Ta astus korterisse vist siis, kui olin äsjaärganuna, veel uneuimasena rõdule koperdanud, et päeva esimene sigaret tõmmata. Võimalik, et ma ei kuulnud tema saabumist rõduäärt katva plekiriba pärast, mis koostöös katuselt kukkuva sulaveega parajat kolinat tegi. Oli see ju mind tegelikult äratanudki. Märkasin teda alles siis, kui ta mu hommikumantli kraest haaras ja tugeva tõmbega mind tagasi tõmbas. Nii tugevalt, et ma rõduukse lävele komistamisest ristseliti toapõrandale kukkusin.
"VÄLJA!" Seda sai nimetada vaid röögatuseks. Võpatasin ja püüdsin teda täpsemalt vaadata, ent aknast tuleva valguse taustal näis ta vaid suure ja jõulise, tumeda varjuna. "Kohe!"
Avasin suu, et vastata, aga välkkiirelt oli ta mu kõrval ning jalahoop kõhtu viis mu kopsudest viimase õhu.
"Hhhh..." oli ainus, mis mul suust välja tuli. Tagantjärele on huvitav mõelda, et just sel hetkel tundsin ma tema omapärast, kusagilt kaugustest tuttavat lõhna.
Meenutamiseks mulle aega ei antud. Uued löögid - sihituna pähe, rindu, kõhtu, jalgadesse - tabasid mind kiire, vastupandamatu rahena. Püüdsin käsi kaitseks ette tõsta. Mõttetu - ta tundus pidurdamatu kui loodusõnnetus.
Igaviku järel - minu arvates, kuigi päriselt oli see kestnud vist vaid minutit paar - löögid katkesid. Üritasin end vaevaliselt küünarnukkidele ajada, kui ta kusagilt suure süstla haaras ja selle mulle südamesse lõi. Hägustuva pilguga nägin selles valguse käes sädelevat ollust. Siis ta vajutas. Ahhetasin ja vajusin pikali. Tema ajas end sirgu, raputas end kui koer pärast ujumist ja hakkas välja minema.
"Hhh..." Mu häälitsuse peale peatus ta uksel ja vaatas tagasi. "Hhh.. Hei, kes kurat sa oled üldse?"
Tema vastus kummitas veel kaua mu kõrvus ja veel kaua lebasin ma põrandal, mida kaunistas päikesekiirte poolt joonistatud kardinate lilleline muster.
"Kevad olen, kurat võtaks! Kas sa ei tundnud mind ära?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar