Kirjuta rohkem kui aastal 2009! Selline mõte käib peast läbi iga aasta alguses, kui ma oma blogi lahti teen. 2009. aasta 90 kirjet tundub siiski ületamatu. Üks kirje iga nelja päeva tagant ei tundu küll palju, aga ometi olen suutnud seniste aastate jooksul kirjutada heal juhul vaid pool sellest mahust.
Kas ei ole enam millestki kirjutada või - tulenevalt eelmise postituse filtriteemast - on lihtsalt nii suur pidur peale tulnud, et ei suudagi enam vabalt kirjutada? Hmm - võitleme selle vastu.
Mõned head ööd tagasi nägin unes, justkui oleks keegi Watsoni-nimeline kriitik mu blogi ette võtnud ning analüüsinud seda põhjalikult. Analüüs seisnes minu kirjutistest tühjade sõnade väljavõtmisest ja see, mis peale seda tegelikult alles jäi, oli isegi unes nii masendav lugeda. Mõtteid nagu viimase aja kirjetes justkui ei olnudki. Mõtted, tõelised mõtted oleksidki justkui need, mille need filtrid ära võtavad.
Tänases pealkirjas oleva loo mainimine tuleneb faktist, et leidsin ühe Alicia Keys'i loo jagatuna Facebookis. Tavaliselt sellist muusikat ei kuulu, aga praegu, tunnike peale südaööd, tundub selline muusika päris kuulatav. Jälle peale südaööd? Jah. Väsinuna päevast, mis ei sisaldanudki midagi asjalikku ja kergest kokteilist kojujõudnuna vajusin juba enne seitset unne ning silmad tegin lahti alles nüüd. Uni kadunud ja üle pika aja täiesti puhanud olek. Mõnus.
Sein mu voodi vastas on täiesti vastuoluline. Esimese ja tähelepanuväärseima asjana näen seal suurt fotot Oskarist. Meenutamaks mulle seda, mis on veel mu elus oluline. Igal hommikul silmi avades näen tema pilku ja igal hommikul mõtlen ma sellele, kui kaugel ta praegu on.
Paarkümmend sentimeetrit eemal ja natuke kõrgemal on möödunud aasta jõululaupäeval joonistatud portree, natuke erilise kontseptsiooniga. Meenutamaks mulle seda, mis on elus valesti ja mis võib elus veel valesti minna, kui sa mingil hetkel kaotad huvi ja tähelepanu. Allkirjastanud W. Hocares. Really - if you can't do anything about it, who the hell cares?!
Veel paarkümmend sentimeetrit edasi on Kadrina Vallavalitsuselt saadud diplom või aukiri, et olen üsna hea fotograaf. Sügisel oli Kadrinas mingi fotovõistlus ja ma klõpsisin ka paar pilti. Üks neist, foto minu lemmikkohast Kadrinas, raudtee kõrval jooksvast munakiviteest ja vahtraalleest tõigi selle äramärkimise. Deem - ma ei ole loodusfotograaf, mulle meeldib pildistada inimesi ja nende emotsioone. Selleks aga, selleks on vaja inimesi, keda pildistada.
Tõustes kell üks öösel üles, avades blogi ja kirjutamise kõrvale pool klaasi puhast viina võttes käib peast läbi mõte, et ehk see ongi põhjus, mis neid inimesi ei ole.
Diplomi all on mu EKG väljatrükk ajast, kui oktoobris valudega rinnus EMOsse läksin. Väljatrükk meenutamaks, et mul on ideaalses tempos lööv süda. Et mul on hea süda. Seda mitte ainult füüsiliselt. Hea, kui ennastki nõnda lohutada oskan.
Pliiatsijoonistus mingist hägusest päikeseloojangust ja merest ja mäest. Aastast 1999. See oli see aeg, kui joonistamise kui sellise tõsiselt ette võtsin.
Foto 18-aastasest minust, Rakvere piiritustehase roobades, tähistamas töö juures jõule. Laual pakk sigarette "Leek", mis ei olnudki need kõige halvemad tollal. Ja siilisoeng. WTF?! Ma ei imesta, et ma sel ajal normaalseid tüdrukuid ei leidnud.
Eelmise foto all on legendaarne meenutus minu esimesest kokkupuutest raamatutega. Kahe ja poolesena uurin asjaliku näoga nõukaaegset üllitist "Avameelselt abielust". Vanemad inimesed (nagu mina) teavad, millest see raamat kirjutatud oli. Miskipärast on aga hea tunne, et minu esimene jäädvustus kirjandusega on seotud just teemaga, mis on elus üks kõige tähtsamaid.
Viimane pilt - gänsterfoto, mis tehtud mu armsa venna poolt 2002. aastal, vanaema matustel. Üleni mustas, sigaret suus ja Cricketi välgumihkel keerlemas sõrmede vahel. Fuck - I was stupid! Ja muide - ma ei leia neid häid Cricketi välgumihkleid enam kusagilt.
Vastasseinas, otse mu pea kohal, on seina sisse löödud pussnuga. Meenutamaks mulle igapäevaselt seda, mis on elus valesti. Meenutamaks, et ükskõik, mida sa räägid, on teod sõnadest alati tähtsamad.
Tuba täis sümboleid, minu esimene täiesti isiklik kodu meenutamaks kõike seda, mis on elus tähtis ja mida ma olen selles elus valesti teinud. Praegu mu kõrval öökapil põlev küünal on see, mis toob siia romantikat ning viinaklaas selle kõrval märkimaks tõsiasja, et elu ja enda tegude eest kontrolli kaotamine viib lõpuks selleni, et romantikat saab teha ka üksinda. Mitte ei saa teha, vaid peab tegema, kui täiesti loll käitumine vähendab pidevalt lähedaste inimeste arvu.
Kokkuvõte: who cares?! Minu elu ja ma tean ise, mida ma sellega teen. Kui ma ei meeldi kellelegi, on tegemist tegelikult teiste inimeste probleemiga. Liiga kaua olen ma püüdnud olla keegi teine. Ja see viiski mind hetke, kus aasta tagasi jätsin ma maha midagi mitte millegi pärast.
Welcome to Estonia! Vähemalt olen hakanud jälle kirjutama. Loodetavasti suudan varsti kirjutada ka asju, mida mu unenägudes ilmutav nemesis Watson ei suuda enam kritiseerida.
