Lauljanna, kelle 'Luka' on olnud minu lemmikute seas juba aastaid. Otsustasin mõned päevad tagasi endale tõmmata terve tema diskograafia. Ei ole siiani kahetsenud. Minu MNS'i listis olevad inimesed on võib-olla märganud, et mul mängibki ainult tema muusika. Ok - välja arvatud hilistel õhtutundidel, kui keskeakriis võitu saab ja listis vahelduvad Savage Gardeni 'I Want You' ja Savage'i "Don't You Want Me' :D
Aga Suzanne? Tegelikult võinuks siia panna ükskõik, millise tema albumi, sest kõik on hääd. Parimate lugude kogumikult leidsin aga loo, millist ma ei teadnudki teda esitavat. Seepärast paningi pealkirjaks just selle albumi, kus see lugu esmalt ilmus. Laulu pealkiri on 'Blood Makes Noise' ja see hakkas tegelikult kohe esimesel kuulamisel esimestest sekunditest kummitama. Midagi nii erilist on selles. Lahe...
Kuna olen aga juba selgitanud, et mul ei ole muusikaarvustusblogi ja viimase aja kirjenimetused on seotud antud hetkel kuulatava muusikaga, siis lõpetan praegu ka Suzannest rääkimise.
Tööturuametis käies sain kaks tööpakkumisteadet. Sealt tagasi jõudes saatsin CV'd teele ja nüüd on jälle mõned argipäevad, mille vältel saan pöörata oma tähelepanu järjekindlalt vaikivale telefonile. Mingil ajavahemikul mõtlesin isegi telefoni remonti viia, kuna mulle tundus, et ta ei suuda sissetulevaid kõnesid mulle arusaadavas keeles - helina ja vibratsiooniga - edasi anda. Siis aga lõi reaalsus kevade kombel jalaga makku ja saabus mõistmine - keegi ei taha lihtsalt helistada. Nüüd käibki sisemine võitlus ja arutelu teemal, kas vahetada telefon ja kõnekaart pannitäie praetud kartulite, pudeli õlle ja paki sigarettide vastu. Otsust veel vastu võetud ei ole...
Tegelikult on üks teema, mis mul peas kummitanud on. Seoses inimeste silmakirjalikkusega. Märkasin seda samal laupäeva õhtul, kui sai sõbra elumuresid kuulates/lahates mööda vanalinna baare ja pubisid jalutada. Rikkuse ja vaesuse suhtelisus ning välimuse mõjust ümbritsevatele inimestele.
Minu majanduslik olukord on hetkel nagu, mis tähendab, et olukorda ei ole. Aga tänu ühele mu pikaajalisele toetaja-sõbrale, kes ilmub alati siis välja, kui mu elus keerulised momendid on, sain võimaluse eksisteerida kahes äärmuses korraga.
Rahakoti täiteks tõmbetuul (tõmbetuul minu omas st), läksime siis sõbraga Nimeta baari. Kuna aga nädal tagasi olin saanud hunniku uusi riideid (toetaja-sõbralt), siis olid need ka seljas. Kui ma tavaliselt suhteliselt halli hiirekesena mööda avalikke kohti käin ja edu saavutamiseks väga palju rääkima pean, siis seekord oli vastupidi. Tähelepanust mittehuvitatuna pidime me antud kohast põgenema. Jean Paul Gaultieri talvejope, mille väärtus oli tänu libisemiskukkumisele porisel tänaval langenud kahekümne neljalt tuhandelt kaheksateistkümneni, jopehõlmade vahel vilkuv Armani kirjadega sviiter ja sama firma teksased ning Kenzo jalavarjud haarasid pooleteist (!!!) minutiga kahe vene keelt kõneleva piiga tähelepanu, kes meiega kohe inglise keelt purssides tutvust teha üritasid. Kuid et sõpra vaevavad mured olid liiga tõsised ja minu muidu helge meel oli neist hetkel varjustatud, ei tulnud mul kohe ka mingit vaimukat vasturünnakut pähe ja me taandusime sõnatult. Sama käitumismudel kordus tegelikult veel kahes kohas, kuigi tunduvalt varjatumalt (mis tähendas vaid pikka silmsideotsimist ja kahte lehvitust).
Muidugi võiksin mõelda, et ei, need ei olnud riided, vaid meie võluvad isikud, millest kiirgasid tol õhtul ka meie säravad isiksused, aga teadmine sellest, et kunagi varem, oma tavalist garderoobi kandes ei ole säärast asja juhtunud, pani mõtlema kogu ööelu silmakirjalikkusest. Et kui tahad suurema vaevata skoorida, otsi kapist välja või laenuta kallite märkidega riided ja astu baari, kus on palju välismaalaste rahakotte hiilivaid kodumaiseid tüdrukuid. Nad tulevad ise sinu juurde...
Life sucks!
Ei - naerma ajab tegelikult... Meenub film Mel Gibsoniga peaosas - What Do Women Want. Laupäeva õhtuti paljudes Vanalinna baarides tahavad nad juurdepääsu sinu rahakotile, tundmata huvi selle vastu, kes oled sa ise, ja olles valmis vastu pakkuma füüsilist vahekorda, kui nad ei suuda sind just tegevusvõimetuks joomisele meelitada.
Lahe!
Aga praegu hakkan midagi asjalikumat kirjutama... Loodetavasti :)
Aga Suzanne? Tegelikult võinuks siia panna ükskõik, millise tema albumi, sest kõik on hääd. Parimate lugude kogumikult leidsin aga loo, millist ma ei teadnudki teda esitavat. Seepärast paningi pealkirjaks just selle albumi, kus see lugu esmalt ilmus. Laulu pealkiri on 'Blood Makes Noise' ja see hakkas tegelikult kohe esimesel kuulamisel esimestest sekunditest kummitama. Midagi nii erilist on selles. Lahe...
Kuna olen aga juba selgitanud, et mul ei ole muusikaarvustusblogi ja viimase aja kirjenimetused on seotud antud hetkel kuulatava muusikaga, siis lõpetan praegu ka Suzannest rääkimise.
Tööturuametis käies sain kaks tööpakkumisteadet. Sealt tagasi jõudes saatsin CV'd teele ja nüüd on jälle mõned argipäevad, mille vältel saan pöörata oma tähelepanu järjekindlalt vaikivale telefonile. Mingil ajavahemikul mõtlesin isegi telefoni remonti viia, kuna mulle tundus, et ta ei suuda sissetulevaid kõnesid mulle arusaadavas keeles - helina ja vibratsiooniga - edasi anda. Siis aga lõi reaalsus kevade kombel jalaga makku ja saabus mõistmine - keegi ei taha lihtsalt helistada. Nüüd käibki sisemine võitlus ja arutelu teemal, kas vahetada telefon ja kõnekaart pannitäie praetud kartulite, pudeli õlle ja paki sigarettide vastu. Otsust veel vastu võetud ei ole...
Tegelikult on üks teema, mis mul peas kummitanud on. Seoses inimeste silmakirjalikkusega. Märkasin seda samal laupäeva õhtul, kui sai sõbra elumuresid kuulates/lahates mööda vanalinna baare ja pubisid jalutada. Rikkuse ja vaesuse suhtelisus ning välimuse mõjust ümbritsevatele inimestele.
Minu majanduslik olukord on hetkel nagu, mis tähendab, et olukorda ei ole. Aga tänu ühele mu pikaajalisele toetaja-sõbrale, kes ilmub alati siis välja, kui mu elus keerulised momendid on, sain võimaluse eksisteerida kahes äärmuses korraga.
Rahakoti täiteks tõmbetuul (tõmbetuul minu omas st), läksime siis sõbraga Nimeta baari. Kuna aga nädal tagasi olin saanud hunniku uusi riideid (toetaja-sõbralt), siis olid need ka seljas. Kui ma tavaliselt suhteliselt halli hiirekesena mööda avalikke kohti käin ja edu saavutamiseks väga palju rääkima pean, siis seekord oli vastupidi. Tähelepanust mittehuvitatuna pidime me antud kohast põgenema. Jean Paul Gaultieri talvejope, mille väärtus oli tänu libisemiskukkumisele porisel tänaval langenud kahekümne neljalt tuhandelt kaheksateistkümneni, jopehõlmade vahel vilkuv Armani kirjadega sviiter ja sama firma teksased ning Kenzo jalavarjud haarasid pooleteist (!!!) minutiga kahe vene keelt kõneleva piiga tähelepanu, kes meiega kohe inglise keelt purssides tutvust teha üritasid. Kuid et sõpra vaevavad mured olid liiga tõsised ja minu muidu helge meel oli neist hetkel varjustatud, ei tulnud mul kohe ka mingit vaimukat vasturünnakut pähe ja me taandusime sõnatult. Sama käitumismudel kordus tegelikult veel kahes kohas, kuigi tunduvalt varjatumalt (mis tähendas vaid pikka silmsideotsimist ja kahte lehvitust).
Muidugi võiksin mõelda, et ei, need ei olnud riided, vaid meie võluvad isikud, millest kiirgasid tol õhtul ka meie säravad isiksused, aga teadmine sellest, et kunagi varem, oma tavalist garderoobi kandes ei ole säärast asja juhtunud, pani mõtlema kogu ööelu silmakirjalikkusest. Et kui tahad suurema vaevata skoorida, otsi kapist välja või laenuta kallite märkidega riided ja astu baari, kus on palju välismaalaste rahakotte hiilivaid kodumaiseid tüdrukuid. Nad tulevad ise sinu juurde...
Life sucks!
Ei - naerma ajab tegelikult... Meenub film Mel Gibsoniga peaosas - What Do Women Want. Laupäeva õhtuti paljudes Vanalinna baarides tahavad nad juurdepääsu sinu rahakotile, tundmata huvi selle vastu, kes oled sa ise, ja olles valmis vastu pakkuma füüsilist vahekorda, kui nad ei suuda sind just tegevusvõimetuks joomisele meelitada.
Lahe!
Aga praegu hakkan midagi asjalikumat kirjutama... Loodetavasti :)
1 kommentaar:
Mhmm... Kuidas see lause ongi, kas rõhk nii, et SELLESSE kohta, kus naised landivad või kõik kohad, kus naised on, siis nad landivad välismaalasi? Ja jälle ootaks vastust küsimusele, kus saab kohata W-d või ta sõpra ilma, et nad arvaks, et naised neid ainult välimuse pärast vaatavad? Seltskondlikud vestlused välismaalasi lantivatest naistest... Aga kus need eestlasi lantivad naised käima peaksid? ;)
Postita kommentaar