Noor härrasmees heitis muigava pilgu oma vastasele, lükkas kõik oma žetoonid laua keskele hunnikusse ning köhatas. Krahv vaatas talle otsa, kortsutas kulmu ja avas kaardid. Härrasmees võttis laiskloomaliku aeglusega oma fraki rinnataskust sealuhkeldava sigari ja läitis selle kammerteenri ulatatud küünlalt.
Lõdva randmeliigutusega heidetud kaardid keerlesid õhus hetke enne žetoonikuhjal maandumist. Krahv vaatas oma ässade paari, siis aina süngemaks muutuval pilgul mehe heidetud kaarte, mis moodustasid hoopis tugevama käe, kui tema kaks paari. Härrasmees tõusis, noogutas teenrile, et see võidusumma kokku korjaks ja jalutas suitsujuga õhtutaeva pilvede poole puhudes rannamõisa terrassile.
"Viis ja kuus! Donkey!" kuulis ta veel selja tagant vana auväärt krahvi lausumas. Põlglik muie virvendas noore mehe näol, kui ta kivitrepist laskudes rannapromenaadile jõudis. Mitte, et ta oleks midagi valesti teinud; ta mängiski nii, järgides kõiki reegleid, ent mugandades neid vastavalt vajadustele.
Silmapiiril oli pilvede vahelt näha punast päikesekaart, mille vajumine mere külma sügavusse märkis järjekordse võrratu päeva lõppemist. Tasane tuulehoog tõi härrasmehe salongiparfüümidega harjunud ninna rannalekuhjunud adru metsikut lõhna. Ta raputas õlgu - hetkeks lõi hinge metsik soov kõik need tikanditega kehakatted seljast heita ja lainetesse söösta. Ja ujuda, ujuda, ujuda. Nii nagu ta oli seda teinud aastaid tagasi, kui vanaisalt päritud varanduse eest oli ta otsustanud Euroopale tiiru peale teha, et elu nautida. Siis, seal, Vahemere helesiniste lainetemühas ta oli nõnda merre tormanud, käsikäes kohaliku maahärra kauni tütrega.
Ta naeratas. Ilusad mälestused, aga siin, põhjas, oma kodumaal, ta vaid vaatas seda hülgehalli merd ja unistas. Kuigi varem nii võimatuna näiv, oli elu temalegi lõpuks piirid peale suutnud panna. Nüüd käitus ta sellisena nagu vanemad olid teda kasvatanud, korralikuks järglaseks ja pärijaks nende vanale suguvõsale.
Valgete tikanditega päikesevarju õlal hoidev aadlipreili naabermõisast lähenes piki promenaadi, punased pikad juuksed nii harjumuspäratult vabalt seljale langemas. Juba eemalt märkas mees läbi oma sigarisuitsu tema koketset naeratust. Naeratust, mida mees oli näinud palju lähemalt ja hoopis teistes tingimustes kui praegu. Neidu peaaegu riivates möödus ta noogutades ja pilgutas siis äkilise mõtte ajel aadlipreilile kelmikalt silma.
Ta ei ole veel kadunud, ta elab veel. Ta tundis rõõmulainet, mis temast läbi vohas, kuid end kokku võttes suutis ta selja taha mitte vaadata. Ta aimas sama võitlust ka aadlipreili sisemuses. Ja nad mõlemad võitsid, sest üks teadmine oli neil kindel - päris kindlasti ei jäänud see kohtumine rannateel selleks kõige viimaseks.
Härrasmees naeratas, lõi siis oma tõekspidamistele käega ja astus sillutatud kõnniteelt rannaliivale. Peen liiv tungis läbi tema salongikingade õmbluste, kuid erinevalt paljudest teistest aadlikest oli tema elanud ka tunduvalt metsikumat elu ja nii ei häirinud need üksikud terad teda põrmugi.
Sammud viisid ta otse lainepiirile, veidi kõvemale, märjale pinnale, kuhu tasased lained oma vahukirmeid kandsid. Mees kükitas, korjas maast üksiku merekarbi ja vaatas seda pikalt. Kunagi oli ta uskunud haldjatesse ja tema hoidja, väikesest talust pärit vana ja tark naine, oli talle rääkinud palju muinasjutte neist imepärastest olenditest. Ja mehele meenus, et ühes neist lugudest olid haldjad kuidagi seotud ka tühjade merekarpidega.
Üksik tugevam laine jõudis tema kingadeni, ent sügavale endasse eksinud mees ei märganud seda. Jah. Kunagi lapsepõlves oli ta uskunud haldjatesse. Ja vaadates seda väikest karpi oma peos tundis ta, kuidas see toona nii võimas usk tema sisse tagasi hiilib.
