõtlemas Castanedale, kes sellest enese sidumise probleemist juba aastakümneid tagasi kirjutas; taaskord leian end meenutamas esimest korda ühelt 16-aastaselt tüdrukult kuuldud sõnu, et "kõige tugevam oled sa üksi" - sest hoolimata kõigest juba läbielatust olen ka mina inimene.

Ja pokker - pokris on raske edukaks saada, kui sa ei ole õppinud kaotama. Võib-olla ma ei olegi just sellel põhjusel veel edukaks mängijaks saanud. Paljud kaotused on pannud mind aina enam riskima, et kaotatut tagasi saada ja hirmust kaotada olen võtnud liialt palju põhjendamata riske, mis on omakorda kaotuseid suurendanud. Samas on reaalne fakt see, et maailma parimad pokrimängijad on turniiridel rahalistel kohtadel vaid 7-10 % mängudest, mis tähendab, et igast kümnest turniirist kaotavad nad oma raha vähemalt üheksal. Aga nad on õppinud nendest üheksast kaotusest üle olema, et efektiivselt mängida tulevaste, kümnendates mängudes saabuvate võitude nimel.

Isegi oma suurimatel kaotusperioodidel oli minu rahalistele kohtadele jõudmise protsent 10-14, mis tähendab, et minu ebaedu põhjuseks ei olnud mitte minu mänguoskus. Ma teadsin hästi reegleid ja lugesin mängu - ma lihtsalt ei suutnud leppida nende kaotustega. Praeguse mõnenädalase sessiooni jooksul on mu võiduprotsent tõusnud 30ni, ent seegi ei taga mingi pikemaajalist edu, kui ma ei suuda leppida vahepealsete kaotustega.

Kaotustega leppimine ja nende aksepteerimine on oluline ning seda kindlasti mitte vaid pokris. Siiski on pokker hea just näite toomiseks, sest pokkeriga saab tuua näitesse ka reaalseid numbreid, muutes näite tõsiseltvõetavamaks.

Elus on samamoodi - kui sa ei suuda leppida kaotustega, ei saa sa pikemas perspektiivis kunagi olla võitja. Kaotused on elu loomulik osa ja on ainult sinu enda teha, kuidas sa nendega toime tuled.

Jah - kuigi mina isiklikult olen lugenud meeletutes kogustes erinevaid filosoofiaid ja enaseabiraamatuid ja ma tean kõiki neid põhitõdesid, siis ei ole ma suutnud neid teadmisi enda elus rakendada. Jah - on olnud aegu, kus ma olen suutnud tõusta ja edasi liikuda, korraks üle olla oma tungivast vajadusest olla pidevalt parim, olla kogu aeg võitja, kuid need on olnud vaid üksikud helged hetked. Just nagu pokkeriski - olen olnud võidulainel, mis kaob kohe, kui tekivad esimesed kaotused. Siis kaovad kõik tõekspidamised, hakkasin jälle klammerduma, põdema tegelikult nii mõttetute pisiasjade pärast, et kaotasin suurema pildi ja suuna silme eest.

Kui see juhtuks korra või kaks elus, oleks see täiesti normaalne, ent minu minevikku vaadates? Neetud!

Ma võin olla tark teadmiste ja rikas erinevate kogemuste ja oskuste poolest, ent tänu oma põhjendamatutele tõekspidamistele (tagantjärele vaadatuna!) olen olnud ma suhteliselt loll, rumal ja saamatu kõiges, mis puudutab enese vigadest õppimise võimet.

Just selle pärast ma kaotangi nii palju!