Mitte, et mul mingi arvustuste blogi oleks.
Ma ei olnud seda albumit kaua kuulanud, aga kui Media Player viskas juhusliku valiku põhjal mu kõrvaklappidesse selle albumi vast kõige kuulsama loo - Conquest of Paradise -, mis oli ka mu listi ainus Vangelise lugu, meenus mulle üks teine lugu sellelt albumilt. Tõmbasin siis omale terve albumi ja tiksun nüüd Vangelise saatel. Ja mõnus on jälle. Assotsiatsioone Kolumbuse-filmiga on õnneks piisavalt vähe (mitte, et film halb olnuks), et mitte kirjutamist segada. Seosed tulevad muude asjadega. Seda eriti, kui algab 13-minutiline Pinta, Nina, Santa Maria (Into Eternity) - see lugu, mille kummitamise pärast ma üldse Vangelise juurde jõudsin.
Õhtul und oodates, tegelikult oli see küll päris palju pärast südaööd, lebasin oma sooja teki all ja mõtlesin päeva jooksul peetud vestlustele. Kummaline, kui paljusid erinevaid rolle me mängime. Aga sellest olen ma juba päris palju oma kahes blogis kirjutanud pluss samal teemal on hetkel kirjutamisel ka üks väga palju pikema kirjutamisena planeeritud kirjutamine :) Hetkel on aga mureteemaks, kui palju üritatakse minu kirjutistest, neist loomingulistest, välja lugeda mu päriselu. Tegelikult oleks isegi tore, kui juttudes kajastuks minu elu, sest see ei ime nii palju kui tegelikkus. Tegelikkuseimejaga saan ma hakkama, kuid mõistust omava isikuna sooviksin isegi vahepeal ära osade oma lugude natuke kaunimasse maailma.
Samas on kindlasti neis lugudes ka mingi osa mind ennast. Raske oleks kirjeldada asju, millest ma midagi ei tea vaid soovist neid kirjeldada - nii tuleksid eksimused, mida märgataks hoopis kergemini kui praegu, mil ma üritan oma reaalsustaju, kogemusi ja teadmisi põimida piisukese fantaasiaga, et luua midagi teistsugust.
Ma ei kirjuta naistele. See on vastuväiteks ühele hiljuti loetud arvamusele. Eelkõige ma kirjutan endale, olles teinud seda juba aastaid, mille kogus ületab poole mu elueast. Kirjutamine aitab mul enda jaoks lahti seletada paljusid asju, mida ma küll tean õiged olevat, kuid mille olemusest ma enne kirjutamist veel aru ei saa. Sama on tegelikult ka nende nö loominguliste kirjutamistega. Mingi arvamuse, mõtte, reaktsiooni lahtimängimine tavapärasest veidi erinevas olukorras.
Naistele? Hmm... Ma nüüd natuke mõtlen... Ma ei usu, et Hirm või Kangelane või kasvõi Isa - sa eksisid oleksid mingil kujul naistekad, sest just antud lugude temaatika on selline, millest kirjutamine köidab mind kõige rohkem. Samas Vihm, Descartes ja vahest omal kummalisel moel ka Viimane sigaret võivad seda ju olla. Siiski olen arvamusel, et mitte-naistekaid on mul tunduvalt rohkem.
Viimane kirjutis oligi tegelikult see, millesse üritati panna liiga palju mind. Seal on mind, aga mitte nii palju kui arvata võiks.
Mees oli lihtsalt lugu üksindusest. Mida ma üritasin sinna panna? Soovi väljas käies suhelda, aga seda endale mitte tunnistada (esimene mina-karakter), sõpru, kes on liiga kaugel, et saaks nendega igal vajalikul hetkel kohtuda ja rääkida (esimene telefonikõne), reaalsusest põgenemisvõimaluste ahvatlusest (teine, narkodiilerist mina-karakter ja ühe sõbra hiljutine poolnaljaga öeldud lühiiseloomustuse algus - pokkerimängijast joodikkirjanik...), soov, igatsus korralikult toimiva suhte järele (teine telefonikõne), hirm üksikuks jäämise ees (kolmas mina-karakter, see vana mees, keda mees tõukas, sest hirm sellise tuleviku ees on kõige suurem) ja lõpuks - suutmatus ja kindla tegevuskava puudus rabelemaks välja hetkelisest reaalsusest, kuigi mõistmine oma olukorrast on saabunud (istumine tagasi arvuti taha).
Minu elu ei ole nii hull, kui one selle loo peategelase oma, kuigi ma ei eita, et olen selliseid mõtteid mõlgutanud - aga kindlasti mitte ühe ja sama õhtu jooksul, pigem on need olnud ühtlaselt jaotatud hoopis pikemate ajavahemike peale. Ja võimalik, et pärast pikka kirjutamispausi ei suutnud ma oma ideed nii korralikult välja kirjutada, kui ma seda ehk soovinuks.
Ja üldse - isegi kui... Mis siis? Mulle meeldib kirjutada ja mõnikord juhtub, et see tuleb ka hästi välja.
Ja Vangelise album sai läbi ja mu mõtted jooksid kokku. Teen ühe kohvi ja hakkan, hmm, kas kirjutama, pokrit mängima või lähen külla :) Väljas sajab lund ja ilusa ilmaga on mõnna jalutada. Tuleb vaid ette vaadata, et õhukese lumekihi all peituval jääl libastumine mingeid hirme ei ärataks ...
Head päeva!
Ma ei olnud seda albumit kaua kuulanud, aga kui Media Player viskas juhusliku valiku põhjal mu kõrvaklappidesse selle albumi vast kõige kuulsama loo - Conquest of Paradise -, mis oli ka mu listi ainus Vangelise lugu, meenus mulle üks teine lugu sellelt albumilt. Tõmbasin siis omale terve albumi ja tiksun nüüd Vangelise saatel. Ja mõnus on jälle. Assotsiatsioone Kolumbuse-filmiga on õnneks piisavalt vähe (mitte, et film halb olnuks), et mitte kirjutamist segada. Seosed tulevad muude asjadega. Seda eriti, kui algab 13-minutiline Pinta, Nina, Santa Maria (Into Eternity) - see lugu, mille kummitamise pärast ma üldse Vangelise juurde jõudsin.
Õhtul und oodates, tegelikult oli see küll päris palju pärast südaööd, lebasin oma sooja teki all ja mõtlesin päeva jooksul peetud vestlustele. Kummaline, kui paljusid erinevaid rolle me mängime. Aga sellest olen ma juba päris palju oma kahes blogis kirjutanud pluss samal teemal on hetkel kirjutamisel ka üks väga palju pikema kirjutamisena planeeritud kirjutamine :) Hetkel on aga mureteemaks, kui palju üritatakse minu kirjutistest, neist loomingulistest, välja lugeda mu päriselu. Tegelikult oleks isegi tore, kui juttudes kajastuks minu elu, sest see ei ime nii palju kui tegelikkus. Tegelikkuseimejaga saan ma hakkama, kuid mõistust omava isikuna sooviksin isegi vahepeal ära osade oma lugude natuke kaunimasse maailma.
Samas on kindlasti neis lugudes ka mingi osa mind ennast. Raske oleks kirjeldada asju, millest ma midagi ei tea vaid soovist neid kirjeldada - nii tuleksid eksimused, mida märgataks hoopis kergemini kui praegu, mil ma üritan oma reaalsustaju, kogemusi ja teadmisi põimida piisukese fantaasiaga, et luua midagi teistsugust.
Ma ei kirjuta naistele. See on vastuväiteks ühele hiljuti loetud arvamusele. Eelkõige ma kirjutan endale, olles teinud seda juba aastaid, mille kogus ületab poole mu elueast. Kirjutamine aitab mul enda jaoks lahti seletada paljusid asju, mida ma küll tean õiged olevat, kuid mille olemusest ma enne kirjutamist veel aru ei saa. Sama on tegelikult ka nende nö loominguliste kirjutamistega. Mingi arvamuse, mõtte, reaktsiooni lahtimängimine tavapärasest veidi erinevas olukorras.
Naistele? Hmm... Ma nüüd natuke mõtlen... Ma ei usu, et Hirm või Kangelane või kasvõi Isa - sa eksisid oleksid mingil kujul naistekad, sest just antud lugude temaatika on selline, millest kirjutamine köidab mind kõige rohkem. Samas Vihm, Descartes ja vahest omal kummalisel moel ka Viimane sigaret võivad seda ju olla. Siiski olen arvamusel, et mitte-naistekaid on mul tunduvalt rohkem.
Viimane kirjutis oligi tegelikult see, millesse üritati panna liiga palju mind. Seal on mind, aga mitte nii palju kui arvata võiks.
Mees oli lihtsalt lugu üksindusest. Mida ma üritasin sinna panna? Soovi väljas käies suhelda, aga seda endale mitte tunnistada (esimene mina-karakter), sõpru, kes on liiga kaugel, et saaks nendega igal vajalikul hetkel kohtuda ja rääkida (esimene telefonikõne), reaalsusest põgenemisvõimaluste ahvatlusest (teine, narkodiilerist mina-karakter ja ühe sõbra hiljutine poolnaljaga öeldud lühiiseloomustuse algus - pokkerimängijast joodikkirjanik...), soov, igatsus korralikult toimiva suhte järele (teine telefonikõne), hirm üksikuks jäämise ees (kolmas mina-karakter, see vana mees, keda mees tõukas, sest hirm sellise tuleviku ees on kõige suurem) ja lõpuks - suutmatus ja kindla tegevuskava puudus rabelemaks välja hetkelisest reaalsusest, kuigi mõistmine oma olukorrast on saabunud (istumine tagasi arvuti taha).
Minu elu ei ole nii hull, kui one selle loo peategelase oma, kuigi ma ei eita, et olen selliseid mõtteid mõlgutanud - aga kindlasti mitte ühe ja sama õhtu jooksul, pigem on need olnud ühtlaselt jaotatud hoopis pikemate ajavahemike peale. Ja võimalik, et pärast pikka kirjutamispausi ei suutnud ma oma ideed nii korralikult välja kirjutada, kui ma seda ehk soovinuks.
Ja üldse - isegi kui... Mis siis? Mulle meeldib kirjutada ja mõnikord juhtub, et see tuleb ka hästi välja.
Ja Vangelise album sai läbi ja mu mõtted jooksid kokku. Teen ühe kohvi ja hakkan, hmm, kas kirjutama, pokrit mängima või lähen külla :) Väljas sajab lund ja ilusa ilmaga on mõnna jalutada. Tuleb vaid ette vaadata, et õhukese lumekihi all peituval jääl libastumine mingeid hirme ei ärataks ...
Head päeva!
1 kommentaar:
Mnjah. Tahaks mõningaid mõtteid kohe edasi arendada ja korrigeerida. Aga üks on kindel, sa oled hea kirjanik.
Postita kommentaar