Säraval pilgul vaatas ta horisondi taha kaduva päikese viimast heledat kriipsu ja naeratas õnnelikult.
Taaskord uskus ta muinasjuttudesse.
Lõdva randmeliigutusega heidetud kaardid keerlesid õhus hetke enne žetoonikuhjal maandumist. Krahv vaatas oma ässade paari, siis aina süngemaks muutuval pilgul mehe heidetud kaarte, mis moodustasid hoopis tugevama käe, kui tema kaks paari. Härrasmees tõusis, noogutas teenrile, et see võidusumma kokku korjaks ja jalutas suitsujuga õhtutaeva pilvede poole puhudes rannamõisa terrassile.
"Viis ja kuus! Donkey!" kuulis ta veel selja tagant vana auväärt krahvi lausumas. Põlglik muie virvendas noore mehe näol, kui ta kivitrepist laskudes rannapromenaadile jõudis. Mitte, et ta oleks midagi valesti teinud; ta mängiski nii, järgides kõiki reegleid, ent mugandades neid vastavalt vajadustele.
Silmapiiril oli pilvede vahelt näha punast päikesekaart, mille vajumine mere külma sügavusse märkis järjekordse võrratu päeva lõppemist. Tasane tuulehoog tõi härrasmehe salongiparfüümidega harjunud ninna rannalekuhjunud adru metsikut lõhna. Ta raputas õlgu - hetkeks lõi hinge metsik soov kõik need tikanditega kehakatted seljast heita ja lainetesse söösta. Ja ujuda, ujuda, ujuda. Nii nagu ta oli seda teinud aastaid tagasi, kui vanaisalt päritud varanduse eest oli ta otsustanud Euroopale tiiru peale teha, et elu nautida. Siis, seal, Vahemere helesiniste lainetemühas ta oli nõnda merre tormanud, käsikäes kohaliku maahärra kauni tütrega.
Ta naeratas. Ilusad mälestused, aga siin, põhjas, oma kodumaal, ta vaid vaatas seda hülgehalli merd ja unistas. Kuigi varem nii võimatuna näiv, oli elu temalegi lõpuks piirid peale suutnud panna. Nüüd käitus ta sellisena nagu vanemad olid teda kasvatanud, korralikuks järglaseks ja pärijaks nende vanale suguvõsale.
Valgete tikanditega päikesevarju õlal hoidev aadlipreili naabermõisast lähenes piki promenaadi, punased pikad juuksed nii harjumuspäratult vabalt seljale langemas. Juba eemalt märkas mees läbi oma sigarisuitsu tema koketset naeratust. Naeratust, mida mees oli näinud palju lähemalt ja hoopis teistes tingimustes kui praegu. Neidu peaaegu riivates möödus ta noogutades ja pilgutas siis äkilise mõtte ajel aadlipreilile kelmikalt silma.
Ta ei ole veel kadunud, ta elab veel. Ta tundis rõõmulainet, mis temast läbi vohas, kuid end kokku võttes suutis ta selja taha mitte vaadata. Ta aimas sama võitlust ka aadlipreili sisemuses. Ja nad mõlemad võitsid, sest üks teadmine oli neil kindel - päris kindlasti ei jäänud see kohtumine rannateel selleks kõige viimaseks.
Härrasmees naeratas, lõi siis oma tõekspidamistele käega ja astus sillutatud kõnniteelt rannaliivale. Peen liiv tungis läbi tema salongikingade õmbluste, kuid erinevalt paljudest teistest aadlikest oli tema elanud ka tunduvalt metsikumat elu ja nii ei häirinud need üksikud terad teda põrmugi.
Sammud viisid ta otse lainepiirile, veidi kõvemale, märjale pinnale, kuhu tasased lained oma vahukirmeid kandsid. Mees kükitas, korjas maast üksiku merekarbi ja vaatas seda pikalt. Kunagi oli ta uskunud haldjatesse ja tema hoidja, väikesest talust pärit vana ja tark naine, oli talle rääkinud palju muinasjutte neist imepärastest olenditest. Ja mehele meenus, et ühes neist lugudest olid haldjad kuidagi seotud ka tühjade merekarpidega.
Üksik tugevam laine jõudis tema kingadeni, ent sügavale endasse eksinud mees ei märganud seda. Jah. Kunagi lapsepõlves oli ta uskunud haldjatesse. Ja vaadates seda väikest karpi oma peos tundis ta, kuidas see toona nii võimas usk tema sisse tagasi hiilib.
Säraval pilgul vaatas ta horisondi taha kaduva päikese viimast heledat kriipsu ja naeratas õnnelikult.
Taaskord uskus ta muinasjuttudesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar