reede, 27. märts 2009

Olemise talumatu kerguse taga

Noor härrasmees heitis muigava pilgu oma vastasele, lükkas kõik oma žetoonid laua keskele hunnikusse ning köhatas. Krahv vaatas talle otsa, kortsutas kulmu ja avas kaardid. Härrasmees võttis laiskloomaliku aeglusega oma fraki rinnataskust sealuhkeldava sigari ja läitis selle kammerteenri ulatatud küünlalt.

Lõdva randmeliigutusega heidetud kaardid keerlesid õhus hetke enne žetoonikuhjal maandumist. Krahv vaatas oma ässade paari, siis aina süngemaks muutuval pilgul mehe heidetud kaarte, mis moodustasid hoopis tugevama käe, kui tema kaks paari. Härrasmees tõusis, noogutas teenrile, et see võidusumma kokku korjaks ja jalutas suitsujuga õhtutaeva pilvede poole puhudes rannamõisa terrassile.

"Viis ja kuus! Donkey!" kuulis ta veel selja tagant vana auväärt krahvi lausumas. Põlglik muie virvendas noore mehe näol, kui ta kivitrepist laskudes rannapromenaadile jõudis. Mitte, et ta oleks midagi valesti teinud; ta mängiski nii, järgides kõiki reegleid, ent mugandades neid vastavalt vajadustele.

Silmapiiril oli pilvede vahelt näha punast päikesekaart, mille vajumine mere külma sügavusse märkis järjekordse võrratu päeva lõppemist. Tasane tuulehoog tõi härrasmehe salongiparfüümidega harjunud ninna rannalekuhjunud adru metsikut lõhna. Ta raputas õlgu - hetkeks lõi hinge metsik soov kõik need tikanditega kehakatted seljast heita ja lainetesse söösta. Ja ujuda, ujuda, ujuda. Nii nagu ta oli seda teinud aastaid tagasi, kui vanaisalt päritud varanduse eest oli ta otsustanud Euroopale tiiru peale teha, et elu nautida. Siis, seal, Vahemere helesiniste lainetemühas ta oli nõnda merre tormanud, käsikäes kohaliku maahärra kauni tütrega.

Ta naeratas. Ilusad mälestused, aga siin, põhjas, oma kodumaal, ta vaid vaatas seda hülgehalli merd ja unistas. Kuigi varem nii võimatuna näiv, oli elu temalegi lõpuks piirid peale suutnud panna. Nüüd käitus ta sellisena nagu vanemad olid teda kasvatanud, korralikuks järglaseks ja pärijaks nende vanale suguvõsale.


Valgete tikanditega päikesevarju õlal hoidev aadlipreili naabermõisast lähenes piki promenaadi, punased pikad juuksed nii harjumuspäratult vabalt seljale langemas. Juba eemalt märkas mees läbi oma sigarisuitsu tema koketset naeratust. Naeratust, mida mees oli näinud palju lähemalt ja hoopis teistes tingimustes kui praegu. Neidu peaaegu riivates möödus ta noogutades ja pilgutas siis äkilise mõtte ajel aadlipreilile kelmikalt silma.

Ta ei ole veel kadunud, ta elab veel. Ta tundis rõõmulainet, mis temast läbi vohas, kuid end kokku võttes suutis ta selja taha mitte vaadata. Ta aimas sama võitlust ka aadlipreili sisemuses. Ja nad mõlemad võitsid, sest üks teadmine oli neil kindel - päris kindlasti ei jäänud see kohtumine rannateel selleks kõige viimaseks.

Härrasmees naeratas, lõi siis oma tõekspidamistele käega ja astus sillutatud kõnniteelt rannaliivale. Peen liiv tungis läbi tema salongikingade õmbluste, kuid erinevalt paljudest teistest aadlikest oli tema elanud ka tunduvalt metsikumat elu ja nii ei häirinud need üksikud terad teda põrmugi.

Sammud viisid ta otse lainepiirile, veidi kõvemale, märjale pinnale, kuhu tasased lained oma vahukirmeid kandsid. Mees kükitas, korjas maast üksiku merekarbi ja vaatas seda pikalt. Kunagi oli ta uskunud haldjatesse ja tema hoidja, väikesest talust pärit vana ja tark naine, oli talle rääkinud palju muinasjutte neist imepärastest olenditest. Ja mehele meenus, et ühes neist lugudest olid haldjad kuidagi seotud ka tühjade merekarpidega.

Üksik tugevam laine jõudis tema kingadeni, ent sügavale endasse eksinud mees ei märganud seda. Jah. Kunagi lapsepõlves oli ta uskunud haldjatesse. Ja vaadates seda väikest karpi oma peos tundis ta, kuidas see toona nii võimas usk tema sisse tagasi hiilib.

Säraval pilgul vaatas ta horisondi taha kaduva päikese viimast heledat kriipsu ja naeratas õnnelikult.

Taaskord uskus ta muinasjuttudesse.

Dire Straits - Brothers In Arms (1985) ... hmm... mehena sündinud

Ma pole kunagi nii kaua oma listis ringi vaadanud, et leida kirjutamiseks sobivat muusikat. Peas kummitas käesoleva kirje võimaliku pealkirjana sõnapaar 'mehena sündinud' ja seega ei sobinud esitajaks naine. Ka ei tahtnud ma mingit tuti-plutit. Lihtsalt midagi teistsugust, mis tooks mind ära ja oleks samal ajal mu mõtetega siin.

Dire Straits ja Mark Knopfleri album jäi mulle silma juba esimesel möödumisel. Ja teisel. Ja kolmandal klikkasin ma ta mängima. Vaadates vaid lugude pealkirju, siis tunduvad need nii hästi sobivat minu eluga. Ja kui kahe loo järjekorda muuta, siis oleks ka ajaline järjestus nagu õige. Seega tegin vist õige valiku.

Aga miks 'mehena sündinud'? Sest nii kuradima palju on neid asju, mille põhjused peituvad justnimelt kirjutaja soos. Mitte, et ma tahaks midagi põhjapanevalt uut siia valmis trükkida, aga väike kogus märksõnu ning neist põhjustatud reaktsioonid. Või midagi sarnast.

Vajadus võistluse järele, soov olla parim. Parem kui klassivend, tugevam kui naaber, targem kui unistuste tüdruku kavaler. Püüd ennast tõestada on hea, sest see kannustab arengut positiivses suunas. Võistlus, konkurents on hea, aga kui see enesetõestamisvajadus väljub kontrolli alt ja hakkab käsikäes egoismiga järjest uusi ja hullemaid väljakutseid vastu võtma, siis kerkib kusagilt serva alt juba halba haisu. Mingist piirist on üle mindud, kuid võistluspingest varjestatud mõistus ei suuda seda tajuda. Ikka edasi, ikka edasi, ikka paremaks. Nõnda võib saabuda hetk, mil saavutatud võidud muutuvad hävitavaks, ladudes järjest kõrgemaks ja paksemaks seda enesekindluse paksu müüri, mille kõrgenedes pea järjest sügavamale pilvedesse eksib. Ja selles, nende võitudega kaasnenud 'elutarkusest' küllastunud enesekindluses on nii kerge pilveuduste silmadega sajaga vastu elu labürindi teemantseina sõita.

Omanditunne. Miskipärast on see nõnda kujunenud, et mehed on natuke praktilisema mõtlemisega kui naised. Meestele on tiba tähtsam midagi omada. Piisab, kui vaid küsida suhteprobleemide kohta pikaajalistes suhetes, kooseludes. Ei, ma ei püüagi väita, et see vastab tõele kõigis suhetes, ent paljudes küll. Ma olen neid küsimusi ise esitanud ja ma olen saanud ka vastuseid. Naise küsimusele, miks mees temast enam ei hooli, võib mees vastata (nagu ühel kindlal juhul), et ma ju hoolin, ma ju muretsesin meile just uue eluaseme. Ja antud juhul oli naise ootuseks tunne, et mees hoolib, teadmine, et mees teda veel armastab. Mees aga arvas, et kui ta teeb sellise materiaalse panustamise millegi omandamiseks, siis sellest piisab. Ei piisa, kaugeltki mitte. Tähtsam kui see kahemiljoniline maja on naisele kuulda neid äraleierdatud sõnud, märgata mehe tähelepanust hoolivust, iha ja ka austust tema vastu, tunda läbi füüsilise ja vaimse läheduse end Naisena. Mitte abikaasa, elukaaslase, sõbra, aga justnimelt naisena.

(Damned! Kaldusin oma heietustega selle blogikirje kandvast teemast kõrvale, aga samas - see on minu puhul nii tavaline: kirjutada tekste - peamiselt loomingulisi - teadmata, kuhu need lõpuks välja jõuavad. St umbes nagu ma elangi, päev korraga, sõna korraga - see you later, somewhere! Aga eelnenud lõiku kirjutades kerkis mulle taaskord pähe see mõistmatus, mis on mind vaevanud juba, hmm, aastaid. Et miks mehed ei suuda oma naisi mõista? Nii väga tahtsin siia kirjutada, et miks nad ei taha, ent see oleks ebaaus. Pidades naisi üleloomulikeks olendideks, kes käituvad vaid oma emotsioonide ja tunnete ajel, loobuvad mehed väga sageli ja väga ruttu seda üritamast, pidades võitlust ette kaotatuks. Meestele aga ei meeldi kaotada. Tegelikkuses ei ole see mõistmine sugugi nii müstiline, kui arvatakse. Vaja on teha vaid asju, mida mehed tavaliselt ei tee. Kuulata. Kuulata, kui naine räägib endast ja oma mõtetest, soovidest, unistustest, mitte sellest, kui tubli ja armas mees tal on [mille sage esinevus näitab samas naiste eksimust meeste käitumise suunamisel - meest pidevalt kiites suunatakse mehe tähelepanu ainult talle endale ning hiljem ei ole mõtet imestada, kui mehel naise mõistmiseks enam aega ei jätku]. Näha. Vaadata ja näha naise reageeringut. Mitte sõna, vaid miimilist. Pisike, ent siiski tabatav kulmuliigutus, ripsmevärin, huuletõmblus või suunurga aimatav liikumine - need kõik võivad öelda naise sees toimuva kohta rohkem kui tuhat sõna. Vaja on tähelepanu. Ja isegi tunda on vaja. Vibratsiooni ja selle muutumist tema kehas. Ja maitsta. Ma ei tea kui levinud see on, ent naist suudeldes võib tunda tema huultel erinevaid maitsenüansse sõltuvuses tema emotsioonide ja füüsilise hetkeseisundiga. Loogiliselt on see vist isegi seletatav, sest igale emotsioonimuutusele järgneb kehas keemiline reaktsioon. Igatahes saab piisavat tähelepanu rakendades mõista naist rohkem, kui ta vahest seda isegi tahab. Ja kui mees tõesti armastab naist, miks pöörab ta siis oma armastatule nii vähe tähelepanu? Sellest ma aru ei saa ja see paneb mind vahepeal tõsiselt mõtlema kogu inimestevahelisi suhteid kirjeldavale pealiskaudsusele. Aga noh - see on juba eraldi teema.)

Tagasi omanditunde juurde. Meestel on see tugevamalt juurdunud. Kuigi naised on paiksemad, on mehed oma omandi kaitseks valmis kõikvõimalikeks asjadeks, sealhulgas ka täielikeks idiootsusteks. Mina olen just neid idiootsusi hästi palju teinud ja mul on tunne, et ma teen neid tulevikus veelgi. Ühel väga lihtsal põhjusel - ma ei taha kaotada midagi, mida ma endale kalliks pean.

Mehed on agressiivsemad. Tänapäevane ühiskond küll taunib füüsilist agressiivsust, ent loodusest päritud instinkid on kaugelt vanemad kui ühiskonna poolt heakskiidetud eetikanormid. Inimene võib end looduse krooniks küll pidada, aga alati tekib hetki, kui loodus oma krooni peast raputab ja selle ürgse jõuga porri tallub. Ja tipuks toimunule müttab porrilangenu seljas tagantjärele see 'mõistusele' loodud ühiskond oma näpuganäitamistega. Süüdistamine ei muuda midagi. Heaks seda ka kiita ei saa, ent näpuga näidata ka mitte. Jah - sellised instinktiivsed reaktsioonid ei ole võib-olla inimlikud, kuid need on loomulikud.

(Siinkohal olgu öeldud kohe, et ma ei kritiseeri siin õigusemõistmist, kuigi ka seal võiks pärast aastasadu selgeks õppida vahetegemise pahasoovlikkusest, hooletusest ja instinktidest ajendatud kuritegude vahel. St õppida hindama põhjuseid, mitte vaadata vaid oma neetud kalapilgul ainult tagajärgi. Aga jälle - eraldi teema.)

Mehena sündinud... Seda teemat saaks veel pikalt jätkata, aga kahekümne minuti pärast algab väike turniir ja nii võib juhtuda, et selle teema arendamine jätkub mõnes teises kirjes, mõnel teisel päeval.

Aga juba eelmainitud omaduste tasakaalujaotus erinevates situatsioonides aitab mõista paljusid esialgu ootamatuina paistvaid tegusid, seega alati oleks soovitav enne kellegi hukkamõistmist aeg maha võtta ja mõtiskleda, miks miski toimus. Igal teol maailmas on põhjus ja nagu suhteliselt sageli juhtub, ei pruugigi hukkamõistu tekitanud juhtum olla üldse hukkamõistjaga isiklikult seotud. Lihtsalt asjaolud langesid nõnda kokku ja toimunu näilised ajendid võivad ellu tuua hoopis suuremat segadust kui toimunu ise.

Siinkohal lisainfoks kolmele konkreetsele lugejale: soov mõista toimunu tagamaid ja nende selgitamine ei ole seepärast kohe toimunu õigustamine.

Seal on vahe sees - suur vahe - ja sellise vahetegemise peaksite eelkõige teie endale selgeks tegema.

PS Ma ei teagi enam, miks ma selle kirjutasin. Vist selleks, et tahtsin.

PPS Mõtlesin isegi oma pseudonüümi vahetusele, sest W. Hocaresega on hakatud väga palju mu enda reaktsioone selgitama. Tegelikult see ei ole nii. I care...

neljapäev, 26. märts 2009

Anastacia - Anastacia (2004) ehk siis comeback

"Left Outside Alone"... Ülikõva lugu neetult heade sõnadega, eriti veel viimase nädala jooksul kuulatuna. Nii palju tuttavat tunnet seal.

Tegelikult oligi seda nädalat puhkust vaja, puhkust kõigest, mis mu ümber. Viimase kirje tekst oli täis lünkasid, mille kohta ma midagi sel tunnil veel öelda ei osanud. Ajal on aga kombeks asju tagasi tuua ja kaks tähtsamat puuduvat komponenti ma tagasi sain. Need, mille pärast ma kõige enam põdesin. Heh! Loll olin ma küll, aga täiesti idioot siiski mitte. Mul on veel lootust.

Mitmel ööl olid vestlused sõpradega, arutelud toimunu tagamaade üle, mis ulatuvad kuude, mõnel juhul ka aastate kaugusele minevikku. Märkasin oma käitumises mustreid, mida oli märgatud mu kõrvalt, kuid arvatuna neid olevat ajutised, ei pööratud neile varem ka minu tähelepanu. Nüüd seda tehti. Sest ma astusin piirile, kuhu astumist olin siiani kõige enam kartnud.

Ja kuigi selle saatusliku sammu kaja võib veel minu lähitulevikkugi mõjutada, ma usun, et väga pikka mõju sellel tulla ei saa. Kui, siis vaid minu sisse, läbi selle mõistmisteahela, mis viimase nädala jooksul saabunud on...

Jah - vahepeal on ikka nii kasulik, kui sa oled left outside alone, üksi oma mõtete ja süümepiinadega, mis panevad heitma pilku sügavamale, kui see argisaginas tavaks on...

Ma ei väida, et mu kahjutunne toimunu ja selle tagajärgede pärast kadunud on. See on alles, vast suuremgi, kui see varem oli, ent lisaks neile on saabunud ka emotsioon, mida ma seni selle sündmusega seotuna täiesti vastuoluliseks pidasin - viha, suunatuna mitte nii uutele sihtmärkidele.

Viha, mille põhjuseks õigluse puudus. Damn it! Mul on tunne, et lisaks W. Hocarese tagasitulekule naaseb ka Saalomon (vihjeks neile, kes teavad). Ja Paul. Ainult, et tunduvalt päevakajalisemate, isiklikemate ja teravamate mõtetega. Tsiteeringi siinkohal Pauli:

"Sõjakuulutamine on sõjakuulutaja isiklik probleem.
Suur probleem."

Muidu on aga täitsa kobe olemine juba. Isegi naeratused on koos kevadise päikesega naasnud. Ja elu nii mõne lille juba kinkinud. Ja samuti olen hakkama saanud millegi loomingulisega. Üks foto leitud jäätükist ühes väga erilises kohas. Ja üks luuletus.



külmunud rannaliivalt
lainepritsmete tolmus
külmas tuules

jäljed tulevikku viivad
käsikäes kõigest, mis olnud

kokku puutuvad huuled

kokku sulavad peod
surudes armsama sõrmi
hoides neist lõpuni teel

tehtud, tegemata teod
raskuseid ja hetki õrni

viimseid õnneks rohkem veel

seistes lainepiiri liivas
karpide prõksuvas massis
merelõhna ahmimas rind

seal selga kasvavad tiivad
tuules su juuksed on sassis

mu kallis - ma armastan sind...

reede, 20. märts 2009

Manowar - Kings Of Metal (1988) ja kuul pähe... ausalt...

'Hail And Kill' on parim lugu sellelt kogumikult, aga kurat võtaks - see ei peaks mind panema käituma selle idee järgi. Aga ometi!

Haige olen... Mitte pohmell. Sest jubedad süümekad annavad end tugevamalt tunda. WTF?!

Normaalne lahkumispidu endises töökohas ja ikkagi õnnestus mul hommikuks kirja saada mõlgitud auto ja lõhkine otsaesine. Alkohol... Ei, ma ei olnud roolis (nii hull ma ka ei ole), ent sõbra auto mõlki lüüa - vist jalaga - ei ole näide tervest mõistusest. Miks? Ma ei tea. Katus sõitis ära, aga see ei ole vabandus. Tahaks isegi teada, miks. Teadmatus on kõige raskem.

Läksin sealt ära, vist pärast seda kohe või natuke hiljem. "Bonnie & Clyde'i". Ja mingil hetkel olin turvaruumis, käed selja taga raudus ja avaldasin arvamust, et mul on jumala poogen, kui politsei kutsutakse. Miks? Öeldi, et ma olin kellegiga kakelnud. Ei mäleta. Neetud!!!

Teadmatus tapab...

Hea, et vähemalt ühest on vilksatav mälestus. Kui seda poleks, siis oleks kõik metsas. Aga ma mäletan. Võib-olla vaid poolt minutit sellest, et tantsisin, aga ikkagi. Ma mäletan. Jumal tänatud...

Tahaks kõikide käest andeks paluda, aga see ei muuda asju olematuks. Ei muuda fakti, et jõin end täielikuks idioodiks. Ei muuda teadmist, et ma olen idioot.

Kuul pähe... Ausalt...

PS Aga turvad olid lahedad. Ma ei tea, miks, aga üks neist isegi viitsis minuga vaielda. Peaks talle vist tänutäheks midagi kinkima...

kolmapäev, 18. märts 2009

MakSim - Moj Raj (2007) ning kapseldumine

Meeldejääv muusika, armsad sõnad, kena laulja, vene keel - sugugi mitte harv ja ainus sarnane nähtus minu playlistis. Viimane tund aega...

Viimased päevad...

Kustumine mõnest lemmikkohast, väljalülitatud messendžer, offlain äppearing skaibis... Äraütlevad mõtted planeeritud üritustest... Loobumised...

What the f*** is going on?

Ja samas - kui palju erinevaid võimalusi muuta päeva ilusaks... Kõik on ju tegelikult hästi ja põhjuseid nagu ei olekski. Ent siiski - kuskil miskit toimub ja ma ei saa aru, kus. Püüan mõista midagi teadmata, mida ma mõista tahan. Siit ka segadus, siit ka lahkumine olevast.

Varsti naasen...

*

Vihmasajus räästa all
ukselävel varbad
seisan

võti mati alt
on kadun'd
taskuvõtmed
august taskus

koputus
veel kaks
siis uksekell

esiku tühjadelt seintelt kajab

vihmapiisad
läbilõikav tuul
abipalve
külmast väriseval suul

miks miski neid pilvi ära ei aja???

*


PS
Üks parimaid asju viimaste päevade jooksul on multikas, mille mu venna punt ühele töökohale kandideerimiseks CV-dega kaasa saatis. See on siin.

teisipäev, 10. märts 2009

Various Artists - Fairy Tale (2008) ja tiibeti lambad

1. Giovanni Allevi - Back To Life
2. Maksim Leonidov - Videnie
3. Def Leppard - Love Bites
4. Mandy Moore - Only Hope
5. Enya - Caribbean Blue
6. Brook Benton - Rainy Night In Georgia
7. Bon Jovi - Bitter Wine
8. Jennifer Rush - Power Of Love
9. Faith Hill - There You'll Be
10. Bonnie Raitt -I Can't Make You Love Me
11. Michael Nyman - The Heart Asks Pleasure First
12. Shania Twain - You're Still The One
13. Brook Benton - You're All I Want For Christmas
14. Kid Rock & Sheryl Crow - Picture
15. Phil Collins - One More Night
16. Natalia Oreiro - Me Muero De Amor
17. Bryan Adams - Inside Out
18. Giovanni Allevi - Go With The Flow


Et siis sellises järjekorras need tulevad. Tegelikult on see kogumik üks neist väga vähestest mida ma kuulan otse plaadilt. Ja alati läheb tuju nii-ii heaks... Armas...

PS Vot see on tegelikult Nuuksiku lemmikplaat...

Aga muidu on kõik täitsa lahe. Ilm on ilus. Eile hommikul kell kuus mööda Tallinnat jalutades sadas nii laia lund, et silm siiamaani särab peas. Päeval kiskus muidugi jamaks ära: lörts, sula ja muud ilmahaigused, aga jah - need rusikasuurused lumehelbed olid lahedad.

Päevakajalistest uudistest vast niipalju, et eile sain ametliku kirja, milles mulle teatati kurb-kurb uudis. Mind visati lõplikult TLÜ-st välja. Vaatasin ja vaagisin seda kirja iga nurga alt ning vääritimõistmist ei olnud. Ametliku kirja lõpp oli täiesti konkreetselt sõnastatud.

/.../

Vastavalt paragrahvidele (mingi number ja veel mingi number) olete meie ühtehoidvast perest välja heidetud.

09. märts 2009. aastal

allkiri

Harakti Mää
president
Tiibeti Lammaste Ühing

/.../

Ja nende keeruliste paragrahvinumbrite taga peituv põhjus oli lihtne - ma lasin juuksuril oma lehvivad lokikesed ära hävitada...

pühapäev, 8. märts 2009

Katie Melua - Call of the Search (2003) ja mõtted pühapäeva päikesepaistest...

Soovitati kuulata, rippisin, kuulan. Ja mõtlen, et vahepeal on ikka päris imelik, kuidas ühe inimese kujutlustest võivad välja kasvada hoopis teiste inimeste naeratused. 'The Closest Thing to Crazy'...

Vend on mul päris lahe. Ümberasumisretk Austraaliasse on juba mõned nädalakesed kestnud ja ma avastasin, et mu väike vennake on päris hea kirjutaja. Ja kuigi ma reeglina oma blogis eriti ei viita ega tsiteeri, siis veresidemed on heaks vabanduseks erandite loomisele. Lihtsalt tema eilses kirjes oli lõik, mis mind naerma ajas. Ja naeru selgitamiseks toongi selle lõigu nüüd ära.

/.../
Kuna Sydneys olemist veel 3ks nädalaks vaja oli, hakkasime kiiresti uurima ka kohti, kuhu jääda saaks. Oma elukoha otsingutel olime külastanud mingi mustlase ülalpeetavat korterit, mis pidi "verrry nicceee!" olema, aga korteris oli vaid hais ning õhus oli tunda ka akende siirast soovi mõne tormi järele, et nad saaksid lõpuks ometi manalateele minna. Ja muide - pappkast, mille peale on pandud suvaline plaat ning mille peal on vana kulunud kardin, on "coffee table" ("kohvilaud" maakeele kõnelejatele) - nii palju siis mustlastarkusest. (remark: tegemist võis olla ka ülepäevitunud lihtlabase poolaka, mitte mustlasega)."
/.../

Remark ajab siiani naerma... Võetud on see tekst nende ühisblogist Mannersaar.

Kevad tuleb. Mõnus. Esimene shortsides suitsetamine sel aastal on tehtud, esimene päike rõdul võetud - tõsi, vaid korraks küll, sest jahedus sundis t-särki selga tõmbama. Aga ikkagi - mõnus :) Nyyd võiks veel jalutama ka minna, siis oleks täismäng. Kahju vaid, et fotokas Kadrinasse ununes. Praeguse sulaga saaks vist päris huvitavaid pilte klõpsida.

Päike on pähe löönud.
Ei oska millestki asjalikust kirjutada.
Lõpetan praeguseks.

PS Tegin järelduse. Katie Melua ei sobi taustamuusikaks kirjutamisele. Nagu teisi artisti panin, tulid kohe mõtted, mida hakkan nüüd mujale kirja panema...

PPS MUKZZHRL

laupäev, 7. märts 2009

4 Strings - Believe (2003) ehk kes on nuuksik?

Eelnevad muusikavalikud on olnud teistsugused, aga päris kindlasti ei tähendanud need seda, et ma tantsumuusikat ei kuula. 4 Strings teeb sellist mõnusat soundi, mis võib kõrvaklappides mütsudes tuju mõnikord päris heaks teha. Nende lood 'Diving' ja 'Take Me Away' oma erinevates versioonides on mu iPodis juba pikemat aega kaasa rännanud ja eile tõmbasin arvutisse siis suurema koguse seda mussi. Ei kahetse.

MSN on omadega maas, vähemalt minu arvutis, ja järjest rohkem hakkan ma pöörduma Skype'i-usku. Sellega vähemalt ei juhtu nii, et iga natukese aja tagant viskab mingeid totakaid veateateid, millest ma mõhkugi ei jaga.

Aga nuuksik? Kes on see saladuslik olend, kes on viimasel kahel päeval mu IM vestluses figureerinud? Konkreetse nimetusena tekkis ta paar päeva tagasi, olemas oli ta enne, sellise nimetu tunnetekogumina, mis vaevab, aga mille kirjeldamiseks peaks kasutama rohkem kui kümmet sõna.

Seega - definitsioon...

Kui sa oled üksi ja sa oled selle pärast natuke nukker ja sa tahaksid natuke lähedust ja kui mõnikord tahaks pimedas, üksindust täis toas teha tasakesti 'nuuks!', siis sa oled nuuksikule juba lähedal. Masendust ja depressiooni nuuksikus ei ole, on selline nukrapoolne udu, millest võivad ilmuda luulevormis sõnad, mida nii tahaks välja kirjutada. Ja igatsus... See ka... Üldiselt on nuuksik selline suht ohutu ja armas tegelinski, kellele tahaks tugevalt-tugevalt kalli-kalli teha :)

Ja ma mõtlen nüüd, et 4 Strings ei ole üldse nuuksiku muusika. Nuuksik kuulab tavaliselt midagi muud. Hmm - aga mida? Teen oma Media Playeri lahti, et leida nuuksiklikku muusikat (mida ma hetkel küll kuulama ei hakka)... Hmm... Enya, Phil Collins ja Bryan Adams oleks vaid mõned näited, mida võib nuuksiku playlistist leida. Jah - need on ka minu playlistis, aga minu omasse mahuvad veel ka Manowar, Offspring ja palju muud mittenuuksiklikku värki, mis annab mõista, et kogu aeg ma nuuksik päris kindlasti ei ole.

Aga mõnikord ikka tahan olla ja siis on täitsa mõnn oma lullade special blogi lahti võtta ning rida rea järel sinna oma emotsioone ja tundeid kirjutada.

Nyyd aga pokrisse, sest 3 minuti pärast hakkab registreerimine ühele turniirile, kus 2700 siseneja hulka saamiseks pead suutma nupule 'register' esimese 30 sekundi jooksul, sest minuti pärast on kohad juba täis :)

PS. LOL - rekord. 7ndal sekundil vajutasin nõutud nuppu ja 23ndal sekundil, kui ilmus tahvlike, 'You have successfully registered...' või midagi sarnast, olid kohad juba täis :D

reede, 6. märts 2009

Suzanne Vega - 99,9 F (1992) (ikka veel ei arvusta, vaid lihtsalt arvan)

Lauljanna, kelle 'Luka' on olnud minu lemmikute seas juba aastaid. Otsustasin mõned päevad tagasi endale tõmmata terve tema diskograafia. Ei ole siiani kahetsenud. Minu MNS'i listis olevad inimesed on võib-olla märganud, et mul mängibki ainult tema muusika. Ok - välja arvatud hilistel õhtutundidel, kui keskeakriis võitu saab ja listis vahelduvad Savage Gardeni 'I Want You' ja Savage'i "Don't You Want Me' :D

Aga Suzanne? Tegelikult võinuks siia panna ükskõik, millise tema albumi, sest kõik on hääd. Parimate lugude kogumikult leidsin aga loo, millist ma ei teadnudki teda esitavat. Seepärast paningi pealkirjaks just selle albumi, kus see lugu esmalt ilmus. Laulu pealkiri on 'Blood Makes Noise' ja see hakkas tegelikult kohe esimesel kuulamisel esimestest sekunditest kummitama. Midagi nii erilist on selles. Lahe...

Kuna olen aga juba selgitanud, et mul ei ole muusikaarvustusblogi ja viimase aja kirjenimetused on seotud antud hetkel kuulatava muusikaga, siis lõpetan praegu ka Suzannest rääkimise.

Tööturuametis käies sain kaks tööpakkumisteadet. Sealt tagasi jõudes saatsin CV'd teele ja nüüd on jälle mõned argipäevad, mille vältel saan pöörata oma tähelepanu järjekindlalt vaikivale telefonile. Mingil ajavahemikul mõtlesin isegi telefoni remonti viia, kuna mulle tundus, et ta ei suuda sissetulevaid kõnesid mulle arusaadavas keeles - helina ja vibratsiooniga - edasi anda. Siis aga lõi reaalsus kevade kombel jalaga makku ja saabus mõistmine - keegi ei taha lihtsalt helistada. Nüüd käibki sisemine võitlus ja arutelu teemal, kas vahetada telefon ja kõnekaart pannitäie praetud kartulite, pudeli õlle ja paki sigarettide vastu. Otsust veel vastu võetud ei ole...

Tegelikult on üks teema, mis mul peas kummitanud on. Seoses inimeste silmakirjalikkusega. Märkasin seda samal laupäeva õhtul, kui sai sõbra elumuresid kuulates/lahates mööda vanalinna baare ja pubisid jalutada. Rikkuse ja vaesuse suhtelisus ning välimuse mõjust ümbritsevatele inimestele.

Minu majanduslik olukord on hetkel nagu, mis tähendab, et olukorda ei ole. Aga tänu ühele mu pikaajalisele toetaja-sõbrale, kes ilmub alati siis välja, kui mu elus keerulised momendid on, sain võimaluse eksisteerida kahes äärmuses korraga.

Rahakoti täiteks tõmbetuul (tõmbetuul minu omas st), läksime siis sõbraga Nimeta baari. Kuna aga nädal tagasi olin saanud hunniku uusi riideid (toetaja-sõbralt), siis olid need ka seljas. Kui ma tavaliselt suhteliselt halli hiirekesena mööda avalikke kohti käin ja edu saavutamiseks väga palju rääkima pean, siis seekord oli vastupidi. Tähelepanust mittehuvitatuna pidime me antud kohast põgenema. Jean Paul Gaultieri talvejope, mille väärtus oli tänu libisemiskukkumisele porisel tänaval langenud kahekümne neljalt tuhandelt kaheksateistkümneni, jopehõlmade vahel vilkuv Armani kirjadega sviiter ja sama firma teksased ning Kenzo jalavarjud haarasid pooleteist (!!!) minutiga kahe vene keelt kõneleva piiga tähelepanu, kes meiega kohe inglise keelt purssides tutvust teha üritasid. Kuid et sõpra vaevavad mured olid liiga tõsised ja minu muidu helge meel oli neist hetkel varjustatud, ei tulnud mul kohe ka mingit vaimukat vasturünnakut pähe ja me taandusime sõnatult. Sama käitumismudel kordus tegelikult veel kahes kohas, kuigi tunduvalt varjatumalt (mis tähendas vaid pikka silmsideotsimist ja kahte lehvitust).

Muidugi võiksin mõelda, et ei, need ei olnud riided, vaid meie võluvad isikud, millest kiirgasid tol õhtul ka meie säravad isiksused, aga teadmine sellest, et kunagi varem, oma tavalist garderoobi kandes ei ole säärast asja juhtunud, pani mõtlema kogu ööelu silmakirjalikkusest. Et kui tahad suurema vaevata skoorida, otsi kapist välja või laenuta kallite märkidega riided ja astu baari, kus on palju välismaalaste rahakotte hiilivaid kodumaiseid tüdrukuid. Nad tulevad ise sinu juurde...

Life sucks!

Ei - naerma ajab tegelikult... Meenub film Mel Gibsoniga peaosas - What Do Women Want. Laupäeva õhtuti paljudes Vanalinna baarides tahavad nad juurdepääsu sinu rahakotile, tundmata huvi selle vastu, kes oled sa ise, ja olles valmis vastu pakkuma füüsilist vahekorda, kui nad ei suuda sind just tegevusvõimetuks joomisele meelitada.

Lahe!

Aga praegu hakkan midagi asjalikumat kirjutama... Loodetavasti :)

teisipäev, 3. märts 2009

Sissetungija

Ta astus korterisse vist siis, kui olin äsjaärganuna, veel uneuimasena rõdule koperdanud, et päeva esimene sigaret tõmmata. Võimalik, et ma ei kuulnud tema saabumist rõduäärt katva plekiriba pärast, mis koostöös katuselt kukkuva sulaveega parajat kolinat tegi. Oli see ju mind tegelikult äratanudki. Märkasin teda alles siis, kui ta mu hommikumantli kraest haaras ja tugeva tõmbega mind tagasi tõmbas. Nii tugevalt, et ma rõduukse lävele komistamisest ristseliti toapõrandale kukkusin.

"VÄLJA!" Seda sai nimetada vaid röögatuseks. Võpatasin ja püüdsin teda täpsemalt vaadata, ent aknast tuleva valguse taustal näis ta vaid suure ja jõulise, tumeda varjuna. "Kohe!"

Avasin suu, et vastata, aga välkkiirelt oli ta mu kõrval ning jalahoop kõhtu viis mu kopsudest viimase õhu.

"Hhhh..." oli ainus, mis mul suust välja tuli. Tagantjärele on huvitav mõelda, et just sel hetkel tundsin ma tema omapärast, kusagilt kaugustest tuttavat lõhna.

Meenutamiseks mulle aega ei antud. Uued löögid - sihituna pähe, rindu, kõhtu, jalgadesse - tabasid mind kiire, vastupandamatu rahena. Püüdsin käsi kaitseks ette tõsta. Mõttetu - ta tundus pidurdamatu kui loodusõnnetus.

Igaviku järel - minu arvates, kuigi päriselt oli see kestnud vist vaid minutit paar - löögid katkesid. Üritasin end vaevaliselt küünarnukkidele ajada, kui ta kusagilt suure süstla haaras ja selle mulle südamesse lõi. Hägustuva pilguga nägin selles valguse käes sädelevat ollust. Siis ta vajutas. Ahhetasin ja vajusin pikali. Tema ajas end sirgu, raputas end kui koer pärast ujumist ja hakkas välja minema.

"Hhh..." Mu häälitsuse peale peatus ta uksel ja vaatas tagasi. "Hhh.. Hei, kes kurat sa oled üldse?"

Tema vastus kummitas veel kaua mu kõrvus ja veel kaua lebasin ma põrandal, mida kaunistas päikesekiirte poolt joonistatud kardinate lilleline muster.

"Kevad olen, kurat võtaks! Kas sa ei tundnud mind ära?"

silmad ja pilk - vist mitte ainult silmapilk

armastan su silmi

sõnatut soovi
tunnet
teadmist

pelki kahtlust
mis virvendab valges

rõõmu
sädelevalt ehtsat
mänglev-kutsuvat
ent siiski siirast

hirme
peegeldumas öös
tulemas
siis lahtumas

hirme nende ürgses alges

armastan su pilku

flirtivat
nii sooja
ja kõige enam
seda
erilist

mu kõrval
enne uinumist

jah
seda
õhtu täitsa viimast

Vangelis - 1492 (aastast 1992)

Mitte, et mul mingi arvustuste blogi oleks.

Ma ei olnud seda albumit kaua kuulanud, aga kui Media Player viskas juhusliku valiku põhjal mu kõrvaklappidesse selle albumi vast kõige kuulsama loo - Conquest of Paradise -, mis oli ka mu listi ainus Vangelise lugu, meenus mulle üks teine lugu sellelt albumilt. Tõmbasin siis omale terve albumi ja tiksun nüüd Vangelise saatel. Ja mõnus on jälle. Assotsiatsioone Kolumbuse-filmiga on õnneks piisavalt vähe (mitte, et film halb olnuks), et mitte kirjutamist segada. Seosed tulevad muude asjadega. Seda eriti, kui algab 13-minutiline Pinta, Nina, Santa Maria (Into Eternity) - see lugu, mille kummitamise pärast ma üldse Vangelise juurde jõudsin.

Õhtul und oodates, tegelikult oli see küll päris palju pärast südaööd, lebasin oma sooja teki all ja mõtlesin päeva jooksul peetud vestlustele. Kummaline, kui paljusid erinevaid rolle me mängime. Aga sellest olen ma juba päris palju oma kahes blogis kirjutanud pluss samal teemal on hetkel kirjutamisel ka üks väga palju pikema kirjutamisena planeeritud kirjutamine :) Hetkel on aga mureteemaks, kui palju üritatakse minu kirjutistest, neist loomingulistest, välja lugeda mu päriselu. Tegelikult oleks isegi tore, kui juttudes kajastuks minu elu, sest see ei ime nii palju kui tegelikkus. Tegelikkuseimejaga saan ma hakkama, kuid mõistust omava isikuna sooviksin isegi vahepeal ära osade oma lugude natuke kaunimasse maailma.

Samas on kindlasti neis lugudes ka mingi osa mind ennast. Raske oleks kirjeldada asju, millest ma midagi ei tea vaid soovist neid kirjeldada - nii tuleksid eksimused, mida märgataks hoopis kergemini kui praegu, mil ma üritan oma reaalsustaju, kogemusi ja teadmisi põimida piisukese fantaasiaga, et luua midagi teistsugust.

Ma ei kirjuta naistele. See on vastuväiteks ühele hiljuti loetud arvamusele. Eelkõige ma kirjutan endale, olles teinud seda juba aastaid, mille kogus ületab poole mu elueast. Kirjutamine aitab mul enda jaoks lahti seletada paljusid asju, mida ma küll tean õiged olevat, kuid mille olemusest ma enne kirjutamist veel aru ei saa. Sama on tegelikult ka nende nö loominguliste kirjutamistega. Mingi arvamuse, mõtte, reaktsiooni lahtimängimine tavapärasest veidi erinevas olukorras.


Naistele? Hmm... Ma nüüd natuke mõtlen... Ma ei usu, et Hirm või Kangelane või kasvõi Isa - sa eksisid oleksid mingil kujul naistekad, sest just antud lugude temaatika on selline, millest kirjutamine köidab mind kõige rohkem. Samas Vihm, Descartes ja vahest omal kummalisel moel ka Viimane sigaret võivad seda ju olla. Siiski olen arvamusel, et mitte-naistekaid on mul tunduvalt rohkem.

Viimane kirjutis oligi tegelikult see, millesse üritati panna liiga palju mind. Seal on mind, aga mitte nii palju kui arvata võiks.

Mees oli lihtsalt lugu üksindusest. Mida ma üritasin sinna panna? Soovi väljas käies suhelda, aga seda endale mitte tunnistada (esimene mina-karakter), sõpru, kes on liiga kaugel, et saaks nendega igal vajalikul hetkel kohtuda ja rääkida (esimene telefonikõne), reaalsusest põgenemisvõimaluste ahvatlusest (teine, narkodiilerist mina-karakter ja ühe sõbra hiljutine poolnaljaga öeldud lühiiseloomustuse algus - pokkerimängijast joodikkirjanik...), soov, igatsus korralikult toimiva suhte järele (teine telefonikõne), hirm üksikuks jäämise ees (kolmas mina-karakter, see vana mees, keda mees tõukas, sest hirm sellise tuleviku ees on kõige suurem) ja lõpuks - suutmatus ja kindla tegevuskava puudus rabelemaks välja hetkelisest reaalsusest, kuigi mõistmine oma olukorrast on saabunud (istumine tagasi arvuti taha).

Minu elu ei ole nii hull, kui one selle loo peategelase oma, kuigi ma ei eita, et olen selliseid mõtteid mõlgutanud - aga kindlasti mitte ühe ja sama õhtu jooksul, pigem on need olnud ühtlaselt jaotatud hoopis pikemate ajavahemike peale. Ja võimalik, et pärast pikka kirjutamispausi ei suutnud ma oma ideed nii korralikult välja kirjutada, kui ma seda ehk soovinuks.

Ja üldse - isegi kui... Mis siis? Mulle meeldib kirjutada ja mõnikord juhtub, et see tuleb ka hästi välja.

Ja Vangelise album sai läbi ja mu mõtted jooksid kokku. Teen ühe kohvi ja hakkan, hmm, kas kirjutama, pokrit mängima või lähen külla :) Väljas sajab lund ja ilusa ilmaga on mõnna jalutada. Tuleb vaid ette vaadata, et õhukese lumekihi all peituval jääl libastumine mingeid hirme ei ärataks ...

Head päeva!

esmaspäev, 2. märts 2009

Mees

Et siis üle pika aja midagi sellist, mida võiks suisa loominguliseks kirjutamiseks nimetada.

*

Mees

Suitsu kiskuvad noored naised, saatjateks neist vähe või palju vanemad väliskeeli kõnelevad mehed, silmad suitsetajatel, mõtted tulevikuga seonduvalt neile veelgi lähemal, seisid läbi pubiseinte imbuvates helilainetes ja nautisid õhtut. Mees heitis neile lühikese pilgu ning seda saatvad mõtted kriipsutasid pubi tema jaoks tänaseks õhtuks maha - mitte tema meeleolule vastav seltskond. Aeglaste, kuid kindlate sammudega astus ta edasi, müksates kedagi isegi õlaga, kuid tema pikkus ja suurus olid piisavad, et isegi ükskõikset üleõlapilku mitte heita. Järgmise baari ees olid samuti suitsetajad - välimuse järgi üliõpilased -, ent muusikavalik, mis siingi tänavale kostus, oli kohutav. Koht ise oli mehele teada kui hea toidu ja joogi asupaik, aga suuremat söögisoovi ta kõhus veel ei tundnud. Tühjus kolmanda baari ees, läbi akende paistev suurt hulk tühje toole ja vaid mõni klient. Mees viskas suitseva sigareti rentslisse ja astus uksest sisse.

Mõtliku pilgu üle pudeliriiulite libistanud, otsustas ta siiski jääda kõige vanema ja kindlama joogivaliku juurde. Õhtu oli alles noor, näis ütlevat riiulite kohale kinnitatud hiiglaslike seieritega kell, märk baari sisekujundaja täielikust möödalasust. Menüü nagu igal pool mujal - täiesti keskmise toiduvalikuga -, kuid päris kindlasti oli selle koha eeliseks a la carte toitude ööpäevaringne saadavus. Mis tähendas seda, et mingi kell pidi suletavadest klubidest ja pubidest siia saabuma hordide kaupa näljaseid. Aga aega selle hetkeni veel oli.

"Võtaksin ühe suure Premiumi ja mingi lihavaliku kõrvale." Baarman lasi liitrise kannu humalamärjukest täis, lubas lasta soovitud suupisted lauda tuua ja mees maksis arve. Õllekannu kätte võtnud, suundus ta pika, juba pealtnäha ebamugava diivan-istme poole, kuid valikut ei olnud ja mees tahtis oma selga toetada. Talvejope korralikult kokkuvoldituna enda kõrvale asetanud, rüüpas ta esimese lonksu õlut.

Lakke kinnitatud projektor mängis mehe vastasseinale kinnitatud stendile muusikavideosid. Muusika tuli õnneks mitte ajusidlõhkuvalt ja mees unustas oma pilgu ekraanile. Kolksatus, mille tekitas baaritüdruku poolt lauale asetatud vaagen lihavalikuga, tõi mehe tagasi reaalsusesse ja ta tõstis pilgu. Jah, päris kindlasti tüdruk, päris kindlasti mitte daam. Sellise õnnetu olemisega, et mees naeratas talle. Naeratus, millega talle vastati enne, kui tüdruk tagasi oma tööpositsioonile läks, oli kuidagi virilavõitu, kuid omal kummalisel kombel tundus see sobivat tema hetkelise olekuga.

Tükk õllesigarit maitses hea.

"Mulle tundub, et sulle kuluks natuke seltskonda ära."

Mees tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. Kindlasti pidas ta mind joogiseks ja tüütuks putukaks, kellel pole midagi targemat teha, kui teiste inimeste närvidele käia. Võib-olla oli tal õigus. Mees heitis pilgu mu riietele, soovides mõistatada, kas ma tulin juttu vestma lootuses mõni tasuta jook saada. Siin ta eksis. Sama pikk kui tema, vist veidi kõhnem, kuid siiski sportlik, riides vähemalt sama hinnaklassi riided kui temal endal. Tema kulm võpatas.

"Ei, ma ei ole gay, ja isegi, kui oleks, siis nii kaua ajamata habe ei ärataks kindlasti kelleski meeletut iha sind suudelda," ütlesin laialt naeratades ja kergitasin toostiks oma viskiklaasi. Ta muigas vaevumärgatavalt.

"Kui mulle seltskonda vaja oleks, siis ma päris kindlasti ei istuks baaris kohale, mis on võimalikult kaugel kõikidest teistest külastajatest," ütles ta laualt kannu võttes ja vaatas mulle siis pikalt otsa. Kehitasin õlgu.

"Võimalik. Aga tegelikult on samavõrra tõene ka see, et paljud inimesed, kes sinu kombel baari tulevad ja enda jaoks niinimetatud üksindust otsivad, vajavad tegelikult kedagi, kellele saaks mured oma südamelt ära rääkida. Ma võin sind kuulata, kui tahad. Mitte, et ma hooliks, mida sul öelda on, aga ma oskan õigel ajal reageerida, tehes siis kas üllatunud või kaastundliku näo või esitades täpsustavaid ja suunavaid küsimusi." Pilgutasin talle silma, tema osutas toolile teisel pool ümmargust lauda.

"Sa oled vist päris tüütu?"

"Ja joogine ka," noogutasin rõõmsalt.

"Aga mul ei ole muresid ja ma ei taha millestki rääkida," irvitas mees ja nihutas lihavaagna laua keskele. Võtsin tüki keelt, mõtlesin pisut tema kutse loogika üle, aga ei saanud sellele hästi pihta. Kelmika sädemega silmis vaatas ta mulle otsa, oodates küsimust, mida ma esitada ei tahtnud - mulle ei meeldinud käituda kellegi teise stsenaariumi järgi. Ja ometi ma küsisin.

"Aga mille kuradi pärast sa mu siis lauda kutsusid?"

"Ma ei viitsinud kuulata su edasisi argumente teemal, miks ma enda teadmata üksinda ei taha olla ja kuna sa lubasid õigel ajal õigesti reageerida, siis ma pakkusin sulle võimaluse õigesti reageerida olukorras, kus ma ootan oma lauakaaslaselt täielikku, ainult minule pühendatud vaikust."

Vaatasin talle pikalt otsa. "See oli pikk lause."

"Aga ju siis mitte piisavalt selgelt väljendatud," ütles ta püsti tõustes. Mees tõmbas oma karvase kraega nahkjope selga, tõmbas mind lõbusalt silmitsedes luku kinni ja kindad kätte ning hakkas väljapääsu poole liikuma. Üle õla tagasi vaadates seisatas ta veel korraks.

"Õllevorstid on valikust parimad." Siis sulgus uks tema järel ja mehe jalad hakkasid taaskord vanalinna tänavaid mõõtma.

Raekoja platsi poole minnes möödus mees uuesti baarist, mille ees ta ennist välismaalasi oli näinud. Nüüdse seltskonna isikuline koosseis oli erinev, aga rahvuslik, sooline ja eesmärgiline tundus endisena. Mees mühatas vaevukuuldavalt, otsis taskust sigreti ja süütas selle korraks seisatades. Silmi tõstes nägi ta oma endist töökohta. Tegelikult küll tuttavat maja, sest restoran, mille administraatorina tema oli töötanud, oli oma uksed juba aastaid tagasi sulgenud. Samas kohas pesitses nüüd mingi uus söögikoht, kuid läbi klaasuste tuttava trepi nägemine tõi mehe huultele nostalgilise naeratuse.

Telefonihelin taskus.

"Jah. Tere, Andrei..." Mees hakkas edasi kõndima, telefon kõrva äärde surutud, silmad endiselt võimalikku istumiskohta otsimas. "Jah, olen küll linnas. Mis siis?... Hmm, millal?... Teisipäeval olen ma terve päeva raamatukogus, sa võid sealt läbi astuda. Seal on suht odav lõunat ka süüa... Jah, mul on läpakas kaasas ja need proovitrükid ka... Kirjutasid või? Panid blogisse ka juba üles?... Ei? Aga saada mulle mailile. Kui koju jõuan, loen läbi ja arvustan... Aga ok, varsti näeme siis."

Raekoja plats oli kümnenda õhtutunni kohta üllatavalt tühi. Mees vaatas ringi, püüdes jõuda otsusele, millisel suunal ta edasi minema peaks. Talle meenus imepisike kohvik, kus olid suured ja pehmed lillelised diivanid, millest ta oli seda märkamata kümneid ja kümneid kordi mööda käinud enne, kui tema eksnaine oli ta sinna sõbrannaga kohtumisele vedanud.

"Kurat!" Eksnaise meenutamine välistas võimaliku istumiskoha. Mehe sammud olid ta platsi keskele kandnud, kus ta käsi taskusse surudes seisma jäi. Ükski suund ei tundunud see ainuõige, ükski varemtuntud baar või restoran ei tundunud praegu sobivana. Ta tõstis pilgu üles ja nagu ta oli arvanud madala temperatuuri järgi, oligi taevas selge. Pealinna tuledekuma tegi aga tähistaeva vaatamise mõttetuks - vaid üksikuid tähti suutis ta eristada, mitte midagi sellist nagu ta tavatses imetleda oma vanemate maamajas, kus oli nii mõnus pärast saunalavalt tulekut aiatoolis istudes õlut juua ja tähevaipa silmitseda. Mühatus. Siin nägi mees üksikuid tähti, seal aga üksikuid musti laike. Terav igatsus sünnikoha rahu, vaikuse ja looduse järele lõikas hinge.

"Tundub nagu vajaksid sa lohutust."

Mees võpatas hääle peale ja põrkus eemale väikesest valge pulbriga kilekotist, mida ma talle oma peo peal näitasin. Kehitasin õlgu ja panin rusikasse surutud käe taskusse - reklaam oli tehtud, mees teadis, mida mul pakkuda on.

"Tõesti mitte. Mulle ei meeldi narkarid," ütles ta käsi taskust võttes ja neid rusikasse surudes. Astusin pool sammu tagasi.

"Ma ei ole narkar," ütlesin külmalt. "See, et ma dresse kannan ja vene keelt räägin, ei tee minust veel narkarit." Mees kissitas silmi, kuid ma üritasin oma tähelepanu tema kätel hoida. "Ma vaid müün kraami. Neile, kes vajavad lohutust."

Mees naeris lühidalt ja emotsioonitult. "Jah?"

"Jah," ütlesin vist liiga järsult, sest mehe keha tõmbus pingule. Äkiline köhahoog oleks mu äärepealt öökima ajanud. Nüüd oli mehe kord taganeda. "Suitsetamisest. Aga jah, ma müün kraami neile, kes tahavad ära. Ära siit hädaorust, mis meid aeglaselt tapab. Kuigi vaid ajutine, on see siiski mingi lahendus, mees!" Olin märkamatult talle lähemale läinud ja mees taganes vaikselt. "Korraks ära, kuhugi mujale, et näha asju teise pilguga. See aitab paljusid asju kergemaks teha."

"Usklikust narkodiiler? Uskumatu õhtu," pomises mees ja vaatas kiirelt ringi. Arvatavasti püüdis politseinikke leida, kuid minu andmed kinnitasid tema püüdluste edutust. Järsku vaatas ta mulle otsa. "Kas sul kanepit on? Õit, ma mõtlen."

"Eee..."

"Kas on siis või?"

"Eee, jah..." Mehe meelemuutus hämmastas mind. Kanep, kanep. Aaa - see oli ju põues. Sobrasin oma põuetaskus, kuni sain voodri vahelt ühe nutsaka kätte. "Viissada." Mees võttis oma rahakoti. Märkasin seal päris mitut viiesajast ja vist ka eurosid. Pöörasin pilgu korraks Raekoja poole ja raputasin kätt. Võlvide all seisvad sõbrad noogutasid ja hakkasid omavahel midagi arutama.

Mees ulatas mulle viiesajase, mina andsin talle kotikese kanepiõitega. "Midagi muud ei taha?"

"Ei. Teine kord võib-olla." Mees vaatas kella ja pööras end minekule. "Aga teist korda ei tule, kui sa oma narkaritest sõpru tagasi ei kutsu." Tagasi vaatamata kõndis ta eemal paistva uisuväljaku poole. Sügasin kukalt ja viipasin sõbrad käega enda juurde.

Mees pani äsjasoetatud narkootikumi teksaste tagataskusse, imestades isegi oma äsjase ostu üle. Viimati oli ta kanepit tõmmanud vist aastat neli tagasi ja siiski vaid meenutamaks noorusaegu. Praegu aga... Praegu aga oli põhjuseks vist imelik tuju või imelik õhtu, sest tavaliselt temaga nii palju suhelda ei üritatud. Tavaliselt oli just tema see, kes ohjad enda kätte võttis.

Ta nägi valgustatud uisuväljakul vaid mõnda üksikut paari tiirutamas ja kuna ta polnud ka uisutamist kaua proovinud, läks ta pikemalt mõtlemata kassa juurde ja rentis omale tunniks uisud. Kui proovida üht, siis miks mitte ka teist?

Esimeste ringide ajal jalad värisesid ja tundus, et ta oli tasakaalu talvasaabastesse unustanud. Kartes väljaku servast kaugemale minna, mees kas siis libistas end või lihtsalt koperdas edasi barjäärist tuge otsides. Aeglaselt hakkasid ammuunustatud lihased ja tunnetus ärkama ning peagi suutis mees käte abita terve ringi läbida. Jalad tundusid taasleidvat seda ammukogetud rütmi, poisikeselik vaimustus sundis teda juba pikemaid liuge võtma, külm õhk tuhises järjest kiiremini vastu mehe aina laienevat naeratust. Neljandat ringi lõpetades ta kukkus ja jubakogutud julgus puges jälle barjääri serva sisse.

Teist korda kukkus ta telefonihelina peale.

"Jah, kallis," vastas ta helistaja nime nähes. "Kuidas läheb?... Tore, minul ka... Antud hetkel istun jääl ja mõtlen, et mida ma siia ära kaotasin." Mees naeris vastust kuuldes ja proovis end jalule ajada. Edutult. "Uisutama tulin... Jah, siia, kus me teiega käisime. Mõtlesin harjutada... Ei, ma ei ole purjus... Hahaa! Kas me hommikul näeme?... Tore, ma teen kohvi selleks ajaks valmis. Praegu aga proovin end jalule saada... Head ööd sulle. Ilusaid unenägusid... Armastan."

Mees naeratas taas ja naeratusega näol tundusid ka jalad paremini pidavat. Ülejäänud ringide jooksul suutis ta end täiskukkumistest päästa, kuid oma osa mängis selles kindlasti ka väljakuserva kaitsev lähedus, millest mees enam ei eemaldunud. Uiske jalast võttes tundis ta end paremini ja mõned aastad nooremana, kui ta oli end tundnud neid jalga pannes. Valmissaanuna istus ta veel mõned hetked hinge tõmmates, sest viimased ringid oli ta proovinud ka kiirust tõsta.

Püsti tõustes tundis ta jalgades mõnusat surinat ja uiske loovutades käis peast läbi mõte, et võiks hakata taas trennis käima. Mees muigas. Selline mõte oli talle juba nii tuttavaks saanud - iga kord, kui oli tarvis midagi füüsilist teha, jõudis ta peaaegu otsusele järgmise trennigraafiku osas, aga need otsused vaibusid kohe pärast lähima pehme aseme leidmist.

Aeglaselt sammul jalutas mees kodu poole, nautides igat lihaseliigutust, mida väsinud jalad tegema pidid. Vanalinnast väljajõudnuna otsustas ta oma marsruudi teha võimalikult vaikseks ja liikluskaugeks. Suitsetades tõusis ta üles Harjumäele, et siis Toompealt möödudes teed läbi väikese pargi jätkata. Lumi krudises jalgade all, isegi Tõnismäe poolt kostuv liiklusmüra ei suutnud seda vaigistada. Sigareti selja taha lumele visanud, surus ta käed taskusse. Naeratus hakkas tema näolt hajuma. Meenutades viimast telefonikõnet teadis ta ka selle kadumise põhjust: nii väga tahtnuks praegu kellegi kätt hoida.

"Vabandage, aga..."

Mees pöördus äkitselt ja tõukas.

"Ei, ma ei taha seltskonda ja ma ei taha lohutust," sisistas ta tigedalt. Siis tema nägu muutus. "Oi, väga vabandust!"

Ta ulatas mulle käe, et mind püsti aidata. Valu seljas oli tugevam kui tavaliselt ja mul oli tunne, et mees märkas seda.

"Kas te saite viga?"

Rehmasin käega. "Ei ole hullu. See mu radikuliit, mida isegi teiesugune mees enam hullemaks muuta ei saa," vastasin naeru kõhistades. Ma ei tea, kas mulle vaid näis, aga mees punastas. "Kui te vaid saaksite mul aidata see kott trollipeatusesse tassida, oleksin ma väga tänulik."

"Mis tänulik?" pomises mees vaikselt. Nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulnudki. Ta korjas üles mu kilekoti ja ulatas siis ka eemale libisenud jalutuskepi. "Mul on tõesti väga kahju, aga täna on..."

"Ära seleta. Kui mina sinu eas veel olin, siis minul ka veri vemmeldas sees," vastasin sügavalt hinge tõmmates ja hakkasin siis pargipuude vahelt paistva peatuse poole astuma. Mõned trollid pidid veel liikuma.

"Ma võin teile takso kutsuda."

"Miks?" küsisin imestades. "Ma sõidan iga päev trolliga. Pealegi elan ma kohe peatuse kõrval ja kodus mind keegi nagunii ei oota. Naine on juba mitu aastat parema hoole all. Kiiret mul ei ole."

Mees vaikis. Piilusin teda silmanurgast - suurt kasvu täisjõus meesterahvas. Samal hetkel ta libastus lumekihi alla peitunud jääl. Ta ei kukkunud, kuid võpatusest hakkasid pudelid mu kotis kolksuma. Mees vaatas küsivalt kotti, siis mind, siis uuesti kotti ja jätkas kõndimist, pilk veelgi sügavale enda sisse suunatud kui varem.

"Selline see elu on, kui elada tahad. Aga ma saan hakkama, ära muretse."

"Ma võin..."

"Ei."

"Miks?"

"Sest see ei aitaks mind, ainult sinul endal ennast paremini tunda."

Mees ohkas raskelt. "Võimalik."

"See, et sa aitad mind sinna peatusesse," ütlesin korraks seisatades ja kepiga teisel pool tänavat olevale paviljonile osutades, "see ongi ainus abi, mida sa mulle anda saad. Ja sellega aitad sa ka iseennast. Elul on kombeks anda sulle vastu seda, mida sina elule annad."

Mees vaikis ja vaikides aitas ta mul ka tänava ületada. Ta tõstis mu koti ettevaatlikult pingile, nii õrnalt, et pudelikõlina kuulmine tema maailmapilti ei häiriks, soovis head ööd ja sigareti süüdanud, hakkas piki tänavat edasi astuma. Pikkade, rahulike sammudega.

Köhatasin ja istusin siis oma koti kõrvale pingile. Jalutuskepi jalgadele toetanud, hõõrusin kindais käsi teineteise vastu. Külm oli.

Mees avas maja välisukse. Pimedas trepikojas mälu järgi teed otsides jõudis ta kordagi komistamata kolmandale korrusele. Tuppa astudes märkas ta esimese asjana teises toanurgas helendava arvutiekraani allservas vilkuvat tahvlikest. Lähemale läinud, nägi ta, et kirjutajaks oli üks hea tuttav, kes rõõmustas ühe oma eesmärgi täitmise pärast. Mees saatis vastuseks naeratava ikooni ja läks tagasi esikusse.

Tule põlema pannud, hakkas ta saapaid jalast võtma. Püsti tõustes peatus tema pilk esikukapi peegeluksel.

Mõtlikud ja veidi nukrad silmad silmitsesid mind tähelepanelikult. Vastasin samaga. Mõned päevad liiga palju ajamata habe oli välja kasvanud sellest, mida mõned mehe vastassoost tuttavad olid seksikaks pidanud. Riides küll hästi, ent siiski kumas läbi vaevutajutav lohakus ja hoolimatus enne väljumist pilk peeglisse heita.

Eluase mehe selja taga, ühetoaline katusekorter, rõhutas mehe välimusest õhkuvat meeleolu veelgi enam. Tolmukorra alla mattunud televiisor, mitme söögikorra nõud ja kohvikruusid senini diivanilaual klaviatuuri kõrval; kahekohaline nahkdiivan, sellel kuhjas segamini puhtad ja enam mitte nii puhtad riided, maas lai madrats, millel ülestegemata voodiriided. Poolik veinipudel madratsi ja diivani vahel seisva põrandalambi kivist alusel. Ja arvutiekraanil vilkuvad suhtlemiskastikesed...

Mees ohkas sügavalt, võttis jope seljast ning lasi sel hoolimatult põrandale vajuda. Veelkord vaatas ta peeglisse.

"Jah," ütlesin tema pilgule silmapilgutusega vastates. "Sa vajad tõesti seltskonda."

Mees läks ja võttis pooliku veinipudeli, istus põrandapadjale arvuti ees ning saatis järjekordse naeratava näokese internetiavarustesse enne, kui hakkas esitatud küsimusele vastust trükkima.

"Mul on ka kõik hästi..."

pühapäev, 1. märts 2009

Chill Out - KLF 1990

Laul ei saa selle kohta öelda. Pigem on tegemist 44 minutilise ühtsa jadaga täis muusikat ja erinevaid helisid. Ja see mõjub - viib kuhugi ära, mingisse kaelleffilikku maailma, kus toimub tõesti täielik chill out... Lühikesed katkendid nende superhittidest on miksitud just neisse kõige õigematesse kohtadesse.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Või tahtsin? Arvuti taha istudes mõtlesin alul selle kirje pealkirjaks panna "Kuulates Johnny Cashi...", aga nimetatud esitaja lugudega on liiga palju häid mälestusi ja seoseid. Ja KLF tundus selline, mis sobiks paremini.

Koju sai tuldud alles pool kolm või kolm öösel, ei taibanud sel hetkel täpset kellaaega vaadata ja ega see midagi muutnukski. Tühi korter tervitas mind vaid laua all töötava arvutisurinaga. Tegin omale ühe kange kohvi, et unele ruumi tegemiseks õlled sügavamale loputada, ja istusin taaskord pokrisse, et ootamisega aega veeta. Ootamisega... Noh, et uni tuleks...

Vanalinna baarid ja pubid. Rahvast täis, räpased, steriilselt puhtaina näivad, kinnipandud baarid... Ei tea, kas ma olen vanaks jäänud, aga Karja Keldris esinenud süldibänd oli kõlarid nii valjuks pannud, et mulle tundus nagu nad kujutanuks end hoopis laululaval esinemas. Ruum, kus oleks piisanud ka ilma võimuta pillidest, oli täis õlleklaase raputavat (otseses mõttes) heli, millest oli raske eristada lauluhäält ülekeeratud kõlarite raginast. Alles keldrist üles ukse ette jõudes ja suitsu süüdates sain aru, et - hei! - see on ju see lugu, mis mulle meeldib.

Nimeta baari tavaline klientuur, välismaalased (ei, mitte naissoost) ning verinoored eesti ja vene piigad ablaste pilkudega nende (raha-)kotte jälgimas. Teine koht, kust pidime liigse tähelepanu eest põgenemiseks lahkuma.

Hetkeks jäi mulle tunne nagu oleksin ma Paul, see päkapikk, kes on oma sarkastilise mõtlemisega vanalinna baaridele reidi korraldama tulnud ja jälgib nüüd, kuidas need pikemat kasvu rassist olendid end täiega lolliks teevad. Pähe tulid isegi soovid ehtpaulilikust reaktsioonist, aga ma olin selle jaoks veel liiga vähe õlut joonud - kaks õllet ei tee mind veel päkapikuks.

Alles Old Clubis leidsime koha, kus oli ruumi (isegi päris palju) ja kus helitugevus ei mõjunud närvesöövalt. Rääkisime. Elu ja selle keerdkäigud, lagunevad suhted, milles süüdistatakse teist inimest vaid selleks, et iseennast hästi tunda. Kuigi jah, ka põhjuseid selleks süüdistamiseks oli. Püüdsin olla nii erapooletu kui võimalik ja mitte lasta end kallutada minu õllede eest maksja poole. Praegu - tagantjärele mõeldes - ega ma vist eriti kaldunud, sest kogu see õhtul silme ette joonistatud juhtumimudel tundub mulle siiani vastikult võlts ja ebaõiglane.

Ja nüüd ma istun siin arvuti juures, mõtisklen. Vahepealse MSNi vestluse jooksul on Media Player salamisi KLF'ilt edasi Kosheenini jõudnud ja väike pokriturniir alanud. Elu kui arvutis. Arvutielu...


Ja mida aeg edasi, seda enam ununevad need pisikesed eileöised pisiasjad, mis mind hommikul nii tigedaks tegid. Elan oma päeva edasi, ootan pliidil valmivat kohvi ja mõistatan, kas tagasi teki alla minek oleks hea mõte. Hiljutistest palavikupäevadest on peal veel kerge vässu, mida pikk öine reid mitte väiksemaks ei teinud.

Seega... Kurat teab, mida teha!