Ma pole kunagi nii kaua oma listis ringi vaadanud, et leida kirjutamiseks sobivat muusikat. Peas kummitas käesoleva kirje võimaliku pealkirjana sõnapaar 'mehena sündinud' ja seega ei sobinud esitajaks naine. Ka ei tahtnud ma mingit tuti-plutit. Lihtsalt midagi teistsugust, mis tooks mind ära ja oleks samal ajal mu mõtetega siin.
Dire Straits ja Mark Knopfleri album jäi mulle silma juba esimesel möödumisel. Ja teisel. Ja kolmandal klikkasin ma ta mängima. Vaadates vaid lugude pealkirju, siis tunduvad need nii hästi sobivat minu eluga. Ja kui kahe loo järjekorda muuta, siis oleks ka ajaline järjestus nagu õige. Seega tegin vist õige valiku.
Aga miks 'mehena sündinud'? Sest nii kuradima palju on neid asju, mille põhjused peituvad justnimelt kirjutaja soos. Mitte, et ma tahaks midagi põhjapanevalt uut siia valmis trükkida, aga väike kogus märksõnu ning neist põhjustatud reaktsioonid. Või midagi sarnast.
Vajadus võistluse järele, soov olla parim. Parem kui klassivend, tugevam kui naaber, targem kui unistuste tüdruku kavaler. Püüd ennast tõestada on hea, sest see kannustab arengut positiivses suunas. Võistlus, konkurents on hea, aga kui see enesetõestamisvajadus väljub kontrolli alt ja hakkab käsikäes egoismiga järjest uusi ja hullemaid väljakutseid vastu võtma, siis kerkib kusagilt serva alt juba halba haisu. Mingist piirist on üle mindud, kuid võistluspingest varjestatud mõistus ei suuda seda tajuda. Ikka edasi, ikka edasi, ikka paremaks. Nõnda võib saabuda hetk, mil saavutatud võidud muutuvad hävitavaks, ladudes järjest kõrgemaks ja paksemaks seda enesekindluse paksu müüri, mille kõrgenedes pea järjest sügavamale pilvedesse eksib. Ja selles, nende võitudega kaasnenud 'elutarkusest' küllastunud enesekindluses on nii kerge pilveuduste silmadega sajaga vastu elu labürindi teemantseina sõita.
Omanditunne. Miskipärast on see nõnda kujunenud, et mehed on natuke praktilisema mõtlemisega kui naised. Meestele on tiba tähtsam midagi omada. Piisab, kui vaid küsida suhteprobleemide kohta pikaajalistes suhetes, kooseludes. Ei, ma ei püüagi väita, et see vastab tõele kõigis suhetes, ent paljudes küll. Ma olen neid küsimusi ise esitanud ja ma olen saanud ka vastuseid. Naise küsimusele, miks mees temast enam ei hooli, võib mees vastata (nagu ühel kindlal juhul), et ma ju hoolin, ma ju muretsesin meile just uue eluaseme. Ja antud juhul oli naise ootuseks tunne, et mees hoolib, teadmine, et mees teda veel armastab. Mees aga arvas, et kui ta teeb sellise materiaalse panustamise millegi omandamiseks, siis sellest piisab. Ei piisa, kaugeltki mitte. Tähtsam kui see kahemiljoniline maja on naisele kuulda neid äraleierdatud sõnud, märgata mehe tähelepanust hoolivust, iha ja ka austust tema vastu, tunda läbi füüsilise ja vaimse läheduse end Naisena. Mitte abikaasa, elukaaslase, sõbra, aga justnimelt naisena.
(Damned! Kaldusin oma heietustega selle blogikirje kandvast teemast kõrvale, aga samas - see on minu puhul nii tavaline: kirjutada tekste - peamiselt loomingulisi - teadmata, kuhu need lõpuks välja jõuavad. St umbes nagu ma elangi, päev korraga, sõna korraga - see you later, somewhere! Aga eelnenud lõiku kirjutades kerkis mulle taaskord pähe see mõistmatus, mis on mind vaevanud juba, hmm, aastaid. Et miks mehed ei suuda oma naisi mõista? Nii väga tahtsin siia kirjutada, et miks nad ei taha, ent see oleks ebaaus. Pidades naisi üleloomulikeks olendideks, kes käituvad vaid oma emotsioonide ja tunnete ajel, loobuvad mehed väga sageli ja väga ruttu seda üritamast, pidades võitlust ette kaotatuks. Meestele aga ei meeldi kaotada. Tegelikkuses ei ole see mõistmine sugugi nii müstiline, kui arvatakse. Vaja on teha vaid asju, mida mehed tavaliselt ei tee. Kuulata. Kuulata, kui naine räägib endast ja oma mõtetest, soovidest, unistustest, mitte sellest, kui tubli ja armas mees tal on [mille sage esinevus näitab samas naiste eksimust meeste käitumise suunamisel - meest pidevalt kiites suunatakse mehe tähelepanu ainult talle endale ning hiljem ei ole mõtet imestada, kui mehel naise mõistmiseks enam aega ei jätku]. Näha. Vaadata ja näha naise reageeringut. Mitte sõna, vaid miimilist. Pisike, ent siiski tabatav kulmuliigutus, ripsmevärin, huuletõmblus või suunurga aimatav liikumine - need kõik võivad öelda naise sees toimuva kohta rohkem kui tuhat sõna. Vaja on tähelepanu. Ja isegi tunda on vaja. Vibratsiooni ja selle muutumist tema kehas. Ja maitsta. Ma ei tea kui levinud see on, ent naist suudeldes võib tunda tema huultel erinevaid maitsenüansse sõltuvuses tema emotsioonide ja füüsilise hetkeseisundiga. Loogiliselt on see vist isegi seletatav, sest igale emotsioonimuutusele järgneb kehas keemiline reaktsioon. Igatahes saab piisavat tähelepanu rakendades mõista naist rohkem, kui ta vahest seda isegi tahab. Ja kui mees tõesti armastab naist, miks pöörab ta siis oma armastatule nii vähe tähelepanu? Sellest ma aru ei saa ja see paneb mind vahepeal tõsiselt mõtlema kogu inimestevahelisi suhteid kirjeldavale pealiskaudsusele. Aga noh - see on juba eraldi teema.)
Tagasi omanditunde juurde. Meestel on see tugevamalt juurdunud. Kuigi naised on paiksemad, on mehed oma omandi kaitseks valmis kõikvõimalikeks asjadeks, sealhulgas ka täielikeks idiootsusteks. Mina olen just neid idiootsusi hästi palju teinud ja mul on tunne, et ma teen neid tulevikus veelgi. Ühel väga lihtsal põhjusel - ma ei taha kaotada midagi, mida ma endale kalliks pean.
Mehed on agressiivsemad. Tänapäevane ühiskond küll taunib füüsilist agressiivsust, ent loodusest päritud instinkid on kaugelt vanemad kui ühiskonna poolt heakskiidetud eetikanormid. Inimene võib end looduse krooniks küll pidada, aga alati tekib hetki, kui loodus oma krooni peast raputab ja selle ürgse jõuga porri tallub. Ja tipuks toimunule müttab porrilangenu seljas tagantjärele see 'mõistusele' loodud ühiskond oma näpuganäitamistega. Süüdistamine ei muuda midagi. Heaks seda ka kiita ei saa, ent näpuga näidata ka mitte. Jah - sellised instinktiivsed reaktsioonid ei ole võib-olla inimlikud, kuid need on loomulikud.
(Siinkohal olgu öeldud kohe, et ma ei kritiseeri siin õigusemõistmist, kuigi ka seal võiks pärast aastasadu selgeks õppida vahetegemise pahasoovlikkusest, hooletusest ja instinktidest ajendatud kuritegude vahel. St õppida hindama põhjuseid, mitte vaadata vaid oma neetud kalapilgul ainult tagajärgi. Aga jälle - eraldi teema.)
Mehena sündinud... Seda teemat saaks veel pikalt jätkata, aga kahekümne minuti pärast algab väike turniir ja nii võib juhtuda, et selle teema arendamine jätkub mõnes teises kirjes, mõnel teisel päeval.
Aga juba eelmainitud omaduste tasakaalujaotus erinevates situatsioonides aitab mõista paljusid esialgu ootamatuina paistvaid tegusid, seega alati oleks soovitav enne kellegi hukkamõistmist aeg maha võtta ja mõtiskleda, miks miski toimus. Igal teol maailmas on põhjus ja nagu suhteliselt sageli juhtub, ei pruugigi hukkamõistu tekitanud juhtum olla üldse hukkamõistjaga isiklikult seotud. Lihtsalt asjaolud langesid nõnda kokku ja toimunu näilised ajendid võivad ellu tuua hoopis suuremat segadust kui toimunu ise.
Siinkohal lisainfoks kolmele konkreetsele lugejale: soov mõista toimunu tagamaid ja nende selgitamine ei ole seepärast kohe toimunu õigustamine.
Seal on vahe sees - suur vahe - ja sellise vahetegemise peaksite eelkõige teie endale selgeks tegema.
PS Ma ei teagi enam, miks ma selle kirjutasin. Vist selleks, et tahtsin.
PPS Mõtlesin isegi oma pseudonüümi vahetusele, sest W. Hocaresega on hakatud väga palju mu enda reaktsioone selgitama. Tegelikult see ei ole nii. I care...
Dire Straits ja Mark Knopfleri album jäi mulle silma juba esimesel möödumisel. Ja teisel. Ja kolmandal klikkasin ma ta mängima. Vaadates vaid lugude pealkirju, siis tunduvad need nii hästi sobivat minu eluga. Ja kui kahe loo järjekorda muuta, siis oleks ka ajaline järjestus nagu õige. Seega tegin vist õige valiku.
Aga miks 'mehena sündinud'? Sest nii kuradima palju on neid asju, mille põhjused peituvad justnimelt kirjutaja soos. Mitte, et ma tahaks midagi põhjapanevalt uut siia valmis trükkida, aga väike kogus märksõnu ning neist põhjustatud reaktsioonid. Või midagi sarnast.
Vajadus võistluse järele, soov olla parim. Parem kui klassivend, tugevam kui naaber, targem kui unistuste tüdruku kavaler. Püüd ennast tõestada on hea, sest see kannustab arengut positiivses suunas. Võistlus, konkurents on hea, aga kui see enesetõestamisvajadus väljub kontrolli alt ja hakkab käsikäes egoismiga järjest uusi ja hullemaid väljakutseid vastu võtma, siis kerkib kusagilt serva alt juba halba haisu. Mingist piirist on üle mindud, kuid võistluspingest varjestatud mõistus ei suuda seda tajuda. Ikka edasi, ikka edasi, ikka paremaks. Nõnda võib saabuda hetk, mil saavutatud võidud muutuvad hävitavaks, ladudes järjest kõrgemaks ja paksemaks seda enesekindluse paksu müüri, mille kõrgenedes pea järjest sügavamale pilvedesse eksib. Ja selles, nende võitudega kaasnenud 'elutarkusest' küllastunud enesekindluses on nii kerge pilveuduste silmadega sajaga vastu elu labürindi teemantseina sõita.
Omanditunne. Miskipärast on see nõnda kujunenud, et mehed on natuke praktilisema mõtlemisega kui naised. Meestele on tiba tähtsam midagi omada. Piisab, kui vaid küsida suhteprobleemide kohta pikaajalistes suhetes, kooseludes. Ei, ma ei püüagi väita, et see vastab tõele kõigis suhetes, ent paljudes küll. Ma olen neid küsimusi ise esitanud ja ma olen saanud ka vastuseid. Naise küsimusele, miks mees temast enam ei hooli, võib mees vastata (nagu ühel kindlal juhul), et ma ju hoolin, ma ju muretsesin meile just uue eluaseme. Ja antud juhul oli naise ootuseks tunne, et mees hoolib, teadmine, et mees teda veel armastab. Mees aga arvas, et kui ta teeb sellise materiaalse panustamise millegi omandamiseks, siis sellest piisab. Ei piisa, kaugeltki mitte. Tähtsam kui see kahemiljoniline maja on naisele kuulda neid äraleierdatud sõnud, märgata mehe tähelepanust hoolivust, iha ja ka austust tema vastu, tunda läbi füüsilise ja vaimse läheduse end Naisena. Mitte abikaasa, elukaaslase, sõbra, aga justnimelt naisena.
(Damned! Kaldusin oma heietustega selle blogikirje kandvast teemast kõrvale, aga samas - see on minu puhul nii tavaline: kirjutada tekste - peamiselt loomingulisi - teadmata, kuhu need lõpuks välja jõuavad. St umbes nagu ma elangi, päev korraga, sõna korraga - see you later, somewhere! Aga eelnenud lõiku kirjutades kerkis mulle taaskord pähe see mõistmatus, mis on mind vaevanud juba, hmm, aastaid. Et miks mehed ei suuda oma naisi mõista? Nii väga tahtsin siia kirjutada, et miks nad ei taha, ent see oleks ebaaus. Pidades naisi üleloomulikeks olendideks, kes käituvad vaid oma emotsioonide ja tunnete ajel, loobuvad mehed väga sageli ja väga ruttu seda üritamast, pidades võitlust ette kaotatuks. Meestele aga ei meeldi kaotada. Tegelikkuses ei ole see mõistmine sugugi nii müstiline, kui arvatakse. Vaja on teha vaid asju, mida mehed tavaliselt ei tee. Kuulata. Kuulata, kui naine räägib endast ja oma mõtetest, soovidest, unistustest, mitte sellest, kui tubli ja armas mees tal on [mille sage esinevus näitab samas naiste eksimust meeste käitumise suunamisel - meest pidevalt kiites suunatakse mehe tähelepanu ainult talle endale ning hiljem ei ole mõtet imestada, kui mehel naise mõistmiseks enam aega ei jätku]. Näha. Vaadata ja näha naise reageeringut. Mitte sõna, vaid miimilist. Pisike, ent siiski tabatav kulmuliigutus, ripsmevärin, huuletõmblus või suunurga aimatav liikumine - need kõik võivad öelda naise sees toimuva kohta rohkem kui tuhat sõna. Vaja on tähelepanu. Ja isegi tunda on vaja. Vibratsiooni ja selle muutumist tema kehas. Ja maitsta. Ma ei tea kui levinud see on, ent naist suudeldes võib tunda tema huultel erinevaid maitsenüansse sõltuvuses tema emotsioonide ja füüsilise hetkeseisundiga. Loogiliselt on see vist isegi seletatav, sest igale emotsioonimuutusele järgneb kehas keemiline reaktsioon. Igatahes saab piisavat tähelepanu rakendades mõista naist rohkem, kui ta vahest seda isegi tahab. Ja kui mees tõesti armastab naist, miks pöörab ta siis oma armastatule nii vähe tähelepanu? Sellest ma aru ei saa ja see paneb mind vahepeal tõsiselt mõtlema kogu inimestevahelisi suhteid kirjeldavale pealiskaudsusele. Aga noh - see on juba eraldi teema.)
Tagasi omanditunde juurde. Meestel on see tugevamalt juurdunud. Kuigi naised on paiksemad, on mehed oma omandi kaitseks valmis kõikvõimalikeks asjadeks, sealhulgas ka täielikeks idiootsusteks. Mina olen just neid idiootsusi hästi palju teinud ja mul on tunne, et ma teen neid tulevikus veelgi. Ühel väga lihtsal põhjusel - ma ei taha kaotada midagi, mida ma endale kalliks pean.
Mehed on agressiivsemad. Tänapäevane ühiskond küll taunib füüsilist agressiivsust, ent loodusest päritud instinkid on kaugelt vanemad kui ühiskonna poolt heakskiidetud eetikanormid. Inimene võib end looduse krooniks küll pidada, aga alati tekib hetki, kui loodus oma krooni peast raputab ja selle ürgse jõuga porri tallub. Ja tipuks toimunule müttab porrilangenu seljas tagantjärele see 'mõistusele' loodud ühiskond oma näpuganäitamistega. Süüdistamine ei muuda midagi. Heaks seda ka kiita ei saa, ent näpuga näidata ka mitte. Jah - sellised instinktiivsed reaktsioonid ei ole võib-olla inimlikud, kuid need on loomulikud.
(Siinkohal olgu öeldud kohe, et ma ei kritiseeri siin õigusemõistmist, kuigi ka seal võiks pärast aastasadu selgeks õppida vahetegemise pahasoovlikkusest, hooletusest ja instinktidest ajendatud kuritegude vahel. St õppida hindama põhjuseid, mitte vaadata vaid oma neetud kalapilgul ainult tagajärgi. Aga jälle - eraldi teema.)
Mehena sündinud... Seda teemat saaks veel pikalt jätkata, aga kahekümne minuti pärast algab väike turniir ja nii võib juhtuda, et selle teema arendamine jätkub mõnes teises kirjes, mõnel teisel päeval.
Aga juba eelmainitud omaduste tasakaalujaotus erinevates situatsioonides aitab mõista paljusid esialgu ootamatuina paistvaid tegusid, seega alati oleks soovitav enne kellegi hukkamõistmist aeg maha võtta ja mõtiskleda, miks miski toimus. Igal teol maailmas on põhjus ja nagu suhteliselt sageli juhtub, ei pruugigi hukkamõistu tekitanud juhtum olla üldse hukkamõistjaga isiklikult seotud. Lihtsalt asjaolud langesid nõnda kokku ja toimunu näilised ajendid võivad ellu tuua hoopis suuremat segadust kui toimunu ise.
Siinkohal lisainfoks kolmele konkreetsele lugejale: soov mõista toimunu tagamaid ja nende selgitamine ei ole seepärast kohe toimunu õigustamine.
Seal on vahe sees - suur vahe - ja sellise vahetegemise peaksite eelkõige teie endale selgeks tegema.
PS Ma ei teagi enam, miks ma selle kirjutasin. Vist selleks, et tahtsin.
PPS Mõtlesin isegi oma pseudonüümi vahetusele, sest W. Hocaresega on hakatud väga palju mu enda reaktsioone selgitama. Tegelikult see ei ole nii. I care...
1 kommentaar:
... about what?
... about who?
Postita kommentaar