Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Või tahtsin? Arvuti taha istudes mõtlesin alul selle kirje pealkirjaks panna "Kuulates Johnny Cashi...", aga nimetatud esitaja lugudega on liiga palju häid mälestusi ja seoseid. Ja KLF tundus selline, mis sobiks paremini.
Koju sai tuldud alles pool kolm või kolm öösel, ei taibanud sel hetkel täpset kellaaega vaadata ja ega see midagi muutnukski. Tühi korter tervitas mind vaid laua all töötava arvutisurinaga. Tegin omale ühe kange kohvi, et unele ruumi tegemiseks õlled sügavamale loputada, ja istusin taaskord pokrisse, et ootamisega aega veeta. Ootamisega... Noh, et uni tuleks...
Vanalinna baarid ja pubid. Rahvast täis, räpased, steriilselt puhtaina näivad, kinnipandud baarid... Ei tea, kas ma olen vanaks jäänud, aga Karja Keldris esinenud süldibänd oli kõlarid nii valjuks pannud, et mulle tundus nagu nad kujutanuks end hoopis laululaval esinemas. Ruum, kus oleks piisanud ka ilma võimuta pillidest, oli täis õlleklaase raputavat (otseses mõttes) heli, millest oli raske eristada lauluhäält ülekeeratud kõlarite raginast. Alles keldrist üles ukse ette jõudes ja suitsu süüdates sain aru, et - hei! - see on ju see lugu, mis mulle meeldib.
Nimeta baari tavaline klientuur, välismaalased (ei, mitte naissoost) ning verinoored eesti ja vene piigad ablaste pilkudega nende (raha-)kotte jälgimas. Teine koht, kust pidime liigse tähelepanu eest põgenemiseks lahkuma.
Hetkeks jäi mulle tunne nagu oleksin ma Paul, see päkapikk, kes on oma sarkastilise mõtlemisega vanalinna baaridele reidi korraldama tulnud ja jälgib nüüd, kuidas need pikemat kasvu rassist olendid end täiega lolliks teevad. Pähe tulid isegi soovid ehtpaulilikust reaktsioonist, aga ma olin selle jaoks veel liiga vähe õlut joonud - kaks õllet ei tee mind veel päkapikuks.
Alles Old Clubis leidsime koha, kus oli ruumi (isegi päris palju) ja kus helitugevus ei mõjunud närvesöövalt. Rääkisime. Elu ja selle keerdkäigud, lagunevad suhted, milles süüdistatakse teist inimest vaid selleks, et iseennast hästi tunda. Kuigi jah, ka põhjuseid selleks süüdistamiseks oli. Püüdsin olla nii erapooletu kui võimalik ja mitte lasta end kallutada minu õllede eest maksja poole. Praegu - tagantjärele mõeldes - ega ma vist eriti kaldunud, sest kogu see õhtul silme ette joonistatud juhtumimudel tundub mulle siiani vastikult võlts ja ebaõiglane.
Ja nüüd ma istun siin arvuti juures, mõtisklen. Vahepealse MSNi vestluse jooksul on Media Player salamisi KLF'ilt edasi Kosheenini jõudnud ja väike pokriturniir alanud. Elu kui arvutis. Arvutielu...
Ja mida aeg edasi, seda enam ununevad need pisikesed eileöised pisiasjad, mis mind hommikul nii tigedaks tegid. Elan oma päeva edasi, ootan pliidil valmivat kohvi ja mõistatan, kas tagasi teki alla minek oleks hea mõte. Hiljutistest palavikupäevadest on peal veel kerge vässu, mida pikk öine reid mitte väiksemaks ei teinud.
Seega... Kurat teab, mida teha!
1 kommentaar:
mulle ikka meeldib see viis, kuidas sa pilte sõnadega üles joonistad ja ainult pehmelt hinnagutele vihjad.
Postita kommentaar