*
Mees
Suitsu kiskuvad noored naised, saatjateks neist vähe või palju vanemad väliskeeli kõnelevad mehed, silmad suitsetajatel, mõtted tulevikuga seonduvalt neile veelgi lähemal, seisid läbi pubiseinte imbuvates helilainetes ja nautisid õhtut. Mees heitis neile lühikese pilgu ning seda saatvad mõtted kriipsutasid pubi tema jaoks tänaseks õhtuks maha - mitte tema meeleolule vastav seltskond. Aeglaste, kuid kindlate sammudega astus ta edasi, müksates kedagi isegi õlaga, kuid tema pikkus ja suurus olid piisavad, et isegi ükskõikset üleõlapilku mitte heita. Järgmise baari ees olid samuti suitsetajad - välimuse järgi üliõpilased -, ent muusikavalik, mis siingi tänavale kostus, oli kohutav. Koht ise oli mehele teada kui hea toidu ja joogi asupaik, aga suuremat söögisoovi ta kõhus veel ei tundnud. Tühjus kolmanda baari ees, läbi akende paistev suurt hulk tühje toole ja vaid mõni klient. Mees viskas suitseva sigareti rentslisse ja astus uksest sisse.
Mõtliku pilgu üle pudeliriiulite libistanud, otsustas ta siiski jääda kõige vanema ja kindlama joogivaliku juurde. Õhtu oli alles noor, näis ütlevat riiulite kohale kinnitatud hiiglaslike seieritega kell, märk baari sisekujundaja täielikust möödalasust. Menüü nagu igal pool mujal - täiesti keskmise toiduvalikuga -, kuid päris kindlasti oli selle koha eeliseks a la carte toitude ööpäevaringne saadavus. Mis tähendas seda, et mingi kell pidi suletavadest klubidest ja pubidest siia saabuma hordide kaupa näljaseid. Aga aega selle hetkeni veel oli.
"Võtaksin ühe suure Premiumi ja mingi lihavaliku kõrvale." Baarman lasi liitrise kannu humalamärjukest täis, lubas lasta soovitud suupisted lauda tuua ja mees maksis arve. Õllekannu kätte võtnud, suundus ta pika, juba pealtnäha ebamugava diivan-istme poole, kuid valikut ei olnud ja mees tahtis oma selga toetada. Talvejope korralikult kokkuvoldituna enda kõrvale asetanud, rüüpas ta esimese lonksu õlut.
Lakke kinnitatud projektor mängis mehe vastasseinale kinnitatud stendile muusikavideosid. Muusika tuli õnneks mitte ajusidlõhkuvalt ja mees unustas oma pilgu ekraanile. Kolksatus, mille tekitas baaritüdruku poolt lauale asetatud vaagen lihavalikuga, tõi mehe tagasi reaalsusesse ja ta tõstis pilgu. Jah, päris kindlasti tüdruk, päris kindlasti mitte daam. Sellise õnnetu olemisega, et mees naeratas talle. Naeratus, millega talle vastati enne, kui tüdruk tagasi oma tööpositsioonile läks, oli kuidagi virilavõitu, kuid omal kummalisel kombel tundus see sobivat tema hetkelise olekuga.
Tükk õllesigarit maitses hea.
"Mulle tundub, et sulle kuluks natuke seltskonda ära."
Mees tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. Kindlasti pidas ta mind joogiseks ja tüütuks putukaks, kellel pole midagi targemat teha, kui teiste inimeste närvidele käia. Võib-olla oli tal õigus. Mees heitis pilgu mu riietele, soovides mõistatada, kas ma tulin juttu vestma lootuses mõni tasuta jook saada. Siin ta eksis. Sama pikk kui tema, vist veidi kõhnem, kuid siiski sportlik, riides vähemalt sama hinnaklassi riided kui temal endal. Tema kulm võpatas.
"Ei, ma ei ole gay, ja isegi, kui oleks, siis nii kaua ajamata habe ei ärataks kindlasti kelleski meeletut iha sind suudelda," ütlesin laialt naeratades ja kergitasin toostiks oma viskiklaasi. Ta muigas vaevumärgatavalt.
"Kui mulle seltskonda vaja oleks, siis ma päris kindlasti ei istuks baaris kohale, mis on võimalikult kaugel kõikidest teistest külastajatest," ütles ta laualt kannu võttes ja vaatas mulle siis pikalt otsa. Kehitasin õlgu.
"Võimalik. Aga tegelikult on samavõrra tõene ka see, et paljud inimesed, kes sinu kombel baari tulevad ja enda jaoks niinimetatud üksindust otsivad, vajavad tegelikult kedagi, kellele saaks mured oma südamelt ära rääkida. Ma võin sind kuulata, kui tahad. Mitte, et ma hooliks, mida sul öelda on, aga ma oskan õigel ajal reageerida, tehes siis kas üllatunud või kaastundliku näo või esitades täpsustavaid ja suunavaid küsimusi." Pilgutasin talle silma, tema osutas toolile teisel pool ümmargust lauda.
"Sa oled vist päris tüütu?"
"Ja joogine ka," noogutasin rõõmsalt.
"Aga mul ei ole muresid ja ma ei taha millestki rääkida," irvitas mees ja nihutas lihavaagna laua keskele. Võtsin tüki keelt, mõtlesin pisut tema kutse loogika üle, aga ei saanud sellele hästi pihta. Kelmika sädemega silmis vaatas ta mulle otsa, oodates küsimust, mida ma esitada ei tahtnud - mulle ei meeldinud käituda kellegi teise stsenaariumi järgi. Ja ometi ma küsisin.
"Aga mille kuradi pärast sa mu siis lauda kutsusid?"
"Ma ei viitsinud kuulata su edasisi argumente teemal, miks ma enda teadmata üksinda ei taha olla ja kuna sa lubasid õigel ajal õigesti reageerida, siis ma pakkusin sulle võimaluse õigesti reageerida olukorras, kus ma ootan oma lauakaaslaselt täielikku, ainult minule pühendatud vaikust."
Vaatasin talle pikalt otsa. "See oli pikk lause."
"Aga ju siis mitte piisavalt selgelt väljendatud," ütles ta püsti tõustes. Mees tõmbas oma karvase kraega nahkjope selga, tõmbas mind lõbusalt silmitsedes luku kinni ja kindad kätte ning hakkas väljapääsu poole liikuma. Üle õla tagasi vaadates seisatas ta veel korraks.
"Õllevorstid on valikust parimad." Siis sulgus uks tema järel ja mehe jalad hakkasid taaskord vanalinna tänavaid mõõtma.
Raekoja platsi poole minnes möödus mees uuesti baarist, mille ees ta ennist välismaalasi oli näinud. Nüüdse seltskonna isikuline koosseis oli erinev, aga rahvuslik, sooline ja eesmärgiline tundus endisena. Mees mühatas vaevukuuldavalt, otsis taskust sigreti ja süütas selle korraks seisatades. Silmi tõstes nägi ta oma endist töökohta. Tegelikult küll tuttavat maja, sest restoran, mille administraatorina tema oli töötanud, oli oma uksed juba aastaid tagasi sulgenud. Samas kohas pesitses nüüd mingi uus söögikoht, kuid läbi klaasuste tuttava trepi nägemine tõi mehe huultele nostalgilise naeratuse.
Telefonihelin taskus.
"Jah. Tere, Andrei..." Mees hakkas edasi kõndima, telefon kõrva äärde surutud, silmad endiselt võimalikku istumiskohta otsimas. "Jah, olen küll linnas. Mis siis?... Hmm, millal?... Teisipäeval olen ma terve päeva raamatukogus, sa võid sealt läbi astuda. Seal on suht odav lõunat ka süüa... Jah, mul on läpakas kaasas ja need proovitrükid ka... Kirjutasid või? Panid blogisse ka juba üles?... Ei? Aga saada mulle mailile. Kui koju jõuan, loen läbi ja arvustan... Aga ok, varsti näeme siis."
Raekoja plats oli kümnenda õhtutunni kohta üllatavalt tühi. Mees vaatas ringi, püüdes jõuda otsusele, millisel suunal ta edasi minema peaks. Talle meenus imepisike kohvik, kus olid suured ja pehmed lillelised diivanid, millest ta oli seda märkamata kümneid ja kümneid kordi mööda käinud enne, kui tema eksnaine oli ta sinna sõbrannaga kohtumisele vedanud.
"Kurat!" Eksnaise meenutamine välistas võimaliku istumiskoha. Mehe sammud olid ta platsi keskele kandnud, kus ta käsi taskusse surudes seisma jäi. Ükski suund ei tundunud see ainuõige, ükski varemtuntud baar või restoran ei tundunud praegu sobivana. Ta tõstis pilgu üles ja nagu ta oli arvanud madala temperatuuri järgi, oligi taevas selge. Pealinna tuledekuma tegi aga tähistaeva vaatamise mõttetuks - vaid üksikuid tähti suutis ta eristada, mitte midagi sellist nagu ta tavatses imetleda oma vanemate maamajas, kus oli nii mõnus pärast saunalavalt tulekut aiatoolis istudes õlut juua ja tähevaipa silmitseda. Mühatus. Siin nägi mees üksikuid tähti, seal aga üksikuid musti laike. Terav igatsus sünnikoha rahu, vaikuse ja looduse järele lõikas hinge.
"Tundub nagu vajaksid sa lohutust."
Mees võpatas hääle peale ja põrkus eemale väikesest valge pulbriga kilekotist, mida ma talle oma peo peal näitasin. Kehitasin õlgu ja panin rusikasse surutud käe taskusse - reklaam oli tehtud, mees teadis, mida mul pakkuda on.
"Tõesti mitte. Mulle ei meeldi narkarid," ütles ta käsi taskust võttes ja neid rusikasse surudes. Astusin pool sammu tagasi.
"Ma ei ole narkar," ütlesin külmalt. "See, et ma dresse kannan ja vene keelt räägin, ei tee minust veel narkarit." Mees kissitas silmi, kuid ma üritasin oma tähelepanu tema kätel hoida. "Ma vaid müün kraami. Neile, kes vajavad lohutust."
Mees naeris lühidalt ja emotsioonitult. "Jah?"
"Jah," ütlesin vist liiga järsult, sest mehe keha tõmbus pingule. Äkiline köhahoog oleks mu äärepealt öökima ajanud. Nüüd oli mehe kord taganeda. "Suitsetamisest. Aga jah, ma müün kraami neile, kes tahavad ära. Ära siit hädaorust, mis meid aeglaselt tapab. Kuigi vaid ajutine, on see siiski mingi lahendus, mees!" Olin märkamatult talle lähemale läinud ja mees taganes vaikselt. "Korraks ära, kuhugi mujale, et näha asju teise pilguga. See aitab paljusid asju kergemaks teha."
"Usklikust narkodiiler? Uskumatu õhtu," pomises mees ja vaatas kiirelt ringi. Arvatavasti püüdis politseinikke leida, kuid minu andmed kinnitasid tema püüdluste edutust. Järsku vaatas ta mulle otsa. "Kas sul kanepit on? Õit, ma mõtlen."
"Eee..."
"Kas on siis või?"
"Eee, jah..." Mehe meelemuutus hämmastas mind. Kanep, kanep. Aaa - see oli ju põues. Sobrasin oma põuetaskus, kuni sain voodri vahelt ühe nutsaka kätte. "Viissada." Mees võttis oma rahakoti. Märkasin seal päris mitut viiesajast ja vist ka eurosid. Pöörasin pilgu korraks Raekoja poole ja raputasin kätt. Võlvide all seisvad sõbrad noogutasid ja hakkasid omavahel midagi arutama.
Mees ulatas mulle viiesajase, mina andsin talle kotikese kanepiõitega. "Midagi muud ei taha?"
"Ei. Teine kord võib-olla." Mees vaatas kella ja pööras end minekule. "Aga teist korda ei tule, kui sa oma narkaritest sõpru tagasi ei kutsu." Tagasi vaatamata kõndis ta eemal paistva uisuväljaku poole. Sügasin kukalt ja viipasin sõbrad käega enda juurde.
Mees pani äsjasoetatud narkootikumi teksaste tagataskusse, imestades isegi oma äsjase ostu üle. Viimati oli ta kanepit tõmmanud vist aastat neli tagasi ja siiski vaid meenutamaks noorusaegu. Praegu aga... Praegu aga oli põhjuseks vist imelik tuju või imelik õhtu, sest tavaliselt temaga nii palju suhelda ei üritatud. Tavaliselt oli just tema see, kes ohjad enda kätte võttis.
Ta nägi valgustatud uisuväljakul vaid mõnda üksikut paari tiirutamas ja kuna ta polnud ka uisutamist kaua proovinud, läks ta pikemalt mõtlemata kassa juurde ja rentis omale tunniks uisud. Kui proovida üht, siis miks mitte ka teist?
Esimeste ringide ajal jalad värisesid ja tundus, et ta oli tasakaalu talvasaabastesse unustanud. Kartes väljaku servast kaugemale minna, mees kas siis libistas end või lihtsalt koperdas edasi barjäärist tuge otsides. Aeglaselt hakkasid ammuunustatud lihased ja tunnetus ärkama ning peagi suutis mees käte abita terve ringi läbida. Jalad tundusid taasleidvat seda ammukogetud rütmi, poisikeselik vaimustus sundis teda juba pikemaid liuge võtma, külm õhk tuhises järjest kiiremini vastu mehe aina laienevat naeratust. Neljandat ringi lõpetades ta kukkus ja jubakogutud julgus puges jälle barjääri serva sisse.
Teist korda kukkus ta telefonihelina peale.
"Jah, kallis," vastas ta helistaja nime nähes. "Kuidas läheb?... Tore, minul ka... Antud hetkel istun jääl ja mõtlen, et mida ma siia ära kaotasin." Mees naeris vastust kuuldes ja proovis end jalule ajada. Edutult. "Uisutama tulin... Jah, siia, kus me teiega käisime. Mõtlesin harjutada... Ei, ma ei ole purjus... Hahaa! Kas me hommikul näeme?... Tore, ma teen kohvi selleks ajaks valmis. Praegu aga proovin end jalule saada... Head ööd sulle. Ilusaid unenägusid... Armastan."
Mees naeratas taas ja naeratusega näol tundusid ka jalad paremini pidavat. Ülejäänud ringide jooksul suutis ta end täiskukkumistest päästa, kuid oma osa mängis selles kindlasti ka väljakuserva kaitsev lähedus, millest mees enam ei eemaldunud. Uiske jalast võttes tundis ta end paremini ja mõned aastad nooremana, kui ta oli end tundnud neid jalga pannes. Valmissaanuna istus ta veel mõned hetked hinge tõmmates, sest viimased ringid oli ta proovinud ka kiirust tõsta.
Püsti tõustes tundis ta jalgades mõnusat surinat ja uiske loovutades käis peast läbi mõte, et võiks hakata taas trennis käima. Mees muigas. Selline mõte oli talle juba nii tuttavaks saanud - iga kord, kui oli tarvis midagi füüsilist teha, jõudis ta peaaegu otsusele järgmise trennigraafiku osas, aga need otsused vaibusid kohe pärast lähima pehme aseme leidmist.
Aeglaselt sammul jalutas mees kodu poole, nautides igat lihaseliigutust, mida väsinud jalad tegema pidid. Vanalinnast väljajõudnuna otsustas ta oma marsruudi teha võimalikult vaikseks ja liikluskaugeks. Suitsetades tõusis ta üles Harjumäele, et siis Toompealt möödudes teed läbi väikese pargi jätkata. Lumi krudises jalgade all, isegi Tõnismäe poolt kostuv liiklusmüra ei suutnud seda vaigistada. Sigareti selja taha lumele visanud, surus ta käed taskusse. Naeratus hakkas tema näolt hajuma. Meenutades viimast telefonikõnet teadis ta ka selle kadumise põhjust: nii väga tahtnuks praegu kellegi kätt hoida.
"Vabandage, aga..."
Mees pöördus äkitselt ja tõukas.
"Ei, ma ei taha seltskonda ja ma ei taha lohutust," sisistas ta tigedalt. Siis tema nägu muutus. "Oi, väga vabandust!"
Ta ulatas mulle käe, et mind püsti aidata. Valu seljas oli tugevam kui tavaliselt ja mul oli tunne, et mees märkas seda.
"Kas te saite viga?"
Rehmasin käega. "Ei ole hullu. See mu radikuliit, mida isegi teiesugune mees enam hullemaks muuta ei saa," vastasin naeru kõhistades. Ma ei tea, kas mulle vaid näis, aga mees punastas. "Kui te vaid saaksite mul aidata see kott trollipeatusesse tassida, oleksin ma väga tänulik."
"Mis tänulik?" pomises mees vaikselt. Nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulnudki. Ta korjas üles mu kilekoti ja ulatas siis ka eemale libisenud jalutuskepi. "Mul on tõesti väga kahju, aga täna on..."
"Ära seleta. Kui mina sinu eas veel olin, siis minul ka veri vemmeldas sees," vastasin sügavalt hinge tõmmates ja hakkasin siis pargipuude vahelt paistva peatuse poole astuma. Mõned trollid pidid veel liikuma.
"Ma võin teile takso kutsuda."
"Miks?" küsisin imestades. "Ma sõidan iga päev trolliga. Pealegi elan ma kohe peatuse kõrval ja kodus mind keegi nagunii ei oota. Naine on juba mitu aastat parema hoole all. Kiiret mul ei ole."
Mees vaikis. Piilusin teda silmanurgast - suurt kasvu täisjõus meesterahvas. Samal hetkel ta libastus lumekihi alla peitunud jääl. Ta ei kukkunud, kuid võpatusest hakkasid pudelid mu kotis kolksuma. Mees vaatas küsivalt kotti, siis mind, siis uuesti kotti ja jätkas kõndimist, pilk veelgi sügavale enda sisse suunatud kui varem.
"Selline see elu on, kui elada tahad. Aga ma saan hakkama, ära muretse."
"Ma võin..."
"Ei."
"Miks?"
"Sest see ei aitaks mind, ainult sinul endal ennast paremini tunda."
Mees ohkas raskelt. "Võimalik."
"See, et sa aitad mind sinna peatusesse," ütlesin korraks seisatades ja kepiga teisel pool tänavat olevale paviljonile osutades, "see ongi ainus abi, mida sa mulle anda saad. Ja sellega aitad sa ka iseennast. Elul on kombeks anda sulle vastu seda, mida sina elule annad."
Mees vaikis ja vaikides aitas ta mul ka tänava ületada. Ta tõstis mu koti ettevaatlikult pingile, nii õrnalt, et pudelikõlina kuulmine tema maailmapilti ei häiriks, soovis head ööd ja sigareti süüdanud, hakkas piki tänavat edasi astuma. Pikkade, rahulike sammudega.
Köhatasin ja istusin siis oma koti kõrvale pingile. Jalutuskepi jalgadele toetanud, hõõrusin kindais käsi teineteise vastu. Külm oli.
Mees avas maja välisukse. Pimedas trepikojas mälu järgi teed otsides jõudis ta kordagi komistamata kolmandale korrusele. Tuppa astudes märkas ta esimese asjana teises toanurgas helendava arvutiekraani allservas vilkuvat tahvlikest. Lähemale läinud, nägi ta, et kirjutajaks oli üks hea tuttav, kes rõõmustas ühe oma eesmärgi täitmise pärast. Mees saatis vastuseks naeratava ikooni ja läks tagasi esikusse.
Tule põlema pannud, hakkas ta saapaid jalast võtma. Püsti tõustes peatus tema pilk esikukapi peegeluksel.
Mõtlikud ja veidi nukrad silmad silmitsesid mind tähelepanelikult. Vastasin samaga. Mõned päevad liiga palju ajamata habe oli välja kasvanud sellest, mida mõned mehe vastassoost tuttavad olid seksikaks pidanud. Riides küll hästi, ent siiski kumas läbi vaevutajutav lohakus ja hoolimatus enne väljumist pilk peeglisse heita.
Eluase mehe selja taga, ühetoaline katusekorter, rõhutas mehe välimusest õhkuvat meeleolu veelgi enam. Tolmukorra alla mattunud televiisor, mitme söögikorra nõud ja kohvikruusid senini diivanilaual klaviatuuri kõrval; kahekohaline nahkdiivan, sellel kuhjas segamini puhtad ja enam mitte nii puhtad riided, maas lai madrats, millel ülestegemata voodiriided. Poolik veinipudel madratsi ja diivani vahel seisva põrandalambi kivist alusel. Ja arvutiekraanil vilkuvad suhtlemiskastikesed...
Mees ohkas sügavalt, võttis jope seljast ning lasi sel hoolimatult põrandale vajuda. Veelkord vaatas ta peeglisse.
"Jah," ütlesin tema pilgule silmapilgutusega vastates. "Sa vajad tõesti seltskonda."
Mees läks ja võttis pooliku veinipudeli, istus põrandapadjale arvuti ees ning saatis järjekordse naeratava näokese internetiavarustesse enne, kui hakkas esitatud küsimusele vastust trükkima.
"Mul on ka kõik hästi..."
Mõtliku pilgu üle pudeliriiulite libistanud, otsustas ta siiski jääda kõige vanema ja kindlama joogivaliku juurde. Õhtu oli alles noor, näis ütlevat riiulite kohale kinnitatud hiiglaslike seieritega kell, märk baari sisekujundaja täielikust möödalasust. Menüü nagu igal pool mujal - täiesti keskmise toiduvalikuga -, kuid päris kindlasti oli selle koha eeliseks a la carte toitude ööpäevaringne saadavus. Mis tähendas seda, et mingi kell pidi suletavadest klubidest ja pubidest siia saabuma hordide kaupa näljaseid. Aga aega selle hetkeni veel oli.
"Võtaksin ühe suure Premiumi ja mingi lihavaliku kõrvale." Baarman lasi liitrise kannu humalamärjukest täis, lubas lasta soovitud suupisted lauda tuua ja mees maksis arve. Õllekannu kätte võtnud, suundus ta pika, juba pealtnäha ebamugava diivan-istme poole, kuid valikut ei olnud ja mees tahtis oma selga toetada. Talvejope korralikult kokkuvoldituna enda kõrvale asetanud, rüüpas ta esimese lonksu õlut.
Lakke kinnitatud projektor mängis mehe vastasseinale kinnitatud stendile muusikavideosid. Muusika tuli õnneks mitte ajusidlõhkuvalt ja mees unustas oma pilgu ekraanile. Kolksatus, mille tekitas baaritüdruku poolt lauale asetatud vaagen lihavalikuga, tõi mehe tagasi reaalsusesse ja ta tõstis pilgu. Jah, päris kindlasti tüdruk, päris kindlasti mitte daam. Sellise õnnetu olemisega, et mees naeratas talle. Naeratus, millega talle vastati enne, kui tüdruk tagasi oma tööpositsioonile läks, oli kuidagi virilavõitu, kuid omal kummalisel kombel tundus see sobivat tema hetkelise olekuga.
Tükk õllesigarit maitses hea.
"Mulle tundub, et sulle kuluks natuke seltskonda ära."
Mees tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. Kindlasti pidas ta mind joogiseks ja tüütuks putukaks, kellel pole midagi targemat teha, kui teiste inimeste närvidele käia. Võib-olla oli tal õigus. Mees heitis pilgu mu riietele, soovides mõistatada, kas ma tulin juttu vestma lootuses mõni tasuta jook saada. Siin ta eksis. Sama pikk kui tema, vist veidi kõhnem, kuid siiski sportlik, riides vähemalt sama hinnaklassi riided kui temal endal. Tema kulm võpatas.
"Ei, ma ei ole gay, ja isegi, kui oleks, siis nii kaua ajamata habe ei ärataks kindlasti kelleski meeletut iha sind suudelda," ütlesin laialt naeratades ja kergitasin toostiks oma viskiklaasi. Ta muigas vaevumärgatavalt.
"Kui mulle seltskonda vaja oleks, siis ma päris kindlasti ei istuks baaris kohale, mis on võimalikult kaugel kõikidest teistest külastajatest," ütles ta laualt kannu võttes ja vaatas mulle siis pikalt otsa. Kehitasin õlgu.
"Võimalik. Aga tegelikult on samavõrra tõene ka see, et paljud inimesed, kes sinu kombel baari tulevad ja enda jaoks niinimetatud üksindust otsivad, vajavad tegelikult kedagi, kellele saaks mured oma südamelt ära rääkida. Ma võin sind kuulata, kui tahad. Mitte, et ma hooliks, mida sul öelda on, aga ma oskan õigel ajal reageerida, tehes siis kas üllatunud või kaastundliku näo või esitades täpsustavaid ja suunavaid küsimusi." Pilgutasin talle silma, tema osutas toolile teisel pool ümmargust lauda.
"Sa oled vist päris tüütu?"
"Ja joogine ka," noogutasin rõõmsalt.
"Aga mul ei ole muresid ja ma ei taha millestki rääkida," irvitas mees ja nihutas lihavaagna laua keskele. Võtsin tüki keelt, mõtlesin pisut tema kutse loogika üle, aga ei saanud sellele hästi pihta. Kelmika sädemega silmis vaatas ta mulle otsa, oodates küsimust, mida ma esitada ei tahtnud - mulle ei meeldinud käituda kellegi teise stsenaariumi järgi. Ja ometi ma küsisin.
"Aga mille kuradi pärast sa mu siis lauda kutsusid?"
"Ma ei viitsinud kuulata su edasisi argumente teemal, miks ma enda teadmata üksinda ei taha olla ja kuna sa lubasid õigel ajal õigesti reageerida, siis ma pakkusin sulle võimaluse õigesti reageerida olukorras, kus ma ootan oma lauakaaslaselt täielikku, ainult minule pühendatud vaikust."
Vaatasin talle pikalt otsa. "See oli pikk lause."
"Aga ju siis mitte piisavalt selgelt väljendatud," ütles ta püsti tõustes. Mees tõmbas oma karvase kraega nahkjope selga, tõmbas mind lõbusalt silmitsedes luku kinni ja kindad kätte ning hakkas väljapääsu poole liikuma. Üle õla tagasi vaadates seisatas ta veel korraks.
"Õllevorstid on valikust parimad." Siis sulgus uks tema järel ja mehe jalad hakkasid taaskord vanalinna tänavaid mõõtma.
Raekoja platsi poole minnes möödus mees uuesti baarist, mille ees ta ennist välismaalasi oli näinud. Nüüdse seltskonna isikuline koosseis oli erinev, aga rahvuslik, sooline ja eesmärgiline tundus endisena. Mees mühatas vaevukuuldavalt, otsis taskust sigreti ja süütas selle korraks seisatades. Silmi tõstes nägi ta oma endist töökohta. Tegelikult küll tuttavat maja, sest restoran, mille administraatorina tema oli töötanud, oli oma uksed juba aastaid tagasi sulgenud. Samas kohas pesitses nüüd mingi uus söögikoht, kuid läbi klaasuste tuttava trepi nägemine tõi mehe huultele nostalgilise naeratuse.
Telefonihelin taskus.
"Jah. Tere, Andrei..." Mees hakkas edasi kõndima, telefon kõrva äärde surutud, silmad endiselt võimalikku istumiskohta otsimas. "Jah, olen küll linnas. Mis siis?... Hmm, millal?... Teisipäeval olen ma terve päeva raamatukogus, sa võid sealt läbi astuda. Seal on suht odav lõunat ka süüa... Jah, mul on läpakas kaasas ja need proovitrükid ka... Kirjutasid või? Panid blogisse ka juba üles?... Ei? Aga saada mulle mailile. Kui koju jõuan, loen läbi ja arvustan... Aga ok, varsti näeme siis."
Raekoja plats oli kümnenda õhtutunni kohta üllatavalt tühi. Mees vaatas ringi, püüdes jõuda otsusele, millisel suunal ta edasi minema peaks. Talle meenus imepisike kohvik, kus olid suured ja pehmed lillelised diivanid, millest ta oli seda märkamata kümneid ja kümneid kordi mööda käinud enne, kui tema eksnaine oli ta sinna sõbrannaga kohtumisele vedanud.
"Kurat!" Eksnaise meenutamine välistas võimaliku istumiskoha. Mehe sammud olid ta platsi keskele kandnud, kus ta käsi taskusse surudes seisma jäi. Ükski suund ei tundunud see ainuõige, ükski varemtuntud baar või restoran ei tundunud praegu sobivana. Ta tõstis pilgu üles ja nagu ta oli arvanud madala temperatuuri järgi, oligi taevas selge. Pealinna tuledekuma tegi aga tähistaeva vaatamise mõttetuks - vaid üksikuid tähti suutis ta eristada, mitte midagi sellist nagu ta tavatses imetleda oma vanemate maamajas, kus oli nii mõnus pärast saunalavalt tulekut aiatoolis istudes õlut juua ja tähevaipa silmitseda. Mühatus. Siin nägi mees üksikuid tähti, seal aga üksikuid musti laike. Terav igatsus sünnikoha rahu, vaikuse ja looduse järele lõikas hinge.
"Tundub nagu vajaksid sa lohutust."
Mees võpatas hääle peale ja põrkus eemale väikesest valge pulbriga kilekotist, mida ma talle oma peo peal näitasin. Kehitasin õlgu ja panin rusikasse surutud käe taskusse - reklaam oli tehtud, mees teadis, mida mul pakkuda on.
"Tõesti mitte. Mulle ei meeldi narkarid," ütles ta käsi taskust võttes ja neid rusikasse surudes. Astusin pool sammu tagasi.
"Ma ei ole narkar," ütlesin külmalt. "See, et ma dresse kannan ja vene keelt räägin, ei tee minust veel narkarit." Mees kissitas silmi, kuid ma üritasin oma tähelepanu tema kätel hoida. "Ma vaid müün kraami. Neile, kes vajavad lohutust."
Mees naeris lühidalt ja emotsioonitult. "Jah?"
"Jah," ütlesin vist liiga järsult, sest mehe keha tõmbus pingule. Äkiline köhahoog oleks mu äärepealt öökima ajanud. Nüüd oli mehe kord taganeda. "Suitsetamisest. Aga jah, ma müün kraami neile, kes tahavad ära. Ära siit hädaorust, mis meid aeglaselt tapab. Kuigi vaid ajutine, on see siiski mingi lahendus, mees!" Olin märkamatult talle lähemale läinud ja mees taganes vaikselt. "Korraks ära, kuhugi mujale, et näha asju teise pilguga. See aitab paljusid asju kergemaks teha."
"Usklikust narkodiiler? Uskumatu õhtu," pomises mees ja vaatas kiirelt ringi. Arvatavasti püüdis politseinikke leida, kuid minu andmed kinnitasid tema püüdluste edutust. Järsku vaatas ta mulle otsa. "Kas sul kanepit on? Õit, ma mõtlen."
"Eee..."
"Kas on siis või?"
"Eee, jah..." Mehe meelemuutus hämmastas mind. Kanep, kanep. Aaa - see oli ju põues. Sobrasin oma põuetaskus, kuni sain voodri vahelt ühe nutsaka kätte. "Viissada." Mees võttis oma rahakoti. Märkasin seal päris mitut viiesajast ja vist ka eurosid. Pöörasin pilgu korraks Raekoja poole ja raputasin kätt. Võlvide all seisvad sõbrad noogutasid ja hakkasid omavahel midagi arutama.
Mees ulatas mulle viiesajase, mina andsin talle kotikese kanepiõitega. "Midagi muud ei taha?"
"Ei. Teine kord võib-olla." Mees vaatas kella ja pööras end minekule. "Aga teist korda ei tule, kui sa oma narkaritest sõpru tagasi ei kutsu." Tagasi vaatamata kõndis ta eemal paistva uisuväljaku poole. Sügasin kukalt ja viipasin sõbrad käega enda juurde.
Mees pani äsjasoetatud narkootikumi teksaste tagataskusse, imestades isegi oma äsjase ostu üle. Viimati oli ta kanepit tõmmanud vist aastat neli tagasi ja siiski vaid meenutamaks noorusaegu. Praegu aga... Praegu aga oli põhjuseks vist imelik tuju või imelik õhtu, sest tavaliselt temaga nii palju suhelda ei üritatud. Tavaliselt oli just tema see, kes ohjad enda kätte võttis.
Ta nägi valgustatud uisuväljakul vaid mõnda üksikut paari tiirutamas ja kuna ta polnud ka uisutamist kaua proovinud, läks ta pikemalt mõtlemata kassa juurde ja rentis omale tunniks uisud. Kui proovida üht, siis miks mitte ka teist?
Esimeste ringide ajal jalad värisesid ja tundus, et ta oli tasakaalu talvasaabastesse unustanud. Kartes väljaku servast kaugemale minna, mees kas siis libistas end või lihtsalt koperdas edasi barjäärist tuge otsides. Aeglaselt hakkasid ammuunustatud lihased ja tunnetus ärkama ning peagi suutis mees käte abita terve ringi läbida. Jalad tundusid taasleidvat seda ammukogetud rütmi, poisikeselik vaimustus sundis teda juba pikemaid liuge võtma, külm õhk tuhises järjest kiiremini vastu mehe aina laienevat naeratust. Neljandat ringi lõpetades ta kukkus ja jubakogutud julgus puges jälle barjääri serva sisse.
Teist korda kukkus ta telefonihelina peale.
"Jah, kallis," vastas ta helistaja nime nähes. "Kuidas läheb?... Tore, minul ka... Antud hetkel istun jääl ja mõtlen, et mida ma siia ära kaotasin." Mees naeris vastust kuuldes ja proovis end jalule ajada. Edutult. "Uisutama tulin... Jah, siia, kus me teiega käisime. Mõtlesin harjutada... Ei, ma ei ole purjus... Hahaa! Kas me hommikul näeme?... Tore, ma teen kohvi selleks ajaks valmis. Praegu aga proovin end jalule saada... Head ööd sulle. Ilusaid unenägusid... Armastan."
Mees naeratas taas ja naeratusega näol tundusid ka jalad paremini pidavat. Ülejäänud ringide jooksul suutis ta end täiskukkumistest päästa, kuid oma osa mängis selles kindlasti ka väljakuserva kaitsev lähedus, millest mees enam ei eemaldunud. Uiske jalast võttes tundis ta end paremini ja mõned aastad nooremana, kui ta oli end tundnud neid jalga pannes. Valmissaanuna istus ta veel mõned hetked hinge tõmmates, sest viimased ringid oli ta proovinud ka kiirust tõsta.
Püsti tõustes tundis ta jalgades mõnusat surinat ja uiske loovutades käis peast läbi mõte, et võiks hakata taas trennis käima. Mees muigas. Selline mõte oli talle juba nii tuttavaks saanud - iga kord, kui oli tarvis midagi füüsilist teha, jõudis ta peaaegu otsusele järgmise trennigraafiku osas, aga need otsused vaibusid kohe pärast lähima pehme aseme leidmist.
Aeglaselt sammul jalutas mees kodu poole, nautides igat lihaseliigutust, mida väsinud jalad tegema pidid. Vanalinnast väljajõudnuna otsustas ta oma marsruudi teha võimalikult vaikseks ja liikluskaugeks. Suitsetades tõusis ta üles Harjumäele, et siis Toompealt möödudes teed läbi väikese pargi jätkata. Lumi krudises jalgade all, isegi Tõnismäe poolt kostuv liiklusmüra ei suutnud seda vaigistada. Sigareti selja taha lumele visanud, surus ta käed taskusse. Naeratus hakkas tema näolt hajuma. Meenutades viimast telefonikõnet teadis ta ka selle kadumise põhjust: nii väga tahtnuks praegu kellegi kätt hoida.
"Vabandage, aga..."
Mees pöördus äkitselt ja tõukas.
"Ei, ma ei taha seltskonda ja ma ei taha lohutust," sisistas ta tigedalt. Siis tema nägu muutus. "Oi, väga vabandust!"
Ta ulatas mulle käe, et mind püsti aidata. Valu seljas oli tugevam kui tavaliselt ja mul oli tunne, et mees märkas seda.
"Kas te saite viga?"
Rehmasin käega. "Ei ole hullu. See mu radikuliit, mida isegi teiesugune mees enam hullemaks muuta ei saa," vastasin naeru kõhistades. Ma ei tea, kas mulle vaid näis, aga mees punastas. "Kui te vaid saaksite mul aidata see kott trollipeatusesse tassida, oleksin ma väga tänulik."
"Mis tänulik?" pomises mees vaikselt. Nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulnudki. Ta korjas üles mu kilekoti ja ulatas siis ka eemale libisenud jalutuskepi. "Mul on tõesti väga kahju, aga täna on..."
"Ära seleta. Kui mina sinu eas veel olin, siis minul ka veri vemmeldas sees," vastasin sügavalt hinge tõmmates ja hakkasin siis pargipuude vahelt paistva peatuse poole astuma. Mõned trollid pidid veel liikuma.
"Ma võin teile takso kutsuda."
"Miks?" küsisin imestades. "Ma sõidan iga päev trolliga. Pealegi elan ma kohe peatuse kõrval ja kodus mind keegi nagunii ei oota. Naine on juba mitu aastat parema hoole all. Kiiret mul ei ole."
Mees vaikis. Piilusin teda silmanurgast - suurt kasvu täisjõus meesterahvas. Samal hetkel ta libastus lumekihi alla peitunud jääl. Ta ei kukkunud, kuid võpatusest hakkasid pudelid mu kotis kolksuma. Mees vaatas küsivalt kotti, siis mind, siis uuesti kotti ja jätkas kõndimist, pilk veelgi sügavale enda sisse suunatud kui varem.
"Selline see elu on, kui elada tahad. Aga ma saan hakkama, ära muretse."
"Ma võin..."
"Ei."
"Miks?"
"Sest see ei aitaks mind, ainult sinul endal ennast paremini tunda."
Mees ohkas raskelt. "Võimalik."
"See, et sa aitad mind sinna peatusesse," ütlesin korraks seisatades ja kepiga teisel pool tänavat olevale paviljonile osutades, "see ongi ainus abi, mida sa mulle anda saad. Ja sellega aitad sa ka iseennast. Elul on kombeks anda sulle vastu seda, mida sina elule annad."
Mees vaikis ja vaikides aitas ta mul ka tänava ületada. Ta tõstis mu koti ettevaatlikult pingile, nii õrnalt, et pudelikõlina kuulmine tema maailmapilti ei häiriks, soovis head ööd ja sigareti süüdanud, hakkas piki tänavat edasi astuma. Pikkade, rahulike sammudega.
Köhatasin ja istusin siis oma koti kõrvale pingile. Jalutuskepi jalgadele toetanud, hõõrusin kindais käsi teineteise vastu. Külm oli.
Mees avas maja välisukse. Pimedas trepikojas mälu järgi teed otsides jõudis ta kordagi komistamata kolmandale korrusele. Tuppa astudes märkas ta esimese asjana teises toanurgas helendava arvutiekraani allservas vilkuvat tahvlikest. Lähemale läinud, nägi ta, et kirjutajaks oli üks hea tuttav, kes rõõmustas ühe oma eesmärgi täitmise pärast. Mees saatis vastuseks naeratava ikooni ja läks tagasi esikusse.
Tule põlema pannud, hakkas ta saapaid jalast võtma. Püsti tõustes peatus tema pilk esikukapi peegeluksel.
Mõtlikud ja veidi nukrad silmad silmitsesid mind tähelepanelikult. Vastasin samaga. Mõned päevad liiga palju ajamata habe oli välja kasvanud sellest, mida mõned mehe vastassoost tuttavad olid seksikaks pidanud. Riides küll hästi, ent siiski kumas läbi vaevutajutav lohakus ja hoolimatus enne väljumist pilk peeglisse heita.
Eluase mehe selja taga, ühetoaline katusekorter, rõhutas mehe välimusest õhkuvat meeleolu veelgi enam. Tolmukorra alla mattunud televiisor, mitme söögikorra nõud ja kohvikruusid senini diivanilaual klaviatuuri kõrval; kahekohaline nahkdiivan, sellel kuhjas segamini puhtad ja enam mitte nii puhtad riided, maas lai madrats, millel ülestegemata voodiriided. Poolik veinipudel madratsi ja diivani vahel seisva põrandalambi kivist alusel. Ja arvutiekraanil vilkuvad suhtlemiskastikesed...
Mees ohkas sügavalt, võttis jope seljast ning lasi sel hoolimatult põrandale vajuda. Veelkord vaatas ta peeglisse.
"Jah," ütlesin tema pilgule silmapilgutusega vastates. "Sa vajad tõesti seltskonda."
Mees läks ja võttis pooliku veinipudeli, istus põrandapadjale arvuti ees ning saatis järjekordse naeratava näokese internetiavarustesse enne, kui hakkas esitatud küsimusele vastust trükkima.
"Mul on ka kõik hästi..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar