pühapäev, 8. märts 2009

Katie Melua - Call of the Search (2003) ja mõtted pühapäeva päikesepaistest...

Soovitati kuulata, rippisin, kuulan. Ja mõtlen, et vahepeal on ikka päris imelik, kuidas ühe inimese kujutlustest võivad välja kasvada hoopis teiste inimeste naeratused. 'The Closest Thing to Crazy'...

Vend on mul päris lahe. Ümberasumisretk Austraaliasse on juba mõned nädalakesed kestnud ja ma avastasin, et mu väike vennake on päris hea kirjutaja. Ja kuigi ma reeglina oma blogis eriti ei viita ega tsiteeri, siis veresidemed on heaks vabanduseks erandite loomisele. Lihtsalt tema eilses kirjes oli lõik, mis mind naerma ajas. Ja naeru selgitamiseks toongi selle lõigu nüüd ära.

/.../
Kuna Sydneys olemist veel 3ks nädalaks vaja oli, hakkasime kiiresti uurima ka kohti, kuhu jääda saaks. Oma elukoha otsingutel olime külastanud mingi mustlase ülalpeetavat korterit, mis pidi "verrry nicceee!" olema, aga korteris oli vaid hais ning õhus oli tunda ka akende siirast soovi mõne tormi järele, et nad saaksid lõpuks ometi manalateele minna. Ja muide - pappkast, mille peale on pandud suvaline plaat ning mille peal on vana kulunud kardin, on "coffee table" ("kohvilaud" maakeele kõnelejatele) - nii palju siis mustlastarkusest. (remark: tegemist võis olla ka ülepäevitunud lihtlabase poolaka, mitte mustlasega)."
/.../

Remark ajab siiani naerma... Võetud on see tekst nende ühisblogist Mannersaar.

Kevad tuleb. Mõnus. Esimene shortsides suitsetamine sel aastal on tehtud, esimene päike rõdul võetud - tõsi, vaid korraks küll, sest jahedus sundis t-särki selga tõmbama. Aga ikkagi - mõnus :) Nyyd võiks veel jalutama ka minna, siis oleks täismäng. Kahju vaid, et fotokas Kadrinasse ununes. Praeguse sulaga saaks vist päris huvitavaid pilte klõpsida.

Päike on pähe löönud.
Ei oska millestki asjalikust kirjutada.
Lõpetan praeguseks.

PS Tegin järelduse. Katie Melua ei sobi taustamuusikaks kirjutamisele. Nagu teisi artisti panin, tulid kohe mõtted, mida hakkan nüüd mujale kirja panema...

PPS MUKZZHRL

Kommentaare ei ole: