Tegelikult oligi seda nädalat puhkust vaja, puhkust kõigest, mis mu ümber. Viimase kirje tekst oli täis lünkasid, mille kohta ma midagi sel tunnil veel öelda ei osanud. Ajal on aga kombeks asju tagasi tuua ja kaks tähtsamat puuduvat komponenti ma tagasi sain. Need, mille pärast ma kõige enam põdesin. Heh! Loll olin ma küll, aga täiesti idioot siiski mitte. Mul on veel lootust.
Mitmel ööl olid vestlused sõpradega, arutelud toimunu tagamaade üle, mis ulatuvad kuude, mõnel juhul ka aastate kaugusele minevikku. Märkasin oma käitumises mustreid, mida oli märgatud mu kõrvalt, kuid arvatuna neid olevat ajutised, ei pööratud neile varem ka minu tähelepanu. Nüüd seda tehti. Sest ma astusin piirile, kuhu astumist olin siiani kõige enam kartnud.
Ja kuigi selle saatusliku sammu kaja võib veel minu lähitulevikkugi mõjutada, ma usun, et väga pikka mõju sellel tulla ei saa. Kui, siis vaid minu sisse, läbi selle mõistmisteahela, mis viimase nädala jooksul saabunud on...
Jah - vahepeal on ikka nii kasulik, kui sa oled left outside alone, üksi oma mõtete ja süümepiinadega, mis panevad heitma pilku sügavamale, kui see argisaginas tavaks on...
Ma ei väida, et mu kahjutunne toimunu ja selle tagajärgede pärast kadunud on. See on alles, vast suuremgi, kui see varem oli, ent lisaks neile on saabunud ka emotsioon, mida ma seni selle sündmusega seotuna täiesti vastuoluliseks pidasin - viha, suunatuna mitte nii uutele sihtmärkidele.
Viha, mille põhjuseks õigluse puudus. Damn it! Mul on tunne, et lisaks W. Hocarese tagasitulekule naaseb ka Saalomon (vihjeks neile, kes teavad). Ja Paul. Ainult, et tunduvalt päevakajalisemate, isiklikemate ja teravamate mõtetega. Tsiteeringi siinkohal Pauli:
"Sõjakuulutamine on sõjakuulutaja isiklik probleem.
Suur probleem."
Muidu on aga täitsa kobe olemine juba. Isegi naeratused on koos kevadise päikesega naasnud. Ja elu nii mõne lille juba kinkinud. Ja samuti olen hakkama saanud millegi loomingulisega. Üks foto leitud jäätükist ühes väga erilises kohas. Ja üks luuletus.
külmunud rannaliivalt
lainepritsmete tolmus
külmas tuules
jäljed tulevikku viivad
käsikäes kõigest, mis olnud
kokku puutuvad huuled
kokku sulavad peod
surudes armsama sõrmi
hoides neist lõpuni teel
tehtud, tegemata teod
raskuseid ja hetki õrni
viimseid õnneks rohkem veel
seistes lainepiiri liivas
karpide prõksuvas massis
merelõhna ahmimas rind
seal selga kasvavad tiivad
tuules su juuksed on sassis
mu kallis - ma armastan sind...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar